3-3-1-62-02
|
Riigikohus |
06.11.2002 |
|
Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.
Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.
Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.
PES §-st 24 lg 2 ja KOKS §-st 22 lg 1 p 33 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus eelnevad menetluse etapid läbinud detailplaneering kindlasti kehtestada. Isik ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse varasemad etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid ta on õigustatud nõudma oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt.
Piirinaabrite kooskõlastuste puudumist peab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni teostamisel otsustuse tegemisel küll arvestama, kuid ainuüksi piirinaabritega kokkulepete mittesaavutamine ei saa olla detailplaneeringu kehtestamatajätmise põhjuseks. Piirinaabrite kooskõlastuste puhul ei ole tegemist PES §-s 17 ette nähtud kooskõlastustega.
Planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning tegema temast oleneva, et lahendada isikute (näiteks piirinaabrite) vahelisi erimeelsusi.
Planeeringu kehtestamise otsustamisel tuleb muuhulgas arvestada ka kulutusi, mida seoses planeeringu menetlemisega on teinud avalik võim ja planeeringu koostamise finantseerija. Samuti peab arvestama menetlusosaliste valmisolekut paindlikeks lahendusteks.
|
| 3-3-1-47-02
|
Riigikohus |
04.11.2002 |
|
Kui algset haldusakti ei vaidlustata, ei tähenda see, et vaidlustada ei saaks seda haldusakti tühistanud haldusakti tühistavat haldusakti. Kui algse, isiku õigusi rikkuva haldusakti tühistamine haldusorgani poolt oli õiguspärane, rikub algse haldusakti tühistanud akti tühistamine isiku õigusi. Isiku kaebeõigusest ilmajätmine ainuüksi põhjendusel, et ta ei ole vaidlustanud algset haldusakti, rikub Põhiseaduse §-s 15 ning HKMS §-s 7 lg 1 sätestatud isiku õigust kaitsta kohtulikult oma rikutud õigusi.
HKMS § 17 sõnastusest ei tulene, et halduskohus oleks teises protsessis tuvastatud asjaoludega pöördumatult seotud. Ühes protsessis juba tuvastatud asjaolusid ei ole haldusprotsessis vaja enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui protsessiosalised sellised asjaolud haldusprotsessis vaidlustavad või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, võib halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt sellised asjaolud ümber hinnata.
|
| 3-3-1-51-02
|
Riigikohus |
04.11.2002 |
|
Otsustus, millega muudetakse varasemat haldusakti, on ka ise haldusakt. Samuti on haldusaktiks iga otsustus, millega keeldutakse taotletud haldusakti andmisest.
KOKS § 33 lg-st 2 ei tulene täiendavat kaebeõigust lisaks HKMS § 7 lg-s 1 sätestatule. Kohaliku omavalitsuse õigusaktid omandavad õigusjõu pärast kaebetähtaja möödumist. KOKS § 33 lg 2 eesmärk on võimaldada kohtusse pöördumist ka pärast volikogu või valitsuse poole pöördumist. Reeglina ei jõua isik 30-päevase kaebetähtaja jooksul esitada kõigepealt taotlust volikogule või valitsusele ja seejärel pöörduda kohtusse. KOKS § 33 lg-s 2 vaidlustatava haldusaktina peetakse reeglina silmas otsust, millega jäetakse varasema haldusakti muutmise taotlus rahuldamata.
|
| 3-3-1-44-02
|
Riigikohus |
31.10.2002 |
|
Nii kuni 1. jaanuarini 2001 kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse kui ka 1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse järgi tuleb pankrotis tööandjal maksta sotsiaalmaksu ka PankrS §-s 58 lg 2 nimetatud juhul. 1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 2 ei sätesta põhimõtteliselt erinevat regulatsiooni võrreldes varemkehtinuga, tegemist on vaid erinevusega regulatsiooni abstraktsuse astmes. Mõlema redaktsiooni kohaselt on sotsiaalmaksu maksjaks isik, kes teeb töötajatele väljamakseid.
Vabariigi Valitsuse tagatisfondist töötajatele väljamaksete tegemisel tehakse seda fondi arvel. Riik ei asu pankrotis ettevõtja asemele, vaid üksnes kompenseerib pankrotihalduri taotluse alusel piiratud ulatuses palga, puhkusetasu ja töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitise.
Maksuameti ettekirjutust maksuvõla tasumiseks enne pankroti väljakuulutamist tekkinud alustel tuleks mõista kui pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja nõuet.
|
| 3-3-1-60-02
|
Riigikohus |
30.10.2002 |
|
Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2001. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine 2001. aastal" §-dest 2 ja 3 tulenevalt on lisatasu oma olemuselt personaalne ning seotud konkreetse ametniku töö tulemuslikkusega või täiendavate tööülesannetega. Nõutavast tulemuslikuma töö või täiendavate tööülesannete eest makstavate lisatasude puhul on põhjendatud regulatsioon, et neid määrab asutuse juht või teenistusse nimetamise õigust omav isik, kes konkreetset ametnikku, tema poolt teenistusülesannete täitmisega ning asutusesisese tööjaotusega seonduvaid olusid paremini tunneb. Ametnikele kehtestatud tingimuste - ministri käskkirjaga kinnitatud õppekava läbimine ja vastava eksami sooritamine - täitmise puhul on olemuslikult tegemist pigem kvalifikatsiooninõuete täitmisega ja sellest tuleneva alusega palgamäära diferentseerimiseks kui lisatasu maksmise alustega, mis on sätestatud määruse §-s 3.
|
| 3-3-1-43-02
|
Riigikohus |
24.10.2002 |
|
Sõjaväepensionär saab tähtajalise elamisloa "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" alusel, mitte aga erandkorras Välismaalaste seaduse alusel. Alalise elamisloa võib sõjaväepensionär saada Välismaalaste seaduse § 12 lg 3 alusel, kui ta on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning tal on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja äraelamiseks piisav püsiv legaalne sissetulek. Sellist järeldust toetab ka Vabariigi Valitsuse 1999.a 23. novembri määrus nr 362, mille punktis 108 peetakse võimalikuks alalise elamisloa andmist Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile.
|
| 3-3-1-45-02
|
Riigikohus |
21.10.2002 |
|
HKMS § 52 lg 1 ja § 64 lg 1 koosmõjust tulenevalt saab Riigikohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust kontrollida vaid neis aspektides, mida on juba kontrollinud ringkonnakohus. Kui võimaldada kasseerimist otse esimese astme kohtuotsuse neile aspektidele, mille suhtes ei ole saanud oma seisukohta võtta ringkonnakohus, ei toimiks Põhiseaduse §-s 149 sätestatud kolmeastmeline kohtusüsteem, millel põhineb asjade sisulise läbivaatamise osas ka Halduskohtumenetluse seadustik.
HKMS §-st 34 lg 2 tulenevalt ei tohi ringkonnakohus väljuda apellatsioonkaebuses esitatud taotluse piiridest, muutes või tühistades halduskohtu otsust osas, milles seda pole taotletud. Kui apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist vaid ühe nõude rahuldamata jätmise osas, ei ole ringkonnakohtul alust väljuda taotluse piiridest ja kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust ülejäänud osas.
|
| 3-3-1-41-02
|
Riigikohus |
16.10.2002 |
|
HKMS § 34 lg 2 ei keela ringkonnakohtul tühistada esimese astme halduskohtu otsust motiivil, mida apellatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuväites pole käsitletud, kui see on vajalik asja õigeks lahendamiseks. HKMS § 34 lg 2 keelab ringkonnakohtul väljuda apellatsioonkaebuses esitatud taotluse piiridest, st muuta või tühistada ringkonnakohtu otsust osas, milles seda pole taotletud. Ulatuses, milles esimese astme halduskohtu otsus on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes.
Halduskohtumenetluses on õiguskindluse kaitseks nähtud ette 30-päevane kaebetähtaeg. Õiguskindluse põhimõtet tuleb arvestada ka kaebetähtaja ennistamisel. Mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus. Reeglina tuleb tähtaegselt esitatud tühistamiskaebuse läbivaatamisel õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv haldusakt tühistada sõltumata õiguskindluse põhimõttele tuginevatest vastuväidetest. Protesti läbivaatamisel peab halduskohus alati arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protesti esitamiseks ei näe Halduskohtumenetluse seadustik ette tähtaega.
Kui kohtud on lugenud tähtaegselt esitatuks aastaid pärast vaidlustatud korralduse andmist ja täitmist esitatud kaebuse, on vajalik leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Kui kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmise hetkest oluliselt hiljem, peab halduskohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaaluma, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima.
Halduskohtumenetluses on õiguskindluse kaitseks nähtud ette 30-päevane kaebetähtaeg. Õiguskindluse põhimõtet tuleb arvestada ka kaebetähtaja ennistamisel. Mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus. Reeglina tuleb tähtaegselt esitatud tühistamiskaebuse läbivaatamisel õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv haldusakt tühistada sõltumata õiguskindluse põhimõttele tuginevatest vastuväidetest. Protesti läbivaatamisel peab halduskohus alati arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protesti esitamiseks ei näe Halduskohtumenetluse seadustik ette tähtaega.
HKMS § 34 lg 2 ei keela apellandil põhjendada apellatsioonkaebust kohtuistungil täiendavate õiguslike argumentidega. Kohtuistungil täiendavalt esitatud motiive tuleb käsitada apellatsioonkaebuse täiendusena.
Halduskohtumenetluses kehtib ka apellatsiooniastmes uurimisprintsiip, mistõttu kohus ei ole seotud protsessiosaliste väidetega. Uurimisprintsiibi eesmärk on kaitsta isikute subjektiivseid avalikke õigusi ja avalikku huvi sõltumata protsessiosaliste õiguslikest teadmistest ja materiaalsetest võimalustest õigusabi hankimisel. Isiku õigused ja avalik huvi ei vaja apellatsiooniastmes vähem kaitset kui esimese astme halduskohtus. Vastavalt TsMS §-le 390 kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta käivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti.
|
| 3-3-1-48-02
|
Riigikohus |
15.10.2002 |
|
HKMS § 7 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei saa kaebuse esitamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal on võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele oma õiguste kaitsmiseks akti või toimingu vaidlustamise vajalikkuses. Isikult, kellel temast sõltumatutel asjaoludel polnud veel võimalik leida, et tema õigusi rikutakse, ei tohi õiguskindluse tagamise motiivil kaebeõigust ära võtta kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjendusega.
Kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu, peab isik esitama halduskohtule eelhaldusakti peale kaebuse HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtajal. Et otsustada, kas ja millal oli kaebajal võimalik leida, et eelhaldusakt rikub tema õigusi või piirab tema vabadusi, tuleb vajadusel hinnata muuhulgas ka vastava haldusmenetluse keerukust. Oluline võib olla, kas ja kuidas on haldusorgan täitnud selgitamiskohustust ning vaidlustamisviite olemasolu eelhaldusaktis.
HKMS § 7 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei saa kaebuse esitamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal on võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele oma õiguste kaitsmiseks akti või toimingu vaidlustamise vajalikkuses.
|
| 3-3-1-63-02
|
Riigikohus |
15.10.2002 |
|
Et vaidluste lahendamise kohtueelne kord saaks endast kujutada kaebeõiguse piirangut, peab seaduses olema selgesõnaliselt sätestatud, et kaebusega halduskohtusse saab pöörduda alles peale kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Riigihangete seadus ei sätesta sõnaselgelt, et enne kohtusse pöördumist tuleb vaidluse lahendamiseks esitada vaidlustus Riigihangete Ametile, vaid sätestab vaidluste lahendamise korra ja viitab võimalusele vaidemenetluse järgselt pöörduda kaebusega halduskohtusse.
|
| 3-3-1-42-02
|
Riigikohus |
10.10.2002 |
|
Kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, piisavalt põhjendades, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kui olemasolev informatsioon ei ole piisav õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, sealhulgas detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuse lahendamiseks, peab haldusorgan planeeringu koostajat ja vajadusel ka teisi puudutatud isikuid kaasates koguma otsustamiseks täielikumat teavet. Sellise teabe kogumine võib seisneda ka ekspertiiside tellimises.
Planeeringu menetlemine võib lõppeda ka planeeringu vastuvõtmise staadiumis, ilma et avalikku väljapanekut üldse korraldataks. PES §-st 18 lg 1 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus algatatud ja koostatud planeering igal juhul vastu võtta.
|
| 3-3-1-46-02
|
Riigikohus |
08.10.2002 |
|
Nii vastavalt 21. mail 2002 vastu võetud Maareformi seaduse § 23¿ lõike 5 muutmise seadusega kehtestatud kui ka varasema redaktsiooni kohaselt on vaba metsamaa erastamisel mitme katastriüksusena ühele isikule erastatava metsamaa piirmääraks 15 hektarit, mille koosseisus metsamaa kõlvikute pindala kokku võib olla kuni 10 hektarit. Kui isik soovib erastada nii vaba metsamaa katastriüksust kui ka vaba põllumajandusmaa katastriüksust, mille koosseisus on metsamaa kõlvik, võib erastatava metsamaa katastriüksuse pindala ja vaba põllumajandusmaa koosseisus erastatava metsamaa kõlviku pindala olla kokku kuni 15 hektarit.
|
| 3-3-1-56-02
|
Riigikohus |
08.10.2002 |
|
Alates 1. jaanuarist 2002 kehtiva HKMS § 9 lg 1 järgi võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul arvates haldusakti teatavakstegemisest, kuid uue redaktsiooni jõustumisel ei hakanud kaebetähtaeg kulgema uuesti nende isikute suhtes, kellele enne selle redaktsiooni jõustumist oli jäänud haldusakt teatavaks tegemata. Sama tähtaeg hakkab kulgema ka siis, kui isikul, kellele haldusorgan ei olnud kohustatud haldusakti teatavaks tegema, on piisavalt informatsiooni, et teda puudutada võiv haldusakt on välja antud.
Tulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti.
Olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, vaid peab need välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses. Kui haldusaktist mittearusaamine on tingitud haldusorgani menetlusveast, mitte kaebaja hooletusest, on võimalik lugeda mittearusaamine tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks.Kui haldusakti mõjud ei olnud ega saanudki olla ette nähtavad, kuid alles hiljem selgub, et need mõjud kahjustavad isiku õigusi, ei ole õige ennistada kaebetähtaega, sest halduskohus kontrollib haldusakti andmise õiguspärasust akti andmise hetkel.
|
| 3-3-1-50-02
|
Riigikohus |
04.10.2002 |
|
Riigivastutuse seaduse § 31 lg 2 järgi võib enne selle seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks taotluse või kaebuse esitada enne Riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud tähtaja jooksul (hagi aegumise tähtaeg 10 aastat), kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul Riigivastutuse seaduse jõustumisest arvates, s.o kuni 1. jaanuarini 2005.
|
| 3-3-1-40-02
|
Riigikohus |
02.10.2002 |
|
1. juulini 2002 kehtinud Maksukorralduse seaduse § 59 lg 1 järgi on maksumenetluses tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas ka maksukohustuslaselt saadud teave. Maksukohustuse suhtes ebaoluliste tehingute dokumenteerimata ja raamatupidamisarvestuses kajastamata jätmine ei ole maksukohustuse suurenemise aluseks.
Arvepidamise nõuete rikkumine iseenesest ei saa olla aluseks täiendava maksu määramisele. Tulenevalt uurimisprintsiibist peavad maksuhaldur ja kohus kasutama tegeliku olukorra väljaselgitamiseks kõiki olemasolevaid tõendeid ning hindama neid kogumis. Maksuamet võib läbi viia maksusumma määramise menetluse kehtiva Maksukorralduse seaduse §-s 94 sätestatud korras.
|
| 3-3-1-57-02
|
Riigikohus |
01.10.2002 |
|
Üksnes haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. Samas võib haldusakti tähendusest ja vaidlustamise võimalikkusest puudulik arusaamine mõjuva põhjusena kõne alla tulla, kui kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et ebaselgus kõrvaldada.
Küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Kui kaebaja eksimus tugineb ametiasutuse või kõrvalise isiku poolt antud väärale informatsioonile, tuleb kaebetähtaja ennistamise otsustamisel hinnata, kas kaebajal oli küllaldane põhjus nõuannet usaldada.
Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. Kogenematu inimese huvi saada õiguskaitset vaatamata vabandatavale eksimusele tuleb tähtaja ennistamise otsustamisel kaaluda kolmanda isiku huviga, et tema suhtes kord tehtud otsus jääks kehtima, samuti avaliku huviga. Kolmas isik ei tohi kanda ülemääraseid kahjulikke tagajärgi seoses kaebuse esitaja kogenematusega. Kolmanda isiku huvi ja avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud.
Õigusriigile omased haldusmenetluse põhimõtted näevad ette, et reeglina tuleb haldusakt teha menetlusosalisele teatavaks või talle kätte toimetada isiklikult. Ajalehes teate avaldamist võib haldusakti teatavaks tegemiseks lugeda vaid erijuhtudel, mil isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud ülemääraste kulutustega.
Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. Kogenematu inimese huvi saada õiguskaitset vaatamata vabandatavale eksimusele tuleb tähtaja ennistamise otsustamisel kaaluda kolmanda isiku huviga, et tema suhtes kord tehtud otsus jääks kehtima, samuti avaliku huviga. Kolmas isik ei tohi kanda ülemääraseid kahjulikke tagajärgi seoses kaebuse esitaja kogenematusega. Kolmanda isiku huvi ja avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud.
Haldusaktist teadasaamise hetkeks tuleb üldjuhul lugeda haldusakti teatavaks tegemise hetk. Haldusakti teatavakstegemine peab toimuma viisil, mis võimaldab isikul anda igakülgne hinnang haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte.
Õigusriigile omased haldusmenetluse põhimõtted näevad ette, et reeglina tuleb haldusakt teha menetlusosalisele teatavaks või talle kätte toimetada isiklikult. Ajalehes teate avaldamist võib haldusakti teatavaks tegemiseks lugeda vaid erijuhtudel, mil isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud ülemääraste kulutustega.
Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud HKS § 7 lg 1 kohaselt hakkas kaebuse esitamise ühekuuline tähtaeg kulgema kas haldusaktist tegelikult teada saamise hetkest või hetkest, mil kaebaja pidi olema haldusaktist teada saanud. Viimatinimetatud aluse kohaldamine eeldab, et teave haldusaktist levis selliseid kanaleid pidi, sellise intensiivsusega, sellises vormis jne, mille puhul on vähetõenäoline, et kaebuse esitaja poleks haldusakti andmisest teada saanud, või, et ta pidi haldusakti sisu jm asjaolusid arvestades ise olema piisavalt hoolas, et saada teavet haldusakti andmise kohta.
|
| 3-3-1-30-02
|
Riigikohus |
20.06.2002 |
|
Kollegiaalorgani haldusotsustus kui halduskohtus üldalustel vaidlustatav akt peab olema motiveeritud. Tagatud peab olema otsuse läbipaistvus ja kontrollitavus. Kollegiaalse haldusorgani poolt hääletamise teel vastu võetavat otsustust võib motiveerida kollegiaalorgani otsuses eneses. Selleks võib panna hääletamisele otsuse projekti motiivid.
Strateegilise investori nõue erastamise õigustatud subjektile on Erastamisseaduse § 3 lg 3 alusel esitatud lisanõue, mitte erastamise lisatingimus ES § 21 lg 2 mõttes.
|
| 3-3-1-36-02
|
Riigikohus |
19.06.2002 |
|
Menetluse lõpetamine HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel kaebusest loobumise korral toimub kaebuse esitaja algatusel. HKMS § 24 lg 1 p 3 alusel menetluse lõpetamine toimub kohtu enda või haldusorgani initsiatiivil. Kohus võib sel alusel menetluse lõpetada, kui kaebuse või protesti esitaja ei taotle asja läbivaatamist. Menetluse lõpetamine HKMS § 24 lg 1 p 3 alusel ega kohtukulude väljamõistmine HKMS § 93 lg 2 alusel ei ole põhjendatud, kui lõpetamist taotleb kaebuse esitaja, väites, et Eesti Vabariigi ja seaduse uuest redaktsioonist tuleneva haldusorgani tegevuse tõttu on kaebuse esitaja saavutanud nende õiguste taastamise, mille väidetava rikkumise tõttu ta halduskohtusse pöördus. Sellisel juhul peab kohus välja selgitama, milles seisneb kaebuse esitaja tahe menetluse lõpetamise taotlemisel ning protsessiosaliste võrdsuse põhimõttest juhindudes otsustama, kas üldse ja millisel HKMS §-s 24 lg 1 sätestatud alusel on menetluse lõpetamine võimalik. Sealjuures peab kohus menetluse lõpetamise taotlust hinnates kindlaks tegema, kas kaebaja tegelik tahe võis seisneda hoopis kaebusest loobumises.
|
| 3-3-1-26-02
|
Riigikohus |
19.06.2002 |
|
TMS §-s 33 käsitletud erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitleda ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Erisoodustusi võib käsitleda ettevõtlusega seotud kulutustena TMS § 13 lg 1 mõttes, kui töötaja huvides tehtud kulutuselt on tasutud tulumaks.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud KMS § 2 p 3 alusel käsitatakse teenusena üksnes ettevõtluse korras osutatavaid hüvesid. Tulenevalt KMS §-st 2 p 1 osutatakse teenust ettevõtluse korras siis, kui see toimub isiku iseseisva majandustegevuse käigus, kusjuures ei ole oluline, kas teenus võõrandati tasu eest või tasuta. Käibemaksu objekt ei sõltu isiku formaal-juriidilisest staatusest. KMS §-s 2 p 1 ei käsitleta iseseisva majandustegevusena töölepingu alusel töötamist ja avalikus teenistustes töötamist. Osutatava teenusega Käibemaksuseaduse mõttes on tegemist siis, kui isik, kellele teenus osutati, sai rahaliselt hinnatava ja tarbimisväärtust omava hüve. Kui teenuse ostmisel tasutakse selle eest kolmanda isiku kaudu, saab kolmandal isikul käive tekkida vaid siis, kui ta saab vahendustasu teenuse vahendamise eest.
Uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust vähendavad. Näiteks parandatava vormiveaga kuludokumendi puhul peab maksuhaldur tegema maksumaksjale ettepaneku esitada määratud tähtpäevaks puuduvad andmed. Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
Ainuüksi vorminõude rikkumine ei tähenda, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Tõendiks ei saa lugeda vormiveaga raamatupidamisarvestuse algdokumenti siis, kui maksumaksja ei kõrvalda sellest veast tekkinud mõistlikku kahtlust, et tegemist on pettusega. Maksuamet ja kohtud peavad hindama, kas vormiveaga kuludokument tõendab maksumaksja majandustehingut - kulutusi. Tehingu sisu kulutust tõendavatel dokumentidel märkimata jätmine on reeglina oluline vorminõude rikkumine, mille tõttu ei saa kulutust maksumaksja tulust maha arvata.
Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
|
| 3-3-1-33-02
|
Riigikohus |
18.06.2002 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse lahendamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Vara tagastamise taotluse lahendamise puhul tuleb ORAS § 12 lg 3 p 3 sätestatud asjaolu - vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist - kontrollida valla- või linnavalitsuse korralduse andmise aja seisuga.
ORAS § 13 lõikest 1 ei tulene, et oleks võimalik üks ja sama vara kõigepealt tagastada ja seejärel ka kompenseerida. Nimetatud sättest ilmneb, et vara kompenseerimine on võimalik vaid sellistel juhtudel, kui seda vara ei tagastata. Kui õigustatud subjektile ei ole võimalik vara tagastada, sest see tagastati õigusvastaselt juba teisele isikule, ja pole õiguslikku alust ka kompensatsiooni maksmiseks, tuleb õigustatud subjektile tekitatud kahju hüvitada rahas.
TsK §-st 448 tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Kui kinnisvara hinnad on objektiivsetel põhjustel tõusnud ning kahju tekitamise aegne hoonete väärtus ei vasta nende väärtusele kohtuotsuse tegemise ajal, on õiglane, et kahju hüvitamisel arvestatakse vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi.
|
Facebook
Twitter