3-2-1-38-14
|
Riigikohus |
21.05.2014 |
|
Kassatsioonkautsjon ühisvara jagamise asjas (vt 3-2-1-31-14, p 19), (p 18)
Asja kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi alusel saab asja müügiks korraldada avaliku enampakkumise TMS-s sätestatud korras (p 16)
Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13)
Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)
Abikaasade varaühisuse varasuhte saab abikaasa lõpetada abieluvaralepinguga isiklikult, võlgnikust abikaasa pankrotihaldur ei saa sellist lepingut abikaasa nimel sõlmida (p 11)
Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja tal ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab esitada sellisel juhul vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).
Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)
Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal, mitte pankroti väljakuulutamise ajal (p 15)
Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril ei ole seadusest tulenevalt õigust korraldada ühisvara müügiks avalikku enampakkumist ja üldjuhul ei ole põhjendatud määrata teda seda tegema ka kohtulahendiga. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab ka ühe abikaasa pankroti korral täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks ka ühe abikaasa pankroti korral (p16)
Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja täitemenetluse sissenõudjal (TMS § 14 lg 2) on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja neil ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab sellises menetluses esitada vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).
Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldatav õigus (vt 3-2-1-31-14, p-d 10 ja 12) (p 13)
Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13)
Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)
Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)
Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal (p 15)
Kui abikaasade sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja ühisomandi lõpetamiseks otsustataks kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel, on põhjendatud solidaarkohustus ühisvara jagamisel täita, mitte jagada (p 15)
Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks (p16)
Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras (p 16)
|
| 3-2-1-3-14
|
Riigikohus |
26.03.2014 |
|
Hagi muutmine ei ole see, kui esialgu nõutud eseme asemel nõutakse asjaolude muutumise tõttu hüvitist.
Kui hageja vähendab esitatud haginõuet, siis on tegemist oli haginõude vähendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ja kohus peab tegema määruse kas hageja hagist osaliselt loobumise või selle osaliselt tagasi võtmise kohta (3-2-1-80-13, p 24). (p 10)
PankrS § 123 lg-s 6 ettenähtud aegumistähtaeg ei kohaldu PankrS § 123 lg 4 teises lauses sätestatud halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele. (p 13)
PankrS § 123 lg-s 6 ettenähtud aegumistähtaeg puudutab üksnes PankrS § 123 lg 1 ja § 123 lg 4 esimese lause alusel esitatud nõudeid. See aegumistähtaeg ei kohaldu PankrS § 123 lg 4 teises lauses sätestatud halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele. (p 13)
|
| 3-2-1-26-13
|
Riigikohus |
17.04.2013 |
|
KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Kui riik sai alates konfiskeerimisotsuse jõustumisest võlgniku kinnisasja omanikuks, muutuvad kinnistusraamatu kanded võlgniku kinnistute omanikuks olemise kohta ebaõigeteks ja konfiskeeritud kinnisasja kui riigile kuuluva vara valitseja (RVS § 7 lg 5 järgi maavalitsus) saab KRS § 651 lg 1 esimesest lausest tulenevalt esitada kinnistamisavalduse riigi omanikuna sissekandmiseks kinnistusraamatusse.
KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Kui riik sai alates konfiskeerimisotsuse jõustumisest võlgniku kinnisasjade omanikuks, muutuvad kinnistusraamatu kanded võlgniku kinnisasja omanikuks olemise kohta ebaõigeteks ja konfiskeeritud kinnisasja kui riigile kuuluva vara valitseja (RVS § 7 lg 5 järgi maavalitsus) saab KRS § 651 lg 1 esimesest lausest tulenevalt esitada kinnistamisavalduse riigi omanikuna sissekandmiseks kinnistusraamatusse.
Samuti astub riik konfiskeerimisotsuse jõustumise hetkest alates lepingulisse suhtesse, mis olid võlgnikul pangaga.
PankrS § 123 lg 4 teine lause võib olla kahju hüvitamise nõude aluseks juhul, kui pankrotihalduri süülise tegevuse tõttu on võlgniku kontolt üle kantud raha teise isiku kontole olukorras, kus konto käsutamise õigus oli nõude konfiskeerimise tõttu üle läinud riigile. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on aga mh kahju olemasolu. Kui hagejal on panga vastu jätkuvalt nõue lepingu täitmiseks (st et pank keeldus ebaõigesti täitmast riigi maksekorraldust), siis ei ole hagejal eeldatavasti tekkinud kahju selle tõttu, et haldur andis pangale maksekorralduse hagejale kuuluva nõude käsutamiseks ilma hageja nõusolekuta.
Samas on võimalik, et pank ei teadnud ega pidanud teadma sellest, et riik on saanud nõude omanikuks. Sellisel juhul võib VÕS § 169 lg 1 ja § 173 lg 2 järgi tekkida olukord, kus pank on täitnud kohustuse õigele isikule. Sellisel juhul ei oleks riigil panga vastu nõuet, kuid tal oleks VÕS § 1037 lg 4 järgi alusetust rikastumisest tulenev hüvitisenõue võlgniku kui täitmise vastuvõtmiseks õigustamata isiku vastu. Viimati nimetatud juhul võib riigil olla halduri süülise tegevuse tõttu tekkinud kahju ulatuses, milles ta ei saa eelnimetatud hüvitist võlgnikult. Sellisel juhul ei oleks PankrS § 123 lg 4 teise lause kui kahju hüvitamise erikoosseisu ettenägeva sätte kohaldamine iseenesest välistatud.
|
| 3-2-1-36-13
|
Riigikohus |
11.04.2013 |
|
Enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on nii abieluvaralepinguga kui ka ühisvara jagamise kokkuleppega võimalik saavutada see, et ühisomandis olev ese jääb ühe abikaasa ainuomandis ole vaks esemeks (lahusvaraks).
Abikaasad ei saa kehtiva õiguse järgi kokku leppida, et tunnistavad ühisvara jagamise lepingu kehtetuks. Iseenesest saavad abikaasad küll sõlmida PKS § 27 lg 4 järgi sellise abieluvaralepingu, millega lepivad kokku, et enne 1. juulit 2010 toimunud ühisvara jagamise käigus ühe abikaasa ainuomandisse jäänud ese tunnistatakse uuesti abikaasade ühisvaraks, kuid selline kokkulepe on suunatud tulevikku ega ole seetõttu samastatav ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisega tagasivõitmise korras.
Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale.
Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.
Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale.
Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.
Kuna pankrotihaldur peab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks pöörduma kohtusse, ei saa sellises kohtuasjas kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisele TsMS § 168 lg-s 6 sätestatut.
|
| 3-2-1-39-12
|
Riigikohus |
25.04.2012 |
|
Pankrotihaldur peab pankrotivara enampakkumisel müües järgima täitemenetluse seadustikus sätestatud tingimusi, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisusi. PankrS § 136 lg-t 1 ei saa tõlgendada selliselt, et lisaks täitemenetluse seadustikus sätestatud enampakkumise korrale näeb viidatud säte ette ka pankrotimenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks hagi esitamise võimaluse TMS § 223 mõttes.
Pankrotihaldur peab pankrotivara enampakkumisel müües järgima täitemenetluse seadustikus sätestatud tingimusi, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisusi. PankrS § 136 lg-t 1 ei saa tõlgendada selliselt, et lisaks täitemenetluse seadustikus sätestatud enampakkumise korrale näeb viidatud säte ette ka pankrotimenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks hagi esitamise võimaluse TMS § 223 mõttes. Pankrotimenetluse osalistele, sh isikutele kelle õigusi pankrotimenetlus võib puudutada, ei saa anda pankrotimenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks hagi esitamise õigust. Sellise hagiga oleks oluliselt takistatud kiire ja efektiivse pankrotimenetluse korraldamine ning pankrotivara võõrandamine mõistliku aja jooksul.
Järelevalve pankrotihalduri tegevuse üle enampakkumise korraldamisel ning pankrotihalduri vastutuse näeb ette pankrotiseadus (vt PankrS § 67 ja 63 lg 1).
|
| 3-2-1-10-12
|
Riigikohus |
07.03.2012 |
|
Kinnisasja pankrotimenetluses enampakkumisel võõrandamise järel jäävad püsima seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudid.
Seadusest tulenev talumiskohustus peab nähtuma selgelt kinnistamise aluseks olevast dokumendist, s.o asjaõiguslepingust või seda asendavast kohtulahendist.
Kui kinnistusraamatu kandest või selle aluseks olevast dokumendest nähtub, et tegemist on seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudiga, jääb servituut pärast kinnisasja enampakkumisel võõrandamist püsima ja selle kustutamiseks ei ole alust.
Kui aga kinnistusraamatu kandest ja selle aluseks olevatest dokumentidest ei nähtu seadusest tulenevat talumiskohustust, ei saa kinnistama pädev isik kinnistamisavaldust lahendades asuda tuvastama, kas servituut seati seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel või mitte. Sellisel juhul tuleb kinnisasja pankrotimenetluses enampakkumisel võõrandamise järel lugeda servituut lõppenuks, kui see asub tagapool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saab nõuda kinnisasja sundmüüki.
Kinnistusraamatusse kantud õigused, mis asuvad samal järjekohal selle esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusega, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, jäävad kehtima üksnes juhul, kui nendest tulenevalt ei saa nõuda kinnisasja sundmüüki.
|
| 3-2-1-47-11
|
Riigikohus |
17.06.2011 |
|
Valikuõigus, kas esitada alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 alusel või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 alusel, kuulub hagejale (vt ka Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11; 18. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-10, p 13).
Kui pankrotimenetlus on alanud enne 1. jaanuari 2010 ning nõuete esitamise tähtaeg on lõppenud samuti varasema pankrotiseaduse kehtivuse ajal, tuleb lähtuda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS §-st 95, mille kohaselt, kui pandiga tagatud nõuet omav võlausaldaja, kellele on saadetud PankrS § 34 lg-s 1 nimetatud teade, jätab oma nõude tähtaegselt esitamata ja nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud, loetakse temale kuuluv pandiõigus lõppenuks.
Kui pandipidaja võõrandab vallaspandi eseme pankrotihalduri nõusolekuta, on ta sellega rikkunud PankrS § 138 lg-s 1 sisalduvat keeldu ning käsutustehing on TsÜS § 87 alusel tühine.
|
| 3-2-1-110-10
|
Riigikohus |
08.12.2010 |
|
VÕS § 1044 lg 2 piirab deliktiõiguslike nõuete esitamist olukorras, kus ühe kostja puhul on täidetud nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse eeldused. VÕS § 1044 lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 12). Olukorras, kus kahju eest vastutavaid isikuid on mitu ja kus nad vastutavad erinevatel õiguslikel alustel, ei piira VÕS § 1044 lg 2 deliktiõigusliku nõude esitamist.
PankrS §-d 44 ja 123 ei piira pankrotivõlausaldaja õigust esitada kohtusse võlgniku vastu hagi vara välistamiseks pankrotivarast. Nimetatud sätetest ei tulene, et vara välistamise hagi eelduseks on välistamistaotluse esitamine pankrotihaldurile. Küll annavad PankrS § 123 lg-d 1 ja 2 välistamisõiguse ka pankrotihaldurile.
Kui vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, siis tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sisuliselt on seega tegemist vindikatsioonihagiga (AÕS § 80) pankrotimenetluses (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-97).
PankrS § 123 lg 4 tähenduses tuleb võõrandamiseks pidada omandiõiguse kaotust. Vindikatsiooninõue välistab PankrS § 123 lg-s 4 sätestatud hüvitisenõude. Kui haldur on vara võõrandanud või see ei ole säilinud, on isikul õigus esitada hüvitisenõue PankrS § 123 lg 4 alusel. Seejuures lasub kostjal tõendamiskohustus, et ta ei ole vara võõrandanud ja et see on säilinud. Isik vastutab vara hävimise eest PankrS § 123 lg 4 järgi juhul, kui vara hävis pärast pankroti väljakuulutamist. Eeltoodu ei välista kostja vastutust muul õiguslikul alusel.
|
| 3-2-2-5-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
Teistmisavaldus on esitatud maakohtu otsuse tühistamiseks asjas, kus hageja palus seada kostjale kuuluvale kinnistule lisatagatisena hüpoteegi ja kanda hüpoteegi kinnistusraamatusse. Avaldaja arvates pidi kohus menetlusse kostjana kaasama ka avaldaja, sest hüpoteek seati kinnistule, mis kuulub abikaasade ühisvara hulka. Avaldaja menetlusse kaasamata jätmine ei ole maakohtu otsuse teistmise aluseks, sest kohus ei pidanud igal juhul avaldajat menetlusse kaasama, kuna kinnistusraamatust ei nähtunud, et kinnistu, millele hüpoteek seati, on abikaasade ühisomandis.
Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks.
Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.
Üldjuhul on kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sh hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Kuna PKS § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel. Kuid ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu iseenesest tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt.
Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks.
Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.
Üldjuhul on kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sh hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Kuna PKS § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel. Kuid ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu iseenesest tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt.
Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.
Abikaasa pankrotimenetluse korral on abikaasade õigust nõuda pankroti väljakuulutamise ajal abikaasadele kuulunud ühisvara jagamist pankrotiseaduse sätetega piiratud ja ühisvara jagatakse pankrotiseaduses sätestatud erisusi arvestades, sh PankrS § 122 alusel. Vt ka Riigikoht tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-103-07.
|
| 3-2-1-38-08
|
Riigikohus |
21.05.2008 |
|
Arestipandiõigus on täitemenetluses arestimisega tekkiv seaduslik pandiõigus, mis annab TMS § 65 lg 2 kohaselt sissenõudjale üldjuhul samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus. Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Ringkonnakohus on jätnud määruses võtmata seisukoha menetluskulude jaotuse kohta, mis on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Pankrotiseaduse § 146 saab kohaldada siis, kui on välja kuulutatud võlgniku pankrot.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Nõuete rahuldamine saab PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerija ülesannete hulgas olla juhtudel, mil sissenõudja kasuks ei ole pankrotimenetluse lõpetamise ajaks tekkinud kehtivat arestipandiõigust või see on mingil põhjusel lõppenud. Sel juhul saab vajaduse korral kohaldada ka TsÜS § 44. Kui PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetluse lõpetamise ajaks on eelnevalt alustatud täitemenetluses arestitud sissenõudja kasuks kinnisasi, siis TMS § 142 lg 3 kohaselt arestipandiõigust küll ei teki, kuid siis tuleneb täitemenetluse lubatavus täitemenetluse peatamise aluse äralangemisest.
|
| 3-2-1-103-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur teha ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Seega esindab pankrotihaldur füüsilisest isikust võlgnikku muu hulgas pankrotivaraga seotud vaidlustes, kui see on vajalik pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks. Kui väidetav abikaasade ühisvara, mille jagamist nõutakse, on pankrotivara hulgas, on tegemist pankrotivara puudutava vaidlusega, kus pankrotihaldur peab PankrS § 54 järgi võlgnikku kohtumenetluses esindama. Kuigi PankrS § 122 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt sätestatud pankrotihalduri õigust esindada võlgnikku ühisvara jagamise menetluses, kui hagi ühisvara jagamiseks esitab võlgnik ise, on ka selles menetluses pankrotihaldur PankrS § 54 kohaselt võlgniku seaduslik esindaja. PankrS § 122 lg 3 annab võlgnikule õigusi juurde, sh õiguse esitada ise ühisvara jagamise hagi, kuid ei piira seejuures pankrotihalduri õigusi, sh PankrS §-s 54 sätestatud esindusõigust võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise menetluses. Võlgniku ja halduri huvid võivad olla erinevad ja ka võlgniku hagi lahendamisel võidakse kahjustada võlausaldajate huve. PankrS § 55 lg 1 järgi kaitseb haldur lisaks võlgnikule ka kõigi võlausaldajate õigusi ja huve.
Võlgniku õigust esitada hagi ühisvara jagamiseks ja võlgniku osa ühisvarast väljanõudmiseks ei ole pankrotiseaduses tähtajaga piiratud.
Kui pankroti väljakuulutamise ajal ühisvara hulka kuulunud esemed on võlgniku lahusvarana arvatud pankrotivara hulka, ei saa võlgnik selle vara osas ühisvara jagamist nõuda. PankrS § 123 lg 1 järgi on vara välistamise nõudeõigus üksnes kolmandal isikul, kellele kuuluvad pankrotivara hulka arvatud esemed.
Kui haldur võõrandas võlgniku abikaasale kuulunud vara või kui vara ei ole säilinud, on võlgniku abikaasal PankrS § 123 lg 4 alusel õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Kui haldur võõrandas selle vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt.
Kuna pankroti korral tuleb võlgnikule ja tema abikaasale võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal kuulunud vara jagada PankrS §-s 122 sätestatut arvestades, ei ole abikaasadel õigust nõuda selle ühisvara jagamist PKS § 18 kohaselt. Ühisvara võlgniku lahusvarana pankrotivara hulka arvamise korral on võlgniku abikaasal õigus esitada oma rikutud õiguste kaitseks hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks, järgides PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud tähtaega.
Abielu ajal tekkinud kohustustest saab abikaasade ühisvara hulka arvata üksnes sellised kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Seega saab kolmanda isiku nõuet ühe abikaasa vastu rahuldada eelkõige tema lahusvara ja seejärel ühisvara selle osa arvel, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Üksnes perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad mõlemad abikaasad kogu oma varaga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-88-07.
|
| 3-2-1-47-06
|
Riigikohus |
16.06.2006 |
|
Hinnates tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega tuleb arvestada kõiki tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis.
Halduri poolt ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta tehtud tehingu tagajärjeks ei ole tehingu tühisus. Põhjendamatute kulutuste tegemisel tehingute kaudu jäävad need tehingud kolmandate isikute suhtes jõusse, kuid sisesuhtes võib võlgnikul tekkida tagasinõue nii pankrotihalduri kui ka pankrotitoimkonna liikmete vastu.
Halduri tehtud kulutuste põhjendatuse hindamisel tuleb muuhulgas hinnata ka seda, kas pankrotihaldur oleks saanud oma ülesannete ringi kuuluva ülesande täitmisega ise hakkama, kasutamata teiste isikute abi. Seejuures tuleb hinnata, kas tehtud kulutused olid asja keerukusest vms objektiivsest asjaolust lähtudes vajalikud.
Vastavalt enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 55 lg-le 2 on juriidilisest isiku võlgniku pankrotimenetluses halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Halduri esindusõigust on piiratud vaid PankrS § 55lg-ga 3, millest tulenevalt võib haldur majandustegevuse korraldamiseks võtta laenu ainult võlausaldajate üldkoosoleku, üldkoosoleku otsusel aga pankrotitoimkonna nõusolekul.
Halduri poolt ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta tehtud tehingu tagajärjeks ei ole tehingu tühisus. Põhjendamatute kulutuste tegemisel tehingute kaudu jäävad need tehingud kolmandate isikute suhtes jõusse, kuid sisesuhtes võib võlgnikul tekkida tagasinõue nii pankrotihalduri kui ka pankrotitoimkonna liikmete vastu.
Halduri tehtud kulutuste põhjendatuse hindamisel tuleb muuhulgas hinnata ka seda, kas pankrotihaldur oleks saanud oma ülesannete ringi kuuluva ülesande täitmisega ise hakkama, kasutamata teiste isikute abi. Seejuures tuleb hinnata, kas tehtud kulutused olid asja keerukusest vms objektiivsest asjaolust lähtudes vajalikud.
|
| 3-2-1-134-04
|
Riigikohus |
25.11.2004 |
|
Nõue, milles isik palub kinnistusraamatusse kande tegemist ja talle omandi võimaldamist, on kuni 01.07.2003 kehtinud AÕS §-st 121 ning TsK §-dest 224 ja 242 lg 1 lähtuv nõue müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks.
Kinnistu jagamisega korteriomanditeks võib samaaegselt kokku leppida korteriomandite omandiõiguse ülekandmises (asjaõigusleping) ning viimase alusel järjekorras kannete tegemises kinnistusraamatusse.
Kuna seaduses ei ole sätestatud aega, mille jooksul võib kinnistamisavalduse esitada või selle alusel kande teha, siis võib kehtiva asjaõiguslepingu esitada kinnistusametile kande tegemiseks ja omaniku kinnistusraamatusse kandmiseks igal ajal. Kuna tegemist ei ole nõudega, ei allu see ka aegumisele.
Kinnistu võõrandaja pankroti väljakuulutamise kohta kinnistusraamatusse kantud märkus ei takista asjaõiguslepingu alusel kande tegemist.
Kui pankrotimenetluses vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sellisel juhul on tegemist vindikatsioonihagiga, mille esitamise eelduseks on asjaolu, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta.
Asjaoludel, mis annavad alust arvata, et haldur püüab suurendada pankrotivara teiste isikute õiguste arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada, saab halduri keeldumist lepingulise kohustuse täitmisest pidada lubamatuks hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.
Kui pankrotimenetluses vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sellisel juhul on tegemist vindikatsioonihagiga, mille esitamise eelduseks on asjaolu, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta.
Vara välistamise hagi aegumistähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui hageja võis oma õiguste rikkumisest teada saada.
|
| 3-2-1-81-03
|
Riigikohus |
16.06.2003 |
|
Vastavalt PankrS § 52 lg-le 3 osaleb selle sätte kohaselt esitatud hagi puhul asjas hagejana võlgnik. Tulenevalt TsMS § 217 p-st 4 ei saa kohus menetlust lõpetada, kui hagist loobumise avalduse on esitanud isik, kes ei ole hageja. Seega ei saa kohus menetlust lõpetada, kui hagejaks on võlgnik, aga avalduse menetluse lõpetamiseks esitab pankrotihaldur.
PankrS § 52 lg 3 järgi võib võlgnik esitada abikaasade ühisvara jagamise hagi, sõltumata sellest, kas pankrotihaldur peab vaidlusalust vara abikaasade ühisvaraks või mitte. See, kas vara, mille jagamiseks on võlgnik esitanud hagi, on abikaasade ühisvara või võlgniku lahusvara, tuleb kindlaks teha asja sisulisel otsustamisel.
|
| 3-2-1-38-03
|
Riigikohus |
24.04.2003 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6, kuna ei vastanud selgelt apellatsioonkaebuse põhjendusele, jättes hindamata hageja väited, et pankrotihaldur rikkus oma kohustusi.
PankrS § 55 lg 2 järgi on halduril juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Haldur vastutab nagu juhatuse või seda asendava organi liige. Seega vastutab aktsiaseltsi pankrotihaldur ÄS § 315 lg-st 2 tulenevalt oma kohustuste rikkumisega aktsiaseltsi võlausaldajatele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt aktsiaseltsiga.
|
| 3-2-1-20-03
|
Riigikohus |
06.03.2003 |
|
PankrS § 78 mõtte järgi kohaldatakse täitemenetluse seadustiku sätteid vara müügi korral pankrotimenetluses ainult siis, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole teisiti otsustanud või pankrotitoimkond ei ole andnud nõusolekut pankrotivara müügiks muul viisil. Antud juhul on pankrotimenetluse organid aktsepteerinud kirjalikku enampakkumist erinevalt TMS-s sätestatust ning puudub vajadus TMS § 644 ja § 647 kohaldamiseks. Enampakkumise tulemusi ja selle alusel sõlmitud müügilepingut on õigustatud vaidlustama lepingu pooled, kelleks hageja aga pole.
|
| 3-2-1-135-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Võlausaldajate huve kahjustades välja makstud dividendi saab pankrotivarasse PankrS § 46 alusel tagasi võita, sõltumata sellest, kas väljamaksete tegemise aluseks olnud üldkoosoleku või juhatuse otsused kehtivad või mitte. Raha tagastamise nõude lahendamisel on oluline vaid väljamakse enese vastamine selle sätte kriteeriumidele.
Juriidilise isiku juhatuse otsuste vaidlustamise ja tühisuse tuvastamise protsessuaalne kord on sarnane nagu nõukogu otsuste puhul (TsÜS § 44 lg 5, analoogia ÄS § 321 lg-ga 5).
Juriidilise isiku organi (üldkoosolek, juhatus, nõukogu) otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise hagi puhul on kostjaks juriidiline isik ise. Seega ei saa ta samaaegselt olla hagejaks. Järelikult ei saa äriühing vaidlustada oma organi otsuseid.
Vaidlustamiseks õigustatud isikute suhtes TsÜS § 44 lg-s 5 kasutatud väljend "huvitatud isik" hõlmab aktsiaseltsi puhul aktsionäre, juhatuse liikemid ja nõukogu likmeid (analoogia ÄS § 302 ja 322 lg 4 alusel) ning nede isikute ring ei saa olla laiem nõukogu ja üldkoosoleku otsuste vaidlustamiseks õigustatud isikute ringist. Vaidlustamise õigus on juriidilise isiku pankroti väljakuulutamise järel ka pankrotihalduril.
Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 6 ja § 228 nõudeid. Kohus pole seotud poolte õiguslike väidetega ja kohaldab esitatud asjaoludele tuginedes ise seadust. Samas peab kohus tulenevalt TsMS §-st 6 pooltele tagama võrdse võimaluse esitada väiteid ja tõendeid.
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, eelkõige muudab tõendamiskoormuse jaotust, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Tulenevalt TsMS §-st 6 peab kohus pooltele tagama võrdse võimaluse esitada väiteid ja tõendeid.
PankrS § 55 lg-st 2 järeldub, et pankrotihalduril on sarnaselt juhatuse liikmega õigus vaidlustada oma nimel juriidilise isiku organite otsuseid ja esitada hagi nende tühisuse tuvastamiseks. Seega ei saa ta samaaegselt esindada kohtumenetluses selles asjas kostjaks olevat juriidilist isikut. Tuginedes ÄS § 317 lg-le 8, nimetab aktsiaseltsi nõukogu oma esindaja, kes sellises asjas peab halduriga kohtuvaidlust.
Seadus ei säteta otsuste vaidlustamiseks või tühisuse tunnustamise hagi esitamiseks üldistel alustel (ÄS-st ja TsÜS-ist tulenevalt) haldurile pankrotimenetluses teistsugust korda ega erinevaid tähtaegasid. Täiendava aluse juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras annab haldurile PankrS § 43.
|
| 3-2-1-5-01
|
Riigikohus |
07.02.2001 |
|
Vastavalt PankrS § 55 lg-le 2 on juriidilisest isiku võlgniku pankrotimenetluses halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Halduri esindusõigust on seadusandja piiranud vaid PankrS § 55lg-ga 3, millest tulenevalt võib haldur majandustegevuse korraldamiseks võtta laenu ainult võlausaldajate üldkoosoleku, üldkoosoleku otsusel aga pankrotitoimkonna nõusolekul. Arvestades, et võlausaldajate üldkoosolek oli andnud haldurile laenu võtmiseks nõusoleku, siis Pankrotiseadusega kooskõlas võetud laenu tagasimaksmiseks sõlmitud pandilepingut ei saa pidada vastuolus olevaks pankrotimenetluse eesmärgiga ning puudub alus pandilepingu tühistuse tunnustamiseks.
|
| 3-2-1-45-98
|
Riigikohus |
02.04.1998 |
|
Pankrotimenetluses aktsiate muul viisil müümisel saavad aktsionärid aktsiate ostueesõigust kasutada pärast võõrandamislepingu sõlmimist.
|
| 3-2-1-18-97
|
Riigikohus |
13.02.1997 |
|
Pankrotivarast vara välistamise hagi saab esitada, kui välistatav vara kuulub pankrotivara hulka ja välistaja seda teab või pidi teadma.
|
Facebook
Twitter