3-2-1-178-14
|
Riigikohus |
17.03.2015 |
|
Lepingulise esindaja seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõendiks. Kostja lepingulise esindaja istungil väidetu näol on tegemist esindaja õigusliku hinnanguga asjaoludele, millega kohus pole seotud. (p 13)
Hagi aluse hulka ei kuulunud asjaolu, et kostjaga on sõlmitud tasuta kasutamise leping ja hageja on selle üles öelnud. Sellist faktilist asjaolu hageja hagiavalduses esile ei toonud
Asjaolu, et hageja on pooltevahelise tasuta kasutamise lepingu üles öelnud, on asjas käsitatav TsMS § 376 lg 1 tähenduses hagi muutmisena. Tegemist ei ole esitatud faktiväite täiendamisega, mis on lubatud TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi.
Hageja oli muutnud oma nõude aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ja kohus sai neid käsitleda vaid juhul, kui hageja taotleb hagi muutmist. (p 14)
AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et hageja on korteriomandi omanik, kostja on korteriomandi valdaja ning kostja valdab korteriomandit õigusliku aluseta. Kui kohus lahendab vindikatsioonihagi, mille aluseks on hageja väide, et kostjal ei ole korteriomandi valdamiseks õiguslikku alust, peab kohus hageja nõude lahendamisel kostja vastuväite alusel tuvastama, kas poolte vahel on õigussuhe, mis annab kostjale õiguse vaidlusalust korteriomandit vallata, või mitte. Kohtu kohustus on kohaldada asjas õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes. Küll aga ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang olla pooltele üllatuslik. (p 11)
|
| 3-2-1-86-14
|
Riigikohus |
29.10.2014 |
|
Asjas on kassatsiooniastmes põhiliseks vaidlusesemeks see, kas alajaam ehk elektriseadmete kompleks on ehitise oluline osa ning seega ka kinnisasja ja hoonestusõiguse oluline osa. Ruum, kus alajaam asub, on osa ehitisest. (p 16)
Kohtud on leidnud, et alajaama on võimalik teisaldada ja ruumidest ära viia, ilma et kahjustuda võiks ehitis või alajaam ise. Selliselt ei saa alajaama pidada ehitise, kus see paikneb, oluliseks osaks TsÜS § 55 lg 1 mõttes ega kinnisasja oluliseks osaks TsÜS § 54 lg 1 mõttes. Nii saab alajaama lugeda vallasasjaks TsÜS § 50 lg 2 mõttes. Samamoodi sai seda lugeda vallasasjaks alajaama rajamise ajal kehtinud analoogse sisuga AÕS § 8 lg 1 teise lause mõttes, lähtudes tollal kehtinud AÕS § 17 lg-st 1. (p 17)
Ehitise olulisteks osadeks võib pidada ka ehitise eesmärgipärast kasutamist võimaldavaid tehnosüsteeme, eelkõige kliima tagamiseks vajalikke kütteseadmeid. Riigikohus on leidnud, et ehitise oluliseks osaks on elamu kütmiseks vajalik soojussõlm (vt Riigikohtu 13. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-08, p 13; 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 18). (p 18)
Soojussõlmest eristab alajaama praegusel juhul vähemasti asjaolu, et soojussõlm teenis vaid selle elamu kasutamise huve, kus soojussõlm asus, varustades elamu korteriomanikke vajaliku soojusega. Alajaama põhieesmärk on elektri edastamine teistele tarbijatele, st rajatise põhieesmärk ei seostu ehitisega, milles see paikneb. Selle kaudu varustatakse elektriga kinnistul paiknevaid ehitisi kokku 28 mõõtepunktis. Seega on alajaamal iseseisev kasutusotstarve, mis ulatub väljapoole ehitist, kuhu see on paigutatud. Alajaama lugemiseks ehitise oluliseks osaks ei piisa sellest, et alajaama vahendusel võidakse elektriga varustada ka sama ehitist. Seega ei ole põhjust ka alajaama lugeda just selle ehitise oluliseks osaks, milles see paikneb. Alajaama ehitise oluliseks osaks lugemist ei õigusta ka asjaolu, et selle kaudu elektriga varustatavad tarbijad paiknevad samal kinnistul. Ehitise olulise osa määramisel ei saa kinnistut ehitisega samastada. (p 18)
Kuna alajaam on vallasasi juba üldreeglite järgi, ei ole selle valduse väljanõudmise nõude lahendamisel tähendust, kas seda lugeda ka eri ajal eri redaktsioonis kehtinud sätete järgi tehnorajatiseks. Tehnorajatisi reguleerivad sätted laiendasid üldreeglitega võrreldes võimalusi mingi rajatise mittelugemiseks kinnisasja osaks ja tehnorajatise omamiseks lahus kinnisasjast, kus see paikneb. Kui mingi asi on vallasasi juba üldreeglite järgi, ei mõjuta selle tehnorajatiseks lugemine asja õiguslikku seisundit vallas- või kinnisasjana või kinnisasja osana. Rajatise lugemisel tehnorajatiseks võib sel juhul olla tähendus üksnes rajatise talumise kohustuse hindamisel. (p 20)
Asjas on kassatsiooniastmes põhiliseks vaidlusesemeks see, kas alajaam ehk elektriseadmete kompleks on ehitise oluline osa ning seega ka kinnisasja ja hoonestusõiguse oluline osa. Ruum, kus alajaam asub, on osa ehitisest. (p 16)
Kohtud on leidnud, et alajaama on võimalik teisaldada ja ruumidest ära viia, ilma et kahjustuda võiks ehitis või alajaam ise. Selliselt ei saa alajaama pidada ehitise, kus see paikneb, oluliseks osaks TsÜS § 55 lg 1 mõttes ega kinnisasja oluliseks osaks TsÜS § 54 lg 1 mõttes. Nii saab alajaama lugeda vallasasjaks TsÜS § 50 lg 2 mõttes. Samamoodi sai seda lugeda vallasasjaks alajaama rajamise ajal kehtinud analoogse sisuga AÕS § 8 lg 1 teise lause mõttes, lähtudes tollal kehtinud AÕS § 17 lg-st 1. (p 17)
Kuna alajaam on üldreeglite järgi vallasasi, ei ole selle valduse väljanõudmise nõude lahendamisel tähendust, kas seda lugeda ka eri ajal eri redaktsioonis kehtinud sätete järgi tehnorajatiseks. Tehnorajatisi reguleerivad sätted laiendasid üldreeglitega võrreldes võimalusi mingi rajatise mittelugemiseks kinnisasja osaks ja tehnorajatise omamiseks lahus kinnisasjast, kus see paikneb. Kui mingi asi on vallasasi juba üldreeglite järgi, ei mõjuta selle tehnorajatiseks lugemine asja õiguslikku seisundit vallas- või kinnisasjana või kinnisasja osana. Rajatise lugemisel tehnorajatiseks võib sel juhul olla tähendus üksnes rajatise talumise kohustuse hindamisel. (p 20)
Hageja nõue tunnustada enda omandiõigust alajaamale ja nõuda see välja kostja valdusest on kvalifitseeritav AÕS § 80 järgse asja omaniku vindikatsiooninõudena oma asja teise isiku ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Omandiõiguse tunnustamise nõudel ei ole seejuures iseseisvat tähendust, vaid see on asja valdusest väljanõude rahuldamise eelduseks. (p 13)
Kohtud on leidnud, et alajaama on võimalik teisaldada ja ruumidest ära viia, ilma et kahjustuda võiks ehitis või alajaam ise. Selliselt ei saa alajaama pidada ehitise, kus see paikneb, oluliseks osaks TsÜS § 55 lg 1 mõttes ega kinnisasja oluliseks osaks TsÜS § 54 lg 1 mõttes. Nii saab alajaama lugeda vallasasjaks TsÜS § 50 lg 2 mõttes. Samamoodi sai seda lugeda vallasasjaks alajaama rajamise ajal kehtinud analoogse sisuga AÕS § 8 lg 1 teise lause mõttes, lähtudes tollal kehtinud AÕS § 17 lg-st 1. (p 17)
|
| 3-2-1-65-14
|
Riigikohus |
22.10.2014 |
|
Kohtul on kohustus kohaldada asjas õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (p 15).
AÕS § 84 lg 1 koostoimes VÕS § 1043 jj annavad omanikule ebaseadusliku ja pahauskse valdaja vastu seaduse alusel tekkiva võlaõigusliku kahju hüvitamise nõude (p 16).
AÕS § 84 lg 1 eeldab asja hävimist või väärtuse vähenemist. Asja hävimiseks AÕS § 84 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka asja majandusliku väärtuse oluline/olemuslik vähenemine pahauskse valduse perioodil (p 13).
Pahauskse valdaja tekitatud kahju ulatuse määravad VÕS § 127 jj (p 13).
AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja omaniku ees asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest VÕS §-de 1037−1040 kohaselt. Kasuna AÕS § 85 lg 1 ja TsÜS § 62 tähenduses saavad kõne alla tulla asja viljad ja kasutuseelised (p 16).
Kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku asja, on rikkumise teel (VÕS § 1037 lg 1) saaduks rikkumisega omandatud kasutuseelised. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause). Hariliku väärtuse tõendamiskoormus on hagejal (p 16).
Pahauskse valdaja tekitatud kahju ulatuse määravad VÕS § 127 jj (p 13).
AÕS § 84 lg 1 koostoimes VÕS § 1043 jj annavad omanikule ebaseadusliku ja pahauskse valdaja vastu seaduse alusel tekkiva võlaõigusliku kahju hüvitamise nõude.
Kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku asja, on rikkumise teel (VÕS § 1037 lg 1) saaduks rikkumisega omandatud kasutuseelised. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause). Hariliku väärtuse tõendamiskoormus on hagejal (p 16).
|
| 3-2-1-81-13
|
Riigikohus |
13.11.2013 |
|
Kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise avaldus tuleb esitada TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi hagita menetluses. Sellesse menetlusse tuleb TsMS § 614 järgi kaasata kõik korteriomanikud.
Kasutuskorra kindlaksmääramise nõude saab esitada ka TsMS § 613 lg 4 kohaselt vastuhagina, järgides TsMS § 373 lg-s 1 sätestatud tähtaega vastuhagi esitamiseks. Kui avaldus kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramiseks esitatakse hagimenetluse käigus, siis on võimalik liita see menetletava hagiga ühte menetlusse TsMS § 374 ja § 613 lg 4 järgi.
Kui kohus vaatab TsMS § 613 lg 4 alusel kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut (vt ka Riigikohtu 24. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12, p 16). (p 20)
Kui avaldus kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramiseks esitatakse hagimenetluse käigus, siis on võimalik liita see menetletava hagiga ühte menetlusse TsMS § 374 ja § 613 lg 4 järgi.
AÕS § 68 lg 2 kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Seega ei saa ainuüksi teiste isikute huvid omaniku õigusi kitsendada, sh ei saa ainuüksi teiste isikute huvidest tuletada omaniku kohustust omandiõiguse rikkumist taluda AÕS § 89 kolmanda lause mõttes. (p 19)
|
| 3-2-1-94-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. Kohus võib sellisel juhul TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse. (p 14)
Asja omandiõiguse kuuluvuse üle peetavas tuvastushagi kohtuvaidluses võib ennast asja omanikuks pidav pool taotleda TsMS § 216 lg 1 järgi asja otsese valdaja menetlusse kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Juhul kui asja otsese valdaja vastu esitatakse hagi AÕS § 80 alusel, on ennast asja omanikuks pidaval muul isikul õigus astuda TsMS § 213 lg 1 esimese lause järgi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. (p 14)
AÕS § 80 alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse valdaja vastu. Hagi rahuldamine otsese valdaja vastu sõltub sellest, kas asja kaudse valdaja valdus on seaduslik. (p 13)
Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. (p 14)
Võõra asja omandamiseks AÕS § 95 lg 1 järgi on oluline asja otsesesse valdusse saamise hetkel teadmine sellest, kas asja käsutanud isikul oli asja käsutamise õigus. Omandaja peab olema asja otsese valduse saamisel heauskne (vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p-d 14–16). (p 16)
Vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lepingu muutmise vormis VÕS § 13 lg 2 järgi kokku leppimine ei välista käsutuse tegemist muus vormis. (p 15)
|
| 3-2-1-101-12
|
Riigikohus |
05.11.2012 |
|
AÕS § 89 järgi tuleb hagejal tõendada, et on alust eeldada, nagu sooviks kostja hageja tahte vastaselt ka edaspidi tema kinnisasjal ehitus- või kaevetöid teha.
Avalik-õiguslik regulatsioon kehtib ehitise lammutamisele sõltumata sellest, kas ehitis lammutatakse vabatahtlikult või kohtulahendi täitmiseks, olgu ka täitemenetluses.
Kui täitedokumendist tuleneb võlgnikule kohustus teha sissenõudja kasuks mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik (nn asendatav toiming, mh ehitus- või lammutustöö), ja võlgnik seda toimingut täituri antud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei tee, fikseerib täitur selle ja võimaldab TMS § 182 lg 1 järgi toimingu teha sissenõudjal endal või tema valitud kolmandal isikul võlgniku kulul (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p-d 16 ja 17).
Põhiseaduse § 32 lg 1 tagab igale omanikule, et tema omandi üldistes huvides võõrandamise eest tuleb tagada ka õiglane ja kohene hüvitis.
Vt Riigikohtu 17. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11.
Tsiviilkohtumenetluses avalike lubade andmist ette otsustada ei saa. Samas ei saa loa vajalikkus takistada kohustuse panemist kohtulahendiga, kui eraõiguse normide järgi on selleks alus olemas. Lahendit täitma kohustatud isik peab sel juhul tegema kõik võimaliku, et täitmiseks vajalikku luba saada. Otsuse täitmisega viivitamisel võib sissenõudja täitemenetlusele ettenähtud korras teha vajadusel ise otsuse täitmiseks vajalikke toiminguid, mh vaidlustada haldusmenetluse otsuseid või toiminguid. Kui loa saamiseks on vajalik asendada mõne isiku tahteavaldus, saab seda põhimõtteliselt ka hageda ja kohtulahendiga asendada (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 30).
|
| 3-2-1-104-12
|
Riigikohus |
17.10.2012 |
|
Olukorras, kus avalik võim on kehtestanud müra piirtasemed, saab nende ületamist pidada AÕS § 143 lg 1 mõttes oluliselt kinnisasja kasutamist kahjustavaks, st kinnisasja omanik ei ole kohustatud sellist rikkumist taluma. Samas on aga võimalik, et ka kehtestatud piirtasemetest madalam müra võib olla oluliselt kinnisasja kasutamist kahjustav.
Omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks on esmalt asjaolu, et kostja rikub hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist taluda. Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda eeldusena oht, et rikkumine võib korduda.
Omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks on esmalt asjaolu, et kostja rikub hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist taluda. Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda eeldusena oht, et rikkumine võib korduda.
|
| 3-2-1-67-12
|
Riigikohus |
12.06.2012 |
|
Kinnisasja (kinnistu) koosseisu faktilised andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, ei ole kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31). Sellistele faktilistele andmetele ei kohaldu AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta.
Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).
Kohtule esitatud hagiavalduse tagasivõtmine või sellest loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selles osas menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.
Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).
Katastriandmete muutmisega kaasneb vastavalt ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus. Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).
Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).
Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja arusaadav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13).
Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses vajalikke tahteavaldusi nt piiride kindlakstegemiseks saab vajadusel asendada ka hagimenetluses, kui pooltel on kas naabrussuhtest või kas või heast usust tulenev kohustus aidata kaasa piirivaidluse lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 28-30).
Haldusmenetluse olemasolu ei välista aga piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).
Katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel.
Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Piirivaidlustes eeldatakse katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Sellise kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis.
Vaatlusprotokolli peab andma edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 26).
|
| 3-2-1-13-12
|
Riigikohus |
28.03.2012 |
|
Kui hageja leiab hagis, et kostjad rikuvad tema juba olemasolevat õigust kasutada kaasomandi eset, st korteriomandite reaalosadest väljapoole jäävat elamu osa, saab sellist nõuet saab pidada AÕS §-st 89 tulenevaks omandi kaitse nõudeks. Seejuures tuleb eristada hageja õigust kasutada korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eset.
Nõue võimaldamaks hagejal kasutada elamu teise korruse koridori, tualettruumi ja trepikoda, on suunatud sellele, et hageja saaks kasutada elamu kaasomandis olevat osa, st osa, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks. (p 11)
AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. AÕS § 89 kolmandast lausest tulenevalt on nõude rahuldamine välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma.
Hageja nõude puhul, mis on suunatud elamu kaasomandis oleva osa kasutamisele, peab hageja tõendama, et kostjad takistavad tal elamu teise korruse koridori, seal asuvat tualettruumi ning trepikoda nende otstarbe kohaselt kasutamast (vt KOS § 10 lg 2). Kostjatel on aga võimalik tõendada, et hageja on kohustatud sellist takistust taluma. (p 12)
Kui hageja leiab hagis, et kostjad rikuvad tema juba olemasolevat õigust kasutada kaasomandi eset, st korteriomandite reaalosadest väljapoole jäävat elamu osa, saab sellist nõuet saab pidada AÕS §-st 89 tulenevaks omandi kaitse nõudeks. Seejuures tuleb eristada hageja õigust kasutada korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eset.
Nõue võimaldamaks hageja kasutada elamu teise korruse koridori, tualettruumi ja trepikoda, on suunatud sellele, et hageja saaks kasutada elamu kaasomandis olevat osa, st osa, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks. (p 11)
AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. AÕS § 89 kolmandast lausest tulenevalt on nõude rahuldamine välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma.
Hageja nõude puhul, mis on suunatud elamu kaasomandis oleva osa kasutamisele, peab hageja tõendama, et kostjad takistavad tal elamu teise korruse koridori, seal asuvat tualettruumi ning trepikoda nende otstarbe kohaselt kasutamast (vt KOS § 10 lg 2). Kostjatel on aga võimalik tõendada, et hageja on kohustatud sellist takistust taluma. (p 12)
Nõuet elamu teise korruse ühiskasutatava tualettruumi taastamiseks võib pidada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudeks. Eelkõige näeb seadus asja hävimise või kahjustamise puhul ette võimaluse nõuda selle taastamise kulude rahas hüvitamist (vt VÕS § 132 lg 3 ja § 136 lg 1). VÕS § 136 lg 5 järgi on aga võimalik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega, mh endise olukorra taastamist, kui see on mõistlik. (p 11)
|
| 3-2-1-110-11
|
Riigikohus |
30.11.2011 |
|
TsÜS §-s 114 reguleeritakse käsutuse kehtivuse eeldusi, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldusi (vt käsutuse ja käsutustehingu eristamise kohta kinnisasjaga tehingu tegemise korral Riigikohtu 11. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11; samad põhimõtted kehtivad kolleegiumi arvates vallasasjade omandamise regulatsiooni erisusi arvestades ka vallasasjade korral). Seega ei too õigustamatu isiku käsutus kaasa käsutustehingu tühisust TsÜS § 114 ja TsÜS § 87 järgi.
TsÜS §-s 114 reguleeritakse käsutuse kehtivuse eeldusi, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldusi (vt käsutuse ja käsutustehingu eristamise kohta kinnisasjaga tehingu tegemise korral Riigikohtu 11. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11; samad põhimõtted kehtivad vallasasjade omandamise regulatsiooni erisusi arvestades ka vallasasjade korral). Seega ei too õigustamatu isiku käsutus kaasa käsutustehingu tühisust TsÜS § 114 ja TsÜS § 87 järgi.
Apellatsioonimenetluses võib tugineda uutele asjaoludele ja uusi tõendeid esitada üksnes juhul, kui maakohtus esitatud asjaolu, millele tugineti, või tõend, mis maakohtus esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu või tõendit ei olnud varem võimalik maakohtus esitada mõjuval põhjusel.
Kui hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks üksteist välistavad asjaolude kogumid, tuleb kohtul hinnata, kas vähemalt ühe tõendatuse korral saaks tema hagi rahuldada alternatiivsetel õiguslikel alustel (vt TsMS § 370 lg 2 ja § 442 lg 8 viies lause).
Taganeda saab vaid kehtivast lepingust. Lepingust taganemine ei too kaasa lepingu kehtetust.
AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult.
|
| 3-2-1-66-11
|
Riigikohus |
21.09.2011 |
|
AÕS § 88 lg 1 reguleerib kulutuste hüvitamist ebaseaduslikule valdajale, st viidatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja oli kulutuste tegemise ajal asja ebaseaduslik valdaja ning kostja asja omanik (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 30).
Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi.
AÕS § 88 lg 1 esimese lause kohaselt saab valdaja nõuda kõigi asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, teise lause kohaselt on tal aga õigus nõuda muude kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 järgi.
VÕS § 1042 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas isik, kelle esemele on teine isik õigusliku aluseta kulutusi tegi, on viimase arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostja vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates eseme omaniku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib eeldada, et eseme omanik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui need on põhjendatud. Kui esemele tehtud kulutused ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka omanik ise poleks neid teinud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata.
VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab.
VÕS § 1042 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas isik, kelle esemele on teine isik õigusliku aluseta kulutusi tegi, on viimase arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostja vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates eseme omaniku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib eeldada, et eseme omanik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui need on põhjendatud. Kui esemele tehtud kulutused ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka omanik ise poleks neid teinud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata.
VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab.
Vajalike kulutuste (TsÜS § 63 lg 1) kindlakstegemisel tuleb hinnata kulutuste tegemise hetke seisuga seda, kas kulutustega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi.
|
| 3-2-1-12-11
|
Riigikohus |
19.04.2011 |
|
Kuigi AÕS §-d 143 ja 144 ei kohaldu naaberkinnisasjale vee voolamise ja juhtimise küsimusele (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 17), on neid norme võimalik kasutada analoogia alusel AÕS § 89 sisustamiseks koostoimes TsÜS §-ga 138 ning VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 16; 3. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p-d 20-22). Sellest tuleneb, et kostjate keeldumine nõusoleku andmisest võib olla lubamatu ja nad võivad olla seega kohustatud hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ja ka nõusolekud andma järgmiste tingimuste üheaegsel esinemisel:
• kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu;
• kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega;
• kitsenduste vältimine või vähendamine on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast;
• kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele.
Eelnev tähendab mh seda, et hagi ei saa rahuldada, ilma et kostjatele määrataks tekkinud või tekkivate kitsenduste eest mõistlik hüvitis. Hüvitis peab olema piisav, arvestades kahju hüvitamise eesmärki VÕS § 127 lg 1 järgi.
Kinnisasja kitsenduse talumise kohustuse nõude puhul teise kinnisasja omaniku kasuks ei ole tegemist mittevaralise nõudega TsMS § 132 mõttes. Kinnisasja kitsendus vähendab selle väärtust ja kitsenduse seadmisel teise kinnisasja omaniku kasuks suureneb eelduslikult teise kinnisasja väärtus. Selle nõude puhul on analoogselt kohaldatav reaalservituudi kohta käiv TsMS § 127.
Kinnisasja kitsenduse talumise kohustuse nõude puhul on analoogselt kohaldatav reaalservituudi kohta käiv TsMS § 127, mille järgi määratakse tsiviilasja hind väärtusega, mida servituut omab valitseva kinnisasja jaoks, ning kui summa, mille võrra servituut vähendab teeniva kinnisasja väärtust, on sellest väärtusest suurem, loetakse hagihinnaks summa, mille võrra servituut vähendab teeniva kinnisasja väärtust.
Kinnisasja kitsenduse talumise kohustuse nõude puhul teise kinnisasja omaniku kasuks ei ole tegemist mittevaralise nõudega TsMS § 132 mõttes. Kinnisasja kitsendus vähendab selle väärtust ja kitsenduse seadmisel teise kinnisasja omaniku kasuks suureneb eelduslikult teise kinnisasja väärtus. Selle nõude puhul on analoogselt kohaldatav reaalservituudi kohta käiv TsMS § 127.
Igal omanikul on põhimõtteliselt õigus vallata ja kasutada oma omandit enda äranägemise järgi ning tema õigusi piiravad üksnes teiste omanike või muude isikute õigused või üldised huvid tervikuna (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 13; 11. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 13).
Üksnes võlaõigusliku kokkuleppe sõlmimine kinnisasja omanikuga kinnisasja kasutamise või kasutamisest hoidumise kohta ei koorma kinnisasja, vaid tekitab kokkuleppe sõlmijaile üksnes võlaõiguslikke kohustusi VÕS § 2 lg 1 mõttes. Kinnisasja koormamiseks asjaõigusega on AÕS § 641 järgi nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse.
Kohtulahendiga ei saa kinnisasjale seada eraldi kitsendust, vaid eelkõige tunnustada seadusjärgse kitsenduse olemasolu ja täpsustada selle tingimusi ja/või kohustada omanikku seadusjärgse kohustuse järgi kitsendust taluma või lepingut sõlmima. Ka kohtulahendi järgne kitsendus kehtib AÕS § 141 lg 3 järgi kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud.
Kuigi AÕS §-d 143 ja 144 ei kohaldu naaberkinnisasjale vee voolamise ja juhtimise küsimusele (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 17), on neid norme võimalik kasutada analoogia alusel AÕS § 89 sisustamiseks koostoimes TsÜS §-ga 138 ning VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 16; 3. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p-d 20-22). Sellest tuleneb, et kostjate keeldumine nõusoleku andmisest võib olla lubamatu ja nad võivad olla seega kohustatud hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ja ka nõusolekud andma järgmiste tingimuste üheaegsel esinemisel:
• kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu;
• kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega;
• kitsenduste vältimine või vähendamine on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast;
• kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele.
Eelnev tähendab mh seda, et hagi ei saa rahuldada, ilma et kostjatele määrataks tekkinud või tekkivate kitsenduste eest mõistlik hüvitis. Hüvitis peab olema piisav, arvestades kahju hüvitamise eesmärki VÕS § 127 lg 1 järgi.
Menetluses peab kohus eelnevat pooltele selgitama ja võimaldama neil kujundada seisukohad talumiskohustuse võimalike tingimuste suhtes. Kui kostjad vaatamata kohtu selgitamisele üksnes eitavad talumiskohustuse olemasolu ega esita omapooset seisukohta võimaliku hüvitise suuruse kohta, on võimalik neid kohustada kitsendusi taluma ka hüvitise suurust kindlaks määramata. Sel juhul võivad kostjad nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses hagiga. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 14.03.2018, nr 2-14-21673)
|
| 3-2-1-48-10
|
Riigikohus |
03.06.2010 |
|
Kolleegiumi arvates saab AÕS § 156 põhimõtteid ja kohtupraktikat nimetatud sätte kohaldamisel asja lahendamisel siiski arvestada ja rakendada ka AÕS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 ning § 89 sisustamisel, kui analoogne vaidlus tekib kinnistamata maatükkide puhul.
Asja endisel kujul taastamise nõue ei ole olemuslikult ei valduse ega omandi rikkumise lõpetamisele tuginev nõue AÕS § 89 esimese lause ega ka mitte § 44 lg 1 mõttes. Asjaõigusseaduse § 44 lg 1 ja § 89 esimene lause tagavad asja valdajale ja/või omanikule nõudeõiguse igaühe vastu, kes nende valdust ja/või omandit rikub, valdavalt vältava rikkumise lõpetamiseks.
Asja endisel kujul taastamise nõude saab esitada VÕS §-le 1043 tuginedes ja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.
Sellise nõude rahuldamise eelduseks on esmajoones VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandi rikkumine kui õigusvastane tegu ja § 1050 lg 1 järgi hageja süü kahju tekitamises. Eelkõige näeb seadus (VÕS § 132, § 136 lg 1) asja hävimise või kahjustamise puhul ette võimaluse nõuda selle taastamise kulude rahas hüvitamist, mida VÕS § 128 lg 3 järgi võib nõuda ka eelnevalt. Erandlikult on VÕS § 136 lg 5 järgi aga võimalik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega, mh endise olukorra taastamist n.ö natuuras, kui see on mõistlik.
Ehitise taastamisväärtuse väljamõistmise eelduseks on ehitise taastamise õigus ja võimalus, hüvitatavaks õigushüveks võib aga olla ka valdus (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-02, p 9; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 18).
AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve (vt Riigikohtu 12. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04, p 14). Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude AÕS § 156 lg 1 alusel rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 16; 26. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 25; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20). Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28).
Lisaks avalikule teele pääsemisele tagab AÕS § 156 lg 1 kinnisasja omanikule juurdepääsu kinnisasjale ka oma kinnisasja eraldi seisvalt osalt.
Detailplaneering ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus (vt Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-06, p 22).
Kui asja ei saa lahendada AÕS § 156 alusel (kuigi selle põhimõtteid tuleb järgida), tuleb asi lahendada hagimenetluses, mitte hagita menetluses, TsMS § 475 lg 1 p 131 ja § 6181 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 21).
Kolleegiumi arvates saab AÕS § 156 põhimõtteid ja kohtupraktikat nimetatud sätte kohaldamisel asja lahendamisel siiski arvestada ja rakendada ka AÕS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 ning § 89 sisustamisel, kui analoogne vaidlus tekib kinnistamata maatükkide puhul.
AÕS § 156 näol on tegemist erinormiga AÕS § 89 suhtes, milles on üldiselt sätestatud nn negatoornõue, st asja omaniku nõue kolmandate isikute vastu omandi rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks. Erisätte puudumisel tuleb kohaldada üldsätet, st asja lahendamisel saab kohaldada AÕS § 89.
Kui tegemist on valduse rikkumisega AÕS § 40 lg 3 tähenduses, annab see kinnisasja valdajale AÕS § 44 lg 1 järgse nõude rikkumise kõrvaldamiseks ja edasise rikkumise ärahoidmiseks (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-01). Hageja hoidumisnõude õiguslikuks aluseks võib olla ka VÕS § 1055 lg 1.
Seega võib hageja põhimõtteliselt valida, millisele nõude alusele (AÕS § 44 lg 1, § 89, VÕS § 1055 lg 1) ta tugineb. Seejuures ei ole kõigi nimetatud hoidumisnõuete (sh VÕS § 1055 lg 1 järgse nõude) rahuldamise eelduseks rikkuja süü.
Asja endisel kujul taastamise nõue ei ole olemuslikult ei valduse ega omandi rikkumise lõpetamisele tuginev nõue AÕS § 89 esimese lause ega ka mitte § 44 lg 1 mõttes. Asjaõigusseaduse § 44 lg 1 ja § 89 esimene lause tagavad asja valdajale ja/või omanikule nõudeõiguse igaühe vastu, kes nende valdust ja/või omandit rikub, valdavalt vältava rikkumise lõpetamiseks.
Asja endisel kujul taastamise nõude saab esitada VÕS §-le 1043 tuginedes ja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.
Sellise nõude rahuldamise eelduseks on esmajoones VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandi rikkumine kui õigusvastane tegu ja § 1050 lg 1 järgi hageja süü kahju tekitamises. Eelkõige näeb seadus (VÕS § 132, § 136 lg 1) asja hävimise või kahjustamise puhul ette võimaluse nõuda selle taastamise kulude rahas hüvitamist, mida VÕS § 128 lg 3 järgi võib nõuda ka eelnevalt. Erandlikult on VÕS § 136 lg 5 järgi aga võimalik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega, mh endise olukorra taastamist n.ö natuuras, kui see on mõistlik.
Ehitise taastamisväärtuse väljamõistmise eelduseks on ehitise taastamise õigus ja võimalus, hüvitatavaks õigushüveks võib aga olla ka valdus (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-02, p 9; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 18).
|
| 3-2-1-83-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
AÕS § 84 lg 2 sätestab kahju hüvitamise nõude erikoosseisu. Selle sätte kohaldamise seisukohalt ei ole tähtsust, kas omavoli tarvitanud isik oli kahju tekkimises süüdi, st kas ta oli omavoliliselt hõivatud asjade suhtes hoolas või mitte.
Kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust. Ka AÕS § 84 lg 2 puhul kohalduvad kõik VÕS 7. peatüki sätted, sh on võimalik vähendada ka väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi, kui kahju põhjustati osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-08.
Kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust.
Kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust, sh on võimalik vähendada ka väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi, kui kahju põhjustati osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab.
Ukseluku vahetamisega isiku juurdepääsu takistamine ruumile, kus asusid isiku asjad, ning asjade paigutamine maja hoovi on kvalifitseeritav isiku valduse omavolilise äravõtmisena AÕS § 40 lg 2 järgi. Viidatud sätte kohaselt on omavoli seadusvastaselt valdaja nõusolekuta asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline.
|
| 3-2-1-127-08
|
Riigikohus |
12.01.2009 |
|
Juhul kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul üldjuhul asja väärtuse hüvitamise nõuet asja ebaseadusliku valdaja vastu. Olukorras, kus isikul on võimalik AÕS § 80 alusel teiselt isikult välja nõuda talle kuuluvad asjad, saab ta nõuda asjade väljaandmise kohustuse asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et ebaseaduslikus valduses olevate asjade allesoleku korral tuleb asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda ebaseaduslikule valdajale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS § 115 lg 3 järgi - eelkõige juhul, kui omanik on kaotanud ebaseadusliku valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju.
Võõras ebaseaduslikus valduses olevate asjade väärtuse hüvitamise nõude korral peab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamiseks esmalt tegema kindlaks asjad, mille eest nõutakse kahjuhüvitist. Need sätted võimaldavad kohtul hinnata üksnes asjade taassoetamise väärtust või väärtust VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi.
Süü presumptsioon selle sätte VÕS § 1050 lg 1 järgi ei tähenda seda, et eeldatakse õigusvastase teo toimepanemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku hooletust, mitte tahtlust.
Võõras ebaseaduslikus valduses olevate asjade väärtuse hüvitamise nõude korral peab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamiseks esmalt tegema kindlaks asjad, mille eest nõutakse kahjuhüvitist. Need sätted võimaldavad kohtul hinnata üksnes asjade taassoetamise väärtust või väärtust VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi.
Olukorras, kus isikul on võimalik AÕS § 80 alusel teiselt isikult välja nõuda talle kuuluvad asjad, saab ta nõuda asjade väljaandmise kohustuse asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et ebaseaduslikus valduses olevate asjade allesoleku korral tuleb asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda ebaseaduslikule valdajale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS § 115 lg 3 järgi - eelkõige juhul, kui omanik on kaotanud ebaseadusliku valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju.
|
| 3-2-1-86-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega muutub abikaasade ühisomand abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad PärS § 141 teise lause järgi pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist.
Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes.
Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes.
Kuigi TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, on TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt menetlusosalise taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.
Elamu kaasomaniku nõusoleku puudumise korral ei saanud elamu võõrandamise tehing olla tühine üksnes sellele kaasomanikule kuulunud mõttelise osa ulatuses. Enne 01.07.2003 kehtinud AÕS § 74 lg-st 2 tuleneb üheselt, et seaduse mõtteks oli kaasomaniku nõusoleku puudumisel tuua kaasa asjaõiguskokkuleppe kehtetus kogu kaasomandisse kuuluva asja osas. AÕS § 74 lg 2 järgi oli kaasomaniku nõusoleku puudumise korral tühine kaasomandis olnud asja võõrandamise tehing, s.o käsutustehing, kuid mitte võlaõiguslik kinkeleping.
Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.
Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, s.o PärS § 3 lg 2 järgi alates pärandaja surmapäevast. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, kas pärandvara on PärS § 144 järgi jagatud või kas pärandvara kohta on antud PärS § 1401 järgi välja pärimistunnistus. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades.
|
| 3-2-1-85-07
|
Riigikohus |
23.10.2007 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-76-04. Korteriomanike õiguste rikkumine võib seisneda ka korteriomandite reaalosade hulka mitte kuuluvate ruumide ebaseaduslikus valdamises, mis ei ole saadud omavoli rakendamise teel. Sellisel juhul on korteriühistul õigus esitada vindikatsioonihagi korteriomanike kaasvalduse kaitseks. Korteriühistu poolt korteriomanike kaitseks hagi esitamine ei sõltu sellest, kas korteriomanike õigusi rikub keegi korteriomanikest või kõrvaline isik.
AÕS §-s 80 esitatav nõue tähendab asja omaniku nõuet asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse. AÕS § 80 mõtte kohaselt on omanikul õigus nõuda asja välja ka otsese valdaja valdusse juhul, kui omanik on ise kaudne valdaja. Korteriomandite reaalosadest väljapoole jäävate, s.o korteriomanikele kaasomandi mõttelistes osades kuuluvate ruumide valduse kaitseks võib esitada vindikatsioonihagi või valduse kaitse hagi ka üks korteriomanikest, kuna tal on AÕS § 71 lõikest 4 tulenevalt ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused.
AÕS § 74 keelab muu hulgas kaasomandis oleva asja koormamise kasutuslepinguga ilma kõigi kaasomanike nõusolekuta ning kõigi kaasomanike nõusoleku puudumise korral on kaasomandi osa koormamine kehtetu.
Valduse kaitse hagi valduse rikkumise lõpetamiseks (AÕS § 44) või valduse taastamiseks (AÕS § 45) eeldab valduse rikkumise või valduse äravõtmise omavolilisust, mis AÕS § 49 lg 2 järgi tähendab valdaja nõusolekuta seadusvastaselt valdamise takistamist või valduse äravõtmist. Valduse kaitse hagi võib esitada ka omavoli tarvitanud isiku pahauskse valdusjärglase vastu (AÕS § 40 lg 4).
|
| 3-2-1-136-05
|
Riigikohus |
20.12.2005 |
|
Vastastikuste rahaliste nõuete lahendamisel tühise tehingu tagasitäitmisel alusetu rikastumise sätete järgi või ka lepingust taganemisel saab nõuded lugeda vastastikku tasaarvestatuks ja nõuda otsuse resolutsiooniga välja üksnes nõuete vahe sellelt poolelt, kelle kahjuks saldo jääb. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust.
Ringkonnakohus peab tulenevalt TsMS § 330 lg-st 4 oma otsuses põhjendama, miks ta loeb saadud kasutuseelised olematuks.
Väljatõstmisnõude saab rahuldada üksnes menetluses osalevate isikute suhtes, kelle vastu on nõue suunatud.
Asja väljaandmise nõuet ei tohiks jätta rahuldamata üksnes seetõttu, et valdaja saab sellest keelduda vastunõude olemasolu või muu täitmisest keeldumise õiguse olemasolu tõttu. Seega on võimalik, et asja valduse väljaandmise nõue rahuldatakse vastastikku rahalise nõude täitmisega. Asja väljaandmisnõude saab rahuldada ka tingimuslikult, s.o teise isiku poolt kostja suhtes kohustuse rahuldamise tingimusega.
Kasutuseeliste arvestamisel ei välista asjaolu, et ehitis on isiku ehitisse elama asudes elamiskõlbmatu, kasutuseeliste hüvitamist. Kasutuseelistel ei saa väärtust olla üksnes juhtudel, kui omanik ei oleks saanud asja kolmanda isiku kasutusse anda või kasutusse andes ei oleks keegi nõus asja kasutamise eest midagi maksma.
Omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise õigus ei anna isikule õigust asja kasutada, mistõttu võib temalt ka täitmisest keeldumise aja eest nõuda asja kasutamisega saadu väärtuse hüvitamist.
Kasutuseeliste arvestamisel ei välista asjaolu, et ehitis on isiku ehitisse elama asudes elamiskõlbmatu, kasutuseeliste hüvitamist. Kasutuseelistel ei saa väärtust olla üksnes juhtudel, kui omanik ei oleks saanud asja kolmanda isiku kasutusse anda või kasutusse andes ei oleks keegi nõus asja kasutamise eest midagi maksma.
VÕS § 1033 lg-s 2 sätestatud nõue asja valdaja kulutuste hüvitamise kohta ei lõpe sellega, kui isik, kellele valdaja peaks asja tagastama, annab asja omandiõiguse üle teisele isikule. Ka hüvitise maksmise kohustus ei lähe üle asja omandajale.
Kui poolte vahel on võlasuhe tühise tehingu tagasitäitmiseks, tuleb sellele suhtele kehtivaid tühise tehingu alusel üleantu tagastamise sätteid kohaldada üleantud asjale tehtud kulutuste ja asja väärtuse hüvitamise erinormidena ka juhul, kui üle anti asja omand või valdus, ning seda ka juhul, kui üleandmise käsutustehing on tühine.
Asja tühise tehingu järgi saaja ei vabane üleantu tagastamise kohustusest üksnes seetõttu, et üleandja ei suuda tõendada oma omandiõigust asjale.
|
| 3-2-1-33-05
|
Riigikohus |
11.04.2005 |
|
Kinnisasja varjav mõjutus võib osutuda keelatud mõjutuseks, mille lõpetamist võib omanik nõuda vastavalt AÕS § 89 lg-le 1, üldjuhul vaid siis, kui ehitis ei ole kooskõlas ehitamist reguleerivate normide ja nõuetega ning sellega rikutakse teise isiku omandiõigust (sama seisukoht on väljendatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-42-03).
AÕS §-st 89 ning VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 ja §-st 1055 tulenevalt saab õigustatud isik kaitsta ennast tsiviilkohtumenetluses igasuguse eelseisva omandiõiguse rikkumise puhul juba ka siis, kui omandiõigust ei ole veel rikutud.
|
| 3-2-1-146-04
|
Riigikohus |
20.12.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-122-04.
Vastavalt VÕS § 334 lg-le 1 peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutusele. Kui üürnik asja ei tagasta, on üürileandjal õigus asi temalt välja nõuda AÕS §-s 80 sätestatud alustel, kuna sellest paragrahvist tulenevalt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.
Üüritud asja tagastamine on sätestatud võlaõigusseaduse 15. peatüki 6. jaos. Vastavalt VÕS § 334 lg-le 1 peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutusele.
Kui üürnik on üüri ja kõrvalkulude maksmisega viivituses, võib üürileandja nii tähtajalise kui tähtajatu üürilepingu VÕS §-s 316 sätestatud asjaoludel erakorraliselt üles öelda. Üürileandjal ei ole ülesütlemisõigust juhul, kui üürnik kõrvaldab rikkumise määratud tähtaja jooksul enne üürilepingu ülesütlemist.
|
Facebook
Twitter