3-2-1-125-11
|
Riigikohus |
13.12.2011 |
|
Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks ei saa olla ainuüksi asjaolu, et laste elukoht on muutunud. Hagejal tuleb esitada ja tõendada elatise suuruse muutmise aluseks olevaid asjaolusid (s.o elatise väljamõistmise asjaolusid).
Elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse lapse vajadusi ja vanema võimalusi. Seadusest ei tulene, et elatise suuruse määramisel arvestatakse ainuüksi lapse elukoha ja asjaoluga, mitu last kummagi vanemaga elab. Elatise suuruse muutmise hagi aluseks saab olla see, et pärast elatise väljamõistmist on lapse vajadused või vanema võimalused muutunud.
Vt ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26.
Elatise suuruse muutmise hagilt tuleb tasuda riigilõiv.
|
| 3-2-1-117-11
|
Riigikohus |
07.12.2011 |
|
Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega.
Töölepingu muutmise kokkulepped ei ole kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised.
Töötaja hüvitisnõuded, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama töölepingu ülesütlemise tühisuse, on riigilõivuvabad.
Töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna. Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tõendatud.
Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, et saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega.
Töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, tagasiulatuv töölepingu ülesütlemine on tühine.
Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, et saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega.
Töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, tagasiulatuv töölepingu ülesütlemine on tühine.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, rahuldades hagi võrreldes maakohtuga erinevas osas, peab ringkonnakohus muutma ka maakohtu menetluskulude jaotust, lähtudes TsMS § 163 lg-st 1.
|
| 3-2-1-27-11
|
Riigikohus |
11.05.2011 |
|
Kui töötaja nõuab töölepingu ülesütlemise tõttu tööandjalt hüvitist, ei ole töölepingu ülesütlemise tuvastamine iseseisvaks hagi esemeks. Töötajal ei ole õiguslikku huvi esitada töölepingu ülesütlemise tühisuse kindlakstegemiseks tuvastushagi, kui ta ei soovi töösuhte jätkamist, vaid tahab saada töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevaid hüvesid.
Töötaja hüvitisnõuded, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama kohtuotsuse põhjendavas osas töölepingu ülesütlemise tühisuse, on riigilõivuvabad. Seega ei tule riigilõivu maksta koondamishüvitise, töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise ja lõpparve kinnipidamise hüvitise nõudmise korral.
Töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevate hüvitisnõuete esitamise korral kohaldatakse aegumisel ITVS § 6 lg-t 1, mille kohaselt aeguvad hüvitisnõuded nelja kuu jooksul pärast töölepingu ülesütlemist.
|
| 3-2-1-95-10
|
Riigikohus |
09.11.2010 |
|
TsMS § 191 lg 1 esimese lause alusel saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse osas, milles jäeti rahuldamata menetlusabi taotlus. Samuti on TsMS § 136 lg 5 järgi vaidlustatav ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8 ja 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14). Osas, milles ringkonnakohus kohustas tasuma apellatsioonkaebuselt suuremat riigilõivu, on tegemist TsMS § 3401 lg 1 järgi määrusega, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. See määrus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt vaidlustatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist igakuiste osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral riigilõivu eesmärki (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 24) ei kahjustata.
|
| 3-2-1-21-10
|
Riigikohus |
14.04.2010 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10 p 8.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.
|
| 3-2-1-22-10
|
Riigikohus |
14.04.2010 |
|
TsMS §-s 3401 ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembril 2009. a määrus nr 3-2-1-82-09.
Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. jaanuaril 2010. a määruse nr 3-2-1-149-09 määruse
p-13.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12.
Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral tuleb tsiviilasja hinna määramisel TsMS § 125 esimese lause kohaselt hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäosus. Seda saab teha eelkõige esitatud hagiavalduste, halduri hinnangute ning kohtulahendite infosüsteemist kättesaadava teabe põhjal. Kohtutoimiku väljanõudmine ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.
Kui olemasolevate ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50%.
|
| 3-2-1-149-09
|
Riigikohus |
13.01.2010 |
|
Apellatsioonkaebuse esitamises seisneva menetlusõiguse käsutusõigus on kaebuse esitanud poolel, s.o kostjal, mitte kohtul. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-09.
Olukorras, kus riigilõivu määrad ei muutusid enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja algust, tuleb riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda mitte hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest, vaid apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest. Tsiviilasja hind ei ole kohtuastmeti muutunud, vaid muudetud on riigilõivu määrasid.
|
| 3-2-1-130-09
|
Riigikohus |
24.11.2009 |
|
TsMS § 637 lg 1 p-s 3 on sätestatud, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Viidatud säte ei võimalda jätta apellatsioonkaebust menetlusse võtmata, kui sellelt on riigilõiv tasutud. Teistsugust järeldust ei tulene ka asjaolust, et hageja jättis täitmata kohtu nõudmise esitada riigilõivu tasumist tõendav dokument või muud riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed. Hageja esitatud maksekorralduse koopia kohaselt oli see vormistatud nõuetekohaselt ning kohtul oli võimalik kontrollida riigilõivu tasumist elektroonilise riigikassa süsteemist.
|
| 3-2-1-82-09
|
Riigikohus |
29.09.2009 |
|
Olukorras, kus riigilõivu määrad muutusid apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul, tuleks arvutada riigilõivu enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseaduse lisas sätestatud riigilõivu määrade alusel, kuna ei ole põhjendatud kohelda kaebuse esitajat erinevalt selle tõttu, millal on kaebaja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja sees kaebuse esitanud.
TsMS § 137 lg-t 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne nimetatud sätte jõustumist ehk enne 1. jaanuari 2009. See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.
|
| 3-2-1-65-09
|
Riigikohus |
09.06.2009 |
|
Kui avaldaja esitas vanema õiguste äravõtmise asjas avalduse eraelu ja isikuõiguste kaitse abinõude kohaldamiseks, tuli avaldajal mh tasuda TsMS § 139 lg 2 p 2 järgi avalduse maakohtule esitamise ajal kehtivas määras riigilõivu.
Avaldajal oli vanema õiguste äravõtmise avaldust esitades õigus esitada ka avaldus eraelu ja isikuõiguste kaitse abinõu rakendamiseks (TsMS § 544 lg 3). Samas võis avaldaja soovida esialgse õiguskaitse rakendamist eraelu ja isikuõiguste kaitseks (st esitas eraelu ja isikuõiguste kaitse tagamiseks taotluse rakendada esialgset õiguskaitset).
Kui avaldaja oli taotlenud eraelu ja isikuõiguste kaitse abinõude kohaldamist VÕS § 1055 ja TsMS § 544 alusel, tuli avaldust käsitada iseseisva hagita asjana. Avaldajal on ebaõigete faktiväidete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise korral õigus pöörduda nii enda kui ka oma laste isiklike õiguste kaitseks kohtu poole. Avaldus võibki olla VÕS § 1055 alusel TsMS § 544 järgi esitatud eraelu ja isikuõiguste kaitseks.
Kui avaldaja esitas avalduse eraelu ja isikuõiguste kaitse abinõude kohaldamiseks, tuli avaldajal mh tasuda TsMS § 139 lg 2 p 2 järgi avalduse maakohtule esitamise ajal kehtivas määras riigilõivu.
TsMS § 545 järgi kuulab kohus enne lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu rakendamist ära isiku, kelle suhtes abinõu rakendamist taotletakse, ja isiku, kelle huvides abinõu rakendamist menetletakse. Vajaduse korral kuulab kohus ära ka nimetatud isikute lähedasi isikuid, isikute elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või politseiasutuse. Ülalnimetatut tegemata ei saanud kohus rakendada eraelu ja isikuõiguste kaitse abinõusid. Küll olnuks sellise avalduse esitamisel võimalik kohaldada eraelu ja isikuõiguste kaitseks kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset TsMS § 546 alusel.
Kui avaldaja oli taotlenud eraelu ja isikuõiguste kaitse abinõude kohaldamist VÕS § 1055 ja TsMS § 544 alusel, tuli avaldust käsitada iseseisva hagita asjana. Avaldajal on ebaõigete faktiväidete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise korral õigus pöörduda nii enda kui ka oma laste isiklike õiguste kaitseks kohtu poole. Avaldus võibki olla VÕS § 1055 alusel TsMS § 544 järgi esitatud eraelu ja isikuõiguste kaitseks.
TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Muu hulgas tuleb kohtul ka hagita menetluses selgitada välja avaldaja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad, nagu näeb ette TsMS § 392 lg 1 p 1. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 järgi kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. TsMS § 477 lg 4 järgi tuleb menetlusosaline tema soovil ka ära kuulata.
|
| 3-2-1-13-09
|
Riigikohus |
23.03.2009 |
|
Tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada.
Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.
Pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur küll võlgniku pärijate nimel, kuid pärijate nimel tegutsemine ei kehti siis, kui pankrotihaldur esitab tagasivõitmise hagi, mille kostja on võlgniku pärija. Sel juhul tegutseb pankrotihaldur hagejana pärandaja võlausaldajate huvides.
Ka pärandvara pankroti korral tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt kohaldada pankrotimenetlust reguleerivaid sätteid. Pankrotimenetlust reguleerivate sätete hulka kuuluvad ka tehingute tagasivõitmise sätted. Nimetatu ei keela esitada tagasivõitmise hagi, kui tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega.
|
| 3-2-1-12-09
|
Riigikohus |
23.03.2009 |
|
TsMS § 339 lg 3 sätestab, et kui menetlusdokumendis taotletava menetlustoimingu tegemiseks on ette nähtud riigilõiv või kautsjon, tuleb märkida menetlusdokumendis selle tasumise kontrollimist võimaldavad andmed. Maksekorralduse selgitusse oli hageja nime asemel vale nimi märgitud. Nimetatud puudus oleks olnud kõrvaldatud, kui ringkonnakohtu antud tähtaja jooksul puuduste kõrvaldamiseks oleks apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv ning ringkonnakohtule teatatud riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed. Juhul, kui hageja oleks tähtaegselt ringkonnakohtule riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed teatanud, ei oleks maksekorralduses teise isiku nime märkimine olnud iseenesest selliseks puuduseks, mis takistaks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist.
|
| 3-2-1-101-07
|
Riigikohus |
14.11.2007 |
|
Vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat. Selle summa järgi määratakse kindlaks ka hagihind ja tasutav riigilõiv.
TMS § 221 lg 3 sätestab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aegumistähtaja.
|
| 3-2-1-60-07
|
Riigikohus |
31.05.2007 |
|
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada, ning apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu maakohtu otsuse peale esitatud kaebuse ulatusest lähtudes.
|
| 3-2-1-51-07
|
Riigikohus |
16.05.2007 |
|
Ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks hagetava harilik väärtus, s.o vara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada. Sellest summast lähtuvalt tasutakse hagiavalduse esitamisel ka riigilõivu.
|
| 3-2-1-37-07
|
Riigikohus |
10.04.2007 |
|
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata.
TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Eriregulatsioon kehtib kautsjoni kohta, mis tagastatakse Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral.
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Seega lähtuvalt RLS § 198 lg-test 1 ja 2 on isikutel kohustus omaniku kande eest tasuda riigilõivu ilma käibemaksuta näidatud summast.
|
| 3-2-1-139-06
|
Riigikohus |
01.02.2007 |
|
TsMS § 666 lg 2 mõttest tulenevalt peab määruskaebuse läbi vaatama kolmeliikmeline koosseis juhul, kui kas või ühe hageja nõue ületab 10 000 krooni.
ITLS § 24 lg 4 tuleb tõlgendada nii, et riigilõivu peab tasuma kohtusse pöördunud pool. Riigilõivu tasumise kohustus (esialgselt) on sellel isikul, kes kohtusse pöördub.
Tulenevalt TsMS § 32 lg-st 1 tuleb kohtutel tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente.
Kohus peab ITLS § 24 lg 5 teises lauses nimetatud juhul põhjendama ning selgitama, miks on tekkinud vajadus avaldus uuesti esitada ning millises osas peaksid pooled avaldust täiendama.
ITLS § 24 lg-s 7 sätestatud võimalust jätta hagi läbi vaatamata saab rakendada vaid neil juhtudel, mil töövaidluskomisjoni esitatud avaldus oli selliste (oluliste) puudustega, mis ei võimalda seda avaldust hagimenetluses TsMS-i kohaselt menetleda.
ITLS § 24 lg-tes 3 ja 5 nimetatud piirangu eesmärk on vältida olukordi, mil töövaidluskomisjoni pöördutakse töölepingu seaduses võimaldatud alternatiivse nõudega (nt rahaline nõue) ning pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi, milles taotletakse nt tööle ennistamist. Nimetatud sätted ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid TsMS-i alusel (nt võib suurendada viivise nõuet). Samuti ei ole kohustust esitada hagis kõiki töövaidluskomisjoni esitatud nõudeid juhul, kui pool soovib osadest nõuetest loobuda.
ITLS § 24 lg 4 tuleb tõlgendada nii, et riigilõivu peab tasuma kohtusse pöördunud pool. Riigilõivu tasumise kohustus (esialgselt) on sellel isikul, kes kohtusse pöördub.
|
| 3-2-1-137-06
|
Riigikohus |
29.01.2007 |
|
Kui laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata VÕSRS §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002. See kehtib nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus.
Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Alates 1. jaanuarist 2007 on asja läbivaatamise kuludeks TsMS § 143 p 4 järgi üksnes menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise kulud, st postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid menetluskulude hulka enam ei arvata.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kuid see võib olla aluseks näiteks põhivõlalt arvestatava viivise vähendamisele.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Kui kassatsioonkaebus rahuldatakse, tagastatakse kogu kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel.
|
| 3-2-1-124-06
|
Riigikohus |
13.12.2006 |
|
Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 93 lg 1 järgi oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud seega absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust.
Autoriõiguse rikkumisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks enne 1. juulit 2002. a oli TsK § 448.
Autoriõiguse rikkumise tõttu võib autoril tekkida kahju seetõttu, et ta kaotab autoriõiguse rikkumise tõttu võimaluse saada tulu oma teose kasutamise eest mujalt. Autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused tuleb autorile hüvitada mitte kahjuna, vaid alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena.
Teose kasutamist lubava autorilepingu näol ei ole kehtiva õiguse järgi ega olnud ka enne 1. juulit 2002. a tegemist tehinguga, mille seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse. Autorilepingu kirjalik vorm kaitseb autorilepingu mõlemat poolt, luues suurema selguse poolte õigustes ja kohustuses võrreldes sellega, kui autorileping oleks sõlmitud suulises vormis. Samas kahjustaks teose kasutamist lubava autorilepingu tühiseks lugemine kirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu põhjendamatult autori õigusi ja ta jääks ilma autorilepinguga kokku lepitud õigustest ja lepingu teine pool vabaneks endale autorilepinguga võetud kohustustest.
Kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 4 alusel ja hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejalt riigilõiv sisse nõuda kohtuotsusega enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 64 lg 2 alusel.
Isiku nõusolek talle kahju tekitamiseks kui kahju põhjustamise õigusvastasust välistav asjaolu on sätestatud VÕS § 1045 lõike 2 p-s 2. Sellise nõusoleku näol ei ole tegemist mitte tehinguga, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omava tahteavaldusega. Hea usu põhimõttest tulenevalt oli seaduse ja heade kommetega kooskõlas olev isiku nõusolek talle kahju tekitamiseks ka TsK § 448 kohaldamist välistavaks asjaoluks.
TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 esimese lause kohaldamiseks peab esmalt olema tõendatud kahju olemasolu ja põhjuslik seos kahju ning kostja poolt hageja õiguste rikkumise (delikti) vahel.
|
| 3-2-1-106-06
|
Riigikohus |
13.11.2006 |
|
Kui taotleja sissetulekud ületavad väljaminekuid, kuid ei ole piisavad kogu riigilõivu tasumiseks, on kohtutel võimalik rahuldada menetlusabi taotlus ka osaliselt. Isegi juhul, kui taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on kohtutel kohustus kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt. Samuti on võimalik kohaldada TsMS § 180 lg 1 p 1 ja 2 koostoimes, rahuldades taotluse osaliselt, ja määrata riigilõivu tasumine osamaksetena.
Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 kohaselt, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus kontrollib siiski kaebuse menetlusse võtmisel, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt pahatahtlik. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 184 lg-s 4 sätestatud õigusabi andmise jätkuvuse põhimõte kehtib lahendile edasikaebamisel ka nende tsiviilasjade lahendamisel, kus esindaja määrati enne TsMS jõustumist.
Menetlusabi andmisest keeldumisel tuleb TsMS § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes taotleja enda sissetulekuid, mitte aga taotleja abikaasa või teiste taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut.
Kui pole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2, 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik arvestada menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid selleks, et otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena. Kui kohtuvaidlus toimub perekonna huvides, tuleb perekonnaliikmete sissetulekuid arvestada suuremal määral.
Mitme menetlusosalise ühise kaebuse korral tuleb menetlusabi taotlejate majanduslikku seisundit hinnata eraldi.
TsMS § 186 lg 2 esimese lause kohaselt ei arvestata majanduslikku seisundit hinnates taotlejale kuuluvat vara, millele seaduse kohaselt ei saa sissenõuet pöörata. Lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada.
Kui taotleja sissetulekud ületavad väljaminekuid, kuid ei ole piisavad kogu riigilõivu tasumiseks, on kohtutel võimalik rahuldada menetlusabi taotlus ka osaliselt. Isegi juhul, kui taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on kohtutel kohustus kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt. Samuti on võimalik kohaldada TsMS § 180 lg 1 p 1 ja 2 koostoimes, rahuldades taotluse osaliselt, ja määrata riigilõivu tasumine osamaksetena.
TsMS § 186 lg 5 saab kohaldada ka jätkuva menetlusabi aluste kontrollimisel.
|
Facebook
Twitter