3-2-1-21-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11). TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet. Lapse ülalpidamise asjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma (vt Riigikohtu 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11; 28. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas
nr 3-2-1-21-07, p 14). (p 11)
Lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 11)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi on alust siis, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-11, p 15; 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18; 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). (p 10)
Lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 11)
|
| 3-2-1-130-14
|
Riigikohus |
17.12.2014 |
|
1. juulist 2010 kehtiva PKS järgi saab alaealise lapse elatisnõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem. (p 15)
Kui lapse isana on sünniakti kantud mees, kes ei ole lapse bioloogiline isa ning samas soovitakse elatist lapsele mehelt, kes on lapse bioloogiline isa, siis ei saa esitada elatise nõuet viimase vastu ülalpidamiskohustuse täitmiseks enne kui on jõustunud kohtuotsus, millega rahuldati nõue isaduse kande vaidlustamiseks. (p 16)
|
| 3-2-1-120-14
|
Riigikohus |
26.11.2014 |
|
Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et lapse toidu- ja tervisekulu ei ole tõendatud, mistõttu maakohtu otsus ei ole selles osas põhjendatud. Olukorras, kus maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata, millistele tõenditele on rajatud tema järeldus toidu- ja tervisekulu suuruse kohta, ei saanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes jätta kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Sama paragrahvi lg 5 järgi pidi ringkonnakohus võtma kostja väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 nõudeid, kui jättis vastamata kostja väidetele eluasemekulu suuruse kohta. (p 14)
VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks. (p 13)
Riigikohus on selgitanud, et PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Vanemate kokkulepet lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta tuleb lapse elatisenõude lahendamisel arvestada ka juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud kohtumenetluses ja kinnitatud kohtumäärusega.
Riigikohus on TsMS §-st 432, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 järeldanud, et elatise kohta tehtud kohtuotsus või kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta välistab samas asjas kohtusse pöördumise (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25). Vaatamata eeltoodule sätestab seadus võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kuivõrd kehtivas seaduses sätestatakse analoogne regulatsioon PKS §-s 108, siis jääb kolleegium viidatud lahendis märgitud seisukoha juurde ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades.
VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks.
Vanemate kompromiss lapsele ülalpidamise andmise kohta jõustus vana PKS-i kehtivuse ajal, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem (PKS § 61 lg 1). Asjaolu, et uue PKS-i kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise (PKS § 97 p 1), ei mõjuta vana PKS-i alusel tehtud lapse ülalpidamist puudutava lahendi sisu ega tähendust. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks lapse ülalpidamise kohustuse täitmine. Ülaltoodut silmas pidades leidis ringkonnakohus ekslikult, et TsMS § 459 lg 2 asjas ei kohaldu. (p 13)
Ülalpidamise ulatuse sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kolleegium on selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15). (P 14)
Seadus sätestab võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). (p 13)
|
| 3-2-1-165-13
|
Riigikohus |
08.01.2014 |
|
Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. (p 13)
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem.
Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. (p 15)
Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. (p 16)
Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. (p 11)
Kui kohus leiab, et tunnistajate ütlustest ei piisa selleks, et tõendada ülalpidamiskohustuse täitmist, ja kostja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt tõendeid, tuleb kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada asjakohased tõendid lapse ülalpidamise kulude kandmise kohta. (p 14)
Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab. (p 12)
Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. (p 13)
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem.
Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. (p 15)
Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. (p 16)
|
| 3-2-1-136-13
|
Riigikohus |
04.12.2013 |
|
Õigustatud isik saab esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ja aasta jooksul enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. (p 13)
PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kohus saab seda asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. (p 12)
Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb aga arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. (p 14)
Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. (p 11)
Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. Algselt nõutava elatise suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). (p 16)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. (p 16)
|
| 3-2-1-69-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Miinimummääras elatis katab eelduslikult ka lapse eluaseme miinimumkulud.
Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb seaduses sätestatud miinimummäärast suurema elatise väljamõistmiseks lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Miinimummäärast suurema elatise saamiseks tuleb tõendada ka miinimumvajadustest suurem kulu lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks. (p 22)
Lapse eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 20)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Eluaseme kindlustamise kulusid saab mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Nende kulutuste eesmärgiks võib sõltuvalt eluaseme kasutamise õiguslikust alusest, krediidisuhetest jm asjaoludest olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine juhuks, kui eluruum nt hävib. (p 23)
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
|
| 3-2-1-78-13
|
Riigikohus |
26.06.2013 |
|
PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad kui last ülal pidama kohustatud isikud leppida omavahel kokku mh selles, et üks või kumbki vanem ei esita teise vanema vastu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõuet. Sellise kokkuleppe põhjuseks võib olla mh asjaolu, et kummagi vanema juures elab laps, või see, et üks vanem jätab teisele vanemale ühisvara jagamise käigus rohkem vara või soodustab muul viisil teist vanemat ega nõua selle hüvitamist, kuid soovib vastutasuks, et teine vanem ei nõua temalt lapse ülalpidamiseks elatist. Sellise kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikud omavahelisi suhteid. Samas vanemate kokkulepe ei välista ega piira üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist.
Vanemate kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud. Kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks tagasiulatuvalt elatist välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest. Seejuures tuleb arvestada ka seda, et kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi kõik lapse ülalpidamise kulud, jääb see kokkulepe vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda makstu kokkuleppe alusel teiselt vanemalt tagasi. (p 13)
Kohustatud isikut saab PKS § 100 lg 1 järgi kohustada ka tagasiulatuva ajavahemiku ülalpidamiskulude katteks maksma raha, kuid mõjuval põhjusel on võimalik määrata ülalpidamiskohustuse täitmine kindlaks ka muul viisil. Viidatud säte ei tähenda aga seda, et selle järgi saaks lugeda ajavahemikul enne hagi esitamist ülalpidamiskohustus täidetuks üksnes siis, kui kohustatud isik on sel ajavahemikul maksnud elatist.
Lapsele elatist välja mõistes tuleb arvestada vanemate kokkulepet ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. (p 13)
Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ei tule PKS § 101 lg-s 1 sätestatud ulatuses tõendada, kuid tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada. (p 15)
|
| 3-2-1-159-12
|
Riigikohus |
16.01.2013 |
|
Elatise maksmise viis on põhjendatud määrata kindlaks selliselt, et kohustada laste isa maksma elatist laste ema pangakontole. Määruse täitmise viisi kindlaksmääramine on eelkõige laste huvides, kuid lisaks on selle eesmärk tagada määruse selgus, et vältida võimalikke vaidlusi täitmise üle. Jõustunud kohtulahend on täitedokumendiks, mille alusel algatab kohtutäitur täitemenetluse.
Ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud.
Elatisehagi lahendamisel tuleb kohtul arvestada mh sellega, kui palju on laste isa hagejatele elatist maksnud kohtumenetluse ajal.
Elatise maksmise viis on põhjendatud määrata kindlaks selliselt, et kohustada laste isa maksma elatist laste ema pangakontole. Määruse täitmise viisi kindlaksmääramine on eelkõige laste huvides, kuid lisaks on selle eesmärk tagada määruse selgus, et vältida võimalikke vaidlusi täitmise üle. Jõustunud kohtulahend on täitedokumendiks, mille alusel algatab kohtutäitur täitemenetluse.
TsMS § 377 lg 4 võimaldab kõrgema astme kohtul lahendada hagi tagamine alates ajast, mil talle on esitatud kaebus alama astme kohtu lahendi peale. Kuna ringkonnakohus lahendab hagi tagamise alates ajast, mil talle on esitatud kaebus, on ka maakohtul õigus tagada hagi pärast otsuse tegemist ja apellandile kättetoimetamist, kuid enne kaebuse esitamist ringkonnakohtule.
Ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud.
Ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud.
|
| 3-2-1-160-12
|
Riigikohus |
16.01.2013 |
|
Elatise suuruse muutmist saab hagimenetluses nõuda TsMS §-de 497 ja 459 alusel. TsMS § 459 kohaldub ka määrusele, millega kohus kinnitas poolte kompromissi. (p 16)
Kuigi eelduslikult maksab elatist vanem, kes ei ela lapsega koos, ei välista PKS § 100 lg 2 esimese lause elatise väljamõistmist vanemalt, kelle juures laps elab. Eelkõige võib lapsel olla elatisenõue temaga koos elava vanema vastu juhul, kui ta elab ka teise vanemaga (st tal on mitu elukohta TsÜS § 14 lg 2 ja § 15 lg 1 järgi). Seega võib laps esitada hagi elatise saamiseks vanema vastu, kellega ta elab koos, kui viimane ei täida ülalpidamiskohustust. (p 15)
|
| 3-2-1-118-12
|
Riigikohus |
24.10.2012 |
|
Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal.
Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal.
Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust.
Lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.
Kuni 30.juunini 2010 tuleb mõista elatis välja enne 1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse ning alates 1.juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.Enne 1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi tuli elatise suurus määrata kindlaks vastavalt lapse põhjendatud vajadustele ning üldjuhul pidi kumbki vanem kandma pool lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud miinimum.Vanema töövõimetus ja teised ülalpeetavad lapsed andsid alust mõista vanemalt välja miinimummäärast väiksem elatis üksnes juhul kui vanema varaline seisund ei võimaldanud sellises suuruses elatist maksta.Kehtivas õiguses sõltub lapse ülalpidamise nõude suurus lapse vajadustest.Arvestada tuleb lapse tavalist elulaadi,mida talle tema vanemad saavad võimaldada.Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust.Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada,kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt tuleb arvestada,et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas,mille eest see vanem vastutab,st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist.Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.PKS § 105 lg 3 kohaldamisel tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada,mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu,et tal ei ole sissetulekut või et see on väike.Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata,peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek,millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid,ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda.Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt.Elatise suuruse määramiseks tuleb tuvastada nii lapse mõistlikud vajadused kui ka vanemate varaline seisund ning asjakohaste tõendite puudumise korral lähtuda eeldusest,et lapsel on õigus saada üksnes miinimumelatist.Laste huve puudutavas vaidluses võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.Kuna nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-s 4 kui ka kehtiva PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus,tuleb eeldada,et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär.Samuti tuleb eeldada,et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud.
Laste huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
|
| 3-2-1-26-12
|
Riigikohus |
23.04.2012 |
|
Elatist maksma kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise korral tuleb tema vastu esitatud elatishagi jätta PanrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Pärast elatisehagi läbi vaatamata jätmist saab elatist saama õigustatud isik esitada elatisnõude kohustatud isiku pankrotimenetluses PankrS § 44 lg 1 alusel. Pankrotimenetluses saab esitada tavapärases korras tunnustamiseks täitmata elatisnõuded, mis on arvestatud ülalpidamiskohustuse täitmise katteks kuni pankroti väljakuulutamiseni.
Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgnikult.
Võlgnik saab pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. Juhul, kui võlgnik ei pea ülalpidamist saama õigustatud isikut vabatahtlikult ülal, tuleb ülalpeetaval esitada pankrotimenetluse ajal pankrotivara arvel elatise saamiseks kohtule avaldus PankrS § 44 lg 1 järgi.
Juhul, kui võlgnik ei maksa pankrotimenetluse ajal vabatahtlikult lapsele elatist ja kuni pankrotimenetluse väljakuulutamiseni maksmata elatise saamiseks esitatakse nõue pankrotihaldurile või pankrotimenetluse ajal elatise saamiseks kohtule, väheneb PankrS § 108 lg 3 mõttes TMS § 132 lg 11 järgi ka võlgniku sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuet, ja selle arvel suureneb pankrotivara, mille arvel elatisenõuet rahuldada.
Võlgniku pankroti väljakuulutamisele järgneva aja elatisenõuded tuleb rahuldada pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. PankrS § 146 lg 1 p 2 alusel tuleb maksta enne jaotist välja üksnes PankrS § 147 alusel pankrotivarast pankrotimenetluse ajaks väljamõistetud hädavajalik elatis.
PankrS § 43 lg 3 alusel pankroti väljakuulutamise tõttu läbivaatamata jäetud elatise nõudes saab kohtumenetluse taastada üksnes juhul, kui nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata ja/või rahuldamata ja selle kohta ei tehtud kohtulahendit kui täitedokumenti PankrS § 168 mõttes. Kui nõude kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, ei ole menetluse taastamine põhjendatud. Siiski saab kohus taastada menetluse ka juhul, kui nõude kohta on küll olemas täitedokument, kuid see ei ole tehtud kogu nõude kohta.
Olukorras, kus pankrotimenetlust lõpetava määruse resolutsioonist ei nähtu selgelt, kas ja millise ajavahemiku kohta on kostja pankrotimenetluses hageja elatisenõue tunnustatud, on täitedokumendi toime ebaselge. Selline täitedokument ei takista enne pankrotimenetluse väljakuulutamist alustatud elatiseasjas menetluse taastamist. Menetluse taastamise korral saab selgitada, kas ja millises ulatuses on elatisenõude kohta olemas täitedokument.
Lisaks võib elatist saama õigustatud isik esitada ka täitedokumendi selgitamise hagi.
|
| 3-2-1-172-11
|
Riigikohus |
07.03.2012 |
|
Elatise tagasiulatuvalt väljamõistmisel tuleb arvestada ka sel perioodil vabatahtlikult tasutud elatisega ning mõista elatis tagasiulatuvalt välja ulatuses, mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-09, p 12). Üldjuhul saab alaealisele lapsele elatise tasumise kohustuse lugeda siiski täidetuks üksnes ulatuses, milles see maksti lapse vanemale (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p-d 12-13).
|
| 3-2-1-75-11
|
Riigikohus |
19.10.2011 |
|
Kui vanavanemad täidavad vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Kohtutäitur saab lõpetada täitemenetluse osas, milles vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse.
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem.
Alaealist last peavad eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus.
Eelkõige tekib vanavanemal asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita.
Kui lapse üks vanem täidab ülalpidamiskohustust, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib asenduskohustus üksnes teise vanema vanematel.
Vanavanematel ei teki lapse ülalpidamisel solidaarkohustust, nad vastutavad osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile.
Vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel lapselapse ülalpidamise kohustust, on õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Vanema ülalpidamiskohustus tuleb lugeda täidetuks vanavanemate makstud elatise ulatuses.
|
| 3-2-1-80-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
Kui pooled on kohtulikult kokku leppinud elatise maksmise n-ö netopõhimõttel, s.o tulumaksuta, peab kostja maksma tulumaksu võrra suuremat elatist või makstud tulumaksu hiljem hüvitama. Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist vähem tasutud raha osas ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta. Selle hagiga on võimalik paluda tuvastada, et kohtumääruse alusel peab kostja lisaks tasutud elatisele maksma ka n-ö tulumaksuosa (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
Õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Menetlusega seotud kuludena ei saa nõuda selliste kulude hüvitamist TsMS § 174 lg 7 järgi ka eraldi hagimenetluses.
Eelpool kirjeldatud reegel kehtib menetluse üldpõhimõttena ka lihtmenetluses.
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega.
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab TsMS § 56 lg 1 järgi kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-09, p 13).
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12).
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Koos kohtulahendiga menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 1741 lg 1 järgi tuleb vastaspoolele TsMS § 176 lg 4 teise lause järgi samuti tagada mõistlik võimalus avaldada seisukohta teise poole menetluskulude nimekirja kohta (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14).
Menetlusosalise üldine õigus anda seisukoht asja lahendamisel oluliste küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele tuleneb ka TsMS § 199 lg 1 p-dest 4 ja 6.
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Kõrgema astme kohtus lahendatakse asi üldreeglite järgi, st lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12). Sellest tulenevalt jäetakse lihtmenetluse asja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrgema astme kohtus menetluskulude väljamõistmine lahendamiseks TsMS § 174 järgses korras, st pärast otsuse jõustumist. Seejuures tuleb arvestada ka maakohtu otsuses märgitud kulude väljamõistmist, kui see jääb muutmata.
Eelkõige alaealisele lapsele elatise määramisel tuleb mh arvestada elatise saamise tõttu tekkiva tulumaksu maksmise kohustusega ning tagada, et lapse ülalpidamiseks jääks pärast tulumaksu maksmist piisavalt raha (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 22). Seega oleks tulnud tulumaksu kohustuse olemasolu arvestada juba elatise suuruse esmasel kindlaksmääramisel.
Samas ei ole tulumaksukohustuse olemasolu ainuüksi kohtulahendiga (sh kohtu kinnitatud kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks, kui tulumaksu tuli elatiselt maksta ka lahendi tegemise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 25, 26, 32, 33).
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, tuleneb viidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide järgimise kontrollimiseks. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Selles osas täpsustab kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 tehtud määruse p-s 16 märgitut, et Riigikohus tõendeid ei hinda.
Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
|
| 3-2-1-37-11
|
Riigikohus |
25.05.2011 |
|
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16 ja Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16).
Kohus võib enne 1. juulit 2010 esitatud hagi lapsele elatise saamiseks menetleda lõpuni hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 14).
Elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9 ja 10; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-07, p 11). Juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib TsMS § 369 järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 18), aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt.
Osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, samuti mõjutab täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine maksustamisperioodi tulust selle vanema varalist seisundit, kellel on seadusest tulenevalt õigus seda teha (vt Riigikohtu 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p-d 14-15).
Alates 1. jaanuarist ei tule elatist tulumaksuosa võrra suurendada. Tulumaksuosa võrra ei tule mh suurendada elatist, mis mõistetakse välja tagasiulatuvalt enne 1. jaanuari 2011 tekkinud ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kuid makstakse kohtulahendi alusel pärast 1. jaanuari 2011.
Otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva perioodi eest ühekordse summana välja mõista (vt ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36).
Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 21 mõtte kohaselt tekkis abikaasa ülalpidamise kohustus abikaasal üksnes siis, kui tema varaline seisund võimaldas teist abikaasat pärast alaealisi lapsi ülal pidada.
Kuigi 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse järgi on abikaasa kohustatud pidama teist abikaasat ülal samas järjekorras nagu oma alaealist last, võib abikaasa tulenevalt PKS § 107 lg-st 1 ja § 102 lg-st 2 vabaneda teise abikaasa ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles tema varaline seisund ei võimalda pärast alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmist abikaasat ülal pidada.
|
| 3-2-1-33-11
|
Riigikohus |
17.05.2011 |
|
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
Pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagi puhul saab kohus põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14).
Elatisehagi esitamisel lapse nimel tuleks hagis märkida, kuidas (mh kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda. Samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt.
Asjad, kus hagi esitati enne 1. juulit 2010, võib lõpuni menetleda hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga.
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16).
Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit ette nähtud ülapidamise suuruse määramisel arvestatava asjaoluna PKS § 99 järgi.
Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt ka nt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13).
Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20).
Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu 23. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10; 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16).
Alates 1. juulist 2010 saab elatise muutmise nõude aluseks olla üksnes TsMS § 459. Nimetatud säte kehtib TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
Pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagi puhul saab kohus põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14).
Elatisehagi esitamisel lapse nimel tuleks hagis märkida, kuidas (mh kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda. Samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt.
Kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, st kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16).
Alates 1. juulist 2010 saab elatise muutmise nõude aluseks olla üksnes TsMS § 459. Nimetatud säte kehtib TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.
Elatise suuruse kindlaksmääramisel saab lähtuda kehtivatest materiaalõiguslikult ülalpidamiskohustust reguleerivatest sätetest, mh PKS §-d 99 ja 102.
Elatise suurendamiseks peavad asjaolud olema muutunud nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva seaduse alusel.
|
| 3-2-1-164-10
|
Riigikohus |
16.02.2011 |
|
Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11).
Kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist ka siis, kui isaduse omaksvõtt oli ebaõige. See ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta (vt Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07)
Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11).
Vt Riigikohtu 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18.
Kolleegium jääb Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07 väljendatud seisukoha juurde, et kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige, kuid see ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Siiski, sellise kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta.
|
| 3-2-1-85-10
|
Riigikohus |
28.10.2010 |
|
TsMS § 217 lg 4 ja TsÜS § 116 lg 1 koosmõjust tulenevalt saab esindaja teostada kohtumenetluses esindatava tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi, sh esitada hagi, üldjuhul otseselt esindatava nimel, kuid esindatava esindusõigus võib tuleneda ka menetlustoimingu tegemisega seotud asjaoludest, sh hagiavalduse sisust ja sellele lisatud dokumentidest. Seejuures peab nii kohtule kui ka muudele menetlusosalistele olema väliselt äratuntav, et isik tegutseb kohtumenetluses esindajana teise isiku õiguste ja huvide kaitseks.
Kohus saab lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ja esindajal on esindusõigus. Seejuures tõendab seadusliku esindaja esindusõigust TsMS § 221 lg 1 järgi dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek.
1. juulil 2010 jõustunud PKS § 97 p 3, samuti enne seda kehtinud PKS § 63 järgi, on ülalpidamist saama õigustatud isikuks täisealiseks saanud laps. Seetõttu saab kohtule oma õiguste kaitseks hagi esitada täisealiseks saanud laps ja vastuhagi juba väljamõistetud elatise vähendamiseks või selle maksmise lõpetamiseks tuleb esitada täisealiseks saanud lapse vastu. Sellest johtuvalt saab täisealiseks saanud lapsele elatise väljamõistmise asja menetluses olla hagejaks ja elatise vähendamise või välja mõistmata jätmise vastuhagis kostjaks (menetlusosaliseks) üksnes täisealine laps ise.
Piiratud teovõimega täisealisel isikul on materiaalõiguse normist tulenev õigus saada ülalpidamist ning ta on vastava nõude kohtusse esitamise korral ühtlasi ka tsiviilkohtumenetlusõiguste ja -kohustuste kandja (menetlusosaline), kuid tal puudub üldjuhul võime kohtus iseseisvalt oma tsiviilmenetlusõigusi teostada ja -kohustusi täita ning tema õigusi ja huve peab kohtus kaitsma talle määratud eestkostja või ajutiselt eestkostja ülesandeid täitev institutsioon.
Kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 1. juulist 2010 tuleb PKS § 210 lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning mõista elatis välja 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel.
Isiku piiratud teovõime ei mõjuta isiku tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet, s.o isiku võimet omada tsiviilmenetlusõigusi ja kanda tsiviilmenetluskohustusi, mis TsMS § 201 lg-te 1 ja 2 järgi on igal isikul, kellel on tsiviilõiguse kohaselt olemas õigusvõime. Küll aga mõjutab isiku piiratud teovõime tema tsiviilkohtumenetlusteovõimet, s.o isiku võimet teostada kohtus oma tegudega tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. Piiratud teovõimega isikul tsiviilkohtumenetlusteovõimet TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul ei ole.
Piiratud teovõimega täisealisel isikul on materiaalõiguse normist tulenev õigus saada ülalpidamist ning ta on vastava nõude kohtusse esitamise korral ühtlasi ka tsiviilkohtumenetlusõiguste ja -kohustuste kandja (menetlusosaline), kuid tal puudub üldjuhul võime kohtus iseseisvalt oma tsiviilmenetlusõigusi teostada ja -kohustusi täita ning tema õigusi ja huve peab kohtus kaitsma talle määratud eestkostja või ajutiselt eestkostja ülesandeid täitev institutsioon.
Kohus saab lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ja esindajal on esindusõigus. Seejuures tõendab seadusliku esindaja esindusõigust TsMS § 221 lg 1 järgi dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek.
|
| 3-2-1-81-09
|
Riigikohus |
29.09.2009 |
|
Kuna Brüsseli I määruse üheks eesmärgiks on tagada, et liikmesriikide kohtulahendite vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks võimalikult kiire ja lihtne, saab kohus kohtulahendi tunnustamise ja täitmise menetluse peatada üksnes erandjuhtudel ning kohtul puudub vastava taotluse saamisel kohustus menetlus tingimata peatada. Välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetluse peatamist võimaldab Brüsseli I määruse art 37, mille 1. lõike järgi võib selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtulahendi tunnustamist, menetluse peatada, kui kohtulahend on tavalises korras edasi kaevatud. Välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse peatamise võimalus tuleneb Brüsseli I määruse art-st 46, mille 1. lõike järgi võib kohus, kellele on Brüsseli I määruse art-te 43 või 44 alusel esitatud kaebus, selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, menetluse peatada, kui kohtulahendi teinud liikmesriigis on selle lahendi peale esitatud tavaline kaebus või sellise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud.
Ülalpidamiskohustusi käsitlevate kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimuste osas saab kohaldada igal juhul Haagi 1973. a konventsiooni. Kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusele võib aga kohaldada nii Haagi 1973. a konventsiooni kui ka Brüsseli I määruse sätteid ning Eesti õigust üksnes osas, milles Brüsseli I määrus ei näe ette teisti. Kohtulahendi tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotleval isikul on Haagi 1973. a konventsiooni art 23 mõtte kohaselt õigus taotleda kohtulahendi täidetavaks tunnistamist ka Brüsseli I määruse alusel.
Nii Haagi 1973. a konventsiooni art 12, Brüsseli I määruse art 45 lg 2 kui ka TsMS § 623 lg 1 teise lause järgi ei või kohus kontrollida välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamisel kohtulahendi sisu. Kohus saab kontrollida üksnes Haagi 1973. a konventsioonis ja Brüsseli I määruses sätestatud kohtulahendi täidetavaks tunnistamise tingimusi.
Kohtulahendi täidetavaks tunnistamise üheks tingimuseks on Haagi 1973. a konventsiooni art 4 lg 1 p 2 järgi see, et kohtulahendit ei saa enam selle teinud riigi kohtus tavapärases korras vaidlustada. Siiski saab Haagi 1973. a konventsiooni art 4 lg 2 järgi tunnistada täidetavaks ka tavapärases korras vaidlustatavaid ajutisi esialgseid meetmeid ja esialgselt täidetavaid kohtulahendeid, kui selliseid lahendeid tunnustatakse ja täidetakse ka selles riigis.
Brüsseli I määruse art 41 järgi kuulutatakse kohtulahend täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõude täitmist ilma artiklite 34 ja 35 kohase kontrollimiseta. Poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi. Küll on võlgnikul õigus esitada maakohtu määruse peale Brüsseli I määruse art 43 järgi apellatsioon ja esitada selles kõik oma vastuväited maakohtu määrusele.
Lahendi peale, millega liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioon täitmismääruse taotluse kohta tehtud lahendi peale, keeldub menetlust peatamast või otsustab menetluse peatamise lahendi tühistada, ei saa enam kassatsiooni korras edasi kaevata.
Kohus saab kohtulahendi tunnustamise ja täitmise menetluse peatada üksnes erandjuhtudel ning kohtul puudub vastava taotluse saamisel kohustus menetlus tingimata peatada. Välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetluse peatamist võimaldab Brüsseli I määruse art 37, mille 1. lõike järgi võib selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtulahendi tunnustamist, menetluse peatada, kui kohtulahend on tavalises korras edasi kaevatud. Välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse peatamise võimalus tuleneb Brüsseli I määruse art-st 46, mille 1. lõike järgi võib kohus, kellele on Brüsseli I määruse art-te 43 või 44 alusel esitatud kaebus, selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, menetluse peatada, kui kohtulahendi teinud liikmesriigis on selle lahendi peale esitatud tavaline kaebus või sellise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud.
Tulenevalt Haagi 1973. a konventsiooni art 5 lg-st 4 võib kohus kohtulahendi tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keelduda, kui tunnustamiseks ja täitmiseks esitatud kohtulahend on vastuolus uue lahendiga ja uus lahend vastab tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimustele.
Nii Haagi 1973. a konventsioonis kui ka Brüsseli I määruses on reguleeritud üksnes välismaiste kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetlust ega ole puudutatud täitemenetlust ennast, mis toimub endiselt kohtuotsust täitva riigi siseriikliku õiguse järgi, kus huvitatud isikud võivad vaidlustada täitetoiminguid kooskõlas neile selle riigi õigusega antud võimalustega, kus täitmine aset leiab.
Lahendi peale, millega liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioon täitmismääruse taotluse kohta tehtud lahendi peale, keeldub menetlust peatamast või otsustab menetluse peatamise lahendi tühistada, ei saa enam kassatsiooni korras edasi kaevata (vt Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1991. a otsus kohtuasjas nr C-183/90: B. J. van Dalfsen and others vs B. van Loon and T. Berendsen).
Ülalpidamiskohustusi käsitlevate kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimuste osas saab kohaldada igal juhul Haagi 1973. a konventsiooni. Kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusele võib aga kohaldada nii Haagi 1973. a konventsiooni kui ka Brüsseli I määruse sätteid ning Eesti õigust üksnes osas, milles Brüsseli I määrus ei näe ette teisti. Kohtulahendi tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotleval isikul on Haagi 1973. a konventsiooni art 23 mõtte kohaselt õigus taotleda kohtulahendi täidetavaks tunnistamist ka Brüsseli I määruse alusel.
|
| 3-2-1-2-09
|
Riigikohus |
27.04.2009 |
|
Kui kohtu poolt kinnitatud kompromissis kokkulepitud elatis ei vasta lapse vajadustele ja vanema võimalustele, siis on vanemal õigus esitada hagi elatise suuruse muutmiseks. Kuid see ei anna isikule alust nõuda PKS § 70 lg 2 alusel elatise suurendamist tagasiulatuvalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega perekonnaseadus ei näe ette õigustatud vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud kompromissi muutmist tagasiulatuvalt. PKS § 70 lg 2 ei ole TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks. Isik võib nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud.
PKS § 61 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse otsustada elatise suuruse vähendamine alla kehtiva alammäära. Selleks võib kohus muu hulgas hinnata, kuidas mõjutab vanema töövõimetus tema sissetulekut. Kohus saab mõista elatise välja alammäärast väiksemas ulatuses juhul, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist alammääras. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise alammäära või jätta suurendamata elatist selle määrani.
PKS § 70 lg 2 ei ole TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks. Isik võib nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud.
|
Facebook
Twitter