3-2-1-107-16
|
Riigikohus |
23.11.2016 |
|
VÕS § 1030 puhul on tegemist soorituskondiktsiooni (VÕS § 1028) erijuhtumiga, mis reguleerib soorituskondiktsiooni erisusi kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu korral (VÕS § 80). Seejuures tuleb eristada, kas tegemist on ehtsa või ebaehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks. Ebaehtsa lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei teki kolmanda isiku ja talle oma lepingulise kohustuse täitnud lepingupoole vahel VÕS §-s 1028 sätestatud juhul soorituskondiktsiooni. Seejuures ei ole oluline, kas osanikud soodustavad ühingut tasuta ning kas ja millisel õiguslikul alusel tekib osanikel regressinõue ühingu vastu. VÕS § 1030 kohaldatakse üksnes juhtudel, kui tühine või tühistatud leping oli ehtne leping kolmanda isiku kasuks (VÕS § 80 lg 2), s.t juhtudel, kui kolmandale isikule antakse sama lepinguga õigus nõuda lepingu täitmist. (p 12)
|
| 3-2-1-169-15
|
Riigikohus |
17.02.2016 |
|
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo nr 3-2-1-180-14, p 12; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p 43). (p 10)
Kui poolte vahel toimuvad lepingueelsed läbirääkimised, võib isiku käitumine ja aegumisele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui teine pool teeb pikema aja jooksul isikule alusetuid makseid, isik võtab need vastu ja lubab, et võimaldab teisele poolele korteriomandi, mistõttu teine pool viivitab lubadustele tuginedes raha tagasinõudmisega nii kaua, et tema tehtud alusetute maksete tagasinõue aegub. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. (p 11)
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo nr 3-2-1-180-14, p 12; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p 43). (p 10)
Kui poolte vahel toimuvad lepingueelsed läbirääkimised, võib isiku käitumine ja aegumisele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui teine pool teeb pikema aja jooksul isikule alusetuid makseid, isik võtab need vastu ja lubab, et võimaldab teisele poolele korteriomandi, mistõttu teine pool viivitab lubadustele tuginedes raha tagasinõudmisega nii kaua, et tema tehtud alusetute maksete tagasinõue aegub. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. (p 11)
|
| 3-2-1-131-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
Kui kumbki pool ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus osades hageja nõuetes menetluse lõpetas, jõustub maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi. Tühistades maakohtu otsuse tervikuna, ületab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1. Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendusest (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-14, p 17). (p 11)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)
Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14)
VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14
Kui rikastumise äralangemine on tuvastatud, tuleb kontrollida lisaks VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Ka VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud erandi korral on VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. (p 14)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)
Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14)
VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14
|
| 3-2-1-66-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
Pankrotihaldur täidab enampakkumisel müümist korraldades, sh tagatisraha suuruse määramise tähenduses avalik-õiguslikke ülesandeid nagu kohtutäitur (KTS § 2 lg 1, PankrS § 3 lg 4, PankrS § 135 lg 1 ja 136 lg 1). (p 10)
TMS § 83 lg 1 kehtib ka pankrotimenetluses PankrS § 135 lg 1 ja § 136 lg 1 alusel. (p 13)
TMS § 83 lg 1 peamine eesmärk on enampakkumisel osalejate distsiplineerimine ning selle tagamine, et enampakkumisel osaleksid isikud, kes ka tegelikult soovivad enampakutavat asja osta ega soovi enampakkumist nurjata. TMS § 83 lg 1 kehtestab enampakkumise korraldajale õiguse ja kohustuse vähendada tagatisraha oluliselt sellistel juhtudel, mil müügihind on väga kõrge. (p 14)
Keskmisest enampakkumise hinnast eelduslikult oluliselt kõrgema alghinna korral ei saa pidada õigeks maksimaalses määras tagatisraha määramist, kui diskretsiooniõiguse teostamist ei ole sisuliselt kaalutud ega põhjendatud. Väga suure alghinna korral oleks mõistlik määrata tagatisrahana summa diskretsiooniõiguse teostamise alumise piiri lähedalt, st eelduslikult ca 1-2% müüdava eseme alghinnast. (p 15)
TMS § 92 ja § 92¹ reguleerivad selliste vastuväidete esitamist, mis puudutavad enampakkumise korraldust selle toimumise päeval (elektroonilise enampakkumise korral toimumise päevadel), mitte aga eelnevaid toiminguid, sh tagatisraha määramist. (p 16)
TMS §-st 100 ei saa järeldada, et ainult uue enampakkumise (kordusenampakkumise) korraldamisel jääb esimesel enampakkumisel parima pakkumise teinud isikule tagatisraha tagastamata. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks pahatahtlikul, nt võlgnikuga seotud isikul olla võimalus esimene enampakkumine nurjata, tehes ilma sisulise ostmissoovita parima pakkumise ja jättes pärast ostuhinna tasumata. (p 20)
KTS § 9 lg 1 esimest lauset ja lg-t 8 on võimalik tõlgendada selliselt, et nende sätete alusel tuleb lahendada ka kohtutäituri vastu esitatav alusetu rikastumise nõue. (p 10)
Vähemalt üldjuhul on avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel makse saajal õigus nõuda seadusjärgses määras viivist; alusetust rikastumisest tulenevalt nõudelt arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel. (p 19)
KTS § 9 lg 1 esimest lauset ja lg-t 8 on võimalik tõlgendada selliselt, et nende sätete alusel tuleb lahendada ka kohtutäituri vastu esitatav alusetu rikastumise nõue. (p 10)
Pankrotihalduri vastu on võimalik esitada alusetu rikastumise nõue (enampakkumise korraldamisest tulenev nõue) maakohtule, nagu ka PankrS § 63 lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue; nõude alus on RVastS § 22. (p 10)
Vähemalt üldjuhul on avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel makse saajal õigus nõuda seadusjärgses määras viivist; alusetust rikastumisest tulenevalt nõudelt arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel. (p 19)
Pankrotihalduri vastu on võimalik esitada alusetu rikastumise nõue (enampakkumise korraldamisest tulenev nõue) maakohtule, nagu ka PankrS § 63 lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue; nõude alus on RVastS § 22. (p 10)
|
| 3-2-1-53-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)
Kui üks lepingupool tasub teisele kohustust täites rohkem, kui ta oleks lepingu alusel kohustatud, saab ta enam tasutu VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda. (p 10)
Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)
Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 32, 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12, 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). (p 11)
|
| 3-2-1-122-14
|
Riigikohus |
26.11.2014 |
|
VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10). (p 10)
|
| 3-2-1-66-14
|
Riigikohus |
30.09.2014 |
|
Selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium. Majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus ja laenuandja kavatsus kasumit teenida. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda näiteks laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu saamise. Asjaolu, et füüsilisest isikust laenuandja samal ajal tegeleb veel ka mingi muu majandustegevusega või töötab töölepingu alusel, ei välista seda, et laenuandmine toimub majandustegevusena, kui täidetud on eelnimetatud tunnused (p 16).
Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks.
Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18).
Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega on võimalik, et pärast suuliste ja seega tühiste tarbijakrediidilepingute sõlmimist vormistavad pooled võlatunnistusega laenusaaja kohustuse tagastada laenuandjale vormipuuduse tõttu tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 lg 1jj) (p 19).
See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada (p 24).
Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (p 25).
Võlausaldajal on alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 26) (p 19).
See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada (p 24).
Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (p 25).
Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks.
Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18).
|
| 3-2-1-73-14
|
Riigikohus |
29.09.2014 |
|
Töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tuleb töötajal tühise ülesütlemise tõttu saadu, sh TLS § 100 alusel makstud hüvitised VÕS § 1028 alusel tööandjale tagastada (p 10).
Tööandjal ei ole kohustust maksta töölepingu ülesütlemise tühisuse korral töötajale nii töölepingu ülesütlemise hüvitist (TLS § 100 lg 1) kui ka töösuhte kohtus või töövaidluskomisjonis lõpetamise hüvitist (TLS § 109 lg 1). Töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tuleb töötajal tühise ülesütlemise tõttu saadu, sh TLS § 100 alusel makstud hüvitised VÕS § 1028 alusel tööandjale tagastada (p 10).
Sundtäitmine on lubamatu osas, milles tööandja tasaarvestas pärast töövaidluskomisjoni otsuse tegemist töövaidluskomisjoni otsusest tuleneva töötajale makstava töölepingu lõpetamise eest makstava hüvitise nõude oma alusetult makstud hüvitise nõudega töötaja vastu (p 11).
|
| 3-2-1-138-13
|
Riigikohus |
20.11.2013 |
|
TMS § 2 lg 1 sätestab täitedokumentide loetelu, mille ühine nimetaja on see, et kõikide nende täitedokumentide alusel võib pöörduda otse kohtutäituri poole täitemenetluse alustamise taotlusega. Seega on seadusandja eeldanud, et dokumendid pärinevad õiguskindlast allikast. Siiski võib õiguskindluse määr olla erinev. Õiguskindluse seisukohalt on kõige vähem problemaatilised kohtute lahendid. Problemaatilisemad on aga notariaalsed lepingud kui täitedokumendid ja erinevad haldusaktid ning kohtuvälise menetleja otsused kui täitedokumendid. Nende täitedokumentide korral ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eelduste täitmist kontrollinud või poolte vahel tekkinud vaidlust läbi vaadanud.
Hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida. (p 14)
Kohtutäituril on kohustus kontrollida kättetoimetamist tõendavate dokumentide olemasolu ning nende sisu ulatuses, mis on kohtutäituri pädevuses täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet arvestades. (p 18)
Trahviteate sundtäitmisele esitamisel tuleb kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed. (p 16)
Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust. (p 22)
Avaldaja on kaebuses palunud tühistada kohtutäituri otsuse tasu määramise kohta, põhjendades kaebust sellega, et kohtutäitur ei olnud kontrollinud täitemenetluse alustamise tingimuste olemasolu. Selline kaebus on lubatav, arvestades ka asjaolu, et kohtutäituri tasu otsus, mida avaldaja vaidlustas, ei olnud tasu osas lõplik. Kättetoimetamistõendi esitamise kui täitemenetluse formaalse eelduse kontrollimine on kohtutäituri pädevuses. (p 17)
Hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida. (p 14)
Kohtutäituril on kohustus kontrollida kättetoimetamist tõendavate dokumentide olemasolu ning nende sisu ulatuses, mis on kohtutäituri pädevuses täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet arvestades. (p 18)
Trahviteate kättetoimetamist tõendavad andmed puudutavad täitemenetluse lubatavuse eeldusi. Kui trahviteadet ei ole võlgnikule kätte toimetatud, ei ole alust täitemenetlust alustada, sest võlgnikul ei olnud võimalust hoiatustrahvi vaidlustada ning see ei ole jõustunud. Kohtutäitur võib täitemenetlust alustada vaid siis, kui täitedokumendi kättetoimetamine on usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust.
Trahviteate sundtäitmisele esitamisel tuleb kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed. (p 16)
|
| 3-2-1-121-13
|
Riigikohus |
13.11.2013 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust. See tähendab mh ka seda, et TsMS § 371 lg-s 2 toodud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa lähtuda TsMS § 457 lg-st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud.
Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist. Seega ei saa põhjusel, et varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on tuvastatud asjaolusid, mis TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt on kohustuslikud samade poolte vahel teise tsiviilasja menetluses, hinnata hagi õiguslikku põhjendatust TsMS § 371 lg 2 järgi. Küll peab kohus asja menetlusse võtmisel omal algatusel hindama, kas samade poolte vahel on lahendatud sama vaidlus. Sama vaidluse kohta lahendi olemasolul peab kohus keelduma hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p-de 4 või 7 järgi. (p 8)
Tehingu tühistamise korral tuleb TsÜS § 90 lg 2 järgi tühistatud tehinguga saadu üldjuhul tagastada alusetu rikastumise sätete kohaselt. Täpsemad selle nõude alused on sätestatud VÕS §-s 1028. Üürilepingu tühistamise korral peab üürileandja tagastama üürnikule üürilepingu alusel tasutud üüri ja üürnik üürileandjale üürilepingu alusel saadud asja kasutamisõiguse hariliku väärtuse (vt VÕS § 1032 lg-d 1 ja 2). (p 9)
|
| 3-2-1-66-13
|
Riigikohus |
13.06.2013 |
|
Seaduses on makseagendi ülesandena märgitud üksnes emitendi nimel väljamaksete tegemine (vt VPTS § 216 lg 2 p 1 esimene lause ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse § 10 lg 2 p 4). Makseagendi vahendusel ei saa teha emitendile sooritusi. (p 15)
VPTS § 13 lg 1 annab üksnes väärtpaberite emissiooni legaaldefinitsiooni ja ei reguleeri ajaliselt väärtpaberite emissiooniga tekkivate õiguste ja kohustuste piire, sh ei piiritle makseagendi ülesannete täitmist. (p 16)
|
| 3-2-1-133-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
Kindlustusvõtjal on õigus nõuda kahjuhüvitist koos käibemaksuga.
Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine.
Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.
Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine.
Hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurenemiseks, millest kindlustusvõtja pidanuks kindlustusandjat teavitama ning millest kindlustusvõtja pidanuks hoiduma. Üürniku lühiajaline lahkumine ei ole sündmus, mis vastaks VÕS §-de 443 ja 444 koosseisule. Samas tuleb igat kindlustusjuhtumit hinnata eraldi.
Kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 20. novembri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12).
VÕS § 480 lg 4 võimaldab erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni. Sellisel juhul kohaldatakse VÕS § 477 samal viisil, st et kahju suuruse arvestamisel lähtutakse üksnes ehitise taastamise kuludest. Kui pooled ei ole kokku leppinud kindlustusväärtusena kindlustatud ehitise taastamise maksumuse VÕS § 480 lg 4 järgi, siis tuleb arvestada VÕS §-s 477 sätestatut.
Kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks lugemine ei tähenda kokkuleppelises kindlustusväärtuses kokkuleppimist.
Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.
|
| 3-2-1-164-11
|
Riigikohus |
22.02.2012 |
|
Hagi kvalifitseerimine tähendab hageja nõude õigusliku aluse määramist lähtuvalt sellest, mis asjaoludele on hageja soovinud hagiavalduses tugineda. Hageja nõude kvalifitseerimine kõigi astmete kohtute ülesanne, sõltumata sellest, kuidas pooled ja alama astme kohtud on hagi kvalifitseerinud ja kas pooled on hagi kvalifikatsiooni vaidlustanud. Kohtud ei pea arvestama hagiavalduses esitatud seisukohaga nõude kvalifitseerimise vaid peavad ise selgitama, missugustele asjaoludele hageja soovib tugineda, ja juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile. Sama kehtib ka siis, kui hageja on oma nõude asjas esitatud asjaolusid arvestades vääralt kvalifitseerinud ja kostja on sellega nõus. Riigikohus peab TsMS § 688 lg 2 järgi hageja nõude õigesti kvalifitseerima. (p 12)
Hoolimata sellest, et riigivara võõrandamise korral on era- ja avalik-õiguslikud suhted omavahel põimunud, saab poolte vahel tekkinud õigussuhet käsitada eraõigusliku suhtena (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-10-00, p 11 ja Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi erikogu 20. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-01, p 17). (p 15)
VÕS § 1028 lg 1 kohaldub soorituse teinud ja soorituse saanud isiku vahelises suhtes (sooritussuhe), välja arvatud VÕS §-des 1030 ja 1031 sätestatud erandid. (p 13)
|
| 3-2-1-124-11
|
Riigikohus |
13.12.2011 |
|
Juhul, kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule isikule, on kindlustushüvitist saama õigustatud isikul jätkuvalt õigus nõuda kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Kindlustusandjal on eelkirjeldatud juhul kindlustusshüvitise õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj järgi.
Juhul, kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule isikule, on kindlustusandjal õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj järgi.
Kannatanu kaassüü kahju tekkimises ei välista kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12).
Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud. Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kanatud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures, kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib kohus seda vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses. VÕS § 139 kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Kostja taotlusel võib kohus hüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 järgi.
Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud. Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kanatud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures, kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib kohus seda vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses. VÕS § 139 kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16).
|
| 3-2-1-99-11
|
Riigikohus |
09.11.2011 |
|
TsMS § 264 lg 1 ei keela tunnistajale erinevate dokumentide näitamist. See säte annab kohtule laia diskretsiooniõiguse, otsustamaks, milliste märkmete kasutamist tunnistajal lubada. Ei ole välistatud, et asjaolu, et tunnistaja kasutas märkmeid, arvestatakse tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Sellisel juhul on tegemist tõendite hindamisega.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.
Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda nõuete osas, mis muutusid sissenõutavaks pärast võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulit 2002.a. Kui nõuded muutusid sissenõutavake enne 1. juulit 2002, siis tuleb kohaldada TsK § 231 lg-t 1. Samuti kohalduvad sellisel juhul kõik muud ENSV tsiviilkoodeksis sätestatud viivise arvestamise põhimõtted (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 13-24).
Alusetu rikastumise nõude esitamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja varasemast käitumisest nähtus, et ta ei kavatse kostja vastu nõuet kunagi esitada.
|
| 3-2-1-134-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
TööK § 128 lg 1 p-s 6 sätestatud juhul kohaldatakse kahjuhüvitisnõude aegumisele üldsätteid, s.o enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 ja kehtiva TsÜS § 150. Enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 143 lg 1 ja ITVS § 6 lg 1 ei kohaldu praeguses asjas, sest tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega (TsK § 448 ja VÕS § 1043), mitte töölepingu rikkumisest tuleneva nõudega.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-98-08.
Alusetust rikastumisest tulenev tagasinõude olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu.
Töökoodeksi kahju hüvitamise regulatsioon (IX peatükk "Tagatised tööliste ja teenistujate materiaalse vastutuse korral", § 125 jj) ei välistanud TsK-i ja alates 1. juulist 2002 ka VÕS-i alusetu rikastumise sätete kohaldamist, kui sellekohased eeldused olid olemas. Seega on isikul võimalik alternatiivselt tugineda kas asjaoludele, mis annavad aluse kohaldada TööK-i kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid või asjaoludele, mis annavad alust kohaldada TsK §-s 477 ja VÕS §-des 1037 jj alusetu rikastumise kohta sätestatut.
Töökoodeksi kahju hüvitamise regulatsioon (IX peatükk "Tagatised tööliste ja teenistujate materiaalse vastutuse korral", § 125 jj) ei välistanud TsK-i ja alates 1. juulist 2002 ka VÕS-i alusetu rikastumise sätete kohaldamist, kui sellekohased eeldused olid olemas. Seega on isikul võimalik alternatiivselt tugineda kas asjaoludele, mis annavad aluse kohaldada TööK-i kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid või asjaoludele, mis annavad alust kohaldada TsK §-s 477 ja VÕS §-des 1037 jj alusetu rikastumise kohta sätestatut.
TööK § 128 lg 1 p 6 kohaldamiseks on hagejal vaja muu hulgas tõendada, et töötaja tegi talle etteheidetavad teod ilma hageja korralduseta või nõusolekuta.
|
| 3-2-1-106-09
|
Riigikohus |
09.11.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-146-05. Üldise tõendamisreegli kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-146-05.
|
| 3-2-1-42-09
|
Riigikohus |
28.04.2009 |
|
Kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ei ole välistatud intressi nõudmine. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue muutub VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ei ole välistatud intressi nõudmine. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue muutub VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1- 54-08. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.
VÕS § 197 lg 1 kohaselt on tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
PankrS § 107 ei keela taotleda nõude tunnustamist väiksemas ulatuses, kui võlausaldaja oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekule. Kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.
|
| 3-2-1-140-08
|
Riigikohus |
04.03.2009 |
|
Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.
TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.
Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.
TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.
|
| 3-2-1-136-08
|
Riigikohus |
22.01.2009 |
|
Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 4 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused, ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. 1. jaanuaril 2009. a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatustega on TsMS § 654 lg-t 5 täiendatud teise lausega, mille kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.
VÕS § 1028 järgi saab üleandja nõuda üleantu tagasi soorituse saajalt, kuid erandina võimaldab seadus lisaks soorituse saajale nõuda raha tagasi ka kolmandalt isikult VÕS § 1030 lg 1 järgi kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul (VÕS § 80). Soorituse tegijal on VÕS § 1030 lg-s 1 nimetatud eelduste esinemisel õigus valida, kas ta nõuab VÕS § 1028 lg-st 1 tuleneval alusel saadu tagastamist lepingu poolelt või lepinguga soodustatud kolmandalt isikult.
|
Facebook
Twitter