3-2-1-87-10
|
Riigikohus |
26.10.2010 |
|
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).
Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes.
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).
Vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29).
|
| 3-2-1-128-09
|
Riigikohus |
07.12.2009 |
|
Olukorras, kus lepingurikkumine seisneb töövõtulepingus kokkulepitud tööde üleandmisega hilinemises, saab tellija lepingurikkumisest eelduslikult teada hiljemalt kohustuse lepingujärgse täitmise päeval, kuna talle sel päeval töid üle ei anta.
Leppetrahvi nõudmisest teatamise juures tuleb tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 hinnata, kas see on toimunud mõistliku aja jooksul. Mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada pooltevahelise võlasuhte olemust, seejuures ka töövõtulepingus kokkulepitud tingimusi, eelkõige täitmise tähtaja pikkust, samuti poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda.
|
| 3-2-1-84-09
|
Riigikohus |
13.10.2009 |
|
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS §-de 144 ja 145 kohaldamise eelduseks on see, et isikud, kes kokkuleppe sõlmivad, on pärijad pärimisseaduse mõttes. Kuna isik ei pärinud pärandaja vara ja vara ei kuulunud PärS § 141 järgi poolte kaasomandisse, ei saanud pooled sõlmida selle jagamiseks pärandvara jagamise kokkulepet PärS § 144 lg 4 mõttes.
Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Kuna tehingu eesmärgiks ei olnud mitte korteriomandi võõrandamine, vaid isikule kinnistu väärtusest poole hüvitamine, siis kompromissikokkuleppe lõplikuks eesmärgiks ei olnud kohustada isikut kinnisasja võõrandama.
VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele sellest, et ta leppetrahvi nõuab. Selleks, et selgitada viidatud sätte alusel välja, kas leppetrahvinõudest teatati teisele poolele mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt tuvastada asjaolu, et leppetrahvinõude aluseks olev kohustus on muutunud sissenõutavaks, kas seda on rikutud ja millal leppetrahvinõude esitanud isik rikkumise avastas.
|
| 3-2-1-91-09
|
Riigikohus |
02.10.2009 |
|
Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Hagiavalduse kirjeldavas osas tuleb esitada hagi alus, seda kinnitavad tõendid ja muud TsMS § 363 lg 1 p-des 2-5 ja lg-tes 3-6 nimetatud andmed.
VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg täitmise nõude esitamiseks ja mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks ei pruugi olla sama pikk. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-08.
Ka suuliselt esitatud leppetrahvi nõue peab olema esitatud kohustuse rikkumisest teadasaamisest mõistliku aja jooksul.
|
| 3-2-1-64-09
|
Riigikohus |
17.06.2009 |
|
Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).
Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.
Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.
Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.
Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.
Kuna aktsiaseltsi kasuks on jõustunud kohtuotsusega nõue rahuldatud, siis tuli PankrS § 103 lg 4 alusel aktsiaseltsi nõuet tunnustada ilma selle kaitsmiseta hagimenetluse korras. PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.
Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.
Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.
Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.
|
| 3-2-1-44-09
|
Riigikohus |
11.05.2009 |
|
VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.
VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. See lõige sätestab õigust lõpetava tähtaja, milleks on mõistlik aeg rikkumise avastamisest. VÕS § 159 lg-t 2 tuleb kohaldada, kui kahjustatud pool ei teata leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-08.
|
| 3-2-1-120-08
|
Riigikohus |
14.01.2009 |
|
Kohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.
Maksekäsu kiirmenetluses tehtud makseettepanekule esitas vastuväite üksnes üks kostja. Sellele vaatamata andis maakohus hageja nõude kõikide kostjate vastu üle kohtunikule tsiviilasja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses ning hageja esitas hagi kõikide kostjate vastu. Kuivõrd kostjad ei ole nn seotud menetlusosalised TsMS § 207 lg 3 mõttes, ei olnud õige lugeda makseettepanekule vastu vaielnud kostja esitatud vastuväide kehtivaks ka teiste kostjate suhtes. Seetõttu tulnuks teiste kostjate suhtes teha sellekohaste eelduste olemasolul maksekäsk.
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.
Kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.
Tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.
VÕS § 416 lg 3 eesmärgiks on reguleerida krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi nõudmise keeldu sellises olukorras, mil tarbijakrediidileping on üles öeldud ja tarbija on laenu krediidiandja määratud tähtaja jooksul tagastanud. Nimetatud säte ei reguleeri aga krediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi. Tarbijakrediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi reguleerib VÕS § 415.
Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuid välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.
Tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue.
Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuid välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.
Tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue.
Kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.
Tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Samas võib olla VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi.
|
| 3-2-1-69-08
|
Riigikohus |
15.10.2008 |
|
Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust.
Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust.
Eri perioodil tuleb võlgnevusele kohaldada sel ajavahemikul kehtivat viivisemäära. Seadusjärgne viivise arvestus peab ka seadusele vastama.
Seadusjärgse viivise arvestamiseks on lepingute puhul, kus on ette nähtud raha maksmine intressiga, esmajoones laenulepingute puhul, võlausaldajal võimalik sellele tuginedes nõuda viivist ka lepingujärgse intressimäära järgi. Kuid siingi on seaduse eri redaktsioonide tõttu erisusi eri ajavahemike kaupa.
Kohus peaks otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n-ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt.
Lepingu täitmise tähtaja pikendamisel kokkuleppel ei ole kohustuse täitmist nõudval isikul üldse õigust selle aja eest, mille võrra kohustuse täitmise tähtpäev edasi lükati, leppetrahvi nõuda. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei välista VÕS § 114 lg 2 kohaselt kohustuse täitmist nõudval isikul leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg 2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest.
Teise poole kohustuse täitmiseks temaga vajaliku koostöö tegemata jätmist saab hinnata ka võlausaldaja vastuvõtuviivitusena VÕS § 119 lg 1 tähenduses, mille tagajärjeks on sama paragrahvi 2. lõike kohaselt mh see, et võlgnik vastutab oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
|
| 3-2-1-67-08
|
Riigikohus |
01.10.2008 |
|
Leppetrahvinõude vastuolu hea usu põhimõttega ei too kaasa selle tühisust. Põhimõtteliselt võib leppetrahvinõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune).
|
| 3-2-1-28-08
|
Riigikohus |
29.04.2008 |
|
Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud.
VÕS § 159 lg 2 kohaldamise eelduseks on muu hulgas ka kohustuse rikkumise avastamise aja tuvastamine. Sellest hetkest hakkab kulgema mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks. Juhtudel, mil lepingu ülesütlemisest teatatakse seaduses või kokkuleppes märgitud nõudeid täites (etteteatamistähtaeg) ette, algab VÕS § 159 lg-s 2 märgitud mõistliku aja kulgemine mitte lepingu ülesütlemisest teadasaamisest, vaid lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast arvates. See võimaldab pooltel kuni lepingu tegeliku lõppemise kuupäevani saavutada veel lepingu lõpetamise vältimiseks vajalikke kokkuleppeid ning vältida seega ka asjatut leppetrahvi nõude esitamist.
Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Leppetrahvi nõude aegumistähtaega tuleb mõistliku aja leidmiseks koos teiste vajalike asjaoludega arvestada. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm (TsÜS § 146 lg 1) leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. Kui nõude aegumistähtaja pikkus on näiteks 3 aastat, mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg.
Leppetrahvi teatamine nõudest ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Kuigi leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist, ei tule leppetrahvi teade esitada kohustust rikkunud poolele viivitamata, n-ö igaks juhuks. Leppetrahvi teade (ka kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on võrdsustatav teatega) tuleb esitada mõistliku aja jooksul.
|
| 3-2-1-15-08
|
Riigikohus |
20.03.2008 |
|
Mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise. Olukorras, kus pooled pikendasid tähtaega kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks, tuleb leppetrahvi nõudest teatamise mõistlikku aega arvestada alates kohustuse täitmiseks kokkulepitud uue tähtaja möödumisest. Sellises olukorras ei ole isikul õigus nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu täitmise aega pikendati.
Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust.
Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.
Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.
VÕS § 76 lg 4 kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 76 lg-s 4 määratletakse tõendamiskoormis, mitte ei sätestata reegleid kohustuse täitmise nõuetekohasuse kohta. Seega vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtutakse sellest, et täitmine on olnud nõuetekohane. Võlausaldajal on võimalus kohase täitmise eeldus ümber lükata.
|
| 3-2-1-121-07
|
Riigikohus |
20.12.2007 |
|
TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta.
Kuna VÕS § 114 lg 2 sätestab, et täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest, siis on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi kogu aja eest, millal täitmist ei toimunud, sh ka kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja eest.
|
| 3-2-1-78-05
|
Riigikohus |
20.06.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-15-01 ja 3-2-1-66-05. Kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Leppetrahvi vähendamise aluseks ei ole asjaolu, et võlgnik omandas kohustused õiguseellaselt.
Asjaolu, et äriühing on palganud tööle juristi, ei võta temalt õigust kasutada asja ajamisel kohtus advokaadi abi.
|
| 3-2-1-66-05
|
Riigikohus |
14.06.2005 |
|
Viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele.
Võlgnik, kes taotleb kohtult viivise vähendamist, peab tõendama, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et võlausaldajale ei ole võla tasumisega viivitamisest kahju tekkinud.
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ei ole üldjuhul põhjendatud viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse.
Leppetrahvi alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Leppetrahvinõude suurust tuleb TsK § 194 lg 1 järgi võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust.
Kui ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõue on lepitud kokku tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega (nt liisingumaksete tasumisel) saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Seda saab arvestada ka tekitatud kahju võrdlemisel viivisenõude suurusega, et kaaluda viivise alandamist TsK § 194 järgi.
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega (nt liisingumaksete tasumisel) saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Seda saab arvestada ka tekitatud kahju võrdlemisel viivisenõude suurusega, et kaaluda viivise alandamist TsK § 194 järgi.
Kui ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
|
| 3-2-1-131-03
|
Riigikohus |
19.11.2003 |
|
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 3 järgi on tühine tehing kehtetu algusest peale ja sama paragrahvi 4. lõike järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi.
TsMS § 319 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Seega sai apellatsioonikohus otsuse teha vaid vaidlustatud nõude osas.
Apellatsioonikohus ei ole otsuses õiguslikult põhjendanud, millisel materiaalõiguslikul alusel ta leidis, et tehing, mis oli suunatud renditud vara ostu-müügilepingu sõlmimisele tulevikus, on kehtiv ja kostja on kohustatud kohustuste täitmata jätmise tõttu maksma hagejale viivist ja leppetrahvi.
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 kohaselt on seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestuse nõude järgimata jätmise korral tehing tühine. TsÜS § 66 lg 4 järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi.
|
| 3-2-1-144-02
|
Riigikohus |
02.12.2002 |
|
Tulenevalt TsK § 191 lg-st 1 on viivise maksmine ettenähtud kuni kohustise lõppemiseni, sh võlgniku poolt oma kohustuse nõuetekohase täitmiseni. See, et pooled lõpetasid kokkuleppel rendilepingu, ei lõpetanud rendilepingust tekkinud kohustist ning tuleb eeldada ka viivise kui kohustise täitmise tagamise vahendi püsimajäämist. Eelnev ei välista aga poolte kokkulepet lõpetada võlgnetavalt rahasummalt edaspidi viivise arvestamine.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Kui rentnik oleks esitanud kohtusse remondi maksumuse nõude ja kohus oleks selle põhjendatuks lugenud, siis oleks saanud tasaarvestuse teha kohus. Rentnik pole esitanud kohtusse remondimaksumuse hüvitamise nõuet, seega ei saanud kohus tasaarvestust teha.
Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
Kohus saab otsuses tasaarvestada samaliigilisi vastastikusi nõudeid, mis otsustatakse sama otsusega.
|
| 3-2-1-108-02
|
Riigikohus |
22.10.2002 |
|
Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ja millest lähtuva intressiarvestusega ta laenu annab ning kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ja kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
TsÜS § 74 annab poolele võimaluse hageda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära (käitus liigkasuvõtjalikult laenulepingu intressi või viivist kehtestades).
TsÜS § 66 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s 1 sätestatut, rahuldades apellatsioonkaebuse suuremas ulatuses, kui apellant seda taotles.
Kui viivis ületab ilmselgelt tekkinud kahju, ei tähenda veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega. TsK § 194 annab kohtule võimaluse leppetrahvi vähendada.
Pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
|
| 3-2-1-41-02
|
Riigikohus |
09.05.2002 |
|
Kuna kostja ei taotlenud TsK § 194 lg 1 toodud asjaoludel viivise vähendamist esimese astme kohtult, siis on ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse selle taotluse jätnud õigesti tähelepanuta. Ka kostjal puudub poolte protsessuaalse võrdsuse põhimõtet arvestades õigus apellatsioonimenetluses tugineda asjaolule, mida ta ei ole esile toonud esimese astme kohtus.
Kuna apellatsioonkaebuses vaidlustati kohtu poolt välja mõistetud võlasumma suurus, siis oli ringkonnakohtul õigus kaebuse alusel selles osas linnakohtu otsuse õigsust kontrollida. Apellatsioonikohtul oli õigus kontrollida ka väljamõistetud võlasumma kujunemise asjaolude tuvastamise õigsust.
Ringkonnakohus pole nimetanud tõendeid, mille alusel ta leidis, et kostja võlgnevus hageja ees on teistsugune, kui oli oma otsuses märkinud linnakohus.Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele.
|
| 3-2-1-75-01
|
Riigikohus |
26.10.2001 |
|
Kohtuotsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud.
TsK § 191 lg 3 kohaselt ei ole kreeditoril õigust nõuda leppetrahvi tasumist, kui võlgnik ei kanna vastutust kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kuna ringkonnakohus leidis, et rentnik ei vastuta rendi maksmata jätmise eest elamuosalt, mida ta ei saanud kasutada, siis ei ole rendile andjal õigust saada ka selle elamuosa eest maksmata rendi viivist.
Rentnik ei esitanud RenS § 10 lg 3 alusel remondimaksumuse hüvitamise nõuet, vaid leidis, et see tuleb katta rendi arvelt. Kuna rendiseadus annab sellise võimaluse remondimaksumuse hüvitamiseks, siis tuleb rendinõude lahendamisel rentniku väitega arvestada ja anda sellele sisuline hinnang.
|
| 3-2-1-72-01
|
Riigikohus |
08.05.2001 |
|
Vaidlusaluse lepingu kohaselt kohustus ETV hoiduma reklaami näitamisest ning eratelekanalid kohustusid tasuma selle eest igaüks eraldi kindlaksmääratud summa. Kohus peab kaaluma, kas lepingus sätestatud kokkulepe, mille lepingu pool oli väidetavalt sunnitud sõlmima raske majandusliku seisu tõttu ja millega ta võttis endale süüta vastutuse teise lepinguosalise rikkumise eest, on vastavuses heade kommetega. Põhjendatud on seisukoht, et heade kommete vastane ei ole see, kui lepingu rikkumisega ei kaasne lepingut rikkunud poolele kasulikud tagajärjed.
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lõigetes 4 ja 6 sätestatut. Kohus pole otsuses vastanud kõigile apellatsioonkaebuses toodud põhjendustele. Kohtuotsuses pole märgitud, millistele asjaoludele rajanevad ringkonnakohtu järeldused.
Vaidlusaluse lepingu kohaselt kohustus ETV hoiduma reklaami näitamisest ning eratelekanalid kohustusid tasuma selle eest igaüks eraldi kindlaksmääratud summa. Lepingus nähti ette ka tasu, mille eratelekanalid pidid maksma aja eest pärast ETV poolset lepingu lõpetamist ja reklaami näitama asumist. Selline tasu võib olla käsitatav leppetrahvi kui kohustise täitmise tagamise viisina ning kohtul tuleb võtta seisukoht sellise kokkuleppe vastavuses TsK § 191 lg-le 2.
Vaidlusaluse lepingu kohaselt kohustus ETV hoiduma reklaami näitamisest ning eratelekanalid kohustusid tasuma selle eest igaüks eraldi kindlaksmääratud summa. Lepingust ei tulene, et poolte vahel oleks solidaarne kohustis (TsK § 187). Sellest, et lepingut sai lõpetada vaid kõigi eratelekanalite suhtes, ei tulene, et ETV-le raha maksmise kohustuse osas on lepingu täitmine jagamatu ja eratelekanalid vastutavad oma kohustuste täitmise eest solidaarsete võlgnikena.
|
Facebook
X.com