3-17-98/49
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.04.2020 |
|
Vt p 25 ja RKHK otsused asjas nr 3-3-1-66-14, p 19, ja asjas nr 3-3-1-45-10, p 10, ning RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-15-16, p 110 ja nende annotatsioonid.
Kui isikul on õigus nõuda haldusorgani poolt õigusvastaselt kinni peetud raha eest intressi eriseaduse alusel, on kohaseks kaebuse liigiks kohustamiskaebus. (p 34)
MKS § 1361 lg-st 3 tuleneb maksuhaldurile kohustus hinnata täitetoimingu rakendamise põhjendatust ja proportsionaalsust maksumenetluse kestel, olgugi et kohus on andnud täitetoimingu sooritamiseks loa. Kui maksumenetluse käigus selgub, et rahaline nõue või kohustus on täitetoimingu sooritamiseks loa andmise menetluse käigus prognoositust väiksem, tuleb maksuhalduril täitetoimingu sooritamine vähenenud nõude või kohustuse mahus lõpetada. Vaidluse korral hindab kohus, kas maksuhaldur teadis või pidi teadma nõude või kohustuse ületagatusest. (p 20)
Ainuüksi maksuhalduri kahtlus, et maksukohustuslasele võidakse määrata maksusumma mõnes teises maksumenetluses mõne teise maksustamisperioodi eest, ei õigusta senises maksumenetluses täitetoimingu jätkamist, sest tegemist pole asjaoluga, mille alusel anti luba sooritada algne täitetoiming. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et MKS § 1361 lg 1 kohaldamist saab põhjendada üksnes konkreetset maksustamisperioodi ja -objekti puudutavate asjaoludega (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-68-16, p 13). Seepärast ei saanud teist kontrolliperioodi puudutava loataotluse kohta tehtav kohtulahend mõjutada senise loa alusel seatud aresti õiguspärasust. (p 22)
MKS § 116 lg-d 1 ja 2 ega selle seaduse muud sätted ei näe maksukohustuslasele ette õigust nõuda pangakontol arestitud raha, s.o raha, mis ei ole maksuhalduri valduses, õigusvastaselt vabastamata jätmise korral sellelt rahasummalt intressi või viivise maksmist. (p 25)
Ka RVastS ei näe isikule ette õigust nõuda intressi rahasummalt, mis ei olnud maksuhalduri valduses. (p 26)
Isikul, kelle raha aresti alt vabastamisega maksuhaldur õigusvastaselt viivitab, on erinormi puudumise korral õigus nõuda RVastS § 7 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgses määras viivist. MKS § 1361 lg-st 3 tulenev rahasumma aresti alt vabastamise kohustus on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Viivise nõudmine selle kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus maksuõigussuhte olemusega. Puudutatud isikul sellise kahju tekkimist saab pidada maksuhaldurile ettenähtavaks (p-d 29 ja 30).
Kui pangakonto jäetakse aresti alt õigeaegselt vabastamata, piiratakse põhjendamatult isiku vabadust otsustada raha kasutamise üle. Seega on MTA rikkunud pangakonto aresti alt õigeaegselt vabastamata jätmisega kaebaja omandiõigust. (p 36)
Isikul, kelle raha aresti alt vabastamisega maksuhaldur õigusvastaselt viivitab, on erinormi puudumise korral õigus nõuda RVastS § 7 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgses määras viivist. MKS § 1361 lg-st 3 tulenev rahasumma aresti alt vabastamise kohustus on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Viivise nõudmine selle kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus maksuõigussuhte olemusega. Puudutatud isikul sellise kahju tekkimist saab pidada maksuhaldurile ettenähtavaks (p-d 29 ja 30).
Tegemist on hüvitamiskaebusega, sest viivis on hüvitis kahju eest, mis raha maksmisega viivitamise korral eeldatavalt alati tekib. Seega ei tule kaebajal viivisenõude esitamisel tõendada kahju tekkimist ega põhjuslikku seost õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Küll aga peab nõude lahendamise käigus kontrollima, kas haldusorgan on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud avalik-õiguslikus suhtes ning kas viivitus on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. (p 30)
Kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks VÕS § 113 lg 1 tähenduses on rahasumma aresti alt vabastamise kohustuse rikkumise algusaeg. Kohustuse kohase täitmise ajaks VÕS § 113 lg 1 tähenduses on rahasumma aresti alt vabastamise päev. Seega tuleb rahasumma aresti alt vabastamise kohustuse täitmisega viivitamise korral arvestada õigusvastaselt kinni peetud rahasummalt viivist alates kohustuse rikkumise algusajast kuni rahasumma aresti alt vabastamiseni. Viivist arvestatakse protsendina õigusvastaselt kinni peetud summalt. (p 32)
Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta nõuda viivist ületava kahju hüvitamist (vrd VÕS § 113 lg 5 ja RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-10, p 11). Sellisel juhul on tegemist tavapärase kahju hüvitamise nõudega, mille puhul peab kaebaja tõendama muu hulgas ka kahju tekkimise ja põhjusliku seose. (p 33)
Kui pangakonto jäetakse aresti alt õigeaegselt vabastamata, piiratakse põhjendamatult isiku vabadust otsustada raha kasutamise üle. Seega on MTA rikkunud pangakonto aresti alt õigeaegselt vabastamata jätmisega kaebaja omandiõigust. (p 36)
Vt viivise ja viivisenõude kohta, sh seoses avalik-õigusliku rahalise kohustusega p-d 27 ja 29 ning RKHK otsused asjas nr 3-3-1-83-10, p-d 20–24, asjas nr 3-3-1-9-14, p 51, ja asjas nr 3-3-1-66-14, p 19, ning RKTK otsused asjas nr 3-2-1-66-15, p 19, asjas nr 3-2-1-157-15, p 17, ja asjas nr 3-2-1-28-17, p 13.
|
3-18-1168/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2020 |
|
SHS § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust (vt selle kohta ka RKPJK otsus nr 5-18-7/8, p-d 127 ja 147). Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda (vt RKPJK otsus nr 5-18-7/8, p 174). Eeldatava ülalpidamiskohustuse arvesse võtmine on osa avalik-õiguslikust menetlusest. Oluline on see, et tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. (p 10)
Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad ülalpidajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda.
Potentsiaalsetel ülalpidajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole vanema ülalpidamiskohustust. Potentsiaalsetel ülalpidajatel on sellises olukorras tuvastushuvi. (p 11)
Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12 ja 13). (p 12)
Vt ka annotatsioone otsusele nr 5-18-7/8.
Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12 ja 13). Selleks, et ülalpidajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus seega pöörduma nõudega maakohtusse. (p 12)
Praegu on kohalik omavalitsus hooldusteenuse maksumusest puudu jääva osa ise tasunud. See aga tähendab, et kohaliku omavalitsuse korralduse alusel arve esitamine on ettepanek hüvitada käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused. Selle nõude maksmapanekuks saab kohalik omavalitsus pöörduda vajaduse korral maakohtusse. Hea haldustava ei ole see, et kohalik omavalitsus ähvardab arvete tasumata jätmise korral pöörduda inkassoettevõtte poole, kui pooled alles vaidlevad ülalpidamiskohustuse üle. Vastustaja tegevus arvete esitamisel on eraõiguslik. (p 13)
|
3-19-1022/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.03.2020 |
|
HKMS ei näe otsesõnu menetlusosalisele ette võimalust taotleda haldustoiminguks antud loa tühistamist või muutmist. Siiski saab sellise taotluse esitamise lubatavuse tuletada HKMS § 265 lg-st 2, mille järgi võib kohus haldustoiminguks antud luba määrusega muuta või tühistada. (p 13)
Määrus, millega halduskohus jätab isiku, kelle suhtes haldustoimingu tegemiseks luba anti, taotluse haldustoiminguks antud loa tühistamiseks või muutmiseks rahuldamata, ei ole HKMS § 265 lg-st 5 tulenevalt edasikaevatav. (p 15)
Määrus, millega halduskohus jätab isiku, kelle suhtes haldustoimingu tegemiseks luba anti, taotluse haldustoiminguks antud loa tühistamiseks või muutmiseks rahuldamata, ei ole HKMS § 265 lg-st 5 tulenevalt edasikaevatav. (p 15)
|
3-16-1634/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2020 |
|
Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)
Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)
Arvestades, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p 16; vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 12), ei takista haldusakti kehtivus alati kahju hüvitamist. (p 21)
Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)
Vt p 26 ja annotatsioonid RKHK otsusele nr 3-16-1048/38, p 17.
Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)
Otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)
Toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Kohus on juba liidetud kohtuasjades nr 106-120/87: Asteris pidanud võimalikuks kahju hüvitamist ühenduse abiskeemi raames toetuse väljamaksmisega õigusvastase viivitamise eest (otsuse p 28), kusjuures sellist hüvitist ei peeta riigiabiks (otsuse p-d 23 ja 24). Ka hilisemas kohtuasjas C-410/13: Baltlanta selgitas Euroopa Kohus, et kuigi viidatud asjas käsitletud EL õigusaktid ei kohustanud liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud, ei mõjuta liidu õigusnormid liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (otsuse p-d 69 ja 70). (p 27)
Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)
Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)
Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)
Nõustuda ei saa seisukohaga, et kohus pole pädev hindama, kas isik, kelle suhtes ei ole tehtud toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Kahju hindamine ja kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest PS § 146 esimese lause mõttes ning vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Näiteks asjas nr 3-3-1-13-06 (otsuse p 15) pidas RKHK ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kaebaja kogemusi arvestades tõenäoliseks, et kaebaja oleks ehitusloa andmise korral saanud ka teised tegevuseks vajalikud load. (p 30)
Ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra osas võib kohus arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel (RVastS § 13 lg 1 p 5). Saamata jäänud tulust tuleb mh maha arvata haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5; RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). (p-d 30 ja 31)
Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta nii kulutusi, mida isik oleks pidanud tegema kahju arvestamise hetkeks, kui ka varaliselt hinnatavaid kohustusi selle hetke seisuga. (p 32)
Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta hüpoteesi, et kui kaebaja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse summa võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetustaotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused saab aga maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetustaotleja ülejäänud vara väärtust – näiteks kinnisvarale tehtavate kulutuste puhul suureneb eeldatavasti kulutuste tulemusena selle kinnisvara väärtus, ettevõtte tegevuseks vajalikku seadet ostes saab ettevõtja enda omandisse kulutustega samas väärtuses seadme.
Seejuures ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks menetluse tulemusena toetuse saanud.
Kui kahju suurust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus. (p 33)
Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. (p 32)
|
3-19-1178/14
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.03.2020 |
|
Üldjuhul ei või täitmist tagavad toimingud olla esimeseks menetlustoiminguks, sest kahtlus, et rahalise nõude või kohustuse sundtäitmine võib osutuda raskeks või võimatuks, saab tekkida üksnes varem toimunud menetluses. Erandina on peetud võimalikuks algatada vastutusotsuse koostamise menetlus täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa saamise taotlusega kahel juhul. Esmalt juhul, kui eelnevas maksumenetluses on kontrollitud juriidilise isiku maksukohustusega seotud asjaolusid ja juhatuse liikmete vastutust. Teiseks juhul, kui kahtlus maksukohustuslase võimaliku käitumise suhtes ning maksumenetluse algatamise vajadus tekkis tagastusnõude tuvastamise käigus (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-68-16, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 9)
Ringkonnakohus on kohaldanud materiaalõigust valesti, kui leidis, et puudub menetlus, mille pinnalt hinnata puudutatud isiku varasemat käitumist, ning asus seisukohale, et täitmist tagavate toimingute sooritamise loa taotlemiseks ei piisa maksuhalduri põhjendatud kahtlustest. Tulevikus tehtava vastutusotsuse täitmist saab tagada enne, kui maksuhaldur vastutusmenetluse tulemusena tuvastab sularaha väljavõtmise ning maksude tasumata jätmise puudutatud isiku süül (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-4-14, p 9.3). Kui tõlgendada MKS § 1361 viisil, et sundtäitmise menetlusest ja selle käigus kogutud asjaoludest ei piisa maksuhalduri kahtluse põhjendamiseks, sõltuks täitmist tagavate meetmete kohaldamise tõhusus olulises osas juhatuse liikme kontrolli all olevatest asjaoludest. Kui maksuhaldur peab puudutatud isikut enne täitmist tagavate toimingute tegemiseks loa saamist vastutusotsuse koostamise menetlusest teavitama, on puudutatud isikul võimalik muuta end enne vastutusotsuse koostamist varatuks ning jätta maksunõue täitmata. (p 14)
Eelneva menetluse nõue ei ole omaette eesmärk. Oluline on, et maksustamise aluseks olevad asjaolud oleks piisavalt välja selgitatud põhjendamaks ja tõendamaks maksuhalduri kahtlust, et menetluse tulemusena antava haldusakti sundtäitmine võib osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks. (p 10)
Eeltoodu tõttu tuleks ringkonnakohtu 4.09.2019. a määrus tühistada ja anda luba seada kohtulik hüpoteek korteriomandile, kui kaebaja oleks veel selle omanik. HKMS § 158 lg-st 2 tulenevalt peab kohus halduskohtumenetluses arvestama muutustega kohtuasja aluseks olevates asjaoludes (RKÜK määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 63). Kinnistusraamatu väljavõttest selgub, et 25.09.2019 tehtud kinnistamisavalduse alusel pole puudutatud isik enam taotluses märgitud korteriomandi omanik. (p 15)
|
3-19-1825/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.03.2020 |
|
Kuna vaidlusalune hange korraldati kontsessioonilepingu sõlmimiseks, ei tulnud hankijal lähtuda põhjendamatult madala maksumuse kontrollimisel RHS §-s 115 sätestatust, vaid riigihanke alusdokumentidest (RHS § 16 lg 2 ja § 141 lg 1). (p 13)
Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)
Vt p 14 ja annotatsiooni RKHK otsusele asjas nr 3-3-1-50-15, p 21.
Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)
Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)
Vt p 14 ja annotatsiooni RKHK otsusele asjas nr 3-3-1-50-15, p 21.
Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)
Jäätmeveo valdkonnas ei ole hankijal pakkumuse maksumuse põhjenduste kontrollimisel laia hindamisruumi ning kohtud ei saa piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Valdkonnas on oluline lähtuda põhimõttest, et saastaja maksab (vt KeÜS § 12). Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata. Jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (KOKS § 6 lg 1), mille raames ta vastutab mh korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest (JäätS § 70, RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 19), ning ta peab seejuures tagama keskkonnanõuete järgimise. JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Kuigi JäätS ja KOV jäätmehoolduseeskirja nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58). (p 16)
Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)
Iseenesest on Euroopa Kohtu praktika kohaselt RHS § 95 lg 4 p 4 alusel võimalik kõrvaldada ka pakkuja, kes on rikkunud konkurentsieeskirju, kusjuures rikkumine ei pea olema tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, vaid hankija võib rikkumise tuvastada mis tahes viisil, mida ta suudab tõendada (Euroopa Kohtu otsus asjas C-425/18: Consorzio Nazionale Servizi, p 32). Siiski on Euroopa Kohus konkurentsieeskirjade rikkumist pidanud võimalikuks kõrvaldamise aluseks eeskätt juhul, kui selle eest on karistatud rahatrahvi või rahalise karistusega (samas, p 33; otsus asjas C-470/13: Generali-Providencia Biztosító, p 35). Isegi kui rikkumine tuvastatakse, ei saa see automaatselt kaasa tuua ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldamist, vaid lähtuda tuleb proportsionaalsuse põhimõttest (Consorzio Nazionale Servizi, p 34). Hankijal on isegi rikkumise tuvastamise korral lai kaalutlusruum. (p 20)
Jäätmeveo valdkonnas ei ole hankijal pakkumuse maksumuse põhjenduste kontrollimisel laia hindamisruumi ning kohtud ei saa piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Valdkonnas on oluline lähtuda põhimõttest, et saastaja maksab (vt KeÜS § 12). Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata. Jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (KOKS § 6 lg 1), mille raames ta vastutab mh korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest (JäätS § 70, RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 19), ning ta peab seejuures tagama keskkonnanõuete järgimise. JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Kuigi JäätS ja KOV jäätmehoolduseeskirja nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58). (p 16)
Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)
|
3-20-17/11
|
Riigikohtu erikogu |
12.03.2020 |
|
Vaidlus selle üle, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise taotluse esitamise tähtaega, on kohtuahendi täitmisel tekkinud küsimus KrMS § 431 mõttes, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 16–20, ja RKKK määrus nr 1-16-2295/81, p 17). Riigikohtu erikogu on pidanud ebaotstarbekaks, kui halduskohus peaks avalduse lahendamisel andma hinnangu maakohtu otsusele ja selles märgitut vajaduse korral tõlgendama (RKEK määrused asjas nr 3-3-4-2-12, p 6, ja asjas nr 3-3-4-1-16, p 13). (p-d 6–8)
Kuigi RÕS § 10 lg-s 1 pole viidatud kriminaalasja täitmisküsimuse lahendamisele, tuleneb sellest üldine põhimõte, mille kohaselt esitatakse riigi õigusabi taotlus kohtule, kes menetleb asja, milles riigi õigusabi taotletakse, või kelle pädevuses oleks sellise asja menetlemine. (p 9)
|
3-19-2221/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.03.2020 |
|
HKMS § 249 lg-st 4 tuleneb, et ainuüksi vaidemenetluse lõppemine ei tähenda vaidemenetluse ajal taotletud esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemist. Vaidemenetluse lõppemisel on kohtul võimalik varem esitatud esialgse õiguskaitse taotlust ja selle taotluse lahendamisel tehtud määruse peale esitatud määruskaebust lahendada ja vajadusel esialgset õiguskaitset kohaldada kuni halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse lahendamiseni. (p 9)
Ainuüksi KIS-i andmetele tuginedes ei saa koheselt pärast kaebetähtaja möödumist tuvastada, et isik ei ole pärast vaidemenetluse lõppu tähtaegselt halduskohtusse pöördunud. Kohtul tuleb arvestada ka võimalusega, et tähtaegne kaebus on kohtule esitatud posti teel ning selle kohtusse jõudmine ja registreerimine KIS-s võib toimuda pärast kaebetähtaja möödumist. (p 10)
|
3-18-1740/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.03.2020 |
|
Näilik tehing MKS § 83 lg 4 mõttes tuleb tuvastada TsÜS § 89 alusel. Näilik tehing on tühine ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteeriv. Näiliku tehingu korral pooled kokkulepitud tagajärgi tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada ka maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine pole maksu määramisel vajalik). (Vt nt RKHK otsused nr 3-14-53226/100, p 13, ja nr 3-15-1303/37, p-d 9 ja 10.) (p 14)
Vaidlusaluste tehingute poolte tahteavaldused olid suunatud tehingute kehtivusele ja avaldatud tahtele vastavate õiguslike tagajärgede saabumisele: sellele, et alltöövõtjatest äriühingutel tekiks kohustus teha kokkulepitud tööd ning õigus saada selle eest tasu. Pooled soovisid välistada tasu maksmise füüsilistele isikutele ja vastava nõudeõiguse tekkimise füüsilistel isikutel. Samuti soovisid nad seda, et just äriühingutel tekiks õigus saada tasu ja et tasu makstaks neile. Pole asjaolusid, mis viitaks, et pooltel oli varjatud kavatsus tekitada raha käsutamise õigus füüsilistele isikutele. Makstud tasu jäi alltöövõtjatest äriühingute käsutada, kinnitades nende tahte vastavust tehingutes deklareeritule. (p-d 15 ja 15.2)
MTA ei ole kahtluse alla seadnud seda, et tööd tegelikult tehti. Kontrollperioodil tegid alltöövõtjate nimel tööd isikud, kes kõik olid kaebajaga õigussuhtes lisaks ka füüsiliste isikutena (juhatuse liikmena, käsunduslepingu alusel, töötajana). Seejuures oli MTA väitel kaebaja huvitatud sellest, et just nimetatud füüsilised isikud isiklikult tööd teeksid. Kirjeldatud õiguslik seotus võib iseenesest olla üheks asjaoluks kogumist, mis võib osutada tehingu näilikkusele – sellele, et tehingu teiseks pooleks on alltöövõtjast äriühingu asemel füüsiline isik. Samas on äriühing kui juriidiline isik abstraktsioon, mis saabki tegutseda ja lepingu täitmiseks kokkulepitud tööd teha üksnes füüsiliste isikute kaudu. Seetõttu ei ole kirjeldatud füüsiliste isikute õiguslik seotus kaebajaga üksinda piisav, põhjendamaks alltöövõtjatega tehtud tehingute näilikkust. (p 15.1)
Ettevõtlusvabaduse kasutamisel on majandustegevuses maksunduslike kaalutlustega arvestamine lubatav ega tähenda, et neist kantud tehing oleks automaatselt näilik ja seetõttu tühine TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes. Küll ei ole lubatud maksunduslike kaalutluste tõttu anda tehingule majandusliku sisuga võrreldes moonutatud juriidilist vormi. (p 15.3)
Kuigi vaidlusalused tehingud ei ole näilikud MKS § 83 lg 4 mõttes, viitavad maksuotsuses kirjeldatud asjaolud sellele, et tegu on maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehingutega. Sellisel juhul on maksustamine võimalik MKS § 84 alusel. (p 17)
Ettevõtlusvabaduse kasutamisel on majandustegevuses maksunduslike kaalutlustega arvestamine lubatav ega tähenda, et neist kantud tehing oleks automaatselt näilik ja seetõttu tühine TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes. Küll ei ole lubatud maksunduslike kaalutluste tõttu anda tehingule majandusliku sisuga võrreldes moonutatud juriidilist vormi (vt p 17). (p 15.3)
Kuigi vaidlusalused tehingud ei ole näilikud MKS § 83 lg 4 mõttes, viitavad maksuotsuses kirjeldatud asjaolud sellele, et tegu on maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehingutega. Sellisel juhul on maksustamine võimalik MKS § 84 alusel. (p 17)
MKS § 84 alusel on võimalik tehing maksustada, kui selle „näilikkusele ei ole võimalik või vajalik viidata, näiteks kui maksuobjekt ei ole üheselt seostatav tsiviilõigusliku tehinguga või kui maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil ei ole moonutatud tsiviilõiguslikku tahteavaldust“ (RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 35). Erinevalt MKS § 83 lg-st 4 kohaldub MKS § 84 kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivadki, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades majanduslikule sisule mittevastava juriidilise vormi maksukohustuse vähendamise eesmärgil (RKHK otsus nr 3-14-53226/100, p 13). Teisisõnu, MKS §-le 84 on võimalik tugineda juhul, kui õigussuhete kujundamise võimalust on kuritarvitatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-09, p 19). (Vt mitteammendavat loetelu teguritest, mis viitavad kujundamisvõimaluse kuritarvitusele ja majanduslikule sisule mittevastava juriidilise vormi kasutamisele, nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-79-11, p 23; nr 3-3-1-15-11, p 16.) (p 17.1)
MKS § 84 kohaldamine eeldab maksueelise tuvastamist. Seejuures ei pea maksueelist saama alati maksuotsuse adressaat – piisab, kui maksueelis nähtub kõiki asjaolusid tervikuna vaadates. MKS § 84 kohaldamine on põhjendatud ka siis, kui tehingutel ja toimingutel on peale maksueelise saamise muid eesmärke, kuid need osutuvad maksueelise saamisega võrreldes ebaoluliseks (RKHK asjas nr 3-3-1-79-11, p 20). (p 17.2)
Vaidlusaluste tehingute puhul ei ole tegu õigusvastase tegevusega, kuid praegusel juhul ei vastanud tehingute juriidiline vorm nende tegelikule majanduslikule sisule. Vormistades teenuse osutamise alltöövõtjatest äriühingute kaudu, säästis kaebaja tööjõumaksudele vastava summa (maksueelis). Füüsilised isikud kui alltöövõtjatest äriühingute tegelikud kontrollijad said aga majanduslikus mõttes teha nende tööd motiveerinud äriühingutele makstud tasu arvel investeeringu. Tehingute tegelikule majanduslikule sisule oleks isikutevahelisi seoseid ning muid asjaolusid arvestades vastanud see, kui kaebaja oleks füüsilistele isikutele tasu maksnud, sellelt ettenähtud maksud arvestanud, kinni pidanud ja tasunud ning füüsilised isikud oleksid saadud tasu oma äriühingutesse investeerinud. Eeltoodu ei tähenda, et äriühing peaks alltöövõtjale tasu maksmise asemel alati maksma tasu otse alltöövõtja töötajatele. Asjaosalistel on omavahelisi õigussuhteid kujundades õigus valida, kas füüsilistele isikutele teeb väljamakseid, peab tööjõumakse kinni ja tasub need peatöövõtja või teeb seda alltöövõtjast äriühing. Praegusel juhul aga tuleb arvestada, et alltöövõtja eest tööd teinud isikud kontrollivad alltöövõtjaid ning neil on ühtlasi oluline seos kaebajaga, kes on tehingute ahela looja ja väljamakse tegija. Kaebaja marginaal oli lepingute järgi kõrge (ca 46,5%). (p 17.5)
Olukorras, kus majandusliku sisu järgi on tegu füüsiliste isikute hüvanguks tulu teenimisega, ent tööjõumaksude vältimiseks, vähendamiseks või edasilükkamiseks kasutatakse üksnes formaalselt kohast, kuid tegelikule majanduslikule sisule mittevastavat juriidilist vormi, on ületatud lubatava kujundusõiguse piirid. Sellega moonutatakse ka konkurentsi. (p 17.6)
MKS § 84 alusel maksustamisel tuleb saavutada tulemus, mis esineks siis, kui kuritarvitust ei oleks olnud. Seejuures ei või maksustamine kujuneda olemuselt karistuslikuks. Praegusel juhul tähendab eeltoodu seda, et OÜ-dele tehtud väljamakseid, mis on majanduslikus mõttes füüsiliste isikute palgatulu, tuleks käsitada kaebaja tööjõumaksudega maksustatava kuluna, millelt kaebaja ei ole arvestanud, kinni pidanud ega tasunud, kuid peab arvestama, kinni pidama ja tasuma tööjõumaksud. (p 18)
Vaidlusaluste tehingute puhul ei ole tegu õigusvastase tegevusega, kuid praegusel juhul ei vastanud tehingute juriidiline vorm nende tegelikule majanduslikule sisule. Vormistades teenuse osutamise alltöövõtjatest äriühingute kaudu, säästis kaebaja tööjõumaksudele vastava summa (maksueelis). Füüsilised isikud kui alltöövõtjatest äriühingute tegelikud kontrollijad said aga majanduslikus mõttes teha nende tööd motiveerinud äriühingutele makstud tasu arvel investeeringu. Tehingute tegelikule majanduslikule sisule oleks isikutevahelisi seoseid ning muid asjaolusid arvestades vastanud see, kui kaebaja oleks füüsilistele isikutele tasu maksnud, sellelt ettenähtud maksud arvestanud, kinni pidanud ja tasunud ning füüsilised isikud oleksid saadud tasu oma äriühingutesse investeerinud. Eeltoodu ei tähenda, et äriühing peaks alltöövõtjale tasu maksmise asemel alati maksma tasu otse alltöövõtja töötajatele. Asjaosalistel on omavahelisi õigussuhteid kujundades õigus valida, kas füüsilistele isikutele teeb väljamakseid, peab tööjõumakse kinni ja tasub need peatöövõtja või teeb seda alltöövõtjast äriühing. Praegusel juhul aga tuleb arvestada, et alltöövõtja eest tööd teinud isikud kontrollivad alltöövõtjaid ning neil on ühtlasi oluline seos kaebajaga, kes on tehingute ahela looja ja väljamakse tegija. Kaebaja marginaal oli lepingute järgi kõrge (ca 46,5%). (p 17.5)
Füüsilise isiku palgatulult peetakse kinni, arvestatakse ja makstakse Eestis tulu- ja sotsiaalmaks ning kogumispensioni- ja töötuskindlustusmakse. Nimetatud maksude ja maksete korrektse maksmise vastu on oluline avalik huvi, kuna see on vajalik mh kvaliteetsete avalike teenuste osutamiseks ja solidaarsete ravi-, pensioni- ja töötuskindlustussüsteemide rahastamiseks. Olukorras, kus majandusliku sisu järgi on tegu füüsiliste isikute hüvanguks tulu teenimisega, ent tööjõumaksude vältimiseks, vähendamiseks või edasilükkamiseks kasutatakse üksnes formaalselt kohast, kuid tegelikule majanduslikule sisule mittevastavat juriidilist vormi, on ületatud lubatava kujundusõiguse piirid. Sellega moonutatakse ka konkurentsi. (p 17.6)
Kaks isikut ei olnud kaebaja osanikud ning seega on majandustulemustelt makstav tasu osa palgatulust (TuMS § 13 lg 1). Kaebaja kontrollperioodil tehtud väljamaksed kahele OÜ-le on kohtumenetluse tulemusel MKS § 84 alusel ümber kvalifitseeritud füüsilise isiku palgaks. Kui nimetatud osaühingud on kaebajalt saadud tasu arvel teinud osanikele dividendi väljamakseid ja tasunud neilt tulumaksu, siis tekib osaühingul õigus ümber kvalifitseerida ka füüsilise isiku suhted osaühinguga, sh korrigeerida deklareeritud maksukohustusi (vt pikemalt ka RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 42). (p-d 18.3 ja 18.4)
MKS § 84 alusel maksustamisel tuleb saavutada tulemus, mis esineks siis, kui kuritarvitust ei oleks olnud. Seejuures ei või maksustamine kujuneda olemuselt karistuslikuks. Praegusel juhul tähendab eeltoodu seda, et OÜ-dele tehtud väljamakseid, mis on majanduslikus mõttes füüsiliste isikute palgatulu, tuleks käsitada kaebaja tööjõumaksudega maksustatava kuluna, millelt kaebaja ei ole arvestanud, kinni pidanud ega tasunud, kuid peab arvestama, kinni pidama ja tasuma tööjõumaksud. (p 18)
Kaebaja ja tema juhatuse liikmete kontrollitavate äriühingutega tehtud tehingute MKS § 84 alusel maksustamisel ei saa kõiki kaebaja tehtud väljamakseid pidada täies ulatuses aktiivseks tuluks, mida maksustada tööjõumaksudega. Maksumaksjal ei ole kohustust toimida viisil, mis toob kaasa kõrgeima maksukoormise (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-79-11, p 18). Kaebajal on õigus maksta oma juhatuse liikmetest osanikele dividende, mis on osanike passiivne tulu ja mis tuleb maksustada üksnes tulumaksuga (TuMS § 50). Kohane proportsioon aktiivse ja passiivse tulu vahel on praktikas ebaselge. (p 18.2)
Kaebaja kontrollperioodil tehtud väljamaksed kahele OÜ-le on kohtumenetluse tulemusel MKS § 84 alusel ümber kvalifitseeritud füüsilise isiku palgaks. Kui nimetatud osaühingud on kaebajalt saadud tasu arvel teinud osanikele dividendi väljamakseid ja tasunud neilt tulumaksu, siis tekib osaühingul õigus ümber kvalifitseerida ka füüsilise isiku suhted osaühinguga, sh korrigeerida deklareeritud maksukohustusi (vt pikemalt ka RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 42). (p 18.4)
Haldusaktis eksliku õigusliku aluse kasutamine ei pea kaasa tooma haldusakti tühistamist, kui samasisulise otsuse andmiseks esinevad õiguslikud ja faktilised alused (vt nt RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Küll ei tohiks haldusakti õige õigusliku ja faktilise aluse otsimine kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse; mh oleks see vastuolus ka isiku õigusega tõhusale õiguskaitsele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-11, p 12). (p 18.4)
Kuigi kassatsioonimenetluse kulud on suuremad kui apellatsioonimenetluse kulud, võtab kolleegium mh arvesse, et Riigikohus esitas kaebajale põhjalikke vastuseid nõudvad kirjalikud küsimused ning korraldas asjas kohtuistungi. Kaebaja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. (p 19)
Maksuasjades tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni määramisel lähtuda nõuete suurusest, mitte arvust (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 33). (p 19)
|
3-17-1503/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.02.2020 |
|
Kuigi kaebaja on lisaks üksinda hoidmisele viidanud ka muudele puudustele tema kinnipidamistingimustes vaidlusalusel ajavahemikul, on ta nõudnud inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kõigi kirjeldatud asjaolude eest kogumis. Kolleegium selgitab, et sellist kahjunõuet ei tohi jagada osadeks, vaadeldes eraldi iga piirangu või kambritingimuse õiguspärasust. Isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (vt selle kohta nt EIK otsus asjas nr 4242/07 Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63–64, 67 ja 69). Juhul, kui eraldatud lukustatud kambris hoidmine on juba iseenesest õigusvastane, võivad kinnipidamistingimused kogumis suurendada eraldatusega põhjustatud kahju.
Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11–12). Kaebaja nõuab siin kahju hüvitamist selle eest, et teda kui psüühiliselt haiget isikut hoiti eraldi, jättes ta ilma taotluses ja kaebuses loetletud hüvedest ja kohaldades taotluses märgitud piiranguid. See väide viitab inimväärikuse alandamisele, s.o kannatuste põhjustamisele, „mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks“ (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21). (p 17)
Kaebust uuesti lahendades tuleb halduskohtul võtta seisukoht, kas kaebajat tohtis tal diagnoositud tervisehäireid arvestades üldse paigutada eraldatud lukustatud kambrisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks ning, kui tohtis, siis kas ja millal muutus kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmine ebaproportsionaalseks ja kaebaja väärikust alandavaks. Seejuures tuleb halduskohtul hinnata, kas kaebaja õigust inimväärikusele rikkus tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine kogumis muude vaidlusaluste tingimustega. (p 19)
VangS § 11 lg 8 järgi on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, kui vangla on kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Arvestades, et praegusel juhul on vastustaja jätnud kaebaja kahjunõude osaliselt lahendamata, on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. (p 17)
|
3-12-1512/140
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.02.2020 |
|
Kohtutoimikust nähtub, et kirja esitas halduskohtule kaebaja. Kohtuistungil nõudis halduskohus kaebajalt selle kirja tõlget ning hoiatas, et kui tõlget ei esitata, võib kohus jätta tõendi tähelepanuta. Kaebaja tõlget ei esitanud ja halduskohus kirjale oma otsuses ei viidanud. Niisiis jättis halduskohus tõendi põhjendatult tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4). Ringkonnakohus võttis kirja otsuse tegemisel tõendina arvesse, kuid ei teatanud sellest pooltele ega andnud vastustajale võimalust avaldada tõendi kohta oma seisukohta. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), ning normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ühtlasi rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi, mis lubab ringkonnakohtul hinnata halduskohtu otsuses hindamata tõendeid ainult juhul, kui halduskohus jättis tõendid põhjendamatult tähelepanuta (HKMS § 198 lg 2 p 1). (p 12)
Otsuse tegemisel võttis ringkonnakohus asja materjalide juurde kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutuse väljatrüki ning arvestas seda kinnistu väärtuse ja kahju suuruse kindlaksmääramisel. Tõendi kogumisest ringkonnakohus pooltele ei teatanud ega andnud neile võimalust tõendiga tutvuda ega selle kohta oma seisukohta avaldada. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), kui ka normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ringkonnakohtu toodud põhjendused (menetlusosaliste asjatu koormamine, asja lahendamiseks kuluva aja pikenemine, et poolte seisukohad ja tõendid kahju suuruse kohta on juba esitatud, et täiendavate tõendite kogumine ja hindamine on uurimisprintsiibi järgi lubatud ja vajalik, hüvitise summa jääb poolte pakutud summade vahepeale ega ole üllatuslik, menetlusökonoomia põhimõte) ei õigusta nende menetlusnormide rikkumist ega võta menetlusosaliselt õigust osaleda tõendite uurimisel ja avaldada nende suhtes oma seisukohta (HKMS § 27 lg 1 p 6, § 2 lg 6). Täiendava tõendi kogumiseks ja uurimiseks oleks ringkonnakohus pidanud asja arutamise uuendama (HKMS § 130 p 2). (p 13)
Korralduse õiguspärasus sõltub sellest, kes oli korralduse andmise ajal garaažihoone omanik, mitte sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et hoone omandiõiguse üle käib kohtuvaidlus. Samuti ei sõltu korralduse õiguspärasus sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et kaebaja ei ole hoone omanik. Keelunormivastaselt antud haldusakti ei muuda materiaalses mõttes õiguspäraseks see, et haldusorgan ei teadnud ega pidanud teadma haldusakti andmist välistavat asjaolu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). (p 12)
Halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel tuleb lähtuda enne 1.01.2018. a kehtinud HKMS § 109 lg-st 1 ja seda tõlgendavast kohtupraktikast, mille kohaselt peavad menetluskulud nende väljamõistmiseks olema reaalselt kantud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-15, p 15). Kui halduskohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohta ei esitatud menetluskulude tegelikku kandmist tõendavaid dokumente, ei olnud need kulud halduskohtus väljamõistetavad. Kui kuludokumendid ei vasta seaduse nõuetele halduskohtu poolt menetluskulude jagamise otsustamise ajal, ei saa hiljem neid välja mõista ka ringkonnakohus (HKMS § 1 lg 4 ja § 285 lg 1). Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)
Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)
|
3-16-2267/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2020 |
|
Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)
Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)
Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)
Kahju tekitanud toimingu, haldusakti või õigustloova akti peab kaebuse esemena määratlema kaebaja. (p 14)
Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)
Kui ringkonnakohus järeldas kaebuse asjaoludest, et kaebaja huvide kaitseks on mõistlik esitada nõue õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, oleks ringkonnakohus pidanud seda võimalust kaebajale selgitama (näiteks alternatiivse kahjunõude esitamise võimalust seoses vastustaja korraldusega). Kohtutele ei saa praegu siiski selgitamiskohustuse rikkumist ette heita, sest kaebajat on kogu menetluses esindanud vandeadvokaadid, mistõttu kaebaja ilmselt oli teadlik haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalusest, ning ta on järjekindlalt väljendanud selget tahet taotleda hüvitist just õigustloova aktiga tekitatud kahju eest. (p 13)
Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud. (p 17)
RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav RVastS 3. peatüki 2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral. 2. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuded, mida saab esitada üksnes haldusõigussuhetes, ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene RVastS § 7 lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). (p 15)
Õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju puhul ei oleks kahju ärahoidmine või kõrvaldamine RVastS §-des 3, 4 ja 6 nimetatud nõuete abil võimalik juba ainuüksi seetõttu, et nende nõuete üheks eelduseks on teo õigusvastasus. (p 15)
Kuna vastustaja põhitegevus on määruste eelnõude ettevalmistamine ja kehtestamine, ühtlasi määruste õiguspärasuse tagamine, pole põhjust vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista. (p 21)
Tuleb kindlaks teha põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajal tekkinud kahju vahel. RVastS § 14 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova aktiga. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-64-04, p 24; 3-3-1-48-08, p 15. (p 18)
|
3-19-1672/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.02.2020 |
|
Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.
Täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmisel ei kontrolli kohus üksikasjalikult seda, kas käimasoleva maksumenetluse tulemusena maksuhalduri poolt eeldatavalt tehtava vastutusotsuse sisulised eeldused on täidetud ja kas vastutusotsus oleks õiguspärane. Sedalaadi menetluses kontrollitakse, kas vastutusotsuse tegemine on õiguslikult võimalik ja tõenäoline, sh kas esinevad vastutusotsust välistavad asjaolud (vt pikemalt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 49 ja 50; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastutusotsuse tagamine on välistatud, kui kohtu hinnangul on juhatuse liikme tahtluse ja raske hooletuse tuvastamine ebatõenäoline. (p 18)
Kui taotluse lahendamisel võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda puudutatud isikutelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed, on võimalik kõnealuses osas maksuintressi sundtäitmist ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)
Sundtäitmise olulist raskendatust või võimatust MKS § 1361 lg 1 mõttes ei või samastada asjaoluga, et füüsilisel isikul ei oleks tõenäoliselt piisavalt raha, et vastutusotsust hiljem kohe täies mahus täita. St füüsilisel isikul vara puudumisest ei järeldu automaatselt täitmistoimingute (nt pangakonto arest) sooritamise lubatavus. Sätte sõnastusest tulenevalt on olulise kaaluga isiku tegevus ja sellest järelduv usaldusväärsus (nt tema osalus maksuvõla põhjustanud sündmustes, käitumine maksumenetluse jooksul). (p 27)
Täitmistoiminguid võib sooritada, vältimaks füüsilise isiku olemasoleva vara peitmist. Maksukohustuste korrektse täitmise vastu on oluline avalik huvi, mis võib üles kaaluda isiku õiguse kasutada oma vara, sh sissetulekuid piiranguteta. (p 29)
Füüsilise isiku pangakontode arestimine on võimalik ka juhul, kui arestitaks peamiselt sinna laekuvat töötasu vms sissetulekut. (p 32)
Pangakontode arestist tulenevat võimalikku intensiivset riivet isiku õigustele aitab maandada MKS § 131 lg-s 3 toodud piirang. Samuti peab kohus konkreetse juhtumi asjaolusid (sh isikuga seonduvaid) hinnates veenduma, et arest on proportsionaalne. Seejuures on asjaoludest tulenevalt võimalik ja võib olla ka vajalik jätta arestimata suurem summa kui MKS § 131 lg-s 3 märgitud. (p 28)
Äriühingute ühinemisel läheb ühendatava äriühingu võlg MKS § 35 alusel üle ühendavale äriühingule. Seega, kuigi äriühing 1 kustutati ühinemise tulemusel äriregistrist, läks tema maksuvõlg seaduse alusel üle ühendavale äriühingule 2 ning maksuvõlg ei kustunud. Asjaolul, et maksuvõlg tuvastati pärast ühinemist, ei ole tähendust, kuna maksukohustus tekib seaduse, mitte maksuotsuse alusel. (p 19)
Olukorrad, kus seadusandja on omistanud äriregistri kandele konstitutiivse tähenduse, nähtuvad üheselt seadusest (nt TsÜS § 26 lg 2). Muudel juhtudel on tegu deklaratiivsete kannetega, millele laieneb ÄS §-s 34 sätestatud registrikande avaliku usaldatavuse põhimõte (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-133-11, p 24). Sel juhul kannab ebaõige kande riski äriühing (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-116-10, p 26). Seadus kohustab äriregistrisse kantud andmete muutumisel (sh juhatuse liikme tagasikutsumisel ja nimetamisel) esitama avaldust registriandmete muutmiseks viivitamatult (ÄS § 33 lg 7). Kuigi uue juhatuse liikme äriregistrisse kandmise avalduse esitamine on eeskätt uue juhatuse liikme ülesanne (ÄS § 144 lg 3 teine lause; erandiks ÄS § 184 lg 11), on endisel juhatuse liikmel samuti võimalus pöörduda registripidaja poole, juhtimaks tähelepanu, et andmed ei ole korrektsed (ÄS § 184 lg 8, § 61; vt pikemalt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-39-05, p 12). (p 20)
Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.
Kui maksukohustuslane tahtlikult esitab valeandmetega maksudeklaratsioone ning viib äriühingust raha välja, võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda äriühingu juhatuse liikmetelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed ning selles osas on maksuintressi sundtäitmist võimalik ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)
See, kas juhatuse liikme tegevus maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmisel oli tahtlik või kantud raskest hooletusest, selgitatakse lõplikult vastutusmenetluses, mitte täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 13). Hinnang süü vormile eeldab konkreetse juhtumi asjaolude tuvastamist ja kogumis hindamist (vt nt RKHK otsus nr 3-17-2235/52, p-d 12–16), mis täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmise menetluse kiireloomulisust arvestades ei ole üldjuhul kohane. (p 21)
|
3-18-2351/39
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2020 |
|
HKMS § 116 lg-tes 5 ja 6 sätestatud üldreegel, mille kohaselt ei peata menetlusabi taotlemine seaduses sätestatud tähtaja kulgemist ja tähtaja järgimiseks tuleb tähtaja kestel teha ka menetlustoiming, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, kohaldub üldiselt kõigile menetlusabi liikidele, sh näiteks menetlusabi riigilõivu tasumiseks, menetlusdokumentide tõlkimiseks, tõendi saamiseks jne. Kui mitmete nende toimingute tegemata jätmine ei takista kuidagi menetlusdokumendi esitamist (kuigi puudustega), siis riigi õigusabi on konkreetselt mõeldud just selleks, et taotleja ei peaks ise menetlusdokumenti koostama. Seejuures ei ole riigi õigusabi mõeldud ainult abistamiseks menetlusdokumendi koostamisel. Riigi õigusabi võib olla vajalik ka selleks, et otsustada (edasi)kaebuse esitamise perspektiivi üle. Riigi õigusabi taotlemist ei saa praegusel juhul pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Riigi õigusabi taotlemist on kolleegium kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks pidanud ka määruses asjas nr 3-7-1-3-239-15. Riigi õigusabi taotlemine ei tohi kahjustada isiku menetluslikku olukorda. (p 9)
|
3-19-1884/12
|
Riigikohtu erikogu |
20.01.2020 |
|
Kui Riigikohtu erikogu leiab, et asi ei kuulu lahendamisele ei tsiviil- ega halduskohtumenetluses, lõpetab ta määrusega asja menetluse (TsMS § 711 lg 5). Vt p 10.
|
3-19-1501/203
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.12.2019 |
|
Vaidlusaluses sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena korraldatud riigihankes tuleb pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimisel lähtuda RHS §-dest 46 ja 98. Kuna hankedokumendid kordavad RHS § 98 lg-s 4 sätestatut, on hankija ennast selle sättega RHS § 126 lg 2 alusel sidunud. (p 13)
RHS § 46 lg 4 aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL art 56 lg 3 võimaldab siseriiklikus õiguses sätestada dokumentide ja selgituste nõudmise teisiti kui direktiivis. Siiski on RHS § 46 lg 4 rakendamisel oluline lähtuda direktiivis seatud tingimusest, et selline täienduste tegemise nõue oleks täielikus kooskõlas võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ning Euroopa Kohtu praktikaga nende põhimõtete sisustamisel. (p 16)
Euroopa Kohus on selgitamise nõudega seonduvalt öelnud, et põhimõtteliselt ei tohi pakkumust pärast selle esitamist muuta. Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega pole siiski vastuolus see, kui pakkumusega seonduvaid andmeid parandatakse või täiendatakse, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead. Hankijal on talle antud kaalutlusõiguse alusel õigus küsida taotlejatelt nende pakkumuse kohta selgitusi ning kaalutlusõiguse teostamisel kohustus kohelda taotlejaid võrdselt ja lojaalselt nii, et valikumenetluse lõppedes ja selle tulemust arvestades ei näiks, et ühte või mitut selgituste nõude saanud taotlejat on alusetult koheldud teistest soodsamalt või ebasoodsamalt. Hankija võib nõuda andmete täpsustamist või parandamist tingimusel, et see nõue puudutab selliseid dokumente või andmeid (nagu näiteks avaldatud majandusaasta aruannet), mille puhul saab objektiivselt kontrollida, et need on varasemad kui taotluste esitamise tähtaeg. Hankija peab sealjuures rangelt kinni pidama enda poolt kindlaks määratud tingimustest (otsus asjas nr C-336/12: Manova, p-d 36 ja 37, 39 ja 40).
Euroopa Kohtu seatud selgitamise nõude lubatavuse kriteeriumid on praegusel juhul täidetud ja hankija võis pakkujalt selgitusi küsida. Ringkonnakohus on sedastanud, et asjas puuduvad igasugused andmed, et pakkuja ei oleks pakkumuse esitamise ajal sisuliselt vastanud HKTS §-s 12 sätestatud usaldusväärsuse kriteeriumitele. Ka oli ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei saanud pakkumuse esitamise tähtpäevaks kinnituse esitamata jätmisega märkimisväärset eelist teiste pakkujate ees. Kuna kaebaja oli pakkumuse esitanud, pidi olema hankijale selge, et kaebaja soovis pakkumuses kinnitada enda vastavust vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele ning et pakkumuse ebatäpsus tekkis tahtmatult. Pärast pakkumise esitamise tähtaja möödumist „Jah“ valiku tegemisega kaebaja üksnes täpsustanuks juba esitatud pakkumust. (p 17)
Hankija pidi kaaluma kaebajale võimaluse andmist täpsustada, et ta vastab vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele. Hankija seda ei teinud, vaid on lähtunud ekslikust seisukohast, et täpsustuse küsimine oli välistatud. Sellest järeldub, et hankija on jätnud talle antud kaalutlusõiguse kasutamata. Hankija ei ole esitanud ka ühtegi muud argumenti, miks oleks pidanud jätma kaebajale selgitamise võimaluse andmata. Praegusel juhul ei rikuks pakkumuse täpsustamine võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti ei kannataks seetõttu riigihanke läbipaistvus. Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. (p 18)
RHS § 46 lg 4 aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL art 56 lg 3 võimaldab siseriiklikus õiguses sätestada dokumentide ja selgituste nõudmise teisiti kui direktiivis. Siiski on RHS § 46 lg 4 rakendamisel oluline lähtuda direktiivis seatud tingimusest, et selline täienduste tegemise nõue oleks täielikus kooskõlas võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ning Euroopa Kohtu praktikaga nende põhimõtete sisustamisel. (p 16)
Praegusel juhul ei rikuks pakkumuse täpsustamine võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti ei kannataks seetõttu riigihanke läbipaistvus. Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. (p 18)
|
3-19-1464/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2019 |
|
Kuna seadus ega hankija ei kehtestanud koolitusplaanile sisu- ega vorminõudeid, pidi koolitusplaan kätkema endas teavet, mille esitamise kohustus pidi olema arusaadav n-ö keskmisele vastavas valdkonnas tegutsevale ettevõtjale. Euroopa Kohus on otsustanud, et võrdse kohtlemise põhimõtet ja läbipaistvuskohustust tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus ettevõtja kõrvale jätmine hankemenetlusest sellise kohustuse täitmata jätmisel, mis ei tulene sõnaselgelt selle menetlusega seotud dokumentidest ega kehtivast riigisisesest õigusest, vaid selle õiguse ja nende dokumentide tõlgendamisest ning liikmesriigi haldusasutuste või -kohtute poolt nendes dokumentides olevate lünkade täitmisest (otsus asjas nr C-309/18: Lavorgna, p 20). (p 13)
VAKO ega kohtud ei ole seotud hankija poolt hankemenetluse dokumendile antud tõlgendusega, kuid hankija otsust tühistades tuleb neil põhjendada, miks hankija tõlgendus on väär. Praegusel juhul ei olnud hankija käsitlus vastuolus ühegi õigusnormiga ega äritavaga. Ringkonnakohus pole näidanud, mille põhjal ta asus seisukohale, et vaidlusalune teave on nõutav koolitusplaani üldlevinud tähendusest tulenevalt. Kolleegiumi hinnangul pole selliseks seisukohaks alust. (p 14)
Hankija ei saa hankemenetluse selles faasis asuda pakkumusele esitama tingimusi, mida alusdokumendid ei sisalda. (p 15)
Kui seadus ei sätesta teisiti, võib hankija otsustada, kas ta usaldab pakkujate kinnitusi või nõuab vastavate asjaolude kindlakstegemiseks tõendeid. Praegusel juhul ei nõudnud hankija hankedokumendis koolitaja kinnituse esitamist. Seetõttu tuleb piisavaks pidada pakkuja kinnituse esitamist. Kohtul ei ole ilma seadusliku aluseta õigust sekkuda hankija kaalutlusõigusesse ning nõuda tõendi esitamist seal, kus hankija on õiguspäraselt otsustanud piirduda pakkuja kinnitusega. Hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (RHS § 104, § 122 lg 3, § 175 lg-d 2 ja 4, § 178 lg 3 p 2). (p 16)
Euroopa Kohus on selgitanud, et kui hanke alusdokumentide tingimused ei võimalda pakkujatel oma hinnapakkumuses teatud andmeid välja tuua, võivad liikmesriigid anda pakkujatele võimaluse oma olukord nende nõuetega kooskõlla viia (otsus asjas nr C-309/18: Lavorgna, p 32). RHS § 46 lg 4 võimaldab hankijal anda pakkujale tähtaeg pakkumuses esitatud andmeid selgitavate andmete või dokumentide esitamiseks. Arvestades koolitusplaani mõiste määratlematust, on ekslik VAKO ja kohtute seisukoht, et hankija poleks tohtinud võimaldada kolmanda isiku pakkumuses koolitusplaani kohta esitatud andmeid täpsustada, kui need oleks olnud ebapiisavad. (p 17)
Hankija on hankeasjas vastustajaks sõltumata sellest, kas ta toetab halduskohtule esitatud kaebust või vaidleb sellele vastu. Menetluskulude jagamisel tuleb kaebaja kohta käivaid sätteid kohaldada vaidlustaja suhtes ning kolmanda isiku kohta käivaid sätteid isiku suhtes, kelle kasuks tegi otsuse hankija (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-91-10, p 22).
Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel korral peab kaebaja kandma vaidlustaja, mitte aga hankija menetluskulud (HKMS § 108 lg 1 teine lause). Kui ringkonnakohus rahuldab kaebuse ja ühtlasi apellatsioonkaebuse, peaks vaidlustaja kandma nii kaebaja kui ka vastustaja põhjendatud menetluskulud. (p 19)
|
3-17-1329/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2019 |
|
Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)
Halduslepingu ülesütlemisel võib lisaks HMS s sätestatule tugineda ka VÕS-s ettenähtud lepingu ülesütlemise alustele (RKHK otsus nr 3-13-481/183, p 22). Halduslepingu lõpetamist ka VÕS alusel on kolleegium siiski pidanud haldusaktiks ning ülesütlemise otsustamist haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsuseks. Kohus võib sellesse HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes sekkuda vaid kaalutlusvea korral (samas, p 28). Samale seisukohale tuleb asuda ka halduslepingu alusel leppetrahvi määramise korral. (p 17)
Lepingu järgi otsustab tellija (vastustaja) toetussumma vähendamise ühepoolse aktiga. Selline otsustus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51 lg 1), sest sellega reguleeritakse õigusi ja kohustusi avalik-õiguslikus suhtes. Vaidlusaluse dokumendiga muutis vastustaja kaebaja õigust saada halduslepingu alusel haldusülesannete täitmise eest toetust. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)
HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)
Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. (p 19)
HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)
Asjaolu, et kaebaja pöördus ise pärast vaidlusaluse haldusakti kättesaamist vastustaja poole esialgu kirja ja seejärel vaidega, ei asenda tema ärakuulamist enne kaalutlusotsuse tegemist, sest ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise. (p 25)
Kuigi kaebus jääb lõppastmes rahuldamata, möönab kolleegium, et vaidlusalusel haldusaktil on põhjendamispuudused. Seetõttu tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada HKMS § 108 lg-t 61, mille kohaselt võib vastustaja kanda jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. (p 27)
Vt ka p 28.
|
3-17-1859/34
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.12.2019 |
|
RKHK määruse nr 3-17-1152/35 p-s 11 selgitas kolleegium, et ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg 2 alusel ei ole haldusakt, vaid halduse toiming (HMS§ 106 lg 1, HKMS § 6 lg 2).
Eelnevast tuleb lähtuda ka siis, kui pädev asutus nõustub ehitamisega vaikimisi või selge sõnaga pärast ehitusteatise kontrolli EhS § 36 lg 5 alusel ilma täiendavaid nõudeid esitamata. Kuigi täiendavale kontrollile kohaldatakse EhS § 36 lg 6 esimese lause järgi üldiselt ehitusloa menetluse ja ehitusloa andmisest keeldumise sätteid, täpsustatakse sama lõike teises lauses, et kontrolli tulemusel annab pädev asutus haldusakti vaid täiendavate nõuete esitamise korral. Praeguses asjas ei esitanud vastustaja kontrolli tulemusel täiendavaid nõudeid.
Vastustaja tegevust, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus ehitusteatisele antud kooskõlastuse tagasivõtmiseks, saab isik vaidlustada ennekõike kohustamiskaebusega riikliku järelevalve (EhS § 130 lg 2) tegemiseks (vt RKHK määrus nr 3-17-1152/35, p 10). Kui ehitusteatisega on nõustutud selle vaidlustanud isiku õigusi rikkudes, tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel tema õigused tagada riikliku järelevalve meetmetega. (p 15)
EhS § 36 lg 5 p 4 kohaldamisel võib kohalikul omavalitsusel tekkida vajadus selgitada ka kaasomanike vahelisi suhteid. Ka ehitusteatise menetluses tuleb pädeval asutusel arvestada ehitise ja selle kasutamise mõju teistele isikutele. Kui ehitamisele esitatavate avalik-õiguslike nõuete rikkumine kahjustab naabrite (nt elamu kaasomanike) õigusi, tuleb pädeval asutusel algatada täiendav kontroll. See puudutab ka ohtu, et kaasomaniku vara kahjustatakse ehitamise käigus projektis kavandamata kõrvalmõjuna (vrd RKHK otsus nr 3-16-1050/68, p 12; määrus asjas nr 3-3-1-67-01). See ei tähenda, et vastustaja peaks hakkama lahendama pooltevahelisi tsiviilõiguslikke vaidlusi selle üle, kas projektis ettenähtud kaasomandi eseme ümberehitused on lubatavad kaasomaniku tahte vastaselt. Ehitusteatise aktsepteerimine ei asenda teiste kaasomanike nõusolekuid, mis võivad olla vajalikud ehitamiseks. (p 20)
Vt ka annotatsioone RKHK määrusele nr 3-17-1152/35.
RKHK määruse nr 3-17-1152/35 p-s 11 selgitas kolleegium, et ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg 2 alusel ei ole haldusakt, vaid halduse toiming (HMS§ 106 lg 1, HKMS § 6 lg 2).
Eelnevast tuleb lähtuda ka siis, kui pädev asutus nõustub ehitamisega vaikimisi või selge sõnaga pärast ehitusteatise kontrolli EhS § 36 lg 5 alusel ilma täiendavaid nõudeid esitamata. Kuigi täiendavale kontrollile kohaldatakse EhS § 36 lg 6 esimese lause järgi üldiselt ehitusloa menetluse ja ehitusloa andmisest keeldumise sätteid, täpsustatakse sama lõike teises lauses, et kontrolli tulemusel annab pädev asutus haldusakti vaid täiendavate nõuete esitamise korral. Praeguses asjas ei esitanud vastustaja kontrolli tulemusel täiendavaid nõudeid.
Vastustaja tegevust, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus ehitusteatisele antud kooskõlastuse tagasivõtmiseks, saab isik vaidlustada ennekõike kohustamiskaebusega riikliku järelevalve (EhS § 130 lg 2) tegemiseks (vt RKHK määrus nr 3-17-1152/35, p 10). Kui ehitusteatisega on nõustutud selle vaidlustanud isiku õigusi rikkudes, tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel tema õigused tagada riikliku järelevalve meetmetega. (p 15)
Varasema ehitustegevuse seadustamine ei toimu ehitusteatise menetluses. Teatisega nõustumine kui toiming ega ka EhS § 36 lg 6 teise lause alusel esitatavad täiendavad nõuded ei reguleeri tagasiulatuvalt teatise esitaja varasemat tegevust. Varasemat ehitamist ja ehitist on võimalik seadustada ehitus- ja kasutuslubadega (vrd ehitusloa tagasiulatuva mõju kohta ka RKHK määrus nr 3-17-505/44, p 9).
Ehitusteatisega vaikimisi või selge sõnaga nõustumisel on ehitusloast erinev õiguslik mõju. See on vaid juriidiline fakt, mille ilmnemisel kõrvaldab seadus (EhS § 36 lg 2) ehitamisele seatud piirangu. Ehitusluba seevastu on iseseisev õigusakt, isiku õiguste ja kohustuste muutmisele suunatud haldusõiguslik tahteavaldus. Samuti ei saa ehitamist ega ehitist erinevalt kasutusloast kui haldusaktist seadustada kasutusteatisega nõustumise toiming. Kasutusteatisega nõustumise korral kõrvaldab seadus (EhS § 48 lg 2) vaid ehitise kasutamise piirangu. (p 17) Pädev asutus peab tagama, et ehitusteatise materjalid ei oleks eksitavad. (p 18)
Kohalik omavalitsus ei või piirduda ehitusteatise kooskõlastamise menetluses vaid ehitusprojekti vastavuse kontrollimisega majandus- ja taristuministri 17.07.2015. a määruses nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ toodud kriteeriumitele. EhS § 36 lg 5 sätestab, et vajaduse korral kontrollib pädev asutus muu hulgas, kas seoses ehitusteatises märgitud ehitise või ehitamisega tuleb viia ehitis või ehitamine nõuetega vastavusse (p 1) või esitada ehitisele täiendavaid arhitektuurilisi, ehituslikke või kujunduslikke nõudeid (p 3). Kui esinevad ehitusloa andmisest keeldumise alused (EhS § 44), tuleb algatada täiendav kontroll ning ehitusloa andmisest keelduda, kui puudusi ei ole võimalik kõrvaldada täiendavate nõuetega (EhS § 36 lg 6). (p 19)
EhS § 36 lg 5 p 4 kohaldamisel võib kohalikul omavalitsusel tekkida vajadus selgitada ka kaasomanike vahelisi suhteid. Ka ehitusteatise menetluses tuleb pädeval asutusel arvestada ehitise ja selle kasutamise mõju teistele isikutele. Kui ehitamisele esitatavate avalik-õiguslike nõuete rikkumine kahjustab naabrite (nt elamu kaasomanike) õigusi, tuleb pädeval asutusel algatada täiendav kontroll. See puudutab ka ohtu, et kaasomaniku vara kahjustatakse ehitamise käigus projektis kavandamata kõrvalmõjuna (vrd RKHK otsus nr 3-16-1050/68, p 12; määrus asjas nr 3-3-1-67-01). See ei tähenda, et vastustaja peaks hakkama lahendama pooltevahelisi tsiviilõiguslikke vaidlusi selle üle, kas projektis ettenähtud kaasomandi eseme ümberehitused on lubatavad kaasomaniku tahte vastaselt. Ehitusteatise aktsepteerimine ei asenda teiste kaasomanike nõusolekuid, mis võivad olla vajalikud ehitamiseks. (p 20)
Vt ka annotatsioone RKHK määrusele nr 3-17-1152/35.
Ehitusteatisega vaikimisi või selge sõnaga nõustumisel on ehitusloast erinev õiguslik mõju. See on vaid juriidiline fakt, mille ilmnemisel kõrvaldab seadus (EhS § 36 lg 2) ehitamisele seatud piirangu. Ehitusluba seevastu on iseseisev õigusakt, isiku õiguste ja kohustuste muutmisele suunatud haldusõiguslik tahteavaldus. Samuti ei saa ehitamist ega ehitist erinevalt kasutusloast kui haldusaktist seadustada kasutusteatisega nõustumise toiming. Kasutusteatisega nõustumise korral kõrvaldab seadus (EhS § 48 lg 2) vaid ehitise kasutamise piirangu. (p 17)
Vastustaja tegevust, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus ehitusteatisele antud kooskõlastuse tagasivõtmiseks, saab isik vaidlustada ennekõike kohustamiskaebusega riikliku järelevalve (EhS § 130 lg 2) tegemiseks (vt RKHK määrus nr 3-17-1152/35, p 10). Kui ehitusteatisega on nõustutud selle vaidlustanud isiku õigusi rikkudes, tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel tema õigused tagada riikliku järelevalve meetmetega. (p 15)
Varasemat ehitamist ja ehitist on võimalik seadustada ehitus- ja kasutuslubadega (vrd ehitusloa tagasiulatuva mõju kohta ka RKHK määrus nr 3-17-505/44, p 9). (p 17)
|
3-19-405/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.12.2019 |
|
Justiitsministri 26.07.2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ §-i 5 ei ole alust tõlgendada selliselt, et iga kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise toimingu sooritamise eest (nt e-kirjavahetus kliendiga, telefonikõned), mille ajaline kestus jääb eraldi võetuna alla poole tunni, kajastub esindaja tasuarvestuslehel miinimumtasuna poole tunni tasu. Määruse § 5 sätestab tasu miinimummäära, mida tuleb arvestada menetlust ettevalmistavate toimingute summeerimisel ühe kohtuastme lõikes. Säte kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui põhjendatud ajakulu riigi õigusabi osutamisel ühes kohtuastmes kokku jääb alla poole tunni. Vastupidise tõlgenduse aktsepteerimine tähendaks riigi õigusabi eest ülemäärast tasumist aja eest, mil õigusabi tegelikult ei osutatud. (p 4)
|