3-2-1-137-09
|
Riigikohus |
17.12.2009 |
|
Ainuüksi see, et hinnakokkulepe ei vasta tegelikkusele, ei saa olla aluseks TsÜS § 89 kohaldamisele. Täitmise kviitungi tegelikkusele mittevastavusest ei piisa järelduse tegemiseks hinnakokkuleppe kohta.
TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal.
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-53-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-122-08.
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab menetlusosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda menetlusosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-135-02.
Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-39-08.
|
| 3-2-1-101-09
|
Riigikohus |
02.12.2009 |
|
Olukorras, kus ringkonnakohus erinevalt maakohtust leidis, et hagejate nõude eelduseks on see, et hagejad on pärandi vastu võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud seda pooltega arutama ja andma neile võimaluse esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid.
Olukorras, kus ringkonnakohus erinevalt maakohtust leidis, et hagejate nõude eelduseks on see, et hagejad on pärandi vastu võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud seda pooltega arutama ja andma neile võimaluse esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid.
TsMS § 353 lg 2 kohaselt füüsilisest isikust poole surma korral menetlus ei peatu, kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja.
Eluruumi kui vallasasja baasil korteriomandi kinnistamine erineb märkimisväärselt kinnistusraamatusse muude kannete tegemise korrast. Vallasasjast eluruumi omanik saab sisuliselt omapoolsete toiminguteta minimaalsete kuludega korteriomandi omanikuks, erinevalt vallasasjaks oleva hoone aluse ja selle juurde kuuluva maa erastamisest. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-16-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-46-07.
|
| 3-2-1-103-09
|
Riigikohus |
04.11.2009 |
|
Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on võimalik TsMS § 449 lg 1 alusel teha vaheotsus ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Kohus saab teha vaheotsuse üksnes poole taotlusel. Vaheotsuse tegemine poole taotluseta on menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi, sest see ei ole kooskõlas ka TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud dispositiivsuspõhimõttega, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel.
Kui maakohus jätab rahuldamata poole taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuid leiab kohtumenetluse käigus, et vaheotsuse tegemine oleks TsMS § 449 lg-s 1 sätestatu kohaselt siiski mõistlik, peab ta juhtima poolte tähelepanu vaheotsuse tegemise võimalusele ning selgitama, et poolel on võimalus taotleda vaheotsuse tegemist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07.
|
| 3-2-1-95-09
|
Riigikohus |
03.11.2009 |
|
Hagita menetluses tehtud määrus, mille peale saab kaebuse esitada, jõustub TsMS § 478 lg 3 ja § 466 lg 3 järgi siis, kui seaduse järgi ei saa selle peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. TsMS § 478 lg-s 4 nähakse küll ette, et hagita menetluses tehtud määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seevastu 1. jaanuarist 2009.a kehtiva TsMS § 550 lg 3 järgi kuulub hagita perekonnaasjas tehtud määrus täitmisele alates jõustumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teisiti sätestavaid norme suhtluskorra määramise kohta tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei leidu.
TsMS §-st 345, § 649 lg-st 1 ja §-st 659 tuleneb, et kui määruskaebuse esitaja puudub kohtuistungilt, teatades sellest kohtule ja põhistades oma puudumist, võib kohus üldjuhul lahendada apellatsioonkaebuse ilma määruskaebuse esitaja osavõtuta või lükata asja arutamise edasi, vastavalt sellele, mida kohus sellises olukorras vajalikuks peab.
TsMS § 422 lg 1 ei reguleeri aga olukorda, kus isikule on enne teada, et ta ei saa kohtuistungil osaleda. Sellisel juhul kohaldub TsMS § 345, mille kohaselt peab menetlusosaline kohtule õigel ajal teatama, et ta ei saa kohtusse ilmuda, ja põhistama, miks ta seda teha ei saa. Etteteatamise korral võib kohtuistungilt puudumise takistuseks olla asjaolu, et isik on viimaseid päevi lapseootel, ja kohus võib selle asjaolu esiletoomisel vajadusel kohtuistungi edasi lükata.
Oma haiguse põhistamiseks, mis takistas kohtuistungile ilmumast, esitab menetlusosaline või tema esindaja TsMS § 422 lg 2 järgi kohtule tõendi, millest nähtub, et haigust saab lugeda takistuseks hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast. Tõendi vorm ning selle väljaandmise tingimused ja kord on kehtestatud sotsiaalministri 22. juuni 2004. a määrusega nr 85 "Menetlustoimingule väljakutsutud isiku enda haigestumise või lähedase isiku ootamatu raske haiguse kohta vormistatava tõendi vorm ja väljaandmise kord". Samas ei välista TsMS § 422 lg 3 järgi nõutavas vormis tõendi puudumine või puudulikkus haiguse põhistamist muude tõenditega. Kui ootamatut haigust kui kohtusse ilmumata jätmise ja sellest teatamata jätmise takistust saab tõendada muude tõenditega, saab seda teha ka juhul, kui menetlusosalisele on ette teada, et ta ei saa kohtuistungil osaleda, ja ta teatab sellest kohtule TsMS §-s 345 sätestatut järgides.
Asjaolu, et puudutatud isik viibib rasedus- ja sünnituspuhkusel, mille järel on tal õigus jääda lapsehoolduspuhkusele, ei tähenda seda, et kohus ei saaks kohtuistungit vajadusel edasi lükata või et kohus peaks sellisel juhul lükkama kohtuistungi edasi kaugesse tulevikku, mil ka vanema lapsehoolduspuhkus, mis kestab kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, on lõppenud. Erinevalt lapse sünnitamisest ei takista lapsehoolduspuhkusel viibimine vanemal kohtuistungil osaleda.
TsMS §-st 345, § 649 lg-st 1 ja §-st 659 tuleneb, et kui määruskaebuse esitaja puudub kohtuistungilt, teatades sellest kohtule ja põhistades oma puudumist, võib kohus üldjuhul lahendada apellatsioonkaebuse ilma määruskaebuse esitaja osavõtuta või lükata asja arutamise edasi, vastavalt sellele, mida kohus sellises olukorras vajalikuks peab.
Lapsest lahus elaval vanemal peab olema üldjuhul võimalus kohtuda lapsega omaette väljaspool lapse kodu. Üksnes juhul, kui see kahjustaks last, tuleks määrata, et avaldaja saab lapsega suhelda üksnes kolmandate isikute, sh teise vanema juuresolekul lapse kodus.
|
| 3-2-1-110-09
|
Riigikohus |
28.10.2009 |
|
Kaasomandi lõpetamise nõudes ei ole välistatud korteriomandi väärtuse tõendamine ka samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade müügikuulutustega.
TsMS § 442 lg-st 5 tuleneb kohtu kohustus lahendada poolte nõuded kohtuotsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis ei ole ringkonnakohus hageja vastuapellatsioonkaebust lahendanud.
Kaasomandi lõpetamise nõudes ei ole välistatud korteriomandi väärtuse tõendamine ka samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade müügikuulutustega.
AÕS § 76 ja 77 tuleb kohaldada nii, et kaasomanikule, kes kaotab omandi, tagatakse õiglane hüvitis. Õiglane hüvitis on omandit kaotavale kaasomanikule võimalik tagada ka siis, kui kaasomandi lõpetamisel müüakse asi kaasomanikevahelisel enampakkumisel, täitemenetluse seadustiku alusel.
|
| 3-2-1-100-08
|
Riigikohus |
27.10.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05. Müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus. TsÜS § 6 lg-s 4 on sätestatud üheselt, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Ka linnavolikogu määrusega kehtestatud linnavara võõrandamise kord kui õigustloov akt on seaduseks TsÜS § 87 mõttes. Nimetatud võõrandamise kord sisaldab keeldu sõlmida müügilepingut isikuga, kes ei paku kõrgeimat hinda. Sellise keelu mõtteks on tuua kaasa seda keeldu rikkudes sõlmitud müügilepingu tühisus. Eelviidatud keelu mõtteks ei ole kaasa tuua asjaõiguslepingu tühisus. Keelu eesmärgiks on vältida linnale kahjuliku müügilepingu sõlmimist. Tingimused, mis teevad müügi kahjulikuks, saavad sisalduda võlaõiguslikus müügilepingus, mitte aga asjaõiguslepingus, millega antakse üle vaid omand.
Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Õiguskaitse efektiivsust kahjustavaks tuleb lugeda olukord, kus isikul on õigusharude läbipõimumise tõttu raske oma õigust realiseerida. Kui avalik-õiguslikus menetluses tehtud haldusakt realiseeritakse eraõigusliku tehinguga, on isikul tema subjektiivsete õiguste rikkumisel õigus taotleda halduskohtus avaliku võimu kandja haldusakti tühistamist. Isikul, kes ei ole tehingu pooleks, ei ole üldjuhul võimalik taotleda haldusakti alusel sõlmitud eraõigusliku tehingu tühisuse tuvastamist.
Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada ka tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.
TsMS § 442 lg 8 esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. HKMS § 5 lg 1 kohaselt kohaldub eeltoodu ka halduskohtu otsusele. Kui halduskohtul tuleb konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt lahendada ka tsiviilõigusliku tehingu kehtivuse küsimus, esitab kohus oma sellekohased põhjendused ja järeldused otsuse põhjendavas osas.
Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Tsiviilõigusliku tehingu tühisuse kindlakstegemine halduskohtus pole välistatud, kui see on vajalik haldusakti või haldusorgani toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel. Vt Riigikohtu erkogu lahend nr 3-3-1-15-01.
Kohtuotsuse resolutsioonis halduskohus haldusaktiga seotud tehingu tühisust üldjuhul siiski tuvastada ei tohi. Erandina on see võimalik juhtudel, kui selline volitus tuleneb otseselt eriseadusest.
Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.
|
| 3-2-1-85-09
|
Riigikohus |
26.10.2009 |
|
VÕSRS § 12 lg 1 alusel kohaldatakse vaidlusaluse eluruumi üürilepingule alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 310 lg 2 kohaselt, kui vähemalt kaheks aastaks sõlmitud eluruumi üürilepingu puhul kumbki lepingupool ei teata vähemalt kaks kuud enne tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, muutub üürileping tähtaja möödumisel tähtajatuks. VÕS § 310 lg-s 2 sätestatud üürilepingu lõpetamise teade ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 tähenduses. VÕS §-s 310 ei ole ette nähtud tähtajalise üürilepingu lõpetamise teate vorminõuet. Üürilepingu pikenemise välistamiseks piisab teisele poolele lepingu lõpetamise tahteavalduse tegemisest TsÜS § 69 järgi enne üürilepingu tähtaja möödumist.
TsK § 172 lg-st 1 tuleneb, et isikul, kelle kasuks leping sõlmiti, on eelduslikult õigus nõuda lepingu täitmist. Täitmisnõuet ei ole kolmandal isikul üksnes juhul, kui seaduse või lepinguga on teisiti ette nähtud või see tuleneb kohustise olemusest. TsK § 172 lg-st 1 tulenev täitmisnõue võib kolmandal isikul olla ka juhul, kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu aluseks olev õigussuhe on täitmisnõude esitamise ajaks lõppenud.
Kahju hüvitamise eesmärgiks on luua olukord, milles võlausaldaja oleks siis, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-08.
Kui riigi õigusabi osutajal ei ole võimalik seadusest tulenevalt jätkata riigi õigusabi saajale õigusteenuse osutamist, peab ta kooskõlas RÕS § 20 lg-ga 2 esitama kohtule taotluse uue riigi õigusabi osutaja määramiseks.
|
| 3-2-1-83-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
AÕS § 84 lg 2 sätestab kahju hüvitamise nõude erikoosseisu. Selle sätte kohaldamise seisukohalt ei ole tähtsust, kas omavoli tarvitanud isik oli kahju tekkimises süüdi, st kas ta oli omavoliliselt hõivatud asjade suhtes hoolas või mitte.
Kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust. Ka AÕS § 84 lg 2 puhul kohalduvad kõik VÕS 7. peatüki sätted, sh on võimalik vähendada ka väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi, kui kahju põhjustati osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-08.
Kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust.
Kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust, sh on võimalik vähendada ka väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi, kui kahju põhjustati osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab.
Ukseluku vahetamisega isiku juurdepääsu takistamine ruumile, kus asusid isiku asjad, ning asjade paigutamine maja hoovi on kvalifitseeritav isiku valduse omavolilise äravõtmisena AÕS § 40 lg 2 järgi. Viidatud sätte kohaselt on omavoli seadusvastaselt valdaja nõusolekuta asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline.
|
| 3-2-1-90-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenevalt on hagi aegumise üldine tähtaeg kümme aastat, v.a nõuded, mille kohta on seadusega ettenähtud lühendatud aegumistähtaeg või millele aegumist ei kohaldata. 1. jaanuarist 1995 kuni 1. aprillini 2005 kehtinud MaaPS § 56 lg 3 kohaselt aegub maavara kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue ühe aasta jooksul, arvates kahju tuvastamise päevast. Seetõttu kohaldub asjas MaaPS § 56 lg-s 3 sätestatud üheaastane aegumistähtaeg.
Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 116 teise lause kohaselt võib seaduses sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. 1. jaanuarist 1995 kuni 1. aprillini 2005 kehtinud MaaPS § 56 lg 3 järgi hakkab kahjuhüvitise nõude aegumine kulgema kahju tuvastamise päevast. Seetõttu tuli aegumise kohaldamiseks kindlaks teha kahju tuvastamise aeg MaaPS § 56 lg 3 tähenduses. Kahju tuvastamiseks MaaPS § 56 lg 3 mõttes saab pidada kahju kohta akti koostamist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-08.
|
| 3-2-1-68-09
|
Riigikohus |
15.06.2009 |
|
Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.
Tulenevalt TsMS § 356 lg-st 1 on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus.
TsMS § 356 ega muud sätted ei keela tuvastada asjaolusid, mis on vajalikud kohtuotsuse resolutsioonis hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta seisukoha võtmiseks.
Isik, kes soovib tutvuda osa müügilepinguga selleks, et otsustada, kas teostada osa ostueesõigust, peab müügilepinguga tutvumise võimaldamiseks tõendama, et ta on osanik.
|
| 3-2-1-62-09
|
Riigikohus |
09.06.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-08.
Rikkumise toimumise ajaks MTÜS § 32 lg 3 tähenduses on aeg, millal isik kasutas teise isiku raha viimase kahjuks, st pööras teise isiku raha õigusvastaselt enda või kolmanda isiku kasuks.
Enne 1. juulit 2002 kehtinud MTÜS § 32 lg 3 alusel algas mittetulundusühingu juhatuse või muu organi liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Kuna MTÜS § 32 lg 3 sätestas aegumise erikorra, ei kohaldu enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause.
Aegumistähtaja kulg algas enne 1. juulit 2002 kehtinud § 116 esimese lause kohaselt päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Sama paragrahvi teise lause kohaselt võis seadus sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Enne 1. juulit 2002 kehtinud MTÜS § 32 lg 3 alusel algas mittetulundusühingu juhatuse või muu organi liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Kuna MTÜS § 32 lg 3 sätestas aegumise erikorra, ei kohaldu TsÜS § 116 esimene lause.
|
| 3-2-1-46-09
|
Riigikohus |
19.05.2009 |
|
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel põhjendama teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras.
Kuna AÕSRS § 91 ei arvesta võimalust, et vallasasja kasutusvalduse leping võis olla sõlmitud ka tasuta kasutamise lepinguna, tuleb õiguslünga täitmiseks kasutada AÕSRS § 91 analoogiat ja lugeda kõnealune leping alates 1. juulist 2003 tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 jj mõttes.
Asjaõigusseaduse § 36 lg-st 1 tulenevalt piisas praegusel juhul hoone või osa ruumide valduse üleandmiseks hagejale sellest, kui kostja vabastas hoones asuvad ruumid või osa ruume, teatas sellest hagejale ja ei teinud hagejale edaspidi takistusi ruume vallata. Asjaolu, et kostja kätte jäi väidetavalt ruumide üks võtmekomplekt, ei oma valduse üleandmise seisukohalt tähtsust, kui eespool nimetatud tingimused olid täidetud.
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Sellest sättest tulenevalt arvestatakse muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude korral tuleb viivist arvestada VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi, s.o alates nõude sissenõutavaks muutumisest.
Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.
Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
|
| 3-2-1-36-09
|
Riigikohus |
28.04.2009 |
|
Ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel TsMS § 436 lg-t 3, kui käsitles esiletoodud asjaolusid pooltest erinevalt. Nimetatud sätte järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 teise lause järgi ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
AÕS § 156 lg 2 kohaselt, kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu AÕS § 156 lg-s 1 nimetatud tingimustel. Selle sätte eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et tee (juurdepääsu) määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus. Nii AÕS § 156 lg 1 kui ka sama paragrahvi lg 2 kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve, kuid AÕS § 156 lg 2 tähenduses tuleb eeltoodut arvestades juurdepääsu määramisel kaaluda selle omaniku huve, kelle kinnisasja ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega seni kasutati.
|
| 3-2-1-2-09
|
Riigikohus |
27.04.2009 |
|
Kui kohtu poolt kinnitatud kompromissis kokkulepitud elatis ei vasta lapse vajadustele ja vanema võimalustele, siis on vanemal õigus esitada hagi elatise suuruse muutmiseks. Kuid see ei anna isikule alust nõuda PKS § 70 lg 2 alusel elatise suurendamist tagasiulatuvalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega perekonnaseadus ei näe ette õigustatud vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud kompromissi muutmist tagasiulatuvalt. PKS § 70 lg 2 ei ole TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks. Isik võib nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud.
PKS § 61 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse otsustada elatise suuruse vähendamine alla kehtiva alammäära. Selleks võib kohus muu hulgas hinnata, kuidas mõjutab vanema töövõimetus tema sissetulekut. Kohus saab mõista elatise välja alammäärast väiksemas ulatuses juhul, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist alammääras. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise alammäära või jätta suurendamata elatist selle määrani.
PKS § 70 lg 2 ei ole TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks. Isik võib nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud.
|
| 3-2-1-40-09
|
Riigikohus |
21.04.2009 |
|
Kriminaalasjas tehtud otsuses isiku süüdimõistmist käsitlevat osa ja tsiviilhagi rahuldavat osa võib pidada nii sisult kui vormilt kohtuotsuse eraldiseisvateks osadeks (sest isiku süüdimõistmisest kuriteos ei järeldu automaatselt tema vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamine). Seetõttu on ka kõrgema astme kohtu otsuse resolutsioonis vajalik võtta selgesõnaline seisukoht otsuse muutmises või muutmata jätmises nii isiku süüdimõistmist kui ka tsiviilhagi puudutavas osas.
|
| 3-2-1-16-09
|
Riigikohus |
18.03.2009 |
|
Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega. Selleks, et kindel olla menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegses esitamises, tuleb see esitada poole jaoks apellatsioonitähtaja möödumisest 30 päeva jooksul. Samas ei tarvitse apellatsioonitähtaeg olla möödunud teiste menetlusosaliste jaoks, kellele kohtuotsus toimetati kätte hiljem. Kuna kohtul ei ole kohustust pooli kohtuotsuse jõustumisest TsMS § 458 lg 1 järgi teavitada, siis võib juhtuda, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatakse kohtule enne kohtuotsuse jõustumist. Ka see põhjendab, et maakohtul ei ole alust tagastada poolele enne kohtuotsuse jõustumist esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust. Sel juhul tuleb lugeda avaldus esitatuks tähtaegselt.
TsMS § 174 lg 1 ei keela avalduse esitamist menetluskulude kindlaksmääramiseks enne lahendi, milles kulude jaotus on märgitud, jõustumist. See norm määrab kindlaks tähtpäeva, mis ajaks tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus hiljemalt esitada. Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega. Selleks, et kindel olla menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegses esitamises, tuleb see esitada poole jaoks apellatsioonitähtaja möödumisest 30 päeva jooksul.
|
| 3-2-1-9-09
|
Riigikohus |
04.03.2009 |
|
Põhjendamatu on vaheotsuse tegemine olukorras, kus tasaarvestuse aluseks olevate nõuete põhjendatuse kohta pole kohus seisukohta võtnud. Seaduse mõtte kohaselt peaks kohus kõigepealt võtma seisukoha põhinõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ja alles siis lahendama tasaarvestamise võimalikkuse küsimuse, mitte vastupidi. Samuti märgib kolleegium, et kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud.
Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuses ja vaidlustamise reservatsiooniga otsuses dokumendimenetluses, kui kohus jätkab neil juhtudel asja lahendamist. Menetluskulud jaotatakse sel juhul lõppotsuses.
Seadus (VÕS § 171 lg-d 1 ja 3) ei piira võlgnikul vastuväidete esitamist ja tasaarvestuse tegemist üksnes nende nõuetega, mis tulenevad loovutatud nõuete aluseks olevatest lepingutest. Võlgnik võib tasaarvestamiseks esitada ka nõudeid, mis tulenevad senise võlausaldajaga sõlmitud teistest lepingutest. Seejuures tuleb kostjal tõendada, et tal on olemas nõue senise võlausaldaja vastu ning et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused.
|
| 3-2-1-6-09
|
Riigikohus |
04.03.2009 |
|
Tähtaja ennistamise küsimuse peab lahendama ringkonnakohus kolmeliikmelises koosseisus. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et ringkonnakohus ei lahendanud tähtaja ennistamise taotlust sisuliselt, s.o tagastas selle läbivaatamatult, ei ole tegemist menetlusosalise taotlusega asja ettevalmistamisel, mille võib TsMS § 640 lg 3 järgi lahendada üks kohtukoosseisu liige.
TsMS § 68 lg 2 kohaselt tuleb üheaegselt tähtaja ennistamise avalduse esitamisega teha ka menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse.
Tulenevalt TsMS § 68 lg-st 6 saab tähtaja ennistamise taotluse esitada ka lõppenud kohtumenetluse korral. Tähtajalised piirangud tähtaja ennistamise taotluse esitamisele tulenevad TsMS § 67 lg-st 2. Need piirangud ei ole seotud tsiviilasja menetluse lõppemisega.
Kuigi ringkonnakohus peab eraldi menetlustes otsustama apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise ja kaebuse menetlusse võtmise, siis ei tähenda see siiski seda, et koos kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusega ei tule esitada kaebust ennast.
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda menetluslikke otsuseid teha kirjaga. Praegusel juhul on tähtaja ennistamise taotluse tagastamise kohta tehtud kiri käsitatav määrusena TsMS § 643 lg 1 järgi, sest sellega lahendati menetlusosalise taotlus.
Kuigi ringkonnakohus peab eraldi menetlustes otsustama apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise ja kaebuse menetlusse võtmise, siis ei tähenda see siiski seda, et koos kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusega ei tule esitada kaebust ennast.
TsMS §-s 2 märgitud tsiviilkohtumenetluse ülesannete täitmiseks tuleb vajalikel juhtudel jätta menetlusosalise esitatud dokumendist kohtu toimikusse koopia ka siis, kui dokument tagastatakse selle esitanud isikule. See võimaldab muu hulgas kõrgema astme kohtul kontrollida dokumendi esitamist, sh menetlustähtaja ennistamise taotluse korral.
Tähtaja ennistamise küsimuse peab lahendama ringkonnakohus kolmeliikmelises koosseisus. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et ringkonnakohus ei lahendanud tähtaja ennistamise taotlust sisuliselt, s.o tagastas selle läbivaatamatult, ei ole tegemist menetlusosalise taotlusega asja ettevalmistamisel, mille võib TsMS § 640 lg 3 järgi lahendada üks kohtukoosseisu liige.
|
| 3-2-1-122-08
|
Riigikohus |
25.02.2009 |
|
Menetlusosalise esitatud tõendid saab lugeda tähtaegselt esitatuks, kui need on esitatud enne kohtu määratud tähtaja möödumist või eelmenetluse lõppemist.
Kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta.
Kuigi enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 sõnastuse järgi oli õigus kohtukulude hüvitamisele poolel, saab nimetatud sätte mõttes poole kulutustega võrdsustada ka selle menetlusosalise poolel menetlusse kaasatud kolmanda isiku kulutused.
|
| 3-2-1-147-08
|
Riigikohus |
10.02.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-08.
Kui tagatise andmine ei olnud isiklikku täitmist nõudvaks kohustuseks, mis välistaks selle andmise kolmanda isiku poolt, ei olnud võlausaldajal õigus keelduda tagatise vastuvõtmisest.
|
Facebook
Twitter