3-2-1-119-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud. Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Pooled muutsid menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks.
Kohus peab juba eelmenetluses juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see nõue oleks kohtule esitatud.
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada.
Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
Põhimõtteliselt võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist.
Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5 järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.
Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.
Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis jõustus 19. märtsil 1995. Nimetatud õigusabilepingu järgi saab lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
|
| 3-2-1-123-09
|
Riigikohus |
24.11.2009 |
|
TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellant kaebust muuta ja täiendada apellatsioonitähtaja lõpuni. Sama sätte lg 2 järgi ei välista eeltoodu apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Hageja on asendanud esialgu nõutud hagi eseme asjaolu muutumise tõttu teise esemega. Selliselt ei ole hageja TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi hagi muutnud. Viidatud sätte järgi ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist.
Asja menetlemisel ei ole esitatud väidet, et vaidlusaluse õigussuhte iseloomust tulenevalt ei kuulu asja lahendamine üldkohtu pädevusse. Seda ei väida hageja ka kassatsioonkaebuses. TsMS § 668 lg-st 3 tulenevalt ei oleks kassatsioonkaebuses sellele väitele tuginemine ka lubatav. Eeltoodust järelduvalt ei ole ka Riigikohtul alust tühistada vaidlusalust ringkonnakohtu otsust omal algatusel põhjusel, et üldkohus ei ole pädev asja lahendama. Küll tuleneb eeltoodust see, et menetlusökonoomiast lähtudes on üldkohus pädev asja arutama ka pärast ringkonnakohtu otsuse tühistamist muul alusel.
Järeldus, et haldusakti kehtivus välistab hüvitise väljamõistmise, on ekslik. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatakse põhimõte, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohese õiguskaitsevahendi kasutamisega (nt haldusakti vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses). Samas ka juhul, kui isik jättis tal olevad võimalused oma õiguste kaitseks kasutamata, ei ole hüvitise väljamõistmine täielikult välistatud. RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks ka hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla põhjendatud hüvitise vähendamine.
RVastS § 7 lg 1 järgi on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitada kahju õigusvastase, aga ka õiguspärase haldusaktiga, kui selle ellurakendamisel rikutakse seaduses ettenähtud korda.
|
| 3-2-1-11-09
|
Riigikohus |
21.04.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-08.
PKS § 70 ja § 61 lg 6 mõtte kohaselt ei ole võimalik pidada elatise tagasiulatuva väljamõistmise nõuet elatise nõude suurendamiseks enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes.
Juhul, kui hageja esitab hagi muutmise nõude seaduses sätestatud vormis, tuleb anda kostjale võimalus esitada sellele oma vastuväited.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-108-07.
Kui vanem maksab enne hagi esitamist vabatahtlikult lapse ülalpidamiseks miinimumsuuruses elatist ja kui lapse vajadusi ning vanemate varalist seisundit arvestades tuleb vanemalt mõista välja vabatahtlikult makstust suurem elatis, saab kohus PKS § 70 lg 2 alusel mõista vanemalt tagasiulatuvalt välja elatise ulatuses, mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem.
PKS § 70 ja § 61 lg 6 mõtte kohaselt ei ole võimalik pidada elatise tagasiulatuva väljamõistmise nõuet elatise nõude suurendamiseks enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes.
|
| 3-2-1-109-08
|
Riigikohus |
17.12.2008 |
|
Üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.
Enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 36 lg 1 p-st 2 ja lg-st 2 tulenevalt saab hageja nõuda kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal tema kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus.
Enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 21 kohaselt võib kaubamärgivaldaja (litsentsiaar) litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise õiguse teisele isikule/teistele isikutele (litsentsiaadile/litsentsiaatidele). Litsentsilepingu kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist. Kaubamärgiseadusest ei tulene, et isik, kes esitas kaubamärgi registreerimiseks taotluse Patendiametile, ei saanud sõlmida litsentsilepingut enne kaubamärgi registris registreerimist. Samuti ei tulene enne 1. maid 2004. a kehtinud kaubamärgiseadusest, et litsentsileping hakkab kehtima lepingu kohta kande tegemisest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-32-02.
Kaubamärgi õiguslik režiim tuleneb enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS §-st 5. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt ei tohi füüsiline ja juriidiline isik kaubamärgiomaniku loata kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki samade või sarnaste kaupade ning teenuste tähistamiseks majandus- ja äritegevuses. Kaubamärgi kasutamiseks loetakse KaMS § 5 lg 3 p 1 kohaselt kauba või pakendi tähistamist kaubamärgiga ja p 2 kohaselt kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumist müügiks, nende turustamist ja ladustamist müügi eesmärgil. Varasema KaMS § 34 kohaselt võetakse kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud kahju suuruse arvutamise aluseks tulu, mida ta oleks saanud kaubamärgi normaalsel kasutamisel. Saamata jäänud tulu on tasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuse tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. TsK § 222 lg 1 ja varasema KaMS § 36 lg 1 p 2 alusel on isikul iseenesest õigus nõuda ka saamata jäänud tuluna tulu, mida ta oleks saanud, kui oleks kahjuhüvitisena raha õigel ajal kätte saanud.
TsMS § 376 lg 5 p 2 kohaselt ei loeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist.
Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 60 lg-s 1 kirjeldatud võimalust jätta poole kohtukulud tema enda kanda ei või kohus suvaliselt kohaldada. Valides hagi osalisel rahuldamisel viidatud normis sisalduva kohtukulude jagamise kahe võimaluse vahel, tuleb muu hulgas arvestada ka hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osa proportsioone.
|
| 3-2-1-82-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Suuliselt ei ole võimalik kohtuistungil hagi alust või eset muuta.
Abikaasadel on õigus jagada ühisvara kokkuleppel ja kehtiva kokkuleppega jagatud ühisvara kohus abikaasa nõudel enam jagada ei saa.
Enne 01.07.2001. a kehtinud TsÜS § 91 lg 1 järgi võisid pooled teha tehingu mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. PKS § 18 lg 4 järgi tuli üksnes abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tõestada notariaalselt. Samas nägi asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 teine lause ette, et ka ehitise või selle osa võõrandamise tehing pidi kuni ehitisealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis. Lisaks asjaõiguskokkuleppele tuleneb AÕSRS § 13 lg-st 6 ka võlaõiguslikule lepingule kohustuslik notariaalse tõestamise vorminõue, mis kannab endas hoiatusfunktsiooni. Seega tuli ka ühisvara hulka kuuluva ehitise ja ehitise osa kui vallasasja jagamiseks sõlmida notariaalses vormis kokkulepe (nii kohustus- kui ka käsutustehing).
Ühisvara jagamise kokkulepet sõlmides soovivad abikaasad jagada ühisvara kokkulepitud osades (eelduslikult võrdsetes osades) ning määrata selle alusel kindlaks kummalegi abikaasale jäävad asjad ning varalised õigused ja kohustused. Olukorras, kus ühele abikaasale jääva asja osas on kokkulepe vorminõude rikkumise tõttu tühine, ei saa eeldada, et abikaasa oleks sõlminud ühisvara jagamise kokkuleppe ka siis, kui kokkuleppega ei oleks temale seda asja jäetud. Ühisvara jagamise kokkuleppe mõtteks on jagada abikaasade vahel kogu lepingus nimetatud vara. Seega, kui seadusest tuleneva vorminõude tõttu ei saanud pooled jagada korterit kui vallasasja notariaalselt tõestamata kokkuleppe alusel, on ühisvara jagamise kokkulepe tervikuna tühine ja kohus peab kogu kokkuleppega hõlmatud vara vaidluse korral jagama.
|
| 3-2-1-46-08
|
Riigikohus |
10.06.2008 |
|
Tulenevalt TsMS § 376 lg-st ei ole kohtuistungil suuliselt hagi aluse või eseme muutmine võimalik. Ainuüksi faktiliste ja õiguslike väidete täiendamine ei ole aga TsMS § 376 lg 5 p 1 kohaselt hagi muutmine.
Asjaõigusseadus ei näe ette omaniku õigust nõuda kasutusvalduse lõpetamist kasutusvalduse seadmise lepingu olulise rikkumise korral, kui sellega ei kaasne AÕS § 212 lg 2 p-des 1-3 sätestatud asjaolud. Piiratud asjaõiguse omajat saab asjaõigusest ilma jätta vaid seaduses sätestatud alusel. Ainuüksi kasutusvaldaja poolt kinnisasjal lasuvate maksude ja koormatiste maksmata jätmine ja kasutusvalduses oleva asja korrastamata jätmine ei saa olla kasutusvalduse lõpetamise aluseks asjaõigusseaduse järgi. See aga ei välista aga võlaõigusliku kasutusvalduse seadmise lepingu pooleks oleva omaniku poolt võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamist kasutusvaldaja suhtes.
AÕS § 212 lg 2 p 1 kohaselt peaks kasutusvalduse lõpetamiseks kasutusvaldus olema kaotanud kostja ehk kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse. 99-aastase tähtajaga kasutusvalduse puhul ei pea kasutusvaldaja kasu saabuma kasutusvalduse esimestel aastatel. Omaniku kahju ja kasutusvaldaja kasu võrdlemisel tuleb mh arvestada saadud või saadavat kasutusvalduse tasu, kasutusvalduse tähtaega, kasutusvalduse üleminekut pärijale ja kasutusvalduse sisu.
Kui omaniku ja kasutusvaldaja vahel on võlaõiguslik leping kasutusvalduse seadmiseks ja kasutusvaldaja rikub oma lepingulisi kohustusi, on omanikul õigus kasutada VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid, sh kasutusvalduse seadmise leping kui kestvusleping erakorraliselt VÕS § 196 kohaselt üles öelda. Lepingu täitmiseks üleantu tagastamisele (seega ka kinnisasja vabastamisele kasutusvaldusest) kohaldatakse VÕS §-des 189-191 sätestatut.
|
| 3-2-1-48-08
|
Riigikohus |
28.05.2008 |
|
TsMS § 376 lg 5 p 2 mõtteks on lubada üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes.
Kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisaldunud nõuded loetakse hagiavalduse nõueteks, ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada ka ITVS § 24 lg-s 5 reguleeritud juhtumil. Seega tuleb kohtule esitada samad nõuded nagu töövaidluskomisjonile ning seda ka juhul, kui kohus kohustab tulenevalt ITVS § 24 lg-st 5 hagejat oma avaldust parandama. Kohus vaatab läbi sama vaidluse, mille vaatas läbi ka töövaidluskomisjon. Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega.
ITVS § 24 lg-tes 3 ja 5 nimetatud piirangu eesmärk on vältida olukordi, mil töövaidluskomisjoni pöördutakse nt rahalise nõudega ja pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi, milles taotletakse nt tööle ennistamist. Nimetatud sätted ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (nt võib suurendada viivisenõuet). Eelkõige võib hageja töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel muuta kohtumenetluses hagi mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kuigi TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes.
ITVS § 4 lg 2 järgi võib töövaidlust algatav isik pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse, st isikul on õigus valida, kumma töövaidlust lahendava organi poole ta pöördub. Seega saab kohus menetleda ka neid hageja esitatud nõudeid, mida töövaidluskomisjon ei menetlenud.
|
| 3-2-1-14-08
|
Riigikohus |
11.04.2008 |
|
Kuna maakohus oli makseettepanekus ekslikult märkinud taotletava elatise väljamõistmise maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitamise päeva, tuleb lugeda hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlust elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt1 aasta eest enne hagi esitamist, hagi muutmiseks. Ringkonnakohus on sisuliselt nõustunud hagi muutmisega, st hagi muutmine on toimunud kohtu nõusolekul TsMS § 376 lg 2 kohaselt. Seetõttu ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi.
Elatise vähendamiseks alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud miinimummäära või elatise välja mõistmata jätmiseks töövõimetuse tõttu peab töövõimetus olema püsiva iseloomuga ning selleks võib anda alust nii kohustatud vanema täielik kui ka osaline töövõimetus. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg-st 2 tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Lisaks tuleb juhul, kui vanema töövõimetus ei ole täielik, arvestada tema osalist töövõimet, mis võimaldaks saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb kohaldada koosmõjus PKS § 61 lg-ga 2.
Elatise vähendamiseks alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud miinimummäära või elatise välja mõistmata jätmiseks töövõimetuse tõttu peab töövõimetus olema püsiva iseloomuga ning selleks võib anda alust nii kohustatud vanema täielik kui ka osaline töövõimetus. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg-st 2 tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Lisaks tuleb juhul, kui vanema töövõimetus ei ole täielik, arvestada tema osalist töövõimet, mis võimaldaks saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb kohaldada koosmõjus PKS § 61 lg-ga 2.
Kohus võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista kohustatud vanemalt elatise välja kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui vanem ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust piisavalt või täitis seda ebaregulaarselt. Hoolimata asjaolust, et kohustatud vanem rikkus aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ülalpidamiskohustust, võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista elatise välja tagasiulatuvalt hagi esitamisest juhul, kui ülalpidamiskohustuse rikkumise ajal ei esinenud PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid. Kui kohus tuvastab, et aasta jooksul enne hagi esitamist esinesid kohustatud vanemalt elatise väljamõistmata jätmise alused, ei saa kohustatud vanemalt PKS § 70 lg 2 alusel elatist tagasiulatuvalt ühe aasta eest alates elatisehagi esitamisest välja mõista. Elatise tagasiulatuval väljamõistmisel tuleb arvestada ka seda, et PKS § 70 lg 2 kohaldamisel tuleks vältida kohustatud vanema asetamist raskesse majanduslikku olukorda.
Kui elatis mõistetakse välja tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagiavalduse esitamist, peab kohus tegema muu hulgas kindlaks, millisest kuupäevast alates tuleb elatis välja mõista.
PKS § 70 lg-d 1 ja 2 ei saa tõlgendada nii, et elatis tuleb välja mõista alates hagiavalduse või makseettepaneku kohustatud vanemale kättetoimetamisest või sellest aasta tagasiulatuvalt. PKS § 70 ei tule kohaldada koosmõjus TsMS § 362 lg-ga 1 ega § 486 lg-ga 4, sest neil sätetel on üksnes menetlusõiguslik tähendus. PKS § 70 mõtte kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda ajast, mil hagiavaldus või maksekäsu kiirmenetluse avaldus kohtule tegelikult esitati.
PKS § 70 lg-t 2 tuleb kohaldada koosmõjus TsÜS § 135 lg-ga 1. Tähtaja arvutamise sätteid saab kohaldada põhimõtteliselt nii edasiulatuva kui ka tagasiulatuva tähtaja arvutamisel. PKS § 70 lg 2 järgi on tähtaja alguseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päev.
|
| 3-2-1-117-06
|
Riigikohus |
22.11.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-80-06.
Varasem TsMS § 154 lg 1 ei nõudnud hagi aluse täiendamiseks esitatud asjaolude esitamist hagiavalduse vormis. Sama põhimõte on sätestatud ka alates 1. jaanuarist 2006.a kehtiva TsMS § 376 lg 5 p-s 1, mille kohaselt hagi muutmiseks ei loeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid.
|
| 3-2-1-4-06
|
Riigikohus |
30.03.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile. Sellisel juhtumil võib kõne alla tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Registreeritud kaubamärgi omanikule tuleneb õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes KaMS § 14 lg-st 1. Seega on tegemist kaubamärgiomaniku ainuõigusega.
Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.
Ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Sellise nõude aluseks saaks eelkõige olla KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.
Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kohus peab suutma piiritleda, milliseid tähiseid ei tohi isik ärinimes kasutada ja millistest kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisest peab isik hoiduma.
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 järgi annab kohus ise asjas tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu ega ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.
Isegi kui hageja on kohtule esitanud uusi asjaolusid kirjalikus seisukohas vastusena kostja vastuväidetele, tuleb eeldada tema tahet vastavalt muuta või täiendada ka hagi alust. Kui kohus selles kahtleb, tuleb võimaldada hagejale selgitada, kas ta soovib selliselt hagi alust täiendada.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile. Sellisel juhtumil võib kõne alla tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.
ÄS § 12 lg 3 tähenduses hõlmab mingis kaubaklassis registreeritud kaubamärgi kaitse ka sellise kauba turustamist. Ärinime kasutamise keelamiseks ÄS § 12 lg-le 3 tuginedes piisab sellest, kui vaid üks tegevusala on hõlmatud kaubamärgiga kaitstud kauba suhtes.
Ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Sellise nõude aluseks saaks eelkõige olla KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.
|
| 3-2-1-41-05
|
Riigikohus |
11.05.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-96-03.
Kuriteo toimepanek sisaldab endas karistusõiguslikku hinnangut isiku teole, kuid ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Tsiviilnõude esitamise aluseks on konkreetsed teod, esmajoones kohustuste rikkumine.
Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, kas võlausaldaja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Seejuures saab lähtudes TsK § 229 lg-st 2 vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Nõukogu otsusele võib analoogia korras kohaldada üldkoosoleku otsuse kohta käivat ÄS § 296 ja lugeda otsuse tühiseks.
Teo asetleidmine TsMS § 94 lg 3 tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel.
Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega.
Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda poolte vahel üldist tõendamiskoormist, küll aga saab selle alusel lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Äriühing peab tõendama, et vara müümisel ei järginud juhatuse liige hoolsust, mida temalt sellises olukorras oodatakse, või rikkus näiteks lojaalsuskohustust.
Kohus ei ole asja lahendamisel seotud hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga.
Lepingulise esindaja seletuse võib lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks üksnes siis, kui pool või tema seaduslik esindaja viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega.
Ainuüksi kahju arvestamise metoodika muutmine ei ole hagi eseme muutmiseks, kui jätkuvalt tuginetakse samale kahjule.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist.
|
| 3-2-1-64-02
|
Riigikohus |
09.05.2002 |
|
Hageja muutis oma nõuet kooskõlas TsMS §-s 194 sätestatuga. Linnakohus käsitleski esitatud avaldust hagi eseme muutmise avaldusena ega rikkunud seetõttu otsuse tegemisel TsMS-s 228 sätestatut.
|
| 3-2-1-86-01
|
Riigikohus |
20.06.2001 |
|
Hageja ei saanud ebaseadusliku vahi all pidamisega tekitatud moraalse kahju nõuet asja uuel läbivaatamisel TsMS § 154 kohaselt suurendada (esitas hagiavalduse täienduse). Selle nõude osas on linnakohtu otsus jõustunud. Muuta ei saa nõuet, mille kohta on kohtuotsus seadusjõus.
Hagi TsK § 451 lg 1 alusel lahendades tuleb arvestada, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui ei oleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahju hüvititsest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai seoses kahju tekitamisega, eelkõige tema poolt säästetud kulutused, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kohtul tuleb tuvastada nõude põhjendatus.
|
Facebook
Twitter