1-19-8757/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.10.2020 |
|
KrMS § 269 lg 2 p 2 uue redaktsiooni kohaselt peab selleks, et kriminaalasja võiks erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, süüdistatav olema kohtukutse kätte saanud. Sättes ei ole enam tingimust, mille kohaselt peab olema küllaldane alus arvata, et isik viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire. Jätkuvalt on tagaselja arutamise eelduseks see, et kohtul on küllaldane alus arvata, et süüdistatav hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. (p 13)
See, kuivõrd ulatuslikud tagaotsimistoimingud on KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamiseks nõutavad, oleneb muu hulgas süüdistatavat ähvardava karistuse raskusest, aga ka süüdistatava varasemat menetluslikku käitumist iseloomustavates asjaoludest. (p 14)
Kohtu võimalus arutada kriminaalasja süüdistatava osavõtuta KrMS § 269 lg 2 p-s 2 nimetatud olukorras on ilmumata jäämise olulise õigusliku mõjuga tagajärg, millest tuleb süüdistatavat kutses teavitada. (p 17)
Kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtuta olukorras, kus süüdistatavale antud kohtukutses polnud viidet võimalusele, et tema ilmumata jäämise korral võidakse kriminaalasja arutada temata, on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes. (p 17)
Kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtuta olukorras, kus süüdistatavale antud kohtukutses polnud viidet võimalusele, et tema ilmumata jäämise korral võidakse kriminaalasja arutada temata, on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes. (p 17)
Kohtu võimalusest arutada kriminaalasja süüdistatava osavõtuta KrMS § 269 lg 2 p-s 2 nimetatud olukorras tuleb süüdistatavat kutses teavitada. (p 17)
Kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtuta olukorras, kus süüdistatavale antud kohtukutses polnud viidet võimalusele, et tema ilmumata jäämise korral võidakse kriminaalasja arutada temata, on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes. (p 17)
|
| 1-20-282/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.09.2020 |
|
Juhul, kui kokkuleppemenetluses esitatud apellatsioonis ei tugineta ühelegi KrMS 318 lg-s 4 nimetatud alusele, tuleb ringkonnakohtul jätta apellatsioon KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. Apellatsiooniõiguseväliselt esitatud kaebuse alusel maakohtu lahendi tühistamine on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 6)
|
| 1-20-5036/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.09.2020 |
|
Reformatio in peius-keelu kohaselt ei tohi isiku huvides esitatud kaebuse alusel selle isiku olukorda üldjuhul raskendada. Isik ei peaks edasikaebuse esitamise üle otsustades arvestama võimalusega, et see toob tema olukorra paranemise asemel kaasa hoopis selle halvenemise. Kõnealune õiguspõhimõte kohaldub esmajoones õigusvastase teo eest ette nähtud õigusjärelmitele ning seda seonduvalt isiku süüküsimuse lahendamisega. (p-d 7-8)
Reformatio in peius põhimõtet pole alust laiendada analoogia korras automaatselt kõigile määruskaebemenetlustele. (p 8)
Mida suuremal määral erinevad kahtlustatava varasemate süütegude asjaolud menetletava kuriteokahtluse sisust, seda väiksem on tavaliselt nende kaal vahistamisaluse sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks (vt nt RKKKm 3-1-1-15-16, p 20 ja 3-1-1-32-12, p 9.2). Kahtlustatava varasemad süüteod ei pruugi anda küll iseenesest piisavat alust uute kuritegude toimepanemise ohtu jaatada, kuid on vahistamisaluse tuvastamisel arvestatavad toetava argumendina teiste asjaolude kõrval. (p 15)
Vahistamisaluse seisukohalt on sageli tähendus ka kahtlustatava varasemate süütegude arvukusel ja sellel, kui pikk aeg neid uuest arvatavast kuriteost lahutab. (p 16)
|
| 1-20-1149/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.09.2020 |
|
KrMS § 243 lg 1 p 7 järgse nõusoleku tekstist peab nähtuma konkreetselt, millis(t)e kolmanda isiku õigus(t)e ja vabadus(t)e üle millisel viisil ja ulatuses võidakse kokkuleppemenetluses otsustada. Seega soovides kavandatavas kokkuleppes näha ette näiteks kolmanda isiku vara konfiskeerimise või kolmandalt isikult konfiskeerimise asendamiseks raha väljamõistmise, tuleb prokuratuuril nõutada kolmandalt isikult KrMS §-s 243 ette nähtud korras selline nõusolek, milles oleks fikseeritud ka kolmandalt isikult konfiskeeritavad esemed või temalt KarS § 84 alusel väljamõistetav rahasumma. Kui aga kolmanda isiku varaga soovitakse näiteks tagada süüdistatava vastu suunatud asenduskonfiskeerimis- või haginõuet, peab kolmas isik lisaks tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti või kohtuliku hüpoteegi) kohaldamisele olema päri ka kohustusega tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmine ja enda vara kasutamine selle kohustuse täitmiseks. (p-d 21–23)
KrMS § 239 lg 2 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 401 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)
Prokuratuur, süüdistatav ja kaitsja ei saa KrMS §-s 245 sätestatud korras kokku leppida ühtki kolmanda isiku suhtes tehtavat otsustust, milleks kolmas isik ei ole varem sõnaselgelt KrMS § 243 kohast nõusolekut andnud. Samuti ei tohi KrMS § 239 lg 1 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 järgi kokkulepe ega selle alusel tehtav kohtuotsus väljuda kolmanda isiku nõusoleku piiridest. Kokkulepe võib kalduda kolmanda isiku nõusolekust kõrvale vaid kolmandale isikule soodsamas suunas. (p 24)
KrMS § 239 lg 2 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 401 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)
Kohtu otsustus vara konfiskeerimise või arestimise kohta ei piira sellise otsustuse adressaadina nimetamata isiku subjektiivseid õigusi. Selline isik saab oma õigused konfiskeeritud varale maksma panna või vara eest hüvitust nõuda tsiviil- või halduskohtumenetluse korras. (p 30–35)
|
| 1-16-9323/410
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.07.2020 |
|
KarS § 327 on blanketne kuriteokoosseis, mille tunnus sisekorra vastased toimingud tuleb sisustada käitumisreegliga, mida vaadeldaval juhul rikutakse. Seejuures ei piisa viitest VangS § 67 p-le 1, kuivõrd nimetatud norm on blanketne säte, mille sisustamiseks tuleb viidata vangla sisekorraeeskirja või ametniku korralduse aluseks olevale normile. (p-d 12 ja 16)
Massiline korratus kinnipidamiskohas eeldab vältimatult toimepanijate paljusust. Selles osalevad isikud ei pea tegutsema ühiselt ja kooskõlastatult KarS § 21 lg 2 (s.o kaastäideviimise) mõttes, kuid osalejate (üksikud) teopanused peavad olema ajalis-ruumiliselt seotud määral, mis võimaldab neid käsitada osana laiaulatuslikumast korravastasest tegevusest. Kui mitme inimese tegevust saab lugeda massiliseks, tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. Hinnangu andmise aluseks on muu hulgas oht KarS §-ga 327 kaitstavatele õigushüvedele. Massiline korratus kinnipidamiskohas on suunatud eelkõige riigivõimu vastu, ohustades kinnipidamiskoha julgeolekut ja vangistuse täideviimist. (p 13)
Massiline korratus kinnipidamiskohas ei eelda, et oht kinnipidamiskoha julgeolekule või kellegi elule, tervisele või varale peaks tingimata olema vahetu või konkreetne. Kehtiva korra eiramise piisavalt suur ulatus ja KarS §-ga 327 kaitstavate õigushüvede oluline riive, mis õigustab karistusõiguslikku sekkumist, väljendubki paljude kinnipeetavate ühises allumatuses. Samuti kahjustab sisekorra rikkumises osalevate kinnipeetavate arvukus piisaval määral vabaduskaotusliku karistuse täideviimist. Massilist korratust eristab distsiplinaarsüüteona käsitatavast vangla sisekorra rikkumisest osalejate paljusus ja sellest tulenev üldine korrarikkumine ehk vastuhakk riigivõimule. (p 14)
Menetluskulude hüvitamise kohustus kui kuriteo toimepanemise võimalik tagajärg kuriteo toimepanemise ajal on isikule ettenähtav. Isikul pole õigustatud ootust menetlusvormile, milles tema süüküsimust arutatakse, ega sellele, et määratud kaitsja asub riigi õigusabi osutamisega samas vallas või linnas. KrMS § 180 lg 1 kohtleb kõiki kuriteo toimepannud isikuid võrdselt, sidudes menetluskulude hüvitamise kohustuse süüditunnistamisega. (p 25)
Isegi kui süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on sisuliselt läbi vaadatud, pole kaebemenetluses sellise tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine õigustatud pelgalt põhjusel, et tsiviilhagi esitaja ei vasta kannatanu tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-89-11, p-d 27.1-27.3). (p 27)
|
| 1-19-9575/46
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.06.2020 |
|
KarS §-s 384 ette nähtud kuriteokoosseisuga kaitstakse esmajoones individuaalseid, mitte üksnes kollektiivseid õigushüvesid. (p 36)
KarS § 384 eesmärk on võlgniku olemasolevate võlausaldajate kaitsmine selle eest, et nende vara hulka kuuluv nõue võlgniku vastu ei muutuks viimase maksevõime vähenemise tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. (p 33)
KarS § 384 lg 1 järgi ei ole karistatav, kui isiku varalist seisundit kahjustatakse ajal, mil tal ei ole (veel) ühtki võlausaldajat. (p 35)
KarS § 384 lg 1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses tuleb käsitada kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes isikut, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja. Pankrotistunud võlgniku pankrotihaldur ei ole KarS § 384 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses kannatanu ega kannatanu esindaja. (p-d 30, 40 ja 44)
Juhul, kui osaühingust võlgniku juhatuse liige võtab kõigi osanike nõusolekul osaühingu vara endale, ei saa teda KarS § 201 järgi osaühingu vara omastamise eest karistada, kuid osanike nõusolek ei välista osaühingu vara endale võtnud juhatuse liikme karistamist KarS § 384 lg 1 järgi. (p 38)
KarS § 384 lg 1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses tuleb käsitada kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes isikut, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja. Pankrotistunud võlgniku pankrotihaldur ei ole KarS § 384 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses kannatanu ega kannatanu esindaja. (p-d 30, 40 ja 44)
Füüsilisest isikust süüdistatava puhul seadus tema pankrotihalduri osalemist kriminaalmenetluses ette ei näe. (p 47)
RKKK 3-1-1-97-10, p-des 17–23 ja 3-1-1-41-15 väljendatud seisukohad kannatanu mõiste sisustamisel on üldjoontes jätkuvalt asjakohased ka 16. jaanuaril 2016 jõustunud § 37 lg 1 tõlgendamisel. (p 31)
Asjaolu, et kannatanul on võimalik esitada enda rikutud õiguste taastamiseks või rikkumise heastamiseks nõue näiteks tsiviilkohtumenetluse korras, ei välista isiku lugemist kannatanuks kriminaalmenetluses. (p 39)
KarS §-s 385 ette nähtud kuriteo puhul ei saa rääkida kannatanust KrMS § 37 mõttes. (p 50)
Pankrotimenetluse ajal ei saa kannatanu esitada kriminaalmenetluses pankrotivõlgnikust süüdistatava vastu tsiviilhagi. Juhtudel, mil süüdistatav ise pole pankrotivõlgnik või kui pankrotimenetlus on kriminaalmenetluse ajaks lõppenud, saab maksejõuetuse põhjustamises kannatanu ka kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitada. (p 39)
KarS §-s 385 ette nähtud kuriteo puhul ei saa rääkida kannatanust KrMS § 37 mõttes. (p 50)
KarS § 385 eesmärk on tagada pankrotimenetluse organite või kohtutäituri informeeritus pankroti- või täitemenetluse läbiviimise seisukohalt olulistest asjaoludest, kindlustamaks pankroti- või täitemenetluse korrakohane toimimine. (p 50)
Kokkuleppemenetluse sätete rikkumisena on käsitatav ka see, kui maakohus kohaldab kokkuleppemenetlust olukorras, kus kannatanu on jäetud alusetult kriminaalmenetlusse kaasamata ja ta pole kokkuleppemenetluseks nõusolekut andnud. (p 52)
|
| 1-18-8101/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.06.2020 |
|
Vt RKKKo 1-16-6115/67 p 31; 3-1-1-8-06 p 9; 3-1-1-109-15 p 108. (p 39)
Vt RKKKo 1-18-1247/58 p 33. (p 41)
Kaitsjal on kassatsiooniõigus üksnes osas, milles vaidlustatava kohtuotsusega otsustatakse tema kaitsealuse või kaitsja enda subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. (p 59)
|
| 1-14-5339/95
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2020 |
|
Isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel peab kohus esmalt kontrollima, kas isik on kandnud ära seaduses ette nähtud osa talle mõistetud karistusest. Formaalsete eelduste olemasolul tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt kontrollida vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalseid eeldusi, mille hindamisel on kohtul ulatuslik otsustusruum. (p 11)
Süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega. Kuriteo raskust on seadusandja arvestanud KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel (vt RKKKm 3-1-1-12-17, p-d 16 ja 21; RKKKm 1-09-14104/142, p-d 20 ja 21). Küll aga saab ja ka tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (vt RKKKM 1-09-14104/142, p 22). Kuriteo asjaoludena kõnealuses tähenduses tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski mõjutada. (p 12)
Kohtupraktika ei välista, et riik täidab menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks saab taotluse esitada üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja (vt RKKKo 1-17-7111/81, p 25). (p 16)
|
| 1-16-9171/1411
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2020 |
|
Vt RKKKm 1-16-9171/1206, p 10 koos viidetega. (p 11)
Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning arvestades riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel, ei ole pikaajalise vahistusega jõutud siiski sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (vt RKKKm 3-1-1-9-12, p 13; 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). (p 12)
|
| 1-19-31/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2020 |
|
Jõu tarvitamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud eriregulatsioonile. Isiku vastutusele võtmiseks KarS § 291 järgi peab muu hulgas hindama, kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. (Vt RKKKo 3-1-1-106-13, p 11.) KarS §-s 291 sätestatud tunnust „ebaseaduslik“ sisustatakse eeskätt korrakaitseseaduse sätetega (vt ka nt RKKKo 1-17-1219/39, p 11 ja RKKKm 3-1-1-55-16, p-d 8-9). (p 13.)
Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)
Tavapäraselt eelneb vahetu sunni rakendamisele sellise võimalusega hoiatamine (KorS § 76 lg 1 ja § 78 lg 1), kuid KorS § 76 lg-s 2 sätestatud olukordades on vahetut sundi lubatud kasutada ka ilma sellise eelneva hoiatava haldusaktita. (p 14.)
Sõltumata sellest, milline on vahetu sunni lubatavuse alus, peab see alati jääma proportsionaalseks (vt RKKKo 1-17-1219/39, p 13). Korrakaitseorganil tuleb riiklikku järelevalvet teostades järgida KorS §-s 7 nimetatud põhimõtteid. (p 16.)
Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud kõnesoleva sätte tõlgendamisel seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)
Õigusabikulu tekkimist tõendab ka kohtutoimikule lisatud menetlusosalise esindaja õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestus ehk lepingu lisa, milles kirjeldatakse õigusabi osutamisel tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega, tasu arvestust ja selle maksmise tingimusi. (p 27)
|
| 1-17-4309/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2020 |
|
Enne 1. jaanuari 2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega arvestatakse toona kehtinud KarS § 81 lg 1 kohaselt kuriteo toimepanemisest, mitte kuriteo lõpuleviimisest. (p 22)
Soodustuskelmuse esimeses alternatiivis ette nähtud teo toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset viimane pettuslik tegu, mis mõjutas varakäsutuse tegemist. Soodustuse saamise ajast oleneb küll soodustuskelmuse lõpuleviimise aeg, kuid soodustuskelmuse toimepanemise aja seisukohalt soodustuse saamise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt tähtsust pole. (p 23)
Toetuse väljamaksmisega on KarS § 210 lg 2 esimeses alternatiivis ette nähtud kuritegu lõpule viidud. Toimepanija edasine tegevus välja petetud toetuse tagasinõudmise vältimiseks ei ole käsitatav soodustuskelmuse toimepanemise jätkamise ega uue soodustuskelmusena. (p 24)
Kahtlustatava või süüdistatava kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole tema vara arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes ega katkesta kuriteo aegumist. Vara arestimine tähendab varale käsutuskeelu (TsÜS § 88) kehtestamist. (p 26)
Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. (p 37)
Kohtu otsustus jätta rahuldamata taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuriteo aegumise ja menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on hõlmatud kohtu otsustustest süüdistatavate õigeks- või süüdimõistmise kohta. Seetõttu pole sellise otsustuse eraldi kajastamine süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajalik. (p 38)
|
| 1-16-9171/1408
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2020 |
|
KrMS § 1371 lg-s 9 ega § 137 lg-s 3 sätestatu ei laiene kohtumenetluses toimuvale elektroonilise valve põhjendatuse kontrollile. (p 14)
Kohtumenetluses elektroonilise valve tähtajale ei kohaldata KarS § 751 lg-t 3 ja seda asendustõkendit kohaldatakse üldjuhul tähtaega kindlaks määramata. Samas on kohtul õigus - kui ta peab seda süüdistatava põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamiseks vajalikuks - määrata ka vahistamise elektroonilise valvega asendamisel kindlaks asendustõkendi tähtaja. (p-d 23, 24)
Elektroonilise valve põhjendatuse kontrollimisel kohtumenetluses tuleb aluseks võtta vahistamise põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud kord ja tähtajad (KrMS § 275 lg-d 2-3). Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)
Tõkendi põhjendatuse kontrollimisest saab kõneleda siis, kui menetleja kontrollib tõkendi kohaldamise jätkamise põhjendatust enne tõkendimäärusega kindlaks määratud tähtaja lõppu, või siis, kui tõkendit on kohaldatud tähtajatult. Tähtajalise tõkendi pikendamine ei ole samastatav tõkendi põhjendatuse kontrollimisega. (p 15)
Tõkendi tähtaja pikendamine tuleb edasikaebeõiguse aspektist võrdsustada uue tõkendi kohaldamisega, kui seda just ei välista erinorm (nagu see on nt vahistamise pikendamise korral kohtueelses menetluses). (p 15)
Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)
|
| 1-18-86/145
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2020 |
|
Ühe kriminaalmenetluse käigus saab süüdistatavalt välja mõista vaid ühe sundraha, mis vastab tema raskeima kuriteo astmele (KrMS § 179 lg 2). Olukorras, kus süüdistatav tunnistatakse esmalt süüdi osaliselt ja edasikaebemenetluses veel mõnes süüdistuses märgitud teos, on tegemist ühe süüdimõistmisega KrMS § 179 lg 1 mõttes. See tähendab, et ka sellises olukorras saab süüdistatavalt välja mõista vaid ühe sundraha. (p 15)
|
| 1-19-8852/13
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.06.2020 |
|
KrMS § 171 lg 4 sätestab, et kuudes arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. "Vastav" on KrMS § 171 lg 4 tähenduses tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimane päev (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 756). Tähtaja kulgemise esimeseks päevaks tuleb kuudes arvutatava tähtaja puhul lugeda päev, millest loetakse tähtaja algust (vt viidatud otsuse p 759). (p 28)
Kriminaalmenetluse seadustikus ei sätestata expressis verbis, millal loetakse elektronposti teel edastatud menetlusdokument, sealhulgas ka Riigiprokuratuuri KrMS §-s 207 sätestatud korras tehtud määrus kättesaaduks. Kättesaamiskinnituse õigusliku tähenduse üle otsustamisel on põhjendatud juhinduda analoogiast elektronposti teel kutse kättetoimetamise korraga. KrMS § 165 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt on kutse kättesaamise kinnitamata jätmisel õiguslik tähendus vaid juhul, kui kutse on saadetud menetleja poolt välja selgitatud elektronposti aadressile (vt RKKKm 1-19-7121/38 p 6). Kui aga kutse saadetakse isiku enda avaldatud e-posti aadressile, eeldatakse selle kättesaamist saatmise päeval. (p 25)
Kättesaamiskinnituse saatmine võib, kuid ei pruugi kokku langeda ajaga, mil isik koopia kätte saab. KrMS § 208 lg 1 seob kaebetähtaja alguse aga just viimase, s.o koopia saamisega. (p 27)
AdvS § 44 lg 6 järgi peab igal advokaadil olema talle menetlusdokumentide kättetoimetamiseks elektronposti aadress. Kui advokaat avaldas ise menetlejale selle aadressi kui kontakti, mille kaudu on võimalik temaga suhelda, kehtib eeldus, et advokaadi avaldatud aadressil on temaga võimalik põhjendamatu viivituseta ühendust saada ja talle vajalikke dokumente edastada. (p 26)
|
| 1-17-11182/201
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.06.2020 |
|
KrMS § 341 lg 4 esimesest lausest tulenevalt saab ringkonnakohus määrata seda, millises osas maakohtu menetlust täiendatakse või korratakse, ainult juhul, kui ta otsustab saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule. Selle sätte teine lause üksnes täpsustab, et kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus asja uue otsuse tegemiseks. Ühtlasi on Riigikohus varem selgitanud, et asja saatmine samale kohtukoosseisule on kohane olukorras, kus kohtulikul arutamisel maakohtus on järgitud menetlusõigust ja rikkumised puudutavad üksnes otsuse koostamist, neid rikkumisi saab kõrvaldada ka sama kohtukoosseis (vt RKKKm 3-1-1-24-14, p 6). (p 10)
Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse kindlakstegemisel peab hindama vahistamisaluse jätkuvat olemasolu ning seda, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik menetlust toimetanud, samuti kas on jõutud õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabaduspõhiõiguse edasine riive välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p-d 22 ja 25). Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib mõnel juhul kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida näiteks kuritegude jätkuva toimepanemise ohu (vt osutatud määrus nr 1-16-2411/677, p 26). (p-d 12-13)
Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)
Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)
Sõidukulu hüvitamise ulatus ei sõltu õigusabi toimingute vajalikkusest ega nendele kulunud aja põhjendatusest. Kui korra §-s 17 sätestatud tingimused sõidukulu hüvitamiseks on täidetud, tuleb see hüvitada (RKKKm 1-19-1933/43, p 9). (p 18)
KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700.) Ebapiisav põhjendamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo 1-17-10162/351, p-d 22-25; vt ka nt RKKKo 1-17-1629/44, p 24). (p-d 24-25)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)
KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuse põhi- ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus siis, kui kohtu tuvastatud asjaoludest otsuse põhiosas on selle resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (vt nt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10 koos viidetega). Teisiti öeldes tuleb KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust, mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus jõudnud on (nt kui isik mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü pole tõendatud). Näiteks on kohtupraktikas räägitud sellisest rikkumisest olukorras, kus maakohus on teinud õigeksmõistva otsuse vargusele kaasaaitamises süü tõendamatuse tõttu, aga samal ajal rahuldanud süüdistatava suhtes tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude, ehkki pole lugenud tuvastatuks tema poolt kahju tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-99-13, p 12.1). KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumist pole aga jaatatud juhul, kui kohtuotsuse põhiosas on analüüsitud isiku vastutust KarS § 414 lg 3 p 2 järgi, samas kui resolutiivosas on ta süüdi mõistetud KarS § 414 lg 2 p 3 järgi (vt RKKKm 3-1-1-50-09, p-d 5 ja 5.3). (p 29)
|
| 1-17-9149/520
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.05.2020 |
|
KrMS § 384 lg 1 järgi on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kaebaja ei ole kriminaalasjas kohtumenetluse pooleks. Seega tuleb tema kaebeõiguse üle otsustamiseks hinnata, kas maakohtu määrusega piirati tema õigusi või seaduslikke huve. (p 7)
PS § 45 lg 1 lause 1 sätestab, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Selle õiguse kaitseala hõlmab ka ajakirjanikule kuuluvat ajakirjanduslikku väljendusvabadust. Väljendusvabadus ei ole aga absoluutne. Seda õigust lubavad PS § 45 lg 1 laused 2 ja 3 seadusega piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks, samuti riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Praegusel juhul ei tulene saladuses hoidmise kohustus vahetult seadusest. Aluse väljendusvabaduse riivamiseks annab küll KrMS § 12 lg 41, kuid konkreetse piirangu kehtestas kaalutlusõigust teostades kohus oma määrusega. (p-d 8, 9)
Maakohus kohustas menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid hoidma õigusemõistmise huvide kaitseks saladuses isikuliste tõendiallikate ütluste sisu kuni kohtuliku uurimise lõpuni. Kaebaja viibis määruse kuulutamise ajal istungisaalis ja teda hoiatati keelu rikkumisele järgneda võiva kriminaalvastutusega. Ilma maakohtu määruseta polnuks kaebajal takistusi avalikul kohtuistungil kuuldud ütluste koheseks avaldamiseks. Kuna kohus keelas selle ära, siis muutus ajakirjaniku võimalus istungi kajastamiseks kitsamaks. Järelikult ei saa väita, et maakohtu määrusega ei piiratud kaebaja õigusi või seaduslikke huve. (p 10)
Maakohtu määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamisest alusetult loobumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 10)
|
| 1-16-4665/257
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.05.2020 |
|
Süüdistuse tekst peab sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKKo 1-17-9941/80, p 8 ja RKKKo 1-17-1327/52, p 13). Samas ei pea süüdistus sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks ja millega või kas üldse loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. (RKKKo 3-1-1-83-10, p 19 ja RKKKo 3-1-1-66-12, p 9.4.) (p-d 10, 11)
|
| 4-19-1809/48
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.05.2020 |
|
Kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. (p 32)
KrMS § 183 lg 2 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude suurus kindlaks määrata kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses otsustatakse üksnes nende kulude kandja. (p 17)
KrMS § 183 lg 2 eesmärk on, et kriminaalasja materjalide väärteomenetlusse saatmisel ei jääks automaatselt riigi kanda menetluskulu, mis tekkinuks ka juhul, kui sama tegu oleks algusest peale uuritud väärteomenetluses. KrMS § 183 lg 2 annab võimaluse määrata sellise menetluskulu kandmiseks kohustatud isik kindlaks väärteomenetluse tulemuse põhjal väärteomenetluses ette nähtud korras. Väärteomenetluses saab otsustada üksnes selle üle, kes on kohustatud varem lõpetatud kriminaalmenetluse kulu kandma (või hüvitama), mitte aga selle kulu olemasolu ja suuruse üle. Seega peab kriminaalasja menetleja menetlust lõpetades ja kriminaalasja materjale väärteomenetluse alustamise otsustamiseks saates tuvastama kriminaalmenetluse kulu olemasolu ja suuruse ning andma hinnangu, kas see kulu oleks tervikuna või mingis osas eelduslikult tekkinud ka väärteomenetluses. Jaatava vastuse korral on kriminaalasja menetleja pädev jätma selle kulu hüvitamise KrMS § 183 lg 2 esimese lause alusel väärteoasja menetleja otsustada. Samas kogu see kulu, mida kriminaalasja menetleja hinnangul sama teo kohta toimetatavas väärteomenetluses eelduslikult tekkinud ei oleks ega tekiks ka edaspidi, tuleb juba kriminaalmenetlust lõpetades jätta KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda, kui just mõnest erinormist ei järeldu teisiti. (p-d 20-22)
Kriminaalasja menetleja hinnang, et lõpetatava kriminaalmenetluse kulu tekkinuks ka väärteomenetluses, pole siiski väärteoasja menetlejale täiel määral siduv. Nii võib ka alles väärteomenetluses selguda, et mingi kriminaalmenetluses tekkinud kulu (nt riigi ekspertiisikulu või kahtlustatava valitud kaitsjale makstud tasu), mille kandmiseks kohustatud isik jäeti kriminaalmenetluse lõpetamisel otsustada väärteomenetluse lahendis, ei oleks väärteomenetluses siiski tekkinud. Sellisel juhul on väärteoasja menetleja õigustatud ja kohustatud jätma kõneks oleva kulu riigi kanda, isegi juhul, kui menetlusalune isik jääb väärteos süüdi. (p 23)
Kohtueelses menetluses teeb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse uurimisasutus või prokuratuur (KrMS § 189 lg 1), kelle otsustus on vaidlustatav KrMS §-s 228 jj ette nähtud korras (KrMS § 191 lg 1). (p 28)
Menetlusosalisel kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine on võimalik üksnes sellekohase taotluse alusel. Kohtumenetluses tuleb selline taotlus esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt nt RKKKo 3-1-1-4-16, p 49.) Nimetatud põhimõtted kehtivad ka kohtueelses menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine hiljemalt koos menetluse lõpetamisega. Seega tuleb menetlusosalistel esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus uurimisasutusele või prokuratuurile enne kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemist. Hilinenult esitatud taotlus jääb läbi vaatamata. (p-d 29-30)
Menetlusosalisel peab olema võimalus esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus ja seda kinnitavad tõendid (kuludokumendid) õigeks ajaks. Juhul, kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse menetlusosalise enda taotlusel, on menetluse lõpetamine menetlusosalisele enamasti – ehkki mitte tingimata alati – mõistlikult ettenähtav ja ta saab koos kriminaalmenetluse lõpetamisega taotleda ka menetluskulu hüvitamist. Peaks aga uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetama omal algatusel või mingitel muudel asjaoludel nii, et see osutub mõne menetlusosalise jaoks ootamatuks, on kohtueelse menetleja ülesanne tagada, et menetlusosalistel oleks reaalne võimalus taotleda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist. Üldjuhul piisab sellest, kui uurimisasutus või prokuratuur annab enne kriminaalmenetluse lõpetamist menetlusosalistele mõistliku tähtaja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse ja seda kinnitavate tõendite esitamiseks. (p 31)
Kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. (p 32)
|
| 1-09-4486/1021
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.05.2020 |
|
KrMS § 367 lõike 2 lauseosa „samal õiguslikul alusel" tähendab konventsiooni (või selle protokolli) täpselt sama sätte rikkumisel põhinevat individuaalkaebust. Ainult siis saab öelda, et EIK tuvastaks sarnastel asjaoludel ilmselt uuesti samasuguse rikkumise, mis õigustab seda, et kriminaalmenetlust uuendatakse ilma EIK otsust ära ootamata. KrMS § 367 lõikega 2 taheti üldreeglina tagada teistmisavalduse esitamise õigus üksnes isikutele, kelle kaebuse alusel on EIK tuvastanud konventsiooni rikkumise. Muudele isikutele, kes tuginevad või saaksid tugineda sellisele rikkumisele, sooviti anda see õigus ainult erandlikel ja kitsalt piiritletud juhtudel. Nende erandite sätestamise eesmärk oli võimaldada menetluse uuendamist, ilma et peaks enne ära ootama EIK otsuse väidetava rikkumise kohta, aga seda vaid siis, kui EIK poolt varem sarnases asjas tehtud otsusest tulenevalt on selge, et kohus tuvastaks konventsiooni rikkumise uuesti. KrMS § 367 lõike 2 vaatlusalune alternatiiv kätkeb endas seega sellist erandjuhtu, mil EIK on rahuldanud ühe isiku individuaalkaebuse ja võib eeldada, et kaebus rahuldatakse tõenäoliselt ka teise isiku suhtes, kes toetub sarnases asjas konventsiooni samale rikkumisele. Seda saab aga eeldada üksnes juhul, kui uus kaebus puudutab konventsiooni täpselt sama sätte rikkumist. Kui kaebus esitatakse (küll) sarnases asjas (aga) konventsiooni mõne teise sättega kaitstava õiguse rikkumise osas, pole võimalik öelda, millisele seisukohale EIK selle suhtes asuks. EIK võib sarnases asjas otsustada konventsiooni erinevate väidetavate rikkumiste üle erinevalt. Seda näitab selgelt ka praegune kriminaalasi, kus EIK tunnistas samasugustel asjaoludel individuaalkaebused EIÕK artikli 6 rikkumise kohta vastuvõetamatuks, aga artikli 8 rikkumist puudutavas osas võttis kaebused menetlusse ja rahuldas need. (p-d 23-25)
Konventsiooni rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda automaatselt seda, et kohtuotsus oleks ka sisuliselt väär. Kõnesoleva teistmise aluse jaatamiseks tuleb kindlaks teha, et asi laheneks isiku jaoks soodsamalt kui varasema otsusega. Teisiti öeldes peab olema mõistlikult võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni rikutud, olnuks isiku õiguslik seisund kriminaalmenetluse tulemusel teistsugune. Menetluse taasavamiseks on tarvis lahendada ka küsimus, kas see on konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Ühtlasi peab kaaluma, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine EIK poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid juhul, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. (Vt RKKKo 3-1-2-2-08, p-d 9 ja 10.) (p 35)
EIK on korduvalt märkinud, et „[k]onventsiooni artikli 19 kohaselt on Kohtu ülesanne tagada, et lepinguosalised riigid täidaksid endile võetud kohustusi. Täpsemaks minnes, Kohus ei pea tegelema siseriiklikes kohtutes väidetavalt aset leidnud tõendite väärhindamise või seaduse väärkohaldamise küsimustega, välja arvatud juhul, kui veaga võidakse olla rikkunud konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi. [---] Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse asja õiglasele kohtulikule arutamisele, ent ei sätesta mingeid tõendite lubatavuse nõudeid; sellised nõuded kuuluvad peaasjalikult siseriikliku õiguse reguleerimisalasse. Seetõttu ei saa Kohus põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et seda liiki ebaseaduslikult saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad.“ (Vt nt EIKo Schenk vs. Šveits, p-d 45 ja 46 ning EIKo Khan vs. Suurbritannia, p 34.) Konkreetsemalt ei tulene EIK praktikast sedagi, et jälitustoimingute korral peab mistahes rikkumise tagajärg olema tõendi välistamine (vt Schenk vs. Šveits, p 46, EIKo Bălteanu vs. Rumeenia, p 52 ja EIKo Hambardzumyan vs. Armeenia, p 77). (p 40)
Käsilolevas kriminaalasjas ei olnud järelkontrolli käigus enam võimalik kõrvaldada juba aset leidnud eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse austamise rikkumist. Öeldu ei tähenda aga, et kohtud ei tohtinud kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust ka tõendi lubatavuse kontekstis. Riigikohus tutvus jälitustoimiku materjalidega ja tegi kindlaks, et jälitustoimingute tegemise eeldused olid lubade andmise ja toimingute tegemise ajal täidetud (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 785-792). Süüdistatavatele oli tagatud jälitustoimingute õiguspärasuse kohtulik kontroll ja nende toimingutega saadud tõendite sisu sai menetluse kestel vaidlustada. Need tõdemused kinnitavad järeldust, et EIÕK artikli 8 rikkumine ei saanud juba menetluse kestel ega saa ka tagantjärele mõjutada jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavuse küsimust. (p 43)
|
| 1-20-79/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.05.2020 |
|
KrMS § 385 p 11-s sätestatud edasikaebepiirang ei hõlma määrust, millega ringkonnakohus ei anna sisulist hinnangut kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetluse jätkamisest keeldumise õiguspärasusele, vaid jätab Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata. (Vt ka RKKKm 3-1-1-87-10 ja RKKKm 3-1-1-10-05). (p 22)
Kannatanu õigus esitada kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise peale hõlmab ka õigust vaidlustada kriminaalmenetluse esemeks oleva kahtlustuse mahtu ja seda, et kriminaalmenetluse esemeks olevas kuriteos kahtlustatavate ringi ei kuulu mõni isik, kes kannatanu arvates osales menetletava kuriteo toimepanemises. (p 24 jj)
KrMS §-des 207-208 sätestatud korra on seadusandja ette näinud legaliteedipõhimõtte järgimise kohtuliku kontrolli mehhanismina (RKKKm 3-1-1-47-09, p 17). (p 25, vt ka p-d 26-28)
Kannatanul säilib alati õigus esitada uus kuriteoteade (KrMS § 195) täiendava kuriteokahtluse kohta ja kasutada sellele soovitud riigipoolse reaktsiooni mittejärgnemisel KrMS §-des 207-208 ette nähtud õiguskaitsevahendeid. (p 28)
Ehkki süüdistuskohustuskaebust lahendav ringkonnakohus ei juhi kohtueelset menetlust, on ta õigustatud ja kohustatud sisuliselt kontrollima, kas prokuratuur on kriminaalmenetlust mingis osas alustamata jättes või lõpetades järginud kriminaalmenetluse norme ja tõlgendanud õigesti materiaalõigust ega ole toiminud meelevaldselt. (p 29)
Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel. Prokuratuuril on väidetava kuriteo tõendamisperspektiivi hindamisel teatud hindamisruum. See tähendab eeskätt seda, et kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks kohustada. (p 31)
Peaks ringkonnakohus süüdistuskohustusmenetluses leidma, et prokuratuur on jätnud käimasolevas kriminaalmenetluses osa kuriteo tunnustele viitavaid fakte (nt mõne isiku käitumise) alusetult tähelepanuta, ei tähenda see automaatselt seda, et prokuratuuril tuleks tingimata muuta selle - juba poolelioleva - kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteokahtluse sisu. Täiendava kuriteokahtluse uurimine on võimalik ka eraldi kriminaalmenetluses, kui prokuratuur peab seda otstarbekamaks ja kui see ei ole vastuolus topeltkaristamise keelu põhimõttega. (p 32)
Legaliteedipõhimõte ehk kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiip (KrMS § 6) nõuab riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne KrMS §-s 6 nimetatud erandiga. See põhimõte on protsessuaalne vahend, kindlustamaks seadusandja poolt imperatiivsetena kehtestatud karistusõiguse normide elluviimine ja tagamaks, et täitevvõim ei toimiks selleks vajalike sammude astumisel enda suvast lähtuvalt valikuliselt. (p 26)
Legaliteedipõhimõtte järgimiseks ei ole piisav kriminaalmenetluse toimetamise fakt iseenesest. Menetlus peab hõlmama väidetava kuriteo võimaliku toimepanija kõiki käitumisakte, millel on kriminaalmenetluse toimetamiseks piisava tõenäosusega kuriteo tunnused, ja kõiki isikuid, kelle puhul saab rääkida kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks piisavast kahtlusest, et ta on käitunud mõnes kuriteokoosseisus kirjeldatud viisil. (p 27)
|
Facebook
Twitter