3-3-4-1-16
|
Riigikohus |
08.06.2016 |
|
Süüdimõistetu arstlikku komisjoni suunamine ja selle tulemuse põhjal esildise esitamine algatab menetluse, millega otsustatakse süüdimõistva otsuse edasine täitmine ning isiku vabastamine või sundravile saatmine. Vanglale aktiivse rolli panemise eesmärgiks on muu hulgas see, et haldusorgani aktiivse tegutsemise abil oleksid tagatud ka sellise isiku õigused, kes ei pruugi oma haiguse või psüühikahäire tõttu olla võimeline aru saama oma terviseseisundi olulisest halvenemisest ja karistuse kandmise raskustest. Vangla keeldumine taotluse lahendamisest ja KrMS §-s 425 ette nähtud esildise kohtule esitamata jätmine või taotluse läbi vaatamata jätmine mõjutab otseselt kohtulahendi täitmist ning isiku võimalust karistuse kandmisest vabaneda. Kuna KrMS § 425 ei reguleeri olukorda, kui vangla keeldub maakohtu täitmiskohtunikule esildist esitamast, siis kuulub kohustamisnõude lahendamine maakohtu pädevusse KrMS § 431 lg 1 alusel. Nõude lahendamisel kontrollib maakohus, kas esitatud tõenditest saab järeldada, et võib esineda alus isiku karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamiseks. Kaebuse rahuldamise korral kohustab maakohus vanglat suunama süüdimõistetu arstlikku komisjoni ja sõltuvalt komisjoni otsusest otsustama esildise esitamise täitmiskohtunikule. (p 13)
|
| 3-1-1-29-16
|
Riigikohus |
11.04.2016 |
|
Olukorras, kus tehtud üldkasuliku töö tundide arv on vaidluse all, lasub ühelt poolt kriminaalhooldajal koostöös tööandjaga ja teiselt poolt kohtul kohustus välja selgitada tegelikult tehtud töötundide arv. Viimasest sõltub täitmisele pööratava vangistuse kestus. Jättes tehtud töötundide arvu välja selgitamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 11)
|
| 3-1-1-26-16
|
Riigikohus |
06.04.2016 |
|
Vaadates sisuliselt läbi taotluse, mille lahendamiseks seadus kohtule kriminaalmenetluses pädevust ei anna, rikub kohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 15)
Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)
Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)
Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)
Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)
Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)
Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)
KrMS § 142 võimaldab keelata kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul ka ühisomandisse kuuluva kinnisasja käsutamise (3-1-1-49-13 p 13).
|
| 3-1-1-27-16
|
Riigikohus |
30.03.2016 |
|
Kuna röövimise põhikoosseis eeldab tahtlikku vägivalla kasutamist ja KarS § 200 lg 2 p 5 sätestab enam ohtliku tagajärjena raske tervisekahjustuse tekitamise, hõlmab kõnealune säte KarS § 118 ebaõigussisu ning kogumit ei moodustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis) (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 9). (p 10)
Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba toime pandud, kuid selle toime kestab veel edasi. KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul (vt RKKKo 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). (p 8)
Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)
Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)
KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks. Samuti ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu vangistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigel ajal ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 13)
|
| 3-1-1-9-16
|
Riigikohus |
17.02.2016 |
|
Kui taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati lahendamiseks Rahandusministeeriumile ja viimane on palunud selles küsimuses maakohtul esitada oma seisukoht, on selle taotluse sisuline lahendamine siiski jätkuvalt Rahandusministeeriumi pädevuses. Täitmiskohtunikul puudub selle taotluse sisuliseks lahendamiseks KrMS §-st 431 tulenev alus ja olukorras, kus täitmiskohtunik on taotluse siiski sisuliselt lahendanud ning kõnealust viga pole kõrvaldatud ka edasises määruskaebemenetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)
Olukorras, kus süüdimõistetu on kohtulahendiga karistuse kandmiselt vabastatud ja osutatud on ka isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitise saamist välistavale õiguslikule alusele, kuid süüdimõistetu esitab siiski taotluse temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei saa rääkida sellest, et jõustunud kohtulahendi täitmisel on ilmnenud selline kahtlus või ebaselgus, mis tuleb kõrvaldada täitmiskohtuniku määrusega KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorda järgides. (p 17)
Kui taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati lahendamiseks Rahandusministeeriumile ja viimane on palunud selles küsimuses maakohtul esitada oma seisukoht, on selle taotluse sisuline lahendamine siiski jätkuvalt Rahandusministeeriumi pädevuses. Täitmiskohtunikul puudub selle taotluse sisuliseks lahendamiseks KrMS §-st 431 tulenev alus ja olukorras, kus täitmiskohtunik on taotluse siiski sisuliselt lahendanud ning kõnealust viga pole kõrvaldatud ka edasises määruskaebemenetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)
KrMS § 431 lg-te 1 või 2 alusel määruse tegemine eeldab selliste asjaolude kindlakstegemist, mille ilmnemine kohtulahendi täitmise käigus on tinginud vajaduse lahendada KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimusi, kõrvaldada lahendis selle õigeks täitmiseks esinevaid vigu või seda täpsustada või otsustada KarS § 5 lg 2 alusel isiku karistuse vähendamine või karistusest vabastamine. (p 15)
Olukorras, kus süüdimõistetu on kohtulahendiga karistuse kandmiselt vabastatud ja osutatud on ka isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitise saamist välistavale õiguslikule alusele, kuid süüdimõistetu esitab siiski taotluse temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei saa rääkida sellest, et jõustunud kohtulahendi täitmisel on ilmnenud selline kahtlus või ebaselgus, mis tuleb kõrvaldada täitmiskohtuniku määrusega KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorda järgides. (p 17)
Kui taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati lahendamiseks Rahandusministeeriumile ja viimane on palunud selles küsimuses maakohtul esitada oma seisukoht, on selle taotluse sisuline lahendamine siiski jätkuvalt Rahandusministeeriumi pädevuses. Täitmiskohtunikul puudub selle taotluse sisuliseks lahendamiseks KrMS §-st 431 tulenev alus ja olukorras, kus täitmiskohtunik on taotluse siiski sisuliselt lahendanud ning kõnealust viga pole kõrvaldatud ka edasises määruskaebemenetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)
|
| 3-1-1-104-15
|
Riigikohus |
14.12.2015 |
|
KarS § 65 lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Varasema karistuse ärakandmata osa saadakse, kui eelmise otsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud. Sellisel juhul tuleb ärakantava liitkaristuse algusajaks märkida uue kohtuotsuse tegemise päev. (p 10)
KarS § 76 lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistuse vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa ärakandmine. Ärakantud karistusaja arvutamisel lähtutakse kohtuotsuses KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt märgitud vangistuse kandmise alguse kuupäevast. Juhul, kui isik viibis enne süüdimõistva otsuse jõustumist vabaduses, ei saanud kohus karistuse kandmise täpset kuupäeva otsuse resolutsioonis kajastada ja selle arvutamisel võetakse KrMS § 414 lg 2 järgi aluseks süüdimõistetu vanglasse jõudmise aeg (vt ka RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.2). Sellest algusajast lähtub vangla vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 järgi kohtule tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks materjalide saatmisel ning ka VangS § 73 kohaselt kinnipeetava vangistusest vabastamisel seoses karistuse ärakandmisega. (p 9)
KarS § 65 lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Varasema karistuse ärakandmata osa saadakse, kui eelmise otsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud. Sellisel juhul tuleb ärakantava liitkaristuse algusajaks märkida uue kohtuotsuse tegemise päev. (p 10)
KarS § 76 lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistuse vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa ärakandmine. Ärakantud karistusaja arvutamisel lähtutakse kohtuotsuses KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt märgitud vangistuse kandmise alguse kuupäevast. Juhul, kui isik viibis enne süüdimõistva otsuse jõustumist vabaduses, ei saanud kohus karistuse kandmise täpset kuupäeva otsuse resolutsioonis kajastada ja selle arvutamisel võetakse KrMS § 414 lg 2 järgi aluseks süüdimõistetu vanglasse jõudmise aeg (vt ka RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.2). Sellest algusajast lähtub vangla vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 järgi kohtule tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks materjalide saatmisel ning ka VangS § 73 kohaselt kinnipeetava vangistusest vabastamisel seoses karistuse ärakandmisega. (p 9)
KarS § 65 lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Varasema karistuse ärakandmata osa saadakse, kui eelmise otsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud. Sellisel juhul tuleb ärakantava liitkaristuse algusajaks märkida uue kohtuotsuse tegemise päev. (p 10)
Kui jõustunud otsuses on karistuse kandmise alguse kuupäev märgitud valesti, siis ei saa määruskaebemenetluses karistuse alguse kuupäeva enam muuta. (p 12)
Tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud kohus peab lähtuma süüdimõistvas otsuses märgitud karistuse kandmise alguskuupäevast. Karistuse algusaja määranud kohtust erineva algusaja tuvastamine tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud maa- ja ringkonnakohtu poolt on käsitatav menetlusõiguse oluline rikkumisena. (p 14)
Süüdimõistetu ei pea kandma neid menetluskulusid, mis on sisuliselt põhjustatud riigi eksimusest. (p 15)
Tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud kohus peab lähtuma süüdimõistvas otsuses märgitud karistuse kandmise alguskuupäevast. Karistuse algusaja määranud kohtust erineva algusaja tuvastamine tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud maa- ja ringkonnakohtu poolt on käsitatav menetlusõiguse oluline rikkumisena. (p 14)
|
| 3-1-1-95-15
|
Riigikohus |
04.12.2015 |
|
Juhul, kui kriminaalmenetluse on otstarbekuse kaalutlusel lõpetanud ja isikule kohustused määranud kohus, on vastavalt KrMS § 202 lg-le 6 ja §-le 4271 üksnes kohtul õigus otsustada kohustuse muutmine või selle täitmisest vabastamine, samuti kriminaalmenetluse uuendamine. (p 8)
KrMS § 4271 mõtteks on, et kohustust muuta või sellest vabastada saab vaid juhul, kui kohustuse täitmist oluliselt takistav asjaolu on ilmnenud kohustuse täitmise ajal. Seega saab KrMS § 4271 alusel esitada taotluse kohustuse muutmiseks või sellest vabastamiseks üksnes kohustuse täitmise tähtaja jooksul. (p 9)
KrMS § 202 lg 6 alusel menetluse uuendamise üle otsustamisel peab kohus välja selgitama kohustuse täitmata jätmise põhjused. Juhul, kui prokuratuuri taotluse lahendamise käigus ilmnevad KrMS § s 4271 nimetatud kohustuse täitmist oluliselt raskendanud asjaolud, tuleb kohtul isikule pandud kohustust kas muuta või ta sellest vabastada, selgitades eelnevalt välja isiku seisukoha (nõusoleku). (p 10)
Kui taotlus kriminaalmenetluse lõpetamisel pandud kohustuse muutmiseks või sellest vabastamiseks on esitatud pärast kohustuse täitmise tähtaega ja prokuratuur ei ole kohtult kriminaalmenetluse uuendamist taotlenud, ei ole kohtul võimalik otsustada kriminaalmenetluse lõpetamisel pandud kohustuse muutmise või sellest vabastamise üle. Ebatäpne on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole täitmiskohtunik pädev sellist taotlust lahendama ja see tuleb jätta KrMS § 202 lg-st 6 ja §-st 4271 lähtudes läbi vaatamata. Taotluse läbi vaatamata jätmine on põhjendatud, kuid seda tulenevalt asjaolust, et see esitati pärast kohustuse täitmise tähtaega. (p 11)
|
| 3-1-1-70-15
|
Riigikohus |
06.10.2015 |
|
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12)
Peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 lg 1 järgi. Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 10)
Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3)
Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 34 ja 35 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1)
Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 34 ja 35 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1)
Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3)
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12)
|
| 3-3-1-45-15
|
Riigikohus |
16.09.2015 |
|
Isiku õigust pöörduda ise avaldusega täitmiskohtuniku poole ei muuda KrMS § 431 lg 3, mille kohaselt esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks vangla. Tegemist on sättega, mille eesmärgiks on hõlbustada KarS § 5 lg-s 2 nimetatud olukorras toimuvat menetlust, mitte aga piirata süüdimõistetu õigust pöörduda oma karistuse osas tekkinud küsimusele vastuse saamiseks kohtu poole. Seetõttu tuleb täitmiskohtunikul kaebaja avaldus lahendada, sõltumata sellest, et vangla on kaebaja avaldust põhjendamatuks pidanud ega ole teda puudutavaid andmeid täitmiskohtunikule edastanud. (p 12)
Kinnipeetava karistuse vähendamise küsimuse otsustamiseks on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud teistsugune menetluskord, seega ei ole vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei oleks halduskohus tohtinud kaebust riigilõivu tasumata jätmise tõttu käiguta jätta, vaid oleks pidanud kaebuse tagastama. (p 10)
|
| 3-1-1-61-15
|
Riigikohus |
26.06.2015 |
|
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14)
Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (RKKKm nr 3-1-1-122-02, p 6 ja nr 3-1-1-33-03, p 7). Kui isikule on mõistetud karistus kuritegude kogumi eest ja ta kuulub mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele nii, et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega võimalust moodustada liitkaristust (vt RKKKm nr 3-1-1-134-02, p 6 ja RKKKo nr 3-1-3-5-03, p 12). (p 15)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.)
KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8)
KrMS § 431 ei anna kohtule pädevust muuta teole antud juriidilist hinnangut ega õiguslikku kvalifikatsiooni, sest sellised küsimused lahendatakse kohtuliku arutamise tulemusel kohtuotsuses, mille muutmist saab taotleda korralise kaebeõiguse realiseerimise kaudu. (p 9)
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8)
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14)
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.)
Juriidiline retsidiiv tähendab, et isik on varem süüdi mõistetud ning paneb siis toime uue süüteo. Korduvus peab olema tuvastatud kohtuotsusega (RKKKo nr 3-1-1-48-96). Varem süüteo toime pannud isikuks saab lugeda isikut, kelle kohta on vastavad andmed karistusregistris. (p 11.2.)
|
| 3-1-1-18-15
|
Riigikohus |
16.03.2015 |
|
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise isikuna on käsitatav ka KarS § 69 lg 6 esimeses lauses nimetatud süüdlane, kelle vangistus üldkasulikust tööst kõrvalehoidumise, kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu pandud kohustuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.
KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
|
| 3-1-1-19-15
|
Riigikohus |
16.03.2015 |
|
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise isikuna on käsitatav ka KarS § 69 lg 6 esimeses lauses nimetatud süüdlane, kelle vangistus üldkasulikust tööst kõrvalehoidumise, kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu pandud kohustuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.
KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
|
| 3-1-1-8-15
|
Riigikohus |
11.03.2015 |
|
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.
KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.
KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.
KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
|
| 3-1-1-9-15
|
Riigikohus |
11.03.2015 |
|
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 v.r ei ole põhiseadusega vastuolus.
Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine on selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis annab legitiimse aluse piirata isiku perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause).
Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatud süüdimõistetu vangistuse kandmata osa täitmisele pööramisega kaasnevat põhiõiguste riivet pidada ligilähedaseltki sama intensiivseks kui isikult esmasel vabaduse võtmisel.
Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.
Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).
Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.
KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.
KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.
KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
|
| 3-1-1-76-14
|
Riigikohus |
01.12.2014 |
|
KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg karistusaja hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev. Seadus ei näe ette karistusaja sellisel arvestamisel kohtu kaalutlusruumi.
Loovutatava isiku vahistamise asendamine elektroonilise valvega Inglismaa ja Wales’i õiguse järgi on võrreldav (Eesti) KrMS § 1371 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 1371 lg 1 teise lause kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning mittevabaks ajaks.
KrMS § 432 lg 31 kohaselt tuleb süüdimõistetu Eesti Vabariigile loovutamisel või väljaandmisel hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast Eestisse toimetamist viia küsitlemiseks täitmiskohtuniku juurde. KrMS § 432 lg 32 järgi võib täitmiskohtunik korraldada isiku osavõtu kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse läbivaatamisest tehnilise lahenduse abil.
Loovutatava isiku vahistamise asendamine elektroonilise valvega Inglismaa ja Wales’i õiguse järgi on võrreldav (Eesti) KrMS § 1371 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 1371 lg 1 teise lause kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning mittevabaks ajaks.
Loovutatava isiku vahistamise asendamine elektroonilise valvega Inglismaa ja Wales’i õiguse järgi on võrreldav (Eesti) KrMS § 1371 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 1371 lg 1 teise lause kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning mittevabaks ajaks.
|
| 3-1-1-132-13
|
Riigikohus |
13.12.2013 |
|
KrMS § 425 lg 1 alusel saab süüdimõistetu parandamatult raske haigestumise korral esitada täitmiskohtunikule esildise isiku ennetähtaegseks vabastamiseks üksnes karistust täitva asutuse juht arstliku komisjoni otsuse alusel. Süüdimõistetu kaitsjal sellise taotluse esitamise õigus puudub. Ühtlasi pole kohtul õigust kaitsja poolt KrMS § 425 lg 1 ja KarS § 79 lg 1 alusel esitatud taotlust või taotluse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebust läbi vaadata.
Kui kaitsjal puudub taotluse ja määruskaebuse esitamise õigus KrMS § 425 lg 1 alusel ja maakohus ja ringkonnakohus vaatavad kaitsja taotluse ja määruskaebuse läbi, rikuvad kohtu sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-109-13
|
Riigikohus |
09.12.2013 |
|
Juhtudel, mil süüdimõistetu taotleb kohtuotsuse täitmise staadiumis KrMS §-le 424 viidates kohtukulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist, ei saa jätta taotlust rahuldamata põhjendusega, et juba kohtuotsuse tegemisel määrati maksimaalne üheaastane kohtukulude vabatahtliku hüvitamise tähtaeg.
Lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. (Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12, p 7.) Süüdimõistva kohtuotsusega määratav menetluskulude täitmise maksimaalne tähtaeg ei ole seejuures piiratud KrMS §-ga 424. KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Seega ei ole kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424 korras esitada taotlusi ja neid lahendada.
Süüdistatava huvidest lähtuv pikem kohtuotsuse täitmise tähtaeg võib kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt RKKKm 3-1-1-67-13, p 11). Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, on põhjendatud, kui ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Nii peaks kohus kohtulahendi tegemisel määrama, et kohtukulu näiteks summas kokku 600 eurot tuleb hüvitada 6 kuu jooksul selliselt, et iga kuu lõpuks hüvitatakse 100 eurot. See võimaldaks juba esimese kuu lõppedes kindlaks teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte.
Eriliseks asjaoluks, mis annaks alust juba süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe aasta, ei ole iseenesest vanglas viibimine. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt RKKKm 3-1-1-105-12, p 7).
|
| 3-1-1-110-13
|
Riigikohus |
09.12.2013 |
|
Juhtudel, mil süüdimõistetu taotleb kohtuotsuse täitmise staadiumis KrMS §-le 424 viidates kohtukulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist, ei saa jätta taotlust rahuldamata põhjendusega, et juba kohtuotsuse tegemisel määrati maksimaalne üheaastane kohtukulude vabatahtliku hüvitamise tähtaeg.
Lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. (Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12, p 7.) Süüdimõistva kohtuotsusega määratav menetluskulude täitmise maksimaalne tähtaeg ei ole seejuures piiratud KrMS §-ga 424. KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Seega ei ole kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424 korras esitada taotlusi ja neid lahendada.
Süüdistatava huvidest lähtuv pikem kohtuotsuse täitmise tähtaeg võib kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt RKKKm 3-1-1-67-13, p 11). Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, on põhjendatud, kui ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Nii peaks kohus kohtulahendi tegemisel määrama, et kohtukulu näiteks summas kokku 600 eurot tuleb hüvitada 6 kuu jooksul selliselt, et iga kuu lõpuks hüvitatakse 100 eurot. See võimaldaks juba esimese kuu lõppedes kindlaks teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte.
Eriliseks asjaoluks, mis annaks alust juba süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe aasta, ei ole iseenesest vanglas viibimine. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt RKKKm 3-1-1-105-12, p 7).
|
| 3-1-1-67-13
|
Riigikohus |
18.06.2013 |
|
Täitmiskohtunik võib tulenevalt KrMS §-st 431 määrata kindlaks menetluskulude hüvitamise küsimuse, kui see on jäänud eelnevalt kohtuotsustes selgusetuks.
Menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 21).
|
| 3-1-1-61-13
|
Riigikohus |
11.06.2013 |
|
Juhul, kui kriminaalhooldaja taotleb erakorralises ettekandes karistuse täitmisele pööramist mõne KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõude rikkumise tõttu, tuleb kohtul hinnata, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab. Kohus peab hindama, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt RKKKo 3-1-3-24-97, p 1). Viibimine välisriigi kinnipidamisasutuses on mõjuv põhjus, mille tõttu ei ole süüdlasel tema tahtest mitteolenevatel põhjustel registreerimiskohustusele alluda.
Olukorras, kus kohtule on teada isiku täpne asukoht ja seal viibimise asjaolud, puuduvad õiguslikud alused tema tagaotsitavaks kuulutamiseks KrMS § 140 lg 1 sätteid järgides. Sellisel juhul on ka täitmata KrMS § 432 lg-s 31 kirjeldatud esmane tingimus, mis võimaldaks kohtul otsustada vangistuse täitmisele pööramise küsimust kirjalikus menetluses kohtumenetluse poolte osavõtuta ja neid istungile kutsumata. Eeltoodud minetused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Olukorras, kus kohtule on teada isiku täpne asukoht ja seal viibimise asjaolud, puuduvad õiguslikud alused tema tagaotsitavaks kuulutamiseks KrMS § 140 lg 1 sätteid järgides.
|
Facebook
Twitter