3-1-1-16-16
|
Riigikohus |
27.01.2016 |
|
VTMS § 29 lg 1 p 5 sätestab, et aegumistähtaja kui absoluutse menetlustakistuse möödumisel tuleb väärteomenetlus lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-101-10, p 5). (p 8)
JäätS § 124 lg-s 2 sätestatud väärteo osas üldisest kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud ei ole. (p 8)
|
| 3-4-1-14-15
|
Riigikohus |
18.05.2015 |
|
VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb väärteomenetlus lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. VTMS § 133 punkti 1 kohaselt peab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel selgitama, kas väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Seejuures arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (ab ovo põhimõte, VTMS § 123 lõige 2). Juhul, kui esineb VTMS § 29 lõike 1 punktis 1 sätestatud alus, teeb kohus otsuse väärteomenetluse lõpetamise kohta (VTMS § 107 lõike 1 punkt 2 ja § 134 lõige 1). Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38)
PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseaduse vastaseks õigustloova akti või selle sätte, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte kehtivuse korral. On oluline, et Riigikohtule taotluse esitanud kohus oleks veendunud, et just seda seadust või muud õigusakti tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada ning igasugune muu lahendus on välistatud. Kohus ei saa analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 34)
Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
Nii ÜTS § 542 lõige 1 kui ka LS § 241 lõige 1 on viitelised karistusnormid, mille alusel väärteokaristuse kohaldamise eelduseks on mõnes muus õigusnormis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või sätestatud keelu rikkumine. Isiku väärteoasjas tulenes keeld, mille rikkumise eest kohtuväline menetleja teda karistas, Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktist 11, mis keelab taksode parkimise Tallinna kesklinna avalikus valveta tasulises parkimisalas vanalinna ja südalinna parkimistsoonis. (p 36)
Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38)
Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
|
| 3-1-1-88-14
|
Riigikohus |
16.12.2014 |
|
VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt 3-1-1-71-13, p 7; 3-1-1-90-12, p 7; 3-1-1-45-11, p 12; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.1). Kolleegium on varasemates lahendites samuti selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (vt nt 3-1-1-45-11, p 9).
Asudes tuvastama väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid väljus maakohus väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
Asudes tuvastama väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid väljus maakohus väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
Kaupluse müügisaal on avalik koht, kuivõrd sinna on ligipääs kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud (vt nt RKKKo 3-1-1-69-09, p 8 ja 3-1-1-7-07, p 7.1). Kuid asjaolu, et isik paneb teo toime avalikus kohas, ei võimalda iseenesest järeldada, et isik pani toime avaliku korra rikkumise KarS § 262 tähenduses. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kvalifitseerimaks isiku tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Samuti ei saa pelgalt fakt, et tegu pandi toime avalikus kohas, endaga kaasa tuua menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena (3-1-1-29-10, p 7.1 ja 3-1-1-7-07, p 7.2).
VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt 3-1-1-71-13, p 7; 3-1-1-90-12, p 7; 3-1-1-45-11, p 12; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.1). Kolleegium on varasemates lahendites samuti selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (vt nt 3-1-1-45-11, p 9).
|
| 3-1-1-38-14
|
Riigikohus |
24.09.2014 |
|
Olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja loobub menetlusalusele isikule ette heitmast talle süüksarvatud tegusid, on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud 9. jaanuaril 2008 väärteoasjas nr 3-1-1-94-07 tehtud otsuses. Viidatud otsuse p-s 8 asus kolleegium seisukohale, et sellises olukorras tuleb väärteomenetlus, juhindudes VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 301, menetlust jätkamata lõpetada. Kolleegium ei näe alust kõnealuse seisukoha revideerimiseks.
|
| 3-1-1-11-14
|
Riigikohus |
05.03.2014 |
|
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15).
KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.
Tegutsedes valdkonnas, mille kohta kehtib eriregulatsioon, oli menetlusalusel isikul kohustus tunda olemasolevat regulatsiooni ja see eksimus oli asjakohaste normide selgekstegemisega tema jaoks välditav.
Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel.
Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid.
Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse.
KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.
Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel.
Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid.
Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse.
KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.
|
| 3-1-1-120-13
|
Riigikohus |
16.12.2013 |
|
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
Tallinna Linnavolikogu 20. septembri 2012. a määruse nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 2 p-dest 2, 3 ning 14, § 5 p-st 17, § 7 lg 2 p-st 15 ja § 7 lg-st 5 järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ning kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 547 lg 1 mõttes.
ÜTS § 547 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli sõiduõigust tõendavat dokument.
Kohalikul omavalitsusel on pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.
Kohtul ei ole olukorras, kus ta oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, KarS § 2 lg-st 2 lähtudes täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu.
Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.
Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (vt ka RKKKo 3-1-1-89-10, p 11). Maakohus leidis ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
Jättes kohaldamata määruse sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes.
|
| 3-1-1-91-13
|
Riigikohus |
01.11.2013 |
|
Vastavalt VTMS § 30 lg 1 p-le 1 võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Sealjuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel (vt RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut.
Väärteoprotokoll saab kajastada vaid tegusid, mis on toime pandud enne protokolli koostamist. Kui väärteootsust tehes arvatakse isikule süüks ka sellised teod, mis on toime pandud pärast väärteoprotokolli koostamist, kujutab see endast väärteoprotokollis kajastatud faktiliste asjaolude eiramist ja seeläbi väärteoprotokolli piirest väljumist. Väärteoprotokolli piirest väljumine on aga tulenevalt VTMS §-st 87 kriminaalkolleegiumi väljakujunenud praktika kohaselt lubamatu (vt nt RKKKo 3-1-1-54-09, p 8.1 ja 3-1-1-71-13, p 7).
Menetlusaluse isiku süü suurust hinnates ei ole võimalik mööda vaadata ka sellest, et ta töötas ebaseaduslikult üksnes nelja päeva jooksul.
Kui tegu pannakse toime välditavas keelueksimuses, on teo toimepanija süü tulenevalt KarS § 39 lg-st 2 aga väiksem kui olukorras, kus isik paneb teo toime selle keelatusest teadlik olles (vt RKKKo 3-1-1-29-11, p 14).
VMS § 303 näeb ette karistuse Eestis töötamiseks seaduslikku alust mitteomava välismaalase poolt Eestis töötamise eest. Seega eeldab selle väärteo objektiivne koosseis esiteks seda, et menetlusalune isik on välismaalane, teiseks peab tuvastama töötamise ja kolmandaks on tarvis teha kindlaks, et töötamiseks ei olnud seaduslikku alust.
VMS § 105 lg 3 sätestab, et Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslikku alust omav välismaalane võib Eestis viibida Eestis registrisse kantud juriidilise isiku või välismaa äriühingu filiaali juhtimis- või järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil aasta jooksul kuni kuus kuud. Seega on vaja vastata kolmele küsimusele. Esiteks on tarvis teha selgeks, kas isik võis Eestis viibida; teiseks tuleb võtta seisukoht selle kohta, kas isik viibis Eestis eesmärgil, millest kõneleb VMS § 105 lg 3; kolmandaks peab analüüsima, kas menetlusaluse isiku tegevus jäi normis nimetatud kuuekuulise piirangu raamesse.
Ei saa öelda, et isik, kes peab lahkumiskohustuse täitma alles teatud kuupäeva saabudes, ei viibi Eestis enne seda kuupäeva seaduslikul alusel (vt ka RKHKm 3-3-1-71-07, p 9). Kui aga lahkumisettekirjutuse täitmine peatatakse esialgse õiguskaitse korras halduskohtumenetluse seadustiku 24. peatüki järgi kuni haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni, tekib isikul tulenevalt esialgse õiguskaitse määrusest Eestis viibimise õigus VMS § 43 lg 1 p 5 teise alternatiivi tähenduses (s.o kohtulahendist tulenev õigus Eestis viibida).
|
| 3-1-1-46-12
|
Riigikohus |
18.05.2012 |
|
VTMS § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib kohtuväline menetleja või kohus väärteomenetluse küll otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kuid väärteomenetluse seadustikus ei täpsustata väärteomenetluse otstarbekusega lõpetamise kriteeriume. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (vt nt RKKKo 3-1-1-105-09, p 11).
KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-29-11, p 14). Samad põhimõtted on kohaldatavad ka väärteomenetluse puhul.
Maakohus peab väärteoasja arutama täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohtu VTMS § 133 p-st 4 tulenevalt kohustust otsustada, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-35-11, p 6).
|
| 3-1-1-98-11
|
Riigikohus |
15.11.2011 |
|
|
| 3-1-1-65-11
|
Riigikohus |
04.10.2011 |
|
Juhul kui sõiduki teisaldusakt koostati väärteomenetluse tulemina, saab teisaldamist vaidlustada ja teisaldamisakti alusel tasutud raha tagastamist taotleda koos karistamisotsuse vaidlustamisega maakohtus. Vt ka RKEKo 3-3-4-7-02, p 13 ja 3-1-1-64-10, p 8.
Kui isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetluse VTMS § 29 alusel ja sellega seoses tühistatakse ka haldusakt, siis võib kannatanu sõiduki õigusvastase teisaldamise korral
nõuda avaliku võimu kandjalt kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Seega tuleb vastava nõude esitamisel sõiduki teisaldamise ja valvamise ning hoidmise kulu isikule tagastada haldusorganil, kes tegi teisaldamisotsuse. (vt ka RKEKm 3-3-4-7-02 ja lisaks RKHKo 3-3-4-7-02, p 10).
VTMS § 23 ja § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15; 3-1-1-82-09, p 22.1 ja 3-1-1-82-10, p 12).
Olukorras, kus tsiviilõiguslikult on isiku tahteavaldus oma vallasasja teisel isikul kasutada lubamise kohta kehtiv, ei saa haldusorgan otsustada asja kasutamise õiguse olemasolu või puudumise üle. Asja kasutamise õigust andvast volikirjast pelgalt vormilise tähendusega andmete puudumine ei võimalda teha järeldust, nagu puuduks isikul volitus asja kasutada.
|
| 3-1-1-29-11
|
Riigikohus |
20.04.2011 |
|
Süüteomenetluse seadustikes peetakse ülekuulamise ja sealhulgas ka kahtlustatava ning menetlusaluse isiku ülekuulamise kui uurimistoimingu all silmas ülekuulaja ja ülekuulatava nn silmast silma vahetut kohtumist ja suhtlemist. Vaid sellisel suhtlemisel on tegelikult võimalik järgida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 75 ning § 68 lg-tes 3-6 sätestatut. Nii näiteks on võimatu ette kujutada, kuidas saab ilma vahetu kohtumiseta teha ülekuulatavale ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi (KrMS § 75 lg 3) või kuidas saab kontrollida, et ülekuulatav kasutab ütluste andmisel märkmeid ja muid dokumente tõepoolest vaid arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete edastamiseks (KrMS § 68 lg 3). Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et ülekuulamisena ei saa käsitada elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist.
" VTMS § 123 lg-st 2 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kui maakohus aga jätab puudused kõrvaldamata ja selle asemel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetab väärteomenetluse, siis rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Süüteomenetluse seadustikes peetakse ülekuulamise ja sealhulgas ka kahtlustatava ning menetlusaluse isiku ülekuulamise kui uurimistoimingu all silmas ülekuulaja ja ülekuulatava nn silmast silma vahetut kohtumist ja suhtlemist. Vaid sellisel suhtlemisel on tegelikult võimalik järgida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 75 ning § 68 lg-tes 3-6 sätestatut. Nii näiteks on võimatu ette kujutada, kuidas saab ilma vahetu kohtumiseta teha ülekuulatavale ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi (KrMS § 75 lg 3) või kuidas saab kontrollida, et ülekuulatav kasutab ütluste andmisel märkmeid ja muid dokumente tõepoolest vaid arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete edastamiseks (KrMS § 68 lg 3). Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et ülekuulamisena ei saa käsitada elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist.
VTMS § 123 lg-st 2 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kui maakohus aga jätab puudused kõrvaldamata ja selle asemel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetab väärteomenetluse, siis rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Õiguste ja kohustuste tutvustamist menetlusalusele isikule ei saa viia läbi elektronposti teel.
Kuna PakS § 29 näeb ette karistuse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest, kujutab see endast ehtsat tegevusetusdelikti ja väär on tõstatada küsimust, kas selle sätte järgi saab karistada isikut, kelle tegu saab pidada tegevuseks KarS § 12 lg 2 mõttes.
Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (RKKKo 3-1-1-146-03, p 8 ja 3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (RKKKo 3-1-1-85-04, p-d 15 ja 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist.
Vastavalt äriseadustiku § 180 lg-le 2 ei ole osaühingu juhatuse liikmete arv piiratud. Seega on mõeldav, et osaühingul on palju juhatuse liikmeid, kelle kõigi ülekuulamine ei pruugi mingi asjaolu tõendatuse seisukohalt midagi uut juurde anda. Kui juba üks juhatuse liige annab tõendamiseseme asjaolu kohta ammendavaid ütlusi ja menetleja oma siseveendumuse kohaselt neid usub, saabki seda asjaolu lugeda tõendatuks VTMS § 2 ja KrMS § 60 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-101-10
|
Riigikohus |
23.12.2010 |
|
KarS § 81 lg-st 3 tulenevalt on väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja möödumisel lõpetada.
|
| 3-1-1-75-10
|
Riigikohus |
09.09.2010 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt tuleb väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel esmalt kindlaks teha koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanek (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p-d 6.3-6.4). Kui isiku käitumises süüteokoosseisule vastavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1, mitte aga VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise küsimus sellises olukorras ei aktualiseeru.
Jahiseaduse § 581 (Jahipidamine jahiloata, jahikoerapassita ja suuruluki laskekatse tunnistuseta) objektiivsed tunnused seisnevad jahipidamises jahiloata, jahikoeraga jahikoerapassita või osalemises suurulukijahil kütina, kasutades uluki laskmiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit ja omamata selleks suuruluki laskekatse tunnistust. Seega on menetlusaluse isiku karistamine viimati märgitud koosseisulise alternatiivi puhul võimalik siis, kui üheaegselt tuvastatakse järgmised asjaolud: suurulukijahil kütina osalemine, jahipüssikuuliga laetud padruni kasutamine ja suuruluki laskekatse tunnistuse puudumine.
Juhul, kui kohtuvälise menetleja lahendis sisalduvast teokirjeldusest ei tulene ja väärteomenetluse raames pole tuvastatud isiku teo vastavus süüteokoosseisule, siis tuleb KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 6).
Tuvastades ebaõigesti, et menetlusaluse isiku tegu vastab väärteokoosseisule, jättes sellest veast tulenevalt väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetamata ning lõpetades väärteomenetluse hoopis otstarbekuse kaalutlusel, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes.
|
| 3-1-1-105-09
|
Riigikohus |
25.11.2009 |
|
Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada kriminaalmenetlusõigusest. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo nr 3-1-1-146-03, p 8).
KOKS § 662 lg 1 sisustamisel hoone fassaadi määrdumise ja vigastuste korral ei pea fassaadi korrasolek ehitise omaniku poolt olema tagatud igal ajahetkel, kuna selline kohustus oleks faktiliselt mittetäidetav ja õiguslikult ebaproportsionaalne. Ehitise omanik või temaga võrdsustatud isik peab mõistliku aja jooksul tegema kohaseid jõupingutusi kõrvalise isiku poolt rikutud fassaadi korrastamiseks. Mõistliku aja ja kohaste jõupingutuste kriteeriumide sisustamisel tuleb arvestada erinevaid asjaolusid. (RKKKo nr 3-1-1-22-05). Igal ajahetkel ei saa kohustatud isikult nõuda ka kõnnitee lumest puhtana hoidmist. Lume koristamise peab isik tagama mõistliku aja jooksul lume sadamisest arvates kohaseid jõupingutusi rakendades.
|
| 3-1-1-51-09
|
Riigikohus |
03.06.2009 |
|
Kuriteo tunnuste sedastamine süüdlase käitumises kujutab endast VTMS § 29 lg 1 p 4 järgi väärteomenetlust välistavat asjaolu, mille ilmnemisel tuleb juhinduda VTMS §-s 61 sätestatud korrast. VTMS § 61 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse alustamise otsustuse teha kuni väärteo eest karistamise otsuse tegemiseni. Siiski võib väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p-s 4 toodud alusel lõpetada ka kohus, kuid vaid neil juhtudel, mil maakohus arutab väärteoasja VTMS §-s 83 sätestatud tingimustel, tehes asjas esmase otsuse isiku karistamise kohta. Vastavalt VTMS § 107 lg-le 2 teeb maakohus kirjeldatud olukorras väärteomenetluse lõpetamise määruse, kusjuures seda võib teha enne kohtuotsuse tegemist ja menetlusaluse isiku süüküsimuse lõplikku lahendamist. Kui aga maakohus vaatab läbi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust, ei ole väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p-s 4 sätestatud alusel enam võimalik.
Vastavalt VTMS § 29 lg 1 p-le 5 ei alustata väärteomenetlust ja alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 3 kohaselt on aegumine väärteomenetluses absoluutseks menetlustakistuseks, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt RKKKo nr 3-1-1-77-08, p 9).
|
| 3-1-1-71-08
|
Riigikohus |
09.12.2008 |
|
Kui isiku väidetav väärtegu aegub ajal, mil maakohus on väärteoasjas otsuse teinud, kuid isik esitab kassatsioonikaebuse, siis maakohtu otsus ei jõustu ning väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 5 alusel.
Kui isiku väidetav väärtegu aegub ajal, mil maakohus on väärteoasjas otsuse teinud, kuid isik esitab kassatsioonikaebuse, siis maakohtu otsus ei jõustu ning isiku väärtegu aegub.
|
| 3-1-1-66-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).
Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8).
Enne, kui kohus saab asuda kaaluma, kas lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel, tuleb vastavuses KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuriga tuvastada teo koosseisupärasus, õigusvastasus ja süü. Nendest kasvõi ühe elemendi puudumisel tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel obligatoorselt lõpetada. Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-de 1 ja 2 s.o. lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel või väärteoga tekitatud kahju vabatahtlikul hüvitamisel kohaldamiseks sellisel juhul alust ei ole. Alles seejärel, kui kohus on tuvastanud teo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse, on võimalik võtta seisukoht väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel (vt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p 6.4).
|
| 3-1-1-53-08
|
Riigikohus |
10.10.2008 |
|
Kohtuvälise menetleja ametnik, kes fikseerib rikkumise, peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks, mis tähendab ka menetlusaluse isiku kasuks rääkivate tõendite kogumist (vt RKKKo nr 3-1-1-101-03).
Oluline menetlusõiguse rikkumine annab aluse menetluse lõpetamiseks ainult juhul, kus seda viga ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada ja see takistab väärteo asjaolude väljaselgitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-109-03). Üksnes sellisel juhul lõpetatakse menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
|
| 3-1-1-50-08
|
Riigikohus |
24.09.2008 |
|
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6 koos viidetega varasematele lahenditele). Seega lasub maakohtul kaebemenetluses kohustus hinnata kõiki kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule omistatud väärtegusid
VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sisalduvad kaks erinevat ja teineteist välistavat väärteomenetluse lõpetamise alust. Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel eeldab, et menetlusalusele isikule omistatav tegu on nii koosseisupärane, õigusvastane kui süüline (KarS § 2 lg 2), kuid tema vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu otsustab menetleja väärteomenetluse siiski lõpetada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 6; nr 3-1-1-146-03, p 8). Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel lähtub seega menetlusökonoomilistest kaalutlustest, kuid võimaldab lisaks ka proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt välistada karistuse kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (RKKKo nr 3-1-1-85-04, punktid 15 ja 16).
Seega on VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sätestatud menetluse lõpetamise alused järgmises loogilises vahekorras. Esmalt tuleb kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku teos on realiseeritud süüteokoosseis, õigusvastasus ja süülisus, s.o väärteo tunnused. Nendest kasvõi ühe puudumisel tuleb väärteomenetlus obligatoorselt lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alust minna VTMS § 30 lg 1 p 1 juurde sellisel juhul ei ole. Alles siis, kui kohus jõuab veendumusele, et väärteo tunnused isiku käitumises on täidetud, võib kohus asuda vaagima, kas on alust väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt.
Kohtuvälise menetleja loobumine süüdistusest toob kaasa väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-94-07, p 8).
Alkoholiseaduse §-s 70 kehtestab vastutuse vaid sellise avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, millega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Alkoholijoove ei tingi eraldivõetuna isiku vastutuselevõtmist ka siis, kui ta viibib seejuures tänaval, ühistranspordis või muus avalikus kohas. Omistamaks menetlusalusele isikule AS §-s 70 kirjeldatud väärtegu, tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul seega eraldi põhistada ja tõendada, mil viisil solvas konkreetsel juhul menetlusaluse isiku viibimine alkoholijoobes avalikus kohas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.
KarS §-s 278 sisaldub kaks alternatiivset süüteokoosseisu - teadvalt vale väljakutse tegemine ja teadvalt vale väljasõidu põhjustamine. Väljakutse on igasugune optiline või akustiline teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohaletulekut seoses häda- või ohuolukorraga, näiteks õigusrikkumise toimepanemisega. Seega on vale väljakutse tegemine spetsiifilise teokirjeldusega formaalne delikt, kuna süüteokoosseisu realiseerituse aspektist on tähtsusetu, kas sellele järgneb ka faktiliselt mõne eritalituse väljasõit. Seevastu väljasõidu põhjustamine on tagajärjedelikt, mis eeldab erinevalt väljakutse tegemisest suvalist tegu (näiteks õnnetusjuhtumi või õigusrikkumise lavastamist), mille tulemina toimub eritalituse väljasõit. Sellisel juhul tuleb tuvastada ka põhjuslik seos teo ja väljasõidu vahel.
Politsei teadvalt vale väljakutsega on muuhulgas tegemist siis, kui isik teatab politseile, et toime on pandud õigusrikkumine, teades tegelikult, et seda toimunud ei ole, või esitab õigusrikkumise asjaolusid teadlikult ebaõigesti. Juhul kui isik ei ole teatamise hetkel kindel, kas õigusrikkumine on toimunud või teatab tühisest vahejuhtumist, kuid esitab faktid õigesti, ei ole KarS § 278 süüteokoosseis vale väljakutse tegemise osas täidetud.
|
| 3-1-1-44-07
|
Riigikohus |
25.09.2007 |
|
|
Facebook
Twitter