3-1-1-133-12
|
Riigikohus |
30.11.2012 |
|
Kuna KrMS § 136 näeb erinormina KrMS § 385 suhtes ette menetlusosalise õiguse vaidlustada määruskaebekorras vahistamisega seonduvaid küsimusi ning KrMS § 1371 lg 9 võrdsustab edasikaebeõiguse osas elektroonilise valve kohaldamise vahistamisega, siis on ka maakohtu määrus, millega jäeti rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, määruskaebekorras vaidlustatav. Kohtumäärus, millega keeldutakse vahistamise asendamisest elektroonilise valvega, moodustab erandi üldpõhimõttest, mille kohaselt ei ole keeldumine kergemaliigilise tõkendi kohaldamisest (tõkendi muutmisest) edasikaevatav. (Vt ka RKKKo 3-1-1-9-12, p-d 10-12). Juhul, kui kohus jätab poole taotluse ainult tõkendi vahistamise tühistamiseks rahuldamata ning süüdistatava suhtes kohaldatud vahistamise muutmata, puudub kohtumenetluse poolel taolise otsustuse peale määruskaebeõigus KrMS § 385 p 20 kohaselt, kuna tegemist on poole taotluse lahendamisel tehtud kohtumäärusega (vt RKKKm 3-1-1-110-10, p 7).
Määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemiseks tõkendi muutmiseks esitatud taotluste lahendamisel koostatud kohtumäärustele tuleb lähtuda sellest, kas seadusandja on pidanud vajalikuks konkreetse tõkendiliigi vaidlustamise jaoks erandite loomist või mitte. Viimased ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. ptk-s, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt § 136 või § 1371 lg 9). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist.
Küsimuste, mille vaidlustamine määruskaebekorras ei ole KrMS § 385 kohaselt eraldivõetult keelatud, lahendamine kohtu alla andmise määruses, ei võta kohtumenetluse poolelt õigust esitada nende peale määruskaebust.
Küsimuste, mille vaidlustamine määruskaebekorras ei ole KrMS § 385 kohaselt eraldivõetult keelatud, lahendamine kohtu alla andmise määruses, ei võta kohtumenetluse poolelt õigust esitada nende peale määruskaebust.
Kuna KrMS § 136 näeb erinormina KrMS § 385 suhtes ette menetlusosalise õiguse vaidlustada määruskaebekorras vahistamisega seonduvaid küsimusi ning KrMS § 1371 lg 9 võrdsustab edasikaebeõiguse osas elektroonilise valve kohaldamise vahistamisega, siis on ka maakohtu määrus, millega jäeti rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, määruskaebekorras vaidlustatav. Kohtumäärus, millega keeldutakse vahistamise asendamisest elektroonilise valvega, moodustab erandi üldpõhimõttest, mille kohaselt ei ole keeldumine kergemaliigilise tõkendi kohaldamisest (tõkendi muutmisest) edasikaevatav. (Vt ka RKKKo 3-1-1-9-12, p-d 10-12). Juhul, kui kohus jätab poole taotluse ainult tõkendi vahistamise tühistamiseks rahuldamata ning süüdistatava suhtes kohaldatud vahistamise muutmata, puudub kohtumenetluse poolel taolise otsustuse peale määruskaebeõigus KrMS § 385 p 20 kohaselt, kuna tegemist on poole taotluse lahendamisel tehtud kohtumäärusega (vt RKKKm 3-1-1-110-10, p 7).
Määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemiseks tõkendi muutmiseks esitatud taotluste lahendamisel koostatud kohtumäärustele tuleb lähtuda sellest, kas seadusandja on pidanud vajalikuks konkreetse tõkendiliigi vaidlustamise jaoks erandite loomist või mitte. Viimased ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. ptk-s, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt § 136 või § 1371 lg 9). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist.
|
| 3-1-1-7-12
|
Riigikohus |
26.01.2012 |
|
Kohtumäärus KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks (KrMS § 262 p 2) on määruskaebe korras vaidlustatav.
KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 2351 p-des 2 ja 3, § 2451 lg-tes 2–4, § 253 p-s 3 ning § 2565 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras.
Süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele.
Kohtul on reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt KrMS § 2351 lg 1 p 3, § 2451 lg 1 p 4 ja § 253 p 3). Ühelgi kohtumenetluse poolel ei ole subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses.
KrMS § 154 lg 2 p-st 4 tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada tõendi tähendust. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab.
Süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele.
KrMS § 154 lg 2 p-st 4 tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada tõendi tähendust. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab.
|
| 3-1-1-81-11
|
Riigikohus |
04.11.2011 |
|
Kui kassatsiooni täiendamise või muutmise avaldus on esitatud pärast KrMS §-s 345 sätestatud kassatsioonitähtaja möödumist ja kassaator ei ole tähtaja ennistamist taotlenud või kui Riigikohus jätab tähtaja ennistamata, tuleb selline avaldus jätta KrMS § 350 lg 2 p 1 kohaselt läbi vaatamata.
Süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub.
Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda.
Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.
Kokkuleppemenetluse kohaldamine ei eelda seda, et süüdistatav end talle etteheidetavas teos otsesõnu süüdi tunnistaks.
Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).
Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele KrMS § 266 lg-st 1 lähtudes reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu poolt paika pandud kindlal ajal. Samuti võib kohus juhul, kui see on konkreetses asjas kohtumenetluse korrakohaseks toimimiseks vajalik, seada kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele mõistlikud ajalised piirangud. Juhul, kui ühte süüdistatavat kaitseb mitu kaitsjat või riiklikku süüdistust esindab mitu prokuröri, ei ole nõutav, et iga menetlusliku taotluse ja vastuväite kohta saaksid arvamust avaldada kõik kaitsjad ja prokurörid. Kohus võib ühe süüdistatava kaitsjaid ja prokuröre kohustada omavahel kokku leppima, kes kaitsjatest ja prokuröridest konkreetse taotluse või vastuväite osas sõna võtab. Mõistetavalt tuleb kohtul taotluse või vastuväite suuline põhjendamine katkestada, kui kohtumenetluse pool teemast kõrvale kaldub. Viimase võimalusena, kui muude abinõudega ei õnnestu kohtumenetluse poole obstruktsionistlikku käitumist takistada, tuleb kohtul kaaluda kaitsja või prokuröri menetlusest eemaldamist 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 267 lg 41 alusel, süüdistatava saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel või muu menetlusosalise saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 5 alusel.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).
Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).
Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul.
Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta.
Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta.
Ehkki teatud olukordades võib kaitsja kohalolek oma kaitsealuse kaitsjast loobumise tahteavalduse tegemise juures olla riigi jaoks üks väheseid võimalusi tagantjärele tõendada kahtlustatava või süüdistatava kõneksoleva tahteavalduse usaldusväärsust, ei eelda valitud kaitsjast loobumine kõikidel juhtudel kaitsealuse ja kaitsja isiklikku kohtumist.
KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist üldse (s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest), mitte aga kaitsekokkuleppe lõpetamist konkreetse lepingulise kaitsjaga.
Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus.
Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).
|
| 3-1-1-37-11
|
Riigikohus |
06.05.2011 |
|
Kohus ei või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt ka RKKKo 3-1-1-18-07, p 10; 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-149-05). Kuivõrd kohtu roll esitatud süüdistuse üle on piiratud vaid selle vormilise küljega (vt KrMS § 262 p 2), siis ei ole ka KrMS § 339 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena üldjuhul käsitatav süüdistuse sisuline puudulikkus. Lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle. Sellest tulenevalt süüdistuse puudulikkuse korral tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva otsuse tegemist, kui süüdistuses esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKTKo 3-1-1-96-06).
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonikohtul pole KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele võimalik reageerida muul moel kui kohtulahendi tühistamisega ja kriminaalasja tagastamisega maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07 p 12 ja 3-1-1-27-08 p 16). KrMS § 339 lg 2 rikkumise (n-ö kataloogivälise menetlusõiguse rikkumise) rikkumise tuvastamisel saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonikohtul pole KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele võimalik reageerida muul moel kui kohtulahendi tühistamisega ja kriminaalasja tagastamisega maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07 p 12 ja 3-1-1-27-08 p 16). KrMS § 339 lg 2 rikkumise (n-ö kataloogivälise menetlusõiguse rikkumise) rikkumise tuvastamisel saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.
Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viitega KrMS § 339 lg-le 2 ja saadab selle KrMS § 341 lg 2 alusel esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, siis peab ringkonnakohus põhjendama, miks on tegemist rikkumisega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik. Vt ka otsus p 13.2 ja nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 13.
Kohus ei või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt ka RKKKo 3-1-1-18-07, p 10; 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-149-05). Kuivõrd kohtu roll esitatud süüdistuse üle on piiratud vaid selle vormilise küljega (vt KrMS § 262 p 2), siis ei ole ka KrMS § 339 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena üldjuhul käsitatav süüdistuse sisuline puudulikkus.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viitega KrMS § 339 lg-le 2 ja saadab selle KrMS § 341 lg 2 alusel esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, siis peab ringkonnakohus põhjendama, miks on tegemist rikkumisega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik. Vt ka otsus p 13.2 ja nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 13.
Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Abstraktselt võib nii inimeste otsimine prostituutideks kui ka prostitutsiooniteenuse kohta andmete levitamine Internetis olla käsitatav KarS § 2681 kohase koosseisupärase teona, kuivõrd taoliste tegudega otsitakse ühelt poolt klientidele prostituute ja teiselt poolt püütakse neid aktiivselt kokku viia.
|
| 3-1-1-19-11
|
Riigikohus |
08.04.2011 |
|
KrMS § 2651 lg 1 kohaselt on eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega võimalik üksnes kõigi kohtumenetluse poolte (KrMS § 17 lg 1), sh süüdistatava ja kaitsja nõusolekul. Seadus ei piira kohtumenetluse poole õigust jätta selline nõusolek andmata, samuti ei pea kohtumenetluse pool nõusoleku mitteandmist põhjendama. Eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega eeldab kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekut ka juhul, kui kohus on juba enne eelistungit (nt eelistungi kutses) teavitanud pooli oma soovist (ettepanekust) jätkata kohtulikku arutamist vahetult pärast eelistungit.
|
| 3-1-1-86-10
|
Riigikohus |
08.11.2010 |
|
Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks.
Ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.
Kohtuniku pädevus eelistungil tõkendit kohaldada või muuta ei ole sõltuvuses sellest, kas süüdistatav antakse kohtu alla või mitte.
Ringkonnakohus võib saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus üksnes maakohtu sisulist lahendit tühistades. Kriminaalasjas, kus maakohus ei ole sisulist lahendit veel teinud, ringkonnakohtul selline pädevus aga puudub.
Otsustamaks isiku jätkuva vahi all pidamise küsimust, peab kohus iga vahistatu puhul eraldi analüüsima ja põhjendama, kas tema suhtes esinevad vahistamise alused.
|
| 3-1-1-69-08
|
Riigikohus |
04.12.2008 |
|
KrMS § 385 p-st 13 lähtuvalt ei saa kohtu alla andmise määrust määruskaebuse korras vaidlustada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-25-04). Kuid KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseteks muuhulgas ka seetõttu, et vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada hiljem - kas apellatsioonis või kassatsioonis. Kuid olukorras, mil kohe algselt on täiesti selge, et kohtumääruse, eriti aga kogu kohtulikku arutamist määrava kohtu alla andmise määruse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis, ei ole asjakohane arutleda kohtumääruse hilisemate põhimõtteliste vaidlustamisvõimaluste üle. Jõusse ei saa jätta määruskaebust, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, kuid mis on sisuliselt õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08).
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt eeldab nimelt KrMS § 258 lg 1 p-s 1 sätestatu eelistungi korraldamist esiteks juhul, kui (prokuratuuri poolt) on taotletud tõkendi kohaldamist või teiseks, kui on taotletud tõkendi muutmist ja kohtunik leiab, et taotlus tuleb rahuldada ja tõkend tuleb muuta. Kohtulikku eelmenetlust toimetava kohtuniku eelnevat siseveendumust, et tõkendi muutmise taotlus tuleks jätta rahuldamata, ei ole senises kohtupraktikas tõepoolest loetud "tõkendi muutmise otsustamiseks" KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes.
Tõlgendades KrMS § 257 lg-s 2 ja § 258 lg 1 p-s 4 sätestatut koostoimes on põhjust väita, et 15. juulil 2008. a jõustunud seadusemuudatuste järgselt ei näe kriminaalmenetluse seadustik enam ette võimalust otsustada üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist ilma selleks eelistungit korraldamata.
KrMS § 257 lg 1 kohaselt annab süüdistatava kohtu alla süüdistusakti saanud kohtunik. Käesoleva kriminaalasja puhul oleks selleks pidanud olema Harju Maakohtu kohtunik A. Möldre. Igal juhul peab aga süüdistatavaid kohtu alla andnud kohtunik arutama kriminaalasja lõpuni. Normi eesmärgiks on tagada kriminaalasja vahetu ja järjepidev arutamine ühe ja sama kohtukoosseisu poolt. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene.
KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine prokuratuuri poolt on kõigepealt oluline tagamaks kaitsjale reaalne võimalus KrMS § 227 lg-s 1 sätestatud õiguse realiseerimiseks - seega tõkendi tühistamise või muutmise, aga ka teiste taotluste esitamiseks, samuti tema arvates kohtusse kutsumist vajavate isikute nimekirja esitamiseks. Teiseks on KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna (vt ka RKKKo nr 3-1-1-41-08).
15. Juulil 2008. a jõustunud KrMS § 226 lg 6 kohaselt juhul, mil kriminaalasjas on kohaldatud tõkendina vahistamist ning prokurör peab vajalikuks tõkendi kohaldamist jätkata, peab prokuratuur tegema käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toimingud hiljemalt viisteist päeva enne KrMS § 130 lõikes 3 või 31 sätestatud tähtaja lõppu. Tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.
|
| 3-1-1-95-07
|
Riigikohus |
04.02.2008 |
|
Seadusega määratud kohtualluvuse põhimõtte eesmärk on tagada asja lahendamine pädeva kohtu poolt. Pädev kohus määratakse kindlaks seadusest tulenevate objektiivsete kriteeriumite alusel.
Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia pinnalt ei ole see loetelu ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt kaitsja taotlus kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik lahendamine.
Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia pinnalt ei ole see loetelu ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt kaitsja taotlus kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik lahendamine.
Ringkonnakohtu esimees on pädev otsustama kriminaalasja erandliku üleandmise ühelt maakohtult teisele vaid juhul, kui kriminaalasja esialgselt saanud maakohus on eelnevalt tuvastanud KrMS § 24 lg-s 2 sätestatud erandlikud asjaolud.
|
| 3-1-1-53-07
|
Riigikohus |
20.11.2007 |
|
Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05 ja 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06).
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olemuslikult tähendab KrMS § 337 lg 1 p 2 ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm). See ei tähenda aga, et KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel oleks ringkonnakohtul võimalik parandada esimese astme kohtu otsuses igasuguseid vigu. Selline pisivigade parandamine puudutab vaid juhtumeid, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Veelgi enam, pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. (Vt 3-1-1-14-07).
Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05, 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06).
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt RKüKo nr 3-1-1-24-05 ja RKKKo nr 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06).
Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest.
Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06).
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-96-06).
Karistusseadustiku § 424 kohaselt on kriminaalkorras karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kui isikut on varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. Seega on KarS § 424 puhul isiku varasem karistatus tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks.
|
| 3-1-1-29-07
|
Riigikohus |
31.08.2007 |
|
Kohtumenetlusõiguse teoorias üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt tuleb järelmite poolest eristada kohtumenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellisest arusaamast on lähtutud ka KrMS § 339 formuleerimisel. Selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise järelmiks on alati kohtuotsuse tühistamine. Teisiti tuleb aga reageerida KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. Kõigepealt võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Samas on kriminaalkolleegium oma varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt RKKKo nr 3-1-1-97-06).
Süüdistatava kohtu alla andmise otsustamisel peab kohus vastavalt KrMS § 257 lg-le 2 ja § 258 lg 1 p-le 2 kontrollima süüdistusakti vastavust seaduse nõuetele. Süüdistusakti seaduse nõuetele vastavuse kontroll ei saa piirduda kitsalt KrMS §-s 154 sätestatud nõuete täitmise kontrolliga, vaid see peab hõlmama ka KrMS §-s 226 sätestatud nõuete täitmise kontrolli. Sellise kontrolli teostamata jätmine on kohtu poolt vaieldamatult vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.
Kohtumenetlusõiguse teoorias üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt tuleb järelmite poolest eristada kohtumenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellisest arusaamast on lähtutud ka KrMS § 339 formuleerimisel. Selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise järelmiks on alati kohtuotsuse tühistamine. Teisiti tuleb aga reageerida KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. Kõigepealt võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Samas on kriminaalkolleegium oma varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt RKKKo nr 3-1-1-97-06).
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt RKKKo nr 3-1-1-97-06).
Süüdistatava kohtu alla andmise otsustamisel peab kohus vastavalt KrMS § 257 lg-le 2 ja § 258 lg 1 p-le 2 kontrollima süüdistusakti vastavust seaduse nõuetele. Süüdistusakti seaduse nõuetele vastavuse kontroll ei saa piirduda kitsalt KrMS §-s 154 sätestatud nõuete täitmise kontrolliga, vaid see peab hõlmama ka KrMS §-s 226 sätestatud nõuete täitmise kontrolli. Sellise kontrolli teostamata jätmine on kohtu poolt vaieldamatult vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.
Süüdistatava kohtu alla andmise otsustamisel peab kohus vastavalt KrMS § 257 lg-le 2 ja § 258 lg 1 p-le 2 kontrollima süüdistusakti vastavust seaduse nõuetele. Süüdistusakti seaduse nõuetele vastavuse kontroll ei saa piirduda kitsalt KrMS §-s 154 sätestatud nõuete täitmise kontrolliga, vaid see peab hõlmama ka KrMS §-s 226 sätestatud nõuete täitmise kontrolli. Sellise kontrolli teostamata jätmine on kohtu poolt vaieldamatult vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.
Tunnistaja ülekuulamise protokoll ei ole käsitletav dokumendina, mis tuleb prokuratuuri poolt süüdistusaktile lisada KrMS § 226 lg 4 p 1 alusel ja koos süüdistusaktiga kohtusse saata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 226 lg 4 p 1 kohaselt lisatakse kohtusse saadetavale süüdistusaktile koopia kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 197 loetletud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Kuriteoteateks on KrMS § 195 lg-te 1 ja 2 kohaselt uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult esitatud teade kuriteo toimepanemise kohta, ja kuriteokaebus, milles süüstatakse isikut kuriteos. Vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse (KrMS § 195 lg 3). Kuriteole viitav muu teave on KrMS § 197 lg-te 1 ja 2 kohaselt kuriteole viitav teave, mis võib olla kriminaalmenetluse ajendiks ja mille prokuratuur või uurimisasutus on sedastanud oma ülesandeid täites või teabelevis avaldatust.
Tunnistaja ülekuulamise protokoll ei ole käsitletav dokumendina, mis tuleb prokuratuuri poolt süüdistusaktile lisada KrMS § 226 lg 4 p 1 alusel ja koos süüdistusaktiga kohtusse saata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 226 lg 4 p 1 kohaselt lisatakse kohtusse saadetavale süüdistusaktile koopia kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 197 loetletud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Kuriteoteateks on KrMS § 195 lg-te 1 ja 2 kohaselt uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult esitatud teade kuriteo toimepanemise kohta, ja kuriteokaebus, milles süüstatakse isikut kuriteos. Vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse (KrMS § 195 lg 3). Kuriteole viitav muu teave on KrMS § 197 lg-te 1 ja 2 kohaselt kuriteole viitav teave, mis võib olla kriminaalmenetluse ajendiks ja mille prokuratuur või uurimisasutus on sedastanud oma ülesandeid täites või teabelevis avaldatust.
|
| 3-1-1-149-03
|
Riigikohus |
13.01.2004 |
|
Vastavalt KrMK §-s 185 sätestatule on kohtu alla andmise staadiumis kohtu pädevuses vaid selle kontrollimine, kas kriminaalasi allub sellele kohtule ja kas süüdistuskokkuvõtte vastab KrMK §-s 174 sätestatule. Kohtu alla andmise staadiumis ei saa kohus otsustada, kas on kogutud kõik kohtulikuks arutamiseks vajalikud tõendid ja kas süüdistatava tegu on õigesti kvalifitseeritud.Seega tuleb ka KrMK § 190 lg 1 p-s 4 sätestatut tõlgendada kitsendavalt ja asuda seisukohale, et kohtu alla andmise staadiumis on välistatud kriminaalmenetluse lõpetamine KrMK § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel.
|
Facebook
Twitter