3-1-1-21-12
|
Riigikohus |
28.03.2012 |
|
Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Jättes menetlusaluse isiku kaebuse lahendamisel kontrollimata tema juhatuse liikme tegevuse vastavuse deliktistruktuurile, on maakohus rikkunud väärteoasja täies ulatuses lahendamise põhimõtet. Kohtuotsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs ja vastavad põhjendused. Nende puudumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-66-06, p 6; 3-1-1-89-10, p 7; 3-1-1-56-11, p 6 ja 3-1-1-72-11, p 12).
Juriidilise isiku väärteoasja puhul peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-08, p 5; 3-1-1-38-08, p 7; 3-1-1-43-08, p 9; nr 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2; 3-1-1-100-11, p 12).
Apteekide reklaami (ehk nende käibe suurendamisele suunatud müügimeetodeid) ei saa võrdsustada ravimireklaamiga. Seadus ei keela otsesõnu apteekidel reklaamida oma tegevust (arvestades muu hulgas seda, et nad müüvad ka muud tervishoiuga ja isikliku hügieeniga seotud kaupa).
Paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja, organ või pädev esindaja, vaid tavatöötajad. Kohtupraktikas on aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (vt nt RKKKo 3-1-1-82-04, 3-1-1-145-05, p 6 ja 3-1-1-9-08, p 9). Samas eeldab see igal juhul nii tavatöötaja kui ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud isiku teo õigusliku analüüsi kohtuotsuses, isegi kui tavatöötajat tuvastatud ei ole.
|
| 3-1-1-80-11
|
Riigikohus |
21.10.2011 |
|
Menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine teenib esmajoones mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta tõendusliku teabe kogumise eesmärki.
Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Nõue kohtuotsust põhistada tähendab, et kohtu mõttekäik peab olema otsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui osad tõendid jäetakse hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, kujutab see endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt nt RKKKo 3-1-1-48-08, p 7.
Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. (Vt RKKKo 3-1-1-106-04, p 9).
Ainetu on arutleda selle üle, kas menetlusaluse isiku olukorda raskendaks uue karistuse mõistmine juhul, kui ühe väärteo osas tuleks väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
|
| 3-1-1-72-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
Vt otsuse p-i 12 ja nt RKKKo 3-1-1-89-10, p 7 ning nimetatud otsuse annotatsiooni.
Ühenduse tolliseadustiku artikkel 5 p 4 eesmärgiks on esmalt täpsustada, et tolli suhtes kehtib esindus vaid juhul, kui tollile on teada nii see, et tolliga vahetult suhtlev isik tegutseb kellegi teise jaoks, kui ka isik, kelle huvides esindaja tegutseb. Teiseks rõhutab ÜTS art 5 p 4, et nii otsese kui ka kaudse esindajana tegutseva isiku tegevus tekitab esindatavale kohustusi üksnes esindusõiguse olemasolu korral. Eeltoodust nähtuvalt ei omista ÜTS tollideklaratsiooni lahtrisse 14 märgitud esindusõigust puudutavatele andmetele ette kindlaksmääratud jõudu ega välista võimalust hilisema menetluse käigus tuvastada, et tollideklaratsioonidesse kanti tegelikkusele mittevastav informatsioon.
Imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluv importtollimaks on oma olemuselt kauba importija maksukohustus (vt RKTsKo 3-2-1-128-10, p 10). Seetõttu pole asjaolu, kes tasub tollimaksu, esinduse liigi tuvastamisel asjakohane.
|
| 3-1-1-89-10
|
Riigikohus |
19.11.2010 |
|
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7, nr 3-1-1-71-09, p 12 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).
Tuvastamaks asjaolu, kas vaidlusalune ala on tee kaitsevöönd või kuulub selle koosseisu, ei piisa teeseaduses tee kaitsevööndit puudutava refereerimisest ja seaduse määratlustega nõustumisest. Kohtuotsus peab eeskätt rajanema tõenditel, millele tuginevalt asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud tuvastatakse.
Läbi ei saa vaadata kassaatori taotlust kohustada menetlusalust isikut tagastama ekslikult hüvitatud õigusabikulud, sest tegemist on VÕS § 1028 lg-s 1 ja § 1032 lg-s 1 nimetatud nõudega, mis ei saa olla väärteomenetluses lahendatava kohtuasja esemeks.
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7, nr 3-1-1-71-09, p 12 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).
KOKS § 662 lg-s 1 kirjeldatud teoalternatiiv, s.t koormise täitmata jätmine, seisneb tegevusetuses.
KOKS § 662 lg-s 1 kirjeldatud teoalternatiiv, s.t koormise täitmata jätmine, seisneb tegevusetuses.
KOKS § 36 lg 3 annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada koormise üksnes kinnistu või isiku kasutuses oleva muu territooriumiga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks.
PS § 157 lg 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kuigi koormis kujutab endast mitterahalise iseloomuga kohustust, võib selle täitmine nõuda koormise adressaadilt kulutuste tegemist või rahaliselt hinnatavate kohustuste võtmist (nt heakorratööde tegemiseks vajalike vahendite muretsemine, teenuse tellimine vmt). Seega võib koormise kehtestamine olemuslikult riivata koormise täitja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandipõhiõigust, sest kõnealuse normi kaitse ulatub nii varale (asjad), rahale kui ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03, p 18).
Omandipõhiõiguse kitsendamine eeldab seadusereservatsiooni olemasolu ja ka koormise kehtestamine saab vastavalt PS § 157 lg-le 2 toimuda vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Kuivõrd koormise kehtestamise suhtes kehtib seadusereservatsioon, peab koormise kehtestamise eesmärgil vastu võetud õigusakt vastama seadusele. Eelöeldu tähendab, et kohalik omavalitsus ei saa koormist kehtestades reguleerida mõnda küsimust seadusest erinevalt või sisustada seaduse nõudeid laiendavalt.
|
| 3-1-1-94-10
|
Riigikohus |
09.11.2010 |
|
VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb maakohtul väärteoasja arutada täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (3-1-1-66-06, p 6). Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (3-1-1-63-10, p 7; 3-1-1-28-10, p 7; 3-1-1-74-08, p 7; 3-1-1-55-08, p 8). VTMS § 133 p 4 kohaselt selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muu hulgas, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eeltoodu tähendab muu hulgas seda, et VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Ka selle nõude rikkumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (3-1-1-71-09, p 12.)
|
| 3-1-1-93-10
|
Riigikohus |
09.11.2010 |
|
VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb maakohtul väärteoasja arutada täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (3-1-1-66-06, p 6). Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (3-1-1-63-10, p 7; 3-1-1-28-10, p 7; 3-1-1-74-08, p 7; 3-1-1-55-08, p 8). VTMS § 133 p 4 kohaselt selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muu hulgas, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eeltoodu tähendab muu hulgas seda, et VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Ka selle nõude rikkumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (3-1-1-71-09, p 12.)
Menetlusalune isik, kes on käibemaksukohustuslane, saab VTMS § 23 alusel nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta ei saa kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata.
|
| 3-1-1-63-10
|
Riigikohus |
27.09.2010 |
|
Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
"VKS § 30 lg-s 2 sätestatakse vastutus vedelkütuse käitlemise eest registreeringus märkimata tegevuskoha kaudu. VKS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on kütuse käitlemine tarbimisse lubatud kütuse müük või müügiks pakkumine, vedu, hoiuteenuse osutamine ja ladustamine ning kütuse import, eksport ja tootmine. VKS § 3 lg-s 6 on seadusandja kütuse müügi kui ühe võimaliku käitlemise viisi sidunud äriühingu kohustusega müüa kütust ainult oma registrisse kantud tegevuskohas. Kui menetlusaluse isiku tegu seisneb kütuse müümise nõuete eiramises, tuleb tema vastutuse eeldusena selline tegevus ka tuvastada, mitte piirduda pelgalt kütuse muul viisil käitlemise (nt veo või ladustamise) kindlakstegemisega. Samuti on vajalik tuvastada, et müüjana on käsitatav just menetlusalune isik.
Vedelkütuse seaduse regulatsioon ei välista otsesõnu võimalust müüa kütust võlaõigus- ja asjaõigusseaduse normide kohaselt, kui seejuures täidetakse vedelkütuse käitlemise nõudeid. Oluline on, et järelevalvet teostav ametkond saaks täpse ülevaate kütuse tegelikust liikumisest, mis on eeskätt saavutatav registreeringujärgses kohas tegutsemise nõude järgimise, saatedokumentide koostamise ja aruandekohustuse täitmise teel. Need tingimused on seadusandja järelevalve teostamise lihtsustamiseks sidunud kütuse asukoha muutumisega, millist järeldust kinnitavad näiteks VKS § 6 lg-d 1, 3, 4, 6 ja 7 nende koostoimes. 18. juulil 2004 jõustus vedelkütuse seaduse, vedelkütuse erimärgistamise seaduse ja vedelkütuse miinimumvaru seaduse muutmise seadus (RT I 2004, 53, 365), millega tunnistati kehtetuks selle ajani seaduse § 2 lg 1 p-s 7 sisaldunud müügi mõiste. Kuivõrd muudatuse tegemise vajadus tulenes asjaolust, et termin ""müük"" on üldlevinud ja senine määratlus tekitas segadust, viitab seegi seadusandja tahtele sisustada müügi mõistet tsiviilõiguses omaksvõetud põhimõtetest lähtuvalt."
|
| 3-1-1-17-10
|
Riigikohus |
24.03.2010 |
|
Asudes kohtuliku arutamise tulemina seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, ei saa lugeda sellist kohtu seisukohta põhjendatuks. Jättes kohtuotsuse põhistamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Olukorras, kus maakohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse põhjusel, et selles esinevad mõningad lisakaristust puudutavad ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisulist õigsust, tuleb kohtul kaebuse lahendamisel lähtudes VTMS § 132 p-s 2 sätestatud nõuetest uue otsusega need ebatäpsused kõrvaldada (vt RKKKo nr 3-1-1-6-10, p 8).
|
| 3-1-1-71-09
|
Riigikohus |
30.10.2009 |
|
ÜTSRS artiklist 195, mis näeb muu hulgas ette, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et saabumisel ei saa isikud kaupa edasi toimetada enne, kui on kontrollitud ühenduse määruse (EMÜ)
nr 3925/91 (1) artikliga 1 hõlmamata salongipagas ei anna tollile õigust toimetada saabuva pagasi röntgenkontrolli valdaja juuresolekuta. Osutatud sätte adressaadiks on üksnes liikmesriigid ja see ei saa olla vahetult isiku põhiõiguste piiramise alus. ÜTSRS artiklist 195 tulenevalt on seadusandjal õigus ja kohustus kehtestada meetmed, mis võimaldavad pagasi tõhusat tollikontrolli. See norm ei anna aga tollile õigust rakendada otstarbekuse kaalutlusel ise selliseid tollikontrolli meetmeid, mida seaduses ei ole ette nähtud, või kalduda kõrvale seaduses sätestatud tollikontrolli toimetamise nõuetest.
TS § 41 lg-s 2 sätestatud pagasi valdaja juuresoleku-nõude eesmärk on suurendada pagasi läbivaatuse usaldusväärust, vältides näiteks selle tulemuste moonutamist, mitte aga raskendada tollikontrolli toimetamist ja vähendada keelatud esemete avastamise tõenäosust.
Piiri ületava reisijana TS § 41 lg 1 esimese lause tähenduses tuleb kolleegiumi hinnangul käsitada ka isikut, kes on ise juba piiriületusformaalsused läbinud, kuid naaseb hiljem tollikontrolli pagasi järele, taotledes pagasi tolli järelevalve alt vabastamist ja selle vabasse ringlusse lubamist. Isik, kes on ise piiri ületanud ja tollikontrolli läbinud, ent pole veel oma pagasile järele tulnud, ei ole piiri ületav reisija TS § 41 lg 1 mõttes vaatamata sellele, et tema pagas pole tollikontrolli läbinud. Samas kui tollikontrolli juba läbinud isik naaseb tollikontrolli, taotlemaks temast eraldi saabunud pagasi tollikontrolli alt vabastamist, omandab ta uuesti piiri ületava reisija staatuse TS § 41 lg 1 mõttes.
Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05, nr 3-1-1-88-06, p 10 ja nr 3-1-1-90-06). Selleks et tuvastada objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine, tuleb aga ära näidata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma, s.t konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks on vaja püstitada küsimus, kuidas toiminuks süüdistatava (menetlusaluse isiku) asemel keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06, p 31 ja nr 3-1-1-83-08, p 13).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Toodud nõuete rikkumine kujutab endast VTMS § 150 lg 1 p-s 7 sätestatud väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.
|
| 3-1-1-74-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga üksnes juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (viidatud otsuse p 7).
Kohtuvälise menetleja lahendi peale esitatud kaebuse arutamisel ei saa kohus väljuda väärteoprotokolli piiridest.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
Väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmine ja tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Vaatamata sellele, et KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, peab väärteomenetleja tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Selline nõue tuleneb VTMS § 133 p-st 4, mille kohaselt peab kohus kontrollima, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. On võimalik, et isiku tegevuses puuduvad subjektiivse koosseisu tunnused, s.t tegu ei pandud toime isegi ettevaatamatusest ja sellisel juhul ei ole väärteokoosseis täidetud.
Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.
|
| 3-1-1-92-05
|
Riigikohus |
10.10.2005 |
|
Kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt RKKKo-d 3-1-1-148-03, 3-1-1-99-04).
Kui isiku ülekuulamisel antud ütlusi sooviti protokollida väärteoprotokollis, kantakse VTMS § 69 lg 7 kohaselt sinna ka isiku keeldumine ütluste andmisest.
Mõiste "piiranguvöönd" puhul on tegemist normatiivse tunnusega, mille puhul ei pea isik KarS § 17 lg-st 3 tulenevalt teadma selle täpset juriidilist tähendust. Piisav on, et isik teab normatiivse tunnuse sotsiaalset tähendust või vähemalt selle üldkeelelist paralleelhinnangut. Antud juhul tuleb tahtluse väljaselgitamiseks lahendada küsimus, kas isik vähemalt möönis, et veekogude kalda- ja rannaaladel kehtivad teatud tegutsemispiirangud ning kas ta pidas võimalikuks, et viibib alal, kus need piirangud kehtivad.
Teo keelatuses eksimuse sedastamiseks tuleb lähtuda küsimusest, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest. Isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet (vastavat õigusliku regulatsiooni olemasolu), vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Vältimatu keelueksimus on välistatud, kuna keeld sõita järveluidetele puude alla on ilmne ja üldarusaadav. Mootorsõiduki juht peab tundma liiklusalast regulatsiooni ning LS § 48 lg 1 näeb ette, et mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal.
Otsuses ei ole selgitatud, mille alusel kohus luges ala pindamata metsateeks. Lisaks oleks kohus pidanud juhul, kui ta leidis, et tegemist oli teega, tuvastama ka selle, kas see tee oli ette nähtud mootorsõidukite liiklemiseks.
|
| 3-1-1-70-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses, kuna kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhistatud. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo-d 3-1-1-85-00, 3-1-1-47-04, 3-1-1-43-05).
Äriühingu suhtes toimus üheaegselt kaks eraldi menetlust eesti maksumärkideta sigarettide müügi ja hoidmise osas, mis mõlemad kujutavad endast maksumärgita sigarettide käitlemise osategusid ning on kvalifitseeritavad sama sätte järgi. Teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on tegemist ühe teoga (vt RKKKo 3-1-1-4-04) ning isiku karistamine kahes eraldi menetluses oleks rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu.
Juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse küsimuse lahendamise seotusest füüsiliste isikute käitumisega tuleneb arusaam, et enne seda, kui omistada mingi kuriteo toimepanemist juriidilisele isikule, peab sellele eelnevas süüteomenetluses igal juhul olema selgitatud juriidilise isiku organi liikme või tema juhtivtöötaja käitumise vastavust deliktistruktuurile (vt RKKKo-d 3-1-1-137-04, 3-1-1-82-04, 3-1-1-121-04).
Osaühingule süüks arvatud teo puhul ei ole tingimata vajalik, et sigaretid oleks kuulunud osaühingule. See-eest tuleb ära näidata teo - välismaiste maksumärkidega sigarettide müügi - seotus osaühinguga.
Äriühingu suhtes toimus üheaegselt kaks eraldi menetlust eesti maksumärkideta sigarettide müügi ja hoidmise osas, mis mõlemad kujutavad endast maksumärgita sigarettide käitlemise osategusid ning on kvalifitseeritavad sama sätte järgi. Teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on tegemist ühe teoga (vt RKKKo 3-1-1-4-04) ning isiku karistamine kahes eraldi menetluses oleks rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu.
|
| 3-1-1-43-05
|
Riigikohus |
19.05.2005 |
|
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja ametnik jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).
KrMS turvakontrolli mõistet (taskute sisu ettenäitamine, eesmärgiga leida sigarette, tikke vmt, s.o leida asitõendeid) ei tunne. See, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt kindlaks isiku läbivaatuse käigus ja see peab toimuma seaduses sätestatud nõudeid järgides. Isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja ametnik jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).
Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo-d 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Sisuliselt tähendab see seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.
KrMS turvakontrolli mõistet (taskute sisu ettenäitamine, eesmärgiga leida sigarette, tikke vmt, s.o leida asitõendeid) ei tunne. See, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt kindlaks isiku läbivaatuse käigus ja see peab toimuma seaduses sätestatud nõudeid järgides. Isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
|
| 3-1-1-61-04
|
Riigikohus |
21.06.2004 |
|
Kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, kui ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et isik on talle süüks arvatud rikkumised toime pannud. Ei piisa, kui kohtuotsuses on üksnes märgitud, et isiku süü väärteo toimepanekus on tõendatud, ilma, et oleks näidatud, milliste tõendite alusel kohus rikkumise tõendatuks loeb ja milline asjaolu on millise tõendiga tõendatud.
|
| 3-1-1-49-04
|
Riigikohus |
08.06.2004 |
|
Kohus peab välja selgitama VTMS §-s 133 loetletud küsimused, mis on kaebuse lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtuvälise menetleja karistamisotsuse jõussejätmiseks peab kohus tõendatud asjaoludele tuginedes argumenteerima, miks ta leiab, et väärtegu on toime pandud, kas see tegu on õigesti kvalifitseeritud ning kas selle väärteo on süüliselt ning õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik. Ühtlasi peab kohus kontrollima, kas kohtuväline menetleja on järginud asja menetlemisel menetlusõigust. Kui kohus ei ole välja selgitanud kõiki asjaolusid ega kohtuotsust nõuetekohaselt motiveerinud, siis on rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust.
|
Facebook
Twitter