3-3-1-52-13
|
Riigikohus |
28.04.2014 |
|
HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastu-argumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel.
Ärakuulamis¬õigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34)
Kaalumissituatsioonis ei ole haldusorgani ülesandeks üksnes võrrelda erinevaid huve ja selgitada välja neist kaalukamad. Haldusorgani ülesandeks on ka tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguvajaduste ja suundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. (p 31)
Kaalutlemisel arvestatud asjaolud peavad kajastuma antava akti põhjendustes. (p 32)
Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemine. (p 31)
Vabariigi Valitsus saab erandiks loa andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan käsitletavas diskretsioonisituatsioonis arvesse võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus. (p 30)
HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel.
Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34)
Eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei pruugi olla määrava tähendusega ega tingida haldusakti tühistamist. (p 38)
HKMS § 44 lg 5 ei piira kohalike omavalitsusüksuste kaebeõigust üksnes enesekorraldusõiguse sfääriga. HKMS § 44 lg 5 lubab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. (p 27)
HKMS § 44 lg 4 ei välista kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust ka menetlusõiguste rikkumise korral. (p 28)
Juhul, kui kaebeõiguse aluseks ei ole enesekorraldusõiguse riive, kontrollib kohus kohaliku omavalitsuse kohta antud haldusakti õiguspärasust üksnes selle omavalitsusüksuse kaitstavatest huvidest ja õigustest lähtuvalt. (p 29)
Kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel tegutsevad munitsipaalgümnaasiumid ei ole kultuuriomavalitsusasutused vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse § 24 p 1 tähenduses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes.
Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust rahvusvähemuse keeles. (p 26)
Munitsipaalgümnaasiumide õppekeele määramine on riigielu küsimus. Asjaolu, et PGS § 21 lg 3 annab kohalikele omavalitsustele õiguse taotleda seaduses sätestatud reeglist erandi tegemist, ei muuda seda valdkonda kohaliku elu küsimuseks. Kehtivatest seadustest ei tulene kohaliku omavalitsuse õigust otsustada gümnaasiumi õppekeele üle ega ka nõuda munitsipaalgümnaasiumides venekeelse õppe säilitamist. (p 25)
Kaalutlusõiguse kasutamise üle on kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Seetõttu ei ole kohtul võimalust võtta sisulist seisukohta ka korralduste nende järelduste kohta, mis puudutavad koolide eestikeelsele õppele üleminekuks valmisolekut. Sellise valmisoleku olemasolu või puudumise peab haldusorgan välja selgitama iga taotluses nimetatud kooli puhul eraldi ning valmisolekut kajastavad asjaolud peavad olema nõuetekohaselt tõendatud.
Kassatsioonkaebuste lahendamisel ei saa kolleegium tulenevalt HKMS §-st 229 hinnata, kas kaalutlemisel arvestatud faktilised asjaolud on nõuetekohaselt tõendatud. Kohus saab arvestada asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. (p 33)
PGS § 21 lg 3 on kooskõlas põhiseadusega ning rahvusvahelise õiguse normidega, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. (p 24) Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest vabatahtlik. Munitsipaal- ja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada.
PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses. Selline korraldus tagab munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks. (p 39)
|
| 3-3-1-68-12
|
Riigikohus |
04.03.2013 |
|
Tuginedes põhiseadusest tulenevale ülikooli autonoomia põhimõttele ja enesekorraldusõigusele, tuleneb ülikooliseadusest kõrgkooli õigus kehtestada eeldusaineteks konkreetseid õppeaineid. Ülikoolide institutsionaalne autonoomia hõlmab eelkõige teadus- ja õpetustegevuse vabadust, samuti sisemist organisatsiooni, juhtimisstruktuuri, töökorraldust ja tingimuste seadmist õppetööks. See võimaldab ülikoolil näha ette tingimused mõne õppeaine või õppekava läbimiseks (eeldusainete kehtestamine), kehtestada reeglid õppeainetele ja eksamitele registreerumiseks. Magistriastme õppeainetele registreerumise eeltingimusena eeldusainete läbimise kohustust ei saa pidada õigusvastaseks.
Õigus haridusele hõlmab ka kõrgharidust, kuid sõltuvalt haridustasemest erinevad selle õiguse ulatus ja avaliku võimu positiivne tegutsemiskohustus. Kõrgema haridustaseme puhul on lubatavad suuremad piirangud ja avaliku võimu kohustused on väiksemad. Riik ei ole kohustatud võimaldama kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses. Piirangute piisavaks õigustuseks võivad olla ka finantskaalutlused ja ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus ning ülikooli autonoomia.
Halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele. Samuti on vaidlustatavad haridustaseme omandamise lõpetamist tingivad otsustused või otsustused, mis piiravad isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel. Kohtupraktikas on peetud halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustaks vandetõlgi eksami komisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-87-04), pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-20-00, p 1) ning gümnaasiumi riigieksami (kirjand) tulemust (määrus asjas nr 3-3-1-97-08, p 10).
Ülikoolis bakalaureuseastme mõne eksami sooritamine positiivsele hindele võib olla vältimatu eeldus bakalaureuseastme õppe läbimiseks. Bakalaureuseastme ainete läbimine võib olla vältimatu eeldus magistriastme õpingute alustamiseks ja magistriastme eksamitele registreerumiseks. Ka juba teistkordne negatiivse eksamitulemuse saamine avaldab otsest mõju üliõpilase õigustele, kuna selle tõttu võib pikeneda õppeaeg. Riigieelarvevälisel õppekohal õppivale üliõpilasele aga võivad kaasneda rahalised kohustused täiendava õppeteenustasu näol. Sellised kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad hindamisotsustused vastavad eelhaldusakti tunnustele HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses ning neid on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega taotledes tühisuse tuvastamist ning muu, tõhusama õiguskaitsevõimaluse puudumisel õigusvastasuse tuvastamist.
Pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses oluline otsustusruum. Haldusasjas nr 3-3-1-97-08 on väljendatud seisukohta, et hindamisotsustus, s.o gümnaasiumi riigieksami tulemus, peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema ka sisuliselt kontrollitav. Nimetatud seisukoht ei ole täies mahus kohaldatava kõrgkoolis õppeprotsessi jooksul tehtavate hindamisotsustuste puhul. Nimetatud eksamite puhul peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Asjaolu, et hindamisel on tehtud sisuline viga, peab HKMS § 59 lg 1 lg-st 1 tulenevalt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja. Vajadusel tuleb hindamisotsustuse õiguspärasuse sisulisel kontrollimisel lisaks muudele tõenditele kasutada eksperdi arvamust (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 14).
Eksamitulemused, millega tehakse siduvalt kindlaks sellised asjaolud, millel on möödapääsmatu mõju ülikooli edaspidistele, õppijat puudutavatele otsustele õppetöö korraldamisel, vastavad eelhaldusakti tunnustele.
Avalik-õiguslik ülikool väljastab riiklikke lõpudokumente teostades sellega avalikku võimu ning üliõpilane on kõrg¬haridust omandades ülikooliga avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu toimub avalik-õigusliku suhte raames ka õpitulemuste kontroll ja hindamine. Hindamisprotsessi ja –otsustuse olemuse tõttu puudub hindamistulemustel kõrgkooliõppe protsessis regulatiivsus selle traditsioonilises tähenduses. Hindamistulemus ei ole üldjuhul suunatud otse õigussuhte tekkimisele, muutmisele või lõppemisele, kuid asjaolu (eksamihinde) õiguslikult kindlakstegemisega mõjutatakse ülikooli järgnevaid otsustusi riiklike lõpudokumentide väljaandmisel.
Eksamitulemusele kui hindamisotsustusele on omane ka välismõju. Kohtupraktikas (määrus nr III 3/1 10/94) on avalik-õiguslikku kõrgkooli vastuvõtmise ja eksmatrikuleerimise otsusteid tunnustatud välismõju omava haldusaktina. Selline mõju on ka eelhaldusaktidena mõistetavatel hindamisotsustustel. Üliõpilane ja kõrgkool ei ole õppe- ja õppetulemuste hindamise protsessis sisesuhtes.
Hindamisotsustuste iseärasusest tulenevalt võib eksamitulemus olla vormistatud haldusaktile tavapärasest erineval moel (vt nt määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 11). Sellistele otsustustele ei pea laiendama eelkõige põhjendamisnõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses. Eksamitulemuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda ka ülikooli enda poolt kehtestatud normidest (nt õppekorralduseeskirjas sätestatust) ning väljakujunenud akadeemilistest tavadest. Hindamisprotseduuri ja –otsustuste eripära tõttu on piisav kirjalikul eksamitööl vigade äranäitamine või tagantjärele selgituste andmine.
|
| 3-3-1-97-08
|
Riigikohus |
05.03.2009 |
|
Mitterahuldav eksamitulemus toob kaasa gümnaasiumi lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele). Seega tuleb halduskohtul otsust, mille kohaselt on riigieksam sooritatud mitterahuldavalt, tõhusa õiguskaitse tagamiseks sisuliselt kontrollida, kasutades vajadusel eksperdi abi.
Eksamitulemuse määratlemise puhul on tegemist otsusega, mis tehakse isikule teatavaks mitme erineva dokumendiga. Riigieksami tulemus tehakse isikule teatavaks riigieksamitunnistusega, millele ei märgita hinde kujunemist selgitavaid põhjendusi. Osa eksamihinde kujunemise põhjendustest esitatakse aga märgetena eksamitöö peal. Lisaks mõjutavad kirjandi hinnet mitmed subjektiivset hindamist nõudvad aspektid, mida kirjandi peale ei märgita. Hindamisotsuse terviklikku põhjendust ei pruugi otsuse adressaat seega teada saadagi. Enne kohtusse pöördumist peab isikul olema võimalik tutvuda eksamitööle märgitud eksamihinde kujunemist selgitavate märgetega. Eksamitööga tutvumine võimaldab isikul otsustada, kas eksamihinde määramisel on tema õigusi rikutud või mitte (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-52-00).
Mitterahuldav eksamitulemus toob kaasa gümnaasiumi lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele). Seega tuleb halduskohtul otsust, mille kohaselt on riigieksam sooritatud mitterahuldavalt, tõhusa õiguskaitse tagamiseks sisuliselt kontrollida, kasutades vajadusel eksperdi abi.
Enne kohtusse pöördumist peab isikul olema võimalik tutvuda eksamitööle märgitud eksamihinde kujunemist selgitavate märgetega. Eksamitööga tutvumine võimaldab isikul otsustada, kas eksamihinde määramisel on tema õigusi rikutud või mitte (vt ka Riigikohtu 21.12.2000 määrust asjas nr 3-3-1-52-00). Isik, kes on esitanud vaide riigieksami tulemuse peale, saab eksamitööga tutvuda alles pärast apellatsiooniperioodi lõppu. Seetõttu ei hakka eksamitulemuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöördumise tähtaeg kulgema riigieksamitunnistuse väljastamisest ega Apellatsioonikomisjoni otsuse teatavakstegemisest. Vaide esitamisel ei teadnud kaebaja eksamitulemuse kujunemise põhjuseid, vaid sai need teada alles pärast vaideotsuse tegemist, mistõttu HKMS § 9 lg 3 ei kohaldu.
|
| 3-3-1-85-08
|
Riigikohus |
19.01.2009 |
|
Põhiseaduse §-st 3 tuleneb täitevvõimu jaoks kohustus järgida talle delegatsiooninormiga antud volitusi ja neid mitte ületada. HMS § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Kohtupraktikas on rõhutatud, et volitusnormis sätestatakse määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus (vt Riigikohtu 20.12.1996. a otsust asjas nr 3-4-1-3-96).
PGS § 22 annab haridus- ja teadusministrile pädevuse vaid õpilaste gümnaasiumisse vastuvõtmise korra kehtestamiseks. Kohtupraktika kohaselt (vt Riigikohtu 22.03.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-5-01, p-e 15 ja 16) pole volitusnormi alusel kehtestatud korraga lubatav sätestada täiendavalt tingimusi, kui selline volitus delegatsiooninormist ei tulene. PGS § 22 ei kujuta endast volitusnormi, mis võimaldaks haridus- ja teadusministril lisaks seaduses sätestatule kehtestada gümnaasiumisse vastuvõtmiseks PGS §-s 28 sätestatust erinevaid tingimusi. PGS §-st 22 ei tulene ka edasivolitamise õigust, mis võimaldaks koolil ja kooli pidajal kehtestada kooli vastuvõtu sisulisi tingimusi ja kooli vastuvõtu korda.
PGS § 22 annab haridus- ja teadusministrile pädevuse vaid õpilaste gümnaasiumisse vastuvõtmise korra kehtestamiseks. Kohtupraktika kohaselt (vt Riigikohtu 22.03.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-5-01, p-e 15 ja 16) pole volitusnormi alusel kehtestatud korraga lubatav sätestada täiendavalt tingimusi, kui selline volitus delegatsiooninormist ei tulene. PGS § 22 ei kujuta endast volitusnormi, mis võimaldaks haridus- ja teadusministril lisaks seaduses sätestatule kehtestada gümnaasiumisse vastuvõtmiseks PGS §-s 28 sätestatust erinevaid tingimusi. PGS §-st 22 ei tulene ka edasivolitamise õigust, mis võimaldaks koolil ja kooli pidajal kehtestada kooli vastuvõtu sisulisi tingimusi ja kooli vastuvõtu korda. Seega ei võimalda kehtiv regulatsioon gümnaasiumisse vastuvõtmiseks kandidaatide paremusjärjestuse koostamisel lähtuda muudest tingimustest peale põhikooli lõpetamise tulemuste, nagu sätestab PGS § 28. Seadusandliku ega täidesaatva võimu tasandil pole sätestatud, et gümnaasiumisse vastuvõtmine sõltuks muudest kriteeriumitest ning õiguspäraseks ei saa pidada lähtumist ilma vastava volitusnormita kooli vastuvõtu korras sätestatud vastuvõtutingimustest.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ega selle alusel antud "Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vastuvõtmise, ühest koolist teise ülemineku, koolist lahkumise ja välja heitmise korrast" ei tulene üksikasjalikumaid tingimusi gümnaasiumisse astumiseks ning kooli pidajal puudub pädevus neid kehtestada. Kehtiva õigusega ei ole kooskõlas seisukoht, et süvaõppe puhul võib gümnaasium arvestada mõnede ainete tulemusi koefitsiendiga või omistada osadele põhikooli lõpetamise tulemustele kandidaatide paremusjärjestuse koostamisel teistest erinevat kaalu. Samuti ei põhine kehtival õigusel seisukoht, et sisseastumiskatsed on õigustatud vaid erikallakuga koolides.
Haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, on HKMS § 4 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud iga otsustust, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele ning haldusaktiga võib olla tegemist sõltumata sellest, kas ta on vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides (vt näit Riigikohtu 20.12.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-15-01). Kooli otsustus kooli vastuvõtmise või vastuvõtmata jätmise kohta kujutab endast haldusakti ka siis, kui see ei vasta haldusaktile kehtestatud vorminõuetele.
|
| 3-3-1-67-05
|
Riigikohus |
01.12.2005 |
|
Akadeemilise puhkuse andmisest keeldumine on vastavalt HMS § 43 lg-le 2 haldusakt.
Kohtu ülesanne on aidata kaasa kaebuse täpsustamisele. Kohus peab selgitama välja kaebuse eesmärgi ning sellele vastava kaebuse eseme ja liigi. Poolte võrdsuse tagamiseks peab kohus vajadusel kaebajale selgitama kaebuse täpsustamise vajadust ning andma selleks tähtaja (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-22-05). Kuid ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-05).
Üliõpilase eksmatrikuleerimine on haldusakt (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 1994. a otsus haldusasjas nr III-3/1-10/94). Eksmatrikuleerimise õiguspärasuse hindamisel saab halduskohus hinnata ka selle eelduseks oleva koolitustellimuslepingu ülesütlemise kehtivust (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-05).
Kui haldusakt on vormistatud kirjadena ja kirjades ei märgita vaidlustamisviidet, vaid antakse soovitusi edasiseks toimimiseks, siis võib adressaadile jääda mulje, et tema asja veel arutatakse. Sellisel juhul peab halduskohus kaebuse tähtaegsuse hindamisel selgitama välja, millal pidi adressaat aru saama, et tema taotluse kohta on tehtud lõplik lahend.
|
Facebook
Twitter