3-1-1-59-06
|
Riigikohus |
21.06.2006 |
|
Apellatsiooniõigusest loobumisel või apellatsiooni esitamise soovist tähtaegselt teatamata jätmisel märgitakse kohtuotsuses üksnes kohtuotsuse sissejuhatus ja resolutiivosa (KrMS § 315 lg-s 7). KrMS §-s 315 sätestatu süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse paragrahvi neljandas lõikes ettenähtud üksnes kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise võimalus ei tähenda seda, et selleks hetkeks saakski olemas olla vaid resolutiivosa. Mõistetavalt ei saa jõustuda selline kohtuotsus, millel puudub sissejuhatav osa. Seega - rääkides vaid kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise võimalusest on seadusandja siiski pidanud silmas nii sissejuhatust kui ka resolutiivosa sisaldavat kohtu resolutiivotsust.
Vangistusega karistatud isiku kohese vahistamise põhiõiguslik alus sisaldub PS § 20 teise lõike p-s 1. Põhiseaduse selle sätte analoog Euroopa Inimõiguste Konventsioonis (EIÕK-s) on artikli 5 esimese lõike punkt "a". Euroopa Inimõiguste Kohus on EIÕK selle sätte kohaldamisel asunud seisukohale, et isiku vahistamiseks süüdimõistva kohtuotsuse alusel peab esiteks olemas olema asjakohane ja kehtiv ning karistusena vangistuse kohaldamise võimalust ettenägev siseriikliku karistusõiguse norm. Teiseks peab olemas olema kõnealuse isiku vahistamisvõimalust ette nägev menetlusõiguse säte.
Vangistusega karistatud isiku suhtes tõkendi küsimuse lahendamise kohustus ja ka tema kohese vahistamise menetlusõiguslik võimalus tuleneb KrMS § 306 lg 1 p-st 9 ja § 313 lg 1 p-st 8. Nendest sätetest nähtub, et tõkendi küsimus üldisemalt ja sealhulgas ka vahistamine vormistatakse kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub seetõttu igasugune alus. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm nr 1-16-9171/1839)
|
| 3-1-1-50-06
|
Riigikohus |
25.05.2006 |
|
Kohtuotsus tuleb vormistada nii, et oleks võimalik eristada, millised ütlused on saadud kohtuistungil, millised on aga antud eeluurimisel ning avaldatud kohtuistungil. Kui need ütlused on vastuolulised, peab kohtuotsusest selguma ka kohtu seisukoht, miks kohus võtab aluseks ühed või teised ütlused.
KrMS § 60 lg 2 kohaselt on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus selle kohta, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Sellise veendumuse õigeks kujunemiseks on vaja mitte ainult tõendeid koguda, vaid need ka seaduses ettenähtud korras fikseerida ja kinnistada.
Kui seadus sätestab tõendina uurimistoimingu või kohtuistungi protokolli, peavad need dokumendid olema vastavuses vastavalt KrMS 3. peatükis või KrMS § 155 esitatud nõuetega. Protokoll peab olema koostatud sellise täpsusastmega, et vajadusel oleks võimalik kontrollida asjaolusid, mis on temas fikseeritud - näiteks kohtuistungil avaldatud materjalide asukohta ning sisu. Täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine.
|
| 3-1-1-21-06
|
Riigikohus |
05.05.2006 |
|
Blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud regulatsioon karistusseadusesse ümber, mis oleks enamikel juhtudel ka normitehniliselt üle jõu käiv. Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted.
Kui kohus tuvastab, et sõltumata sellest, kas ametiisiku tegevus oli seaduslik või mitte, sellega olulist kahju ei põhjustatud, puudub vajadus teo õiguspärasuse küsimust eraldi käsitleda.
Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Varaline kahju on isiku vara ehk tema õiguste ja kohustuste kogumi rahalise väärtuse vähenemine. Piltlikult öeldes on varaline kahju "auk isiku varalises sfääris".
Puudub alus aprioorselt väita, et mingi kauba või teenuse ostmisel raha tasumise edasilükkamine tulevikku on intressikohustuse tõttu iseenesest majanduslikult kahjulikum kui sama kauba või teenuse ostmine selle eest kohe tasudes.
Apellatsioonikohtul puudub kohustus asuda süüdistuse piiridest väljuvalt iseseisvalt tuvastama, kas ja milliste õiguslike kohustuste eiramist võib süüdistatava teatud käitumine endast kujutada. Siiski ei ole täielikult välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda eeldusel, et selle normi kohaldamisele pole võimalik esitada vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05). Samas ei järeldu kõnealusest seisukohast, et ringkonnakohtul lasuks kohustus hakata omal algatusel otsima isiku süüd kinnitavat normi, millele ei ole viidatud ei süüdistuse tekstis ega ka prokuröri poolt apellatsioonimenetluses.
Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses (vt RKKKo nr 3-1-1-117-05).
Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga, kuna vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-1-04).
Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud "kriminaalsüüdistuse", mõiste sisustamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-02).
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt RKKKo nr 3-1-3-6-03).
KarS 3. peatüki 2. jaost ja VTMS § 53 lg-st 1 järeldub, et vähetähtsa väärteo puhul kohaldatav hoiatustrahv ei ole käsitatav formaalses mõttes karistusena. Samas ei saa küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatu pinnalt. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega tuleb hinnata, kas tegemist on karistusega materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmega, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses mõttes (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04).
Seisukoht, et blanketsed kuriteokoosseisud tuleb sisustada teo toimepanemise ajal kehtinud seadusesätetega isegi juhul, kui need on hiljem asendatud isiku suhtes soodsamate normidega, on vastuolus nii karistusõiguse teooria kui ka Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-110-02; nr 3-1-1-22-04; nr 3-1-1-23-04; nr 3-1-1-39-04 ning nr 3-1-1-73-05).
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2).
|
| 3-1-1-142-05
|
Riigikohus |
01.03.2006 |
|
Kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil (RKKKo nr 3-1-1-16-05 ja 3-1-1-32-05). Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega.
Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.
Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel (RKKKo nr 3-1-1-28-01). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida.
Isiku arusaamisvõimet, sellega seonduvat võimaliku tagajärje äratundmist ning tagajärjega soostumist võib mõjutada ka füüsilist või psühholoogilist laadi eriolukord. Ühe sellisena on arvestatav ka spontaanne, kaalutlemata, afektiivsele ärritusele sarnanev seisund. Seejuures on oluline eristada isiku arusaama tema käitumise üldisest õigusvastasusest ja konkreetsest objektiivsest ohtlikkusest. Kusjuures kui isik saab aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus. Küsimus on intellektuaalse ja voluntatiivse elemendi piiritlemises.
Taoline vaimset laadi eriolukord pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõenditele antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-86-04). Olulise tunnusena tuleb arvestada teo toimepanija isikut.
Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Isiku teoeelne- ja järgne käitumine võib anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04) Arvestada saab ka isiku arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda. Need tunnused võivad anda teavet isiku käitumise motiivide kohta. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal.
Nii spetsialisti kui ka menetlejat võidakse tunnistajana üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku ennast puudutavate asjaolude osas. Lähtudes KrMS § 49 lg 1 p-st 3, § 52 lg-st 1 ja § 59 lg-st 1 peab nimetatud asjaolude osas tunnistajana üle kuulatud menetleja oma senisest menetlejarollist taanduma.
Tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine (RKKKo nr 3-1-1-119-04).
KrMS § 14 lg-st 1, § 321 lg 2 p-dest 4 ja 5 ning § 331 lg-st 2 tuleneb, et tõendite uurimisel ringkonnakohtus lähtutakse eeskätt apellandi taotlustest. KrMS § 15 lg-s 2 kohaselt võib ringkonnakohus üldiselt võrdsel määral tugineda nii ringkonnakohtus vahetult uuritud tõenditele kui ka maakohtus uuritud ja apellatsioonikohtus avaldatud tõenditele.
Kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Sellise isiku ülekuulamist kohtus tunnistajana, kel seaduse kohaselt ei ole tunnistaja menetlusseisundit, on alust lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks siis, kui kohus otsuse tegemisel tugineb tema ütlustele.
Üldjuhul on kriminaalmenetluslikul tõendamisel võimalik kasutada vaid KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn ranged tõendid) ja üksnes menetlusliku sisuga asjaolude (näiteks menetlustähtaja järgimise) tõendamiseks on sama paragrahvi teise lõike kohaselt võimalik tugineda täiendavalt ka sellisele teabeliigile, mis ei sisaldu KrMS § 63 lg 1 loetelus (nn vabatõend). Range tõendamissüsteem nõuab erinevate lubatavate tõendiliikide, aga ka erinevate tõendiallikate selget piiritlemist üksteisest. Selgelt tuleb piiritleda ka ühelt poolt tunnistajat ja tema ütlusi ning teiselt poolt eksperti ja eksperdi arvamust ning ekspertiisiakti selgitamiseks antavaid eksperdi ütlusi.
Kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
|
| 3-1-1-147-05
|
Riigikohus |
21.02.2006 |
|
Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-85-00; 3-1-1-47-04 ja 3-1-1-43-05).
KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on nimetatud põhimõte siduv ka väärteomenetluses.
Kehtiv seadus ei välista vastuolude ilmnemisel kohtu initsiatiivi teha kohtumenetluse pooltele ettepanek esitada väärteomenetluse asjaolude väljaselgitamise eesmärgil lisatõendeid. Alles selliste põhjenduste esitamise järel saab kohus otsustada kahtluse kõrvaldamatuse ja menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamise üle.
|
| 3-1-1-139-05
|
Riigikohus |
23.12.2005 |
|
Süüdistatava kaitseõigust ei ole oluliselt rikutud ka juhul, kui süüdistuses on näidatud üksnes karistusseaduse see redaktsioon, mille järgi isiku tegu kvalifitseeritakse, kuid isikule on muul viisil tagatud teave sellest, milliste sätete järgi käsitatakse tema tegu karistatavana süüdistuses nimetamata karistusseaduse redaktsiooni(de) järgi. Selline teave peab olema piisavalt üksikasjalik ja selge ning kindlustama süüdistatavale tõhusa võimaluse vaidlustada oma teo karistatavust mis tahes ajahetkel arvates selle toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
KrK kehtivusajal toime pandud tegude puhul ei ole kohtupraktikas rangelt järgitud põhimõtet, mille kohaselt tulnuks tegu alati kvalifitseerida KrK selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Olukorras, kus karistusseaduse uus redaktsioon leevendas isiku olukorda, võis teo kvalifitseerida ka uue redaktsiooni järgi, kontrollides eelnevalt, kas tegu oli toimepanemise ajal kuriteona karistatav (vt nt RKKKo 3-1-1-136-04, p 12.3; RKKKo 3-1-1-34-03, p 10; RKKKo 3-1-1-139-04, p 8; RKKKo 3-1-1-123-03, p 17). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseeriti, tuli karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist.
Olukord, kus süüdistuses ei kajastu teo karistatavus kõigi teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse redaktsioonide järgi, ei tähenda siiski seda, et kohtul puudub igal juhul võimalus ise kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. KrMS § 306 lg 1 p 3 ja § 268 lg 8 (KrMK § 263 lg 1 p 3 ja § 215 lg 4) annavad kohtule õiguse isiku teole süüdistuses antud õiguslikust hinnangust teatud ulatuses kõrvale kalduda (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 36).
Arvestades asjaolu, et süüdistus määrab üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid, peaks süüdistuses reeglina kajastuma ka kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Seeläbi antaks süüdistatavale tõhus võimalus esitada vastuväited süüdistuses kirjeldatud teo karistatavusele mis tahes ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
Ringkonnakohtu mittenõustumine esimese astme kohtu motiividega ei anna apellatsioonikohtule alust kohtuotsuse tühistamiseks põhistuste puudumise tõttu. Kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt ka RKKKm 3-1-1-57-99, p 6.1.).
Seadus ei anna kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku uue - kohtu hinnangul vettpidava - süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIKonv art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega. Ringkonnakohtu väljendatud seisukoht kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus süüdistatavatele uue süüdistuse esitamise vajalikkusest on vastuolus kohtumenetluse võistlevuse, kohtu erapooletuse ja võimude lahususe põhimõtetega.
|
| 3-1-1-109-05
|
Riigikohus |
29.11.2005 |
|
Kindlustuse poolt kahju hüvitamine tähendab üksnes seda, et kahju on heastatud, mitte aga seda, et varalist kahju liiklusõnnetuse tagajärjel pole tekkinud.
Kui kohus ei ole analüüsinud kõiki asjas leiduvaid tõendeid ega tuvastanud õiguslike järelduste tegemiseks vajalikke faktilisi asjaolusid, siis on see väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest see on kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse.
Halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena. Kui sellise rikkumise tagajärjel tekitatakse varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, on väärtegu kvalifitseeritav LS § 7417 järgi (vt RKKKo 3-1-1-76-03).
|
| 3-1-1-96-05
|
Riigikohus |
17.10.2005 |
|
Otsustes puudub tõendite analüüs selle kohta, kuidas ja milliste tõendite alusel jõudis kohus veendumusele, et isik on süüdi eelnimetatud vara omandamises ja turustamises vähemalt teist korda. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Otsusest peab olema jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta KarS-s sätestatud deliktistruktuuri elementidele (vt RKKKo-d 3-1-148-03 ja 3-1-1-99-04).
|
| 3-1-1-111-05
|
Riigikohus |
12.10.2005 |
|
Kohtuotsuse koopia saatmisel lähtutakse kutsete kättetoimetamiseks ettenähtud korrast (VTMS § 41). Otsuse ärakiri on saadetud aadressile, mille isik on andnud oma elukoha aadressina. Sellele aadressile saadetud otsuse ärakiri anti allkirja vastu kätte isiku õele kui temaga koos elavale perekonnaliikmele ning seega tuleb isik lugeda kohtuotsuse koopia kätte saanuks.
|
| 3-1-1-74-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Isikule KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses ei ole viidatud ühelegi isiku kui äriühingu juhatuse liikme seadusest või muust õigusaktist tulenevale kohustusele, mille rikkumises isiku ametiseisundi tahtlik ärakasutamine seisnes. Seega on süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises konkretiseerimata. Samas on vastutus ametiseisundi kuritarvitamise eest välistatud juba seetõttu, et KrK § 161 ja § 141-1 on üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu need kuriteokoosseisud ideaalkogumit ei moodusta.
Aktsiaseltsi või osaühingu vara on aktsionäri või osaniku jaoks KrK § 141-1 ja KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 05.12.2014, nr 3-1-1-52-14, p-d 14-17)
Kui tarnija andis koos kauba valduse üleminekuga äriühingule üle ka kauba omandiõiguse, siis sellistel tarnijatel on üksnes ostu-müügi lepingust tulenev nõue äriühingu vastu, mille lahendamine saab toimuda äriühingu pankrotistumise järel vaid pankrotimenetluses.
Kui tarnija müüs kauba omandireservatsiooniga ja kui äriühing võõrandas talle omandireservatsiooniga üle antud kauba teisele äriühingule enne pankroti väljakuulutamist, kuid teine äriühing selle kauba eest tegelikult ei tasunud, siis tekkis tarnijal tulenevalt 1992. a pankrotiseaduse § 53 lg 4 p-st 2 õigus nõuda teiselt äriühingult kui pahauskselt omandajalt vindikatsiooni korras kauba üleandmist. Samuti tekkis tarnijal õigus esitada pankrotimenetluses võlaõiguslik nõue äriühingu vastu, kuid sel juhul ei olnuks tal eelistusi teiste võlausaldajate ees.
Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Tehingu näilikkust ei välista selle tegemine notariaalses vormis.
Osaühingute vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on äriühingult ja viimase tarnijatelt omastatud, samuti seda, et süüdistataval oli kõnealuse vara üle faktiline kontroll juba enne selle omandamist tema ainuosalusega osaühingu poolt. Nendel asjaoludel on põhjendatud seisukoht, et süüdistatava käitumine vastab rahapesu koosseisulistele tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 23).
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada tõendeid kogu kohtuliku uurimise vältel. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega (vt ka RKKKo 3-1-1-26-99, p 2.1). Seejuures on oluline silmas pidada, kas tõendi oodatust hilisemal esitamisel võib olla mõistlik põhjus.
|
| 3-1-1-76-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Ideaalkogum tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Materiaalsete deliktide puhul tähendab see, et üks tegu toob endaga kaasa mitu erinevates süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. Ühtne on sellisel juhul ainult isiku käitumise väline külg, eraldi tuleb tuvastada igale konkreetsele süüteokoosseisule vastav koosseisupärane tagajärg ning tahtlus. Üks ja sama kahju ei saa olla samaaegselt hõlmatud erinevate süüteokoosseisudega. Ideaalkogumi korral tuleb vastavalt deliktistruktuurile analüüsida iga süüteokoosseisu eraldi.
Antud juhul puudub käitumisaktide puhul alus rääkida ühtse tahtlusega toimepandud süüteost (teoühtsusest). Lisaks ajalisele distantsile nende käitumisaktide vahel oli ka nende käitumisaktidega taotletav eesmärk erinev: ühel juhul enesel kahju tekkimata jäämine, teisel juhul aga varalise kasu saamine (vt teoühtsuse kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Politseiametniku poolt kuriteo toimepanemine kahjustab politsei mainet, kuid mingi kuriteo toimepanemine ise ei saa olla aluseks isiku süüdimõistmisel ametiseisundi kuritarvitamises.
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Kohtualuse seisundi halvendamiseks tuleb lugeda kohtualusele süüksarvatud teo sellist ümberkvalifitseerimist, mille tulemiks on sanktsiooni piiride tõusmine võrreldes kohtu alla andmisel esitatud süüdistusega. Hindamaks seda, kas kohtualuse seisund süüdistuse muutmisel halveneb või mitte, tuleb arvestada ka karistuse mõistmise üldtingimusi, mis võivad karistuse raame mõjutada sõltuvalt kuriteo toimepanemise vormist - nt sõltuvalt sellest, kas tegemist on ainuisikuliselt või grupiliselt toimepandud kuriteoga.
|
| 3-1-1-75-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Äriühingul (aktsiisilaopidaja) tekkis isikule müüdud piirituse osas aktsiisimaksukohustus vaatamata sellele, et äriühing (aktsiisilaopidaja) pettusest tingitud eksimuse tõttu arvas, et piiritus lähetatakse teisele aktsiisilaopidajale, ja jättis seetõttu piirituse müügihinnale aktsiisisumma lisamata. Seega ei saanud isikul sama piiritusekoguse osas aktsiisimaksukohustust tekkida. Kuna isikul ei tekkinud äriühingust (aktsiisilaopidaja) ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustust, puudub tema käitumises ka maksukuriteo koosseis.
Käesoleval juhul tekitas füüsiline isik võltsitud tellimiskirja ja osaühingu nimel tehtud maksetega (pettuslik tegu) aktsiaseltsile väära ettekujutuse, et piirituse ostja on aktsiisilaopidaja, kellele alkoholi väljastades müüjal riigi ees aktsiisimaksukohustust ei teki. Eksimuse tagajärjel tegi aktsiaselts varakäsutuse - müüs füüsilisele isikule piiritust hinnaga, mille sisse ei olnud arvestatud kulusid, mis aktsiaseltsil tekkisid seoses aktsiisimaksukohustusega riigi ees. Selle varakäsutuse tagajärjel sai füüsiline isik varalist kasu, mille suurus võrdub aktsiisiga maksustatud ja aktsiisita maksustamata piirituse hinnavahega. Kannatanu aktsiaselts sai samas ulatuses varalist kahju, kuna tal tekkis riigi ees aktsiisimaksukohustus piirituse osas, mille müügihinna ta oli jätnud pettusest tingitud eksituse tõttu aktsiisi võrra suurendamata.
Isiku süüditunnistamisel ja karistamisel ning liitkaristuse mõistmisel on rikutud AKKS § 36 lg-s 2 ja KrMS § 341 lg-s 4 kajastuvat põhimõtet, mille kohaselt pärast ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tühistamist üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-65-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
On ilmne, et sellises koguses puidu vargust ei ole võimalik käsitleda süüteona väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes. Varguse lihtkoosseisu (KarS § 199 lg 1) puhul ei ole varastatu täpse rahalise väärtuse kindlaksmääramine määrava tähtsusega, sest varalise kahju ulatus (suur või oluline) ei ole selle kuriteo koosseisuliseks tunnuseks. Piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära.
Varguse lihtkoosseisu puhul (KarS § 199 lg 1) piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära. Selliste asjaolude tuvastatuse korral ei ole välistatud, et varastatu täpne rahaline väärtus jäetakse tuvastamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
Ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda (KrMS § 331). Selline ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes. Antud juhul on ringkonnakohus apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda, siis tuleb seda lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Ringkonnakohtu pädevuse piirang selle näol, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda, on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes.
Ringkonnakohus on apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda. Seda tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-34-05
|
Riigikohus |
27.06.2005 |
|
Isikut võidakse karistada samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest.
Kuritegelikul teel saadud vara kasutamine ei ole mitte alati käsitatav rahapesuna. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Nii ei ole rahapesuga tegemist üldjuhul olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n.-ö. vahetusse lõpptarbimisse (nt ostetakse tarbeesemeid).
Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda.
Küsimust vastutuse jaotumisest kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses.
Kui kohus suunab kannatanu nõude süüdistatavate vastu, keda pole tsiviilhagis nimetatud, ning keda kohus ei teavitanud sellise nõude läbivaatamisest ja kui kohus tugineb hagi otsustamisel VÕS asjassepuutumatule sättele, mille tulemusel on kohaldatud süüdistatavate solidaarvastutuse asemel ekslikult osavastutust, siis need rikkumised on olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised.
Kui kohus arutas süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi ilma süüdistatava kohalolekuta, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes (kriminaalasja arutamise süüdistatava puudumisel). Sellega rikutakse PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures (vt ka RKKKo otsus 3-1-1-90-02).
Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda.
|
| 3-1-1-53-05
|
Riigikohus |
10.06.2005 |
|
KrMS § 305 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et muuhulgas ei tohi kohtuotsuse sisu enne selle allkirjastamist ühelegi menetlusosalisele ega menetlusvälisele isikule teatavaks saada. Kuna antud juhul on enne ringkonnakohtu otsuse allkirjastamise kuupäeva, kohtuotsusena pealkirjastatud, kohtuotsuse koopiana tähistatud ning sisult kohtuotsusega analoogne tekst ühele kohtualusele kätte toimetatud, siis on rikutud kohtunike nõupidamissaladust.
Kohtuotsuse tegemise hetkeks on selle allkirjastamine kõigi kohtukoosseisu liikmete poolt. Enne selle allkirjastamist ei ole kohtuotsust õiguslikus mõttes olemas. KrMS § 305 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et muuhulgas ei tohi kohtuotsuse sisu enne selle allkirjastamist ühelegi menetlusosalisele ega menetlusvälisele isikule teatavaks saada. Kuna antud juhul on enne ringkonnakohtu otsuse allkirjastamise kuupäeva, kohtuotsusena pealkirjastatud, kohtuotsuse koopiana tähistatud ning sisult kohtuotsusega analoogne tekst ühele kohtualusele kätte toimetatud, siis on rikutud kohtunike nõupidamissaladust.
Kohtuotsuse tegemise hetkeks on selle allkirjastamine kõigi kohtukoosseisu liikmete poolt. Enne selle allkirjastamist ei ole kohtuotsust õiguslikus mõttes olemas. KrMS § 305 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et muuhulgas ei tohi kohtuotsuse sisu enne selle allkirjastamist ühelegi menetlusosalisele ega menetlusvälisele isikule teatavaks saada. Kuna antud juhul on enne ringkonnakohtu otsuse allkirjastamise kuupäeva, kohtuotsusena pealkirjastatud, kohtuotsuse koopiana tähistatud ning sisult kohtuotsusega analoogne tekst ühele kohtualusele kätte toimetatud, siis on rikutud kohtunike nõupidamissaladust.
|
| 3-1-1-52-05
|
Riigikohus |
09.06.2005 |
|
Sularaha näol on tegemist vallasasjaga KarS § 201 (aga ka nt §-de 199 ja 200) tähenduses. Karistusõiguslikust aspektist lähtudes ei ole tähtsust asjaõiguslikul käsitlusel sularahast kui asjastunud õigusest. Varavastaste süütegude, mille objektiks on käibelolev sularaha, (nt KarS § 199 lg 1) piiritlemisel priviligeeritud (KarS § 218 lg 1) või kvalifitseeritud (nt KarS § 199 lg 2 p 6) koosseisudest tuleb lähtuda siiski kuriteo objektiks olnud sularaha nominaalväärtusest ning erandjuhtudel seda väärtust ületavast numismaatilisest väärtusest, mitte aga tootmisväärtusest.
Kui kohus loeb isiku süüditunnistamise osaliselt põhjendamatuks ja rahuldab tsiviilhagi üksnes osaliselt, tuleb kohtul teha otsus ka ülejäänud tsiviilnõude osas - jätta see nõue KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata ja selgitada kannatanule õigust esitada selles osas hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
Kannatanule peab kassatsiooniõigus olema tagatud ka juhul, kui ta leiab, et ringkonnakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes tuvastanud mingi faktilise asjaolu (või selle puudumise), mis on vastuolus kannatanu poolt väidetava hagi alusega (vt RKTKo 3-2-1-41-05, p 25).
|
| 3-1-1-136-04
|
Riigikohus |
16.02.2005 |
|
Kui kahju tekitati avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku süü läbi seoses tema ameti- või töökohustuste täitmisega, siis ei ole avaliku võimu kandja vastutusest vabastamise aluseks see, et kahju tekitamine oli vastuolus avaliku võimu kandja tegevuse eesmärkide ja huvidega. Teenistushuvide vastane käitumine ei tähenda iseenesest, et isik tegutseks väljaspool töökohustusi (vt ka RKTKo 3-2-1-24-98 ja RKKKo 3-1-1-1-05, p 9).
Otsustamaks, millal on kahju tekitanud käitumise seos töö- või teenistuskohustuste täitmisega piisav TsK § 450 lg-s 1 ja RVastS § 12 lg-s 2 ette nähtud vastutuse ülemineku tekkimiseks, on määrav asjaolu, kas kahju tekitanud isiku ametiülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne roll või üksnes kõrvaline tähendus.
Vt ka RKEKm 3-3-4-1-02, p 9 ja RKEKm 3-3-4-2-02, p 8 ning RKHKo 3-3-1-56-04, p 7.
Kui kahju tekitati avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku süü läbi seoses tema ameti- või töökohustuste täitmisega, siis ei ole avaliku võimu kandja vastutusest vabastamise aluseks see, et kahju tekitamine oli vastuolus avaliku võimu kandja tegevuse eesmärkide ja huvidega. Teenistushuvide vastane käitumine ei tähenda iseenesest, et isik tegutseks väljaspool töökohustusi (vt ka RKTKo 3-2-1-24-98 ja RKKKo 3-1-1-1-05, p 9).
Otsustamaks, millal on kahju tekitanud käitumise seos töö- või teenistuskohustuste täitmisega piisav TsK § 450 lg-s 1 ja RVastS § 12 lg-s 2 ette nähtud vastutuse ülemineku tekkimiseks, on määrav asjaolu, kas kahju tekitanud isiku ametiülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne roll või üksnes kõrvaline tähendus.
|
| 3-1-1-112-04
|
Riigikohus |
03.12.2004 |
|
Liitkaristuse mõistmisel tuleb kohtuotsuse resolutiivosas viidata eelkõige KarS §-de 63 ja 65 vastavatele lõigetele. Liitkaristuse mõistmisel tuleb juhinduda KarS §-s 64 sätestatust, kuid kohtuotsuse resolutsioonis sellele paragrahvile viidata ei ole vajalik, sest viide sellele sisaldub juba KarS §-de 63 ja 65 vastavates lõigetes.
KarS § 65 lg 1 kohaldamine ei sõltu sellest, kas eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on süüdimõistetul ära kantud täielikult või osaliselt või täielikult ära kandmata. Selline mehhanism liitkaristuse mõistmiseks on vajalik selleks, et vältida eksimist KarS § 64 lg-s 3 sätestatud reegli vastu.
Liitkaristuse mõistmisel tuleb kohtuotsuse resolutiivosas viidata eelkõige KarS §-de 63 ja 65 vastavatele lõigetele. Liitkaristuse mõistmisel tuleb juhinduda KarS §-s 64 sätestatust, kuid kohtuotsuse resolutsioonis sellele paragrahvile viidata ei ole vajalik, sest viide sellele sisaldub juba KarS §-de 63 ja 65 vastavates lõigetes.
Kannatanu või prokuröri apellatsiooni puudumisel süüdimõistetu olukorra raskendamise on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 2 ja KrMS § 339 lg 2 järgi.
|
| 3-1-1-81-04
|
Riigikohus |
09.11.2004 |
|
Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel.
Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel.
Asjaolul, et omanik on end ühel või teisel viisil kauba kaotsimineku või riknemise eest kindlustanud, ei ole süüdlase karistusõigusliku kohtlemise seisukohalt tähtsust, sest see tähendab vaid teistsugust võimalust kahju sissenõudmisel.
Kui süüdistatavale juba eeluurimisel omistatud käitumine (faktilised asjaolud) jäid muutumatuteks ning kohus andis käitumisele vaid teistsuguse õigusliku hinnangu, siis ei ole kohus isiku olukorda raskendanud. Kohtu kohustust mitte piirduda üksnes süüdistuses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid anda teole, milles kohtualust süüdistatakse, omapoolne õiguslik hinnang, tuleneb KrMK § 263 lg 1 p-st 3. Selline õiguslik hinnang ei tohi aga kaasa tuua olukorda, kus kohtualusele oleks võimalik mõista rangem karistus, kui see, mille vastu tal oli kohtuistungi vältel võimalik end kaitsta.
|
| 3-1-1-96-04
|
Riigikohus |
28.10.2004 |
|
Tsiviilhagi rahuldamise otsustamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilmenetluse eeskirjadest, mis ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega ja on vajalikud tsiviilhagide otsustamisel kriminaalasjades (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-34-99). Kriminaalmenetluse seadus ei reguleeri tagasinõude esitamisega seotud küsimusi, seetõttu tuleb kohtul tsiviilhagi otsustamisel juhinduda tsiviilmenetluse vastavatest põhimõtetest. Kui tsiviilhagi lahendamisel tekivad spetsiifilised ja keerulised õiguslikud küsimused, siis on võimalus jätta tsiviilhagi täieliku rahuldamise juhul hagi täpse suuruse kindlaksmääramine tsiviilmenetluse korda (KrMK §-s 270).
|
Facebook
Twitter