3-3-1-57-00
|
Riigikohus |
15.01.2001 |
|
Kuni 31. detsembrini1999 kehtinud TMS § 13 lg. 1 kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha üksnes sama maksumaksja poolt tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Abielus olev füüsilisest isikust ettevõtja saab oma ettevõtluse tulust maha arvata üksnes enda poolt tehtud kulutusi, kuigi kulutus tehti abikaasade ühisvara arvel ja soetatud vara kuulub samuti ühisvara hulka. Ettevõtlusega seotud kulutust tõendavale kuludokumendile peab olema märgitud kulutuse tegijana abikaasa nimi, kes on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui ettevõtlusega seotud kulutus on tehtud teise abikaasa poolt, tuleb täiendavalt vormistada dokument kulutuse jagamise või hüvitamise kohta. Kulutuse jagamise või abikaasale hüvitamise kohta koostatud kirjalik dokument peab vastama raamatupidamise algdokumendi nõuetele. Sellise algdokumendi kui tõendi kontrollimise ja hindamise õigus on nii maksuametil kui ka kohtul.
Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.
Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.
|
| 3-3-1-38-00
|
Riigikohus |
22.12.2000 |
|
Kriminaalmenetluse koodeks ei reguleeri, kuidas on võimalik isiku õigusi rikkuva uurimistoimingu peale kaevata kohtusse. Põhiseaduse § 15 lg 1 alusel on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selles sättes ei nähta ette võimalust teha nimetatud põhimõttest erand mõnes valdkonnas.
|
| 3-3-1-52-00
|
Riigikohus |
21.12.2000 |
|
Haldusõiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb iga haldusakt teha teatavaks selle adressaadile. Teenistusest vabastamise käskkiri tuleb ametnikule teatavaks teha nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt tema teenistusest vabastamise hetkel, et võimaldada isikul koheselt asuda tegutsema oma õiguste kaitseks. Haldusakti teatavaks tegemine peab toimuma viisil, mis võimaldab isikul anda igakülgse hinnangu haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. Tööraamatusse tehtud kanne, millest nähtub teenistusest vabastamise käskkirja olemasolu, ei ole haldusakti teatavakstegemine ja seetõttu ei pruugi isikule sellisest kandest selguda tema õiguste rikkumine.
Kui haldusakti ei ole isikule teatavaks tehtud, kuid isikule on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. See võib osutuda mõjuvaks põhjuseks kohtusse pöördumise tähtaja ennistamisel.
|
| 3-3-1-55-00
|
Riigikohus |
20.12.2000 |
|
Kohus peab kaebuse rahuldamise korral kohtukulude taotluse läbivaatamisel hindama esitatud kirjalikke tõendeid kohtukulude kohta ja kontrollima, kas kulud on kantud antud asjas. Kantud kohtukulud on sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud. Asjas esindajana osa võtnud advokaadi kulude väljamõistmiseks peab kohus esitatud kuludokumentide (maksekorraldus, kviitung jne.) alusel kindlaks tegema, millal ning millist liiki ja mis vormis õigusabi osutamise eest on protsessi pool õigusabi lepingu alusel advokaadibüroole tasunud antud haldusasjas.
|
| 3-3-1-53-00
|
Riigikohus |
19.12.2000 |
|
Politseiprefekti vastus, millega selgitatakse relvaloa tühistamise õiguslikke aluseid ei saa rikkuda isiku õigusi. Õigusi võib rikkuda otsus, millega relvaluba tühistatakse.
Haldusmenetluse uuendamisest keeldumine ei anna reeglina võimalust vaidlustada halduskohtus esialgset haldusakti peale selle vaidlustamise tähtaja möödumist. Erandina on see võimalik, kui ilmnevad uued tõendid, mis ei võinud isikule olla haldusmenetluse ajal teada, kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või haldusametnik on haldusmenetluse käigus toime pannud kuriteo või kui jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines.
|
| 3-3-1-54-00
|
Riigikohus |
08.12.2000 |
|
|
| 3-3-1-51-00
|
Riigikohus |
21.11.2000 |
|
Kohus ei pea tähtaja ennistamise küsimuse otsustamiseks tingimata korraldama kohtuistungit. Kui kohus on aga otsustanud nimetatud küsimuse lahendada kohtuistungil, tuleb järgida Halduskohtumenetluse seadustiku ja Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohtuistungi pidamist ja protsessiosaliste kohtuistungile kutsumist reguleerivaid sätteid.
HKMS § 45 lg. 1 puhul on tegemist imperatiivse normiga, milles loetletud juhtumeid tuleb pidada sellisteks olulisteks rikkumisteks, mille ilmnemisel on ringkonnakohus kohustatud tühistama esimese astme kohtu otsuse ja saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
|
| 3-3-1-48-00
|
Riigikohus |
14.11.2000 |
|
Avaliku teenistuse seadus ei sätesta ametiasutuse kohustust eelistada vaba ametikoha olemas-olul isikuid, kes on abiteenistuskohalt Töölepingu seaduse alusel vabastatud koondamise tõttu. Ametikohta, mida on Avaliku teenistuse seaduse alusel võimalik pakkuda ametnikule, kelle koondamist oleks võimalik sel viisil vältida, ei saa pidada niisuguseks vabaks ametikohaks, millele Töölepingu seaduse alusel koondatud isikul oleks eelisõigus TLS § 98 lg. 3 alusel.
ATS § 116 lg. 3 eesmärgiks on vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. Pakkumine peab vastama ametniku võimetele ja olema talle võimalikult soodne. Ametnikule sellise ametikoha pakkumine, millel teenistusülesanded nõuavad madalamat kvalifikatsiooni ja palk on väiksem kui tema senisel ametikohal, on kooskõlas seadusega, kui pakutav ametikoht vastab ametniku võimetele.
|
| 3-3-1-50-00
|
Riigikohus |
14.11.2000 |
|
HKMS § 24 lg. 1 p. 4 järgi lõpetab halduskohus menetluse, kui samas asjas on jõustunud kohtulahend. Halduskohtumenetluses tuleb sama asjana mõista samade poolte vaidlust sama haldusakti või toimingu üle. See seisukoht teenib õiguskindluse tagamise eesmärki ja võimaldab lõpetada samade poolte vaidlused sama haldusakti või toimingu üle mõistliku aja jooksul.
|
| 3-3-1-44-00
|
Riigikohus |
07.11.2000 |
|
Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 kohaselt kuuluvad kõik maksumaksja ettevõtlusega seotud kulutused maksustatavast tulust mahaarvamisele tingimusel, et kulutused on tehtud maksustamisperioodil ja dokumentaalselt tõendatud. Töötaja tasemekoolituseks tehtud kulutused saab maksustatavast tulust maha arvata tingimusel, et need on seotud ettevõtlusega, tehtud maksustamisperioodil ja dokumentaalselt tõendatud. Erinevalt täiend- ja ümberõppest kui tööalasest koolitusest võivad kulutused tasemekoolitusele olla maksumaksja ettevõtlusega seotud nii otseselt ja kogu ulatuses kui ka üksnes osaliselt. Tasemekoolituse puhul tuleb tõendada, et töötaja täidab pärast koolitamist uusi, keerulisemaid tööülesandeid ning koolitus oli vajalik, kasulik või kohane maksumaksja ettevõtluse arendamiseks või säilitamiseks. Olulist tähendust võib omada ka töötaja koolituseks tehtud kulutuste vastavus töösuhete kestvusele pärast koolitamist.
|
| 3-3-1-49-00
|
Riigikohus |
07.11.2000 |
|
|
| 3-3-1-46-00
|
Riigikohus |
07.11.2000 |
|
Kui riigivara võõrandamisel ei järgita Riigivaraseaduse § 28 lg 3 ja võõrandatakse vara hinna eest, mis on madalam vara harilikust väärtusest, siis sellise tehingu tulemusena riigi varaline sfäär väheneb. Võõrandatava vara turuhinna ja müügihinna vahe on käsitletav varalise kahjuna. Ka siis, kui riigivara soetati turuhinnast madalama hinnaga, on vara väärtuseks turuhind. Riigivara selle harilikust väärtusest madalama hinna eest võõrandades tekitab ametnik riigile varalist kahju.. Kahju, mis tekitatakse asja müümisel turuhinnast madalama hinnaga, on otsene tegelik kahju. ATS § 118 lg. 2 lubab usalduse kaotuse eest, s.o. ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamise või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomise eest distsiplinaarkorras vabastada ka esmakordse üleastumise korral.
|
| 3-3-1-41-00
|
Riigikohus |
31.10.2000 |
|
Tööinspektoril ei ole võimalik kohaldada riiklikku sundi Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide reguleerimisalast väljapoole. Samas pole aga välistatud TTOS § 26 lg 4 p 2 alusel ettekirjutuste tegemine muudes töösuhteid reguleerivates õigusaktides sisalduvate nõuete mittetäitmise korral, kui sellega rikutakse töökeskkonna suhtes esitatavaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid või takistatakse nõuetekohast tegevust tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja vastava tegevuse korraldamist.
Tööinspektor peab igal sunni rakendamise juhul kindlaks tegema, millistest õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumisega on tegemist ning millisest õigusaktist tuleneb tööinspektsiooni pädevus järelevalve teostamiseks ja sunni kohaldamiseks.
Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks volituse. Avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peavad kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid olema kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
|
| 3-3-1-45-00
|
Riigikohus |
24.10.2000 |
|
Ametnike võrdlemine teenistusalaste näitajate alusel on võimalik võrreldavate teenistusalaste näitajate olemasolul ning sarnaste teenistustingimuste korral. Kui asutuse töökorraldus ja teenistusülesannete jaotamine teenistujate vahel ei loo tingimusi teenistus-ülesannete võrdseks täitmiseks teenistujate poolt, vaid pigem tekitab olukorra, kus teenistus-ülesannete täitmisest osavõtt ja edukus ei sõltu teenistuja enda tahtest, siis ei ole teenistusalaste näitajate võrdlemine ja sel alusel teenistussejäämise eelisõiguse üle otsustamine võimalik.
ATS § 135 lg 2 sätestab üheselt, et ennistamisest loobumise korral väljamõistetav hüvitus on kuue kuu ametipalga suurune olenemata sellest, kui pikk on olnud ajavahemik teenistusest vabastamise ja kohtu poolt selle ebaseaduslikuks tunnistamise ning hüvituse väljamõistmise vahel. Nimetatud alusel makstavat hüvitust ei saa käsitleda kui saamatajäänud palga kompenseerimist ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikule.
ATS § 135 lg. 2 sätestab hüvituse maksmise kohustuse, mille kohaldamiseks või kohaldamata jätmiseks seadus ei näe ette erijuhtusid. Avaliku teenistuse seaduse § 135 ega teised sätted ei näe ette aluseid nimetatud hüvituse vähendamiseks ega selle väljamõistmata jätmiseks. Selle hüvituse maksmise kohustus on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Avaliku teenistuse seadusest ei tulene, et §-s 135 lg. 2 ette nähtud hüvitust saaks lugeda kaetuks teisel alusel, sh ATS § 131 lg 1 alusel makstud hüvitusega.
|
| 3-3-1-47-00
|
Riigikohus |
17.10.2000 |
|
LE p. 37 kohustab juhti, kes läheneb reguleerimata ülekäigurajale, vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Selle sätte eesmärgiks on tagada jalakäijatele ohutu teeületamisvõimalus. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole oluline, kas jalakäija on asunud kõnniteelt sõiduteele või ootab sõidutee ületamise võimalust kõnniteel.
|
| 3-3-1-32-00
|
Riigikohus |
17.10.2000 |
|
Maareformi seaduse § 23 lg 6 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada oma määrusega maa erastamise kord, kuid ei sisalda selgesõnalist volitust kehtestada osavõtutasu maksmise kohustust. Maa erastamise kord ei saa oma olemuselt sisaldada osavõtutasu maksmise nõuet. Ka ühestki teisest Maareformi seaduse sättest ei tulene maa enampakkumisega erastamisel osaleja jaoks kohustust maksta osavõtutasu. Seega on Maa enampakkumise korra (kuni 8. märtsini 2000 kehtinud redaktsioonis) p. 17 lg. 2 alapunktis 2 sätestatud 1000-kroonine osavõtutasu kehtestatud seadusliku aluseta ja on seega vastuolus Põhiseaduse § 87 punktiga 6. Kuna Vabariigi Valitsus on osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamisega väljunud seadusandja poolt antud volituste piiridest on see säte osavõtutasu maksmise kohustuse osas vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3.
Määruse andmisel ei tohi Vabariigi Valitsus ületada delegatsiooninormis sätestatud volitusi ega kehtestada määrusega seda, milleks tal delegatsiooninormiga volitust antud ei ole. Eriti oluline on delegatsiooninormist kinnipidamine siis, kui õiguste teostama asumise tingimuseks on rahalise kohustise eelnev täitmine.
Maareformi seaduse § 23 lg 6 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada oma määrusega maa erastamise kord, kuid ei sisalda selgesõnalist volitust kehtestada osavõtutasu maksmise kohustust. Maa erastamise kord ei saa oma olemuselt sisaldada osavõtutasu maksmise nõuet. Ka ühestki teisest Maareformi seaduse sättest ei tulene maa enampakkumisega erastamisel osaleja jaoks kohustust maksta osavõtutasu. Seega on Maa enampakkumise korra (kuni 8. märtsini 2000 kehtinud redaktsioonis) p. 17 lg. 2 alapunktis 2 sätestatud 1000-kroonine osavõtutasu kehtestatud seadusliku aluseta ja on seega vastuolus Põhiseaduse § 87 punktiga 6. Kuna Vabariigi Valitsus on osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamisega väljunud seadusandja poolt antud volituste piiridest on see säte osavõtutasu maksmise kohustuse osas vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3.
Kuna Maa enampakkumisega erastamise korra p 17 lg 2 alapunktis 2 osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamine on vastuolus Põhiseadusega, on seadusevastane ka korra punkt 49 osas, mille kohaselt osavõtutasu ei tagastata.
|
| 3-3-1-40-00
|
Riigikohus |
10.10.2000 |
|
ORAS § 18 lg. 1 keelab kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni muuta selle vara omandivormi. Seda sätet rikkuvad tehingud on tühised ning seega kehtetud algusest peale. Sellised tehingud ei vaja kehtetuks tunnistamist kohtu korras.
|
| 3-3-1-39-00
|
Riigikohus |
10.10.2000 |
|
Alkoholiseaduse § 31 p1 keelab alkoholi jaemüügi alla 18-aastasele isikule, § 37 lg 2 järgi saab alaealisele alkoholi müümise eest võtta haldusvastutusele juriidilise isiku. Haldusõiguserikkumiste seadustikus ei ole sätet, mille järgi saaks sama teo eest halduskaristuse määrata füüsilisele isikule. Põhiseaduse § 23 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Seda põhimõtet tuleb rakendada ka haldusõiguserikkumise eest karistuse mõistmisel.
Alkoholiseaduse § 31 p1 keelab alkoholi jaemüügi alla 18-aastasele isikule, § 37 lg 2 järgi saab alaealisele alkoholi müümise eest võtta haldusvastutusele juriidilise isiku. Haldusõiguserikkumiste seadustikus ei ole sätet, mille järgi saaks sama teo eest halduskaristuse määrata füüsilisele isikule.
Vabariigi Valitsuse 26. oktoobri 1999. a. määrusega nr. 327 kinnitatud Tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi eeskirja punkt 36 keelab müüa tubakatooteid alla 18-aastasele isikule. 1. jaanuarist 2001 jõustuva Tubakaseaduse § 17 lg. 1 p. 1 keelab samuti tubakatoodete müügi alla 18-aastasele isikule. Samas pole aga seadustes sätet, mille järgi saaks halduskaristuse määrata füüsilisele isikule, kes müüs alaealisele tubakatooteid. Põhiseaduse § 23 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Seda põhimõtet tuleb rakendada ka haldusõiguserikkumise eest karistuse mõistmisel.
|
| 3-3-1-42-00
|
Riigikohus |
10.10.2000 |
|
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlus parkimisnõuete rikkumise korral toimub Liiklusseaduse § 353 lg 2 kohaselt Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui Liiklusseadus ei sätesta teisiti. Liiklusseaduses vastavad menetlussätted puuduvad. Parkimiskontrolöri poolt määratud karistuse peale esitatud kaebus kuulub halduskohtu pädevusse.
|
| 3-3-1-43-00
|
Riigikohus |
10.10.2000 |
|
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlus parkimisnõuete rikkumise korral toimub Liiklusseaduse § 353 lg 2 kohaselt Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui Liiklusseadus ei sätesta teisiti. Liiklusseaduses vastavad menetlussätted puuduvad. Parkimiskontrolöri poolt määratud karistuse peale esitatud kaebus kuulub halduskohtu pädevusse.
|
Facebook
Twitter