3-2-1-10-17
|
Riigikohus |
12.04.2017 |
|
Kui osanikud vaidlustavad osanike koosolekul vastu võetud otsuse kehtivust, peavad nad muu hulgas selgelt esile tooma, millised otsused koosolekul vastu võetu ja millisel alusel nad iga otsust tühiseks peavad. Kui osanikud hagejatena eelnimetatud asjaolusid selgelt esile ei too, peab kohus nende asjaolude väljatoomise vajadust selgitama. Vastasel korral rikub kohus kvalifitseerimiskohustust (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 652 lg 8) ja selgitamiskohustust (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg-d 1 ja 2), mis on oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 669 lg 2 mõttes. (p 21)
Koosoleku toimumisest osanikele etteteatamise tähtaja rikkumine on koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine ÄS § 1771 lg 1 mõttes, mis toob kaasa sellisel koosolekul vastu võetud otsuste tühisuse. Koosoleku kokkukutsumise reeglid on seaduses sätestatud selleks, et tagada osanikele võimalus saada teada, kus ja millal koosolek toimub ning mida seal otsustama hakatakse, ja ennast koosolekuks ette valmistada ning seal informeeritult hääletada. (p 13)
Koosoleku toimumisest osanikele etteteatamise tähtaja rikkumine on koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine ÄS § 1771 lg 1 mõttes, mis toob kaasa sellisel koosolekul vastu võetud otsuste tühisuse. Koosoleku kokkukutsumise reeglid on seaduses sätestatud selleks, et tagada osanikele võimalus saada teada, kus ja millal koosolek toimub ning mida seal otsustama hakatakse, ja ennast koosolekuks ette valmistada ning seal informeeritult hääletada. (p 13)
Juhul, kui osanike koosoleku toimumise teade saadetakse osanikele e-postiga, loetakse osanike koosoleku teade õigeaegselt saadetuks, kui e-kiri on saadetud osaniku ja ühingu vahelises suhtluses tavapärasel e-posti aadressil ja sellisel viisil, et see tavalise edastamise korral jõuaks adressaadini sellisel ajal, et osanikule jääks koosolekuks ettevalmistamiseks vähemalt üks nädal. E-kirja tavaline edastamine tähendab selle saatmist adressaadile ning saatmise korral tuleb eeldada, et e-kiri jõuab adressaadini samal päeval, kui see saadeti. (p 15)
ÄS § 172 lg 1 neljas lause on erinorm võrreldes TsÜS § 69 lg 2 teise lausega. Seega kui tuvastatakse osanike koosoleku toimumise teate saatmise tähtaegsust, ei tule hinnata mitte seda, millal adressaadiks oleval osanikul on TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi mõistlik võimalus tema aadressil saabunud teatega tutvuda, vaid seda, millal teate saab tavalise edastamise korral lugeda osaniku aadressile (e-posti aadressile) kohale jõudnuks. (p 16)
ÄS § 1711 lg 2 teine lause reguleerib üksnes tähtaega, millest hiljem esitatud päevakorra täiendamise taotlused võib juhatus jätta tähelepanuta. See tähendab, et päevakorra täiendamise taotlusega, mis on esitatud hiljem kui kolm päeva enne koosolekut, ei pea juhatus üldse arvestama. Kuid isegi kui päevakorra täiendamise taotlus on ÄS § 1711 lg 2 teise lause mõttes esitatud õigel ajal, tuleb selleks, et pärast koosoleku teate saatmist ja enne koosolekut laekunud täiendavaid küsimusi ka tegelikult päevakorda panna, lähtuda ÄS § 172 lg st 3. See tähendab, et esialgse teatega võrreldes täiendavaid küsimusi võib koosolekul otsustada vaid juhul, kui täiendavate küsimuste päevakorda panekust on osanikele samuti vähemalt üks nädal ette teatatud. Päevakorra muutmine ja täiendamine ei ole erinevad mõisted ja mistahes esialgse päevakorraga võrreldes uute ja otsustamist vajavate küsimuste päevakorda paneku korral kohaldub ÄS § 172 lg 1 neljas lause koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3. Eeltoodu ei välista seda, et eelnevalt päevakorda võtmata võib osanike koosolek otsustada järgmise koosoleku kokkukutsumise ja lahendada avaldused, mis puudutavad päevakorraga seotud korralduslikke küsimusi ning koosoleku pidamise korda. Samuti võib osanike koosolekul ilma otsust tegemata arutada muid küsimusi (ÄS § 1711 lg 4). (p 18-19)
|
| 3-2-1-174-16
|
Riigikohus |
22.03.2017 |
|
Hagimenetluses elatisnõude lahendamisel kohalduvad hagimenetluse sätted sõltumata sellest, kas nõue esitati esmalt maksekäsu kiirmenetluses või hagimenetluses. (p 10)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11)
Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...") (vt RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). (p 10)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. (p 14)
Kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal kehtiva regulatsiooni järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis tema sissetuleku. PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. RAKE poolt läbiviidud uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta. Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). (p 14)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. (p 14)
Kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal kehtiva regulatsiooni järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis tema sissetuleku. PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. RAKE poolt läbiviidud uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta. Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). (p 14)
Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...") (vt RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). (p 10)
|
| 3-2-1-141-16
|
Riigikohus |
11.01.2017 |
|
Pankrotihaldurilt ei saa menetluses kasutatud õigusabi kinnimaksmist nõuda ega õigusabi kulusid lihtsalt halduri tasust maha arvata. Kui haldur peab vajalikuks kasutada oma ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu määramisel (vt ka RKTKm nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 15)
Kui kohus on pankrotitoimkonna liikmete tasu varem kinnitanud ja asjaolud vahepeal muutunud ei ole, siis seda tasu lõpparuande kinnitamisel üle ei kontrollita, kuigi tegemist on pankrotimenetluse kuluga. Pankrotitoimkonna liikmete tasu otstarbekuse kontroll on PankrS § 84 järgi kohtu pädevuses ning kohtul on kohustus kontrollida võlausaldajate otsust pankrotitoimkonna liikmete tasu suuruse kohta (vt RKTKm nr 3-2-1-166-11, p-d 10 ja 11). Pankrotimenetluses on kohtul sisuline järelevalve- ja kontrollikohustus, mille eesmärk on tagada pankrotimenetluse seaduslikkus ja otstarbekus. (p 14)
Kohustustest vabastamise menetlus ei saa PankrS § 171 lg 1 järgi alata enne pankrotimenetluse lõppemist. Kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine otsustatakse lõpparuande kinnitamisel, ei hakka kohustustest vabastamise menetluse algatamise määrus kehtima enne lõpparuande kinnitamise määrust. (p 13)
Sama asja lahendamiseks antud Riigikohtu juhise järgimata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine (vt nt RKTKo nr 3-2-1-132-15, p 11). Järelikult on oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks olukord, kus maakohus kinnitab lõpparuande, kuigi pankrotihaldur ei olnud lõpparuande koostamisel järginud Riigikohtu juhiseid PankrS § 153 lg 2 kohaldamise kohta. (p 16)
|
| 3-2-1-112-16
|
Riigikohus |
23.11.2016 |
|
Selleks, et otsustada, milliselt leppetrahvi summalt tuleb arvestada leppetrahvinõudega seotud viivis, tuleb tuvastada, millal tekkis poolte nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Pärast tasaarvestusolukorra tekkimist on töövõtjalt õigus viivist nõuda ainult tasaarvestuse jäägilt. Tellijal on õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest töövõtjalt viivist suuremalt summalt ainult siis, kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui töövõtja tasunõue. Kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui tellijal tekkis õigus töövõtja tasunõue täita, saab tellija viivist arvestada algusest peale üksnes tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas osas. (p 21)
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt RKTKo nr 3-2-1-64-15, p 10; RKTKm nr 3-2-1-146-14, p 19). Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus peab esmalt TsMS § 438 lg 1 mõttes otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded (vt RKTKo nr 3-2-1-93-10, p 19). (p 22)
Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)
Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 27; RKTKo nr 3-2-1-14-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 13). (p 18)
VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)
Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)
Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; RKTKo nr 3-2-1-29-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 40; RKTKo nr 3-2-1-116-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-121-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-175-14, p 12). (p 16)
Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 16)
VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. VÕS § 645 lg 1 eesmärk ongi anda tellijale võimalus töövõtja tahtluse, raske hooletuse või töö puudusest teadmise või teadma pidamise korral tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui tellija tööd üle ei vaadanud või töö puudusest õigel ajal ei teavitanud. (p 18)
VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui pooled on asjas esitanud hagi ja tasaarvestusliku vastuhagi, tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS § 137 lg-st 2. (p 25)
Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
Kohus ei pea VÕS § 162 lg 1 alusel omal algatusel leppetrahvi vähendama. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt RKTKo nr 3-2-1-132-12, p 12). (p 20)
|
| 3-2-1-119-16
|
Riigikohus |
22.11.2016 |
|
PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud on majanduslikult mõttekas lõpetada. (p 12)
Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
Kui ringkonnakohus ei määra kindlaks hageja nõude suurust ega hinda VÕS § 145 lg 1 alusel käendaja vastutuse kohaldamise eelduseid, on ringkonnakohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes ning see on TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluline rikkumine. (p 17)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
VÕS § 29-st ei tulene, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda, milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. (p 20)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. (p 14)
Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Kui käenduslepinguga on kokku lepitud, et leping lõppeb siis, kui kõik käendusega tagatud lepingutest tulenevad võlausaldajate nõuded on rahuldatud, siis ei saa seda lugeda käendaja kohustuste laiendamiseks VÕS § 145 lg 4 mõttes. (p 19)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
|
| 3-2-1-100-16
|
Riigikohus |
19.10.2016 |
|
Osaline nõustumine kohtu pakutud kompromissettepanekuga ei ole samastatav hagi õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 tähenduses ning otsust ei saa teha TsMS § 444 lg-st 3 lähtudes ilma kirjeldava ja põhjendava osata. See on menetlusnormi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. (p 11)
TsMS § 444 lg-st 3 tulenev võimalus hagi õigeksvõtul põhinev otsus kirjeldava ja põhjendava osata teha teenib menetluse kiirendamise eesmärki ning on mõeldav üksnes olukorras, kus pooled omavahel ei vaidle. Viidatud säte ei kohaldu juhul, kui poolte vahel on üksnes näilik üksmeel ning tegelikkuses on nõude üle vaidlus. (p 14)
Osaline nõustumine kohtu pakutud kompromissettepanekuga ei ole samastatav hagi õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 tähenduses ning otsust ei saa teha TsMS § 444 lg-st 3 lähtudes ilma kirjeldava ja põhjendava osata. See on menetlusnormi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. (p 11)
Kohus peab otsuses märkima, millises avalduses on hagi õigeks võetud (vt RKTKo nr 3-2-1-35-09, p 12). Lisaks tuleb märkida lühidalt järelduskäik, millest tulenevalt kohus järeldas, et tegemist on õigeksvõtuga. Hagi õigeksvõtt peab olema selgesõnaline ning sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta (RKTKo nr 3-2-1-35-09, p 12). Kui kohtule jääb menetlusosalise vastus selgusetuks, on tal kohustus välja selgitada menetlusosalise tegelik tahe. (p 11-12)
TsMS § 444 lg-st 3 tulenev võimalus hagi õigeksvõtul põhinev otsus kirjeldava ja põhjendava osata teha teenib menetluse kiirendamise eesmärki ning on mõeldav üksnes olukorras, kus pooled omavahel ei vaidle. Viidatud säte ei kohaldu juhul, kui poolte vahel on üksnes näilik üksmeel ning tegelikkuses on nõude üle vaidlus. (p 14)
Osaline nõustumine kohtu pakutud kompromissettepanekuga ei ole samastatav hagi õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 tähenduses ning otsust ei saa teha TsMS § 444 lg-st 3 lähtudes ilma kirjeldava ja põhjendava osata. See on menetlusnormi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. (p 11)
|
| 3-2-1-94-16
|
Riigikohus |
12.10.2016 |
|
Kaasomanikud võivad enampakkumise korra ja korraldaja määrata kaasomanike kokkuleppel. Kui kaasomanikud kokkulepet ei saavuta, siis TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus määrata kaasomandi lõpetamisel kindlaks ka selle, kes enampakkumise korraldab ja kes kannavad kulud. Samuti on kaasomanikel võimalik pöörduda enampakkumise korraldamiseks kohtutäituri poole. (p 17)
Kui kohtu hinnangul ei ole hagiga hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, kuna nõue ei tulene seadusest, siis tuleks eelkõige jätta hagiavaldus menetlusse võtmata või see hiljem läbi vaatamata (TsMS § 371 lg 2 p 2, § 423 lg 2 p 2). Samas on eelviidatud sätete alusel hagi menetlusse võtmisest keeldumine või hagi läbi vaatamata jätmine kohtu õigus, mitte kohustus. Olukorras, kus hageja ei suuda ka menetluse käigus formuleerida seadusele vastavat nõuet, saab kohus jätta hagi rahuldamata. (p 16)
TsMS § 45 lg 2 alusel on kohtul õigus, kuid mitte kohustus esindaja menetlusest kõrvaldada. Sealjuures tuleb kaalutlusõiguse kasutamisel siiski arvestada, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus ning pooled on seaduse ja kohtu ees võrdsed (TsMS § 7). (p 13)
TsMS § 45 lg 2 alusel esindaja kõrvaldamise peamiseks tagajärjeks on kohtu õigus jätkata asja menetlemist nii, nagu menetlusosalise esindaja oleks istungilt vabatahtlikult lahkunud (TsMS § 45 lg 3). Menetlusosalisel endal on jätkuvalt õigus menetluses oma seisukohti esitada. Esindaja võimalikud minetused esindamisel saavad olla eelkõige aluseks vaid menetlusosalise võimalikele nõuetele tema vastu, kuid ei saa mõjutada kohtumenetluse tulemust. Üldjuhul ei saa esindaja võimalik asjatundmatus tuua kaasa otsuse tühistamist. (p 15)
Kui ringkonnakohtu hinnangul osales menetluses asjatundmatu esindaja TsMS § 45 lg 2 mõttes, ei ole iseenesest tegemist ärakuulamise põhimõtte rikkumisega, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 656 lg 1 p 1 eesmärk on tagada, et kummalegi poolele antakse menetluses võimalus esitada oma seisukohti. Lisaks peab esimese astme kohus TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel kohtuotsuse tühistamiseks rikkuma õigusliku ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Seetõttu ei too mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises kaasa kohtuotsuse tühistamist. Otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 656 lg 1 p-le 1 tuginemisel tuleb kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti. (p 14)
|
| 3-2-1-51-16
|
Riigikohus |
15.06.2016 |
|
Kui tegemist on olukorraga, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused, ei saa ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 1) või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. (p 11)
Kui vaidlustatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud eraldi määrust, on menetlusosalisel õigus vaidlustada TsMS § 178 lg-st 2 tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine ning ringkonnakohus kohustuks lahendama määruskaebuse TsMS § 667 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud määrusega. (p 11)
TsMS § 637 lg-s 21 sätestatu rikkumine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist TsMS § 669 lg 2 mõttes. (p 11)
Kui vaidlustatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud eraldi määrust, on menetlusosalisel õigus vaidlustada TsMS § 178 lg-st 2 tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine ning ringkonnakohus kohustuks lahendama määruskaebuse TsMS § 667 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud määrusega. (p 11)
Kui tegemist on olukorraga, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused, ei saa ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 1) või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. (p 11) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 19.01.2022, nr 2-20-14547/20)
|
| 3-2-1-42-16
|
Riigikohus |
08.06.2016 |
|
Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele (vt ka RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 51). Seega ei ole iseenesest välistatud, et kohus tugineb otsust tehes menetlusosalise vande all antud seletusele. (p 15)
Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15)
Kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada ka korraga (RKTKo nr 3-2-1-65-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-46-15, p 12). VÕS § 139 ja § 140 kohaldatakse ka deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete lahendamisel. (p 23)
Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui vastutus ühingu ees. (p 22)
Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui isikule etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18). (p 19)
Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15)
Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)
Kui kohus jätab põhjendamata, miks põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel on olemas, on see menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa otsuse tühistamise. (p 14)
Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)
|
| 3-2-1-178-15
|
Riigikohus |
28.03.2016 |
|
Kui avalik võim otsustab haldusakti alusel isikule maksta lisatasu, on see haldusakt väljamakse õiguslikuks aluseks (HMS § 60 lg 1). Selleks, et lisatasu oleks makstud õigusliku aluseta, peab haldusorgan lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistama (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2) (RKHKo nr 3-3-1-50-09, p 13), halduskohus lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tühistama (HKMS § 5 lg 1 p 1) või selle tühisuse tuvastama (HKMS § 5 lg 1 p 6, HMS § 63). (p 13)
Selleks, et haldusakt, millega otsustatakse lisatasu maksta, kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks olnud otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus. Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta. (p 13)
Kui isikule on otsuse alusel raha välja makstud, ei ole tegemist õiguse lõpliku realiseerimise või isikule peale pandud kohustuse täitmisega HMS § 61 lg 2 mõttes. Ka pärast väljamakse tegemist on otsusel tuvastuslik mõju ja praktiline tähendus, kuna sellega on loodud raha maksmise õiguslik alus. (p 19)
Kui avalik võim otsustab haldusakti alusel isikule maksta lisatasu, on see haldusakt väljamakse õiguslikuks aluseks (HMS § 60 lg 1). Selleks, et lisatasu oleks makstud õigusliku aluseta, peab haldusorgan lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistama (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2) (RKHKo nr 3-3-1-50-09, p 13), halduskohus lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tühistama (HKMS § 5 lg 1 p 1) või selle tühisuse tuvastama (HKMS § 5 lg 1 p 6, HMS § 63). (p 13)
Selleks, et haldusakt, millega otsustatakse lisatasu maksta, kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks olnud otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus. Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta. (p 13)
Kuigi avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise vaidlus on olemuslikult avalik-õiguslik vaidlus, on seadusandja RVastS § 22 lg-ga 3 näinud ette, et alusetult üle antud asi või raha tuleb avaliku võimu kandjal isiku käest tagasi nõuda eraõiguse sätete alusel ja korras. Sellest järeldub, et neid vaidlusi on pädev lahendama maakohus. (p 14)
Maakohus saab kontrollida, kas vara on ümber paigutunud. Tegemist on eelkõige fakti tuvastamise küsimusega, kas haldusorgan tegi isikule väljamakse või mitte. (p 16)
Maakohus saab kontrollida, kas haldusakt, millega haldusorgan tunnistab kehtetuks raha maksmise aluseks olnud haldusakti, on:
•isikule teatavaks tehtud või kättetoimetatud;
•haldusorgani poolt kehtetuks tunnistatud või halduskohtu poolt tühistatud;
•kehtivusaja kaotanud (kui on tähtajaline haldusakt);
•realiseeritud või sellest tulenev kohustus täidetud. (p 18.1)
Kui avalik võim otsustab haldusakti alusel isikule maksta lisatasu, on see haldusakt väljamakse õiguslikuks aluseks (HMS § 60 lg 1). Selleks, et lisatasu oleks makstud õigusliku aluseta, peab haldusorgan lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistama (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2) (RKHKo nr 3-3-1-50-09, p 13), halduskohus lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tühistama (HKMS § 5 lg 1 p 1) või selle tühisuse tuvastama (HKMS § 5 lg 1 p 6, HMS § 63). (p 13)
Selleks, et haldusakt, millega otsustatakse lisatasu maksta, kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks olnud otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus. Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta. (p 13)
Maakohus saab kontrollida, kas haldusakt, millega haldusorgan tunnistab kehtetuks raha maksmise aluseks olnud haldusakti, on:
•isikule teatavaks tehtud või kättetoimetatud;
•haldusorgani poolt kehtetuks tunnistatud või halduskohtu poolt tühistatud;
•kehtivusaja kaotanud (kui on tähtajaline haldusakt);
•realiseeritud või sellest tulenev kohustus täidetud. (p 18.1)
Kuigi avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise vaidlus on olemuslikult avalik-õiguslik vaidlus, on seadusandja RVastS § 22 lg-ga 3 näinud ette, et alusetult üle antud asi või raha tuleb avaliku võimu kandjal isiku käest tagasi nõuda eraõiguse sätete alusel ja korras. Sellest järeldub, et neid vaidlusi on pädev lahendama maakohus. (p 14)
Maakohus saab kontrollida, kas vara on ümber paigutunud. Tegemist on eelkõige fakti tuvastamise küsimusega, kas haldusorgan tegi isikule väljamakse või mitte. (p 16)
Selgitamiskohustuse täitmata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, kuna selgitamata jätmise tagajärjest sõltub suure tõenäosusega hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine. (p 21)
|
| 3-2-1-1-16
|
Riigikohus |
16.03.2016 |
|
Oluliseks menetlusnormi rikkumiseks saab pidada olukorda, kus kohus jätab lapse hariliku viibimiskoha määramisel ja tema püsivalt elama asumise õiguspärasuse hindamisel tuvastamata mitmed olulised asjaolud ning tähelepanuta avaldaja väited ja asjas esitatud tõendid. (p 16)
Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 15; RKTKm nr 3-2-1-107-10, p 13). (p 12)
Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 15; RKTKm nr 3-2-1-107-10, p 13). (p 12)
Rahvusvaheline kohtualluvus lapse hooldusõiguse asjades (mh lapsega suhtlemise asjades) Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel määratakse EL määruse nr 2201/2003 art 1 lg 1 lit b ja lg 2 lit a järgi sellest määrusest lähtudes (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 16). (p 13)
Kui laps viiakse ära teise hooldusõigust omava vanema nõusolekuta, säilib üldjuhul lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtul pädevus sõltumata sellest, et laps viibib teises liikmesriigis (vt RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 22). (p 15)
Kohus võib keerulistes küsimustes lapse viibimiskoha kohta määrata lapsele esindaja TsMS § 219 lg 2 alusel ka juba avalduse menetlusse võtmise staadiumis. (p 18)
Olukorras, kus erinevate tsiviilasjade raames menetletakse Eesti kohtus nii lapsega suhtlemise korra täiendamise ja täpsustamise avaldust kui ka lapseröövi avaldust, tuleks kohtul lapsega suhtlemise korra täiendamise ja täpsustamise avaldust menetlevas tsiviilasjas kaaluda menetluse peatamist TsMS § 356 lg 1 alusel. Kui kohus menetlust TsMS § 356 lg 1 alusel ei peata, võib tekkida olukord, kus ühe tsiviilasja menetluses loeb Eesti kohus lapse harilikuks viibimiskohaks Eesti, teise tsiviilasja menetluses aga teise riigi. Seega tekib vastuoluliste lahendite oht. (p 17)
|
| 3-2-1-132-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
Tööandja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud (vt RKTKo nr 3-2-1-68-10, p 10; RKTKo nr 3-2-1-68-11, p 12). (p 11)
Menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks saab pidada olukorda, kus ringkonnakohus rikub TsMS § 693 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. (p 11)
|
| 3-2-1-42-15
|
Riigikohus |
13.05.2015 |
|
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6)
Riigikohus ei määra menetluskulusid TsMS § 174 järgi kindlaks, kui maa- ega ringkonnakohus ei ole oma lahendites asja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Sellisel juhul määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Maakohus annab sealjuures õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). (p 8)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mistõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada osas, millega jäeti kassatsiooniastme menetluskulud kindlaks määramata ja saata asi samale ringkonnakohtule tühistatud osas uueks lahendamiseks. (p 6)
|
| 3-2-1-41-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise regulatsiooni. Teenuse osutajal on õigus nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. (p 16)
Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). (p 12)
Ainuüksi ettevõtja tegevusele kohalduvast riiklikust järelevalvest ning võimalikust avalik-õiguslikust vastutusest ei saa järeldada, et kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmisel puuduvad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Lisaks ei saa tühist tehingut kehtivaks muuta ka see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, sest tehingu tühisuse hindamisel on oluline tehingu materiaalne alus (Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02, p 14; 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05, p 11).
ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. (p 13)
Võrgutasu kokkuleppe tühisusega ei kaasne automaatselt kogu võrguteenuse osutamise kokkuleppe tühisus, vaid TsÜS § 85 järgi tuleb hinnata kokkulepet tervikuna ja võtta seisukoht, kas võrguteenuse tasu kokkuleppeta oleks leping ilmselt sõlmitud või mitte (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 14)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohtu hinnangul on menetlusosalise nõuded ebaselged, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Maakohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata.
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohus on hinnanud menetlusosalise nõuded ebaselgeks, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Kohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata.
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses.
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis need rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). (p 19)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis saavad eelmenetluse nõuete rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Asudes seisukohale, et menetlusosalise esitatud tõend on ebausaldusväärne, annab kohus esitatud tõendile hinnangu. Kohus võib sealjuures tugineda asjaoludele, mille esitas teine menetlusosaline. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. (p 21)
|
| 3-2-1-152-14
|
Riigikohus |
19.03.2015 |
|
Olukorras, kus kindlustusandja on rikkunud VÕS § 489 lg-s 1 sätestatud kahju kindlakstegemise kohustust, on tema tuginemine sellele, et kindlustusvõtja ei ole tõendanud kahju suurust, hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine. Kohus saab sellisel juhul kahju suuruse määramisel tugineda VÕS § 127 lg-le 6, arvestades seejuures ka kindlustuslepingus sätestatud kindlustusväärtuse suurust. (p 15)
Kindlustusriskide määratlemine on üheks oluliseks teguriks kindlustusmaksete suuruse kujunemisel. Seega puudutab kindlustusriskide määratlemine vähemalt üldjuhul hinna ja üleantu väärtuse suhet. See kehtib eeldusel, et tegemist ei ole „varjatud" hoolsuskohustuste ettenägemisega kindlustusvõtjale (Riigikohtu 23. detsembri 2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 14). (p 11)
Ringkonnakohus oleks pidanud TsMS § 653 kohaselt põhjendama, miks ta tunnistaja ütlusi teisiti hindab. Ringkonnakohus ei ole aga vastava tunnistaja ütluseid otsuses üldse käsitlenud. Selline rikkumine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 669 lg 2 järgi, sest see võis mõjutada asja lahendamise tulemust ringkonnakohtus. (p 9)
|
| 3-2-1-127-14
|
Riigikohus |
10.12.2014 |
|
TsMS § 524 lg 1 ja lg 5 p 2 järgi eestkostemenetluses isikust vahetu mulje loomise ja tema ärakuulamise eesmärk on tagada (saavutada kõrge veendumuse aste selles), et eestkostet ei seataks põhjendamatult. Samuti aitab isiku vahetu ärakuulamine paremini tagada seda, et eestkoste seadmise korral eestkostetava teovõimet piirataks nii vähe kui võimalik ja ka seda, et eestkostja ülesanded määrataks sellised, mis oleksid võimalikult asjakohased ja põhjendatud, s.o eestkostetava seisundit, olukorda ja vajadusi kõige enam arvestavad. (p 15)
Kui kohus peaks vahetu mulje põhjal saavutama veendumuse, et isik on võimeline tahet avaldama, tuleb isik TsMS § 524 lg 1 kohaselt ära kuulata ja järgida selleks mh kas sama menetlustoimingu (ärakuulamise) raames või vajadusel ka hiljem uue ärakuulamise käigus TsMS § 525 lg 1 nõudeid. (p 18)
Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on see maakohtu määruse tühistamise alus. Vahetu mulje kujundamata jätmine võib olla õigustatud vaid erandjuhtumitel, nt mil isik on koomaseisundis. Sel juhul on ka täiesti ilmne, et isikut ei ole võimalik ära kuulata. (p 18)
Vahetu mulje loomine ja isikul tahte avaldamise võime olemasolu korral sellele järgnev ärakuulamine toimub TsMS § 477 lg 4 teise lause ja TsMS § 524 lg 1 teise lause järgi isikuga suuliselt ja isiklikult kohtudes, üldjuhul isiku tavalises keskkonnas. Isiklik ja suuline kohtumine on vajalik, et kohus tajuks isiklikult isiku vaimset seisundit ja võimet tahet avaldada. Eestkoste seadmise asjas ei ole vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil. (p 15)
TsMS § 524 lg 5 p 2 rakendamise tagajärg, st kohtu järeldus vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu kohta peab olema nähtav hiljemalt kohtulahendist. See tuleneb mh TsMS § 477 lg 4 viiendast lausest. Sama kehtib ka isiku ärakuulamise tulemuste kohta. Vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu ja isiku ärakuulamise tulemused võib kohus TsMS § 477 lg 8 kohaselt vajalikus ulatuses protokollida, kui ta peab protokolli koostamist vajalikuks. (p 18)
TsMS § 525 lg 3 kohaselt kuulab kohus enne eestkostja määramist ära ka isiku, kelle eestkostjaks määramist taotletakse või keda kohus kavatseb eestkostjaks nimetada, ja võimaliku avaldaja. Selle sätte eesmärk on saavutada veendumus eestkostja isiku sobivuses. Ärakuulamist ei asenda avaldus seada isiku üle eestkoste. (p 19)
Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on see maakohtu määruse tühistamise alus. (p 18)
|
| 3-2-1-22-14
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Kui otsusele kirjutab alla kohtunik, kes ei osalenud kohtuistungil ja ei ole järgitud kohtukoosseisu vahetumise nõudeid, siis on tegemist TsMS § 669 lg 1 p-s 3 nimetatud rikkumisega. (p 10)
|
| 3-2-1-148-13
|
Riigikohus |
08.01.2014 |
|
Pöörates tõendamiskoormuse vääralt ümber menetlusosalise kahjuks, rikub kohus oluliselt menetlusõiguse normi ja võib kaasa tuua ebaõige lahendi. (p 15)
|
| 3-2-1-117-13
|
Riigikohus |
20.11.2013 |
|
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest.
Menetluse taastamiseks ei ole vaja esitada ega põhistada mõjuvat põhjust, kui hagi ei võinud jätta läbi vaatamata TsMS § 412 lg-s 1 nimetatud põhjusel. (p 10)
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis toob kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest. (p 10)
Kohus peab kohtukutses hoiatama pooli istungilt puudumise tagajärgede eest. Kui see hoiatus puudub, siis ei saa kohus jätta hagi läbi vaatamata ainuüksi põhjusel, et hageja ei ilmunud eelistungile. (p 10)
|
| 3-2-1-14-13
|
Riigikohus |
27.03.2013 |
|
Hagi tagamise taotluse lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt, vaid otsustab pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise vajalikkuse üle.
TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Vähemalt üldjuhul ei tuleks eelistada hageja huve olukorras, kus kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed hüvitada ning garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi (vt Riigikohtu 31. mai 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 13)
Ringkonnakohus rikub asja lahendamisel menetlusõiguse norme, kui ei arvesta samas asjas vaidluse lahendamise kohta antud Riigikohtu juhistega.
TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
|
Facebook
X.com