3-2-1-76-13
|
Riigikohus |
12.06.2013 |
|
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas on täidetud kaebuse menetlusse võtmise eeldused, mh kas on tasutud riigilõiv. Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudusega, nt riigilõivu ei ole makstud, peab ringkonnakohus andma kostjale TsMS § 340.1 lg 1 alusel tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes kaebuse seniks käiguta. (p 13)
Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel peab kohus apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. (p 12)
TsMS § 190 lg-s 7 sätestatu võimaldab kohtul esitatud asjaolude alusel otsustada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise üle omal algatusel. (p 14)
|
| 3-2-1-49-13
|
Riigikohus |
08.05.2013 |
|
Liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 16 ja 17; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 14; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 13).
Kohus hindab menetlusabi taotluse lahendamisel TsMS § 181 lg 1 p 2 alusel ka menetluses osalemise perspektiivikust.
|
| 3-2-1-152-12
|
Riigikohus |
13.02.2013 |
|
NB! Seisukoha muutus!
RÕS § 14 lg 2 esimese lause ja TsMS § 186 lg 2 esimese lause tähenduses on menetlusabi määramisel varaks, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige TMS §-s 66 nimetatud vallasasjad. Sissetulekule need sätted ei kohaldu.Sissetuleku arvestamine riigi õigusabi andmise otsustamisel ja sellest tehtavad mahaarvamised on sätestatud RÕS § 7 lg 1 p-s 4 ja § 14 lg-s 1. Sarnaselt on sissetuleku arvestamine ette nähtud ka muu menetlusabi andmise otsustamisel tsiviilkohtumenetluses TsMS § 182 lg 2 p-s 1 ja § 186 lg-s 1. (p 13)
Isiku kontol olev raha on tema vara, mida võetakse menetlusabi taotluse lahendamisel tema majandusliku seisundi määramisel. Seda siiski üksnes juhul, kui igakuiste jooksvate kulude katteks sissetulekuna kontole laekunud raha ei ole juba arvestatud sissetulekuna RÕS § 7 lg 1 p 4 või TsMS § 182 lg 2 p 1 alusel. (p 15)
Kolleegium määrab RÕS § 8 p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19). Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada. (p 23)
Eelnev ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. Seda küsimust riigi õigusabi seadus ei reguleeri. Samuti ei mõjutaeelnevalt väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest. (p 24)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium määrab RÕS § 8 p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19). Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada. (p 23)
Eelnev ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. Seda küsimust riigi õigusabi seadus ei reguleeri. Samuti ei mõjutaeelnevalt väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest. (p 24)
|
| 3-2-1-164-12
|
Riigikohus |
19.12.2012 |
|
Menetlusabi taotluse lahendamisel analüüsitakse esmalt taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS § 186, sh lg 1 asjaolusid. Menetlusabi andmisest keeldumisel tuleb TsMS § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes taotleja enda sissetulekut, mitte aga taotleja abikaasa või teiste taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut. TsMS § 186 lg-s 1 nimetatud perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid tuleb kontrollida üksnes siis, kui ei ole alust keelduda menetlusabi andmisest TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel. (p 15)
|
| 3-2-1-146-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel tuleb hinnata vaid taotleja enda sissetulekuid, tehes neist samas sättes lubatud mahaarvamised. Nimetatud sätet kohaldades ei saa arvestada taotleja perekonnaliikmete sissetulekuid.
Taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekuid ja vara tuleb arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel TsMS § 186 lg 1 kohaselt.
Menetlusabi asjaolusid kontrollitakse kahes osas. Esmalt analüüsitakse taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid.
Kui pole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2, 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid arvestada selleks, et otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena (vt Riigikohtu 13. novembri 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 12). TsMS § 186 lg 1 järgi taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut kontrollides tuvastatud sissetulekut ei tule automaatselt liita taotleja sissetulekutega või lugeda see automaatselt taotleja sissetulekuks. See võimaldaks kohtutel TsMS § 182 lg 2 p-le 1 viidates leida, et taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulek ületab määra, mil ei ole taotlejale menetlusabi andmiseks alust. See ei ole aga TsMS § 182 lg 2 p 1 ega TsMS § 186 lg 1 eesmärk.
TsMS § 186 lg 1 põhjal ei saa teha järeldust, et taotlejaga koos elav perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga lisaks vastutama taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest.
|
| 3-2-1-120-12
|
Riigikohus |
29.10.2012 |
|
Surma põhjustamisega või kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tuleb lugeda selliseks, mille vastu on eelduslikult olemas tungiv avalik huvi RÕS § 7 lg 1 p 6 mõttes. Ebamõistlik ja ebaõiglane oleks piirata selliste valurahanõuete esitamiseks riigi õigusabi saamist, eriti kui võlaõigusseaduse § 134 lg 2 näeb sel juhul põhimõtteliselt alati ette hüvitise nõudmise õiguse. Vastupidine tõlgendus tähendaks mh kuriteoohvri õiguste olulist ja võimalikku ebaproportsionaalset piirangut.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Seega ei ole seda küsimust vaja ka hagi menetlusse võtmisel otsustada.
Ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu kuuluvad vähemalt eelduslikult pankrotivara hulka.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Pankroti väljakuulutamine ei välista pankrotivõlgniku nõuete maksmapanekut.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte.
|
| 3-2-1-58-12
|
Riigikohus |
29.06.2012 |
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28. juunil 2012 kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (alates 24. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti.
Kui tasutava lõivu suuruse määramise aluseks olnud regulatsioon on põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud, saab kohus ka väljaspool põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust määrata põhiseaduspärase riigilõivu (vt Riigikohtu 12. aprilli 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 12).
Riigilõivu suuruse määramisel saab lähtuda Riigikohtu üldkogu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 p 51, kus lõivu määrates lähtuti RLS lisaks 1 oleva tabeli viimasest reast, st tabelijärgsest maksimumlõivust.
Kui menetlusabi taotleja ei esita ka pärast kohtu sellekohast nõudmist oma sissetulekute kohta täpseid andmeid (tuginedes nt üldsõnalisele väitele, et osa sissetulekust moodustab laen vms) ja ka kohtul ei õnnestu TsMS § 186 lg 5 järgi leida täpseid andmeid taotleja majandusliku seisundi kohta, jääb sellest tulenev menetlusabi andmata jäämise risk taotleja kanda.
|
| 3-2-1-56-12
|
Riigikohus |
17.05.2012 |
|
Juriidilise isiku kui seadusjärgse esindaja esindusõigus ei saa tuleneda taluvusvolitusest TsÜS § 118 lg 2 mõttes.
Kui isik on kantud juhatuse liikmena (seaduslik esindaja) registrisse, kehtib registrikanne kolmanda isiku suhtes üldjuhul õigena ning sellise isiku sõlmitud leping registrikandele tugineva kolmanda isikuga on sõlmitud kehtivalt.
Kui maakohtu otsus vaidlustatakse tervikuna (sh kõrvalnõuete osas), moodustavad asja hinna apellatsioonimenetluses TsMS § 137 lg-st 4 tulenevalt põhinõue ja kõrvalnõuded arvestatuna maakohtu otsuse tegemise seisuga (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).
RÕS § 17 lg 1 näeb mh ette võimaluse, et kriminaalmenetluses isikule antud riigi õigusabi säilitatakse ka sellele järgnevas tsiviilkohtumenetluses, kuid seda üksnes juhul, kui tegemist on asja ülekandumisega, st kui isik jätkab muus menetluses sisuliselt samas rollis.
|
| 3-2-1-19-12
|
Riigikohus |
02.04.2012 |
|
TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda, ning vastupidist tuleb tõendada.
|
| 3-2-1-62-11
|
Riigikohus |
21.09.2011 |
|
Puuduste kõrvaldamise määrus TsMS § 147 lg 1 kolmanda lause ja § 3401 lg 1 mõttes ei ole vaidlustatav, mistõttu on lubamatu ka määruskaebuse esitamine TsMS § 696 lg 1 esimese lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 17 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus samas tsiviilasjas, p-d 27-29). Puuduse kohtu määratud tähtpäevaks kõrvaldamata jätmisel jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata ja selle kohta tehtud määruse peale saab TsMS § 3401 lg 2 teise lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.
Vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62; Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p-d 8, 9.
Et hagi esitamise aeg oleks üheselt kindlaks tehtav, peab ka toimikust selgelt nähtuma hagiavalduse salvestamise aeg kohtu andmebaasi. See kehtib ka juhul, kui pärast tööpäeva lõppu laekunud avaldus registreeritakse kantseleis järgmisel tööpäeval.
Vt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16; Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p 11.
Seadus (mh TsMS § 360) ei näe ette kaebeõigust määruse peale, millega kohus keeldub menetlust peatamast.
Menetluse peatamine teise menetluse tõttu TsMS § 356 alusel on kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada.
Seadus (mh TsMS § 360) ei näe ette kaebeõigust määruse peale, millega kohus keeldub menetlust peatamast.
Taotlust ei saa jätta rahuldamata põhjendusega, et see on sisuliselt põhjendamatu, kui seadus üldse ei võimalda seda rahuldada.
|
| 3-2-1-60-10
|
Riigikohus |
14.04.2011 |
|
TsMS § 137 lõiget 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne nimetatud sätte jõustumist ehk enne 1. jaanuari 2009. See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, punkt 10).
TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi kahjustada põhiseaduslikku edasikaebeõigust rohkem, kui see on eesmärgiga põhjendatav. Olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge ning riigilõivu tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda samas summas kui hagiavalduselt (TsMS § 137 lõige 1), tuleb vältimatult võimaldada menetlusabi andmist ka apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumisest vabastamiseks ainult enda majandus- või kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele.
Riigikohtu üldkogu tunnistab TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.
|
| 3-2-1-159-10
|
Riigikohus |
31.01.2011 |
|
Kohtul ei ole menetlusosalisele menetlusabi andmisel õigus arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel taotleja sotsiaaltoetuse, vanemahüvitise ega lapsetoetusega (vt Riigikohtu 13. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 15; 14. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-09, p 9; 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-09, p 7).
TsMS § 182 lg 2 kohaldamisel peab kohus omal algatusel kontrollima selle lõike kõigis kolmes punktis nimetatud kriteeriume. TsMS § 186 lg-s 1 nimetatud perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid tuleb kontrollida üksnes siis, kui ei ole alust keelduda menetlusabi andmisest TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel (vt Riigikohtu 13. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 12).
|
| 3-2-1-147-10
|
Riigikohus |
21.12.2010 |
|
TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist kuumaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 9. novembri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10, p 9). TsMS § 180 lg 1 p 2 sätestab riigilõivu ajatamise võimaluse ja seda sõltumatult TsMS §-s 183 kehtestatud juriidilisele isikule ja pankrotivõlgnikule menetlusabi andmise piirangutest.
TsMS § 181 lg 31 võimaldab kohtul riigilõivu ajatada juhul, kui riigilõivu korraga tasumine takistaks kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui kohus kaalub menetluskulude (riigilõivu) ajatamist TsMS § 181 lg 31 alusel (vt viidatud tsiviilasja nr 3-2-1-95-10 põhjendused riigilõivu eesmärgi kohta). Küll aga tuleb kohtul hinnata kohtuasja tähtsust taotlejale ja menetlusabi taotleja menetluses osalemise eduvõimalust TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi.
|
| 3-2-1-95-10
|
Riigikohus |
09.11.2010 |
|
TsMS § 191 lg 1 esimese lause alusel saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse osas, milles jäeti rahuldamata menetlusabi taotlus. Samuti on TsMS § 136 lg 5 järgi vaidlustatav ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8 ja 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14). Osas, milles ringkonnakohus kohustas tasuma apellatsioonkaebuselt suuremat riigilõivu, on tegemist TsMS § 3401 lg 1 järgi määrusega, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. See määrus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt vaidlustatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist igakuiste osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral riigilõivu eesmärki (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 24) ei kahjustata.
|
| 3-2-1-56-10
|
Riigikohus |
14.06.2010 |
|
TsMS § 190 lg-s 7 sätestatu võimaldab kohtul omal algatusel esitatud asjaolude alusel otsustada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise üle. TsMS § 190 lg-s 7 ei sätestata ammendavat loetelu mõjuvatest põhjustest, mille esinemisel võib kohus ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul või vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Sättes nimetatud hinnangu andmine on kohtu diskretsiooniotsus, sest kohtul tuleb kaaluda, kas isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuse kergendamiseks on mõjuv põhjus või mitte.
|
| 3-2-2-8-09
|
Riigikohus |
01.02.2010 |
|
Riigi õigusabi seadus ei sätesta, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse. Järelikult kohaldub TsMS § 190 lg 5 esimene lause ka juhul, kui kostja oli menetlusabi saamisel TsMS § 180 lg 1 p 1 järgi vabastatud täielikult õigusabikulude kandmisest. Praeguses asjas tuleb kostja TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada riigi õigusabi tasu riigituludesse tasumise kohustusest, kuna kostja on puudega isik, tema sissetulekuks on puudetoetus ning tal ei ole vara ega sääste. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 13.02.2013, nr 3-2-1-152-12)
TsMS § 704 lg 1 teise lause kohaselt võib põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, esitada teistmisavalduse kahe kuu jooksul alates päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. TsMS § 702 lg 1 kohaselt saab teista üksnes jõustunud lahendit, seega ei saa tähtaja kulgemine alata enne lahendi jõustumist. Ajaks, millal kostja esitas teistmisavalduse, oli möödunud tähtaeg teistmisavalduse esitamiseks sellele teistmise alusele tuginedes.
Kostja viidatud kriminaalasjas tehti kriminaalmenetluse lõpetamise määrus küll pärast tagaseljaotsust, kuid see asjaolu ei anna samuti alust tagaseljaotsust teista, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata tõendeid ja järelikult ei oleks saadud eelnimetatud määruse tõttu teha teistsugust tagaseljaotsust.
Asjas ei esine ka TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alust, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Asjaolu, et kostja on kirjaoskamatu ja tal esineb raske kõnedefekt, ei tähenda, et teda ei oleks menetlusest seaduse kohaselt teavitatud. Kirjaoskamatul isikul on talle kätte toimetatud menetlusdokumentide sisu väljaselgitamiseks võimalik kasutada teiste isikute abi.
|
| 3-2-1-163-09
|
Riigikohus |
01.02.2010 |
|
Menetlusabi jätkuvuse korral on ringkonnakohtul õigus kaebuse menetlusse võtmisel kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Nende eelduste olemasolu kontrollimise käigus kontrollib kohus ka taotleja majandusliku seisundi muutumist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-106-06.
TsMS § 186 lg 1 mõtteks ei ole arvestada majanduslikku seisundit hinnates igasuguseid laenukohustusi, mis hageja on endale võtnud. Eluasemelaenu olemasolu korral tuleb hinnata seda, kas tegemist on esitatud asjaoludel eluasemele tehtavate mõistlike kulutustega. Eluasemele tehtavaks mõistlikuks kuluks saab mh pidada eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid mõistlikus ulatuses.
TsMS § 186 lg 1 võimaldab taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada üksnes taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete varaga. See säte ei anna võimalust arvestada muudele isikutele kuuluva varaga.
|
| 3-2-1-111-09
|
Riigikohus |
14.10.2009 |
|
Menetlusosalise sissetulekuna tuleb arvestada netosissetulekut.
Lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada. See tuleneb lapsetoetuse olemusest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-134-08.
Isiku igakuiseid makseid pankadele krediitkaartide kasutamise eest, samuti kohustust tasuda riigilõivu teises tsiviilasjas, advokaadikulusid ning kriminaalasja menetluskulusid ei saa käsitada tähendust omavate asjaoludena TsMS § 186 lg 1 mõttes.
|
| 3-2-1-96-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.
Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.
Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.
Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.
|
| 3-2-1-13-09
|
Riigikohus |
23.03.2009 |
|
Tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada.
Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.
Pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur küll võlgniku pärijate nimel, kuid pärijate nimel tegutsemine ei kehti siis, kui pankrotihaldur esitab tagasivõitmise hagi, mille kostja on võlgniku pärija. Sel juhul tegutseb pankrotihaldur hagejana pärandaja võlausaldajate huvides.
Ka pärandvara pankroti korral tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt kohaldada pankrotimenetlust reguleerivaid sätteid. Pankrotimenetlust reguleerivate sätete hulka kuuluvad ka tehingute tagasivõitmise sätted. Nimetatu ei keela esitada tagasivõitmise hagi, kui tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega.
|
Facebook
Twitter