3-1-1-54-11
|
Riigikohus |
22.06.2011 |
|
Kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete ebaseaduslikul avaldamisel ei ole kuriteokoosseisu seisukohast ei ole oluline, kui mahukad avaldatavad andmed on. Küll aga peab tegu olema isiku jaoks arusaadavalt kriminaalasja kohtueelse menetluse andmetega.
KarS § 3161 järgi saab vastutada üksnes isik, kellele kohtueelse menetluse andmed said teatavaks seoses töö- või ametiülesannete täitmisega, s.t, et tema töö- või ametiülesanded peavad mingil viisil seonduma kriminaalasjade kohtueelse menetlemisega.
Menetlusvälise isiku, kes ei vasta KarS § 3161 koosseisus sätestatud erisubjekti tunnustele, karistamine kohtueelse menetluse andmete ebaseadusliku avaldamise eest, on kehtivas õiguses välistatud.
|
| 3-1-1-57-10
|
Riigikohus |
27.10.2010 |
|
Üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks VÕS § 134 lg 3 tähenduses.
VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud inimese isik kui selline.
VÕS § 134 lg-le 3 võivad erandlike asjaolude ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud.
Kui süüdistatavad löövad kannatanut tahtlikult KarS § 16 mõttes (sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses), siis tähendab see ka tahtlikkust VÕS § 104 lg 5 tähenduses. VÕS § 134 lg 3 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Seega sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega tsiviilõiguslikult, tekitatakse kannatanule kahju tahtlikult.
Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Küll aga ei saa öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses.
Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast.
KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud.
Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena.
Kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist.
Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.
Abikaasadeks KarS § 306 lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda.
KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.
KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.
Toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina eeldab vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat.
KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.
Üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise (KarS § 136 lg 1) objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud.
Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis.
Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.
|
| 3-1-1-33-10
|
Riigikohus |
18.05.2010 |
|
KarS § 319 lg 1 näeb ette karistuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Selle paragrahvi mõttes esitatakse valekaebus isiku suhtes, kes tegelikult ei ole kuritegu toime pannud. Teist isikut süüstav kuriteokaebus kui kuriteoteate alaliik on kriminaalmenetluse ajend KrMS § 194 lg 1 järgi, millele võib järgneda kriminaalmenetluse alustamine. Seega saab olla tegu kuriteokaebusega KarS § 319 lg 1 mõttes vaid siis, kui kaebuses viidatakse üheselt identifitseeritavale isikule, mitte aga piiramatule isikute ringile (vt RKKKo nr 3-1-1-87-97).
Tunnus "teine isik" on KarS § 319 lg 1 mõttes täidetud ka siis, kui teadvalt vale kaebuse esitaja kirjeldab kuriteo toimepanijat mingite muude tunnuste abil ning see kirjeldus koostoimes kaebuses esitatud teiste asjaoludega võimaldab pädevatel ametiasutustel seda isikut tuvastada.
|
| 3-1-1-48-09
|
Riigikohus |
08.06.2009 |
|
Kuna isiku kinnipidamisele kohaldatakse eelvangistuse ja aresti täideviimise sätteid, on KarS § 328 lg-s 1 kirjeldatud süüteokooseis täidetud ka juhul, mil kahtlustatavana kinnipeetu näiteks konvoeerimisel, ülekuulamise käigus või kinnipidamiskohast põgeneb. Silmas tuleks pidada sedagi, et laiemas mõttes piiratakse kahtlustatavana kinnipeetud isiku vabadust analoogiliselt vahistatuga seadusest tulenevate aluste esinemisel ja korras, s.o § 217 lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel. Samuti tuleb kooskõlas KarS §-ga 68 arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg eelvangistusaja hulka. Eelöeldu pinnalt saab järeldada, et kahtlustatavana kinnipeetav sarnaneb oma õiguslikult seisundilt ja tema suhtes kohaldatavate piirangute poolest vahistatule VangS § 4 mõttes.
KarS §-s 280 sisalduv koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest õigusemõistmise vastased süüteokoosseisud sisalduvad karistusseadustiku 18. peatükis. Kahtlustatava ja süüdistatava suhtes aga karistusseadustiku 18. peatükk ebaõigete andmete avaldamise eest karistusõiguslikku vastutust ette ei näe.
Tulenevalt KrMS § 105 lg-st 1 ja §-st 106 ei saa ekspertiisimääruse olemasolusse või puudumisse suhtuda formaalselt, kuna tegemist on menetlusdokumendiga, mis omakorda on aluseks ekspertiisi teostamisele. Ekspertiisimääruses määratakse muu hulgas kindlaks läbiviidava ekspertiisi liik ja eksperdile esitatavate küsimuste ring. Kuigi üldjuhul sisaldab ekspertiisiakt samuti ekspertiisi tegemise algandmeid, sealhulgas eksperdile esitatavaid küsimusi, ei asenda ekspertiisiakt ekspertiisimäärust. Ekspertiisimääruse kriminaalasja materjalidele lisamata jätmine kujutab endast küll kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, kuid ei pruugi automaatselt tähendada kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo nr 3-1-1-107-03, p 9).
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab otsus olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav olukord, mil kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 4 kohaselt võrdsustatakse avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses hagi esitamisega, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Sellise avalduse all peetakse silmas kohtueelses menetluses esitatud konkreetset tsiviilnõuet, mitte avaldust isiku karistusõigusliku vastutuse väljaselgitamise kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10).
|
| 3-1-1-19-09
|
Riigikohus |
22.05.2009 |
|
Kuigi KrK aegne kohtupraktika ametiseisundi kuritarvitamisest leidis, et selle süüteo subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui tegu on toime pandud tahtlikult ja tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest, siis KarS-i jõustumisest selline seisukoht enam ei kehti. Tulenevalt KarS §-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks KarS § 12 lg 2 kohaselt on ka teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt ka RKKKo nr 3-1-1-35-08) tuleb asuda seisukohale, et alates 1. septembrist 2002 oleks isiku tegu, kui see vastanuks ametiseisundi kuritarvitamise objektiivsele koosseisule - olnud kuriteona karistatav üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et isik põhjustas väidetava olulise kahju vähemalt kaudse tahtlusega.
Olulise kahju kui koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb kohtutel lähtuda tõenditest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust ja selle muudatuse põhjuslikkust süüdistatava teoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust süüdistatava kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Kohus ei tohi kaotada teo ja tagajärje vahelist piiri ega lugeda õiguserikkumist automaatselt ka tagajärjeks. Kriminaalmenetluses ei ole ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge, võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 19-21).
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav ka jälitustoiminguna, kuid seda üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Puudub mõistlik alus käsitada avalikult kättesaadavate andmete tuvastamist jälitustoiminguna pelgalt seetõttu, et need andmed saadakse politsei andmebaasi kasutades. Oluline on see, et nende andmete kindlakstegemisega ei kahjustataks KarS §-ga 315 kaitstavat õigushüve, s.t isiku privaatsust. Seetõttu juhul, kui politsei andmebaasi abil on kättesaadavad ka avalikes andmebaasides sisalduvad andmed, saab jälitustoiminguna käsitada vaid sellist päringut, mis on suunatud nende andmete tuvastamisele, mis avalikes andmebaasides ei kajastu. See tähendab, et ka elektroonilise side võrgus edastatavate sõnumite edastaja või vastuvõtja kohta andmete kogumine on jälitustoiminguks JTS § 12 lg p 5 mõttes vaid juhul, kui need andmed ei sisaldu avalikult kättesaadavates andmebaasides.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.
Kohtu põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKm nr 3-1-1-57-99, p 6.1, RKKKo nr 3-1-1-139-05, p 15).
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (vt RKKKo nr 3-1-1-146-05, p 11). Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega (RKKKo nr 3-1-1-51-00). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav jälitustoiminguna üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest.
Tulenevalt isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda üksnes siis, kui selleks esineb ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus.
KarS §-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse objektiivse koosseisu täitmine ei sõltu asjaolust, kas ebaseadusliku jälitustoiminguga saadud teavet kellelegi edastati või millisel eesmärgil seda tehti.
|
| 3-1-1-17-09
|
Riigikohus |
22.05.2009 |
|
Väljatõstmisteo (KarS § 314) sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 lg-st 3, millest tuleneb, et peale eluruumi valduse äravõtmise saab KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseisu realiseerida ka kinnisasjal olevaid asju välja tõstes. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu puutumatusele (vt RKKKo nr 3-1-1-77-03, p 7). Nii nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta.
Eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. Korteri ukseluku vahetamine ja uue luku sulgemine kujutab endast kahtlemata elaniku takistamist tema eluruumi üle tegeliku võimu teostamisel. Samas, arvestades asjaolu, et ukselukku saab vahetada või ust on võimalik avada muul viisil, ei saa sellisel juhul rääkida valduse äravõtmisest. Olukord võiks olla teistsugune juhul, kui lukuvahetusele ja ukse lukustamisele lisandub veel mõni luku vahetaja poolt tehtav samm.
|
| 3-1-1-100-07
|
Riigikohus |
14.02.2008 |
|
KarS § 320 järgi alustatud menetluses võib kasutada teise kriminaalasja dokumente (kohtuotsus, kohtuistungi protokoll), kuid nendega saab tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.
Ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina - KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Tuleb aga arvestada, et KarS § 320 järgi alustatud menetluses saab nende dokumentidega tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. (Sama seisukohta on avaldanud Riigikohus ka KrMK kohta tehtud lahendis RKKKo nr 3-1-1-81-00 p 7.3).
|
| 3-1-1-31-07
|
Riigikohus |
12.09.2007 |
|
Karistusseadustiku § 3313 lg 2 on KarS § 2172 usalduse kuritarvitamine) suhtes erinorm, mis reguleerib kohtutäituri karistusõiguslikku vastutust teadvalt ebaseaduslike tegude eest. KarS § 3313 lg-s 2 toodud teo objektiivsete tunnuste kirjeldus kattub süüdimõistmise aluseks olnud teokirjeldusega, välja arvatud mittevaralise kahju tekitamine, mis ei ole enam karistatav.
KrK § 161 ja KarS § 289 süüteokoosseisud eeldasid subjektiivse tunnusena vähemalt kaudset tahtlust kõigi koosseisutunnuste suhtes, KarS § 3313 eeldab aga teo suhtes otsese tahtluse olemasolu, millele viitab sõna "teadvalt". Sama paragrahvi teises lõikes sisalduva koosseisulise tagajärje ehk suure varalise kahju suhtes piisab aga KarS § 19 kohaselt ettevaatamatusest.
Kassatsioonimenetluses on võimalik kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohtu otsustega süüdistatava suhtes tuvastatud asjaolud vastavad mõne karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis sätestatud süüteokoosseisu tunnustele, kui selleks ei ole vaja tuvastada täiendavalt faktilisi asjaolusid.
Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 25).
KarS § 3313 eeldab teo suhtes otsese tahtluse olemasolu, millele viitab sõna "teadvalt".
Otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused.
Kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused.
Kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, ei välista seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 9).
|
| 3-1-1-34-07
|
Riigikohus |
29.08.2007 |
|
Karistusseadustiku § 49 esmane eesmärk on tagada, et isik, kes on mõistetud süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest, ei saaks edaspidi samalaadseid kuritegusid toime panna (õiguskorra kaitsmise huvi). Nimetatud eesmärgi tõhusaks saavutamiseks ei piisa alati sellest, kui isikul on keelatud olla de jure teatud ametikohtadel (nt kuuluda äriühingu juhtorganitesse). On juhtumeid, kus on põhjendatud võtta isikult õigus täita de facto mingeid ülesandeid.
Karistusseadustiku § 49 alusel mõistetav keeld töötada äriühingu juhina tähendab seda, et isik ei tohi omada pädevust ja täita faktiliselt ülesandeid, mis sarnastel tegevusaladel tegutsevates ja sarnase suurusega äriühingutes kuuluvad tavapäraselt juhtorganite liikmete, likvideerijate või prokuristide kompetentsi. Äriühingu tegelik juhtimine hõlmab ka ühingu organite liikmete nõustamist juhtimisotsuste tegemisel olukorras, kus nõustaja positsiooni ja mõju arvestades on nõuannete järgimise tõenäosus väga suur (nt juhul kui nõuandja näol on tegemist äriühingu enamusosaniku või -aktsionäriga).
KarS §-s 329 sätestatud koosseisuline tunnus "täitmisele pööratud" teenib eesmärki välistada isiku karistamine kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise eest olukorras, kus kohtuotsuse täitmine ei ole veel või enam kohustuslik. Eeskätt tulevad siin kõne alla juhtumid, kus kohtuotsus ei ole veel jõustunud või kui kohtuotsus on küll jõustunud, kuid karistuse täitmisele pööramine on seaduses sätestatud korras edasi lükatud või on sellest üldse loobutud. Täitmisele pööramise hetkest hakkab kohtuotsuse toime süüdimõistetu suhtes kehtima, mistõttu muutub karistatavaks ka sellest toimest kõrvalehoidumine.
Karistusseadustiku § 49 alusel mõistetud tegutsemiskeeld on KarS § 329 mõttes täitmisele pööratud, kui süüdimõistetut on teavitatud talle mõistetud karistusest ja seda sisaldava kohtuotsuse jõustumisest. Selline teavitamine toimub üldises korras, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud kohtuotsuse teatavaks tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 420 sätestatud erandeid kõrvale jättes on tegutsemiskeeld täitmisele pööratud hetkel, mil süüdimõistetu sai kohtuotsuse jõustumisest teada või pidi sellest teada saama. Tegutsemiskeelu kui lisakaristuse täitmisele pööratus ei eelda, et maakohus või justiitsministri määratud riigiasutus oleks saatnud kohtulahendi ärakirja vastavalt KrMS § 411 lg-le 4 kohtulahendit täitvale asutusele.
Karistusseadustiku § 49 alusel mõistetava lisakaristuse täitmisele pööramisel ei kehti KrMS § 411 lg-s 4 sätestatud nõue, mille kohaselt peab maakohus või justiitsministri määratud riigiasutus saatma kohtulahendi ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele. Tegutsemiskeelu täitmisele pööramine sisuliselt süüdimõistetu teavitamises talle mõistetud karistusest ja seda sisaldava kohtuotsuse jõustumisest. Selline teavitamine toimub üldises korras, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud kohtuotsuse teatavaks tegemiseks.
|
| 3-1-1-17-07
|
Riigikohus |
14.06.2007 |
|
Alkohoolse joogi, nagu ka muu piiritust sisaldava aine, tarvitamine ei ole võimalik ilma selle joogi või aine eelneva omandamiseta. Seega moodustab omandamine käesoleval juhul isikule korrektselt süüks arvatud koosseisupärase teo - alkohoolse joogi tarvitamise - eelteo, mis ei kuulu iseseisvalt kvalifitseerimisele (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04).
Erinevalt liiklusalastest süütegudest, mille puhul on joobeseisundi tuvastamiseks kehtestatud eraldi kord, on teiste süütegude korral joobeseisund kui koosseisutunnus tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seega võib teiste süütegude korral joovet tuvastada ka nt tunnistaja ütlustega, samuti KrMS § 88 alusel toimetatud isiku läbivaatuse käigus koostatud protokolliga. Ja kuigi isiku läbivaatuse käigus on menetlejal õigus võtta isikult proove ja ekspertiisimaterjali, selleks vajadusel ka sundi kasutades, ei ole menetlejal joobe tuvastamisel otsest kohustust selliste proovide või võrdlusmaterjali võtmiseks ega ka kohustust määrata joobe tuvastamiseks ekspertiis.
|
| 3-1-1-97-05
|
Riigikohus |
14.10.2005 |
|
KarS § 306 lg-s 2 sätestatud abikaasa mõistet tuleb tõlgendada laiendavalt. Isikut ei saa sundida enda lähedase (elukaaslase või püsipaarisuhtes oleva isiku) kohta ütlusi andma.
|
| 3-1-1-127-03
|
Riigikohus |
30.10.2003 |
|
KarS §-s 329 kirjeldatud teine kuriteokoosseis on toime pandav ainult tegevusega. Kuriteokoosseisu objektiivne tunnus on täidetud vaid juhul, kui süüdlane mitte ainult ei tasu vabatahtlikult rahalise karistuse summat, vaid ka takistab aktiivselt karistuse sundtäitmist (peidab vara, võõrandab selle fiktiivselt jms). Selline tegevus võib toimuda ka enne sundtäitemenetluse alustamist. Loobumine kohtuotsuse vabatahtlikust täitmisest ei täida iseenesest veel kuriteokoosseisu objektiivset tunnust, sest süüdimõistetu võib selle jätta ka sundtäitmise hooleks.
|
| 3-1-1-77-03
|
Riigikohus |
13.06.2003 |
|
Ebaseaduslik ühiselamutoast väljatõstmine kuulub samuti KarS §-s 314 sätestatud kuriteokoosseisu kaitsealasse, kui ühiselamutuba on antud elamiseks isikule, kellel puudub õigus ühiselamutoa kasutamiseks ühiselamuna.
Nii KrK § 133 kui ka KarS § 314 eesmärk on kaitsta põhiõigust kodu puutumatusele (PS § 33), kuigi KrK-s on kasutatud mõistet "elamispind" ja KarS-s "eluruum".
|
| 3-1-1-41-03
|
Riigikohus |
24.04.2003 |
|
Teadvalt seadusevastase kohtuotsuse tegemisega KrK § 169 mõttes on tegemist siis, kui kohtuotsuse tegemisel kohaldab kohtunik teadvalt valesti materiaalõiguse normi ja vormistab kohtulahendi kohtuistungit korraldamata ning allkirjastab fiktiivse kohtuistungi protokolli.
|
Facebook
Twitter