/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1124| Näitan: 221 - 240

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-2-1-15 PDF Riigikohus 29.09.2015
Haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega. Haldusakti tühistamine tähendab küll haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. See ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks. Kuni tühistamisotsuse tegemiseni peab adressaat haldusakti täitma (HMS § 60 lg 2). Haldusakti tühistamise tagasiulatuv mõju tähendab seda, et haldusakt võidakse sõltuvalt asjaoludest ja kehtivast regulatsioonist ka varasema perioodi osas tagasi täita (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-03; otsus asjas nr 3-3-1-44-14; otsus asjas nr 3-3-1-3-15). (p 17)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 16) Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-103-06 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17) Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 25)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 16) Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 25)
Vangla haldusakti õigusvastasus võiks omada tähendust kinnipeetavale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-12). Seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne. Karistuse proportsionaalsuse hindamisel ei saa aga jätta arvestamata näiteks isiku eelnevaid samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini. (p 23-24) Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 25)
3-3-1-40-15 PDF Riigikohus 22.09.2015
Tõlgi kaasamist ei välista see, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti. (p 14) Kui tõlkimisteenuse saamiseks abi palunud kaebaja kannab karistust kinnipidamiskohas, tal pole kohtumenetluses esindajat, siis on ilmselt tegemist olukorraga, kus tõlgi kaasamise peab HKMS § 82 lg 3 esimese lause alusel korraldama kohus. (p 16) Kui kohus otsustab tõlgi menetlusse kaasata, tuleb tõlgil tõlkida ka vastaspoole vastus või muud menetluse käigus esitatud dokumendid. (p 17) Halduskohtu uurimiskohustus ei välista tõlkimiseks menetlusabi andmist. Vastasel korral puuduks halduskohtumenetluses üldse vajadus tõlgikulude hüvitamise järele või ka riigi õigusabi andmiseks. (p 18) Arvestades seda, et tõlgi osalemine menetluses on vajalik eelkõige selleks, et menetlusosaline saaks kujundada oma seisukoha, ei pruugi olla vajalik tõlkida kogu toimikut või ka kogu konkreetset dokumenti. Kohus võib tõlkimiseks teha kokkuvõtted pikematest dokumentidest või valiku toimiku lehekülgedest, mille tõlkimine on asjaoludest ülevaate saamiseks vajalik. (p 19)
Ausa õigusemõistmise oluline tingimus on menetlusosalise ärakuulamine, mida eriliselt rõhutab PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Selleks et isik poleks mitte õigusemõistmise objekt, vaid subjekt, peab tal olema võimalus tutvuda kohtutoimikuga, vastaspoole seisukohtade ja tõenditega ning esitada omapoolseid tõendeid ja argumente. Kuna kohtumenetlus on eestikeelne ning kõik menetlusdokumendid esitatakse üldjuhul eestikeelsena või tõlgitakse eesti keelde, näeb HKMS § 82 eesti keelt mittevaldava isiku tarvis võimaluse tõlgi või eesti keelt valdava esindaja kaasamiseks. Tõlgi kaasamist ei välista see, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti. (p 14)
Tõlgi kaasamist ei välista see, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti. (p 14) Halduskohtu uurimiskohustus ei välista tõlkimiseks menetlusabi andmist. Vastasel korral puuduks halduskohtumenetluses üldse vajadus tõlgikulude hüvitamise järele või ka riigi õigusabi andmiseks. (p 18)
3-3-1-45-15 PDF Riigikohus 16.09.2015
Isiku õigust pöörduda ise avaldusega täitmiskohtuniku poole ei muuda KrMS § 431 lg 3, mille kohaselt esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks vangla. Tegemist on sättega, mille eesmärgiks on hõlbustada KarS § 5 lg-s 2 nimetatud olukorras toimuvat menetlust, mitte aga piirata süüdimõistetu õigust pöörduda oma karistuse osas tekkinud küsimusele vastuse saamiseks kohtu poole. Seetõttu tuleb täitmiskohtunikul kaebaja avaldus lahendada, sõltumata sellest, et vangla on kaebaja avaldust põhjendamatuks pidanud ega ole teda puudutavaid andmeid täitmiskohtunikule edastanud. (p 12)
Kinnipeetava karistuse vähendamise küsimuse otsustamiseks on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud teistsugune menetluskord, seega ei ole vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei oleks halduskohus tohtinud kaebust riigilõivu tasumata jätmise tõttu käiguta jätta, vaid oleks pidanud kaebuse tagastama. (p 10)
3-3-1-32-15 PDF Riigikohus 15.09.2015
Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes täitmine. Ka ei langenud ettekirjutuse sunniviisiline täitmine (väljasaatmine) lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Kinnipidamine väljasaatmiskeskuses pole vältimatult väljasaatmise täideviimise osa, vaid seda vajaduse korral tagav vahend. Lahkumis-ettekirjutuse täitmise peatamine ei takista selle täitmist tagavate meetmete kasutamist. Esialgset õiguskaitset ei kohaldanud kohus väljasaatmiskeskuses kinnipidamise vältimiseks, vaid isiku Venemaale toimetamise vältimiseks kohtu¬menetluse ajal. Kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldus¬akti täitmist lõplikult võimatuks. Ka Euroopa Kohus ei välista isiku kinnipidamis¬keskuses hoidmist ajal, mil lahkumisettekirjutus on vaidlustatud ja seetõttu väljasaatmine peatatud (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-357/09: Kadzoev, p 57 ja resolutsiooni p 3). (p 11) Eeltoodud põhjustel on Riigikohus seisukohal, et esialgse õiguskaitse määrusest, millega peatati lahkumisettekirjutuse täitmine, ei saanud teha järeldust, et see keelab isiku kinnipidamise. (p 12)
Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes täitmine. Ka ei langenud ettekirjutuse sunniviisiline täitmine (väljasaatmine) lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks. (p 11)
3-3-1-44-15 PDF Riigikohus 06.08.2015
Lasteaedade ühendamine ei saa lapsevanematest kaebajate õigusi ega huve mõjutada sedavõrd, et see õigustaks esialgse õiguskaitse korras lasteaedade ühendamise peatamist. Koolieelse lasteasutuse seadus (KELS) § 7 seab rühmade suurusele sõltuvalt laste vanusest konkreetsed piirangud, mille järgimine tuleb tagada ka laste lisandumise korral lasteaeda. Lasteaia personali suurus sõltub vastavalt KELS § 20 lg 1 alusel kehtestatud haridusministri 6. detsembri 1999. a määrusele nr 58 laste ja rühmade arvust. Ka kaebajate osalemist hoolekogus lasteaedade liitmine ei takista – KELS § 24 lg 2 näeb ette, et hoolekogusse kuulub iga rühma vanemate esindaja. Eeldada ei saa, et vastustaja kavatseb liidetud lasteaedade tööd korraldades rikkuda õigusaktide norme. Konkreetsete rikkumiste korral on kaebajatel võimalik nõuda nende lõpetamist ning pöörduda selleks vajaduse korral kohtusse. (p 11)Kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega on võimalik ka ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata – ei ole takistust lasteaia taastamisel eraldi asutusena (vrd KELS § 33 lg 2). (p 12)
HKMS § 249 lg 1 võimaldab kohtul igas menetlusstaadiumis teha omal algatusel määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta. Esialgse õiguskaitse rakendamine, muutmine või tühistamine tuleb lahendada lähtuvalt asjaoludest ja vajadusel kiiresti, mistõttu on igal kohtuastmel õigus menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel teise kohtu kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta või see tühistada. Sama puudutab ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 10)(vt ka 10. juuni 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-44-09 p 10)
3-3-4-3-15 PDF Riigikohus 29.06.2015
Riikliku pensionikindlustuse seadus § 10 lg-s 3 ja § 24 lg-s 8 nimetatud vaidlus on kahe füüsilise isiku vaheline sisuline vaidlus selle üle, kumb vanematest saab nimetatud õigusi (õigust soodustingimustel vanaduspensionile ja pensionilisa) kasutada. Seega kuulub asja lahendamine TsMS § 1 ja § 9 lg 1 järgi maakohtu kui tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse (vt ka annotatsiooni asjas 3-3-4-2-13). (p 9)
3-3-1-33-15 PDF Riigikohus 19.06.2015
Kui menetlusse võtmist takistav puudus (riigilõiv tasumata) on vaid osal apellatsioonkaebusest ja see on ringkonnakohtul jäänud apellatsioonkaebuse tagastamise määruse koostamisel tähelepanuta, on apellatsioonkaebuse täies ulatuses tagastamine ekslik. (p 9-10)
3-3-1-81-14 PDF Riigikohus 17.06.2015
Kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel, ei ole kohustamiskaebuse esitamise eelduste osas asjassepuutuvad RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-01 ja määrus asjas nr 3-3-1-5-09. Juhul, kui kohtumenetluses leiab kinnitust riigi kohustus omal algatusel eraldada raha PGS § 2 lg s 4 loetletud hariduslike erivajadustega õpilaste koolide pidamiseks, pole kohtuliku nõudeõiguse tekkimiseks vaja esitada enne sama nõuet kohtuväliselt haldusorganile. Eelnev ei välista, et vajaduse korral kehtestab seadusandja täpsema menetlusliku korra kohalike omavalitsuste tehtud kulutuste hüvitamiseks. Praegu sellist korda kehtestatud ei ole. (p 14)
3-3-1-24-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. (p 16) Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS)). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Riigikohtu hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg st 4 tulenevalt piirab juba meditsiiniosakonda paiguta¬mine täiendavalt kinnipeetava liikumisvabadust. (p 17)
Arvestades VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). (p 17) Kui kahju on tekitatud kinnipeetava ja vangla vahelises suhtes, tuleb kahjunõue VangS § 11 lg 8 järgi esmalt esitada vanglale. Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ei sõltu isiku staatusest nõude esitamise ajal. (p 18)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16) Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (NETS-st). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Kolleegiumi hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Kui tahtest olenematuks raviks pole (veel) taotletud maakohtu luba, on nii tahtest olenematu ravi õigusvastasuse tuvastamise nõude, eeltoodud tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude kui ka tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude lahendamise pädevus HKMS § 4 lg st 1 tulenevalt halduskohtul. TsMS § 539 lg 1 järgse kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses vaid siis, kui paigutamine on otsustatud maakohtu määrusega. Arvestades VangS § 11 lg tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). Eelkõige võib selline vajadus esineda tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude esitamise korral. (p 17)
Juhul kui kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks – kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse eduväljavaateid. (p 13)
3-3-1-23-15 PDF Riigikohus 15.06.2015
Halduskohtu määrusele või määruse osale, milles kohus leiab, et menetluse lõpetamiseks või kaebuse läbi vaatamata jätmiseks alust ei ole, ei saa määruskaebust esitada. Selline määruskaebus ei ole HKMS § 155 lg-st 5 tulenevalt lubatav. Seetõttu ei saa esitada määruskaebust ka ringkonnakohtu määruse osale, milles ringkonnakohus leidis, et kaebaja on kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbinud ja kaebust tuleb menetleda (p-d 12, p 13).
3-3-1-14-15 PDF Riigikohus 27.05.2015
MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. Eeltoodu ei välista aga kaalutlusõiguse redutseerumist. See, kas definitiivne ettekirjutus on võimalik, sõltub kaalutlusõigust andva sätte ning konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude koosmõjust. (p 25)
MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. (p 25)
Halduskohtus õiguste kaitsmiseks peab esinema subjektiivsete õiguste riive. Edasikaebeõiguse puhul tuleb arvestada, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama edasikaebuse esitanud isiku õigusi. Edasikaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud. (p 22)
Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede. Definitiivne ettekirjutus välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise. Definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt halduskolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-52-13, p 33 ja 25. septembri 2008. a otsust asjas nr 3-3-1-15-08, p 8, alap 1). (p 27) Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda. (p 30)
Kui kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, siis on tegemist HKMS § 157 lg-s 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (vt nt kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Selleks, et hinnata, kas tegemist on olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis koos muude põhjendustega. (p 20)
3-3-1-84-14 PDF Riigikohus 21.05.2015
Omavalitsusüksus ei saa PS § 154 lg 2 teise lause alusel vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist. PS § 154 lg 2 teine lause on käsitatav kitsalt kohaliku omavalitsuse finantstagatisena, mille eesmärk ei ole võimaldada kohalikel omavalitsustel sekkuda riigielu küsimuste lahendamisse. Kui riikliku kohustuse rahastamiseks pole raha eraldatud või on seda eraldatud ebapiisavalt, on kohalikul omavalitsusel PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 14) Kuigi Riigikogu ei ole kehtestanud seadusega normi, mis näeks ette kohalikele omavalitsustele raha eraldamise, ei takista see raha eraldamiseks halduskohtule kohustamiskaebuse esitamist. Õiguslik alus selliseks nõudeks tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-26-14 seni, kuni riigi rahaline kohustus kohalike omavalitsuste ees kehtestatakse seadusega. Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4). Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)
Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)
3-3-1-6-15 PDF Riigikohus 18.05.2015
Määruskaebemenetluse eripära tõttu ei kohaldu määruskaebuse menetlemisele kõik apellatsioonimenetluse nõuded. Apellatsioonimenetluse reeglitest mõningane kõrvalekaldumine põhineb seadusel ja on Riigikohtu arvates õigustatav ka vajadusega lahendada määruskaebused ökonoomselt ja kiiresti. (p 8) Erinevalt apellatsioonimenetlusest (halduskohtumenetluse seadustik § 193) ei ole määruskaebemenetluses nähtud ette korraldava määruse tegemist kohtukoosseisu, asja läbivaatamise vormi ja otsuse teatavakstegemise aja kohta. Kui kohus ei anna määruskaebemenetluses kuludokumentide esitamiseks tähtaega, võib kuludokumente esitada kuni menetlust lõpetava lahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja võtab kuludokumentide koos määruskaebusega esitamata jätmisel riski, et kohus lõpetab menetluse ja jaotab menetluskulud ning määruskaebuse esitaja jääb kuludokumentide esitamise võimalusest ilma. (p 9)
Määruskaebemenetluses peab menetlusosaline arvestama sellega, et kohtul tuleb menetlust lõpetavas määruses jaotada ka menetluskulud (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 109 lg 2). Ringkonnakohtul on õigus vajaduse korral täiendavaid dokumente küsida, mitte kohustus seda teha (HKMS § 210 lg 4 teine lause). Erinevalt apellatsioonimenetlusest (HKMS § 193) ei ole määruskaebemenetluses nähtud ette korraldava määruse tegemist kohtukoosseisu, asja läbivaatamise vormi ja otsuse teatavakstegemise aja kohta. Kui kohus ei anna määruskaebemenetluses kuludokumentide esitamiseks tähtaega, võib kuludokumente esitada kuni menetlust lõpetava lahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja võtab kuludokumentide koos määruskaebusega esitamata jätmisel riski, et kohus lõpetab menetluse ja jaotab menetluskulud ning määruskaebuse esitaja jääb kuludokumentide esitamise võimalusest ilma. (p 9) HKMS § 51 lg-s 1 on sätestatud põhimõte, et menetlusosalised ei tohi oma avalduste esitamisel põhjendamatult viivitada. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine koos määruskaebusega või võimalikult kiiresti pärast seda ei ole menetlusosalist ülemäära koormav. Kui menetluse jooksul peaks tekkima võimalus ja vajadus esitada täiendavaid seisukohti, näiteks vastusena teiste menetlusosaliste seisukohtadele, on võimalik taotleda ka täiendavalt tekkinud menetluskulude väljamõistmist. (p 10) HKMS § 136 teise lause järgi võib kohus lihtmenetluses anda tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks, kuid ei pea seda tegema. Sellega on lihtmenetluses sätestatud erand HKMS § 109 lg-st 1. (p 11) Kui kohus on jätnud menetluskulud menetlust lõpetavas määruses jagamata, on menetlusosalistel võimalik taotleda täiendava määruse tegemist (HKMS § 170 lg 1 p 3, § 178 lg 3) ning esitada koos täiendava määruse taotlusega ka kuludokumendid. Kohtul tuleb sellisel juhul anda teistele menetlusosalistele võimalus menetluskulude kohta oma seisukoha avaldamiseks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-4-13, p 27). (p 12)
3-3-1-8-15 PDF Riigikohus 13.05.2015
Olulise keskkonnamõjuga tegevuse (üleriigilise tähtsusega maardlas kaevandamine) kavandamisel tuleb eriti hoolikalt hinnata keskkonnamõju ning kaaluda nii olulisi avalikke huve kui ka erahuve. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisel tuleb ette näha piisavad leevendusmeetmed. (p 18)
Keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Ka puutumuse alusel esitatud kaebus peab siiski tuginema kaebaja olulisele huvile. Pelgalt konkreetses paikkonnas elamise või ressursi kasutamise faktidele tuginev kaebeõiguse konstruktsioon ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. (p d 15–16) (Vt ka 3-3-1-86-06; 3-3-1-68-11; 3-3-1-87-11) Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19) KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20) KeÜS § 23 lg 2 puutumuse määratlus on asjakohane üksnes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis ja konkreetselt eelnimetatud subjektiivse õiguse määratlemisel ega ole kohaldatav varasema kohtupraktika alusel menetletavates kohtuasjades, kus puutumuse kategooriale kaebeõiguse alusena on kohtupraktikas antud keskkonnaseadustiku üldosa seadusest erinev sisu. (p 23)
Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19) KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20)
3-3-1-15-15 PDF Riigikohus 29.04.2015
Menetluskulud peavad väljamõistmiseks olema reaalselt kantud. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-64-13). (p-d 15, 18)
Kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotus, on asi sisuliselt lahendatud halduskohtus ja apellatsiooniastme menetluskulude jaotust ei saa mõjutada halduskohtule esitatud kaebuse, vaid apellatsioonkaebuse rahuldamise osakaal. Kui kolmas isik ei esitanud apellatsioonkaebust, ei saa tema kui kolmanda isiku suhtes kohaldada poole kohta sätestatut. (p-d 21 ja 23)
3-3-1-5-15 PDF Riigikohus 28.04.2015
Direktiiv 2014/40/EL ei välista Ravimiameti kaalutlusõigust elektroonilise sigareti ravimina määratlemisel. Direktiivi 2014/40/EL artikkel 20 p 1 teise lause kohaselt ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse elektroonilised sigaretid ja täitepakendid, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2001/83/EÜ (ravimidirektiiv) kohast loa olemasolu nõuet või direktiivis 93/42/EMÜ (meditsiiniseadmete direktiiv) sätestatud nõudeid. (p 28) Tegemist ei ole RVastS § 6 lg-s 4 kirjeldatud olukorraga, kus Ravimiamet ei saaks asja uuel otsustamisel E-Lites toodete ravimina mitte määratlemisest ühelgi tingimusel keelduda. (p 29)
Otsustamaks, kas toodet saab määratleda ravimina toime alusel direktiivi 2001/83 tähenduses, peavad riigisisesed asutused tegema otsuse juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki toote omadusi, sh eriti selle koostist, selle farmakoloogilisi, immunoloogilisi või ainevahetuslikke omadusi sellisena, nagu neid on võimalik olemasolevate teaduslike andmete põhjal tuvastada, toote kasutamisviisi, kasutamisulatust, tarbijate teadlikkust tootest ja ohte, mis selle kasutamisega võivad kaasneda (vt Laboratoires Lyocentre, C-109/12, p 42). (p 14) Euroopa Kohus on selgitanud, et ehkki kahte direktiivi 2001/83 sätet (toime ja tutvustuse alusel määratlemine) eraldab sõna „või“, ei saa neid pidada teineteisest lahutatuks ja neid tuleb lugeda koostoimes. Inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse eesmärk ei tähenda pelgalt inimese tervisele avaldatava toime neutraalsust, vaid eeldab, et see toime on kasulik. Mõistet „ravim“ tuleb tõlgendada nii, et see välistab niisugused ained, mis evivad pelgalt füsioloogilise talitluse modifitseerimisega piirduvat toimet, ilma et neil oleks võimet avaldada inimorganismi talitlusele ja seega ka inimese tervisele – kas vahetult või vahendatult – kasulikku mõju. (p 17) E-Lites tooteid ei kasutata ravieesmärgil ning nende tarvitamine on inimese tervisele eelkõige kahjulik. (p 18)
Põhjendatud menetluskulud ei saa apellatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui esimese astme kohtus. Samamoodi ei saa ka kassatsiooniastmes olla menetluskulud üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes. (p 32)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib ravimi määratlemise kriteeriumeid kokku võttes öelda, et toote võib määratleda ravimina tutvustuse (s.t millegi raviks ette nähtud, sellisena määratletud või soovitatud toode) või toime alusel. Ravim toime alusel on toode, mis vastab küll direktiivi 2001/83 art 1 p 2 a mõistele (aine või ainete kombinatsioon, mille omadused on ette nähtud inimeste haiguste raviks või nende ärahoidmiseks), kuid mida sellisena ei presenteerita. (p 13) Toote määratlemisel ravimina toime alusel tuleb võtta aluseks selle tarbimine tavatingimustes. (p 19) Ravimiamet ei ole elektroonilisi sigarette ravimiks liigitades arvesse võtnud, et tavasigarette, mis samuti sisaldavad nikotiini ja mille tarbimise eesmärk on sama, ei ole ravimina määratletud. (p 22)
Ravimiamet ei ole E-Lites toodete määratlemisel kaalunud, kas tarbijate teavitamine toote võimalikust ohtlikkusest ja muude müügipiirangute seadmine oleks olnud võimalik ilma ravimi müügiloast tulenevate rangete piiranguteta. Direktiivi 2001/83 tõlgendamine ei või viia kaupade vaba liikumise takistusteni, mis oleksid taotletava eesmärgi (inimese tervise kaitse) suhtes ebaproportsionaalsed. Näiteks tagaks märgistuse nõue tarbijate hoiatamiseks toote tarbimisega seotud võimalike ohtude eest rahvatervise kaitse ilma rangete piiranguteta kaupade vabale liikumisele (Komisjon vs. Saksamaa, C-319/05, p-d 62, 71 ja 95; Van der Velt, C-17/93, p 19). Kaalumist ei välista see, et leebemate meetmete kehtestamine ei ole Ravimiameti pädevuses. (p 24)
3-3-1-2-15 PDF Riigikohus 21.04.2015
Hüvitamisnõuetel, mis võivad tuleneda maa erastamata jätmisest, puudus seos tsiviilvaidlusega, mistõttu hakkas nõuete esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil määruskaebuse esitaja sai teada tekitatud kahju pöördumatusest ehk haldusakti kättesaamisest. Määruskaebuse esitaja kui õigusteadmisteta ja professionaalse õigusnõustajata isik lootis vastuhagiga kõrvaldada talle maa erastamata jätmisega tekitatud kahju. Riigikohtu hinnangul on kaebetähtaja möödalaskmine selle eksimusega vabandatav. (p 26)
Isegi kui käsitada vastust, milles puudub vaidlustamisviide, vaideotsusena, ei saa see puudus olla iseenesest kaebetähtaja ennistamise põhjuseks. HMS § 57 lg 3 järgi võib vaidlustamisviite puudumist pidada vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine oli tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Praegusel juhul oli selge vaidlustamisviide korralduses ja määruskaebuse esitaja, olles küll selle korralduse kätte saanud hilinemisega, pidi mõistma, et kuna korralduse vaidlustamiseks on antud tähtaeg, siis ei ole seda võimalik tähtajatult vaidlustada. (p 20) Pelgast kahtlusest, et linnavalitsuses töötav OÜ osanik ja juhatuse liige võis mõjutada maa erastamise otsustamist ning tegemist on korruptsiooniohtliku olukorraga, ei piisa OÜ usalduse kaitse kahtluse alla seadmiseks ja kaebetähtaja ennistamiseks. (p 23) Eksiarvamusega ei saa õigustada õiguskindluse huvides kehtestatud kaebetähtaja rohkem kui kolmeaastast ületamist. Kui määruskaebuse esitaja oleks mõistliku aja jooksul kaebuse esitamise korra ise või professionaalse abiga välja selgitanud, võinuksid esineda kaebetähtaja ennistamise alused. (p 24) Hüvitamisnõuetel, mis võivad tuleneda maa erastamata jätmisest, puudus seos tsiviilvaidlusega, mistõttu hakkas nõuete esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil määruskaebuse esitaja sai teada tekitatud kahju pöördumatusest ehk haldusakti kättesaamisest. Määruskaebuse esitaja kui õigusteadmisteta ja professionaalse õigusnõustajata isik lootis vastuhagiga kõrvaldada talle maa erastamata jätmisega tekitatud kahju. Riigikohtu hinnangul on kaebetähtaja möödalaskmine selle eksimusega vabandatav. (p 26)
3-3-1-3-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
Haldusakti tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik enam tugineda. Haldusakti tühistamisel on erga omnes mõju ehk tühistamine on siduv kõigile ning tühistatud haldusaktil puudub õigusmõju. (p 26)
Vanglaametnikega karjudes suhtlemine on taunitav ega ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas, kuid üldjuhul ei ole alust käsitada seda raske rikkumisena, kuna sellega ei kaasne iseenesest ohtu vangla julgeolekul. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab klassifitseerida raskeks rikkumiseks. (p 24 ja 25) Distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valimisel kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestada. See aga ei tähenda, et karistuse proportsionaalsuse hindamisel võib kohus jätta muutunud asjaolud arvestamata. Kui karistuse liigi valimise ajal kehtinud karistused hiljem tühistatakse, tuleb selle asjaoluga ka kohtumenetluses vaidlustatud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse hindamisel arvestada. (p 26)
3-3-1-7-15 PDF Riigikohus 14.04.2015
Riigikohus selgitab, et olukorda, kus haldusakti saab kaebajale kättetoimetatuks lugeda, kui see on temani jõudnud mõne teise haldusakti üle peetavas kohtuvaidluses, tuleb pidada erandlikuks. Riigikohtu lahendeis nr 3-3-1-62-10 ja 3-3-1-3-13 on märgitud, et küsimusele, kas haldusakti edastamine teises kohtuasjas on käsitatav haldusakti teatavakstegemisena, ei saa anda ühest vastust. Haldusakti saab kättetoimetatuks lugeda üksnes juhul, kui kaebaja peab ilmselgelt mõistma, et temani on jõudnud talle seni teatavaks tegemata haldusakt. (p 16)
Kaebuse muutmise sätete eesmärgiks on vältida uue kaebuse esitamise vajadust. Kaebuse muutmise võimalus tagab põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud kaebeõiguse tõhusust. Seejuures on võimalik muuta ka sellist kaebust, mille kohus saaks HKMS § 121 alusel tagastada või mille menetlus tuleks HKMS § 124 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu lõpetada. HKMS § 49 ei sea kaebuse muutmise tingimuseks mitte esialgse kaebuse nõuetekohasust, vaid kaebuse nõuete-kohasuse muudetud kujul. (p 14)
Ehitusloa kujundav mõju ammendub ehitise valmimisega. Enamikel juhtudest fikseerib ehitise valmimise kui juriidilise fakti kastusuluba. Ehitusluba kehtib seega kuni ehitisele kasutusloa andmiseni. Pärast kasutusloa andmist ei ole ehitise nõuetelevastavust võimalik vaidlustada ehitusloa peale tühistamiskaebuse esitamise teel. Selleks, et halduskohtus vaidlustada juba valminud ehitise, millele on antud kasutusluba, õiguspärasust, tuleb esitada kaebus ehitise kasutusloa tühistamiseks. (vt 30. novembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-10).
3-3-1-9-15 PDF Riigikohus 08.04.2015
Maksu- ja kriminaalmenetluses on võimalik vastastikku vahetada tõendusteavet ning kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldusmenetluses, kui nende tõendite lubatavust ei välista HMS või vastavat valdkonda reguleeriv muu menetlusseadus, näiteks MKS vt (RKÜK otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03; RKHK määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03 ja otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-01). Riigikohtu varasem üldine seisukoht maksu- ja kriminaalmenetluses vastastikuse tõendusteabe vahetamise lubatavuse kohta ei puuduta aga kriminaalmenetluses kogutud jälitusteabe kasutamist maksumenetluses. (p 15) Jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seadus peab selgelt ja täpselt sätestama sellisel kujul isiku põhiõigustesse sekkumise ulatuse ja tingimused (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-00 ja nr 3-3-1-3-12). Mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13). Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub. (p 17) Maksumenetluses oli ja on lubatav kasutada jälitustoimingutega saadud teavet osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p 19)
Maksumenetluses oli ja on lubatav kasutada jälitustoimingutega saadud teavet osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p 19)
Jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seadus peab selgelt ja täpselt sätestama sellisel kujul isiku põhiõigustesse sekkumise ulatuse ja tingimused (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-00 ja nr 3-3-1-3-12). Mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13). Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub. (p 17)

Kokku: 1124| Näitan: 221 - 240

/otsingu_soovitused.json