3-3-1-62-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
MRS § 23 lg 2 (18. märtsil 1997 kehtinud redaktsioonist) tulenevalt saab maa tagastamise otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka lahendites nr 3-3-1-36-99, 3-3-1-45-99 ja 3-31-55-01.
Isikul, kes oli protsessiosaliseks esimese astme kohtus, kuid keda ei ole ringkonnakohtu istungile kutsutud, on õigus esitada selle peale kassatsioonkaebus. Vastasel juhul puuduks isikul võimalus sellist protsessiõigusnormi rikkumist vaidlustada.
Esimese astme kohtus kaebuse esitajaks olnud isik on haldusprotsessis jätkuvalt pool ka ringkonnakohtus, olenemata sellest, kas ta on apellatsioonkaebuse esitanud või mitte. Tal on jätkuvalt protsessiosalise HKMS §-st 15 tulenevad õigused. Kui asja arutamisele apellatsioonimenetluses ei kutsutud halduskohtus kaebuse esitajaks olnud isikut, on jäetud ringkonnakohtu istungile kutsumata isik, kelle õiguste üle kohus otsustas.
|
| 3-3-1-67-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
Ehitusloa peatamine piirab kolmanda isiku ettevõtlus- ja omandi kasutamise vabadust, kuid erinevalt hoone võimalikust kokkuvarisemisest ei kujuta see endast pöördumatut tagajärge, vaid üksnes lükkab vara kasutamise ja investeeringutelt tulu saamise võimaluse edasi. Äriühingu ettevõtlusvabaduse piiramine vaid ühel objektil ehitustööde peatumisega, ei saa kaaluda üle hoones elavate inimeste õigust elule, tervisele, omandile ja privaatsusele. Ehitusloa peatamiseks ei ole põhjust, kui ehitamine tekitab vaid ebamugavusi, mitte aga vara hävimise või kahjustamise ohu. Ettevõtlusvabadus võib olla kaalukas argument, kui haldusaktiga kitsendatakse senist ettevõtlust ja see võib kaasa tuua näiteks pankroti või töökohtade massilise kaotamise.
Esialgse õiguskaitse menetluse peavad kohtud läbi viima kiiresti. Edasikaebamise korral tuleb erikaebus määruse peale, millega haldusakti täitmine jäeti peatamata, kõrgemalseisvale kohtule edastada ilma viivituseta ja see tuleb läbi vaadata esimesel võimalusel. Määruse läbivaatamine peab toimuma seda kiiremini, mida suurem on kahju tekkimise oht. Seega ei saa kohtud siin lähtuda üldistest apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse edastamise ja läbivaatamise tähtaegadest.
Haldusakti peatamine tuleb otsustada kiiresti ja enne asja sisulist läbivaatamist, mistõttu on paratamatu, et kohus otsustab haldusakti peatamise mittetäieliku informatsiooni tingimustes. Esialgse õiguskaitse eesmärk on vältida kaebaja olukorra halvendamist kohtumenetluse ajal ja tagada kohtuotsuse täitmine. Tõendeid võib kohus esialgse õiguskaitse menetluses koguda vaid juhul, kui see ei too kaasa liigset viivitust haldusakti peatamise otsustamisel ja ei kahjusta kaebuse õigeaegset läbivaatamist.
Kohus peab vaidlustatud haldusakti täitmise peatama, kui peatamata jätmisel oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks. Kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all tuleb pidada silmas olukorda, kus haldusakti täitmine asutuse poolt või haldusaktist tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Haldusakti peatamise otsustamisel tuleb arvestada ka avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mida haldusakti peatamine võib kahjustada ning kohus peab omavahel kaaluma haldusaktist kaebajale tulenevaid tagajärgi ja avalikku huvi haldusakti koheseks täitmiseks. Kui haldusakti peatamine piirab kolmanda isiku õigusi, tuleb arvestada ka kolmanda isiku õigustega.
Haldusakti peatamist ei välista see, et pöördumatute tagajärgede saabumine pole peatamise otsustamise hetkel kindel. Kahju rahalise hüvitamise võimalus ei tähenda, et tegemist ei ole pöördumatu tagajärjega. Rahaline hüvitus ei kõrvalda näiteks kehavigastust ega vara hävimise või kahjustamise fakti.
Ümberehitustöödest tingitud varisemisoht on asjaolu, millega pädev asutus peab ehitusluba välja andes arvestama. Ehitusluba ei tohi hoone ümber ehitamiseks välja anda, kui see tekitaks hoones varisemisohu. Ehitusjärelevalve asutuse seda kohustust ei saaks muuta ka asjaolu, et kõik kaasomanikud on andnud oma nõusoleku ehitusloa andmiseks või on vormiliselt isegi kõik ühiselt ehitusluba taotlenud. Ka halduskohus peab ehitusloa vaidlustamisel kontrollima, kas pädev asutus on ehitusjärelevalve käigus veendunud, et ehitustehniliselt on välistatud ümberehitustöödest tulenev oht kaasomanike elule, tervisele ja varale.
Kohus peab vaidlustatud haldusakti täitmise peatama, kui peatamata jätmisel oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks. Kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all tuleb pidada silmas olukorda, kus haldusakti täitmine asutuse poolt või haldusaktist tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Haldusakti peatamise otsustamisel tuleb arvestada ka avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mida haldusakti peatamine võib kahjustada ning kohus peab omavahel kaaluma haldusaktist kaebajale tulenevaid tagajärgi ja avalikku huvi haldusakti koheseks täitmiseks. Kui haldusakti peatamine piirab kolmanda isiku õigusi, tuleb arvestada ka kolmanda isiku õigustega.
|
| 3-3-1-8-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib tegemist olla haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada ka siis, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi.
Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitsmise küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguse normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui linna poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist vaidlustab kolmas isik, kes ei ole lepingu pool, põhjusel, et linn on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku vara käsutamist reguleerivate eriseaduste ja alamalseisvate õigusaktide sätted on üldjuhul avalik-õiguslikud. Kuigi linnavara kasutusse andmine võib toimuda tsiviilõigusliku lepingu alusel, kujutab (Tartu Linnavolikogu 17. detsembri 1998. a määrusega nr 66 kinnitatud) Linnavara eeskiri endast eelkõige avaliku õiguse normistikku. Linnavara eeskiri peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ühingute huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt eraisikutele pakutavat vara ning huvi, et linn ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid eeliseid. Kui rikutud on Linnavara eeskirja sätteid, mis kaitsevad lisaks avalikele huvidele ka halduskohtusse pöördunud isiku huve, siis on rikutud ka kohtusse pöördunud isikute õigusi. Isikule linna vara kasutusse andmisega põhjendamatute eeliste loomine võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.
|
| 3-3-4-4-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Kaebus, milles taotletakse parkimiskontrolöri kui täitevametniku tegevuse - korralduse sõiduki teisaldamiseks - õigusvastasuse kindlakstegemist, on tuvastamiskaebus, mille lahendamine kuulub HKMS § 3 lg 1 p 1 ja § 6 lg 3 p 1 järgi halduskohtu pädevusse.
Parkimiskontrolöri kui täitevametniku korraldus sõiduki teisaldamiseks on toiming HKMS § 4 lg 2 mõttes.
|
| 3-3-1-15-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib samaaegselt olla tegemist haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, protokollilise otsusena või tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi.
Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitse küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguslike normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui kolmas isik, kes ise ei ole lepingu pool, vaidlustab kohaliku omavalitsusüksuse poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist põhjusel, et kohaliku omavalitsuse üksus on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises ja lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel situatsioonist, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud. Ka avalik-õigusliku juriidilise isiku osalemisel eraõiguslikes suhetes peab avalik-õiguslik juriidiline isik arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teiste avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Kohaliku omavalitsuse vara rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ettevõtjate huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt pakutavaid kinnistuid. Seetõttu tuleb Rendile andmise korda tõlgendada selliselt, et ta loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel Rendile andmise korrast kinnipidamist. Ettevõtjale linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ka Põhiseaduse § 31 lg-s 1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Linna vara rendilepingu muutmine või pikendamine ei sõltu vaid poolte suvast. Rendiseaduse § 15 lg 2, mille kohaselt rendilepingu tähtaja lõppedes eelistatakse asja uuel rendile andmisel eelmist rentnikku, ei saa olla ainumäärav linnamaa rendilepingu pikendamisel, vaid arvestada tuleb ka linna vara kasutamist reguleerivaid avalik-õiguslikke norme, sealhulgas Rendile andmise korra sätteid.
Planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega.
Kohaliku omavalitsuse korraldus kohaliku omavalitsuse vara rendilepingu pikendamiseks ei ole lahutatav rendilepingu pikendamise kokkuleppest, kuna kujutab endast ühe poole tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks. Halduskohtul on volitus tuvastada haldusaktiga seotud lepingu tühisust HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel. Kui teine lepingupool on kaasatud haldusasja läbivaatamisele, siis on vastav kohtulahend siduv ka temale.
|
| 3-3-1-61-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kui haldusorgani diskretsiooniline otsustus rajanes haldusasja kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.
Erinevalt puhkusetoetusest, mille maksmine on sätestatud ATS §-s 46, puudub seaduses üksikasjalikum regulatsioon teiste ühekordsete toetuste, sealhulgas jõuluraha maksmiseks. Kui kohaliku omavalitsuse volikogu määruse alusel makstav ühekordne toetus (jõuluraha), mida ametiasutuse juhil on õigus kinnitatud palgafondi piires määrata ja mida makstakse ametiasutuse kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel, pole seotud ametnike töötulemustega, on sellisel toetusel tulevikku suunatud üldisem motiveeriv iseloom. Õigustatud on sellise toetuse maksmisel diferentseeritud lähenemine mõnedele teenistujate kategooriatele. Samaväärselt teenistujatega, kes jätkavad teenistust oma senistel ametikohtadel ei saa käsitleda teenistujaid, kelle ametikoht on koondatud ja kelle vabastamise vältimiseks pole asutus pidanud võimalikuks pakkuda vaba ametikohta ega teha asutusesiseseid ametnike ümberpaigutusi, kuid kelle teenistussuhet pole veel lõpetatud ATS §-st 133 lg 1 tuleneval põhjusel.
|
| 3-3-1-58-01
|
Riigikohus |
18.12.2001 |
|
Apellatsioonkaebuse esitamise õigus tekib päeval, mil kohtuotsus avalikult teatavaks saab, olenemata, kas see toimub avaliku kuulutamisena või teatavaks tegemisega kohtu kantselei kaudu kohtu poolt teatatud päeval. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on kõigi protsessiosaliste jaoks ühtne ja see hakkab kulgema kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisele järgnevast päevast.
|
| 3-3-1-60-01
|
Riigikohus |
18.12.2001 |
|
Kui õigusaktid ei sätesta haldusakti teatavakstegemise kindlat vormi, võib haldusorgan vormi saab vaidluse korral lugeda teatavaks tehtuks vaid siis, kui seda on võimalik tõendada. Haldusakti adressaadile saatmise eesmärk on isikule haldusakti kättesaadavaks tegemine ja tema informeerimine selles sisalduvatest õigustest ja kohustustest. Akti teatavakstegemine selle adressaadile on haldusakti kehtivuse eelduseks. KOKS § 23 lg 3 kohaselt tuleb volikogu otsused saata nende täitjatele ja asjaosalistele. See säte ei sisalda sõnaselget kohustust saata vallavolikogu otsus adressaadile tähitult, kuid sellest tuleneb kohustus saata adressaadile haldusakt viisil, mis tagaks aktist teadasaamise.
|
| 3-3-1-46-01
|
Riigikohus |
14.12.2001 |
|
HKMS § 23 lg-st 3 tulenevalt ei saa esimese astme halduskohtu poolt menetluse taastamise taotluse rahuldamise peale erikaebust esitada. See säte välistab ka ringkonnakohtu poolt tehtud menetluse taastamise määruse peale erikaebuse esitamise. Kui seadusandja on välistanud halduskohtu poolt menetluse taastamise peale erikaebuse esitamise, on vastupidise regulatsiooni puudumisel põhjust eeldada, et välistatud on ka samasisulise ringkonnakohtu määruse vaidlustamine.
|
| 3-3-1-55-01
|
Riigikohus |
10.12.2001 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korralduse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida, kas valla- või linnavalitsus on järginud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 52 alapunktis 2 sätestatud nõudeid omandireformi õigustatud subjekti ja ehitise omaniku vahel kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja andmise osas. Samuti seda, kas korraldus vastab Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 57 sätestatud nõuetele
Maa tagastamise saab valla- või linnavalitsus oma korraldusega otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale asuti ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrustes haldusasjades nr 3-3-1-36-99 ja nr 3-3-1-45-99 (RT III 1999, 28, 259 ja RT III 1999, 30, 291).
|
| 3-3-1-51-01
|
Riigikohus |
07.12.2001 |
|
Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Kuna ÕVVTK komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada, võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult ja et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel vara tagastamist ega kompenseerimist. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikute õigusi või põhjendatud huve, kui õigusvastane otsus neid riivab.
Õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Juba sellel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st 1 tulenev kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel.
Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Lisaks tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel.
Isik saab õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud.
|
| 3-3-1-57-01
|
Riigikohus |
29.11.2001 |
|
Asjaolu, et vaidlustatud haldusakti täitmise peatamine takistab efektiivset avalikku haldust ja on seeläbi vastuolus avalike huvidega, ei saa olla põhjuseks vaidlustatud haldusakti peatamata jätmisel. Samas ei tule ainuüksi konkreetse olulise avaliku huvi puudumisest teha järeldust, et vaidlustatud haldusakti täitmine tuleb peatada. Maksu määramise ettekirjutuse täitmise peatamata jätmiseks puudub tavaliselt konkreetne oluline avalik huvi, sest õiguspärase ettekirjutuse täitmise peatamise korral lükkuks maksu maksmine vaid edasi. Sellisel juhul ei ole õige avaliku huvina käsitada maksude laekumist. Avaliku huvi arvestamine vaidlustatud haldusakti täitmise peatamise küsimuse otsustamisel tähendab, et kohus peab kaaluma mitte üksnes vaidlustatud haldusakti täitmise peatamata jätmise tagajärgi kaebuse esitajale, vaid ka peatamise tagajärgi avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva isiku avalik-õiguslikule tegevusele ja üldsusele.
Vastavalt Riigikohtu varasematele lahenditele haldusasjades nr 3-3-1-39-96 ja 3-3-1-8-00 on täitmise peatamine põhjendatud näiteks siis, kui peatamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks; samuti kui peatamata jätmine loob kaebaja jaoks sellise olukorra, kus tema õigused saavad pöördumatult kahjustatud või toob endaga kaasa selliseid tagajärgi, mille kõrvaldamine peale asja lahendamist pole enam võimalik. Haldusasjas nr 3-3-1-8-00 tehtud määruses on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et halduskohtunik peab välja selgitama peatamise eesmärgi ja selle, millised tagajärjed võivad olla akti täitmise peatamisel või peatamata jätmisel. Tagajärgede hindamisel tuleb arvestada, et kaebajale kahju hüvitamine ei pruugi kõrvaldada õigusvastase haldusakti täitmisest tekkinud kõiki tagajärgi. Alates 1. jaanuarist 2002 jõustuvatest HKMS §-dest 121 ja 122 ning halduskohtumenetluse põhimõtetest tuleneb nõue arvestada ka avalikku huvi ja kolmanda isiku õigusi.
|
| 3-3-1-50-01
|
Riigikohus |
27.11.2001 |
|
HKMS § 17 on kohaldatav ainult sellistes asjades tehtud jõustunud kohtuotsuste puhul, millest on osa võtnud samad protsessiosalised. Samadeks protsessiosalisteks HKMS § 17 mõttes tuleb pidada isikuid, kes faktiliselt kohtumenetluses osalesid, samuti isikuid, keda kohtuistungile kutsuti, kuid kes seal ei viibinud. Samadeks protsessiosalisteks pole aga isikud, kes oleksid küll pidanud protsessis osalema, kuid kelle kohus on kohtumenetluse norme eirates jätnud kaasamata. Kui haldusõiguserikkumise asja kohtumenetluses, milles on jõustunud kohtuotsus, ja menetletavas haldusasjas ei ole protsessiosalised samad, ei ole halduskohus menetletava haldusasja arutamisel seotud asjaoludega, mis tuvastati kohtu poolt haldusõiguserikkumise asja arutamisel ilma ühe protsessiosalise (kannatanu) osavõtuta.
Kaitseväe tegevteenistuse lepingus sätestatud teenistusülesannetena peetakse silmas kaitseväelase kõiki teenistuskohustusi. Kaitseväeteenistust reguleerivate aktide mõttes hõlmab väärika käitumise kohustus ka üldtunnustatud kõlblusnormide järgimise. Varguse puhul on vaieldamatult tegemist üldtunnustatud kõlblusnormi rikkumisega, seega kaitseväelase kohustuste hulka kuuluva väärika käitumise kohustuse rikkumisega.
|
| 3-3-1-53-01
|
Riigikohus |
26.11.2001 |
|
Sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti vormi- või menetlusnõudeid. Selline seisukoht on kooskõlas haldusõiguse üldpõhimõtetega, mida seaduseandja on tunnustanud ka 1. jaanuaril 2002 jõustuva Haldusmenetluse seaduse §-s 58, mis sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ka allkirja puudumine haldusaktil ei too automaatselt kaasa haldusakti tühisust. Sellele seisukohale on viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 6. veebruari 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-60-00
Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks teeb vallavalitsuse vastav ametiisik Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13-1 alusel erastamise taotlejatele erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, mille koostamisel tuleb järgida sama korra punktis 13-2 sätestatut. Ostueesõigusega erastatav maa peab vastama ka maakorralduse nõuetele. Maakorraldusseaduse §-s 5 lg 2 p 4 järgi tuleb kinnisasja moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee.
|
| 3-3-1-52-01
|
Riigikohus |
22.11.2001 |
|
Tulenevalt MRS §-st 9 lg 2 tuleb maa võimalikult võrdsetes osades jagamisel lähtuda nii maatükkide suurusest kui ka nende kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavatest erinevatest teguritest ning silmas tuleb pidada ka maatükkide tegelikku väärtust, mitte üksnes nende pindala.
|
| 3-3-1-40-01
|
Riigikohus |
22.11.2001 |
|
Vara tagastamise korraldust ei saa ORAS § 12 lg 7 alusel tühistada, kui õigustatud subjekt ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu. ORAS § 12 lg-s 7 sätestatud "kirjalikult teatatud tähtajana" tuleb käsitada sama lõike esimese lause alusel Vabariigi Valitsuse poolt Tagastamise korra p 40 lg-s 1 kehtestatud vara vastuvõtmise tähtaega, milleks on kolm kuud vara tagastamise korralduse kättesaamise päevast arvates. Vara üleandmist korraldades peab valla- või linnavalitsus tulenevalt Tagastamise korra p-st 36 muuhulgas teatama õigustatud subjektile üleandmise täpse tähtpäeva. Selle asemel võib üleandmise täpse tähtpäeva ka õigustatud subjektiga kokku leppida.
|
| 3-3-1-56-01
|
Riigikohus |
22.11.2001 |
|
Kuna avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitval asutusel, kelle haldusakti või toimingut halduskohtus vaidlustatakse, on enamasti paremad võimalused kvaliteetse õigusabi saamiseks ja seega ka kohtus oma haldusaktide või toimingute kaitsmiseks kui kaebuse esitanud isikul, tuleb protsessitähtaja ennistamisel mõjuvaid põhjuseid hinnata rangemalt siis, kui tähtaja rikkujaks on avaliku võimu kandja. Näiteks ei saa tähtaja ennistamisel mõjuvaks põhjuseks pidada ühe töötaja tööalast lähetust ka juhul, kui see oli vältimatu ja ootamatu.
HKMS § 31 lg 5 esimene lause, mille kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes vastava teate esitanud isik, tähendab, et apellatsioonkaebuse võib esitada seesama protsessiosaline, kes on sellest eelnevalt teatanud.
|
| 3-3-1-43-01
|
Riigikohus |
20.11.2001 |
|
Vastavalt TsMS §-le 353 lg 2 ei ole kassatsioonkaebuses õigust esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud. Kassatsiooniastmes ei saa asuda kaitsma neid väidetavaid õigusi, mida ei kaitstud apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluse vahelejätmine pole kooskõlas Eestis rakendatava kolmeastmelise kohtumenetluse põhimõtetega.
Pärast kalapüügilubade andmist tuleb lubade andmise aluseks olnud ministri käskkirja ja püügilube vaadelda lahutamatu tervikuna. Käskkiri osas, mis puudutab iga konkreetset püügiluba, ja iga luba moodustavad materiaalses mõttes ühe ja sama haldusakti.
|
| 3-3-1-41-01
|
Riigikohus |
19.11.2001 |
|
Põhiseaduse § 32 lg 1 pole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist, vaid omandi suhtes, mis võõrandatakse pärast Põhiseaduse jõustumist. Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist ega Põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduses tehtud reservatsioon on Eestile siduv rahvusvahelistes suhetes. Konventsioon välistab Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni reservatsiooniga hõlmatud küsimustes.
Kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppe alusel, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. Samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium oma 22. märtsi 1999. a määruses 3-3-1-6-99.
|
| 3-3-4-2-01
|
Riigikohus |
19.11.2001 |
|
Tulenevalt TsMS §-st 1 lg 3, HKMS §-dest 6 lg 3 p 2 ja 26 lg 1 p 4 ning Halduskohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 4 kuulub ebaseadusliku halduskaristuse määramisega tekitatud kahju (sh moraalse kahju) üle peetava vaidluse lahendamine maa- või linnakohtu pädevusse ja toimub tsiviilkohtumenetluse korras.
|
Facebook
Twitter