3-2-1-120-12
|
Riigikohus |
29.10.2012 |
|
Surma põhjustamisega või kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tuleb lugeda selliseks, mille vastu on eelduslikult olemas tungiv avalik huvi RÕS § 7 lg 1 p 6 mõttes. Ebamõistlik ja ebaõiglane oleks piirata selliste valurahanõuete esitamiseks riigi õigusabi saamist, eriti kui võlaõigusseaduse § 134 lg 2 näeb sel juhul põhimõtteliselt alati ette hüvitise nõudmise õiguse. Vastupidine tõlgendus tähendaks mh kuriteoohvri õiguste olulist ja võimalikku ebaproportsionaalset piirangut.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Seega ei ole seda küsimust vaja ka hagi menetlusse võtmisel otsustada.
Ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu kuuluvad vähemalt eelduslikult pankrotivara hulka.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Pankroti väljakuulutamine ei välista pankrotivõlgniku nõuete maksmapanekut.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte.
|
| 3-2-1-81-12
|
Riigikohus |
18.06.2012 |
|
Nõuete sissenõutavaks lugemine ei mõjuta põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes ning tema puhul ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld. Riigikohus on selgitanud PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 tähendust ja kohaldamist käenduse näitel 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-s 41 ja 30. novembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10 tehtud otsuse p-s 13. PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 peavad silmas pankrotimenetluse eripära ega kahjusta kolmandast isikust pantijat rohkem kui kahjustaks olukord, mil põhivõlgnik ei oleks pankrotis, kuid tema hüpoteekidega tagatud võlg on tagastamata.
Vt tsiviilasja hinna määramist hüpoteegi kustutamise nõude puhul (TsMS § 126 lg 3 kohaldamine enne 14. juunit 2010 kehtinud sõnastuses) Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22.
Tagatud nõude osalise rahuldamise korral on võimalik AÕS § 349 lg 2 alusel nõuda hüpoteegi kustutamist rahuldatud nõude ulatuses. Hüpoteegi osaline kustutamine seisneb kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisumma vähendamises või uue väiksema summaga hüpoteegi sissekandmises. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada tagatud nõude vähenemise ulatust. Otsustamaks selle üle, millise summa ulatuses tuleks hüpoteek nõude osalisel rahuldamisel kustutada, on vaja tuvastada, milline oli hüpoteegiga tagatud nõude esialgne suurus ning millise summa võrra on see nõue vähenenud. Hagejal tuleb tõendada hüpoteegi kustutamise (sh osalise kustutamise) aluseks olevate asjaolude esinemist. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtust ning hüpoteegi järjekohta kinnistusraamatus.
|
| 3-2-1-64-12
|
Riigikohus |
29.05.2012 |
|
Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12).
Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10).
Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18).
Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13).
Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).
Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.
Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.
Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.
Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega.
Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).
Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.
Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.
Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.
Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.
Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega.
Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18).
Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.
Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu.
Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega.
Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).
Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.
|
| 3-2-1-26-12
|
Riigikohus |
23.04.2012 |
|
Elatist maksma kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise korral tuleb tema vastu esitatud elatishagi jätta PanrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Pärast elatisehagi läbi vaatamata jätmist saab elatist saama õigustatud isik esitada elatisnõude kohustatud isiku pankrotimenetluses PankrS § 44 lg 1 alusel. Pankrotimenetluses saab esitada tavapärases korras tunnustamiseks täitmata elatisnõuded, mis on arvestatud ülalpidamiskohustuse täitmise katteks kuni pankroti väljakuulutamiseni.
Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgnikult.
Võlgnik saab pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. Juhul, kui võlgnik ei pea ülalpidamist saama õigustatud isikut vabatahtlikult ülal, tuleb ülalpeetaval esitada pankrotimenetluse ajal pankrotivara arvel elatise saamiseks kohtule avaldus PankrS § 44 lg 1 järgi.
Juhul, kui võlgnik ei maksa pankrotimenetluse ajal vabatahtlikult lapsele elatist ja kuni pankrotimenetluse väljakuulutamiseni maksmata elatise saamiseks esitatakse nõue pankrotihaldurile või pankrotimenetluse ajal elatise saamiseks kohtule, väheneb PankrS § 108 lg 3 mõttes TMS § 132 lg 11 järgi ka võlgniku sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuet, ja selle arvel suureneb pankrotivara, mille arvel elatisenõuet rahuldada.
Võlgniku pankroti väljakuulutamisele järgneva aja elatisenõuded tuleb rahuldada pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. PankrS § 146 lg 1 p 2 alusel tuleb maksta enne jaotist välja üksnes PankrS § 147 alusel pankrotivarast pankrotimenetluse ajaks väljamõistetud hädavajalik elatis.
PankrS § 43 lg 3 alusel pankroti väljakuulutamise tõttu läbivaatamata jäetud elatise nõudes saab kohtumenetluse taastada üksnes juhul, kui nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata ja/või rahuldamata ja selle kohta ei tehtud kohtulahendit kui täitedokumenti PankrS § 168 mõttes. Kui nõude kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, ei ole menetluse taastamine põhjendatud. Siiski saab kohus taastada menetluse ka juhul, kui nõude kohta on küll olemas täitedokument, kuid see ei ole tehtud kogu nõude kohta.
Olukorras, kus pankrotimenetlust lõpetava määruse resolutsioonist ei nähtu selgelt, kas ja millise ajavahemiku kohta on kostja pankrotimenetluses hageja elatisenõue tunnustatud, on täitedokumendi toime ebaselge. Selline täitedokument ei takista enne pankrotimenetluse väljakuulutamist alustatud elatiseasjas menetluse taastamist. Menetluse taastamise korral saab selgitada, kas ja millises ulatuses on elatisenõude kohta olemas täitedokument.
Lisaks võib elatist saama õigustatud isik esitada ka täitedokumendi selgitamise hagi.
|
| 3-2-1-1-11
|
Riigikohus |
21.03.2011 |
|
PanrkS § 44 lg 1 kehtestas 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud redaktsioonis ja kehtestab praegu üldpõhimõtte, mille kohaselt võivad võlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning need nõuded ka rahuldatakse pankrotiseaduses sätestatud korras.
1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud PankrS § 44 lg 3 kehtestas nimetatud reeglist erandi. PankrS § 44 lg 3 andis asjaõigusliku nõude omajale õiguse esitada oma sissenõutavaks muutunud nõue kohtutäiturile täitemenetluse korraldamiseks ka pärast pankroti väljakuulutamist.
PankrS § 44 lg-s 3 sätestatud erandi üks eesmärk oli kehtestada regulatsioon selliste nõuete rahuldamiseks, mil võlausaldajal ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku vastu, vaid talle kuulub asjaõiguslik täitmisnõue (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1). Kogu pankrotiseaduse nõuete esitamise, kaitsmise ja rahuldamise süsteem on üles ehitatud sellele, et pankrotivõlausaldajal on pankrotivõlgniku vastu (ka) isiklik nõue. Sellises olukorras andis PankrS § 44 lg 3 asjaõigusliku nõude omajale võimaluse oma nõue rahuldada täitemenetluses väljaspool pankrotimenetlust.
Lisaks oli PankrS § 44 lg 3 eesmärk kaitsta hüpoteegipidaja huve mh ka selliste juhtumite jaoks, mil tagatise andja läheb pankrotti. Hüpoteek on alates asjaõigusseaduse jõustumisest olnud krediidiasutuste jaoks olulisim tagatisvahend kinnislaenuturul, elavdades sel viisil oluliselt majanduskäivet. PankrS § 44 lg-s 3 sätestatud erand kehtis vaid juhtudel, mil hüpoteegipidajal ei ole võlgniku vastu isiklikku nõuet. Kui hüpoteegipidajal on ka isiklik nõue võlgniku vastu, kehtib tema suhtes tavaline pankrotiõiguslik nõuete esitamise regulatsioon. PankrS § 44 lg-s 3 nimetatud isik peaks olema sarnases olukorras nagu siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks pankrotis (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-10).
|
| 3-2-1-64-09
|
Riigikohus |
17.06.2009 |
|
Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).
Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.
Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.
Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.
Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.
Kuna aktsiaseltsi kasuks on jõustunud kohtuotsusega nõue rahuldatud, siis tuli PankrS § 103 lg 4 alusel aktsiaseltsi nõuet tunnustada ilma selle kaitsmiseta hagimenetluse korras. PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.
Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.
Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.
Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.
|
| 3-2-1-112-08
|
Riigikohus |
10.12.2008 |
|
TsMS § 637 lg 2 rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.
TsMS § 663 lg 4 mõtte kohaselt peab maakohus määruskaebuse rahuldama osaliselt, kui määruskaebus on põhjendatud vaid osaliselt. TsMS võimaldab maakohtul oma määrust ka osaliselt tühistada.
Juhul, kui kohus märgib PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, siis ei riku see kohtulahend võlgniku juhatuse liikmete õigusi.
Kahju hüvitamise nõude üle peetavas vaidluses saab võlgniku juhatuse liige vaielda raske juhtimisvea etteheitele vastu ka siis, kui kohus on varasemalt PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis märkinud, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks oli võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides. Kuid PankrS § 23 lg 3 ei välista võlgniku juhatuse liikme õigust vaidlustada määruskaebusega kohtumäärust, millega mõisteti temalt välja ajutise halduri tasu ja kuluhüvitis.
Ajutisel halduril on õigus nõuda vastavate eelduste olemasolul ajutise halduri tasu ja kuluhüvitist välja riigi vahenditest justiitsministri 18. detsembri 2003. a määruse nr 71 "Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord" § 2 lg-te 8 ja 9 alusel.
PankrS § 150 lg 4 ei õigusta pankrotimenetluse kulude väljamõistmist isikult, kes ei ole menetlusosaline. Samas võimaldab TsMS § 146 lg 1 p 2 välja mõista menetluskulud välja ka isikult, kes ei ole menetlusosaline, juhul kui isik on võtnud need kulud enda kanda kohtule esitatud avaldusega või kokkuleppega.
|
| 3-2-1-18-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest (nt käsunduslepingust) tulenevate kohustuste rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga. Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga (PankrS § 163 lg 5 sätestab üksnes pankrotihalduri kohustuse esitada vastav nõue). Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 järgi, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 183 lg 2 kohaselt menetlusabi antakse, kui menetluskulusid ei saa katta varalist huvi omav isik. Eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga. Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
|
| 3-2-1-80-05
|
Riigikohus |
23.09.2005 |
|
Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Võlgnikul on kohtumenetluses isikliku osalemise ning taotluste ja kaebuste esitamise õigus pankroti väljakuulutamise või kompromissi kinnitamise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-53-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehingud on vastuolus heade kommetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur. Võlgnikul endal ei ole sellises menetluses isiklikult menetlusosalisena osalemise õigust.
Teeseldud tehingu puhul tuleb TsÜS § 70 lg 3 järgi hinnata ka varjatud tehingu sisu ja kehtivust. Seda saab teha teeseldud tehingu tühisuse tuvastamise hagi alusel.
Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur.
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja seda tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine oleks korteriomandi üleandmise asjaõigusleping. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-128-03.
|
| 3-2-1-53-05
|
Riigikohus |
24.05.2005 |
|
Õigustoimingute osas, milles haldur ei saa olla juriidilisest isikust pankrotivõlgniku esindajaks, on ka pärast pankroti väljakuulutamist esindajaks juhatus.
Kuna kompromissi kinnitamise poolt olnud võlausaldajate ühiseid huve peaks kohtumenetluses esindama haldur, siis ei pea kohus kompromissi kinnitamise vaidluses kaasama menetlusse kõiki võlausaldajaid.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
Kompromissi kinnitamise peatamine on võimalik TsMS § 213 alusel.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna. Kohus saab PankrS § 183 lg 2 järgi jätta kompromissi kinnitamata ka siis, kui esinevad asjaolud, mis toovad kaasa kompromissi tühisuse, või kui mõni lepinguosaline on tühistanud kompromissi mõnel tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
PankrS § 180 lg-st 1 ja § 184 lg-st 6 tulenevalt hõlmab kinnitatud kompromiss ka võlausaldajate nõudeid, mille tunnustamise üle käib kohtus vaidlus, kuid nende nõuete alusel ei ole võlausaldajatel õigust saada pankrotivarast väljamakseid enne nõuete kohtulahendiga tunnustamist.
|
| 3-2-1-140-04
|
Riigikohus |
08.02.2005 |
|
Kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud pankrotivaraga seonduv hagi ja haldur, vaatamata sellele, et ta teab hagist, protsessi ei astu, võib PankrS § 43 lg 1 kohaselt jätkata hagejana võlgnik. Kui pankrotihaldur astub protsessi, siis ei saa võlgnik jätkata hagejana ja peab PankrS § 43 lg 5 kohaselt taotlema kassatsioonkaebuse esitamiseks nõusolekut pankrotihaldurilt ka vastuhagi osas.
TsMS § 44 alusel kassatsioonkaebuses puuduse kõrvaldamise tähtaja pikendamist kaaludes tuleb analoogia alusel TsMS § 45 lg-ga 1 lähtuda sellest, kas tähtaja möödalaskmiseks oli kaalukas põhjus.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-39-99.
|
| 3-2-1-156-04
|
Riigikohus |
24.01.2005 |
|
Kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel.
Vastastikuste samaliigiliste nõuete tasaarvestamise eelduseks on TsK § 234 lg-st 2 tulenevalt ühe poole vastav tahteavaldus. Kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel.
Pärast pankroti väljakuulutamist ei tohi füüsilisest isikust võlgnik PankrS § 18 lg 1 p 1 kohaselt teha tehinguid pankrotivaraga. Seda sätet rikkudes tehtud tehing on PankrS § 18 lg 4 järgi tühine. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-134-04.
|
| 3-2-1-137-04
|
Riigikohus |
07.12.2004 |
|
Kui võlgniku avalduse alusel algatatud pankrotimenetlus lõpetatakse PankrS § 28 lg 2 alusel ning pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale esitab erikaebuse võlausaldaja, on apellatsioonikohtul õigus vaadata erikaebus läbi kirjalikus menetluses protsessiosalisi kohtusse kutsumata, kui võlausaldaja ei ole kaebuses märkinud, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil.
Kui võlgniku avalduse alusel algatatud pankrotimenetlus lõpetatakse PankrS § 28 lg 2 alusel ning pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale esitab erikaebuse võlausaldaja, tuleb kaebus läbi vaadata kohtuistungil, kui võlausaldaja on kaebuses märkinud, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil.
Osaühingu netovara vähenemine alla seaduses ettenähtud alampiiri ja pankrotiavalduse esitamisega viivitamine tahtlikult või raske hooletuse tõttu on käsitatav raske juhtimisveana.
|
| 3-2-1-134-04
|
Riigikohus |
25.11.2004 |
|
Nõue, milles isik palub kinnistusraamatusse kande tegemist ja talle omandi võimaldamist, on kuni 01.07.2003 kehtinud AÕS §-st 121 ning TsK §-dest 224 ja 242 lg 1 lähtuv nõue müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks.
Kinnistu jagamisega korteriomanditeks võib samaaegselt kokku leppida korteriomandite omandiõiguse ülekandmises (asjaõigusleping) ning viimase alusel järjekorras kannete tegemises kinnistusraamatusse.
Kuna seaduses ei ole sätestatud aega, mille jooksul võib kinnistamisavalduse esitada või selle alusel kande teha, siis võib kehtiva asjaõiguslepingu esitada kinnistusametile kande tegemiseks ja omaniku kinnistusraamatusse kandmiseks igal ajal. Kuna tegemist ei ole nõudega, ei allu see ka aegumisele.
Kinnistu võõrandaja pankroti väljakuulutamise kohta kinnistusraamatusse kantud märkus ei takista asjaõiguslepingu alusel kande tegemist.
Kui pankrotimenetluses vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sellisel juhul on tegemist vindikatsioonihagiga, mille esitamise eelduseks on asjaolu, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta.
Asjaoludel, mis annavad alust arvata, et haldur püüab suurendada pankrotivara teiste isikute õiguste arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada, saab halduri keeldumist lepingulise kohustuse täitmisest pidada lubamatuks hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.
Kui pankrotimenetluses vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sellisel juhul on tegemist vindikatsioonihagiga, mille esitamise eelduseks on asjaolu, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta.
Vara välistamise hagi aegumistähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui hageja võis oma õiguste rikkumisest teada saada.
|
| 3-2-1-41-03
|
Riigikohus |
30.04.2003 |
|
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg 4, jättes hindamata hageja esitatud tõendid ning võtmata seisukoha, kas juhatuse liikmed eirasid hoolsuskohustust määral, mis võib kaasa tuua nende vastutuse tekitatud kahju eest.
Kui raske juhtimisveaga ei põhjustatud võlgniku maksejõuetust, kuid tekitati võlgnikule kahju, siis kannab juhtimisvea toime pannud isik ikkagi vastutust ÄS § 315 lg 1 järgi. Kui aktsiate müümisega põhjustati võlgnikule kahju, siis võib juhatuse liige ÄS § 315 lg 1 järgi tekitatud kahju eest vastutada, vaatamata sellele, et tema tegevus pole vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 3 tähenduses.
Kui tehingu pool on tehingu järgi saadu pankrotivarasse tagastanud ja ta ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing kahjustas võlausaldajate huve, oleks tal PankrS § 51 lg 1 järgi õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta tehingu järgi võlgnikule andis.
Juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tähendab ka seda, et juhatuse liige peaks olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohiks võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Hoolsuskohustuse rikkumine võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi.
|
| 3-2-1-126-02
|
Riigikohus |
20.11.2002 |
|
Tulenevalt PankrS § 57 lg-st 3 on halduril õigus töölepinguid lõpetada vastavalt võlgniku majanduslikule olukorrale (vajadusele) ka enne võlausaldajate üldkoosolekut. PankrS § 22 lg 1 annab haldurile õiguse loobuda ka võlgniku kui tööandja kohustuste täitmisest töölepingu poolena.
Kohtuotsuse, millega kuulutati välja pankrot, hilisem tühistamine ei muuda töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 2 alusel ebaseaduslikuks. Sellises olukorras kuulub seaduse analoogia alusel kohaldamisele TLS § 98 lg 3.
|
| 3-2-1-93-02
|
Riigikohus |
30.09.2002 |
|
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asjale omandiõiguse tunnustamist ja asja valduse väljaandmist. Sellise nõude eelduseks on müügilepingu lõpetamine, sest müügilepingut lõpetamata jääb ostjale seaduslik alus asja müügilepingu alusel vallata.
AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Siinkohal ei piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist ning müüja võib reserveerida endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni (omandireservatsioon).
TsK §-st 249 tulenevalt on lepingujärgsed kohustused täitnud müüjal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui ostja rikub oluliselt oma kohustust asja eest tasuda. Lepingu lõpetamiseks piisab sel juhul ostjale lepingu lõpetamise tahteavalduse edastamisest.
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asja valduse väljaandmist pankrotimenetluses. Müüdud asja valdusest väljanõudmise eelduseks on müügilepingu lõpetamine ning sellise müügilepingu lõpetamise eelduseks ostja pankrotimenetluses on, et haldur keeldub võlgniku kohustuste täitmisest ja õiguste teostamisest vastavalt PankrS §-le 22. Kui haldur keeldub lepingu täitmisest ja müüja lõpetab seetõttu lepingu, tekib müüjal muuhulgas õigus talle kuuluv asi tagasi nõuda.
|
| 3-2-1-75-02
|
Riigikohus |
03.06.2002 |
|
Kostja tegevus hoonestusõiguse seadmata jätmisel pole iseenesest vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 3 p 3 tähenduses.
Kuna ÄS § 306 lg-te 1 ja 2 kohaselt on juhatus vastutav aktsiaseltsi juhtimise eest ning kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, on raske juhtimisviga, mis põhjustas kahju tekkimise, aluseks ÄS § 315 kohaldamisele. Juhatuse liige kannab varalist vastutust üksnes süü olemasolul.
|
| 3-2-1-21-02
|
Riigikohus |
17.04.2002 |
|
Tehingu tühisuse tunnustamise ning tühisest tehingust tulenev varaline nõue tuli jätta PankrS § 20 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kuna kohus jättis PankrS § 20 lg 3 kohaldamata, tuleb seda nõuet käsitleda vara välistamise nõudena, mis kuulub lahendamisele PankrS §-i 53 järgides.
|
| 3-2-1-121-01
|
Riigikohus |
01.10.2001 |
|
Kui pärast pankroti väljakuulutamist on kohtu menetluses vaidlus pankrotivõlgniku aktsionäride üldkoosoleku otsuse üle, siis tulenevalt PankrS § 20 lg-st 4 on pankrotivõlgniku esindajaks haldur.
|
Facebook
X.com