3-1-2-1-17
|
Riigikohus |
20.03.2017 |
|
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17)
Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10)
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
|
| 3-1-2-4-16
|
Riigikohus |
28.02.2017 |
|
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)
KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)
Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
|
| 3-1-2-3-16
|
Riigikohus |
20.01.2017 |
|
Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)
KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)
Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul septembrist 2010 oktoobrini 2011 ja jaanuaris 2012. (p-d 24–26)
Kaitsjatasu põhjendatust hinnates on kaitsja töö mahtu võimalik hinnata muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (3-1-1-99-11, p 11.2). Sama põhimõte on arvestatav ka olukorras, kus kaitsja on esitanud (suures osas) kattuva sisuga menetlusdokumendid erinevates kriminaalasjades. (p 31)
|
| 3-1-2-2-16
|
Riigikohus |
20.01.2017 |
|
Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)
KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)
Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul 2012. a maist septembrini. (p-d 24–26)
|
| 3-1-2-1-16
|
Riigikohus |
26.09.2016 |
|
Kui maakohus kuulutab kohtuotsuse kuulutamisel selle resolutiivosa ja ükski kohtumenetluse pool ei esita apellatsiooniteadet, jõustub maakohtu otsus resolutiivotsuse kujul. Sellisel juhul ei nähtu maakohtu otsusest, millistele tõenditele kriminaalasja lahendamisel tugineti ning milliseid asjaolusid isiku süüditunnistamisel ja karistamisel arvesse võeti. Teistmismenetluse raames ei ole siis võimalik hinnata väiteid kuriteo täpsemate tehiolude ja karistust kergendavate asjaolude olemasolu kohta. Isikule uue karistuse mõistmine eeldab uute asjaolude tuvastamist KrMS § 373 lg 3 mõttes. (p 7)
Kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsusega nr 3-4-1-13-15 tunnistati KarS § 141 lg 2 sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see nägi noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette kuueaastase vangistuse, tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 366 p 6 alusel uuendada, kui esitatud süüdistusest ei nähtu, et süüdimõistetu kasutas kannatanu suhtes vägivalda. (p 6)
|
| 3-1-2-7-15
|
Riigikohus |
28.10.2015 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p 8 sätestab, et teistmise aluseks on kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. Vaadeldava sätte tähenduses on teistmisaluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus eelnevalt on lihtmenetluses kuriteo kaastäideviija või kuriteost osavõtja süüdi tunnistatud, hiljem on aga üldmenetluses samas kuriteos süüdistatav isik õigeks mõistetud. (p 9)
|
| 3-1-2-5-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
KrMS § 372 kohaselt järgitakse teistmismenetluses KrMS §-de 352–3602 ja § 363 sätteid, arvestades KrMS 13. peatüki erisusi. Kuna KrMS 13. peatükk ei näe teistmisavaldusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. (p 13)
Kui menetlusvälise isiku esindaja pole lisanud teistmisavaldusest osalise loobumise avaldusele esindatava kirjalikku nõusolekut, ei ole ta järgitud KrMS § 358 lg 2 nõudeid. Siis puudub Riigikohtul KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada kõnealuses osas teistmismenetlus. (p 13)
Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)
Kui menetlusvälise isiku esindaja pole lisanud teistmisavaldusest osalise loobumise avaldusele esindatava kirjalikku nõusolekut, ei ole ta järgitud KrMS § 358 lg 2 nõudeid. Siis puudub Riigikohtul KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada kõnealuses osas teistmismenetlus. (p 13)
Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema tingimata sätestatud teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63). (p 17.2)
Lahendades küsimust KrMS § 366 p-s 7 märgitud teistmise aluse olemasolust, peab Riigikohus kõigepealt hindama, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist (vt nt RKKKo 3-1-2-2-14, p 9.1). (p 14)
Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)
Kui teistmisavalduses tuginetakse sellistele uutele väidetele, mida siseriiklikus menetluses maa- ja ringkonnakohtu määruste vaidlustamisel ei esitatud ning mille kohta EIK lahendis seisukohta ei võetud, ei saa ka kõneleda EIK otsusega tuvastatud konventsiooni või selle protokolli rikkumisest, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Sellised väited ei saa olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 7 mõttes. (p 16)
Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)
|
| 3-1-2-4-15
|
Riigikohus |
05.10.2015 |
|
Kui teistmismenetluse tulemus on õigeksmõistev otsus, siis teistetavas kriminaalasjas tasutud rahaline karistus ja menetluskulud hüvitatakse süüdimõistetule süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 6 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel. (p 12)
Otsus, mis tugineb teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja ja kannatanu valeütlustele ning kunstlikult loodud tõendile, on põhjendamatu KrMS § 366 p 1 tähenduses. (p 8-9)
|
| 3-1-2-6-15
|
Riigikohus |
05.10.2015 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p 8 sätestab, et teistmise aluseks on kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. Vaadeldava sätte tähenduses on teistmisaluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus eelnevalt on lihtmenetluses kuriteo kaastäideviija või kuriteost osavõtja süüdi tunnistatud, hiljem on aga üldmenetluses samas kuriteos süüdistatav isik õigeks mõistetud. (p 10)
|
| 3-1-2-2-15
|
Riigikohus |
07.05.2015 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p 8 sätestab, et teistmise aluseks on kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. Vaadeldava sätte tähenduses on teistmisaluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus eelnevalt on lihtmenetluses kuriteo kaastäideviija või kuriteost osavõtja süüdi tunnistatud, hiljem on aga üldmenetluses samas kuriteos süüdistatav isik õigeks mõistetud.
|
| 3-1-2-4-14
|
Riigikohus |
18.03.2015 |
|
KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale EIK-ile esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka RKKKo 3-1-2-2-08, 3-1-2-5-09 ja 3-1-2-1-13). Kõigepealt tuleb seega otsustada, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.
|
| 3-1-2-5-14
|
Riigikohus |
05.02.2015 |
|
Kuna kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas pole tõendeid analüüsitud, siis puudub Riigikohtul võimalus veenduda, missugustele tõenditele kohus isiku süüdimõistmisel tugines. Eeltoodust tulenevalt ei saa teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku tõendusteabe piisavuse kohta (vt 3-1-2-2-13, p 10.1).
|
| 3-1-2-2-14
|
Riigikohus |
29.09.2014 |
|
Esmalt hindab Riigikohus, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist. Nii nagu ka KrMS § 366 p-des 4, 5, 6 ja 8 sätestatud teistmisaluste puhul, saab KrMS § 366 p 6 alusel teistmismenetluse tulemiks olla vaid süüdistatava olukorra kergendamine. Seega tuleb otsustada, kas ka siis, kui rikkumist poleks toimunud, oleks riigisisene kohus isikut samuti süüdi tunnistanud ja kas süüditunnistamisega kaasnevad õigusjärelmid olnuksid sama rasked. Jaatava vastuse korral teistmisalus puudub. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhiõiguste rikkumisega tekitatud kahju on sel juhul võimalik lugeda hüvitatuks rikkumisega seoses määratud hüvitise maksmisega EIK-i poolt (vt RKKKo 3-1-2-2-08, p 16). Üldjuhul saabki rikkumisega seoses määratud kompensatsioon olla käsitatav rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena vaid olukordades, mil teistmismenetluses leitakse, et tuvastatud rikkumine ei mõjutanud kriminaalasja otsustamist. Tõdemus, et ilma rikkumiseta ei oleks isikut süüdi tunnistatud, ei võimalda piirduda EIK-i poolt väljamõistetud hüvitisega. Kui teistmismenetluses leitakse, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis kriminaalasja riigisisest otsustamist mõjutada, ei tähenda see veel automaatselt teistmisaluse sedastamist. Sellisel juhul tuleb Riigikohtul teises etapis hinnata seda, kas rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu.
Kuna kohtumenetluses kaitseõigust ei rikutud ja kohtueelses menetluses toimunud rikkumine ei puudutanud enamikku tõendeid, millele tugineti süüdistatava süüditunnistamisel, ei olnud menetluse tulem sellest vahetult mõjutatud.
Tõendi väljajätmisel ei ole kohane sellele viitamine kohtuotsuses ka „üldise teadmise“ tasandil.
Tulenevalt KrMS § 55 lg-st 2 ja §-dest 56-57 on kaitsja taandamise (kohtu)menetlus ette nähtud vaid juhtudeks, mil prokuratuuril on tekkinud kahtlus selles, et kaitsja on suhtlemisel kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega kuritarvitanud oma menetlusseisundit viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist. Juhtudeks, mil isik ise soovib loobuda kohtueelses menetluses tema poolt eelnevalt valitud kaitsjast, ei ole aga Eesti kriminaalmenetluse õiguses spetsiifilist taandamismenetlust ette nähtud, kuna tegemist on isiku vaba tahte väljendusega. Pikk ja põhjalik taandamismenetlus riivaks oluliselt süüdistatava põhiõigust vabalt valida endale kaitsja. Ka kehtiva kriminaalmenetluse õiguse kohaselt ei takista miski, sealhulgas ka valitud kaitsja taandamise menetluse puudumine, ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimist ja kaitseõiguse tegelikku tagamist.
|
| 3-1-2-1-14
|
Riigikohus |
30.05.2014 |
|
KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale EIK-ile esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt kaRKKKo 3-1-2-2-08, 3-1-2-5-09 ja 3-1-2-1-13).
Riigikohtu praktika järgi ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka üksnes kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt lähemalt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9-10).
|
| 3-1-2-9-13
|
Riigikohus |
15.11.2013 |
|
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust juba esitatud teistmisavalduse täiendamiseks taotlusega kriminaalasja menetluse uuendamiseks väljaspool teistmisavalduse esitamise tähtaega.
KrMS § 3471 lg 2 eesmärgiks on tagada kassaatori õigus esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid teise poole esitatule.
Teistmise aluseks ei saa olla pelgalt kahtlus, et tunnistaja on menetluse käigus andnud valeütlusi, vaid see eeldab valeütluste tuvastamist jõustunud kohtuotsusega.
Olukorras, kus kohtueelse menetleja ametniku kuriteo tuvastamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik, ei saa tõusetuda küsimust KrMS § 366 p-s 3 märgitud teistmise aluse esinemisest. Seda põhjusel, et nimetatud teistmise alusest saab rääkida vaid siis, kui see asjaolu (kriminaalasja menetluses kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mis võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas) on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. (Vt RKKKo 3-1-2-2-96). Kuna seadusandja põhjendatud arusaama kohaselt saab kuriteo toimepanemine teistmise alusena olla tuvastatud vaid jõustunud kohtuotsusega, siis ei ole Riigikohus pädev lugema seda asjaolu tuvastatuks muul viisil.
Kriminaalmenetlusõiguses tuleb järgida menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglit, mille kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 3 lg 2). Sellest põhireeglist lähtuvalt ei ole nõutav ega ka praktiliselt võimalik kohaldada menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt.
|
| 3-1-2-10-13
|
Riigikohus |
06.11.2013 |
|
Kriminaalasjas on tõusetunud põhjendatud kahtlus selles, et vaidlustatud kohtuotsuse esemeks olevat kuritegu ei pannud toime süüditunnistatud isik, vaid teine isik, kes on end kriminaalmenetluse vältel, sh maakohtus, esitlenud selle isikuna. Selle asjaolu tuvastamine tooks aga kaasa süüditunnistatud isiku õigeksmõistmise. Seetõttu esineb KrMS § 366 p-s 5 ettenähtud alus kriminaalasja menetluse uuendamiseks.
|
| 3-1-2-4-12
|
Riigikohus |
01.07.2013 |
|
Nii nagu apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestatakse KrMS § 319 lg 1 kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, tuleb ka apellatsioonitähtaega arvestada kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemisest (välja arvatud KrMS § 319 lg-s 3 ette nähtud erandjuhtumil). Mõjuvad põhjused, mis takistasid kohtumenetluse poolel kättesaadavaks tehtud kohtuotsusega tutvuda, on arvestatavad apellatsioonitähtaja ennistamisel. Ennistamise aluse olemasolul on kaebetähtaja ennistamine kriminaalmenetluses võimalik tähtajatult. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (KrMS § 172 lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (KrMS § 172 lg 2 p 2). KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest.
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.) Kohtuotsus, millega jäetakse ühe isiku vara tema nõusolekuta teise isiku vastu suunatud nõude tagamiseks aresti alla, ei ole täitedokument, mille alusel saaks arestitud vara täitemenetluses selle nõude katteks müüa (vt lähemalt RKTKm 3-2-1-185-12 ja RKKKo 3-1-1-43-13, p 44).
Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud tingimata teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63.). Näiteks lähtudes KrMS § 239 lg 2 p-st 4 ja § 401 lg-st 3, kuulub ka kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamisega kokkuleppemenetluse aluste hulka ja selle puudumisel peab kohus kriminaaltoimiku KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel prokuratuurile tagastama. Praeguses asjas otsustati kolmanda isiku subjektiivsete õiguste üle kokkuleppemenetluses, mille kohaldamiseks tema nõusolek puudus. Seega on tal tulenevalt KrMS § 318 lg-st 21, lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 ning § 248 lg 1 p-st 1 ja § 239 lg 2 p-st 4 ning § 401 lg-st 3 maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise õigus. Juhul, kui isik ei esita apellatsiooni tähtaegselt, on tal võimalus taotleda apellatsioonitähtaja ennistamist ja seetõttu puudub vajadus esitada teistmisavaldus.
Juhul kui maakohus on kokkuleppemenetluses rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid või § 339 lg-t 1 ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, peab ringkonnakohus KrMS § 3411 p 3 ja § 337 lg 2 p 3 kohaselt tühistama kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ja saatma kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kui apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine seondub selgepiiriliselt vaid ühe süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppega ja selle kokkuleppe alusel tehtud kohtu otsustusega, tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada vaid seda süüdistatavat (neid süüdistatavaid) puudutavas osas. KrMS § 248, mis sätestab kohtu pädevuse kokkuleppemenetluses, ei näe ette kokkuleppe n-ö osalise kinnitamise võimalust, st kohus ei saa teha otsust, mis tugineb üksnes mingile osale kokkuleppest. Juhul kui maakohus kokkuleppega teatud osas ei nõustu, tuleb tal jätta süüdimõistev otsus tervikuna tegemata ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Samuti ei luba KrMS § 337 lg 2 p 3 ja § 3411 ringkonnakohtul muuta kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust selliselt, et mõni kokkuleppe tingimustest otsusest välja jääb. Eeltoodud üldreeglist siiski võimalik erand. Juhul kui menetlusnormide rikkumine puudutab maakohtu sellist otsustust, mille aluseks olev tingimus sätestati kokkuleppes ühe poole huvides, võib see pool sellest tingimusest apellatsioonimenetluses loobuda. Sellisel juhul on ringkonnakohus pädev tühistama kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse üksnes osaliselt, s.o osas, mida tuvastatud menetlusrikkumine puudutab, ja jätma maakohtu otsuse muus osas muutmata ning kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata.
|
| 3-1-2-1-13
|
Riigikohus |
11.04.2013 |
|
KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Selline asjaolude väljaselgitamine toimub uurimistoimingute läbiviimise teel, mille tulemusena saadud andmed lisatakse nõuetekohaselt vormistatuna kriminaaltoimikusse. Sellest tulenevalt, kui jälitustegevuse tulemusena on saadud kahtlustatavat või süüdistatavat ilmselt õigustavat teavet, tuleb ka see vormistada jälitustoimingu protokollis ja lisada kriminaaltoimikusse, sõltumata sellest, kas prokurör soovib lisada seda tõendit süüdistusaktile või mitte. Kriminaaltoimikust võib jätta välja vaid tõendamiseseme seisukohalt tähtsusetut materjali.
Kohtutel lasub ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna vaid selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse (vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3 ja 3-1-1-31-11, p 27).
Vt ka RKKKo 3-1-2-2-08 ja 3-1-2-5-09. Kõigepealt tuleb KrMS § 366 p-s 7 nimetatud teistmise aluse puhul otsustada, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.
|
| 3-1-2-3-13
|
Riigikohus |
14.03.2013 |
|
Kui advokatuur rikub RÕS § 20 lg 3 nõudeid isikule uut riigi õigusabi osutajat, mille tõttu puudub isikul võimalus esitada teistmisavaldust tähtaegselt, on see käsitatav KrMS § 172 lg 2 p 2 mõttes mõjuva põhjusena uue kaitsja teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas 22. novembri 2011. a otsuses Andreyev vs Eesti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Praegune kriminaalasi on käsitatav KrMS § 367 lg 2 mõttes "sarnase asjana" kohtuasjale Andreyev vs Eesti. Ringkonnakohtu määrusega tuvastatud asjaoludest järeldub isikule määratud kaitsja kohustustevastane käitumine, mis seisnes ilma mõjuva põhjuseta apellatsiooni tähtaegselt esitamata jätmises. Kaitsja selline viga võttis isikult juurdepääsu ringkonnakohtusse.
Riigi õigusabi osutava advokaadi advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise või tema kutsetegevuse peatamise korral on advokatuuril RÕS § 20 lg-st 3 tulenevalt kohustus määrata alati viivitamatult omal algatusel uus riigi õigusabi osutaja.
Kui advokatuur rikub RÕS § 20 lg 3 nõudeid isikule uut riigi õigusabi osutajat, mille tõttu puudub isikul võimalus esitada teistmisavaldust tähtaegselt, on see käsitatav KrMS § 172 lg 2 p 2 mõttes mõjuva põhjusena uue kaitsja teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
|
| 3-1-2-2-13
|
Riigikohus |
27.02.2013 |
|
KrMS § 366 p-s 8 sätestatu tähenduses on teistmisaluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus eelnevalt on lihtmenetluses kuriteo kaastäideviija või kuriteost osavõtja süüdi tunnistatud, hiljem on aga üldmenetluses samas kuriteos süüdistatav isik õigeks mõistetud.
Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda aga seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249, (vt RKKKo 3-1-1-81-11, p 28), millest järeldub, et kuigi kohus peab kokkuleppemenetluses otsust tehes muuhulgas lahendama küsimused sellest, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav, kas tegu on kuritegu ja kuidas see tuleb kvalifitseerida ning kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises, ei pea tulenevalt KrMS §-s 249 sätestatust kohtuotsuse põhiosas kajastuma kuriteo toimepanemist kinnitavate tõendite analüüs.
EIÕK art 6 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas jääma liiga kauaks ebakindlasse olukorda (vt RKKKm 3-1-1-110-10, p 13). Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo 3-1-1-3-04, p 19).
|
Facebook
Twitter