3-2-1-103-08
|
Riigikohus |
09.12.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Konkurentsiseaduses sätestatud kõlvatut konkurentsi saab ettevõtjale osutada isik, kes tegutseb samas või lähedases ärivaldkonnas ettevõtjana. KonkS § 2 lg 1 lõpuosa loeb ettevõtjaks konkurentsiseaduse tähenduses ka muu isiku, kes tegutseb ettevõtja huvides. Nimetatud võrdsustamise eesmärk on muu hulgas soov vältida olukorda, mil ettevõtja kasutab teisele ettevõtjale kõlvatu konkurentsi osutamiseks isikut, kes ei ole ise ettevõtja selle mõiste tavatähenduses (eelkõige ÄS § 1), kuid tegutseb siiski kõlvatut konkurentsi osutada sooviva ettevõtja huvides. Äriühingu juhatuse liikme puhul tuleb KonkS § 2 lg 1 tähenduses käsitada ettevõtja huvides tegutsemisena ka tegevust juhatuse liikmena, sh seda, kui rikutakse seadust või käsunduslepingut juriidilise isikuga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-08.
Ärisaladuse mõistet ei ole avatud Põhiseaduses ega ka enne 1. jaanuari 2008. a kehtinud konkurentsiseaduses. Ka äriseadustik ei ava ärisaladuse mõistet. Samuti ei sätesta äriseadustik ärisaladuse hoidmise kohustuse kestust. Ka alates 1. jaanuarist 2008 KonkS § 63 lg-s 1 sätestatud lahtine loetelu näidetest ärisaladuste kohta on suunatud Konkurentsiameti ametnikele, kel ei ole üldjuhul õigust avaldada teenistusülesannete täitmise käigus teada saadud ärisaladust. Siiski annab loetelu üldise ülevaate ettevõtja võimalike ärisaladuste kohta. Lisaks KonkS § 63 lg-le 1 on ärisaladuse mõiste ja selle avaldamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemisel võimalik arvestada ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-lepingu) sätteid. Konkurentsiseaduse konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel on võimalik kasutada TRIPS-lepingu artikkel 39 punkti 2. Samuti võib eraõigusnormide puhul teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Saksamaa Liidukohtu praktikas on ärisaladust defineeritud järgmiselt: "Ärisaladus on asjaolu, mis on seotud ettevõtlusega, mida teab piiratud ring isikuid ja mille saladuses hoidmise tahe ettevõtja poolt peab olema kas dokumenteeritud või vähemalt selgelt äratuntav."
Ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada selle sisu. Vastasel korral võib olla takistatud vaba ettevõtlus.
Osaühingu ja aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustus hoida äriühingu ärisaladust on juhatuse liikmel ÄS § 186 lg-st 1 (või § 313 lg-st 1) tulenevalt nii juhul, kui tema juhatuse liikme lepingus on ärisaladuse hoidmise kohustus üldsõnaline, kui ka juhul, mil lepingus ei ole ärisaladuse hoidmise kohustust üldse reguleeritud. Lojaalsuskohustuse täitmise või korraliku ettevõtja hoolsuse järgimise hindamisel ÄS § 186 rikkumise korral tuleb arvestada muu hulgas seda, kas ja kuivõrd sai juhatuse liige aru või pidi aru saama, mis on tema juhatatavas äriühingus ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada osaühingut.
Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Seetõttu on võimalik ärisaladuse hoidmise kohustusele pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist kohaldada VÕS § 625 lg-t 2, mille kohaselt säilib käsundisaajal pärast käsunduslepingu lõppemist muu hulgas ärisaladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Ajalist piirangut ei näe ette ka VÕS § 625 lg 2, kuid tegemist on dispositiivse normiga, mis võimaldab saladuse hoidmise kohustuse kestuse kokku leppida lepingus. Siiski ei tohiks tekkida olukorda, mil ärisaladuse hoidmise kohustus ei võimalda juhatuse liikmel pärast ametiaja lõppemist üldse samal tegevusalal tegutsemist jätkata. Vaidluste korral tuleb kindlaks määrata piir, mil juhatuse liige võib juhatuse liikmena saadud teadmisi ja kogemusi teises ettevõtluses ära kasutada ja anda oma saadud teadmisi edasi enda kaastöötajatele. Selle piiri tõmbamiseks tuleks võimalikult täpselt välja selgitada, mis on konkreetses äriühingus ärisaladus.
Äriühingu juhatuse liikme puhul tuleb KonkS § 2 lg 1 tähenduses käsitada ettevõtja huvides tegutsemisena ka tegevust juhatuse liikmena, sh seda, kui rikutakse seadust või käsunduslepingut juriidilise isikuga.
Äriseadustiku § 186 lg 1 kohaselt peavad osaühingu juhatuse liikmed hoidma osaühingu ärisaladust. Sama kohustus on ÄS § 313 lg 1 kohaselt aktsiaseltsi juhatuse liikmel. Selline kohustus on juhatuse liikmel ÄS § 186 lg-st 1 (või § 313 lg-st 1) tulenevalt nii juhul, kui tema juhatuse liikme lepingus on ärisaladuse hoidmise kohustus üldsõnaline, kui ka juhul, mil lepingus ei ole ärisaladuse hoidmise kohustust üldse reguleeritud. Lojaalsuskohustuse täitmise või korraliku ettevõtja hoolsuse järgimise hindamisel ÄS § 186 rikkumise korral tuleb arvestada muu hulgas seda, kas ja kuivõrd sai juhatuse liige aru või pidi aru saama, mis on tema juhatatavas äriühingus ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada osaühingut.
Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Seetõttu on võimalik ärisaladuse hoidmise kohustusele pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist kohaldada VÕS § 625 lg-t 2, mille kohaselt säilib käsundisaajal pärast käsunduslepingu lõppemist muu hulgas ärisaladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Ajalist piirangut ei näe ette ka VÕS § 625 lg 2, kuid tegemist on dispositiivse normiga, mis võimaldab saladuse hoidmise kohustuse kestuse kokku leppida lepingus. Siiski ei tohiks tekkida olukorda, mil ärisaladuse hoidmise kohustus ei võimalda juhatuse liikmel pärast ametiaja lõppemist üldse samal tegevusalal tegutsemist jätkata. Vaidluste korral tuleb kindlaks määrata piir, mil juhatuse liige võib juhatuse liikmena saadud teadmisi ja kogemusi teises ettevõtluses ära kasutada ja anda oma saadud teadmisi edasi enda kaastöötajatele. Selle piiri tõmbamiseks tuleks võimalikult täpselt välja selgitada, mis on konkreetses äriühingus ärisaladus.
|
| 3-2-1-36-06
|
Riigikohus |
15.05.2006 |
|
Juhatuse liikme poolt äriühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb hagejal tõendada, et kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt ning põhjustas sellega hagejale kahju. Kostjal on vastutusest vabanemiseks vaja tõendada, et ta ei olnud oma kohustuste rikkumises süüdi.
Kui lepingute alusel tehtud tööde eest ei olnud isikutelt, kelle huvides neid tehti, raha laekunud, ei saanud seda automaatselt käsitada isiku kahjuna. Võlgniku kohustuste rikkumise korral on võlausaldaja õigustatud kasutama seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh nõudma kohustuse täitmist.
Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov ning see kaitseb kolmandaid isikuid, kes võivad kandele tuginedes ÄS § 34 lg-te 2 ja 3 alusel lugeda sinna juhatuse liikmena kantud isiku õigustatuks äriühingu nimel tehinguid tegema. Samas ei tekita ega lõpeta äriregistri kanne juhatuse liikme volitusi.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-05, lahend nr 3-2-1-67-03 ja lahend nr 3-2-1-41-03.
Juhatuse liikme poolt lepingute sõlmimine ajal, mil äriühingu majandustegevus soikunud, ei näita iseenesest, et lepingute sõlmimine oli ebavajalik ja majanduslikult põhjendamatu.
|
| 3-2-1-27-06
|
Riigikohus |
25.04.2006 |
|
Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka seda, kas võlausaldaja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada.
Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa kahjust, mille võrra isiku tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Sama põhimõtet tuleb kohaldada ka juhtudel, kus äriühingu juhatuse liige on äriühingu nimel sõlminud äriühingu jaoks väidetavalt kahjuliku, kuid kehtiva lepingu, mille alusel on äriühingul rahaliselt hinnatav nõue lepingu teise poole vastu.
Osaühingu juhatuse liikme poolt osaühingu nimel müügilepingu alusel vara ära andmine maksejõuetule isikule tasu kohe saamata või ilma tagatiseta tähendaks üksnes kohustuse rikkumist, kuid mitte veel süülist käitumist. Osaühingu juhatuse liige võiks sel juhul olla kohustuse rikkumises süüdi, kui ta müügilepingut sõlmides teadis või oleks pidanud teadma ostja maksejõuetusest.
|
| 3-2-1-41-05
|
Riigikohus |
11.05.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-96-03.
Kuriteo toimepanek sisaldab endas karistusõiguslikku hinnangut isiku teole, kuid ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Tsiviilnõude esitamise aluseks on konkreetsed teod, esmajoones kohustuste rikkumine.
Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, kas võlausaldaja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Seejuures saab lähtudes TsK § 229 lg-st 2 vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Nõukogu otsusele võib analoogia korras kohaldada üldkoosoleku otsuse kohta käivat ÄS § 296 ja lugeda otsuse tühiseks.
Teo asetleidmine TsMS § 94 lg 3 tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel.
Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega.
Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda poolte vahel üldist tõendamiskoormist, küll aga saab selle alusel lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Äriühing peab tõendama, et vara müümisel ei järginud juhatuse liige hoolsust, mida temalt sellises olukorras oodatakse, või rikkus näiteks lojaalsuskohustust.
Kohus ei ole asja lahendamisel seotud hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga.
Lepingulise esindaja seletuse võib lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks üksnes siis, kui pool või tema seaduslik esindaja viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega.
Ainuüksi kahju arvestamise metoodika muutmine ei ole hagi eseme muutmiseks, kui jätkuvalt tuginetakse samale kahjule.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist.
|
| 3-2-1-137-04
|
Riigikohus |
07.12.2004 |
|
Kui võlgniku avalduse alusel algatatud pankrotimenetlus lõpetatakse PankrS § 28 lg 2 alusel ning pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale esitab erikaebuse võlausaldaja, on apellatsioonikohtul õigus vaadata erikaebus läbi kirjalikus menetluses protsessiosalisi kohtusse kutsumata, kui võlausaldaja ei ole kaebuses märkinud, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil.
Kui võlgniku avalduse alusel algatatud pankrotimenetlus lõpetatakse PankrS § 28 lg 2 alusel ning pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale esitab erikaebuse võlausaldaja, tuleb kaebus läbi vaadata kohtuistungil, kui võlausaldaja on kaebuses märkinud, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil.
Osaühingu netovara vähenemine alla seaduses ettenähtud alampiiri ja pankrotiavalduse esitamisega viivitamine tahtlikult või raske hooletuse tõttu on käsitatav raske juhtimisveana.
|
| 3-2-1-67-04
|
Riigikohus |
02.06.2004 |
|
MTÜS § 32 lg 1 tõlgendamisel tuleb lähtuda vaidlusalusel perioodil kehtinud TsÜS § 46 lg-st 1, mille kohaselt juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud sellele juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Seega on juriidilise isiku organi liikme vastutuse eelduseks kohustuste süüline rikkumine.
|
| 3-2-1-67-03
|
Riigikohus |
02.06.2003 |
|
1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 108 lg 1 kohaselt oli juhatuse liikmel kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus.
Jättes hindamata esitatud tõendid ja võtmata seisukoha, kas juhatuse liige eiras hoolsuskohustust määral, mis võib kaasa tuua tema vastutuse tekitatud kahju eest või mitte, rikkus apellatsioonikohus TsMS § 330 lg 4.
Kui raske juhtimisveaga ei põhjustatud võlgniku maksejõuetust, kuid tekitati võlgnikule kahju, siis kannab juhtimisvea teinud isik ikkagi vastutust ÄS § 315 lg 1 järgi. Selle sätte kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi.
Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi.
|
| 3-2-1-45-03
|
Riigikohus |
06.05.2003 |
|
TsMS § 113 lg 1 järgi on tõendiks vaid poole seadusliku esindaja seletused. Lepingulise esindaja seletustel tõendi jõudu pole.
Osaühingu juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, tuleneb osaühingu juhatuse tegevust ja vastutust reguleerivatest normidest. See kohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta osaühingule põhjendamatuid riske.
Juhatuse liikmel on õigussuhe osaühinguga. Seega saab juhatuse liige rikkuda oma kohustusi vaid osaühingu ees. ÄS § 187 lg-st 2 tulenevalt on osaühingu võlausaldajal isiklik nõue osaühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue osaühingu vastu ning juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees.
Juhatuse liikmel on õigussuhe osaühinguga. Seega saab juhatuse liige rikkuda oma kohustusi vaid osaühingu ees. ÄS § 187 lg-st 2 tulenevalt on osaühingu võlausaldajal isiklik nõue osaühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue osaühingu vastu ning juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees.
|
| 3-2-1-41-03
|
Riigikohus |
30.04.2003 |
|
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg 4, jättes hindamata hageja esitatud tõendid ning võtmata seisukoha, kas juhatuse liikmed eirasid hoolsuskohustust määral, mis võib kaasa tuua nende vastutuse tekitatud kahju eest.
Kui raske juhtimisveaga ei põhjustatud võlgniku maksejõuetust, kuid tekitati võlgnikule kahju, siis kannab juhtimisvea toime pannud isik ikkagi vastutust ÄS § 315 lg 1 järgi. Kui aktsiate müümisega põhjustati võlgnikule kahju, siis võib juhatuse liige ÄS § 315 lg 1 järgi tekitatud kahju eest vastutada, vaatamata sellele, et tema tegevus pole vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 3 tähenduses.
Kui tehingu pool on tehingu järgi saadu pankrotivarasse tagastanud ja ta ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing kahjustas võlausaldajate huve, oleks tal PankrS § 51 lg 1 järgi õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta tehingu järgi võlgnikule andis.
Juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tähendab ka seda, et juhatuse liige peaks olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohiks võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Hoolsuskohustuse rikkumine võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi.
|
| 3-2-1-75-02
|
Riigikohus |
03.06.2002 |
|
Kostja tegevus hoonestusõiguse seadmata jätmisel pole iseenesest vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 3 p 3 tähenduses.
Kuna ÄS § 306 lg-te 1 ja 2 kohaselt on juhatus vastutav aktsiaseltsi juhtimise eest ning kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, on raske juhtimisviga, mis põhjustas kahju tekkimise, aluseks ÄS § 315 kohaldamisele. Juhatuse liige kannab varalist vastutust üksnes süü olemasolul.
|
| 3-2-1-26-02
|
Riigikohus |
04.03.2002 |
|
Aktsiaseltsi nõukogu ÄS § 306 lg-st 2 ja ÄS § 317 lg-st 1 tuleneva nõusoleku puudumine tehingu sõlmimiseks, mis väljub aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest, ei too kaasa tehingu seadusvastasuse tõttu selle tühisust. ÄS § 317 lg 4kohaselt sama paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Aktsiaseltsi nõukogu ÄS § 306 lg-st 2 ja ÄS § 317 lg-st 1 tuleneva nõusoleku puudumine tehingu sõlmimiseks, mis väljub aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest, ei too kaasa tehingu seadusvastasuse tõttu selle tühisust. ÄS § 317 lg 4kohaselt sama paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes.
ÄS § 306 lg 2 teises lauses sätestatu rikkumine võib kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse ÄS § 315 lg 1 alusel.
ÄS § 306 lg 2 teises lauses sätestatu rikkumine võib kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse ÄS § 315 lg 1 alusel.
|
Facebook
Twitter