/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 532| Näitan: 201 - 220

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-23-11 PDF Riigikohus 27.04.2011
Olukorras, kus kostja ei ole esitanud kassatsioonkaebuses peale tasaarvestuse vastuväite hageja nõudele rohkem sisulisi vastuväiteid ja samas ei ole kohtud kostja tasaarvestuse vastuväidet sisuliselt hinnanud ning kõrgem kohus saadab asja tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks, on võimalik teha TsMS § 450 lg-te 1 ja 2 alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus. TsMS § 450 lg 3 järgi on tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsus sundtäitmise seisukohalt lõppotsus, kuid sama paragrahvi lõike 5 kohaselt peab hageja hüvitama kostjale otsuse sundtäitmise või sundtäitmise ärahoidmiseks tarvitusele võetud abinõudega tekitatud kahju, kui edasises menetluses jäetakse hagi tulenevalt tasaarvestuse vastuväitest täielikult või osaliselt rahuldamata ja kohus tühistab seetõttu ühtlasi reservatsiooniga otsuse tasaarvestuse ulatuses või muudab seda.
Hagimenetluses tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ei ole tingimuslik VÕS § 198 teise lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav (vt. Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10,p 44). Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi, vaid kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama (nt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16).
VÕS §-s 30 reguleeritakse konstitutiivset võlatunnistust (vt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; 9. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-07, p 11).
Hagimenetluses tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ei ole tingimuslik VÕS § 198 teise lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10,p 44). Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi, vaid kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama (nt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16).
3-2-1-11-11 PDF Riigikohus 13.04.2011
Juhul, kui kostja tekitatud kahju on kvalifitseeritav õigusvastase teona mitme sätte järgi, peab kohus valima neist ühe sätte.
Apellatsioonkaebusega ei saa vaidlustada ainult maakohtu otsuse põhjendusi (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16).
Juhul, kui apellatsioonimenetluse pooled esitavad uusi asjaolusid ja tõendeid, siis peab ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 639 lg-st 1 nende asjaolude ja tõendite vastuvõtmise otsustamisel arvestama TsMS §-s 66, § 331 lg-s 1, § 333 lg-s 2, samuti § 652 lg-tes 2-4 ja § 652 lg-s 6 sätestatuga. Juhul, kui pool järgib asjaolu või tõendi esitamisel TsMS § 333 lg-s 2 ja TsMS § 656 lg-tes 4 ja 6 sätestatut, peab ringkonnakohus asjaolu või tõendi asja juurde võtmiseks TsMS § 66 ja § 333 lg 2 järgi hindama, kas poolel oli mõjuv põhjus asjaolu või tõendi esitamata jätmiseks maakohtus. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Uute tõendite vastuvõtmine ringkonnakohtus ei tingi iseenesest asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Seda isegi juhul, kui maakohus oli rikkunud tõendit vastu võtmata jättes menetlusõiguse sätteid (TsMS § 652 lg 3 p 1). Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus võib teha menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid lahendamata küsimustes. Juhul kui maakohus rikkus materiaalõiguse norme kohaldamata jättes selgitamiskohustust, võib see olla küll maakohtu otsuse tühistamise ja seni esitamata asjaolude arvestamise ja tõendite vastuvõtmise, kuid mitte asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks (vt TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 656 lg 2).
Maakohtu lahendi tühistamise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid (vt Riigikohtu 22. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-06, p 13; 21. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-06, p 12).
Põhiseaduse § 24 lg 5 sätestab seaduse lihtreservatsiooniga põhiõiguse edasikaebele (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Võttes arvesse menetlusökonoomia tagamise eesmärki, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 688 lg 3-5), on kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).
VÕS § 1050 lg 2 kohaldamiseks (nn sisemine hooletus) peab kohus olema esmalt tuvastanud kostja hooletuse VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline ehk objektiivne hooletus). VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava delikti korral hinnatakse seda, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu hageja omandi kahjustamise suhtes (vt selle kohta Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15) ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes.
Kohus ei pea VÕS § 140 kohaldama omal algatusel. Sama on kolleegium varem öelnud VÕS § 139 kohta (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
Kui ringkonnakohus ei saada asja uueks lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse, vaid TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 järgi uueks läbivaatamiseks, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pärast eelmenetluse lõppu esitatud asjaolude ja tõendite vastuvõtmisel kohaldama TsMS § 331 lg-t 1.
3-2-1-171-10 PDF Riigikohus 08.04.2011
Kohus ei tohi kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldada vaheldumisi lepingulise ja lepinguvälise vastutuse sätteid (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11).
Olukorras, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab lepingu rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, võib kannatanu esitada oma nõuded alternatiivselt. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja ei ole oma nõuet selgelt määratlenud, peab kohus eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile, sh selgitama välja, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
Mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab kannatanu nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Tervishoiuteenuse osutaja peab üldjuhul hüvitama patsiendile diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju, sh kahju, mis tekkis haiguse diagnoosimata jätmisest, kui haiguse diagnoosimine oli arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust järgides võimalik. Üldjuhul saab patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat, hüvitamaks talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui mittevaraline kahju. (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13 ja vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 14). Tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga peab olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi- või raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi kui mittevaralist kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Patsient peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Selleks, et vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, peab kostja tõendama, et ta ei olnud lepingu rikkumises süüdi.
Mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab kannatanu nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Lisaks võib tervishoiuteenuse osutaja vastutada lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral VÕS § 1044 lg 3 järgi ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj).
3-2-1-4-11 PDF Riigikohus 04.04.2011
Menetlust lõpetavaks määruseks tuleb pidada määrust, millega asi lahendatakse, st menetlus n-ö suletakse või lõpetatakse (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 10).
Menetlust lõpetavaks määruseks, milles kohus märgib menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1), on määrus, millega asi lahendatakse, st menetlus n-ö suletakse või lõpetatakse (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 10). Hagi tagamise või menetlusabi taotluse kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetavaks määruseks eelnimetatud sätte järgi. Menetlust lõpetavaks määruseks TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi ei ole ka menetlust mittelõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtav kõrgema astme kohtu määrus eelnimetatud määruste kohta ega ka menetlusabi andmise või sellest keeldumise kohta. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks selgitab kolleegium, et hagimenetluse jagatakse menetluskulud üldjuhul TsMS § 162 lg 1 järgi, st et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Erandid sellest põhimõttest on seaduses selgelt sätestatud (nt TsMS § 169 ja § 170). Kõikidel juhtudel on kohtul õigus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4.
3-2-1-6-11 PDF Riigikohus 29.03.2011
Vaidluses selle üle, kas hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel ehk raha maksmisele suunatud nõude puhul on see, millisel alusel tööleping lõpetati, hagi aluseks olev asjaolu mitte iseseisev hagi ese ning kohus ega töövaidluskomisjon ei tohi selle kohta seisukohta võtta otsuse resolutsioonis, vaid põhjendused selle kohta peavad sisalduma otsuse põhjendavas osas. Kui hagis sisaldub nõue lugeda tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel ehk kui on esitatud sellise nõudega tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 järgi, tuleb võtta töölepingu lõppemise aluse kohta seisukoht kohtuotsuse resolutsioonis.
Nn lihtmenetluse asjade menetlemise põhimõtteid on käsitletud Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10. TsMS § 637 lg 21 järgi võib ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks. Seda eeldusel, et maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas. Selliselt lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Selle otsustuse õigsust saab omakorda kontrollida Riigikohus, lahendades määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
ITVS § 24 lg 4 tuleneb, et kohus ei kontrolli mitte töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses algusest peale. Sellises olukorras jõustub töövaidluskomisjoni otsus osalisest ITVS § 25 lg 1 teise lause mõttes üksnes osas, mis ei ole seotud nende esitatud nõuetega, mille läbivaatamist kohtus soovitakse.
TsMS § 637 lg 21 järgi võib ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks. Seda eeldusel, et maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas. Selliselt lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Selle otsustuse õigsust saab omakorda kontrollida Riigikohus, lahendades määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
3-2-1-173-10 PDF Riigikohus 29.03.2011
Kohtul tuleb anda õiguslik hinnang asjas esitatud ja tuvastatud asjaoludele sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, TsMS § 652 lg 8 ja TsMS § 688 lg 2).
3-2-1-169-10 PDF Riigikohus 09.03.2011
Pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist. Kui hageja nõuab lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist ja ei väljenda selgelt seda, et ta soovib kohtu hinnangut üksnes süül põhineva deliktilise vastutuse kohta (VÕS § 1043 jj), siis peab kohus juhul, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad, kaaluma nõude lahendamist ka riskivastutuse sätete (VÕS § 1056 jj) alusel. Seejuures peab kohus tulenevalt TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 selgitama eelmenetluses pooltele, et hageja nõude põhjendatust on võimalik kontrollida kahel võimalikul alusel - süül põhineva deliktilise vastutuse ja riskivastutuse alusel - ning selgitama eelmenetluses välja hageja seisukoha eri vastutuse liikide kohaldamise kohta. Sealhulgas peab kohus tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 selgitama välja selle, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12 ja 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14). Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta sellise nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9). Eeltoodu kehtib ka juhul, kui on võimalik kaaluda kahju hüvitamise nõude rahuldamist nii lepingu rikkumisest kui ka lepinguvälisest alusest tulenevalt (VÕS § 1044 lg 3).
Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist. Riigikohtul on TsMS § 693 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi õigus asja uueks lahendamiseks saatmisel alama astme kohtule lisaks õigusnormi tõlgendamise seisukohtadele ette kirjutada, et alama astme kohus teeks asja õigeks lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid, sh selgitaks pooltele õiguslikku olukorda, asjaolude tõendamise koormust ning annaks pooltele võimaluse väljendada oma seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta ning esitada vajadusel uusi tõendeid.
VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10). Riskivastutuse kohaldamiseks peab, tulenevalt VÕS § 1056 lg-st 1 olema tõendatud, et hageja kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomuliku riski (ohu) tagajärjel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 11, 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11 ja 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Põhjusliku seose tõendamise koormus lasub riskivastutuse kohaldamise küsimuse otsustamise korral üldjuhul hagejal. Hea usu põhimõttest tulenevalt lasub suurema ohu allika valitsejal juhtudel, kus kannatanu ei oma ligipääsu suurema ohu allika valitseja tegevust kajastavatele andmetele ning kahjustust saab lugeda konkreetse suurema ohu allika toime tüüpiliseks tagajärjeks, kohustus tõendada, et kahju põhjus oli muu kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine. Süül põhineva deliktilise vastutuse korral võib tee remonti tellinud isik vastutada kas enda õigusvastase ja süülise teo eest või VÕS § 1054 järgi selle isiku õigusvastase ja süülise teo eest, keda ta kasutas kas oma majandus- või kutsetegevuses pidevalt või ühekordse lepingu alusel (vt VÕS § 1054 kohta nt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 11). Hea usu põhimõttest tulenevalt ei vabane isik, kelle huvides tehtav tegevus on käsitatav suurema ohu allikana, riskivastutusest üksnes selle tõttu, et vahetult tegutses ja valitses suurema ohu allikat teine isik. Sellisel juhul tuleb lugeda mõlemaid isikuid suurema ohu allika valitsejateks, mis riskivastutuse eelduste esinemise korral toob kaasa nende isikute solidaarvastutuse VÕS § 137 lg 1 järgi. Tee remontimisele iseloomulikuks kõrgendatud ohuks võib VÕS § 1056 lg 1 järgi olla see, et sellise tegevuse käigus muudetakse pinnase senist olukorda (nt pinnase osaline asendamine teistsuguse pinnasega, teekatte materjali muutmine) või muudetakse või kahjustatakse maapinnas või maapinnal olevaid ehitisi (nt torustike ja kaablikanalite kahjustamine, kanalisatsioonikaevude, sõidutee, kõnniteede jms asukoha ja/või kõrguse muutmine maapinna suhtes). Selliste mõjutuste tagajärjel võivad saada kahjustatud mh naabruses olevad hooned ja nendes asuvad asjad, sh selle tõttu, et sademe- või põhjavesi hakkab tee remondist põhjustatuna tungima kas pinnase pealt või olemasolevate torustike või pinnase kaudu hoonetesse. Seni kuni tee remontija ei ole tõendanud, et kõik tee remontimisega kaasnevad kahjulikud mõjutused olid teistele isikutele ette nähtavad ja hoolika tegutsemisega ära hoitavad, tuleb hea usu põhimõtte (TsÜS § 138, VÕS § 6) järgi lugeda tee remontimist kui tegevust suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 järgi.
Asja kordategemiseks vajalikke kulutusi saab nõuda seisuga, nagu hageja seda taotles (vt Riigikohtu 15. novembri 1994. a otsus tsiviilasjas nr III-2/1-45/94). See tähendab, et asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Kahjuhüvitise vähendamise alusena saab kohus vastutava isiku taotlusel kohaldada VÕS § 139 ja § 140.
3-2-1-174-10 PDF Riigikohus 09.03.2011
Kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi , ning on ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendustest (vt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14).
VÕS § 130 lg 1 võimaldab kahjustamisest tekkinud kulusid ja töövõimetusest tekkinud kahju nõuda üksnes kahjustatud isikul, st isikul, kellele tekitati kehavigastus või muu tervisekahjustus. Seadus ei näe ette isiku tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral teise isiku õigust nõuda talle sama juhtumiga tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. peatüki sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132). VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima ka lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab.
3-2-1-158-10 PDF Riigikohus 23.02.2011
TsMS § 469 lg 1 ei võimalda kohtul kaalutlusõiguse alusel valida, kas otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Kui pool on esitanud kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise taotluse, peab kohus kohustama hagejat maksma tagatist TsMS § 469 lg 2 järgi, määrates kindlaks ka tagatise liigi, selle suuruse ja maksmise tähtaja. Kohtuotsust ei või viivitamatule täitmisele pöörata enne seda, kui hageja on andnud kohtu määratud tagatise. TsMS § 469 lg 3 eesmärgiks on muuta kohtuotsuse viivitamata täitmisele määramine majanduslikult raskes seisundis sissenõudja jaoks veelgi soodsamaks. Kohtulahendi viivitamatu täidetavuse otsustamise menetluses on kohtul valikuõigus otsustada, millist liiki ja kui suure tagatise andmine määrata. Otsustamise eelduseks on poole taotlus, mille kohta tuleb küsida seisukohta ka teiselt poolelt. Tagatise liigid ei ole TsMS-s, sh ka tagatist üldiselt reguleerivates sätetes (TsMS § 194 jj) piiratud. Tagatise võib määrata ja anda nii rahas kui ka mitterahaliselt, nt käenduse või garantiina. Oluline on aga see, et tagatise suuruse üle otsustamisel tuleb TsMS § 469 lg 2 kohaselt lähtuda sellest, et täitmise tagatis peab katma kahju, mis võib võlgnikule tekkida otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu. TsMS § 469 lg-s 2 nimetatud kahju võib seisneda eelkõige hageja põhinõude ja kõrvalnõuete sissenõudmises täitemenetluse käigus, sh ka kuni otsuse täitmiseni arvutatud viivise sissenõudmises. Lisaks võib kahju seisneda täitekulude, eelkõige kohtutäituri tasu sissenõudmises kostjalt. Kuna nt viivise ja täitekulude suurus ei ole tagatise määramise hetkel üheselt selge, ei ole kahju suurust võimalik täpselt arvutada. Seetõttu tuleb tagatise suuruse määramisel eelkõige kõrvalnõuete ja täitekulude korral lähtuda nende ligikaudsest hinnangust, kuid ligikaudne hinnang ei tohiks samas tähendada karistusliku iseloomuga tagatise määramist, mis muudaks nõutava tagatise ebamõistlikult suureks. Kui kostja esitab TsMS § 473 lg-s 1 nimetatud avalduse enne seda, kui kohus määrab hagejale TsMS § 469 lg 2 järgi tagatise andmise, siis tuleb esmalt vaadata läbi kostja avaldus. Kohus peab määrama TsMS § 473 lg 2 järgi kostjalt nõutava tagatise ja määrama tähtaja tagatise andmiseks. Seejuures tuleb kostja antava tagatise suuruse määramisel arvesse võtta seda, et ta on andnud kohtumenetluses tagatise tema kinnistutele seatud kohtulike hüpoteekide kujul. Juhul kui kostja ei anna kohtu määratud tähtajaks tagatist, siis peab kohus rahuldama hageja avalduse. Juhul kui kostja esitab avalduse kohtuotsuse viivitamata täitmise vältimiseks pärast seda, kui kohus on määranud hageja makstava tagatise TsMS § 469 lg 2, siis peab kohus määrama TsMS § 473 lg 2 järgi kostjalt nõutava tagatise ja tähtaja tagatise andmiseks, kuid kohtuotsuse viivitamata täitmine sõltub sellisel juhul sellest, kas hageja jõuab anda tagatise enne seda, kui kostja annab oma tagatise.
Hagi läbi vaatamata jätmise korral PankrS § 43 lg 2 alusel ei pea sellega kaasnema hagi tagamise tühistamine ja tagamisabinõuna sisse kantud kohtuliku hüpoteegi kustutamine (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10, p 20).
3-2-1-153-10 PDF Riigikohus 22.02.2011
Kui tegemist on korduvate kohustustega, tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.
Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40).
Täitemenetlusega lõpeb TMS § 158 lg 3 teise lause järgi ka hüpoteek, millest tuleneva nõude rahuldamiseks kinnisasjale sissenõue pöörati. Seega ei saa hüpoteegist tulenevad õigused üle minna pantijale. Pantijale läheb AÕS § 349 lg 3 esimese lause (samuti VÕS § 173 lg 3 p 1) järgi üle üksnes materiaalõiguslik nõue. AÕS § 349 lg 3 kohaldamisel ei ole tähtis, kas hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik tasub võla vabatahtlikult või tasutakse võlg kinnisasja arvel toimunud täitemenetluses. Oluline on vaid, et võlg tasutakse nõuet tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Sarnane tagajärg nõude üleminekuks tuleneb kolmandale isikule tema vara müümisel teise isiku võla katteks täitemenetluses VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude ülemineku (cessio legis) juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes. Nõude üleminek AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgi ei välista pantija õigust esitada nõudeid tema ja võlgniku sisesuhte alusel. AÕS § 349 lg 3 esimese lausest tulenev nõue ei aegu VÕS § 70 lg 2 kohaselt enne kuue kuu möödumist kohustuse täitmise päevast. See säte kehtib ka nõude rahuldamisel täitemenetluses. TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Nimetatud säte hõlmab ka tagatiskokkulepet ning täitemenetluse eeldusena on vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12). Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 30 aastat täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine tähendab TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine.
3-2-1-179-10 PDF Riigikohus 22.02.2011
Kui kolmas isik kaasatakse menetlusse staadiumis, kus asjas on avalik kohtuistung toimunud ning kohus leidnud, et asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis, ei ole kohtul tulenevalt TsMS §-dest 213 ja 214 uue avaliku istungi korraldamise kohustust, kui kohus saadab kaasatud kolmandale isikule kohtuteatega hagimaterjalid ja selgitab talle õigust esitada hagi kohta oma seisukohad kohtu määratud tähtaja jooksul (TsMS § 393 lg 1 ja 21, § 394).
Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p-d 10-12).
3-2-1-138-10 PDF Riigikohus 09.02.2011
Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 16). Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ei ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ega Riigikohus (TsMS § 688 lg 2).
Hagi ettevalmistamise ja koostamise kulusid hagimenetluses kahjuhüvitisena TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt nõuda ei saa, vaid need saab esitada menetluse n.ö võitmise korral sissenõudmiseks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
AÕS § 94 võimaldab üksnes erandlikult anda omand üle selliselt, et asi jääb võõrandaja valdusse, eeldusel et pooled lepivad kokku kaudse valduse (väljanõudeõiguse) andmises omandajale ja sõlmivad asjaõiguskokkuleppe omandi üleandmise kohta.
Müüdud asja ettenähtud ajaks vastuvõtmata jätmine kujutab endast ostja müügilepingust tuleneva kohustuse (vt VÕS § 208 lg 1) rikkumist, mis annab müüjale õiguse nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (sh hoiukulude) hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Müüjal võib olla ostja vastu mõistlike hoiukulude hüvitamise nõue ka seetõttu, kui ostja sattus müüdud asja vastuvõtmisega viivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes. Selline nõue tuleneb võlgnikule VÕS § 216 lg-st 2, samuti § 120 lg 5 ja § 124 koostoimes. Kui müüjal tekib hoiukulude hüvitamise nõue, võib ta (sõltumata kulutuste nõudmise õiguslikust alusest) keelduda enne kulutuste hüvitamist müüdud asja väljaandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Vastuvõtuviivituse puhul annab VÕS § 125 müüjale ka õiguse müügiese kolmandale isikule müüa. Lähtudes VÕS § 101 lg-st 3, ei saa lepingupool tugineda teise poole rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. See oleks ka vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 101 lg-st 3 tulenev piirang kehtib üksnes selle aja jooksul, millal võlausaldaja põhjustatud takistus mõistlikult tähendust omab.
Taganemise eelduseks on VÕS § 116 lg 1 järgi oluline lepingurikkumine. Taganemise aluseks on VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi mh kohustuse täitmata jätmine VÕS § 114 järgi täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 14). Lähtudes VÕS § 116 lg 3 esimesest lausest, võis hageja taganeda lepingust põhimõtteliselt ka üksnes osaliselt, ainult üleandmata vilja suhtes. Lepingust taganemiseks VÕS § 188 lg 1 järgi ei ole seaduses ette nähtud vorminõuet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1), mh võib see olla tehtud kaudse tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg 3 mõttes) (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23). Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist VÕS § 115 lg 1 alusel saab lugeda järelduslikuks lepingust taganemiseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
Advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
3-2-1-166-10 PDF Riigikohus 04.02.2011
TMS §-s 222 nimetatud kolmanda isiku õigust taotleda kohtult hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist on kolleegium käsitlenud 13. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09 tehtud otsuse p-s 17. Kui kolmas isik on esitanud TMS § 222 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, saab ta taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 20 ja 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9).
TMS § 222 lg 1 järgi võib vara arestist vabastamise või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamise hagi esitada ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. Seega on hagejal õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist oma abikaasa suhtes algatatud täiteasjas sundtäitmise esemeks oleva korteriomandi kui ühisvara omanikuna. Selline hagi tuleb esitada sissenõudja ja võlgniku (abikaasa) vastu (TSM § 222 lg 3). Kuivõrd sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuded on menetlusõiguslikud nõuded, ei kohaldu nende aegumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses (materiaalõiguslikele nõuetele) kehtestatud aegumistähtajad, vaid juhinduda tuleb TMS §-des 221 ja 222 sätestatust. TMS § 221 lg 3 järgi võib sama sätte alusel hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Erinevalt TMS §-s 221 märgitust ei sätestata sellist kindlat tähtaega TMS § 222 alusel esitatava hagi kohta. Kolleegium järeldab eeltoodust, et kolmandal isikul on õigus oma nõudeõigus maksma panna kuni täitemenetluse lõpuni. Seadusandja sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada menetlusest kõrvale jäänud kolmandale isikutele oma õiguste mõistlik ja tegelik kaitse.
Asja edasist menetlus takistab ringkonnakohtu määrus, millega jäeti jõusse halduskohtu määrus, millega määruskaebuse esitamise tähtaeg jäeti ennistamata ja määruskaebus tagastati selle esitajale. Seega on HKMS § 74^1 lg-s 1 sätestatud teise aluse järgi lubatud määruse vaidlustamine Riigikohtus. Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on halduskohtumenetluses reguleeritud HKMS § 74^1 lg-s 1. Seetõttu ei kohaldu halduskohtumenetluses TsMS § 663 lg-st 2 tulenev piirang.
HKMS § 47^1 lg-s 3 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kohaldub menetluse lõpetamise ja kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruste vaidlustamisele. HKMS § 11 lg-st 8 tulenevalt kohaldub kaebuse tagastamise määruse vaidlustamisele, mille halduskohus võtab vastu asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel, 10-päevane kaebetähtaeg. Küsimus, kas halduskohus tagastas määruse HKMS § 11 lg 4 alusel põhjendatult või mitte, on vastava määruse peale esitatud määruskaebuse sisulisel läbivaatamisel lahendatav küsimus. HKMS § 11 lg 8 kohaselt on kaebetähtaja algus seotud ajaga, mil menetlusosaline kaebuse tagastamise määruse kätte saab. Seega ei ole kaebetähtaja kulgemise alguse seisukohalt oluline see, kas määrus on avaldatud avaliku e-toimiku süsteemis, ega see, kas koos kaebuse tagastamise määrusega on kaebus koos lisadega ka reaalselt selle esitajale tagastatud.
Riigikohtu praktikas (määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-11, p 10) on peetud riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks lõivu tagastamist, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (kehtiva RLS § 3, § 15 lg 1 p d 5 ja 6). Samas lahendis (p 11) on leitud ka, et HKMS v.r § 84 sõnastus jõustus 1. septembril 2006 kui halduskohtumenetluses ei olnud ette nähtud muid riigilõive kui kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutavad lõivud. Riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel kehtestati alates 1. jaanuarist 2009 (enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg 18^1). Hoolimata täiendavate riigilõivude kehtestamisest, ei nähtud viidatud kohtuasjas alust tõlgendada HKMS v.r § 84 sätte algsest redaktsioonist laiemalt ega peetud võimalikuks kohaldada riigilõivu tagastamise norme määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu puhul. HKMS v.r § 84 lg 4 p 2 ja HKMS § 104 lg 5 p 2 vahel puudub põhimõtteline erinevus. Seetõttu tuleb eelnimetatud seisukohta kohaldada ka alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS puhul.
3-2-1-162-10 PDF Riigikohus 04.02.2011
Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt rõhutanud hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 49; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 60).
Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (vt nt Riigikohtu 15. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09, p 15). See, et kohtud on eksinud tasumisele kuulunud riigilõivu suuruse osas, ei anna alust võtta ekslikult tasutud riigilõiv aluseks tsiviilasja hinna kindlakstegemisel kohtukulude kindlaksmääramise menetluses.
Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagis on eeldatavaks hagihinnaks täitedokumendis märgitud summa (vt Riigikohtu 17. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07).
3-2-1-86-10 PDF Riigikohus 12.01.2011
Vt 29. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-08 p 18. TsMS § 447 lg-s 2 toodud otsuse sisu mõiste ei kattu TsMS §-s 442 toodud otsuse sisu mõistega, vaid on sellest kitsam. TsMS § 447 lg 2 mõttes saab otsuse sisuks pidada kohtuotsuse resolutsioonis kohtu märgitud otsustust, mis ulatuses asjas esitatud nõuded rahuldada. Kui otsuse resolutsioonis ilmneb selles osas vigu, ei saa kohus neid omal algatusel TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega, mh seetõttu, et TsMS § 447 lg-s 2 ei ole sätestatud ajalist piirangut otsuses vigade parandamiseks. Olukorras, kus kohtuotsuse resolutsioonis on viga, mida ei saa TsMS § 447 lg 2 alusel parandada, on poolel, kelle kahjuks see viga tehti, võimalik esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus (ringkonnakohtus kassatsioonkaebus). Kui kohtule esitatakse sellises olukorras otsuses tehtud vea parandamise taotlus, peab kohus juhtima taotleja tähelepanu sellele, et tal ei ole võimalik taotlusega soovitud eesmärki saavutada, ja apellatsioonkaebuse (kassatsioonkaebuse) esitamise võimalusele.
3-2-1-116-10 PDF Riigikohus 05.01.2011
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks.
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks. Sellisel juhul saab osaühingu osanike otsuse tühisuse üle kohtumenetluse raames uuesti otsustada (vt ka TsÜS § 38 lg 7 esimene lause).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2). Hageja õigus tugineda hagi esitades alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele, samuti menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3), ei muuda kohtu kohustusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel. Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1).
Hageja võib hagi esitades tugineda alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele, nt paluda kontrollida kahju hüvitamise nõuet nii lepingulise kui ka deliktilise nõudena. Samuti võib hageja menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3).
Kui menetluses on üksteisest sõltumatult mitu haginõuet ja mitu vastuhaginõuet, tuleb seda menetluskulude jaotamisel arvestada. Õigusabikulude põhjendatuse kindlaksmääramisel saab aga nõuete ühist menetlemist ja hagejate ühist esindust arvestada.
Kui hagejad on esitanud hagiavalduse küll ühiselt, kuid vaidluse esemeks on igaühe rahaline nõue kostja vastu eraldi, osalevad hagejad menetluses iseseisvalt TsMS § 207 lg 2 mõttes.
Maakohus saab TsMS § 136 lg 4 alusel ka vastuhaginõuete hinda muuta, kui ta leiab, et nt hind on tegelikult Riigikohtu määratust madalam, arvestades tagatud nõuete suurust ja nõuete panditud vara arvel realiseerimise võimalusi. Seejuures tuleks poolte seisukohad enne ära kuulata ja vajadusel võimaldada esitada tõendeid. Lisaks on maakohtul TsMS § 147 lg 3 järgi võimalus jätta nt vastuhagi kas või mõne hageja suhtes läbi vaatamata, kui kostja nõutud riigilõivu ei tasu. Seejuures peab kohus kostjale selgitama, et ta peab täpsustama, millist nõuet millises ulatuses ta lahendada soovib.
Hüpoteegi kustutamise vaidluses määratakse asja hind eelduslikult hüpoteegisummaga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22 ja nr 3-2-1-153-09, p 27). Samamoodi arvestatakse asja hind kommertspandi kustutamise vaidluse puhul. Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles vaidlustasid maakohtu otsuse nii hagi rahuldamise kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Arvestades seda, et nii haginõudeid kui ka vastuhaginõudeid tuleb käsitleda eraldi, kuna nii hagejad kui ka kostjad on igas nõudes eraldiseisvad ega sõltu üksteisest, tuleb lähtuda TsMS § 137 lg-st 1. Seetõttu tuleb iga nõuet käsitleda ka kaebuse hinna määramisel iseseisvalt. Küll ei tule TsMS § 137 lg 2 esimese lause järgi liita hagi ja vastuhagi hindu, kuna nõuded välistavad üksteist. Iga hageja hagi rahuldamine (kehtiva) laenulepingu alusel välistaks tema vastu suunatud kostja vastuhagi rahuldamise pandi kustutamiseks. Seetõttu tuleb TsMS § 137 lg 2 teise lause järgi lähtuda suurema hinnaga hagist. Hagejate kaebuste hinnad tuleb määrata iga hagi ja vastuhagi kaupa, kus pooled on samad.
KPS § 4 lg 1 esimese lause järgi pandilepingu sõlmimine ning KPS § 4 lg 3 ja § 16 lg 2 järgi avalduse alusel kande tegemine kommertspandiregistrisse. Kui pandileping ei kehti või kandeavaldus on esitatud teise isiku nimel selleks õigust omamata, on pant kantud registrisse alusetult. Kuna kommertspandiseaduses puudub selgesõnaline võimalus ja regulatsioon alusetult registrisse kantud kommertspandi kustutamiseks vajaliku pandipidaja nõusoleku nõudmiseks, on selles olukorras võimalik kohaldada analoogia korras antud olukorda kõige lähemalt reguleerivat AÕS § 65 lg-t 1, mis võimaldab nõuda pandipidajatelt nõusolekut alusetult registrisse kantud pantide kustutamiseks. Pandipidajate kohustamisel nõusolekut anda asendab nõusolekut TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 järgi (aga ka KPS § 1 lg 3 ja AÕS § 2973 lg 2 nende koostoimes) kohtulahend. Samuti saab kohaldada kolleegiumi varasemat praktikat hüpoteegi kustutamisel kinnistusraamatust (vt nt Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 16). Kommertspantide kustutamist ei takista iseenesest asjaolu, et laenulepingu tühisuse korral võib kostja olla kohustatud laenusumma hagejatele tagastama alusetu rikastumise sätete järgi, kui selliseid nõudeid kommertspandiga tagatiskokkuleppe järgi ei tagatud.
Kui dividendi maksmise otsus ei kehti, tuleb hinnata, kas on õigus nõuda dividendi tagastamist ÄS § 158 lg 1 (kui VÕS § 1028 erinormi) alusel (vt ka nt Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Seejuures tuleb hinnata ka seda, kas osanikud teadsid või pidid dividendi saamisel selle alusetusest teadma (ÄS § 158 lg 2). Äriühing võib põhimõtteliselt vabalt otsustada, kas ta jaotab oma kasumit ja maksab dividendi, kui sellega ei kahjustata osanike ega ühingu võlausaldajate huve. Kord kehtivalt otsustatud dividendi väljamaksmist ühing osaniku või aktsionäri nõusolekuta üldjuhul enam muuta ei saa (vt Riigikohtu 10. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-04, p-d 14-16). Hoopis teine küsimus on see, kas osade müüjad ja ostja olid võlaõiguslikult kokku leppinud, kas osanikud võivad enne osade võõrandamist n.ö välja võtta ühingust dividendi või tuleb see raha jätta ühingusse. See on aga müügilepinguline vaidlus, mille saab lahendada mh VÕS §-dele 217 jj tuginedes. Seejuures võib kõne alla tulla nt ostuhinna alandamine, kui müügiese ei vastanud kokkulepitud tingimustele (nt kapitaliseeritus). Samuti võib kõne alla tulla müüja(te) vastutus VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 alusel ostja eest olulise info (dividendi maksmine) varjamise eest või ka ostjapoolne lepingu eksimuse (või pettuse) alusel tühistamine (vt TsÜS §-d 92-95).
Tasaarvestusavalduse lahendamist ei takista see, et hagejad on sellele vastu vaielnud (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10). Samuti on lubatav kostja tasaarvestusavalduse esitamine menetluses alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, st tegemist ei ole tingimusliku avaldusega VÕS § 198 teise lause mõttes.
Äriseadustiku § 34 lg 2 esimene lause sätestab, et äriregistri kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. See tähendab, et kolmandad isikud, kes näevad äriregistrist isikut juhatuse liikmena, võivad seda uskuda ega pea uurima lähemalt isiku suhteid äriühinguga. Ebaõige kande riski kannab sel juhul äriühing. Äriseadustiku §-s 34 ei ole välistatud osaühingu osanikke kolmandate isikutena, kes sättele tugineda võivad. Osaühingu juhatuse liikme kande puhul ei ole ÄS § 34 lg 2 mõttes kolmandateks isikuteks üksnes juhatuse liige ja osaühing. Tehingu teine pool ei saa äriregistri kandele tugineda, kui ta ise esindas tehingu teinud äriühingut või kui tema esindaja oli samal ajal ka selle äriühingu esindaja.
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks.
3-2-1-96-10 PDF Riigikohus 02.12.2010
Vt Riigikohtu 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p 9 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 18.
Kolleegiumi hinnangul tuleb kohaldada seaduse analoogiat (TsMS § 8 lg 2) olukorras, kus seadus ei reguleeri sellist olukorda, kus hageja nõue on küll õigesti rahuldatud, kuid kohus ei ole seisukohta võtnud kosta vastuväite kohta (VÕS § 110 lg 1 või VÕS § 111). Lähedaseks suhteks on siin TsMS § 450 lg-s 2 ja 5 reguleeritud osaotsus, mis võidakse teha tasaarvestuse vastuväite esitamisel. Kui leiab tõendamist kostja õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, siis muudab kohus hageja kasuks töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmise otsust.
TsMS § 216 lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega. Praeguses asjas on ringkonnakohus lahendanud kolmanda isiku kaasamise taotluse kohtuotsuses ja selliselt on ringkonnakohus võtnud kostja esitatud taotluse kohta seisukoha ja seda põhjendanud. Ringkonnakohus on otsuse p-s 19 kolmanda isiku kaasamise küsimuse lahendanud ja seda ka motiveerinud. Samuti ei ole rikutud kostja kaebeõigust, kuna ringkonnakohtu otsuses sisalduv kolmanda isiku kaasamata jätmise otsustus on kassatsioonkaebuse esitamisega kaevatav. Kuna ringkonnakohus on kolmanda isiku kaasamise taotluse jätnud rahuldamata kohtuotsuses ja selle peale on olnud võimalik edasi kaevata, siis kaasamata jätmise kohta määruse tegemata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lisaks sai juba maakohtus kolmas isik esitada menetlusse astumise taotluse ja juba maakohtus oli kostjal võimalik taotleda tema kaasamist.
VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 110 lg 1 tähenduses töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).
VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda. VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 110 lg 1 tähenduses on töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).
3-2-1-103-10 PDF Riigikohus 30.11.2010
Kui kohus kohaldab TsÜS § 118 lg-t 2, tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas hinnata, kas on täidetud nimetatud sätte kohaldamise eeldused.
3-2-1-114-10 PDF Riigikohus 22.11.2010
Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.
Lihtmenetlus ei ole menetluse eriliik, vaid tähendab seda, et väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, sellise menetluse korraldamiseks ei ole vaja teha eraldi määrust, kuid üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldudes peab kohus sellele poolte tähelepanu juhtima (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11). Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.
Iseenesest on lihtmenetluses tehtud otsus edasikaevatav tavakorras, kuid ringkonnakohus saab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda kaebuse menetlusse võtmisest lisaks üldistele alustele ka juhul, kui maakohus ei ole andnud otsuse edasikaebamiseks luba ja seejuures ei ole maakohus otsust tehes rikkunud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12-15). Lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määrust vaidlustades saab pool tugineda nii sellele, et asjas ei olnud tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, kui ka sellele, et maakohus andis loa edasikaebamiseks või on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi või kohaldanud selgelt vääralt materiaalõiguse normi TsMS § 637 lg 21 mõttes, mille ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta.
3-2-1-100-10 PDF Riigikohus 15.11.2010
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9 ja 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Eeltoodut kohaldatakse TsMS § 477 lg 1 järgi ka hagita asja läbivaatamisel.
Tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamise ja täitmise menetluse (62. ptk, §-d 619-627) kõrval on kehtestatud erisätted ka vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise menetlusele (77. ptk, §-d 753-754). TsMS § 754 lg 1 ja lg 2 kohaselt tuleb taotluse lahendamiseks vahekohtu otsuse osas juhinduda eelkõige 16. juunil 1993 Riigikogus ratifitseeritud (jõustunud 28. novembril 1993) New Yorgi 1958. aasta konventsioonist. Brüsseli I määruse art 1 p 2 lit-s d nimetatakse otsesõnu, et kõnealune määrus ei kohaldu vahekohtute suhtes.
Tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamise ja täitmise menetluse (62. ptk, §-d 619-627) kõrval on kehtestatud erisätted ka vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise menetlusele (77. ptk, §-d 753-754). TsMS § 754 lg 1 ja lg 2 kohaselt tuleb taotluse lahendamiseks vahekohtu otsuse osas juhinduda eelkõige 16. juunil 1993 Riigikogus ratifitseeritud (jõustunud 28. novembril 1993) New Yorgi 1958. aasta konventsioonist. Brüsseli I määruse art 1 p 2 lit-s d nimetatakse otsesõnu, et kõnealune määrus ei kohaldu vahekohtute suhtes.

Kokku: 532| Näitan: 201 - 220

/otsingu_soovitused.json