III-2/1-21/94
|
Riigikohus |
22.06.1994 |
|
|
| 3-2-3-20-96
|
Riigikohus |
12.09.1996 |
|
Kui sünniakti on isa juba märgitud, tuleb kõigepealt vaidlustada see kanne ja alles pärast kohtuotsuse jõustumist saab lahendada teisest mehest põlvnemise tuvastamise hagi. Sünniaktis isa vaidlustamise ja lapse põlvnemise tuvastamise hagide üheaegne läbivaatamine ei ole lubatud.
|
| III-2/3-9/93
|
Riigikohus |
20.12.1993 |
|
|
| 3-2-1-53-02
|
Riigikohus |
16.04.2002 |
|
Hageja nõuab abikaasade omandatud ühisvara jagamist. Esimese abielu jooksul omandatud ühisvara jagamise nõude osas APK § 23 lg 4 kohaldamisele ei kuulu, sest pooled abiellusid uuesti ja olid abielus ka perekonnaseaduse jõustumise ajal 01.01.1995. Asjaolu, et vahepealsel perioodil pooled abielus polnud, ei muutnud abielulist ühisvara nende lahusvaraks.
Kui abikaasade ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks, kui on tema osa ühisvarast, siis mõistab kohus vastavalt PKS § 19 lg-le 4 temalt teisele abikaasale rahalise hüvitise.
|
| 3-2-1-65-06
|
Riigikohus |
25.09.2006 |
|
Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 4 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused, ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
Omandi kaotamise eest tagatakse õiglane hüvitis juhul, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 6 ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega. Kõigi asjas tuvastatud asjaolude suhtes peab pooltel olema võimalik avaldada oma arvamust.
|
| 3-2-1-138-16
|
Riigikohus |
11.01.2017 |
|
Kui kohus jaatab vanema õigust lapsega suhelda ja vanemad ei suuda lapsega suhtlemise korras kokku leppida, ei saa kohus jätta suhtlemiskorda kindlaks määramata, viidates vanemate võimalusele suhtluskorras kokku leppida. (p 17)
Kui kohtule on esitatud suhtluskorra kindlaksmääramise avaldus PKS § 143 lg 21 alusel, saab kohus PKS § 143 lg-te 3 ja 5 alusel vanema ja lapse suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada menetlusökonoomiast lähtudes ka samas asjas, ilma et oleks esitatud vastavasisuline avaldus. Küll ei tohi asjaolu, et kohus kaalub vanema suhtes PKS § 143 lg-s 3 sätestatud piirangu kehtestamist, tulla vanemale üllatusena. Kohus peab seda menetlusosalistele selgelt väljendama ja menetlusosalistega arutama ning andma mh vanemale, kelle õiguse piiramise üle otsustatakse, võimaluse esitada selle kohta oma vastuväited ning neid kinnitavad tõendid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 18 ning RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15, mille seisukohad lubamatu üllatamise kohta kohalduvad vastavalt ka hagita menetlusele). (p 20)
Kui kohtule on esitatud suhtluskorra kindlaksmääramise avaldus PKS § 143 lg 21 alusel, saab kohus PKS § 143 lg-te 3 ja 5 alusel vanema ja lapse suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada menetlusökonoomiast lähtudes ka samas asjas, ilma et oleks esitatud vastavasisuline avaldus. Küll ei tohi asjaolu, et kohus kaalub vanema suhtes PKS § 143 lg-s 3 sätestatud piirangu kehtestamist, tulla vanemale üllatusena. Kohus peab seda menetlusosalistele selgelt väljendama ja menetlusosalistega arutama ning andma mh vanemale, kelle õiguse piiramise üle otsustatakse, võimaluse esitada selle kohta oma vastuväited ning neid kinnitavad tõendid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 18 ning RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15, mille seisukohad lubamatu üllatamise kohta kohalduvad vastavalt ka hagita menetlusele). (p 20)
|
| 3-2-1-99-16
|
Riigikohus |
16.11.2016 |
|
Enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada (RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 18). Vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134 ja 135 alusel äravõtmise aluseks võib olla vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 18). (p 19)
Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 17)
Kui ainuhooldusõigust omav vanem asub kinnipidamisasutuses karistust kandma ega saa lapse eest hoolitseda ja tema õigusi ja huve kaitsta, tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus üle teisele vanemale või määrata lapsele eestkostja (RKTKm nr 3-2-1-26-16). (p 19)
Seaduse järgi ei ole piiratud lapse elama asumine kasuperekonda olukorras, kus lapse emalt ei ole hooldusõigust ära võetud, vaid see on PKS § 140 lg 1 järgi peatatud. (p 20)
Kohus peab vanema temalt hooldusõiguse äravõtmise või peatamise otsustamisel TsMS § 558 lg 1 järgi üldjuhul isiklikult ära kuulama. Ainuüksi asjaolu, et vanem on andnud kohtule kirjalikud selgitused ja nõustunud hooldusõiguse peatamisega, ei anna kohtule õigust jätta vanem TsMS § 558 lg-te 2 ja 3 alusel isiklikult ära kuulamata. (p 21)
|
| 3-2-1-95-14
|
Riigikohus |
29.10.2014 |
|
Enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmist tuleb alustada kohtulikku lepitusmenetlust, mille ebaõnnestumise korral saab kohus mh määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, sh määrata, et kohtulahendit saab täita täitemenetluses jõudu kasutades (p 20-21)
Enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmist tuleb alustada kohtulikku lepitusmenetlust, mille ebaõnnestumise korral saab kohus mh määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, sh määrata kohtulahendi täitmise täitemenetluses jõudu kasutades (p 20-21)
Lapse suhtes võib kasutada jõudu üksnes lapse ühekordsel üleandmisel, mitte lapsega suhtlemise võimaldamiseks. Suhtlemise võimaldamiseks saab jõudu kasutada vanema vastu (p 21)
Jõu kasutamist saab taotleda nii kohtutäitur kui ka lapse vanem. Kohtul tuleb lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral võtta tarvitusele kõik meetmed, et tagada suhtlemise korra kiire ja efektiivne täitmine, sh otsustada jõu kasutamise võimaluse üle (p 22)
Jõu kasutamine on äärmuslik meede ning seda rakendades tuleb kaaluda, kas see on proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane (p 23)
Kohus otsustab üksnes jõu kasutamise võimaluse üle, vahetu jõu kasutamise otsustab kohtutäitur (p 24)
|
| 3-2-3-12-98
|
Riigikohus |
02.11.1998 |
|
Perekonnaseaduse § 54 lg 2 kohaselt on vanema õiguse äravõtmise asjas eestkosteasutuse kaasamine protsessi kohustuslik selleks, et ta annaks arvamuse vanema õiguse äravõtmise kohta.
|
| 3-2-1-149-15
|
Riigikohus |
16.12.2015 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu. Selle sätte kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-31-12, p 13; RKTKm nr 3-2-1-95-13, p 12). (p 10)
Kui hüpoteek on seatud ekslikult ühisvarale, tuleneb kande ebaõigsus TsMS 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 65 lg 1 mõttes sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmiseks ei ole ühisomanikuks oleva kolmanda isiku (abikaasa) nõusolekut (KRS § 341 lg 1) või tema suhtes ei ole tehtud KRS § 341 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit. Selle eelduse puudumisel tehtud kanne on ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti (vt RKTKo nr 3-2-1-144-06, p 11).
Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 341 lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 341 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)
Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 341 lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 341 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)
|
| 3-2-1-42-13
|
Riigikohus |
29.05.2013 |
|
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist, millega lõpetatakse kaasomand, selguma, milliseid hageja tahteavaldusi kohtuotsus asendab. (p 11)
TsMS § 369 võimaldab nõuda ka tulevase kohustuse (kohustuse, mis pole veel sissenõutavaks muutunud) täitmist. Hageja võib TsMS §-s 369 sätestatud tingimustel nõuda, et kohus määraks TsMS § 445 alusel kindlaks, et kostja on kohustatud enda valduses oleva korteriomandi vabastama alates hageja kandmisest kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. (p 13)
Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20).
Kohtulahend üksnes asendab tahteavaldust, mida kostja peaks vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse üle anda. Kohtuotsus ei saa olla hageja ainuomandi tekkimise aluseks (hageja saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel). (p 12)
TsMS § 369 alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga. (p 13)
Alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne kui ka pärast selle seaduse jõustumist ehk 1. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud enne kehtiva seaduse jõustumist. Nimetatud asjaolul ei ole PKS § 211 kohaldamisel tähtsust.
PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt selle kohta ka Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 18). (p 9)
PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. ( p 12)
|
| 3-2-1-87-11
|
Riigikohus |
09.11.2011 |
|
Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.
Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus nimetatud sätte alusel avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses.
Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Eestkoste seadmise menetluseks tuleb piiratud teovõimega täisealisele isikule määrata esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, v.a. kui teda esindab advokaat või muu kohane esindaja.
Eestkostjat määrava kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse.
Kohus saab algatada eestkostja määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse alusel kui ka omal algatusel, kui kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust.
Eestkostjat määrates tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele.
Eestkostja määramiseks tuleb kohtul tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses.
Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda.
Eestkostja ülesannete ulatus sõltub eelkõige sellest, milline on isiku eestkostevajadus. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud.
Isik ei vaja hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule tuleb eelistada võimaluse korral muid abinõusid. Mh on võimalik isiku asjade ajamiseks anda volitus. Seejuures peab täisealine isik teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama.
Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Kolleegiumi arvates ei ole eestkostja seadusest tulenevaid üldisi õigusi ja kohustusi vaja kohtumääruse resolutsioonis märkida, küll aga peab kohtumääruse resolutsioonist nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus. Määruse resolutsiooniga peab kohus TsMS § 442 lg 5 ja § 463 lg 2 järgi lahendama selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. (p 21)
Piiratud teovõimega täisealine isik peab oma asjade ajamiseks teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks.
|
| 3-2-1-14-17
|
Riigikohus |
26.04.2017 |
|
Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142). (p 36.3.)
Kui sale and lease back lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. (p 42.1.)
Kohus saab kaasomandi (seega ka ühisomandi) asjale või õiguse ühisuse lõpetada üksnes juhul, kui samal ajal määratakse AÕS § 77 lg 2 järgi kindlaks viis, kuidas asi või õigus jagatakse. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). Kui kasvõi alternatiivselt on nõutud kaasomandi lõpetamist (ühisvara jagamist) kõiki AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viise arvestades, ei saa kohus jätta kaasomandit (ühisomandit) lõpetamata, vaid peab mingi viisi valima. Kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil. (p 21)
Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). (p 22)
Vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest eseme suhtes, mida isik endale ei soovi. (p 23)
Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. (p 23)
Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike huvid ja soovid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad (vt erandi kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 20). Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 24)
Kui asja või õigust soovib üks kaasomanik (ühisomanik), peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik (ühisomanik) on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule (ühisomanikule) maksma. (p 25)
Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni VÕS § 110 lg 5 mõttes. (p 25.1.)
Kui hüvitis mõistetakse aga teise kaasomaniku (ühisomaniku) kasuks välja, võib hüvitist saama õigustatud kaasomanik (ühisomanik) alustada teise vastu raha saamiseks täitemenetlust, mille käigus võõrandatakse lõpuks hüvitist maksma kohustatule jäetud ese ja halvemal juhul (kui ese hinnati kohtumenetluses tegelikust väärtusest kallimaks või kui selle väärtus vahepeal langeb) ka muu vara ning lõppkokkuvõttes võib kaasomandi (ühisomandi) jagamine viia eseme omandamiseks mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni. Selline kaasomandi (ühisomandi) lõpetamise viis võib seega koormata üht kaasomanikku (ühisomanikku) ebaproportsionaalselt. Eelkirjeldatud olukordade vältimiseks peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema ese avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi) selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. (p 25.2.-25.3.)
Eset ühele kaasomanikule (ühisomanikule) jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaasomanik (ühisomanik) on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega . Sel juhul tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Ühisvara jagamisel tuleb väljamõistmine siiski kõne alla ka osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest (tasaarvestusest). (p 26.1.)
TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. (p 26.1.)
Kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise läbiviimiseks sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja suhtes saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. (p 36.3.)
Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142). (p 36.3.)
Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6). (p 36.4.)
Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud. (p 36.5.)
Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kohus saab kaasomandi (seega ka ühisomandi) asjale või õiguse ühisuse lõpetada üksnes juhul, kui samal ajal määratakse AÕS § 77 lg 2 järgi kindlaks viis, kuidas asi või õigus jagatakse. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). Kui kasvõi alternatiivselt on nõutud kaasomandi lõpetamist (ühisvara jagamist) kõiki AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viise arvestades, ei saa kohus jätta kaasomandit (ühisomandit) lõpetamata, vaid peab mingi viisi valima. Kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil. (p 21)
Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). (p 22)
Vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest eseme suhtes, mida isik endale ei soovi. (p 23)
Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. (p 23)
Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike huvid ja soovid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad (vt erandi kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 20). Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 24)
Kui asja või õigust soovib üks kaasomanik (ühisomanik), peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik (ühisomanik) on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule (ühisomanikule) maksma. (p 25)
Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni VÕS § 110 lg 5 mõttes. (p 25.1.)
Kui hüvitis mõistetakse aga teise kaasomaniku (ühisomaniku) kasuks välja, võib hüvitist saama õigustatud kaasomanik (ühisomanik) alustada teise vastu raha saamiseks täitemenetlust, mille käigus võõrandatakse lõpuks hüvitist maksma kohustatule jäetud ese ja halvemal juhul (kui ese hinnati kohtumenetluses tegelikust väärtusest kallimaks või kui selle väärtus vahepeal langeb) ka muu vara ning lõppkokkuvõttes võib kaasomandi (ühisomandi) jagamine viia eseme omandamiseks mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni. Selline kaasomandi (ühisomandi) lõpetamise viis võib seega koormata üht kaasomanikku (ühisomanikku) ebaproportsionaalselt. Eelkirjeldatud olukordade vältimiseks peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema ese avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi) selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. (p 25.2.-25.3.)
Eset ühele kaasomanikule (ühisomanikule) jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaasomanik (ühisomanik) on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega . Sel juhul tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Ühisvara jagamisel tuleb väljamõistmine siiski kõne alla ka osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest (tasaarvestusest). (p 26.1.)
TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. (p 26.1.)
Kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise läbiviimiseks sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja suhtes saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. (p 36.3.)
Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142). (p 36.3.)
Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6). (p 36.4.)
Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud. (p 36.5.)
Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kui kaasomandi lõpetamisel saab jagada olemasolevat vara, siis ühisvara jagamisel võib tulla jagamisele ka vara, mida jagamise ajal enam alles ei ole. Seda seetõttu, et PKS § 37 lg 11 järgi määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. PKS (1995) § 18 lg 2 järgi oli ühisvara koosseisu (seega ka ühisvaras olnud raha) jaoks määrav abielusuhete lõppemise aeg, kui ühisvara jagatakse pärast seda (vt ka RKTKo nr 3-2-1-13-07, p 27). (p 47)
Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni VÕS § 110 lg 5 mõttes. (p 25.1.)
Enampakkumine on avalik-õigusliku tähendusega. Omand enampakkumisel müüdud vallasasjale tekib TMS § 98 lg 1 järgi asja üleandmisega enampakkumise akti alusel. Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib TMS § 156 järgi enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega, st lepingut ei sõlmita ja vajalik ei ole ka notariaalne tõestamine. Kanded kinnistusraamatusse tehakse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160). (p 36.4.)
Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6). (p 36.4.)
Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud. (p 36.5.)
Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kui kasvõi alternatiivselt on nõutud kaasomandi lõpetamist (ühisvara jagamist) kõiki AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viise arvestades, ei saa kohus jätta kaasomandit (ühisomandit) lõpetamata, vaid peab mingi viisi valima. Kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil. (p 21)
Kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi) selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. (p 25.2.-25.3.)
TsMS § 392 lg 1 p 1 ja 2 alusel tuleb kohtul menetluse venimise vältimiseks kehtestada pooltele konkreetsed ja selged tähtajad avalduste ja vastuväidete esitamiseks. (p 15)
Kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise läbiviimiseks sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja suhtes saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. (p 36.3.)
TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. Hilisemate komplikatsioonide ja ebaõigluse vältimiseks tuleks muul juhul eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 45.2). Sel juhul saab omandi üleminekuks vajalikele ja kohtulahendiga asendatud hüvitise saamiseks õigustatud kaasomaniku (ühisomaniku) tahteavaldustele tugineda siis, kui hüvitis on välja makstud või hoiustatud. Hüvitise väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument on vaid n.ö ühepoolselt sundtäidetav. Sel juhul saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata otsuses poole taotlusel (aegumistähtajast lühema) tähtaja, mille kestel saab otsust omandamise osas täita (vt ka RKTKo nr 3-2-1-13-06, p 27; RKTKo nr 3-2-1-115-16, p 17). (p 26.1.-26.2.)
Enampakkumine on avalik-õigusliku tähendusega. Omand enampakkumisel müüdud vallasasjale tekib TMS § 98 lg 1 järgi asja üleandmisega enampakkumise akti alusel. Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib TMS § 156 järgi enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega, st lepingut ei sõlmita ja vajalik ei ole ka notariaalne tõestamine. Kanded kinnistusraamatusse tehakse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160). (p 36.4.)
Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kui liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt ja viimane asub seda siis osamaksetega taas välja ostma, siis on sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsioon ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 43)
Kui sale and lease back lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. (p 42.1.)
Sale and lease back tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte (RKTKo nr 3-2-1-133-09, p 12). (p 43.2.)
Sale and lease back tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte (RKTKo nr 3-2-1-133-09, p 12). (p 43.2.)
|
| 3-2-1-66-08
|
Riigikohus |
02.10.2008 |
|
Elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Iseenesest ei eelda lapsega suhtlemine lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Nimetatu ei tähenda siiski seda, et kohus ei peaks elatise väljamõistmisel arvestama asjaolu, et lahus elav vanem kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab.
Vanemate varalise seisundi võrdsuse korral ei ole õige mõista lahus elavalt vanemalt välja poolt lapsega koos elava vanema näidatud lapsele tehtavatest kuludest, kui laps viibib märkimisväärse osa ajast ka lahus elava vanema juures ja vanem kannab märkimisväärse osa lapse ülalpidamiskuludest.
Ringkonnakohus jagas tõendamiskoormise vääralt. Kuna hageja ei tuginenud asjaolule, et lapse vajadus on suurenenud ja sellele tugines kostja, pidi kostja seda asjaolu ka TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Kuigi TsMS § 230 lg 2 järgi esitavad tõendeid menetlusosalised, võib sama sätte kohaselt kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
|
| 3-2-1-31-09
|
Riigikohus |
08.04.2009 |
|
TsMS § 230 lg 3 kohaselt lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 5 järgi võib kohus ülalpidamisasjades nõuda ise asjakohast teavet selles sättes nimetatud isikutelt ja asutustelt. Lapse ülalpidamise asjas peab ringkonnakohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või neid ise koguma.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-45-08.
PKS § 61 lg 5 eesmärgiks on tagada, et PKS § 61 lg 4 rakendamisega ei satuks elatist maksva vanema teise isikuga ühine laps (teine laps) halvemasse varalisse olukorda võrreldes lastega, kellele ta elatist maksab või kellele elatis välja mõistetakse. Lapsele elatise väljamõistmine on PKS § 61 lg 2 järgi suunatud lapse vajaduste rahuldamisele. Seega oleks PKS § 61 lg 5 rakendamine põhjendamatu, kui teise lapse vajaduste rahuldamine ei satu ohtu, kui vanem maksab lastele elatist PKS § 61 lg-s 4 ettenähtud miinimummääras.
|
| 3-2-1-47-13
|
Riigikohus |
18.04.2013 |
|
Ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18).
PKS § 157 teises lauses sätestatud asjaolude tuvastamisel ei saa enam alates lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse hooldada võtmisest lugeda kostjat (teist abikaasat) ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimeseks.
|
| 3-2-1-69-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Miinimummääras elatis katab eelduslikult ka lapse eluaseme miinimumkulud.
Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb seaduses sätestatud miinimummäärast suurema elatise väljamõistmiseks lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Miinimummäärast suurema elatise saamiseks tuleb tõendada ka miinimumvajadustest suurem kulu lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks. (p 22)
Lapse eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 20)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Eluaseme kindlustamise kulusid saab mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Nende kulutuste eesmärgiks võib sõltuvalt eluaseme kasutamise õiguslikust alusest, krediidisuhetest jm asjaoludest olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine juhuks, kui eluruum nt hävib. (p 23)
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
|
| III-2/3-11/94
|
Riigikohus |
22.03.1994 |
|
|
| 3-2-1-36-13
|
Riigikohus |
11.04.2013 |
|
Enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on nii abieluvaralepinguga kui ka ühisvara jagamise kokkuleppega võimalik saavutada see, et ühisomandis olev ese jääb ühe abikaasa ainuomandis ole vaks esemeks (lahusvaraks).
Abikaasad ei saa kehtiva õiguse järgi kokku leppida, et tunnistavad ühisvara jagamise lepingu kehtetuks. Iseenesest saavad abikaasad küll sõlmida PKS § 27 lg 4 järgi sellise abieluvaralepingu, millega lepivad kokku, et enne 1. juulit 2010 toimunud ühisvara jagamise käigus ühe abikaasa ainuomandisse jäänud ese tunnistatakse uuesti abikaasade ühisvaraks, kuid selline kokkulepe on suunatud tulevikku ega ole seetõttu samastatav ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisega tagasivõitmise korras.
Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale.
Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.
Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale.
Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.
Kuna pankrotihaldur peab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks pöörduma kohtusse, ei saa sellises kohtuasjas kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisele TsMS § 168 lg-s 6 sätestatut.
|
| 3-2-1-2-09
|
Riigikohus |
27.04.2009 |
|
Kui kohtu poolt kinnitatud kompromissis kokkulepitud elatis ei vasta lapse vajadustele ja vanema võimalustele, siis on vanemal õigus esitada hagi elatise suuruse muutmiseks. Kuid see ei anna isikule alust nõuda PKS § 70 lg 2 alusel elatise suurendamist tagasiulatuvalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega perekonnaseadus ei näe ette õigustatud vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud kompromissi muutmist tagasiulatuvalt. PKS § 70 lg 2 ei ole TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks. Isik võib nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud.
PKS § 61 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse otsustada elatise suuruse vähendamine alla kehtiva alammäära. Selleks võib kohus muu hulgas hinnata, kuidas mõjutab vanema töövõimetus tema sissetulekut. Kohus saab mõista elatise välja alammäärast väiksemas ulatuses juhul, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist alammääras. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise alammäära või jätta suurendamata elatist selle määrani.
PKS § 70 lg 2 ei ole TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks. Isik võib nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud.
|
Facebook
X.com