3-2-1-16-17
|
Riigikohus |
19.04.2017 |
|
Lähtudes VÕS § 101 lg‑st 2, ei saa ostja samal ajal nõuda lepingu täitmist ja esitada avaldust hinna alandamiseks. Lepingu täitmise nõudega on tegemist ka juhul, kui ostja nõuab puuduste kõrvaldamist, sh asja parandamist või asendamist täiendava tähtaja jooksul. Samuti ei saa ostja samadele asjaoludele (puudustele) tuginedes pärast hinna alandamist lepingust taganeda. Hinna alandamisega võtab ostja mittekohase täitmise vastu (VÕS § 112 lg 1 esimene lause), mistõttu ei ole samad müügieseme puudused käsitatavad enam mittekohase täitmisena ja seega lepingu rikkumisena. (p 16)
Lepingust taganemise aluseks saavad olla vaid puudused, mille osas ostja kehtivalt hinda ei alandanud ning mis kujutasid endast olulist lepingurikkumist. (p-d 27–28)
Täitmisega hilinemine ei saa VÕS § 112 lg 1 järgi olla hinna alandamise aluseks. (p 22)
Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mida ostja teostab avalduse tegemisega müüjale (VÕS § 112 lg 2 esimene lause). Kui hinda on kehtivalt alandatud, on selle tagajärjeks lepingu muutmine poolte kohustuste kokkulepitud tasakaalu taastamise eesmärgil. (p 24)
Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. (p 26)
VÕS § 116 lg 2 p‑st 5 ei tulene kohustust kaaluda, kas taganemine oleks lepingut rikkunud poole suhtes proportsionaalne. Samas ei ole välistatud, et taganemise lubamatus võib tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS § 138), kui ebaolulistele puudustele tuginev taganemine on poolte huve kaaludes ebaõiglane. (p 31)
Pärast täiendava tähtaja andmist ei saa müüja ostjaga kokku leppimata seada uut täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. (p 30)
Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. Millised on sel juhul muudetud müügilepingu tingimused, tuleb välja selgitada poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise teel, arvestades TsÜS §‑s 75 ning VÕS §‑s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid. (p 26)
|
| 3-2-1-119-16
|
Riigikohus |
22.11.2016 |
|
PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud on majanduslikult mõttekas lõpetada. (p 12)
Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
Kui ringkonnakohus ei määra kindlaks hageja nõude suurust ega hinda VÕS § 145 lg 1 alusel käendaja vastutuse kohaldamise eelduseid, on ringkonnakohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes ning see on TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluline rikkumine. (p 17)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
VÕS § 29-st ei tulene, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda, milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. (p 20)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. (p 14)
Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Kui käenduslepinguga on kokku lepitud, et leping lõppeb siis, kui kõik käendusega tagatud lepingutest tulenevad võlausaldajate nõuded on rahuldatud, siis ei saa seda lugeda käendaja kohustuste laiendamiseks VÕS § 145 lg 4 mõttes. (p 19)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
|
| 3-2-1-121-06
|
Riigikohus |
12.01.2007 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-115-05. TLS § 50 p 6 annab konkurentsikeelule laiema ulatuse, keelates töötajal üldse töötamise konkurendi juures. Töötaja ja tööandja saavad alati kokku leppida konkurentsikeelu kitsamas tähenduses, st töölepingus määratakse kindlaks tegevusalad, mida peetakse konkureerivaks.
Konkurentsikeelu eest makstava eritasu suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et töötaja ei pruugi saada tööd erialal, millel ta siiani töötanud on. Tegemist on isiku põhiseaduse § 29 lg-st 1 tuleneva põhiõiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt kompenseeritud.
Tööleping on kestvusleping. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lõikele 1 kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002. a võlaõigusseaduses sätestatut.
VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, (kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest) mitte aga lepingupooltega (tööandja ja töötaja) sarnaste mõistlike isikute positsioonidelt.
|
| 3-2-1-45-08
|
Riigikohus |
18.06.2008 |
|
TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg 5 kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht vastustaja esimese astme kohtus esitatud faktiliste väidete kohta.
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. See tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega.
VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine.
VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse isiku väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole isiku tegu kahju põhjuseks. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud.
VÕS § 135 lg 1 kohaldub analoogia alusel ka lepingu ülesütlemise korral.
VÕS § 135 lg 1 ei välista ega piira hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust (VÕS § 135 lg 3). VÕS § 135 lg 1 kohaldub ka juhul, kui hageja nõuab kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 järgi, s.o nõuab kahju hüvitamist täitmise asemel ka siis, kui ta ütles lepingu üles konkludentselt.
|
| 3-2-1-98-09
|
Riigikohus |
28.10.2009 |
|
Kui lepingu eesmärgiks on valmistatava asja müük, tuleb VÕS § 208 lg 2 esimese lause alusel eeldada, et pooled sõlmisid müügilepingu. Asjaolu, et lepinguga kohustus üks pool ehitama hoone, milles asuv korteriomand oli lepingu esemeks, ei tähenda, et osaliselt kohalduvad lepingule VÕS § 208 lg 2 teise lause alusel töövõtulepingu sätted.
Müüdud või tellitud asja puuduse kõrvaldamise kulude eelnevat hüvitamist on ostjal või tellijal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115 alusel ka kahjuhüvitisena täitmise asemel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-45-08. Eelkõige tuleb VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvestada mh lepingu olemust ja eesmärki.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07.
|
| 3-2-1-27-10
|
Riigikohus |
28.04.2010 |
|
AutÕS § 29 lg 1 järgi eeldatakse isiku autorsust, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, kuni pole tõendatud vastupidist. Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal.
Poolte töövõtulepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda nii võlaõigusseaduses kui ka autoriõiguse seaduses sätestatust.
Autoriõigus teosele, mille on loonud kaks või enam isikut oma ühise loomingulise tegevusega, kuulub AutÕS § 30 lg 1 järgi teose autoritele ühiselt. Kooskõlas AutÕS § 30 lg-ga 6 ei ole autorite konsulteerimine, administratiivse juhtimise funktsioonide täitmine, teose redigeerimine, graafikute, skeemide jms joonestamine ja muu tehnilise abi osutamine autoritele ühise autorsuse tekkimise aluseks.
AutÕS § 31 lg-te 1 ja 2 kohaselt on võimalik lepinguga ette näha, et kollektiivse teose autoriks ei ole isik, kelle initsiatiivil või juhtimisel selline teos luuakse.
Teose loomiseks sõlmitud töövõtulepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda nii võlaõigusseaduse kui ka autoriõiguse seaduse sätetest.
|
| 3-2-1-127-03
|
Riigikohus |
10.11.2003 |
|
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Lepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕSRS § 13 lg 6 redaktsiooni järgi pidi ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks oli tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehitise kui väärtusliku vallasasja võõrandamisel - notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon. Hoiatusfunktsiooni täitmiseks tuli notariaalselt tõestada ka võlaõiguslik leping.
Asjaolu, et lepingu järgi ei toimunud ehitise omandamist, ei välista, et tegemist oli müügilepinguga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 242 lg 1 kohustas küll müüjat andma asja ostja omandisse, kuid omandiõigus ei läinud üle müügilepinguga. Omand ehitisele kui vallasasjale anti AÕS § 92 lg 1 järgi üle asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta.
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Tsiviilkoodeks ei reguleerinud kohustusega ühinemist. Seaduse analoogia alusel on sellisele suhtele võimalik kohaldada tsiviilkoodeksi käenduse sätteid, kuna teise võlgniku astumine esimese võlgniku kõrvale toimub võla tasumise tagamise eesmärgil. Sellisele suhtele tuleb kohaldada ka TsK § 208 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada võlgnik ise.
|
| 3-2-1-76-10
|
Riigikohus |
26.10.2010 |
|
VÕS § 97 annab kahjustatud lepingupoolele eelkõige õiguse nõuda lepingu muutmist. Seega peab kahjustatud lepingupool esitama hagi, milles nõuab lepingutingimuste muutmist.
VÕS § 97 lg-s 1 nimetatud "lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud" hulka saab lugeda ainult selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Seega ei kuulu lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka üldjuhul ühe lepingupoole ootused, kui need ei ole teisele poolele teatavaks tehtud ja teine pool ei ole neid teadmiseks võtnud või pidanud neid hea usu põhimõttest lähtuvalt teadma. VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel tuleb seetõttu alati kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte. Kui muutunud asjaolud ei kuulunud lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka, ei ole võimalik VÕS § 97 kohaldada. VÕS § 97 lg 1 võimaldab esitada lepingu muutmise nõude vaid siis, kui lepingupoolte kohustuste vahekord on oluliselt muutunud. Lisaks kohustuste vahekorra olulisele muutumisele peavad esinema kõik VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud alused. Viidatud regulatsioonidest on võimalik teha ühene järeldus, et seadusandja tahe on olnud võimaldada VÕS § 97 kohaldamist äärmiselt erandlikel juhtudel. Vastasel korral muutuks tehinguline õiguskäive väga ebakindlaks.
Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude määramisel ei saa üldjuhul lähtuda ühe lepingupoole ootustest.
Müügilepingu korral on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulgas üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et müüdava asja väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Kinnisasja väärtuse olulise muutumise korral on iseenesest võimalik VÕS § 97 kohaldada. Õiglase otsuse tegemiseks ja teiste TsMS §-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tuleb kinnisasja muutunud väärtust hinnata poolte esitatud tõendite alusel võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
Kõikidel juhtudel ei ole siiski vaja kohtule esitada esmalt lepingu muutmise nõuet. Võimalik on esitada lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise avaldus ja nõuda lepingu tagasitäitmist. Kolleegium märgib, et nagu lepingu tühistamise avaldus (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 35) nii võib ka lepingust taganemise avaldus sisalduda hagiavalduses. Sellise hagi esitamine on põhjendatud siis, kui kahjustatud lepingupool leiab, et lepingut muuta ei ole objektiivselt võimalik. Samuti võib sellise hagi esitada nt siis, kui teine lepingupool on väitnud, et lepingu muutmine poleks tema suhtes mõistlik (VÕS § 97 lg 5). Kohus ei saa rahuldada lepingu lõppemise tuvastamise ja tagasitäitmise hagi, ilma et ta tuvastaks lepingu muutmise võimatuse või muutmise ebamõistlikkuse teise lepingupoole suhtes. Kuna lepingust taganemine või selle ülesütlemine VÕS § 97 lg 5 järgi eeldab ka sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud aluste olemasolu, siis ei teki lepingu tagasitäitmise kohustust üksnes taganemisavalduse esitamisest.
Pooltevaheline riskijaotus (VÕS § 97 lg 2 p 3) ei pea tulenema konkreetsest õigusnormist, vaid lepingu iseloomust, selle sõlmimise asjaoludest, sisust ja seaduse mõttest. Sarnaselt hinnatakse nt eksimuse riisikot TsÜS § 92 lg-s 5.
|
| 3-2-1-102-14
|
Riigikohus |
12.11.2014 |
|
Kui ringkonnakohus asendab maakohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, peab see nähtuma ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist. (p 12)
Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19). (p 18)
Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus saab hinna hilisema muutmise mõistlik võimalus olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. Vaid juhul, kui hinna muutmise selge võimalus on hankemenetluses avaldatud, on hankija sellist võimalust pakkunud võrdselt kõigile pakkujatele ning ettenähtud muudatuse rakendamine lepingu täitmise käigus ei ole vastuolus hanke üldpõhimõtetega. (p 19)
Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal. (p 20)
VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud ettenähtavuse hindamisel tuleb lisaks objektiivsetele kriteeriumidele arvestada ka üldist riskijaotust töövõtulepingus. Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. (p 22)
VÕS § 639 lg 2 loogika järgi peab töövõtja teatama eelarve olulisest ületamisest kohe, kui see ilmneb, ja ootama ära tellija seisukoha. Tellijale peab jääma võimalus kas ületamist aktsepteerida või töövõtuleping üles öelda. See säte ei kohaldu, kui pakkumisjärgset eelarvet ületati juba enne lepingu sõlmimist, sest siis olnuks see läbirääkimiste ese ja pidanuks kajastuma lepingus. (p 24)
Töövõtjal saab olla alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid mittesiduva eelarve korral üksnes siis, kui esinevad VÕS § 639 lg 2 kolmanda lauses sätestatud eeldused. (p 26)
VÕS § 639 lg 2 kolmandast lausest tuleneva nõude suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega, vaid oluline on eelarvet ületava töö keskmine kohalik turuväärtus. (p 26)
|
| 3-2-1-151-13
|
Riigikohus |
30.04.2014 |
|
VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 11)
PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 50). (p 11)
PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. ( 12)
|
| 3-2-1-104-11
|
Riigikohus |
08.11.2011 |
|
Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192).
Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192).
Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5.
Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada.
Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31).
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5.
Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada.
Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31).
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
|
| 3-2-1-56-11
|
Riigikohus |
22.06.2011 |
|
Leping, mille sisuks on teenuse osutamise protsess, mitte tulemuse kui sellise saavutamine, vastab VÕS §-s 619 sätestatud käsunduslepingu mõistele, mitte VÕS §-s 635 sätestatud töövõtulepingu mõistele. Ainuüksi see, kui kokku on lepitud tulemustasus, ei muuda lepingut töövõtulepinguks.
Vt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-10, p 11.
|
| 3-2-1-122-06
|
Riigikohus |
07.02.2007 |
|
Tõendit hilinemisega esitada sooviv pool võtab endale riski, et apellatsioonikohus võib jätta tema esitatud tõendi vastu võtmata, kui ta pole järginud TsMS § 652 lg-s 4 sätestatut ja põhjendanud kaebuses või vastuses uue tõendi esitamist ja kui puuduvad sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud alused.
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe menetlusosalisele ette võimalust tugineda kassatsioonkaebuses asjaolule, millele ei ole alama astme kohtutes viidatud.
Lõpplao teatamata jätmisega rikkus ostja pooltevahelist lepingut ning VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise kohustust. Kuna tõendatud on, et ostja ei teatanud müüjale lõppladu, ei omagi asjas tähtsust, kes pidi korraldama kauba äraveo, sest müüjal puudus võimalus kaupa üle anda.
VÕS § 125 lg 3 eesmärgiks ongi reguleerida võlgniku kohustust võlgnetav asi müüa, et sellega vabastada ennast kohustuse täitmisest võlausaldaja ees ning vältida viivitusse sattumist.
Lõpplao teatamata jätmisega rikkus ostja pooltevahelist lepingut ning VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise kohustust. Kuna tõendatud on, et ostja ei teatanud müüjale lõppladu, ei omagi asjas tähtsust, kes pidi korraldama kauba äraveo, sest müüjal puudus võimalus kaupa üle anda.
Lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega.
|
| 3-2-1-51-13
|
Riigikohus |
15.05.2013 |
|
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik.
|
| 3-2-1-167-12
|
Riigikohus |
09.01.2013 |
|
Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 12)
TsÜS § 147 lg1 kohaselt algab tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).
Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud.
Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal lepingu rikkumisega kahju tekitanud isik sai või pidi teada saama kahju tekitamisest tulenevast kohustusest (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). (p 10)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).
Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud.
Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal lepingu rikkumisega kahju tekitanud isik sai või pidi teada saama kahju tekitamisest tulenevast kohustusest (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). (p 10)
|
| 3-2-1-43-16
|
Riigikohus |
08.06.2016 |
|
Leping sõlmitakse VÕS § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt RKTKo nr 3-2-1-25-08, p 13). Kui üks pool väljendab tahet kaikohta tasu eest kasutada ja teine pool sadamas sildumise, deklaratsiooni hilisema täitmise ning kaikoha eest tasumise võimaldamisega nõusolekut osutada teisele isikule kaikoha kasutada andmise teenust, on pooled sõlminud lepingu VÕS § 9 lg 1 järgi (poolte õigussuhe võib olla kvalifitseeritav kaikoha üürilepinguna VÕS § 271 järgi). (p 11, 13)
Poolte vahel sõlmitud sadama kaikoha üürileping ei anna iseenesest alust järeldada, et see leping sisaldab ka sadama omaniku hoiukohustust. Poolte ühist tegelikku tahet sadama omaniku hoiukohustuses kokku leppida ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et sadama omaniku avaldatud teabe (sh hoiatussiltide) kohaselt valvab sadama territooriumi ööpäevaringselt turvafirma. Valvel on ka muid eesmärke kui klientide vara säilimise eest vastutuse võtmine. Samuti ei saa järeldada sadama omaniku hoiuteenuse osutamist asjaolust, et sadama kodulehel on üldinfo all märgitud, et sadamas on ööpäevaringne valve. Arvestades kaikoha kasutamise tasu, ei ole sellise tasu eest hoiuteenuse osutamine usutav ega majanduslikult mõeldav. (p 13-16)
|
| 3-2-1-118-13
|
Riigikohus |
01.11.2013 |
|
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. (p 12)
|
| 3-2-1-26-04
|
Riigikohus |
08.03.2004 |
|
Lepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuleb tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuseks tahteks oli sõlmida just see leping.
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Konkreetse lepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuleb tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuseks tahteks oli sõlmida just see leping.
Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks kohus jätab õigussuhte kindlakstegemisel arvestamata poolte väited tagatislepingu sõlmimise kohta, miks ei kinnita kohtu arvates lepingupoolte esitatud tõendid tagatislepingu sõlmimist ja milliste tõendite põhjal on kohus teinud järelduse hoiulepingu sõlmimise kohta.
Kuni 01.09.1994 kehtinud TsK § 5 ei sätestanud võlasuhete tekkimise aluste ammendavat loetelu ega välistanud poolte kokkulepet sellises kohustise täitmise tagamise viisis, mida polnud seaduses nimetatud, kuid mis ei olnud sellega vastuolus. Samal ajal kehtinud AÕS §-de 1 ja 5 järgi said lepingupooled kokku leppida üksnes seaduses sätestatud asjaõiguslikes tagatistes.
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Konkreetse lepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuleb tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuseks tahteks oli sõlmida just see leping.
|
| 3-2-1-35-04
|
Riigikohus |
30.03.2004 |
|
Kui poolte ühine tahe pole üheselt selge, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
Leides, et pooled leppisid kokku võimatus lepingutingimuses, ületas apellatsioonikohus TsMS § 229 mõttes haginõude piire, kuna kumbki pooltest ei tuginenud asjaolule, et tegemist oleks olnud võimatu tingimusega, mille kohta oli tehingu tegemise ajal teada, et ta kindlasti ei saabu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-90-02 ja nr 3-2-1-19-03.
|
| 3-2-1-115-04
|
Riigikohus |
25.10.2004 |
|
Eluruumi soojapidavus ja kütmise võimalus kuuluvad elementaarsete elamistingimuste juurde ning nende näol ei ole tegemist tingimustega, milles tuleb eraldi kokku leppida. Seega tuleb korterit ostes lugeda endastmõistetavaks, et seda peab olema võimalik kütta ja et kütmisel on ruumide soojapidavuse korral tagatud nendes elamiseks vajalik normaalne temperatuur. Teistsugune kokkulepe tuleb selgelt lepingus sätestada. Kui seda tehtud ei ole, tuleb puudustega küttekolded lugeda lepingutingimustele mittevastavateks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses. Isik, kes ei sõlmi lepingut oma majandus- või kutsetegevuses, ei pea ostetud asja koheselt ja põhjalikult üle vaatama. Müüja vastutuse eelduseks on VÕS § 220 lg-te 1 ja 3 kohaselt ostja poolt puudustest teatamine mõistliku aja jooksul pärast puuduse avastamist või avastama pidamist.
Ebaselgete reeglite olemasolul lepingus tuleb VÕS § 29 järgi välja selgitada poolte tegelik tahe. Vastandlike lepingutingimuste korral tuleb kaaluda seaduse põhiregulatsiooni kohaldamist.
Ostes kasutatud korteri, ei või ostja eeldada, et korteri küttekolded ja tehnosüsteemid oleksid samasuguses olukorras nagu uued. Seega peaks lepingutingimustele mittevastava korteri müüja hüvitama vaid need kulutused, mis tuleb teha küttekollete viimiseks hüpoteetilisse olukorda, kus need oleksid pidanud olema, et vastata lepingu nõuetele.
|
Facebook
X.com