3-2-1-70-05
|
Riigikohus |
23.09.2005 |
|
Otsuse tegemisel saab kohus aluseks võtta vaid neid asjaolusid, mida pool on oma nõude või vastuväite alusena menetlusse toonud.
Selleks, et kohus saaks kaaluda tehingu kehtetust PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel, peab hageja välja tooma asjaolu, mille kohaselt on võlgnik teinud enne pankrotimenetlust teadlikult võlausaldajate huve kahjustava tehingu oma lähikondsega, kes sellest teadis või pidi teadma.
Erinevate tagasivõitmise aluste olemasolul on hagejal võimalik esitada alternatiivnõue.
|
| 3-2-1-13-05
|
Riigikohus |
08.04.2005 |
|
Kuna maa tagastamise nõudeõigus kuulus pärandvarasse, siis on pärimisseaduse mõttega kooskõlas lugeda ka selle alusel tagastatud maa pärandvara hulka ja võimaldada kinnistu jagamist pärandvarana.
TsMS § 229 lg-st 1 tulenevalt, kui hageja soovib saada sundosa vähem, kui seaduses on ette nähtud, ei või kohus mõista hagejale välja sundosa suuremas ulatuses kui viimane seda soovib.
|
| 3-2-1-162-04
|
Riigikohus |
14.02.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-154-00.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-62-03 ja 3-2-1-63-03.
|
| 3-2-1-156-04
|
Riigikohus |
24.01.2005 |
|
Kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel.
Vastastikuste samaliigiliste nõuete tasaarvestamise eelduseks on TsK § 234 lg-st 2 tulenevalt ühe poole vastav tahteavaldus. Kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel.
Pärast pankroti väljakuulutamist ei tohi füüsilisest isikust võlgnik PankrS § 18 lg 1 p 1 kohaselt teha tehinguid pankrotivaraga. Seda sätet rikkudes tehtud tehing on PankrS § 18 lg 4 järgi tühine. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-134-04.
|
| 3-2-1-50-04
|
Riigikohus |
23.04.2004 |
|
Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 229 lg 2, mille kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva avalikku huvi, rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.
Tasaarvestuse avalduse võib teha kohtumenetluse kestel ilma sellekohast hagi esitamata. TsMS §-s 153 sätestatud vastuhagi vastuvõtmise tingimused tähendavad üksnes võimalust esitada tasaarvestuse avaldus soovi korral hagina.
Apellatsioonikohus ei taganud pooltele võimalust esitada oma põhjendusi ja tõendeid TsÜS § 68 kohaldamiseks vajalike asjaolude kohta.
TsK §-s 258 sätestatud eeldust vahetatavate asjade hindade võrdsuse kohta saab kohaldada üksnes juhtudel, kui pooled ei ole hinnas kokku leppinud.
Tasaarvestuse avalduse võib teha kohtumenetluse kestel ilma sellekohast hagi esitamata.
|
| 3-2-1-44-04
|
Riigikohus |
13.04.2004 |
|
Kohus võib lugeda üldiselt teadaaolevaks ka asjaolu, mis tegelikkuses ei ole kõigile teada, kuid mis kohtu arvates võiks olla üldteada. Kohus peab protsessi käigus teatama pooltele võimalusest lugeda mingi asjaolu üldiselt teadaolevaks. Poolte väidetele lugeda või mitte lugeda asjaolu üldiselt teadaolevaks peab kohus vastama ning nendega mittenõustumist põhjendama.
Kui lepingupool ei ole kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus hinna alandamise avaldust teinud, siis ei või kohus TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt hinda alandada.
Kohus peab protsessi käigus teatama pooltele võimalusest lugeda mingi asjaolu üldiselt teadaolevaks. Poolte väidetele lugeda või mitte lugeda asjaolu üldiselt teadaolevaks peab kohus vastama ning nendega mittenõustumist põhjendama.
VÕS § 112 lg-s 2 sätestatud hinna alandamise avalduse võib lepingupool teha ka kohtumenetluse kestel kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus.
Maakleritasu ebamõistlikkuse kindlakstegemisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet. Maakleritasu vähendamisel tuleb kohtul hinnata, kas maakleritasu ja selle eest vastu saadud teenus on mõistlikus proportsioonis. Olenevalt asjaoludest võib mõistlik olla ka kohalikust tavalisest maakleritasust suurem või väiksem maakleritasu.
|
| 3-2-1-40-04
|
Riigikohus |
12.04.2004 |
|
Kuna seadus ei sätestanud volituse kohustuslikku vormi traktori ostu-müügilepingu sõlmimiseks, võis esindatav kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 98 lg-st 2 tulenevalt anda volituse mistahes vormis.
Kuna tsiviilkoodeks ei sätestanud traktori ostu-müügilepingu sõlmimiseks kohustuslikku vormi, siis võisid pooled lepingu sõlmida ka suulises vormis.
Kuna kumbki pooltest ei tuginenud sellele, et nad müügilepingut ei sõlminud, siis puudus apellatsioonikohtul TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt alus asuda seisukohale, et müügilepingu sõlmimine on tõendamata.
Sellest, et ostja pole ostuhinda tasunud, ei saa iseenesest järeldada, et ostu-müügilepingut ei sõlmitud.
|
| 3-2-1-35-04
|
Riigikohus |
30.03.2004 |
|
Kui poolte ühine tahe pole üheselt selge, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
Leides, et pooled leppisid kokku võimatus lepingutingimuses, ületas apellatsioonikohus TsMS § 229 mõttes haginõude piire, kuna kumbki pooltest ei tuginenud asjaolule, et tegemist oleks olnud võimatu tingimusega, mille kohta oli tehingu tegemise ajal teada, et ta kindlasti ei saabu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-90-02 ja nr 3-2-1-19-03.
|
| 3-2-1-22-04
|
Riigikohus |
08.03.2004 |
|
Kahju liigi määratlemine on õiguslik küsimus, mille lahendamisel pole kohus seotud hageja arvamusega.
Kui apellatsioonikohus otsustab erinevalt esimese astme kohtust hagi rahuldamata jätta, siis tuleb tal TsMS § 330 lg-st 4 tulenevalt võtta seisukoht kõigi hageja poolt hagi põhjendamiseks esitatud asjakohaste asjaolude kohta.
Kokkuleppe kehtetuks tunnistamist kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 74 lg-s 1 sätestatud asjaoludel ei välista see, et kannatanul oli võimalus otsida tõlk ega see, kas kokkulepet tõlgiti talle õigest või valesti.
|
| 3-2-1-14-04
|
Riigikohus |
17.02.2004 |
|
Nõude piiride ületamisena ei ole käsitatav olukord, kui kohus määrab ühisvara jagamisel hagejale jääva vara osaks väiksema osa, kui hageja taotles. Sellisel juhul on tegemist hagi osalise rahuldamisega.
Abikaasade ühisvara jagamise hagi on vara hagi, mille puhul tuleb õigusabi eest tasumise osas kohaldada TsMS § 61 lg 1 p 1.
Abielu kestel omandatud kinnisvara on PKS § 14 lg 1 kohaselt poolte ühisvara, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa. Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks saab PKS § 19 lg 2 p 3 järgi olla asjaolu, et üks abikaasa tasus kinnistu eest enne abiellumist ja ta oli kinnistul asuva ehitise omanik.
Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks saab PKS § 19 lg 2 p 3 järgi olla asjaolu, et üks abikaasa tasus kinnistu eest enne abiellumist ja ta oli kinnistul asuva ehitise omanik.
|
| 3-2-1-124-03
|
Riigikohus |
14.11.2003 |
|
Kuna kostja ei taotlenud CISG artikli 77 alusel kahjude hüvitamise vähendamist, siis polnud linnakohtul alust otsustada kahjuhüvitise vähendamise üle.
Kuna ringkonnakohus tõlgendas CISG sätteid õigesti, siis oleks ta vastavalt TsMS § 330 lg-le 4 pidanud hageja esitatud tõendeid hindama ning tegema kindlaks, kas esinevad CISG artikli 76 kohaldamise eeldused.
Lepingu rikkumisele viitav pool peab tõendama kahju vähendamiseks arukate meetmete rakendamist alles siis, kui lepingut rikkunud pool nõuab kahju vähendamist CISG artikli 77 teise lause alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-65-04.
|
| 3-2-1-33-03
|
Riigikohus |
07.04.2003 |
|
TsMS § 228 mõtte kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 229 lg 1, mille järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude osas, mida ei esitatud.
Abikaasade ühise laenukohustuse jagamine abikaasade ühisvara jagamisel puudutab ainult nende endi omavahelisi varalisi suhteid ega saa muuta nende lepingulisi vahekordi laenuandjatega, mistõttu puudub alus võlausaldajate kaasamiseks menetlusse TsMS § 80 lg 1 alusel.
Ühisvara jagamisel loetakse PKS § 19 lg 1 kohaselt abikaasade osad võrdseks. Kohus ei ole ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldunud.
Kuigi pärast ühisvara jagamist ei vastuta abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest enam ühisvaraga, on võlausaldajal endiselt nõue mõlema abikaasa vastu, kuna vastutus laieneb ka mõlema abikaasa lahusvarale.
|
| 3-2-1-16-03
|
Riigikohus |
05.03.2003 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-s 1 sätestatut, mõistes kostjalt hageja kasuks välja lisatasu. See summa mõisteti kostjalt välja töövaidluskomisjoni otsusega, töövaidluskomisjoni otsust lisatasu väljamõistmise osas pooled ei vaidlustanud.
Riigiasutuse abiteenistuja tegu - helistamine tööandja telefonilt tööajal verbaalseid intiimteenuseid osutatavatele telefonidele - on riigiasutuse mainet kahjustav ning määratletav vääritu teona TLS § 86 p 8 ja TLS § 105 lg 2 mõttes. Selline tegu on piisav kõige rangema distsiplinaarkaristuse, milleks on töölepingu lõpetamine, määramiseks.
|
| 3-2-1-140-02
|
Riigikohus |
11.12.2002 |
|
Kohus ei ole ületanud TsMS § 229 mõttes haginõude piire. Erinevalt TsMS § 229 lg-st 1 võimaldab AÕS § 77 kohtul valida ka sellise kaasomandi lõpetamise viisi, mida hagis ei nõutud.
AÕS §-s 78 nimetatud osa eraldamise võimalus kaasomandis olevast asjast kujutab endast ühte AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud kaasomandi jagamise viisi. Seetõttu võib kohus ka AÕS § 78 alusel esitatud nõude korral valida kaasomandi jagamiseks AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisi.
Erinevalt TsMS § 229 lg-st 1 võimaldab AÕS § 77 kohtul valida ka sellise kaasomandi lõpetamise viisi, mida hagis ei nõutud, kuid ainult sellise AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisi, millega vähemalt üks kaasomanikest on kohtumenetluses nõustunud. Nõustumine võib olla vormivaba.
|
| 3-2-1-87-02
|
Riigikohus |
12.06.2002 |
|
Hagi rahuldamine TsÜS § 103 alusel eeldab TsÜS § 103 lg 3 järgi ka selle tuvastamist, kas isik, kes tegi tehingu isikuga, kellel ei olnud volitust, teadis või pidi teadma, et isikul volitus puudus.
Ringkonnakohus on hagi rahuldanud alustel, mida hageja ei esitanud. Sellega rikuti TsMS §-s 229 lg 2 sätestatut, mis üldreeglina keelab rajada otsust asjaolule, mida pool pole asja läbivaatamisel esitanud.
Apellatsioonikohus on jätnud apellatsioonkaebuse osaliselt läbi vaatamata rikkudes TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut.
|
| 3-2-1-55-02
|
Riigikohus |
08.05.2002 |
|
Rendilepingu p 4.1.7. järgi maksab rentnik rendileandjale amortisatsiooniraha ja korraldab vara parenduste tegemise amortisatsiooniraha ulatuses. Rentnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, ringkonnakohtu tõlgenduse järgi oli leping suunatud sellele, et tegelikult raha tasumist ei toimugi. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 64 lg-st 1 ja arvestada TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatut. Ringkonnakohtu tõlgendus neile nõuetele ei vasta.
Hageja ei taotlenud rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist lepingu p.9.2.2 ja RenS § 18 p 2 alusel seetõttu, et rentnik ei ole tasunud lepingu p-s 4.1.7. märgitud amortisatsiooniraha ja halvendas sellega renditud vara seisundit. Maakohus väljus hagi piiridest rahuldades hageja nõude tuginedes asjaoludele, mida pooled ei olnud esitanud.
|
| 3-2-1-54-02
|
Riigikohus |
29.04.2002 |
|
Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, siis TsMS § 231 lg 4 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses analüüsima kõiki kogutud tõendeid.
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-t 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude osas, mida ei esitatud.
Pooltel on vaidlus kostja poolt hageja sõiduauto valduse seaduslikkuse üle ja selles, kas tal on alus saada hagejalt tagasi makstud rahasumma. Kostja on vastuhagis sidunud auto tagastamise hageja poolt tasutud summa tagasimaksmisega. Poolte esitatud asjaoludest lähtuvalt tuleb apellatsioonikohtul kaaluda, kas õigussuhe on kvalifitseeritav kinnipidamisõiguse teostamisena AÕS § 320 mõttes, ning seejärel anda hinnang hageja väitele nõude tasaarvestamise kohta, kui kostja kasutas autot kokkuleppe vastaselt.
Kuna hageja ei vaidlusta raha saamist, siis ei too kirjaliku vormi järgimata jätmine (TsK § 273) kaasa laenulepingu tühisust.
|
| 3-2-1-51-02
|
Riigikohus |
25.04.2002 |
|
Üldreeglina ei tohi ega saa seadusel olla tagasiulatuvat jõudu seaduse jõustumise eelsele ajale. Põhiseadus võimaldab seda vaid rangetes piirides seaduste rakendamisest tekkinud õiguskonfliktide ületamiseks, kui ilma sätte tagasiulatuva rakendamiseta tekkida võivad negatiivsed tagajärjed kaaluvad ilmselgelt üles õiguskindluse põhimõtte.
TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõtte kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema poolt antud õigusliku kvalifikatsiooniga.
Arvestades erafirma asutamisdokumentides sätestatut saab õiguskorra ja tsiviilkäibe poolt iseseisva õigussubjektina tunnustatud erafirmat hiljemalt 1. septembrist 1994 lugeda täisühinguks. Täisühingu osanike vastutuse sätestab erafirma asutamise ja talle laenu andmise ajal kehtinud Eesti Vabariigi majandusühingute põhimääruse p 4.
Kostja (erafirma) dokumentidest ei nähtu üheselt tema juriidiline vorm. Alates TsÜS-i jõustumisest 1. septembril 1994. a tunnustab Eesti õiguskord juriidilise isikuna vaid seaduses eraõigusliku juriidilise isiku liigina sätestatud ja liigile vastavaid subjekte. Arvestades erafirma asutamisdokumentides sätestatut saab õiguskorra ja tsiviilkäibe poolt iseseisva õigussubjektina tunnustatud erafirmat hiljemalt 1. septembrist 1994 lugeda täisühinguks ja kohaldada talle täisühingu kohta kehtivaid sätteid, vaatamata sellele et asutamise ajal ta formaalselt kõiki täisühingule ette nähtud nõudeid ei täitnud.
ÄS § 5 näeb ette ettevõtte kui majandusüksuse üleandja vastutuse ettevõttega seotud kohustuste eest. Säte pole antud asjas kohaldatav, kuna ÄS § 505 lg 1 järgi jõustus äriseadustik 1. septembril 1995 ning ettevõtte vara oli ÄS jõustumise ajaks juba üle antud. ÄS § 5 ei saa kehtida enne ÄS jõustumist toimunud ettevõtte üleminekule.
|
| 3-2-1-11-02
|
Riigikohus |
04.03.2002 |
|
Tehing on TsÜS § 69 lg 1 kohaselt näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Hageja esitatud asjaolud - kostja pole tasunud ostu-müügilepingu järgset rahasummat ja pole ostetud elamut kasutanud, tehingu näilikkust ei kinnita.
Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis lasub hagejal. Kui tehing sõlmitakse esindaja kaudu, siis tuleb tema tahteavaldus lugeda esindatava tahteavalduseks.
TsMS § 231 lg 4 ja TsMS § 229 lg 2 mõtte kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud hageja esitatud asjaoludega. Hageja ei ole peale näilikkuse muid tehingu kehtetuks tunnistamise aluseid esile toonud. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kuna hageja taotles tehingu kehtetust, siis pidi kohus ise kaaluma tehingu kehtivust kõigil võimalikel alustel.
|
| 3-2-1-142-01
|
Riigikohus |
22.11.2001 |
|
Pankrotivaidluse lahendamisel on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 229 lg-s 1 sätestatut otsustades, et vara tagasivõitmise lahendamine PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel toimub samaaegse müügihinna tagastamisega. Kostja ei ole esitatud PankrS § 51 alusel müügihinna tagastamise nõuet.
|
Facebook
Twitter