Joobeseisund on üks faktilistest asjaoludest, mis tuvastatakse tõendamise üldreeglite kohaselt. LS § 20 lg-st 3 lähtuva alkoholijoobe määratluse eesmärk on rõhutada, et karistusõigusliku tähendusega alkoholijoovet tuleks käsitada kompleksse nähtusena, mitte igasugune alkoholi tarvitamine ei pruugi veel tähendada alkoholijoovet ja teisalt peab süüteo menetleja kontrollima, kas isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused on ikka tingitud alkoholi tarvitamisest või on neil muud põhjused. Põhjendamatu oleks joobeseisundi määrangu selline tõlgendamine, mille kohaselt ei saaks näiteks lugeda joobeseisundit tuvastatuks isegi mitte väga suures koguses alkoholi tarvitamise pinnalt, kui on jäetud eraldi fikseerimata isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused.