3-3-1-17-14
|
Riigikohus |
21.04.2014 |
|
Kauakestva mürataseme piirväärtust ületava heli sunnitud kuulamine võib kahjustada kinnipeetava inimväärikust PS § 18 mõttes ja PS § 28 lg-ga 1 tagatud tervist. Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine (vt RKHK 12.12.2007 otsus asjas nr 3-3-1-70-07, p 13; RKHK 10.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-65-03, p 14). (p 11)
Mürataseme piirmäära rikkuva muusika ja raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine ei ole proportsionaalne inimväärikuse põhimõttega ja riivab õigust tervise kaitsele. VangS § 41 lg 1 ning EIÕK artikli 3 mõttes peavad kinnipidamistingimused tagama inimväärikuse ja tervise kaitse, välja arvatud osas, mis paratamatult kaasneb vangistusega (vt EIK 21.01.2011 otsus nr 30696/09, M.S.S vs. Belgia ja Kreeka, p 221). Valju muusika kuulama sundimine ei kaasne vältimatult vangistusega ega ole ka VangS § 69 lg 2 punkti 4 järgi osaks lukustatud kambrisse paigutamisest. (p 12)
Kauakestva mürataseme piirväärtust ületava heli sunnitud kuulamine võib kahjustada kinnipeetava inimväärikust PS § 18 mõttes ja PS § 28 lg-ga 1 tagatud tervist. (p 11)
Inimväärikuse osaks on tahtevabadus. Mürataseme piirmäära rikkuva muusika ja raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine ei ole proportsionaalne inimväärikuse põhimõtte ja tervise riive. VangS § 41 lg 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes peavad kinnipidamistingimused tagama inimväärikuse ja tervise kaitse, välja arvatud osas, mis paratamatult kaasneb vangistusega (vt EIK 21.01.2011 otsus nr 30696/09, M.S.S vs. Belgia ja Kreeka, p 221). Valju muusika kuulama sundimine ei kaasne vältimatult vangistusega ega ole ka VangS § 69 lg 2 p 4 järgi osaks lukustatud kambrisse paigutamisest. (p 12)
Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole oluline tuvastada, et vangla õigusvastane toiming tingimata kahjustas kaebaja tervist. Ohtu kinnipeetava tervisele tuleb praeguse tuvastamiskaebuse lahendamisel eeldada, sest tahtevastane kauakestev vali muusika rikkus kindlasti tervise kaitseks kehtestatud mürataseme piirnorme. (p 13)
VangS § 41 lg 2 ei anna alust kohaldada lukustatud kambris korralise julgeolekumeetmena pidevat müra, mis ületab eluruumis lubatud helirõhu normtaset. (p 12.1)
Mürataseme piirmäära ületava heli mängimine võib vähendada kinnipeetavate omavahelisest suhtlemisest tingitud võimalikku julgeolekuohtu vangla praktikast tulenevalt üksnes piiratud aja kestel (päevasel ajal). Vangide suhtluskeeldu lukustatud kambris on võimalik tagada nt ehitustehniliste lahendustega, mis võimaldavad isiku tervist ja väärikust kahjustamata kindlustada keelust kinnipidamise ööpäev läbi. (p 12.2)
VangS § 66 lg 1 sätestab järelevalve põhimõtted vanglas. Muusika ja raadiosaadete mängimine ei kujuta endast järelevalvet. (p 14)
Vaidlusaluse toimingu eesmärgiks ei olnud P2 osakonnas asuvate kinnipeetavate kollektiivne karistamine VangS § 63 lg 3 mõttes. Vaidlusalune haldussund ei olnud karistuslik. Vangla P2 osakonnas valju muusika mängimise legitiimseks eesmärgiks oli suhtluskeelu rikkumise tõkestamine ja üldise julgeoleku tagamine vanglas. (p 15)
Viru Vangla kodukorra p 8.2.18 ei sätesta ega saagi seaduse asemel sätestada põhiõigusi piiravaid abinõusid suhtlemiskeelu tagamiseks. VangS § 41 lg-st 2, §-st 66 ega vangla kodukorrast ei tulene vangla õigus rakendada selliseid kinnipeetava tervist, inimväärikust ja muid põhiõigusi riivavaid täiendavaid piiranguid, milleks puudub seaduslik alus. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja tema suhtes on seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui tuleneb otse seadusest (vt RKHK 22.03.2012 otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 10). (p 14)
|
| 3-4-1-7-14
|
Riigikohus |
10.04.2014 |
|
Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebe põhiõigust. (p 20)
|
| 3-3-1-72-13
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Eesti Panga määrused nr 10 ja nr 3, millega kehtestati Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused, on õiguslikust iseloomust tulenevalt haldussisesed aktid (halduseeskirjad), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele. (p 14)
Eesti Panga presidendi määruse nr 3 halduseeskirjana kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusvälistele isikutele. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Määruses sätestatud Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused omandavad väljapoole suunatud tähenduse konto avamist taotlevate isikute ja Eesti Panga kontot omavate isikute suhtes. Haldusväliste isikute jaoks, kelle suhtes halduseeskiri mõju omab, on sellega tutvumise võimalus tagatud, kuna Eesti Panga presidendi määrused on avaldatud Riigi Teatajas. (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-81-07, p 13). (p 15)
Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav ka õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS § st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.
HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-54-03, p d 38–40, ja nr 3-3-1-81-07, p 16). (p 21)
Eesti Panga presidendi määruses nr 3 on antud kaalumisõiguse teostamise üldsuunad. Määrus kui halduseeskiri abistab Eesti Panka kaalutlusõiguse teostamisel. Samas ei tohi eeskiri takistada ega välistada kaalutlusõiguse teostamist. Kaalutlusveaga oleks tegemist siis, kui haldusorgan, viidates eeskirjale, ei teosta üldse sisulist kaalutlusõigust, ei arvesta olulisi asjaolusid jne. (p 21) EPS § d 2 ja 14 annavad Eesti Pangale kaalutlusõiguse teostamisel küllaltki ulatusliku hindamisruumi, s.o õiguse otsustada konto avamisel, kas see aitab kaasa Eesti Panga ülesannete täitmisele. (p 23)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-54-03.
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.
EPS § 14 kohaselt teenib konto avamine Eesti Pangas vaid avalikke huve. Õigusnormist, mis ei kaitse avaliku huvi kõrval ka üksikisiku huvi, ei teki subjektiivset õigust. (p 20)
Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetlusega ja selle raames haldusakti andmisega (vt RKEK otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p d 36–37). Eesti Panga otsustust konto avamise kohta Eesti Pangas reguleerivad avaliku õiguse normid, milleks on EPS § 2 lg 2 ja § 14 ning selle alusel tekkinud suhe on avalik-õiguslik, isegi kui kontosuhe Eesti Panga ning krediidi- või finantseerimisasutuse vahel võib olla eraõiguslik. Sellest tulenevalt on praegune vaidlus avalik-õigusliku iseloomuga ja kuulub HKMS § 4 lg 1 kohaselt lahendamisele halduskohtus. (p 12)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-15-01.
Halduse kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole tehtud kaalutlusvigu. (p 23)
Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS §-st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16)
|
| 3-4-1-2-14
|
Riigikohus |
27.03.2014 |
|
Avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamine ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas vahend eesmärgi saavutamiseks. Kohtute tehnilise töökoormuse vähendamine ei suurenda menetlusökonoomiat, kui sellega ei vähene õigusemõistmisega kaasnev ressursikulu ühiskonnas tervikuna (p 43).
Kohtumenetluses määruskaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole (p 39).
RLS § 57 lg 14 riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna kohtleb erinevalt isikuid, kes esitavad määruskaebuse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, ja isikuid, kes esitavad sama hinnaga avalduse muul viisil (p 39).
Kohtumenetluses määruskaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust (p 39).
|
| 3-4-1-42-13
|
Riigikohus |
20.03.2014 |
|
PS §-s 14 on tagatud üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele – menetluslik põhiõigus, mille eesmärk on avada tee isiku põhiõiguste teostamiseks. Riigil on PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 43) PS § 14 sisaldab isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi, eelkõige seadusandja objektiivset kohustust kehtestada normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse. Üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele hõlmab ka õigust riigi positiivsele tegevusele, mille riive seisneb riigi kui põhiõiguse adressaadi tegevusetuses. (p 44) Jälitustegevuse põhiseadusele vastavuse tagamiseks peab jälitustegevust reguleeriv seadus nägema ette jälitustoimingute tegemiseks selged alused ja menetluskorra, mis on jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimise eelduseks. Jälitustegevuse kontrollisüsteem võib nii institutsionaalselt kui ka ajaliselt olla üles ehitatud erinevalt. Kontrollisüsteemi osaks on eel- ehk enne jälitustoimingut toimuv (ex ante) kontroll (mis seisneb enamasti jälitustoiminguks loa andmises), toimingu ajal tehtav kontroll ja järelkontroll pärast toimingut (ex post kontroll). Institutsionaalselt on jälitustegevuse kontroll jagatud eelkõige kohtulikuks, haldusesiseseks ja parlamentaarseks kontrolliks. (p 47)
PS § 11 nõuab, et põhiõiguse iga riive peab vastama põhiseaduse kõigile normidele, olema nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne abinõu. (p 42)
Jälitustoimingutega töötleb riik isikuandmeid, tehes seda enamasti andmesubjekti eest salaja ehk varjates isiku eest nii andmete töötlemise fakti kui ka selle sisu. (p 39) Sõltuvalt jälitustoimingu sisust, võib riigi selline tegevus riivata erinevaid põhiseaduses tagatud õigusi ja vabadusi, näiteks PS §-s 40 tagatud südametunnistuse, usu- ja mõttevabadust. (p 40) Põhiõigusi riivab mitte üksnes jälitustoiminguga isikuandmete kogumine, vaid ka kogutud andmete edasine töötlemine, sh andmete kasutamine ja säilitamine. (p 39)
Igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse tagab ka PS § 15 lg 1 esimene lause. PS § 15 lg 1 esimene lause annab seega igaühele põhiõiguse lünkadeta kohtulikule kaitsele, mida riivab see, kui isikul ei ole võimalik oma õigusi kohtus kaitsta. Üks oluline osa jälitustegevuse järelkontrolli süsteemist on kohtulik järelkontroll, mille algatab isik, kelle õigusi jälitustoiming riivab. (p 48)
Jälitustoimingutega töötleb riik isikuandmeid, tehes seda enamasti andmesubjekti eest salaja ehk varjates isiku eest nii andmete töötlemise fakti kui ka selle sisu (p 39). Sõltuvalt jälitustoimingu sisust, võib riigi selline tegevus riivata erinevaid põhiseaduses tagatud õigusi ja vabadusi, eelkõige PS § 26 lg-s 1 tagatud perekonna- ja eraelu puutumatust, mis kaitseb üldsättena kogu eraelu, kuid riive võib puudutada ka eraelu spetsiifilisi tahke kaitsvaid põhiõigusi. (p 40) Põhiõigusi riivab mitte üksnes jälitustoiminguga isikuandmete kogumine, vaid ka kogutud andmete edasine töötlemine, sh andmete kasutamine ja säilitamine. (p 39)
Jälitustoimingutega töötleb riik isikuandmeid, tehes seda enamasti andmesubjekti eest salaja ehk varjates isiku eest nii andmete töötlemise fakti kui ka selle sisu. (p 39) Sõltuvalt jälitustoimingu sisust, võib riigi selline tegevus riivata erinevaid põhiseaduses tagatud õigusi ja vabadusi, näiteks PS §-s 42 sätestatud keeldu koguda andmeid isiku veendumuste kohta. (p 40) Põhiõigusi riivab mitte üksnes jälitustoiminguga isikuandmete kogumine, vaid ka kogutud andmete edasine töötlemine, sh andmete kasutamine ja säilitamine. (p 39)
Jälitustoimingutega töötleb riik isikuandmeid, tehes seda enamasti andmesubjekti eest salaja ehk varjates isiku eest nii andmete töötlemise fakti kui ka selle sisu. (p 39) Sõltuvalt jälitustoimingu sisust, võib riigi selline tegevus riivata erinevaid põhiseaduses tagatud õigusi ja vabadusi, näiteks PS § 33 lg-s 1 tagatud eluruumi, valduse ja töökoha puutumatus. (p 40) Põhiõigusi riivab mitte üksnes jälitustoiminguga isikuandmete kogumine, vaid ka kogutud andmete edasine töötlemine, sh andmete kasutamine ja säilitamine. (p 39)
PS § 44 lg 3 sätestab avaliku võimu kohustuse anda isikule teavet selle kohta, kas ja milliseid andmeid tema kohta on kogutud, ning võimaldada isikul andmetega tutvuda. Selle põhiõiguse riive seisneb avaliku võimu keeldumises teavitada isikut sellest, kas tema kohta on andmeid kogutud, või keeldumises tutvustada isikule tema kohta kogutud andmeid. See on PS § 44 lg-s 3 tagatud põhiõiguse tõrjeõiguslik pool. (p 51) PS § 44 lg 3 esimene lause näeb ette, et seda põhiõigust saab põhiõiguse kandja kasutada "seaduses sätestatud korras". See tähendab ühelt poolt seadusandja õigust, aga teisalt ka kohustust kujundada menetlus ja kord selle põhiõiguse kasutamiseks ning arvestades sealjuures PS §-s 14 tagatud üldist põhiõigust menetlusele ja korraldusele. Seega on PS § 44 lg 3 sooritusõiguslik pool, mis seob kogu riigivõimu, kuid eelkõige seadusandja, positiivse kohustusega kujundada õiguslik regulatsioon selliselt, et põhiõiguse kandjal oleks võimalik kasutada oma õigust tutvuda tema kohta kogutud andmetega. (p 52) Esmajoones tuleneb PS § 44 lg-st 3 avaliku võimu kohustus näha ette menetlus ja kord, mis võimaldaks andmesubjektil tutvuda tema kohta kogutud andmetega juhul, kui isik on teadlik, et tema kohta on andmeid kogutud. Olukorras, kus isik ei tea, kas tema kohta on andmeid kogutud, hõlmab PS § 44 lg 3 ka avaliku võimu kohustuse kujundada menetlus ja kord selleks, et isik saaks teada, et tema kohta on andmeid kogutud ning lõppastmes on tal õigus tema kohta käivate andmetega tutvuda. (p 53) Kohustus teavitada isikut jälitustoimingust ja tutvustada tema kohta kogutud andmeid on vajalik tema põhiõiguste kaitseks. (p 54) PS § 44 lg-s 3 tagatud põhiõigus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga, mistõttu seadusandja võib näha ette alused jälitustoimingust teavitamata jätmiseks, kui seda õigustavad PS § 44 lg 3 teises lauses nimetatud põhjused. (p 55) Seaduses peab olema sätestatud tõhus kontrollisüsteem, mispeab tagama, et teavitamata jätmise põhjuste äralangemisel isikut jälitustoimingust teavitatakse. Tõhus kontrollisüsteem saab seisneda eelkõige täitevvõimusisese ja kohtuliku kontrollimenetluse ning erinevate menetlusgarantiide sätestamises. (p 57)
Jälitustoimingutega töötleb riik isikuandmeid, tehes seda enamasti andmesubjekti eest salaja ehk varjates isiku eest nii andmete töötlemise fakti kui ka selle sisu. (p 39) Sõltuvalt jälitustoimingu sisust, võib riigi selline tegevus riivata erinevaid põhiseaduses tagatud õigusi ja vabadusi, näiteks PS § 43 lg-s 1 tagatud sõnumisaladust. (p 40) Põhiõigusi riivab mitte üksnes jälitustoiminguga isikuandmete kogumine, vaid ka kogutud andmete edasine töötlemine, sh andmete kasutamine ja säilitamine. (p 39)
Jälitustoimingutega töötleb riik isikuandmeid, tehes seda enamasti andmesubjekti eest salaja ehk varjates isiku eest nii andmete töötlemise fakti kui ka selle sisu. (p 39) Sõltuvalt jälitustoimingu sisust, võib riigi selline tegevus riivata erinevaid põhiseaduses tagatud õigusi ja vabadusi, muuhulgas näiteks PS § 19 lg-s 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigust (p 40). Põhiõigusi riivab mitte üksnes jälitustoiminguga isikuandmete kogumine, vaid ka kogutud andmete edasine töötlemine, sh andmete kasutamine ja säilitamine (p 39).
PS § 3 lg 1 esimeses lauses on väljendatud parlamendireservatsioon ehk olulisuse põhimõte, mille kohaselt on seadusandja kohustatud sätestama kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused. Olulisuse põhimõttest tuleneb, et mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid. (p 41)
|
| 3-4-1-63-13
|
Riigikohus |
19.03.2014 |
|
PS § 3 lõike 1 esimene lause sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tuleneb seadusereservatsiooni põhimõte. PS § 154 lõige 1 näeb ette, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. See tähendab, et ka kohaliku elu küsimusi peab KOV lahendama vastavuses seadusega. (p 30)
Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel ei ole määrav see, et normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral oleks kohtuotsuse resolutsioon erinev, vaid lähtuda tuleb sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. (p 25)
|
| 3-4-1-66-13
|
Riigikohus |
19.03.2014 |
|
PS § 3 lõike 1 esimene lause sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tuleneb seadusereservatsiooni põhimõte. PS § 154 lõige 1 näeb ette, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. See tähendab, et ka kohaliku elu küsimusi peab KOV lahendama vastavuses seadusega. (p 35)
Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel ei ole määrav see, et normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral oleks kohtuotsuse resolutsioon erinev, vaid lähtuda tuleb sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. (p 30)
|
| 3-4-1-6-14
|
Riigikohus |
10.03.2014 |
|
Avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamine ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas vahend eesmärgi saavutamiseks. Kohtute tehnilise töökoormuse vähendamine ei suurenda menetlusökonoomiat, kui sellega ei vähene õigusemõistmisega kaasnev ressursikulu ühiskonnas tervikuna. TsMS § 56 annab võimaluse pidada tsiviilasjades toimikut paralleelselt ka paberil ning suurel osal menetlusosalistel puudub võimalus või oskus arvutit ja Internetti kasutada või võimalus anda digitaalallkirja. (p 17)
|
| 3-4-1-61-13
|
Riigikohus |
18.02.2014 |
|
Kuivõrd kostjail ei olnud põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete põhiseadusvastasusele, oli maakohtul kohustus sätete põhiseaduspärasust kontrollida menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse lahendamisel. (p 19)
Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2013. aasta otsus asjas nr 3-2-1-68-13, punkt 15; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-38-13, punkt 22.
Kostja kohustus hüvitada hagejale riigilõiv, mille hageja tasus hagiavalduse esitamisel, riivab PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis hõlmab ka õigust ausale kohtumenetlusele, sh kohtumenetluse poolte protsessuaalsele võrdsusele. Kui hageja puhul avaldab riigilõiv otseselt takistavat mõju kohtusse pöördumisel, võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ka kostjale. Kostja peab pooltevahelise vaidluse kohtusse jõudes arvestama, et juhul, kui ta jääb vaidluses alla, jäävad tema kanda kohtukulud, sealhulgas riigilõiv. Kohtuvaidluses kaotajaks jäämise korral riigilõivu kandmist saab kostja vältida üksnes siis, kui vaidlus ei jõuagi kohtusse. Seega riivab riigilõiv kui eelkõige hageja jaoks mõeldud menetluslik takistus ka kostja põhiõigust sellele, et tema õigusi puudutav vaidlus saaks kohtus ausas menetluses õiglase lahenduse. (p 22)
Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-38-13, p-d 25-27.
Õigusemõistmise kulude kandmises osalemine on PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 tagatud üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele riiveks legitiimne eesmärk ka juhul, kui hinnatakse, kas kostja kohustus hüvitada hagejale hagi esitamisel tasutud riigilõiv on põhiseaduspärane. Riive eesmärgina pole välistatud ka menetlusökonoomia, kuivõrd ka kostja puhul võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ja ära hoida põhjendamatute vaidluste kohtusse jõudmise (vt otsus asjas nr 3-4-1-38-13, p 31). (p 25)
Hagiavalduselt hinnaga üle 15 977 euro 91 senti kuni 17 575 eurot 70 senti nõutud riigilõiv 1757 eurot 57 senti on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärgi tagamisel sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. (p 26)
Kuivõrd kostjail ei olnud põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete põhiseadusvastasusele, oli maakohtul kohustus sätete põhiseaduspärasust kontrollida menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse lahendamisel. (p 19)
Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2013. aasta otsus asjas nr 3-2-1-68-13, punkt 15; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-38-13, punkt 22.
Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad hagejate puhul eeskätt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. (p 21)
Kostja kohustus hüvitada hagejale riigilõiv, mille hageja tasus hagiavalduse esitamisel, riivab PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis hõlmab ka õigust ausale kohtumenetlusele, sh kohtumenetluse poolte protsessuaalsele võrdsusele. Kui hageja puhul avaldab riigilõiv otseselt takistavat mõju kohtusse pöördumisel, võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ka kostjale. Kostja peab pooltevahelise vaidluse kohtusse jõudes arvestama, et juhul, kui ta jääb vaidluses alla, jäävad tema kanda kohtukulud, sealhulgas riigilõiv. Kohtuvaidluses kaotajaks jäämise korral riigilõivu kandmist saab kostja vältida üksnes siis, kui vaidlus ei jõuagi kohtusse. Seega riivab riigilõiv kui eelkõige hageja jaoks mõeldud menetluslik takistus ka kostja põhiõigust sellele, et tema õigusi puudutav vaidlus saaks kohtus ausas menetluses õiglase lahenduse. (p 22)
Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-38-13, p-d 25-27.
Tsiviilkohtumenetluses on riigilõivu esmaseks eesmärgiks tagada, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt. Lisaks sellele on riigilõivu eesmärk ka põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise vältimine ehk menetlusökonoomia. (p 24)
Vt ka Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p-d 44-45.
Õigusemõistmise kulude kandmises osalemine on PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 tagatud üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele riiveks legitiimne eesmärk ka juhul, kui hinnatakse, kas kostja kohustus hüvitada hagejale hagi esitamisel tasutud riigilõiv on põhiseaduspärane. Riive eesmärgina pole välistatud ka menetlusökonoomia, kuivõrd ka kostja puhul võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ja ära hoida põhjendamatute vaidluste kohtusse jõudmise (vt otsus asjas nr 3-4-1-38-13, p 31). (p 25)
Hagiavalduselt hinnaga üle 15 977 euro 91 senti kuni 17 575 eurot 70 senti nõutud riigilõiv 1757 eurot 57 senti on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärgi tagamisel sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. (p 26)
Ülemäärase riigilõivu väljamõistmine vähendab kostja vara ning takistab selle vaba kasutamist, riivates seega ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 23)
Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. septembri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-26-13, p 18.
|
| 3-4-1-54-13
|
Riigikohus |
17.02.2014 |
|
Kriminaalmenetluses Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks loa andmine ei moonuta õiguskantslerile põhiseaduses antud pädevust. (p 48) Õiguskantsleri sellise pädevuse põhiseaduspärasuse kasuks räägib muu hulgas õiguskantsleri sõltumatus teistest võimuharudest. (p 51)
Põhiseadus annab õiguskantslerile pädevuse esitada Riigikogule ettepanek mitmete kõrgete riigiametnike kriminaalvastutusele võtmiseks (PS § 139 lg 3, § 76 teine lause, § 85, § 101 lg 1, § 138, § 153 lg 2), kriminaalvastutusele võtmiseks nõusoleku andmise otsustab seejuures Riigikogu. Õiguskantsleri roll on vahendada prokuratuuri taotlus ettepaneku vormis Riigikogule. (p 48) Riigikogu liikme puutumatuse eesmärgist lähtuvalt on õiguskantsleri ülesandeks hinnata, kas kriminaalvastutusele võtmine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu. Kuigi õiguskantsler võib vajaduse korral tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, ei kontrolli või hinda õiguskantsler kriminaalmenetluses kogutud tõendeid ega asu kohtu asemele. (p 49)
Kuna Riigikogu liiget süüdi mõistva kohtuotsusega lõpevad Riigikogu liikme volitused, tagab PS § 76 teine lause vahetult ka demokraatia põhimõtet. (p 22)
PS § 76 esimene lause näeb ette Riigikogu liikme üldise puutumatuse. (p 22) Selle eesmärk on kindlustada seadusandliku võimu korrakohast toimimist, takistada teiste võimuharude ebakohast sekkumist parlamendi töösse ning vältida Riigikogu liikmete meelevaldset ja üksnes täitevvõimu esindajate otsustustest lähtuvat allutamist sellistele riikliku sunni meetmetele, mis võivad oluliselt takistada rahvaesindaja ülesannete täitmist. Ennekõike kaitseb puutumatus Riigikogu liikme isikuvabadust. (p 38) Riigikogu liikme puutumatus seisneb keelus kohaldada Riigikogu liikme suhtes teatud riikliku sunni meetmeid või teha seda ilma meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrollita. Põhiseadus ei ava Riigikogu liikme üldise puutumatuse täpsemat sisu, jättes seadusandjale avara, kuid mitte piiramatu, otsustusruumi küsimuses, milliseid sunnimeetmeid ja millises korras tohib Riigikogu liikme suhtes kohaldada. Ühelt poolt ei luba PS § 76 esimene lause kehtestada Riigikogu liikme puutumatust sedavõrd kitsa või ebatõhusana, et see moonutaks puutumatuse olemust, jättes kaitse alt välja selle instituudi tuuma. Teisalt ei võimalda demokraatliku õigusriigi ja riigivõimu seaduslikkuse põhimõtted ning põhiõigused muuta Riigikogu liikmeid puutumatuse instituudi abil karistamatuteks või anda neile õigusi, mis kahjustavad ebaproportsionaalselt avalikku korda või teiste isikute õigusi ja huve. (p 39)
PS § 76 teine lause täpsustab PS § 76 esimest lauset. Riigikogu liikme puutumatus ühel konkreetsel juhtumil – tema kriminaalvastutusele võtmisel – seisneb nõudes, et selleks toiminguks peab olema õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek. (p 22) Kriminaalvastutusele võtmist PS § 76 teise lause tähenduses peab tõlgendama, lähtudes selle normi eesmärgist, samuti arvestades sätte ajaloolist konteksti. (p 25) PS § 76 teise lause mõte tagab seadusandliku võimu korrakohast toimimist, vältides kriminaalmenetluse kasutamist poliitilise võitluse vahendina ja tõkestades poliitiliselt motiveeritud valikulist õigusemõistmist Riigikogu liikmete üle. Ühtlasi võtab PS § 76 teine lause teistelt võimuharudelt võimaluse muuta õiguskantsleri ja Riigikogu nõusolekuta Riigikogu koosseisu. (p 26) Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses saab kriminaalvastutusele võtmisest PS § 76 teise lause tähenduses rääkida alates hetkest, mil Riigikogu liikme kohta koostatakse süüdistusakt (KrMS § 226 lg 1) või temaga sõlmitakse kokkuleppemenetluses kokkulepe (KrMS § 245). (p 30) See avab tee järgnevaks kohtumenetluseks, mis omakorda võib päädida Riigikogu liikme süüditunnistamise ja karistamisega. Juba kohtumenetlus võib oluliselt mõjutada Riigikogu liikme ametiülesannete täitmist. Riigikogu liikme süüditunnistamine tähendab aga tema volituste lõppu. (p 31)
|
| 3-4-1-65-13
|
Riigikohus |
10.02.2014 |
|
Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kõrgest riigilõivumäärast tulenev põhiõiguste riive ei ole olnud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne. (p 14)
Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kõrgest riigilõivumäärast tulenev põhiõiguste riive ei ole olnud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne. (p 14)
Riigilõivuseaduse § 57 lg 1 ja lisa 1 olid 1.01.2011–30.06.2012 kehtinud redaktsioonis PS §-ga 11 ja § 15 lg 1 esimese lausega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 191 734 euro 94 sendi kuni 223 690 eurot 76 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 9267 eurot 18 senti. (p-d 16–17) Vt ka otsuse p 15 koos viidetega varasematele lahenditele.
|
| 3-4-1-35-13
|
Riigikohus |
10.02.2014 |
|
Riigilõivuseaduse § 56 lõige 1 ja lisa 1, mis nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga üle 900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 75 000 krooni, olid PS § 15 lõikega 1 ja §-ga 11 vastuolus. Riigikohus on need juba põhiseaduse vastaseks tunnistanud (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 4. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-28-13). (p-d 21-22)
Hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigusi. (p 19)
Riigikohus on pidanud tsiviilkohtumenetluses riigilõivude eesmärkideks ja ühtlasi kohtusse pöördumise ning edasikaebeõiguse riive legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste osavõttu õigusemõistmise kulude kandmisest ehk seda, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt, ja menetlusökonoomiat ehk eesmärki vältida põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist. (p 20)
Riigilõivuseaduse § 56 lõige 1 ja lisa 1, mis nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga üle 900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 75 000 krooni, olid PS § 15 lõikega 1 ja §-ga 11 vastuolus. Riigikohus on need juba põhiseaduse vastaseks tunnistanud (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 4. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-28-13). (p-d 21-22)
Hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigusi. (p 19)
Riigikohus on pidanud tsiviilkohtumenetluses riigilõivude eesmärkideks ja ühtlasi kohtusse pöördumise ning edasikaebeõiguse riive legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste osavõttu õigusemõistmise kulude kandmisest ehk seda, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt, ja menetlusökonoomiat ehk eesmärki vältida põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist. (p 20)
Apellatsioonkaebuselt hinnaga üle 200 000 krooni kuni 225 000 krooni nõutud riigilõiv 22 500 krooni on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärgi tagamisel sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. (p 24)
Riigilõivumäära suurusest sõltub põhiõigustesse sekkumise ulatus ja intensiivsus. Samas vähendab edasikaebe põhiõiguse riive intensiivsust ringkonnakohtu määrusega TsMS § 181 lõike 3.1 alusel menetlusabi korras antud võimalus tasuda apellatsioonkaebuselt riigilõiv osamaksetena. (p 25)
|
| 3-4-1-38-13
|
Riigikohus |
07.02.2014 |
|
Kostja kohustus hüvitada hagejale riigilõiv, mille hageja tasus hagiavalduse esitamisel, riivab PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Hagejal tasuda ja kostjal hüvitada tuleva riigilõivu määra põhiseaduspärasust peab olema võimalik hinnata ühesuguste põhiseaduslike kriteeriumite (samade põhiseaduse sätete) alusel. (p-d 24-25)
Kui hageja puhul avaldab riigilõiv otseselt takistavat mõju kohtusse pöördumisel, võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ka kostjale. Kostja peab pooltevahelise vaidluse kohtusse jõudes arvestama, et juhul, kui ta jääb vaidluses alla, jäävad tema kanda kohtukulud, sealhulgas riigilõiv. Kohtuvaidluses kaotajaks jäämise korral riigilõivu kandmist saab kostja vältida üksnes siis, kui vaidlus ei jõuagi kohtusse. (p 27)
|
| 3-4-1-29-13
|
Riigikohus |
04.02.2014 |
|
Kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 esimese lause mõttes. (p 43) Kuigi maakohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude kindlaksmääramine ei ole põhiasja lahendamine, sest see on juba jõustunud lahendiga lahendatud, on menetluskulude kindlaksmääramisel tunnusjooni, mis vastavad ühes kohtuastmes asjas lõpplahendi tegemisele. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis (kohtumenetluse sätetes) sätestatud korras. (p-d 43.1 ja 43.9) Menetluskulude kindlaksmääramist ei saa pidada üksnes tehniliseks ja arvutuslikuks toiminguks, vaid kohtul tuleb esitatud avaldust sisuliselt hinnata ja võtta seisukoht menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta. (p-d 43.3 ja 43.9) Kohtul on lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusruum. (p-d 43.5 ja 43.9) Menetluskulude kindlaksmääramisel langetatakse vaidlusaluses küsimuses sisuline ja täitedokumendi tähenduses lõplik otsustus, millega tekitatakse, muudetakse ja lõpetatakse menetlusosaliste õigusi ja kohustusi. (pd 43.7 ja 43.9)
Kohtu funktsioon on õigust mõista (PS § 146). Riigikohus on pidanud PS § 146 pädevusnormiks, mis reguleerib seda, milline institutsioon on pädev õigust mõistma. PS § 146 esimene lause ja PS § 147 reguleerivad ka seda, kes on õigustatud kohtus PS § 146 esimese lause tähenduses õigust mõistma. (pd 44.1 ja 44.2) Kohus kui institutsioon tegutseb tema ülesande täitjate, eelkõige kohtunike ja kohtuteenistujate kaudu. (p 44.3)
Põhiseaduses sätestatud kohtunike tagatised ja piirangud on seotud nii kohtu kui ka kohtuniku sõltumatuse ja erapooletusega. Kohtute sõltumatus hõlmab eelkõige kohtuvõimu kui institutsiooni sõltumatust teistest võimuharudest. Kohtuniku sõltumatuse garantiidega saab lugeda hõlmatuks selle, et ta töötab üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, kooskõlas oma sisetunde ja arusaamadega, mis tagab ka nõutava erapooletuse menetlusosaliste suhtes. (p 44.5)
Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad PS §-des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta PS §-st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Kohtujurist ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ega 153 tähenduses, sest põhiseaduse mõttes ei nimetata teda ametisse eluaegsena, tema ametist tagandamiseks ei ole vaja kohtuotsust, temale ei laiene keeld olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, teda ei ole ametisse nimetanud Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul ning talle ei laiene tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. (p-d 44.6 ja 45)
Põhiseaduse §-d 147, 150 ja 153 sätestavad põhiseaduse mõttes eriliigilise ametniku, kelleks on kohtunik, ning tema peamiseks ülesandeks on mõista õigust ja seeläbi teostada kohtuna riigivõimu. Üksnes kohtunikele PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses on kindlustatud põhiseaduslikud tagatised, nagu ameti eluaegsus, ametist tagandamine üksnes kohtuotsuse alusel, nõue, et kohtunike ametist vabastamise alused ja kord ning sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisund sätestatakse seadusega (PS § 147), sh erikord ametisse nimetamiseks (PS § 150) ja kriminaalvastutusele võtmiseks (PS § 153). Samuti sätestab põhiseadus kohtunikele täiendavad kitsendused, näiteks ei tohi kohtunik olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis (PS § 147 lg 3). Teistele kohtusüsteemis töötavatele ametnikele põhiseadus selliseid tagatisi ega piiranguid ette ei näe. (p 44.4)
Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad PS §-des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta PS §-st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Kohtujurist ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ega 153 tähenduses, sest põhiseaduse mõttes ei nimetata teda ametisse eluaegsena, tema ametist tagandamiseks ei ole vaja kohtuotsust, temale ei laiene keeld olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, teda ei ole ametisse nimetanud Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul ning talle ei laiene tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. (p-d 44.6 ja 45)
Põhiseaduse §-d 147, 150 ja 153 sätestavad põhiseaduse mõttes eriliigilise ametniku, kelleks on kohtunik, ning tema peamiseks ülesandeks on mõista õigust ja seeläbi teostada kohtuna riigivõimu. Üksnes kohtunikele PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses on kindlustatud põhiseaduslikud tagatised, nagu ameti eluaegsus, ametist tagandamine üksnes kohtuotsuse alusel, nõue, et kohtunike ametist vabastamise alused ja kord ning sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisund sätestatakse seadusega (PS § 147), sh erikord ametisse nimetamiseks (PS § 150) ja kriminaalvastutusele võtmiseks (PS § 153). Samuti sätestab põhiseadus kohtunikele täiendavad kitsendused, näiteks ei tohi kohtunik olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis (PS § 147 lg 3). Teistele kohtusüsteemis töötavatele ametnikele põhiseadus selliseid tagatisi ega piiranguid ette ei näe. (p 44.4)
Põhiseaduses sätestatud kohtunike tagatised ja piirangud on seotud nii kohtu kui ka kohtuniku sõltumatuse ja erapooletusega. Kohtute sõltumatus hõlmab eelkõige kohtuvõimu kui institutsiooni sõltumatust teistest võimuharudest. Kohtuniku sõltumatuse garantiidega saab lugeda hõlmatuks selle, et ta töötab üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, kooskõlas oma sisetunde ja arusaamadega, mis tagab ka nõutava erapooletuse menetlusosaliste suhtes. (p 44.5)
Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad PS §-des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta PS §-st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Kohtujurist ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ega 153 tähenduses, sest põhiseaduse mõttes ei nimetata teda ametisse eluaegsena, tema ametist tagandamiseks ei ole vaja kohtuotsust, temale ei laiene keeld olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, teda ei ole ametisse nimetanud Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul ning talle ei laiene tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. (p-d 44.6 ja 45)
|
| 3-4-1-52-13
|
Riigikohus |
29.01.2014 |
|
PS § 113 kaitsealaga on hõlmatud kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused. Riigikohtu valdava praktika kohaselt on PS § 113 eesmärgiks peetud eelkõige seda, et kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestab Riigikogu seadusega. PS § 113 sätestab erilise seadusereservatsiooni avalik-õiguslike kohustuste kehtestamise suhtes. Kuna praeguses asjas on Riigikogu maamaksusoodustuse reguleerinud seadusega, ei esine PS § 113 riivet. (p 44)
PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt. (p 41) Kinnistu kaasomanike ja korteriomanike erinev kohtlemine seisneb selles, et korteriomandi puhul lähtutakse maamaksuvabastuse määramisel MaaMS § 11 lg-st 1, mille kohaselt on korteriomandi puhul iga korteriomanik vabastatud elamumaa osas maamaksust kuni 0,15 ha (hajaasustuses 2 ha) ulatuses. Seevastu kaasomandis oleva kinnistu puhul jaguneb maksusoodustus 0,15 ha-d (hajaasustuses 2 ha-d) kõigi maatüki kaasomanike vahel. Mõlemal juhtumil on maatükk, millel ehitised asuvad, kaasomandis. (p 42.3)
Mitte igasugune erinev kohtlemine ei ole PS § 12 lg-ga 1 vastuolus, vaid üksnes selline, millel puudub õigustus. Võrdsuspõhiõigus ja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. (p 46) Riive legitiimseks eesmärgiks on kohalikele omavalitsustele tulu laekumine. Maamaksusoodustuse tagajärjel väheneb kohalike omavalitsuste tulubaas maamaksust saadava tulu näol. Tekkinud puudujääk tuleb katta teiste, vajadusel riigi vahenditega. Põhiseadusega on kooskõlas ka eesmärk hoida kokku riigi raha. (p 46.2)
Maamaksu administreerimise lihtsust saab pidada legitiimseks eesmärgiks. Maamaksu administreerimise lihtsus väljendub eelkõige selles, kui hõlbus on haldusorganil saada, kontrollida ja muul moel töödelda andmeid, mis on maamaksu määramise aluseks. (p 46.3)
Nii tulu laekumist kui ka administreerimise lihtsust tagab ka see, kui välistatud on kuritarvitused ehk maa omanike selline tegevus, mis ei vasta maamaksuseaduse eesmärgile. (p 57)
Võrreldavate maamaksu subjektide erinevaks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjus. Erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust. Mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda. (p 47)
Kinnisasja kaasomanike ja korteriomanike suhe maksuobjekti (maatükki) ei ole olemuslikult ühesugune. (p50) Kuigi korrusmaja võib olla ka kaasomandis ning funktsionaalselt mitte erineda korteriomanditeks jaotatud elamust, on kaasomandi korral sageli tegemist kaasomanike ühise koduga ja lisaks ehitisele on oluline tähtsus ka seda ümbritseval maal. Neil juhtudel võib kaasomanikke pidada sarnaseks pigem ainuomanikega. Sellest tulenevalt ei pruugi korteriomandi ja kaasomandi puhul tihti olla tegemist sarnastes positsioonides olevate omanikega. (p 50.3)
Maa säästliku kasutamise tagamisega on kooskõlas soodustuste andmine maade puhul, millel asuvad kortermajad. Taunitav ei ole olukord, et seadusandja püüab soodsamalt kohelda olukordi, kus kinnistul asub rohkem iseseisvas tsiviilkäibes olevaid eluruume. Täielikult ühetaolist kohtlemist on sellise soodustuse andmisel raske või isegi võimatu saavutada. Kui kinnisasja kaasomanikke kohelda ühetaoliselt korteriomanikega, kandub eristamine üle teiste gruppide vahele. Näiteks korteriomandi puhul ettenähtud soodustuse rakendamine kaasomandis olevale kinnisasjale võib kaasa tuua põhjendamatu erineva kohtlemise individuaalelamute ainu- ja kaasomanike vahel (vt otsuse p 50.3). Samuti tekiks siis probleem, kas ka kaasomandis oleva korteriomandi igal kaasomanikul peab olema õigus maksusoodustusele 1500 m2 (hajaasustuses 2 ha) ulatuses sarnaselt elamute kaasomanikele. Sellisel juhul oleks aga korteri ainuomaniku maamaks omakorda suurem kui kaasomandis oleva korteri omanike puhul kokku. (p 58)
PS § 32 kaitseb omandina varalisi õigusi – nii asju, raha kui ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid. Maamaks on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mida riik kogub isiku omandilt (maatükk). Kui isikul lasub kohustus tasuda enda omandis olevalt maalt maksu, peab ta ühest osast omandist loobuma selleks, et vallata, kasutada ja käsutada teist osa omandist. Maamaksu suurust mõjutab see, kui suures osas laieneb maksu subjektile maamaksusoodustus. Mida suurem on maamaksusoodustus, seda väiksem on omandipõhiõiguse riive. Seega on maamaksusoodustuse piiramisel võrreldes teiste isikutega tegemist ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riivega. (p 43)
Võrdsuspõhiõigus ja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. (p 46)
Kinnistute kaasomanike ja korteriomanike võrdse kohtlemise vaatenurgast ei ole olulist vahet, kas maksustatav maa asub tiheasustus- või hajaasustusalal ning millise konkreetse tiheasustusalaga on tegemist. Asja põhiseaduslik probleem seisneb selles, kas maksusoodustus peab laienema igale kaasomanikule eraldi nagu korteriomandi puhul või tuleb see jagada kõigi kaasomanike vahel sõltumata sellest, kus kodualune maa asub. Eelnevast tulenevalt ja põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse tagamiseks luges kolleegium asjassepuutuvaks MaaMS § 11 lg 3 osas, mille kohaselt on kaasomanikud maamaksu tasumisest vabastatud MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimustel elamumaa osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kokku 0,15 ha ning mujal kokku kuni 2,0 ha ulatuses. (p-d 38-39)
|
| 3-4-1-43-13
|
Riigikohus |
23.01.2014 |
|
Abstraktse normikontrolli taotlust, mis ei tulene normide kohaldamisest konkreetse vaidluse lahendamisel, on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt õigus oma pädevuse piires esitada vaid Vabariigi Presidendil, õiguskantsleril, kohaliku omavalitsuse üksuse volikogul ja Riigikogul. (p 12)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 9)
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ega selle kohaldamise praktika ei nõua, et igaühel oleks võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ükskõik millise sätte kohta, mida riigiorganid on isiku suhtes täpsustamata minevikuhetkel kohaldanud või tulevikus võivad kohaldada. (p 14)
Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni 2010. aasta määrus asjas nr 3-4-1-3-10, p 19.
Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, saab isik Riigikohtu poole pöörduda vaid enda põhiõiguste kaitseks ja ainult siis, kui isik viitab enda õiguste tegeliku riive võimalusele. (p-d 9-10)
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ega selle kohaldamise praktika ei nõua, et igaühel oleks võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ükskõik millise sätte kohta, mida riigiorganid on isiku suhtes täpsustamata minevikuhetkel kohaldanud või tulevikus võivad kohaldada. (p 14)
Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni 2010. aasta määrus asjas nr 3-4-1-3-10, p 19.
|
| 3-4-1-17-13
|
Riigikohus |
21.01.2014 |
|
Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel − kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust. (p-d 32-35)
Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagilt riigilõivu tasumise kohustus ja riigilõivu määr riivavad esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda ehk põhiõigust, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. (p-d 26-27)
PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. (p 28) Tsiviilkohtumenetluses on riigilõivu esmaseks eesmärgiks tagada, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt. Riigilõivu eesmärk on ka põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise vältimine ehk menetlusökonoomia. Menetlusökonoomia ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulude kandmisest on hagimenetluse riigilõivude legitiimseteks eesmärkideks. (p-d 29-31)
Tsiviilasjade riigilõivude väga suured määrad on õigustanud nende suhtes normikontrolli, kus vaidlustatud riigilõivumäära ilmne ebaproportsionaalsus legitiimsetel eesmärkidel on selgunud võrdluses Eesti keskmise brutokuupalga määra ja töötasu alammääraga, samuti võrdluses ühe tsiviilasja keskmise arvestusliku kuluga kohtus. (p-d 34-36) Tunduvalt madalamat riigilõivumäära (35 000 kr) ei saa pidada Eesti praeguses ühiskonnas ebaproportsionaalseks ainuüksi Eesti keskmisest brutokuupalgast, töötasu alammäärast ja ühe tsiviilasja keskmisest arvestuslikust kulust lähtuvalt. Mida väiksem on riigilõivumäär, seda väiksem on põhiõigustesse sekkumise ulatus ja intensiivsus. Sellises olukorras tuleb riigilõivumäära põhiseaduspärasuse hindamisel lähtuda sellest, kuidas see mõjutab menetlusosalist, kellel lasus kohustus riigilõiv tasuda. (p 37) Üldkogu võttis 35 000 krooni suuruse riigilõivu proportsionaalsuse hindamisel lisaks arvesse hageja isikut ja õigusvaidluse olemust ning hagiavalduse eset (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, punkt 26). (p 40)
Hageja on saanud pärast riigilõivu tasumist osaleda kohtumenetluses maakohtus ning tema suhtes on tehtud ka kohtulahend. Seega sai hageja enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ning õiglase kohtumenetluse. Seega on kohtusse pöördumise õiguse riive väiksema intensiivsusega. Hagejal oli tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. (p 38)
Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole välistanud osanikelt täiendavate sissemaksete tegemise nõuet äriühingule määratud riigilõivu tasumiseks, kui nad oleksid selleks suutelised. (p 41)
Hagiavalduse esitamise ajal TsMS § 181 lõikes 3.1 sätestatud võimalus taotleda menetlusabi 35 000 kroonise riigilõivu osamaksetena tasumisena kehtis ka juriidilisele isikule. (p 42)
Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 2010. aasta määrus asjas nr 3-2-1-95-10, p 9.
Lõivumäär 35 000 krooni ei ulatu menetlusökonoomia huvides kehtestatud selgelt põhiseadusvastaseks peetava määrani. Praeguses kohtuasjas hagiavalduselt tasumisele kuuluvat riigilõivu määra saab üldkogu hinnangul pidada eraõigusliku juriidilise isiku majandussuhetest tulenevas vaidluses selliseks, mida tuleb lugeda mõõdukaks kohtusse pöördumise õiguse riiveks. Praegusel juhul ei ole ilmselgelt ületatud seadusandjale antud diskretsioonipiire (RLS § 4 lõige 2). Seega on hagilt hinnaga üle 300 000 krooni kuni 350 000 krooni tasuda tulev riigilõiv 35 000 krooni PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohtusse pöördumise põhiõiguse riivena proportsionaalne. (p 43)
|
| 3-4-1-53-13
|
Riigikohus |
14.01.2014 |
|
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2.1 kohaselt ei saa menetlustoimingu eest, mis on tehtud enne 1. juulit 2012 ning mille eest on riigilõiv tasutud enne nimetatud kuupäeva, taotleda tasutud riigilõivu vähendamist ega tagastamist põhjusel, et alates 1. juulist 2012 kehtib menetlustoimingule madalam riigilõivumäär. Seega ei saa hageja tagasi täpsustatud hagihinnalt ülemäära tasutud riigilõivu. Viidatud rakendusseaduse säte ei välista aga seda, et hageja sai esitada taotluse kontrollida 2011. aastal tasutud riigilõivu põhiseaduspärasust ja maakohus tagastada põhiseadusvastases määras tasutud riigilõivu. (p-d 20 ja 21)
Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. (p 24)
Tsiviilasjas hagiavalduselt tasuda tulnud riigilõiv 3515 eurot 14 senti ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne abinõu. Riigilõivuseaduse § 57 lõige 1 ja lisa 1 olid 1.01.2011–30.06.2012 kehtinud redaktsioonis PS §-ga 11 ja § 15 lg 1 esimese lausega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 31 955 euro 82 sendi kuni 38 346 eurot 98 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 3515 eurot 14 senti. (p-d 27–28)
Vaidluse lahendamisel on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuv on seega säte, mida tuli kohtuasja lahendamisel tegelikult kohaldada. Praeguses asjas on otsustav tähtsus 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse nendel sätetel, mille alusel hageja hagiavalduse menetlusse võtmisel, st kokkuvõttes hagiavalduselt tegelikult lõivu tasus. Nende sätete põhiseadusvastasuse korral ei peaks hageja tasuma nii suurt riigilõivu. (p 21)
|
| 3-4-1-64-13
|
Riigikohus |
19.12.2013 |
|
Vaid isik, kes võttis hääletamisest osa, saab mõjutada hääletamis- ja valimistulemust. Pelgalt kanne rahvastikuregistris või isiku nime kandmine valijate nimekirja ei võimalda teha järeldust selle kohta, kas hääletamis või valimistulemust on mõjutanud isik, kellel ei ole õigust olla kantud valijate nimekirja. (p 23) Kande tegemine rahvastikuregistrisse ja valijate nimekirja selleks, et isik saaks osaleda valimistel ja oma häälega mõjutada valimistulemusi, ei ole iseenesest õigusvastane. Õigusvastane oleks selliste rahvastikuregistri ja valijate nimekirja kannete tegemine, mille eesmärgiks on moonutada valimistulemusi. Valimistulemuste moonutamisega oleks tegemist näiteks siis, kui valimistulemuste ühele või teisele kandidaadile soovitud suunas muutmiseks kantakse valijate nimekirja sellised isikud, kellel tegelikult pole seost vastava kohaliku omavalitsuse üksusega. (p 16) Eelhääletamine, sealhulgas eelhääletamine väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda, on seadusega ette nähtud hääletamisviis, millest ei järeldu, et seda kasutava valija elukoha registreering oleks fiktiivne. (p 22)
Kui Riigikohus on saatnud kaebuse maakonna valimiskomisjonile läbivaatamiseks, tuleb KOVVS § 64 lg-s 3 sätestatud kolme tööpäeva pikkust tähtaega arvutada päevast, mis järgneb päevale, mil maakonna valimiskomisjon sai kätte Riigikohtu otsuse. Valimiskomisjoni võimalused lükata istung edasi on piiratud, sest komisjon on seotud KOVVS § 64 lg-s 3 sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtajaga, mille pikendamise või kulgema hakkamise aja mõjutamise võimalust valimiskomisjonil pole. (p 23)
Hääletamistulemust on võimalik vaidlustada põhjendusega, et hääletamisest võtsid osa selleks õigust mitteomavad isikud, vaid siis, kui kaebuse esitajal on valijate nimekirjadest saadud andmed hääletamisest osavõtnute kohta. On õige, et KOVVS § 28 lg 2 tagab valimistel kandideerinud isikutele võimaluse tutvuda põhjendatud huvi korral vajalikus ulatuses valijate nimekirjaga. (p 23)
|
| 3-1-1-120-13
|
Riigikohus |
16.12.2013 |
|
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
Tallinna Linnavolikogu 20. septembri 2012. a määruse nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 2 p-dest 2, 3 ning 14, § 5 p-st 17, § 7 lg 2 p-st 15 ja § 7 lg-st 5 järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ning kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 547 lg 1 mõttes.
ÜTS § 547 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli sõiduõigust tõendavat dokument.
Kohalikul omavalitsusel on pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.
Kohtul ei ole olukorras, kus ta oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, KarS § 2 lg-st 2 lähtudes täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu.
Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.
Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (vt ka RKKKo 3-1-1-89-10, p 11). Maakohus leidis ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
Jättes kohaldamata määruse sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes.
|
Facebook
Twitter