3-2-1-55-14
|
Riigikohus |
11.06.2014 |
|
Otsuse kehtetuks tunnistamise nõuet ei saa lugeda aegunuks, kui hageja on seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja täiendab seda pärast otsuse vastuvõtmist kulgema hakanud kolmekuulise tähtaja möödumist otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega, tingimusel et asjaolud, millele hageja tugineb (hagi alus), on samad (p 32).
Olukorras, kus hageja on alguses esitanud otsuse puudumise või tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda. Sama kehtib nõuete hilisema asendamise korral. Ka äriseadustikus sisalduvad sätted, mis viitavad mõlema nõude menetlemise sarnasustele (ÄS § 3011 lg 5 ja § 302 lg-d 5 ja 6) (p 31).
Sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused (p 21).
Olukorras, mil otsuse poolt on andnud hääled iseenesest õiged isikud otsuse vastuvõtmiseks vajalikus ulatuses, kuid mõni otsuse poolt hääletanu ei omanud nt seadusest või põhikirjast tulenevalt hääletamise õigust, või on tema hääle andmine kui tahteavaldus tühine või tühistatud või kui nt aktsionäri esindajal puudus selleks volikiri, on tegu otsuse õiguslike puudustega, mis võivad TsÜS § 33 lg-test 2 ja 3 tulenevalt (aktsiaseltsi puhul ka ÄS § 302 lg 1 järgi) olla aluseks otsuse kehtetuks tunnistamisele. Lisaks võib otsus olla seaduses sätestatud juhul tühine, kusjuures tühisuse alused näevad ette TsÜS § 38 lg 2 ja ÄS § 3011 lg 1 (p 22).
Kui vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse poolt anti hääli tulenevalt aktsiatest, millega seaduse kohaselt hääletada ei võinud, saab otsuse ÄS § 302 lg 1 esimese lause järgi kehtetuks tunnistada (p 34).
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16) (p 26).
Aktsionär, kes leiab, et tema õigusi on tema märkimisõiguse välistamisega ning vahetusvõlakirjade või aktsiate suundemissiooniga ühele või mõnele aktsionärile rikutud, võib ÄS § 302 lg 1 alusel esitada kohtusse aktsiaseltsi vastu otsus(t)e kehtetuks tunnistamise hagi, tuginedes ÄS § 272 rikkumisele (p 41).
TsÜS § 33 lg 1 järgi on hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Selliselt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 mõttes. Seega kujuneb aktsiaseltsi üldkoosoleku otsus organi liikmete ehk aktsionäride erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud kindla õigusliku tagajärje saavutamisele (p 20).
Sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused. Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust nõukogu liikmed või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (dokumenteeritud).
Sel juhul on tegu otsuse faktiliste puudustega, mis peaks vaidlustes otsuse kehtivuse üle olema pigem erandlik (p 21).
Otsuse puudumisest tuleb eristada olukorda, mil otsuse poolt on andnud hääled iseenesest õiged isikud otsuse vastuvõtmiseks vajalikus ulatuses, kuid mõni otsuse poolt hääletanu ei omanud nt seadusest või põhikirjast tulenevalt hääletamise õigust, või on tema hääle andmine kui tahteavaldus tühine või tühistatud või kui nt aktsionäri esindajal puudus selleks volikiri.
Sel juhul on tegu otsuse õiguslike puudustega, mis võivad TsÜS § 33 lg-test 2 ja 3 tulenevalt (aktsiaseltsi puhul ka ÄS § 302 lg 1 järgi) olla aluseks otsuse kehtetuks tunnistamisele. Lisaks võib otsus olla seaduses sätestatud juhul tühine, kusjuures tühisuse alused näevad ette TsÜS § 38 lg 2 ja ÄS § 3011 lg 1 (p 22).
Pärast vaheotsuse tegemist ei saa asja tervikuna lahendada enne, kui vaheotsus on jõustunud. Olukorras, kus vaheotsuse taotlus on esitatud, kuid lõppotsuse tegemine on lähiajal võimalik, tuleks vaheotsuse tegemist vältida ning lahendada kogu asi lõppotsusega. Vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada. Vaheotsuse tegemine on maakohtu õigus, mitte kohustus (vt ka Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 12) (15).
Nii vahetusvõlakirjade väljalaskmine kui ka aktsiakapitali suurendamine on olemuselt tehingud TsÜS § 67 lg 1 mõttes, st toimub tahteavalduste vahetamine ja selle tulemusel omandavad nii aktsiaselts kui ka märkijad õigused ja kohustused (vt ka Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-10, p 14).
Vaatamata sellele ei kohaldu ÄS § 303 lg 1 vahetusvõlakirjade väljalaskmise ja aktsiakapitali suurendamise otsustamisel. Aktsiakapitali suurendamisel kehtivad häälteenamusnõuded on ette nähtud erisättes ehk ÄS §-s 341. ÄS § 303 lg 1 piirangu mõte on kaitsta aktsiaseltsi aktsionäriga tehtavate võimalike kahjulike tehingute eest, kuid aktsiakapitali suurendamisel võib konflikt esineda mitte ühingu ja aktsionäri, vaid aktsionäride (eelkõige enamusaktsionäri ja vähemusaktsionäride) vahel. Vähemusaktsionäridele annavad aga aktsiakapitali suurendamise (sh tingimusliku ehk vahetusvõlakirjade emissiooni kaudu suurendamise) olukorras enamuse kahjulike otsuste eest kaitse vahetusvõlakirjade ja aktsiate märkimise eesõigust reguleerivad sätted (eelkõige ÄS § 345 lg 1) (p 37).
ÄS § 345 lg 1 esimese lause, ÄS § 345 lg 1 teine lause ja ÄS § 351 lg 3 annavad aktsionäridele õiguse omandada aktsiakapitali suurendamisel uusi aktsiaid ulatuses, mis vastab neile seni kuuluvale suhtelisele osalusele aktsiakapitalis. ÄS § 345 lg 1 on aktsionäride (eelkõige väikeaktsionäride) kaitseks kehtestatud norm. Märkimise eesõigus peab tagama, et aktsionärid säilitavad oma senise osaluse aktsiaseltsis (p 39).
Tulenevalt aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõttest (ÄS § 272) on märkimise eesõiguse välistamine või piiramine ainult ühe või mõne aktsionäri suhtes lubatud üksnes siis, kui need aktsionärid, kelle eesõigus välistatakse või seda piiratakse, sellega nõustuvad. Mõjuva põhjuse olemasolul ehk juhul kui ühingu huvid nõuavad mõne aktsionäri nõustumist märkimisõiguse välistamisega, võib neilt tahteavaldust nõuda (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-03, p 15; 30. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-12, p 15) (p 40).
Viidatud tsiviilasjades nr 3-2-1-6-03 ja 3-2-1-45-12 oli tegu väikese arvu osanike või aktsionäridega nn suletud tüüpi äriühingutega (p 41).
Aktsiaseltside puhul, kelle osalus on jagatud paljude väikeaktsionäride vahel, tuleb ÄS §-st 272 tulenevat aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet rakendada erinevalt. Oleks ebamõistlik ja ülemäära koormav nõuda suure aktsionäride arvuga aktsiaseltsilt, et ta esitaks olukorras, kus ühingu huvid seda nõuavad, märkimise eesõigusest ilma jäetud ja nõusoleku andmisest keeldunud või mittehääletanud aktsionäride vastu kohtusse hagi nõusoleku saamiseks.
Aktsiaseltsides, kus on üle 50 aktsionäri, on samasugune tulemus proportsionaalselt ja ühingu huve arvestades saavutatav sel teel, et aktsionär, kes leiab, et tema õigusi on tema märkimisõiguse välistamisega ning vahetusvõlakirjade või aktsiate suundemissiooniga ühele või mõnele aktsionärile rikutud, võib ÄS § 302 lg 1 alusel esitada kohtusse aktsiaseltsi vastu otsus(t)e kehtetuks tunnistamise hagi, tuginedes ÄS § 272 rikkumisele (p 41).
Aktsiaraamatusse aktsionärina kantud esindajakonto omajal on õigus teostada aktsionäriõigusi, mh vaidlustada vajadusel üldkoosoleku otsuseid (p 18).
Aktsiaraamatusse aktsionärina kantud esindajakonto omajal on õigus teostada aktsionäriõigusi, mh vaidlustada vajadusel üldkoosoleku otsuseid (p 18).
Sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused. Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust nõukogu liikmed või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (dokumenteeritud).
Sel juhul on tegu otsuse faktiliste puudustega, mis peaks vaidlustes otsuse kehtivuse üle olema pigem erandlik (p 21).
Otsuse puudumisest tuleb eristada olukorda, mil otsuse poolt on andnud hääled iseenesest õiged isikud otsuse vastuvõtmiseks vajalikus ulatuses, kuid mõni otsuse poolt hääletanu ei omanud nt seadusest või põhikirjast tulenevalt hääletamise õigust, või on tema hääle andmine kui tahteavaldus tühine või tühistatud või kui nt aktsionäri esindajal puudus selleks volikiri.
Sel juhul on tegu otsuse õiguslike puudustega, mis võivad TsÜS § 33 lg-test 2 ja 3 tulenevalt (aktsiaseltsi puhul ka ÄS § 302 lg 1 järgi) olla aluseks otsuse kehtetuks tunnistamisele. Lisaks võib otsus olla seaduses sätestatud juhul tühine, kusjuures tühisuse alused näevad ette TsÜS § 38 lg 2 ja ÄS § 3011 lg 1 (p 22).
Otsust saab vaidlustada põhjendusega, et aktsionäride üldkoosolekul on hääled antud ÄS § 303 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirangut rikkudes, üksnes otsuse kehtetuks tunnistamise kaudu ÄS § 302 lg 1 alusel. Ka olukorras, kus suure aktsionäride arvuga aktsiaseltsi puhul välistatakse otsusega aktsionäride märkimise eesõigus vastuolus ÄS §-st 272 tuleneva aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõttega, saab kolleegiumi arvates otsuse rikkumise tõttu üksnes kehtetuks tunnistada (p 23).
Kui vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse poolt anti hääli tulenevalt aktsiatest, millega seaduse kohaselt hääletada ei võinud, saab otsuse ÄS § 302 lg 1 esimese lause järgi kehtetuks tunnistada. (p 34)
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16) (p 26).
Otsuse kehtetuks tunnistamise nõuet ei saa lugeda aegunuks, kui hageja on seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja täiendab seda pärast otsuse vastuvõtmist kulgema hakanud kolmekuulise tähtaja möödumist otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega, tingimusel et asjaolud, millele hageja tugineb (hagi alus), on samad (p 32).
Aktsionär, kes leiab, et tema õigusi on tema märkimisõiguse välistamisega ning vahetusvõlakirjade või aktsiate suundemissiooniga ühele või mõnele aktsionärile rikutud, võib ÄS § 302 lg 1 alusel esitada kohtusse aktsiaseltsi vastu otsus(t)e kehtetuks tunnistamise hagi, tuginedes ÄS § 272 rikkumisele (p 41).
|
| 3-1-1-133-13
|
Riigikohus |
20.01.2014 |
|
Tulenevalt KarS § 2 lg-st 2, § 32 lg-st 1 ja §-st 37 ei saa karistada juriidilist isikut, kes ei olnud teo toimepanemise ajal TsÜS § 26 lg 2 ja § 45 lg 2 kohaselt õigusvõimeline. Äriühingu jagunemisel eraldumise teel tekkinud uuele äriühingule ei saa karistusõiguslikult omistada jagunenud ühingu poolt enne jagunemist toime pandud tegu.
Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) ei saa üle minna õigusjärgluse korras.
Kehtiv õigus ei näe ette alust omistada ühe juriidilise isiku süütegu teisele juriidilisele isikule tulenevalt nende juriidiliste isikute majanduslikust identsusest (nt tulenevalt ettevõtte üleminekust).
Väljendite "fiktiivne tehing" ja "fiktiivne arve" kasutamine on maksuõigussuhetes liialt umbmäärane ja mitmeti mõistetav. Kasutada tuleks tsiviilseadustiku üldosa seaduses kehtetu, eeskätt tühise tehingu kohta sätestatut. Termini "fiktiivne" arve/tehing asemel võiks kasutada termineid "võltsarve" ja vajadusel ka "näilik tehing", eristades seejuures sellist näilikku tehingut, millega varjatakse teist tehingut (vt ka RKHKo 3-3-1-23-12, p 17 ja 3-3-1-81-12, p 16).
Kui kohtud on jätnud süüdistatavate osalise õigeksmõistmise kohtuotsuse resolutiivosas ekslikult kajastamata, kuid kohtute tahe süüdistatavate osaliseks õigeksmõistmiseks on kohtuotsuses ilmne, saab Riigikohus resolutiivosa puuduse kõrvaldada KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel.
Kui juriidilisest isikust süüdistatav on äriregistrist kustutatud, tuleb kriminaalmenetlus tema suhtes KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 4 alusel lõpetada.
Olukorras, kus on tuvastatud, et ilma nõuetekohase algdokumendita välja makstud raha kasutati äriühingust maksumaksja ettevõtluses, pole TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 kohaldatav olenemata sellest, kas nõuetekohase algdokumendita välja makstud raha enne ettevõtluses kasutamist ka maksumaksja pangakontole või kassasse tagastati.
Kui äriühing teeb nõuetekohase algdokumendita (nt võltsitud arve alusel) väljamakse ja see tagastatakse äriühingule, kes kasutab seda raha oma töötajatele töötasu maksmiseks, tuleb ka väljamakse kvalifitseerida töötasuna. Sellisel juhul on algne väljamakse maksuõigusliku tähenduseta ja seda võib majanduslikult sisult võrrelda raha toomisega pangakontolt kassasse. Kõnealuses olukorras ei teki äriühingul mitte TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tulumaksukohustust esiti tehtud väljamakselt, vaid TuMS § 40 lg 2 ja § 41 p 1 alusel tulumaksu kinnipidamiskohustus ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 ja § 4 p 1 alusel sotsiaalmaksukohustus töötajatele tehtud väljamaksetelt (lisandub veel töötuskindlustusmaksete maksmise ja kinnipidamise kohustus, mis pole aga käsitatav maksukohustusena).
Kohtu otsustus süüdistatavate osalise õigeksmõistmise kohta peab kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas (vt ka 3-1-1-61-08, p 15.1). Maksuhaldurile valeandmete esitamises (KarS § 3891) esitatud süüdistuse puhul tuleb silmas pidada, et kui süüdistuses nimetatud maksudeklaratsioonis pole valeandmeid esitatud, tuleb isik selles deklaratsioonis valeandmete esitamises õigeks mõista. Kui aga väheneb summa, mille võrra konkreetses maksudeklaratsioonis maksu- või kinnipidamiskohustust tegelikust väiksemana või tagastusnõuet tegelikust suuremana näidati, ei too see üldjuhul kaasa süüdistatava osalist õigeksmõistmist, vaid üksnes kuriteo ulatuse vähenemise.
Süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt ka 3-1-1-47-07, p 23 ja 3-1-1-61-08, p 16.7).
TsÜS § 27 lg 2 sätestab, et eraõigusliku juriidilise isiku asutamisleping või asutamisotsus loetakse pärast juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui lepingu sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasatoovad asjaolud. Eraõigusliku juriidilise isiku asutamislepingut või asutamisotsust ei saa pärast juriidilise isiku registrisse kandmist tühistada. Samuti näeb ÄS § 446 lg 7 ette, et jagunemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse. Seega kaotab asutamisleping või -otsus, samuti jagunemisotsus juriidilise isiku registrisse kandmisega oma õigusliku tähenduse. (p 13)
|
| 3-2-1-72-13
|
Riigikohus |
20.06.2013 |
|
Juriidilise isiku organi otsus kujuneb organi liikmete (osaühingu puhul osanike) erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud mingi kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse tehingu kohta sätestatut. Eelnevast tulenevalt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12; 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10). Otsuse kui mitmepoolse tehingu eripäraks on enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei nõustunud (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12). (p 21)
TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud talumisvolitus tuleb kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud. (p 18)
Juriidilise isiku organi otsus on mitmepoolne tehing, mille eripäraks on enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei nõustunud (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12). (p 21)
Osanike otsuse tõlgendamisel ei saa võtta aluseks enamusosaniku tahet. (p 22)
Küsimuses, mille otsustamiseks on vajalik osanike otsus, peab osanike otsus olema selgesõnaline ja kui otsustatakse mingi tegevuse heakskiitmist, peab ka see heakskiit otsuses selgelt väljenduma. Lisaks peab selline otsus vastama seadusest ja põhikirjast tulenevatele kvooruminõuetele (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34). (p 24)
Kui osanike koosoleku protokoll on notariaalselt kontrollitud, tuleb eeldada, et notari selgitamiskohustuse kaudu on eelduslikult tagatud, et protokollis kajastub osalejate tegelik tahe. (p 26)
Juriidilise isiku organi otsus kujuneb organi liikmete (osaühingu puhul osanike) erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud mingi kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse tehingu kohta sätestatut. Eelnevast tulenevalt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12; 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10). Otsuse kui mitmepoolse tehingu eripäraks on enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei nõustunud (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12). (p 21)
Osanike otsuse tõlgendamisel ei saa võtta aluseks enamusosaniku tahet. (p 22)
Küsimuses, mille otsustamiseks on vajalik osanike otsus, peab osanike otsus olema selgesõnaline ja kui otsustatakse mingi tegevuse heakskiitmist, peab ka see heakskiit otsuses selgelt väljenduma. Lisaks peab selline otsus vastama seadusest ja põhikirjast tulenevatele kvooruminõuetele (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34). (p 24)
Kui osanike koosoleku protokoll on notariaalselt kontrollitud, tuleb eeldada, et notari selgitamiskohustuse kaudu on eelduslikult tagatud, et protokollis kajastub osalejate tegelik tahe. (p 26)
Äriühingu juhtorgani liikmeks, sh nõukogu liikmeks olekuga ei kaasne automaatselt õigust saada tasu. ÄS § 326 lg 1 esimese lause järgi otsustab aktsiaseltsi nõukogu liikmete tasustamise korra ja tasu suuruse aktsiaseltsi üldkoosolek (vt ka Riigikohtu 8. septembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-03, p 17). Osaühingus on nõukogu liikmete tasustamise otsustamine osanike pädevuses. ( p 14)
Nõukogu liikme tasu võib tuleneda ka nõukogu liikmega sõlmitud lepingust, kuid selle lepingu tingimused peavad tulenema osanike otsusest. (p 15)
Osanike nõusolekut mittevajavaks, igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel tehtud tehinguks võib olla eelkõige tehing, millega äriühing osutab oma nõukogu liikmele sedasama äriühingu jaoks tavapärast teenust turuhinna alusel, mida ta tavapäraselt osutab ka teistele isikutele. (p 16)
Kui nõukogu liige teeb ÄS § 318 lg 6 teises lauses nimetatud tehingu ehk sõlmib lepingu igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel, siis on selline leping kehtiv juhul, kui selle sõlmib äriühingu nimel juhatuse liige või tema volitatud isik, sest ÄS § 181 lg 1 esimese lause järgi võib osaühingut kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Nõukogu liikmel ei ole seadusest tulenevat esindusõigust (vt ka Riigikohtu 23. detsembri 1997. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-97). (p 17)
|
| 3-2-1-187-12
|
Riigikohus |
30.01.2013 |
|
TsÜS § 38 lg-t 1 ja lg-t 2 ei saa samal ajal kohaldada. Kui juriidilise isiku organi otsus on TsÜS § 38 lg 2 järgi tühine, ei saa enam kohaldada sama paragrahvi esimest lõiget.
Riigikohus on leidnud, et TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (TsMS § 417 lg 2 teine lause), samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt selle kohta Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 14 ja 15; 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.
Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine, TsMS § 438 lg 1). Seejuures peab kohus lähtuma sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 viimane lause).
Kui hagi ei ole veenev ja hagi rahuldamine ei ole põhjendatud, siis tuleb sellise hagi korral kohaldada TsMS § 407 lg-t 6.
Riigikohus on leidnud, et TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (TsMS § 417 lg 2 teine lause), samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt selle kohta Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 14 ja 15; 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16).
TsMS §-s 422 mõtte kohaselt saab mõjuvaks lugeda põhjust, mis on objektiivse iseloomuga, ning selliseks põhjuseks saab olla sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ei saa ise vahetult mõjutada (vt Riigikohtu 15. mai 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-07, p 9).
Kuna kõik korteriühistu liikmed on ühtlasi korteriomanikud, siis on KOS § 14 lg 1 ja KOS § 14 lg 3 alusel korteri võõrandamise otsuse vastuvõtmiseks ühistu üldkoosolekul nõutav, et korteriühistu üldkoosolekul osalevatele korteriomanikele kuulub üle poole kaasomandiosadest ja otsuse poolt on enamik üldkoosolekul osalejatest (vt Riigikohtu 16. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-04, p 17).
Kuna kõik korteriühistu liikmed on ühtlasi korteriomanikud, siis on KOS § 14 lg 1 ja KOS § 14 lg 3 alusel korteri võõrandamise otsuse vastuvõtmiseks ühistu üldkoosolekul nõutav, et korteriühistu üldkoosolekul osalevatele korteriomanikele kuulub üle poole kaasomandiosadest ja otsuse poolt on enamik üldkoosolekul osalejatest (vt Riigikohtu 16. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-04, p 17). Korteriühistuseadusest tulenevalt võib KOS § 14 lg 5 alusel hagi esitada ka korteriühistu.
Kuna kõik korteriühistu liikmed on ühtlasi korteriomanikud, siis on KOS § 14 lg 1 ja KOS § 14 lg 3 alusel korteri võõrandamise otsuse vastuvõtmiseks ühistu üldkoosolekul nõutav, et korteriühistu üldkoosolekul osalevatele korteriomanikele kuulub üle poole kaasomandiosadest ja otsuse poolt on enamik üldkoosolekul osalejatest (vt Riigikohtu 16. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-04, p 17). Korteriühistuseadusest tulenevalt võib KOS § 14 lg 5 alusel hagi esitada ka korteriühistu.
|
| 3-2-1-155-12
|
Riigikohus |
04.12.2012 |
|
Tühist otsust ei saa erinevalt vaidlustatavast otsusest kinnitada. Vastu saab võtta küll sisuliselt samasuguse otsuse, kui selles on varasema otsuse tühisuse alused kõrvaldatud. See aga ei tähenda, et uue otsuse vastuvõtmisega muutuks varasem tühine otsus kehtivaks. Uue samasisulise otsuse vastuvõtmisel on õiguslik mõju uuel otsusel ning vana otsus on jätkuvalt tühine (vt ka Riigikohtu 30. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-08, p-s 12). (p 12)
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist saavad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist. Neil isikutel, kellele on seadusega ette nähtud õigus osaühingu otsuseid vaidlustada, on selleks ka õiguslik huvi. Nende vaidlustamisõigus tuleneb seadusest ning neil on huvi osaühingu otsuste kehtivuse vastu tulenevalt nende seosest osaühinguga. (p 13)
Audiitori koosolekul viibimine ning selgituste andmine on vajalik selleks, et osanikud saaksid teha majandusaasta aruande kinnitamise kohta informeeritud otsuse. (p 11)
|
| 3-2-1-56-12
|
Riigikohus |
17.05.2012 |
|
Juriidilise isiku kui seadusjärgse esindaja esindusõigus ei saa tuleneda taluvusvolitusest TsÜS § 118 lg 2 mõttes.
Kui isik on kantud juhatuse liikmena (seaduslik esindaja) registrisse, kehtib registrikanne kolmanda isiku suhtes üldjuhul õigena ning sellise isiku sõlmitud leping registrikandele tugineva kolmanda isikuga on sõlmitud kehtivalt.
Kui maakohtu otsus vaidlustatakse tervikuna (sh kõrvalnõuete osas), moodustavad asja hinna apellatsioonimenetluses TsMS § 137 lg-st 4 tulenevalt põhinõue ja kõrvalnõuded arvestatuna maakohtu otsuse tegemise seisuga (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).
RÕS § 17 lg 1 näeb mh ette võimaluse, et kriminaalmenetluses isikule antud riigi õigusabi säilitatakse ka sellele järgnevas tsiviilkohtumenetluses, kuid seda üksnes juhul, kui tegemist on asja ülekandumisega, st kui isik jätkab muus menetluses sisuliselt samas rollis.
|
| 3-2-1-116-10
|
Riigikohus |
05.01.2011 |
|
KPS § 4 lg 1 esimese lause järgi pandilepingu sõlmimine ning KPS § 4 lg 3 ja § 16 lg 2 järgi avalduse alusel kande tegemine kommertspandiregistrisse. Kui pandileping ei kehti või kandeavaldus on esitatud teise isiku nimel selleks õigust omamata, on pant kantud registrisse alusetult. Kuna kommertspandiseaduses puudub selgesõnaline võimalus ja regulatsioon alusetult registrisse kantud kommertspandi kustutamiseks vajaliku pandipidaja nõusoleku nõudmiseks, on selles olukorras võimalik kohaldada analoogia korras antud olukorda kõige lähemalt reguleerivat AÕS § 65 lg-t 1, mis võimaldab nõuda pandipidajatelt nõusolekut alusetult registrisse kantud pantide kustutamiseks. Pandipidajate kohustamisel nõusolekut anda asendab nõusolekut TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 järgi (aga ka KPS § 1 lg 3 ja AÕS § 2973 lg 2 nende koostoimes) kohtulahend. Samuti saab kohaldada kolleegiumi varasemat praktikat hüpoteegi kustutamisel kinnistusraamatust (vt nt Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 16).
Kommertspantide kustutamist ei takista iseenesest asjaolu, et laenulepingu tühisuse korral võib kostja olla kohustatud laenusumma hagejatele tagastama alusetu rikastumise sätete järgi, kui selliseid nõudeid kommertspandiga tagatiskokkuleppe järgi ei tagatud.
Hüpoteegi kustutamise vaidluses määratakse asja hind eelduslikult hüpoteegisummaga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22 ja nr 3-2-1-153-09, p 27). Samamoodi arvestatakse asja hind kommertspandi kustutamise vaidluse puhul.
Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles vaidlustasid maakohtu otsuse nii hagi rahuldamise kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Arvestades seda, et nii haginõudeid kui ka vastuhaginõudeid tuleb käsitleda eraldi, kuna nii hagejad kui ka kostjad on igas nõudes eraldiseisvad ega sõltu üksteisest, tuleb lähtuda TsMS § 137 lg-st 1. Seetõttu tuleb iga nõuet käsitleda ka kaebuse hinna määramisel iseseisvalt. Küll ei tule TsMS § 137 lg 2 esimese lause järgi liita hagi ja vastuhagi hindu, kuna nõuded välistavad üksteist. Iga hageja hagi rahuldamine (kehtiva) laenulepingu alusel välistaks tema vastu suunatud kostja vastuhagi rahuldamise pandi kustutamiseks. Seetõttu tuleb TsMS § 137 lg 2 teise lause järgi lähtuda suurema hinnaga hagist. Hagejate kaebuste hinnad tuleb määrata iga hagi ja vastuhagi kaupa, kus pooled on samad.
Kui hagejad on esitanud hagiavalduse küll ühiselt, kuid vaidluse esemeks on igaühe rahaline nõue kostja vastu eraldi, osalevad hagejad menetluses iseseisvalt TsMS § 207 lg 2 mõttes.
Tasaarvestusavalduse lahendamist ei takista see, et hagejad on sellele vastu vaielnud (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10). Samuti on lubatav kostja tasaarvestusavalduse esitamine menetluses alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, st tegemist ei ole tingimusliku avaldusega VÕS § 198 teise lause mõttes.
Äriseadustiku § 34 lg 2 esimene lause sätestab, et äriregistri kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. See tähendab, et kolmandad isikud, kes näevad äriregistrist isikut juhatuse liikmena, võivad seda uskuda ega pea uurima lähemalt isiku suhteid äriühinguga. Ebaõige kande riski kannab sel juhul äriühing.
Äriseadustiku §-s 34 ei ole välistatud osaühingu osanikke kolmandate isikutena, kes sättele tugineda võivad. Osaühingu juhatuse liikme kande puhul ei ole ÄS § 34 lg 2 mõttes kolmandateks isikuteks üksnes juhatuse liige ja osaühing.
Tehingu teine pool ei saa äriregistri kandele tugineda, kui ta ise esindas tehingu teinud äriühingut või kui tema esindaja oli samal ajal ka selle äriühingu esindaja.
Maakohus saab TsMS § 136 lg 4 alusel ka vastuhaginõuete hinda muuta, kui ta leiab, et nt hind on tegelikult Riigikohtu määratust madalam, arvestades tagatud nõuete suurust ja nõuete panditud vara arvel realiseerimise võimalusi. Seejuures tuleks poolte seisukohad enne ära kuulata ja vajadusel võimaldada esitada tõendeid. Lisaks on maakohtul TsMS § 147 lg 3 järgi võimalus jätta nt vastuhagi kas või mõne hageja suhtes läbi vaatamata, kui kostja nõutud riigilõivu ei tasu. Seejuures peab kohus kostjale selgitama, et ta peab täpsustama, millist nõuet millises ulatuses ta lahendada soovib.
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks.
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks.
Kui dividendi maksmise otsus ei kehti, tuleb hinnata, kas on õigus nõuda dividendi tagastamist ÄS § 158 lg 1 (kui VÕS § 1028 erinormi) alusel (vt ka nt Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Seejuures tuleb hinnata ka seda, kas osanikud teadsid või pidid dividendi saamisel selle alusetusest teadma (ÄS § 158 lg 2).
Äriühing võib põhimõtteliselt vabalt otsustada, kas ta jaotab oma kasumit ja maksab dividendi, kui sellega ei kahjustata osanike ega ühingu võlausaldajate huve. Kord kehtivalt otsustatud dividendi väljamaksmist ühing osaniku või aktsionäri nõusolekuta üldjuhul enam muuta ei saa (vt Riigikohtu 10. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-04, p-d 14-16). Hoopis teine küsimus on see, kas osade müüjad ja ostja olid võlaõiguslikult kokku leppinud, kas osanikud võivad enne osade võõrandamist n.ö välja võtta ühingust dividendi või tuleb see raha jätta ühingusse. See on aga müügilepinguline vaidlus, mille saab lahendada mh VÕS §-dele 217 jj tuginedes. Seejuures võib kõne alla tulla nt ostuhinna alandamine, kui müügiese ei vastanud kokkulepitud tingimustele (nt kapitaliseeritus). Samuti võib kõne alla tulla müüja(te) vastutus VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 alusel ostja eest olulise info (dividendi maksmine) varjamise eest või ka ostjapoolne lepingu eksimuse (või pettuse) alusel tühistamine (vt TsÜS §-d 92-95).
Hageja võib hagi esitades tugineda alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele, nt paluda kontrollida kahju hüvitamise nõuet nii lepingulise kui ka deliktilise nõudena. Samuti võib hageja menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3).
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks. Sellisel juhul saab osaühingu osanike otsuse tühisuse üle kohtumenetluse raames uuesti otsustada (vt ka TsÜS § 38 lg 7 esimene lause).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2).
Hageja õigus tugineda hagi esitades alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele, samuti menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3), ei muuda kohtu kohustusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel.
Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1).
Kui menetluses on üksteisest sõltumatult mitu haginõuet ja mitu vastuhaginõuet, tuleb seda menetluskulude jaotamisel arvestada. Õigusabikulude põhjendatuse kindlaksmääramisel saab aga nõuete ühist menetlemist ja hagejate ühist esindust arvestada.
|
| 3-2-1-88-10
|
Riigikohus |
10.11.2010 |
|
Kolleegium viitab Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, mille p-s 31 leiti, et äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks. Kolleegium leiab, et lõppenuks ei saa lugeda ka vahepeal registrist kustutatud äriühingu varale seatud käsutuskeeldu, kui äriühing registris "taastatakse". Käsutuskeelu ja/või kohustuste lõppemine üksnes isiku registrist kustutamisega võiks anda võimaluse kohustuste täitmisest kõrvale hoida äriühingu registrist kustutamisega ja hilisema "taastamisega". Käsutuskeelu edasikestmise eesmärgiks tuleb lugeda ka õigusrahu tagamist ning mitme sissenõudja korral uue nõuete rahuldamise nn võidujooksu tekkimise vältimist.
vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-30-07, p 10.
|
| 3-2-1-45-10
|
Riigikohus |
02.06.2010 |
|
Ajavahemik, mil juriidilisel isikul ei ole õigusvõimet, on käsitatav aegumise tähtaja peatumise ajana. Analoogia korras on sellisele olukorrale kohaldatav TsÜS § 165, milles sätestatakse aegumise peatumist füüsilise isiku puhul olukorras, kus ta ei saa oma õigusi teostada (piiratud teovõime tõttu).
TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga.
Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 31). Eeltoodud põhimõte on analoogne TsÜS §-s 21 surnuks tunnistatud füüsilise isiku elusoleku kohta sätestatuga.
AÕS § 96 lg 3 järgi saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldusest tulenevalt. Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-01, p 3).
|
| 3-2-1-33-10
|
Riigikohus |
04.05.2010 |
|
Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine hoolsuskohustus ja olla juriidilisele isikule lojaalne lojaalsuskohustus (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10; nr 3-2-1-41-05, p 31).
Juhatuse liikme kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldub VÕS § 115.
Juhatuse liikme vastutust osaühingu ees võib modifitseerida kokkuleppel juhatuse liikmega või OÜ põhikirjas, mh ette näha vastutuse nt üksnes süüliste või raskelt hooletute tegude eest. Kokkuleppe kehtivuse hindamisel saab juhinduda VÕS § 106 lg-st 2.
Juhatuse liikmete poolt äriühingu põhilise vara, kinnisasja võõrandamine, vältimaks vara arvel äriühingu võlausaldaja nõude sissenõudmist, ei ole kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). Sellist tegevust võib hinnata äriühingu maksejõuetuse tahtliku põhjustamisena KarS § 384 mõttes. Samuti võivad juhatuse liikmed niimoodi käitudes muutuda isiklikult vastutavaks äriühingu võlausaldajate ees (vt ka nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). Vastutuse välistaks üksnes see, kui juhatuse liikmed tõendavad, et nad tegutsesid korraliku ettevõtja hoolsusega.
Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).
Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).
Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine hoolsuskohustus ja lojaalsuskohustus (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10; nr 3-2-1-41-05, p 31).
Juhatuse liikme vastutust osaühingu ees võib modifitseerida kokkuleppel juhatuse liikmega või OÜ põhikirjas, mh ette näha vastutuse nt üksnes süüliste või raskelt hooletute tegude eest. Kokkuleppe kehtivuse hindamisel saab juhinduda VÕS § 106 lg-st 2.
Juhatuse liikme kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldub VÕS § 115.
Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).
|
| 3-2-1-104-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest AÕS § 349 lg 1 järgi võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ja seega keelatud juhul, kui hüpoteegiga on tagatud mh tulevased nõuded ning rahuldatud on pandiga tagatud olemasolevad nõuded ning tagatud tulevased nõuded ei muutu ilmselt lähiajal sissenõutavaks, on muul viisil piisavalt tagatud või moodustavad täidetud kohustustega võrreldes väikese osa.
Olulise viite selle kohta, et välismaist äriühingut juhiti tegelikult Eestist või et siin toimus tema põhitegevus, annab mh see, kui Eesti füüsilisele isikule on antud ühingu esindamise ja/või pangakonto käsutamise õigus ja Eestis on tehtud oluline osa äriühingu tehingutest ja/või pangatoimingutest, mh on Eestis võetud raha välja kontolt. Kui isikule tuleb kohaldada Eesti õigust, kuid see ei vasta Eesti eraõigusliku juriidilise isiku tunnustele, mh kui seda ei ole kantud siin äriühinguna äriregistrisse, saab tema tegevuse omistada isiku(te)le, kes tema eest tegutses(id), st see isik või need isikud vastutavad mh isiklikult tema kohustuste eest.
Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Võimalus, et tagatud tulevaste nõuetena käsitletakse ka võimalikke tulevikus loovutatavaid nõudeid, peab olema tagatiskokkuleppes selgelt kokku lepitud.
Hagihind peaks nähtuma asja lahendava kohtu otsusest.
Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Võimalus, et tagatud tulevaste nõuetena käsitletakse ka võimalikke tulevikus loovutatavaid nõudeid, peab olema tagatiskokkuleppes selgelt kokku lepitud. Ainuüksi see ei välista aga tagatiskokkuleppe või loovutamise võimalikku vastuolu heade kommetega.
Hüpoteek ei eelda asjaõigusena AÕS § 325 lg 4 järgi tagatava nõude olemasolu, st see on tagatava nõude suhtes mitteaktsessoorne. Siiski on hüpoteegi mitteaktsessoorsus oluliselt piiratud hüpoteegi realiseerimisel. Nimelt annab hüpoteek AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Ka võib hüpoteegipidaja nõuda AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
Kui võlausaldaja tõendab laenulepingu olemasolu, pöördub tõendamiskoormis ümber ja võlgnik peab omakorda tõendama, et laenulepingu alusel tagatud võlga tegelikult ei ole.
Hüpoteek annab AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Hüpoteegipidaja võib nõuda AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
Kinnisasi vastutab üksnes omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest, mitte loovutatud nõuete eest.
AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramiseks.
Hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest AÕS § 349 lg 1 järgi võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ja seega keelatud juhul, kui hüpoteegiga on tagatud mh tulevased nõuded ning rahuldatud on pandiga tagatud olemasolevad nõuded ning tagatud tulevased nõuded ei muutu ilmselt lähiajal sissenõutavaks, on muul viisil piisavalt tagatud või moodustavad täidetud kohustustega võrreldes väikese osa.
|
| 3-2-1-44-08
|
Riigikohus |
11.06.2008 |
|
VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2).
Kompromissilepingul on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu. Kuivõrd kompromissilepingu oluliseks tunnuseks on vastastikuste järeleandmiste tegemine, siis isegi juhul, kui kompromissilepingu sõlmimisel osalevad rohkem kui kaks isikut, peavad kõik pooled tegema kompromissieseme raames järeleandmisi. Järeleandmise all ei tule siinkohal mõista üksnes nõuetest täielikku või osalist loobumist. See võib seisneda nt võlasuhte või selle puudumise tunnustamises. Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikkuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes.
Nõuetest loobumises või nõuete puudumises võivad pooled kokku leppida ka ilma kompromissilepingut sõlmimata.
TsMS § 691 lg 2 alusel asja uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule saatmise põhjuseks on eelkõige olukord, kus sama ringkonnakohtu kohtunikud on kõik taandatud või tuleks taandada asja läbivaatamisest.
TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.
Osaühingu juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest osaühingu ees ÄS § 187 lg 2 ja TsÜS § 46 lg 1 järgi. Kuna isik ei olnud enam hageja juhatuse liige ja ta sai teada oma juhatusest tagasikutsumisest samal kuupäeval, siis võib ta vastutada 500 000 krooni töövõtjale ülekandmisega hagejale kahju tekitamise eest lepinguvälisel alusel.
|
| 3-2-1-38-08
|
Riigikohus |
21.05.2008 |
|
Arestipandiõigus on täitemenetluses arestimisega tekkiv seaduslik pandiõigus, mis annab TMS § 65 lg 2 kohaselt sissenõudjale üldjuhul samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus. Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Ringkonnakohus on jätnud määruses võtmata seisukoha menetluskulude jaotuse kohta, mis on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Pankrotiseaduse § 146 saab kohaldada siis, kui on välja kuulutatud võlgniku pankrot.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Nõuete rahuldamine saab PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerija ülesannete hulgas olla juhtudel, mil sissenõudja kasuks ei ole pankrotimenetluse lõpetamise ajaks tekkinud kehtivat arestipandiõigust või see on mingil põhjusel lõppenud. Sel juhul saab vajaduse korral kohaldada ka TsÜS § 44. Kui PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetluse lõpetamise ajaks on eelnevalt alustatud täitemenetluses arestitud sissenõudja kasuks kinnisasi, siis TMS § 142 lg 3 kohaselt arestipandiõigust küll ei teki, kuid siis tuleneb täitemenetluse lubatavus täitemenetluse peatamise aluse äralangemisest.
|
| 3-2-1-18-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest (nt käsunduslepingust) tulenevate kohustuste rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga. Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga (PankrS § 163 lg 5 sätestab üksnes pankrotihalduri kohustuse esitada vastav nõue). Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 järgi, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 183 lg 2 kohaselt menetlusabi antakse, kui menetluskulusid ei saa katta varalist huvi omav isik. Eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga. Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
|
| 3-2-1-114-07
|
Riigikohus |
17.12.2007 |
|
Riigiasutustel võib seaduse järgi olla küll õigus lepinguid sõlmida, aga lepingupooleks on sellisel juhul riik kui juriidiline isik.
Ainuüksi asjaolu, et Eesti Vabariik kui lepingupool formeeris ümber oma kaitseväe struktuuriüksused, ei anna alust VÕS § 196 lg 1 alusel vaidlusaluseid hankelepinguid erakorraliselt üles öelda. Kaitseväe struktuuriüksuste ümberformeerimisega peab kaasnema olukord, mis on kvalifitseeritav lepingute ülesütlemise mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1 mõttes. Ka toiduainete tarnevajaduse suurenemine ei anna iseenesest alust juba sõlmitud hankelepingute erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna juurdevajatavate toiduainete ostmiseks võib näiteks olla vajadusel võimalik korraldada uus riigihange.
Erakorralistel asjaoludel võib kestvuslepingu erakorraliselt üles öelda ka mõjuval põhjusel, mis on tingitud lepingut ülesütlevast poolest endast. Sellisel juhul võib aga lepingut ülesütleva poole käitumine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus.
|
| 3-2-1-132-06
|
Riigikohus |
15.01.2007 |
|
Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime algab TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Registrist kustutatud äriühingu õigusvõime säilib kaebuse esitamiseks registrist kustutamise peale. Kuna seadus võimaldab registrist kustutatud äriühingu n-ö ennistada, siis äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks.
Asjaõigusliku käsutuslepingu tühisusele võib tugineda lisaks lepingu poolele ka muu isik (erinevalt võlaõiguslikust lepingust), kui leping rikub tema õigusi.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05.
AÕS § 277 lg 2 esimese lause rikkumise, st mitteomaniku poolt pandilepingu sõlmimise tagajärg on pandilepingu tühisus.
Eluruume võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse AÕSRS § 13 lg 6 esimese lause alusel võõrandada kui vallasasja. Sellise eluruumi omandamisele kehtisid ka asja üleandmisega omandamise kohta käivad AÕS §-d 92-95 (1997. a redaktsioonis). Vallasasjast korteri heauskse omandamise eelduseks on eelkõige mitteomanikust võõrandaja ja omandaja vaheline (kehtiv) omandi üleandmise (asjaõigus)kokkulepe, omandaja poolt valduse saamine asjale ning omandaja heausksus võõrandaja käsutusõiguse olemasolu suhtes. Vallasasja (sh korterit) saab AÕS §-des 93 ja 94 toodud asjaoludel AÕS § 95 järgi (ka enne 1. juulit 2003. a kehtinud redaktsioonis) heauskselt omandada üksnes siis, kui omandaja on heauskne mitte ainult asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ajal, vaid ka otsese valduse saamise ajal. Seega ei piisa vallasasja heauskseks omandamiseks üksnes asja kaudse valduse omandamisest. Tähendust ei oma võimaliku üürilepingu sõlmimine korteri kasutamiseks ega selle üleminek korteri uuele omanikule.
Tulenevalt TsMS § 321 lg-st 1 peab kohus toimetama dokumendi menetlusosalise esindajale kätte ka siis, kui ta annab selle üle menetlusosalisele isiklikult.
|
| 3-2-1-101-06
|
Riigikohus |
16.11.2006 |
|
KÜS mõttes on korteriühistuks korteriomanike, vallasajana erastatud korterite omanike või korterihoonestusõiguse omanike loodud mittetulundusühistu. Ehitise kui vallasasja või kinnistu kaasomanikel ei ole keelatud asutada mittetulundusühingut ehitise, sh elamu majandamiseks. Kuid vallasasjaks oleva ehitise või kinnistu kaasomanike loodud mittetulundusühing ei saa olla korteriühistu KÜS mõttes.
Vallasasjaks oleva ehitise kaasomanike asutatud mittetulundusühingu nimetamine põhikirjas korteriühistuks ei kujuta endast olulist vastuolu seadusega TsÜS § 40 lg 1 p 3 tähenduses, sest mittetulundusühing saab oma nime viia seadusega kooskõlla, muutes põhikirja.
Erinevalt korteriühistu asutamisest ei loo tavalise mittetulundusühingu asutamine kohustusi isikutele, kes ei ole mittetulundusühingu liikmed. Juhul, kui mittetulundusühingu põhikirja järgi pannakse seoses mittetulundusühingu asutamise ja tegevusega kohustusi isikutele, kes ei ole mittetulundusühingu liikmed, ei vasta mittetulundusühingu põhikiri seadusele. Selline põhikirja vastuolu seadusega ei ole aga oluline vastuolu TsÜS § 40 lg 1 p 3 mõttes, sest seda on võimalik kõrvaldada ja kohus peab andma mittetulundusühingule tähtaja põhikirja seadusega kooskõlla viimiseks ning alles rikkumise tähtajaks kõrvaldamata jätmise korral sundlõpetama mittetulundusühingu.
Erinevalt korteriühistu asutamisest ei loo tavalise mittetulundusühingu asutamine kohustusi isikutele, kes ei ole mittetulundusühingu liikmed. Juhul, kui mittetulundusühingu põhikirja järgi pannakse seoses mittetulundusühingu asutamise ja tegevusega kohustusi isikutele, kes ei ole mittetulundusühingu liikmed, ei vasta mittetulundusühingu põhikiri seadusele. Selline põhikirja vastuolu seadusega ei ole aga oluline vastuolu TsÜS § 40 lg 1 p 3 mõttes, sest seda on võimalik kõrvaldada ja kohus peab andma mittetulundusühingule tähtaja põhikirja seadusega kooskõlla viimiseks ning alles rikkumise tähtajaks kõrvaldamata jätmise korral sundlõpetama mittetulundusühingu.
Vallasasjaks oleva ehitise kaasomanike asutatud mittetulundusühingu nimetamine põhikirjas korteriühistuks ei kujuta endast olulist vastuolu seadusega TsÜS § 40 lg 1 p 3 tähenduses, sest mittetulundusühing saab oma nime viia seadusega kooskõlla, muutes põhikirja.
Erinevalt korteriühistu asutamisest ei loo tavalise mittetulundusühingu asutamine kohustusi isikutele, kes ei ole mittetulundusühingu liikmed. Juhul, kui mittetulundusühingu põhikirja järgi pannakse seoses mittetulundusühingu asutamise ja tegevusega kohustusi isikutele, kes ei ole mittetulundusühingu liikmed, ei vasta mittetulundusühingu põhikiri seadusele. Selline põhikirja vastuolu seadusega ei ole aga oluline vastuolu TsÜS § 40 lg 1 p 3 mõttes, sest seda on võimalik kõrvaldada ja kohus peab andma mittetulundusühingule tähtaja põhikirja seadusega kooskõlla viimiseks ning alles rikkumise tähtajaks kõrvaldamata jätmise korral sundlõpetama mittetulundusühingu.
Mittetulundusühingu asutamisleping võib olla iseenesest vormistatud ka asutamiskoosoleku protokollina, kui see vastab muudele asutamislepingu kohta seaduses sätestatud nõuetele. Asutamislepingu poolteks saab sellisel juhul lugeda üksnes mittetulundusühingu asutamise poolt hääletanud isikuid.
|
| 3-2-1-53-05
|
Riigikohus |
24.05.2005 |
|
Õigustoimingute osas, milles haldur ei saa olla juriidilisest isikust pankrotivõlgniku esindajaks, on ka pärast pankroti väljakuulutamist esindajaks juhatus.
Kuna kompromissi kinnitamise poolt olnud võlausaldajate ühiseid huve peaks kohtumenetluses esindama haldur, siis ei pea kohus kompromissi kinnitamise vaidluses kaasama menetlusse kõiki võlausaldajaid.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
Kompromissi kinnitamise peatamine on võimalik TsMS § 213 alusel.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna. Kohus saab PankrS § 183 lg 2 järgi jätta kompromissi kinnitamata ka siis, kui esinevad asjaolud, mis toovad kaasa kompromissi tühisuse, või kui mõni lepinguosaline on tühistanud kompromissi mõnel tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
PankrS § 180 lg-st 1 ja § 184 lg-st 6 tulenevalt hõlmab kinnitatud kompromiss ka võlausaldajate nõudeid, mille tunnustamise üle käib kohtus vaidlus, kuid nende nõuete alusel ei ole võlausaldajatel õigust saada pankrotivarast väljamakseid enne nõuete kohtulahendiga tunnustamist.
|
| 3-2-3-7-05
|
Riigikohus |
24.05.2005 |
|
Kohtul ei ole kohustust kaasata kohalik omavalitsus kaasomanike vahelisse kaasomandis oleva kinnisasja reaalosaseks jagamise menetlusse. Vaidlustes, kus kohtuotsuse täitmine oleneb lisaks otsusele ka riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuste tegevusest avalike huvide kaitsel, tuleks kaaluda vastava asutuse TsMS § 89 lg 2 alusel kaasamist menetlusse arvamuse andmiseks.
Avalik-õiguslik juriidiline isik tervikuna (nt linn, vald) hõlmab ka selle isiku asutusi (nt linnavalitsust) ja seega on linn õigustatud esitama kohtuvigade parandamise avaldust TsMS § 372 järgi.
Kohtul ei ole kohustust kaasata kohalik omavalitsus kaasomanike vahelisse kaasomandis oleva kinnisasja reaalosaseks jagamise menetlusse. Kui kaasomandi jagamise kohta tehtud kohtuotsuses ei ole otsustatud kohaliku omavalitsuse õiguste üle, siis ei ole omavalitsusel õigust taotleda kohtuvea parandamist selles otsuses.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-103-03.
|
| 3-2-1-37-04
|
Riigikohus |
30.03.2004 |
|
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 96 lg-st 2 tulenevalt polnud võimalik seadusliku esindaja volitusi ilma seadusliku aluseta juriidilisest isikust väljapoole piirata.
Juhatuse liikmete ühine esindusõigus võidi kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 43 lg 2 järgi ette näha seaduses või põhikirjaga. Ühise esindusõigusega ei ole samastatav põhikirja nõue, mille kohaselt teatud tehingute tegemiseks on vajalik juhatuse eelnev nõusolek.
|
Facebook
Twitter