3-22-1218/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta vt RKHKm nr 3-3-1-95-07, p 14, 3-19-557/19. (p 11)
Järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmine mõjutab veekogu ja kaldakinnisasja omaniku õigusi vahetult ja kohe. Selline haldusakt piirab kinnisasja omaniku omandiõigust: ta ei või veekogu avalikku kasutust takistada ning peab lubama igaühel kasutada kallasrada (KeÜS § 37 lg 5 ja § 38 lg‑d 1 ja 4). (p 12)
Haldusorgan ei või piirduda vaid seaduses sätestatud teavitamise korra järgimisega, kui on ette näha, et see ei ole piisav selleks, et teave jõuaks huvitatud isikuteni, ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid (vrd RKHKm nr 3-3-1-31-03, p 26, 3-3-1-12-08, p 13, 3‑18‑913/85, p 14). Teavitamine on oluline tõhusa kohtukaebeõiguse tagamiseks (PS § 15) ja hea halduse põhimõtte järgimiseks (PS § 14). (p-d 14 ja 16)
|
| 3-20-2194/34
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.03.2023 |
|
Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud seda, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Ajalist määratlust ei ole võimalik tuletada ka VangS § 37 lg 3 sõnastusest. VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kohustu ei muutu sisutühjaks, kui tõlgendada sätet nii, et arst ei ole kohustatud kinnipeetava töövõimet hindama vahetult enne tööle määramist. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (vrd nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 18.1). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). (p 10)
Kinnipeetava tööle määramisel võib tema töövõimelisuse kindlaks teha ainult arst, mitte näiteks vastava erialase kvalifikatsiooniga õde (vt RKHKo nr 3-3-1-53-14, p 15). Tervishoiuteenust osutav õde saab anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramise käskkirja andmisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest (viidatud otsuse p 16). (p 10)
Kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb VangS § 37 lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele. Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Ka vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist antud arsti hinnangut, et kinnipeetav on töövõimeline, on võimalik teiste tõenditega ümber lükata (vrd viidatud otsuse p-d 20–21). (p 11)
Ka seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). (p 13)
Selliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb muu hulgas kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, vt ka otsus asjas nr 3 3 1 44-14, p 17). See, et kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (VangS § 52 lg 2) ja kinnipeetava tervises toimuvad muutused kajastatakse operatiivselt vangiregistris, ei taga täielikult seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja andmise hetkel kõik kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Seda aitab tagada kinnipeetava ärakuulamine enne tööle määramise käskkirja andmist, mille tulemusena võib muu hulgas selguda, et arst peab kinnipeetava töövõimelisust uuesti hindama. (p 13)
Üldjuhul kohus ise kinnipeetava tervisekaardi andmete alusel kinnipeetava töövõime kohta järeldusi teha ei saa. (p 14)
Kui vangla ei kuulanud kaebajat enne tööle määramise käskkirja andmist ära, peab vangla tõendama, et kaebaja väide ei vasta tõele (vt RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 21, ka RKHKo nr 3-3-1-24-13, p 17). (p 15)
|
| 3-20-556/72
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2023 |
|
HKMS § 62 lg 2 esimeses lauses on sätestatud, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama lõike teise lause järgi ei ole tõendil asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Sellel alusel saab keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest üksnes juhul, kui tõendatava väite kohta oleks kohtu hinnangul asja materjalide hulgas juba piisavalt tõendeid (RKHKo nr 3-19-2072/43, p 19). (p 13)
Vaidlustatud haldusakti andnud isikut saab kohtumenetluses üle kuulata üksnes menetlusosalise vande all ülekuulamise sätete alusel (HKMS § 64 lg 3 teine lause). Muude tõendite olemasolu korral ei ole selline erandlik tõendi kogumise viis tulenevalt HKMS § 64 lg-test 1 ja 2 lubatav. (p 15)
VangS § 64 lg-s 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvestamisel tuleb VangS § 11 lg 1 kohaselt lähtuda HMS-ist. HMS § 33 lg 1 järgi kohaldatakse haldusmenetluses tähtaegade arvutamisel TsMS-i sätteid. TsMS § 62 lg-s 1 viidatakse omakorda TsÜS-ile, mille § 136 lg 3 järgi saabub kuudes arvutatava tähtaja puhul tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Vastav päev on sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus (RKTKo nr 3-2-1-116-07, p 15 ja RKHKo nr 3-3-1-44-12, p 22). (p 17)
HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Ei saa välistada, et juhul, kui vanglaametnik on isiklikult distsipliinirikkumisest mõjutatud – nt on tema suhtes kasutatud solvavaid või ähvardavaid väljendeid või žeste –, võib ta olla isiklikult huvitatud kinnipeetava karistamisest. (p 19)
|
| 3-19-1838/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.01.2023 |
|
Kolleegium leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et kaebaja väljaviimisel tema suhtes ohjeldusmeetmete ja muude julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitatav halduse toimingutena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes. Toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh HMS §-st 56 tulenev haldusakti põhjendamise kohustus. Toimingu tegemist ei tule ka otsustada eelneva haldusakti andmisega. Julgeolekuabinõu õiguslikul kvalifitseerimisel toiminguks või haldusaktiks ei ole erinevalt kaebaja väidetust määrav mitte see, kas meedet kohaldatakse kaebaja taotlusel või vangla initsiatiivil toimuval väljaviimisel, vaid haldustegevuse sisu (kas eesmärgiks on kaasa tuua õiguslik tagajärg või on tegemist halduse faktilise tegevusega). Samuti ei muutu meetme olemus sellest, kas seda kohaldatakse saatebussi sees või väljaspool bussi. (p 11)
Kohaldatud abinõud, sh suhtluspiirangud, pidid tagama vangla turvalisuse oma kogumis ja koostoimes. Ühelgi kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõul ei olnud garanteeritud tõhusust. Vanglal oli kohustus tagada väljaviimise turvalisus ka olukorras, kus mõni kohaldatud abinõu osutub ebaefektiivseks või langeb ära. Kui kaebajale oleks võimaldatud füüsilist kontakti (nt kätlemist, kallistamist), lähestikku istumist või seismist vanglateenistusele tundmatu isikuga, oleks selle tulemuseks võinud olla nt relva või muu ohtliku eseme üleandmine kaebajale. Ükski kaebaja välja toodud muudest julgeolekuabinõudest ei oleks sellisel juhul suutnud tagada ohutust teistele isikutele. Samuti oleks sel juhul väga tugevasti vähenenud muude julgeolekuabinõude tõhusus kaebaja põgenemise ärahoidmisel. (p 26)
VangS § 46 lg 1 kohaselt, mis kehtis samas sõnastuses ka kaebaja väljaviimise ajal, kannab kinnipeetav vanglariietust, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses erandi puudumise tõttu oli kaebajal kohustus kanda vanglariietust ka väljaviimise ajal. Asjaolust, et väljaviimise ajal ei olnud justiitsminister kehtestanud VangS § 46 lg 3 alusel määrusega vanglariietuse kirjeldust ja kandmise korda, ei võtnud kaebajalt seda seaduses sätestatud kohustust. Seaduses erandi puudumisel pidi kaebajale olema selge, et ta viiakse vanglast välja vanglariietuses. Kaebaja ei ole 27. juuni 2016. a väljaviimise taotluses isiklikus riietuses väljaviimist vanglalt ka taotlenud. Vaidlust ei ole selle üle, et väljaviimise ajal kasutatud vanglariietus, sh riietusel kantav märgistus oleks erinenud kinnipeetava tavapärasest vanglas kantavast riietusest. Ei saa järeldada, et seadusest kaalumisruumita tuleneva kohustuse täitmisega soovis vangla kinnipeetavat avalikkuses eriliselt eksponeerida või tema kinnipeetava staatust põhjendamatult rõhutada. (p-d 31 ja 32)
Kaebaja ei väida, et talle oleks joogivee või tualeti kasutamise võimaldamisest keeldutud. Vangla tegevust ei saa pidada õigusvastaseks üksnes seetõttu, et ta ei avaldanud initsiatiivi kaebajale joogivee ja tualeti kasutamise võimaluse pakkumiseks. Nagu ringkonnakohus on õigesti märkinud, olid saatmisplaanis eraldi käitumisjuhised turvameetmete kohaldamiseks kinnipeetava poolt tualeti kasutamise olukorras, sh sellisel juhul käe ja jalaraudade eemaldamise võimalus. (p 35)
Ühestki rahvusvahelise, Euroopa Liidu või riigisisese õiguse aktist ei tulene kohustust võimaldada kinnipeetavale transporti sõidukis, milles on tagatud loomulik valgustus ja aknast väljavaatamise võimalus sõidu ajal. EIK on küll leidnud, et kinnipeetavate transporditingimused ei tohiks olla põhjendamatult halvemad miinimumnõuetest, mida riik on otsustanud tagada tavaelanikkonnale (EIKo Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 42; vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-15, p 21), kuid rõhutab, et seejuures tuleb arvestada kinnipeetavate transportimisega paratamatult seotud piirangute ja turvariskidega. Kinnipeetava transportimine sõidukis, mille akna ta võib purustada või mille aknast välja vaadates tal on võimalik teada oma täpset asukohta, on täiendav turvarisk (erinevalt nt kinnipeetava istekoha jalaruumi suurusest, mis lubab võrdlust tavatranspordiga). Samuti ei tulene kehtivast õigusest, et kinnipeetava väljaviimisel tema oma taotlusel tuleks kohaldada teistsuguseid transporditingimusi kui muul põhjusel toimuval kinnipeetava vanglavälisel transportimisel. Transportimisega seotud turvariskide olemus ei sõltu otseselt kaebaja väljaviimise põhjusest. (p 36)
Lähisugulase matusetalitusel oma pereliikmetega leina jagamine ja üksteisele toeks olemine on tavapärane osa inimlikust suhtlusest. Kolleegium möönab, et suhtluspiirangu kehtestamisega kaebaja sugulasi puudutavas osas riivati tema PS §‑dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi perekonna‑ ja eraelu puutumatusele. PS § 26 esimese lausega tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega. PS § 26 ja § 27 lg 1 kaitsevad perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses. Samas ei ole need õigused piiramatud, vaid PS § 26 teise lause kohaselt võivad riigiasutused ja nende ametiisikud seaduses sätestatud juhtudel ja korras sekkuda isiku perekonna‑ ja eraellu, kui see on vajalik muu hulgas avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmiseks või kuriteo tõkestamiseks. (p-d 16 ja 17)
Pole kahtlust, et ema matus on inimese jaoks emotsionaalselt raske sündmus, mille tõttu vajatakse lähedaste tuge ja inimlikku suhtlust. Oma olulisusele vaatamata ei kaalunud perekonna- ja eraelu puutumatus turvakaalutlusi siiski üles. Nagu kohtud on leidnud, võimaldati kaebajal saada vanglateenistuse vahendusel õelt lilleõis ema kirstule asetamiseks ning kaebaja jäädvustati koos sugulastega matusel tehtud fotole. Samuti ei olnud kaebajal mingit takistust jagada oma leina ja saada või pakkuda lähedastele tuge muude õiguspäraste vanglavälise suhtlemise viiside kaudu nii enne kui pärast matusetalitust. Tähtsusetu pole välja tuua, et korralduse p 1 kohaselt ei olnud keelatud kaebajal võtta teistelt isikutelt, sh perekonnaliikmetelt vastu kaastundeavaldusi. Ehkki kaebaja on väitnud, et saatemeeskonna liikmed keelasid sugulastel enne täielikult kaebajaga rääkimise, ei ole see väide siiski kohtueelses või kohtumenetluses ühest kinnitamist leidnud. Vangla seisukoha järgi ei ole põhjust uskuda, et ametnikud oleksid kaebajale suuliste kaastundeavalduste vastuvõtmise keelanud. (p 27)
EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. (p 37)
|
| 3-20-1083/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.12.2022 |
|
Kui kaebaja leidis, et kasutuses olnud talumaast jäi mingi osa erastamata ja tema esitatud taotlust talumaa erastamiseks täies ulatuses ei rahuldatud, tulnuks seda haldusakti vaidlustada talumaa erastamise ajal. (p 16)
MaaRS § 221 lg 2, MaaRSMSMS § 14 lg 8 ja erastamise korra punkt 321 on üheselt ja selgelt tõlgendatavad, et erastamiseks taotletav maaüksus peab „vahetult külgnema elamuga hoonestatud katastriüksusega“. /…/ Tegemist ei ole erastamise põhiseaduse vastase kitsendusega. Seadusandjal on maa erastamise tingimuste seadmisel ulatuslik kaalumisruum. Regulatsioon aitab ära hoida olukorda, kus maad erastataks ostueesõigusega kinnistute juurde nii, et seos omanikule kuuluvate elamute ja põllumajandushoonetega kaob. (p 18)
Ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna erastamise õigustatud subjektile üldjuhul veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu‑müügilepingud. /…/ Kuigi Riigikohus on leidnud, et ka maavanema pikaajaline tegevusetus võib teatud olukorras anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa (RKHKo nr 3-3-1-81-05, p 14), on kolleegium samas ka täheldanud, et usalduse kaitse ei ole absoluutne. (p 19)
|
| 3-22-348/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2022 |
|
Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. Kõigi metsateatiste kõigile huvitatud keskkonnaorganisatsioonidele kättetoimetamine ei aitaks kaasa kaebeõiguse tõhusamale teostamisele. (p 12)
Metsaregister ei ole loodud kasutajasõbralikuks otsingusüsteemiks, mis võimaldaks keskkonnaorganisatsioonil saada tõhusalt teavet näiteks kaitsealustele aladele, nende lähedusse või rohevõrgustiku aladele antud raielubade kohta. Ennast selle toimimisega kurssi viinud isikule põhimõtteliselt sellise info kättesaamist võimaldava WFS‑teenuse oluliseks puuduseks on see, et teenus ei võimalda tellida teavitusi. (p 14)
Olukorras, kus raielubade kaebetähtaeg ei hakka keskkonnaorganisatsioonide jaoks enamasti kulgema mitte teatiste metsaregistris registreerimisest, vaid HKMS § 46 lg‑s 7 sätestatud reegli järgi, ei pruugi olla raiest huvitatud isikute õiguskindlus tõhusalt kaitstud. Kui seadusandja soovib selles olukorras korda luua ning tagada, et keskkonnaorganisatsioonid tegutseksid raielubade vaidlustamisel kiiremini, on tal võimalik kehtestada eriregulatsioon raielubade avaliku teatavaks tegemise kohta. Et selline regulatsioon ei tooks endaga kaasa keskkonnaorganisatsioonide kaebeõiguse ebaproportsionaalset piiramist, peaks sellega koos käima raielubasid puudutava info senisest parem kättesaadavus. (p 16)
Keskkonnaorganisatsioonide kaebeõigus tuleneb Århusi konventsiooni art 9 lg‑st 3 ning KeÜS §‑dest 30 ja 31. Konventsiooni art 9 lg‑s 3 ette nähtud kaebeõiguse eesmärk on võimaldada tagada tõhus keskkonnakaitse (EKo C‑240/09, p 46). Kaebeõigus ei ole seejuures piiratud üksnes otsustega, millel on keskkonnale rasked tagajärjed (EKo C‑873/19, p 73). (p 8)
Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (HMS § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)
Haldusakti avalikult teatavaks tegemisest tuleb eristada teabe avaldamist. Avaliku tegevuse käigus loodav teave on eelduslikult avalik (AvTS § 4). Teave metsa paiknemise, pindala, tagavara, seisundi ja kasutamise kohta (vt MS § 9 lg 1) on lisaks ka keskkonnateave, mille tõhusa avalikustamise nõue tuleneb KeÜS § 26 lõikest 2. (p 11)
Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. (p 12)
HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud reegel kehtib sõltumata sellest, kas seadus kohustab haldusorganit haldusakti kaebeõigust omavale isikule isiklikult teatavaks tegema või mitte. Nõue, et kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti teatavaks tegemisest, teenib eesmärki tagada tõhus kaebeõigus (põhiseaduse § 15 lg 1). HKMS § 46 lg‑st 1 kui üldnormist tuleb lähtuda ka keskkonnaorganisatsioonide kaebuste puhul. (p 9)
Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)
|
| 3-20-120/49
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.11.2022 |
|
Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (RKHKo nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb HMS § 105 lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.
Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab HMS § 51 lg 1 tunnustele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (HMS § 98 lg 1). Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. (p 13)
Haldusakti resolutiivosa on HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule. Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. (p 14)
Halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (HMS § 55 lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega). (p 16.2)
Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. (p 16.4)
TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist. (p 18)
Pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3). (p 17)
|
| 3-19-292/72
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.11.2022 |
|
Rikkumise olulisuse jaatamiseks ei piisa rikkumiste suurest arvust, vaid olulise rikkumise mõõtu välja andev standardi nõuete rikkumine peab kujutama endast selge nõude või keelu rasket rikkumist, kusjuures tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses peaks olema selgelt ja konkreetselt esile toodud, milline mõju rikkumisel oli või võis olla (tõsised ja põhjendatud kahtlused arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte usaldusväärsuses). Lahti seletatult sisaldub eeltoodus ühest küljest materiaalõiguslik tingimus, millele oluliseks peetav rikkumine peab vastama, ning teisest küljest koormava haldusakti korrektse põhjendamise nõue, kusjuures esimest (st materiaalõigusliku tingimuse täidetust) pole kohtul võimalik kontrollida ilma teiseta (st haldusakti korrektselt põhjendamata). Riigikohtu üldkogu on koormava haldusakti põhjendamise kohta selgitanud, et põhjendused peavad võimaldama adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust ja samuti tagama kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3-20-1044/5, p 14). (p 16)
Vt RKHKo nr 3-19-897/45 annotatsioone. (p-d 10-12)
AudS § 87 lg 4 p 9 koosseisus ei ole erinevalt AudS § 87 lg 4 p-st 1 tingimust, et korduvad rikkumised peavad olema toime pandud kahe aasta jooksul enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist piirab ajaliselt selle asemel tingimus, et distsiplinaar- või väärteokaristus korduvate või oluliste rikkumiste eest peab olema kehtiv. Kuna (distsiplinaar)süüteoks võib olla ka Audiitorkogu liikme tegevus või tegevusetus, mida ei saa pidada korduvaks või oluliseks tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatu rikkumiseks (vt AudS § 144), ei piisa AudS § 87 lg 4 p 9 kohaldamiseks üksnes kehtiva distsiplinaar- või väärteokaristuse olemasolust, vaid tuleb kindlaks teha, et karistus on tingitud korduvast või olulisel määral audiitori tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatu rikkumisest. Sellisel juhul peab rikkumiste korduvus või olulisus esmalt olema tuvastatav distsiplinaar- või väärteomenetluses tehtud otsusest. Kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistamise automaatne tagajärg, tuleb tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses põhjendada seda, miks distsiplinaar- või väärteomenetluses tuvastatud rikkumised on niivõrd tõsised, et toovad kaasa tegevusloa kehtetuks tunnistamise. (p 18)
Vandeaudiitorile ei saa ette heita, et ta haiguslehel olles kvaliteedikontrollis ei osalenud. RakS § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument. Samal ajal töö tegemine võtab RakS § 60 lg 2 kohaselt õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid sellest ei tulene eeldust, et isikult saab sel ajal töö tegemist nõuda. Samas ei ole välistatud, et AudS § 87 lg 4 p 10 alusel saab tegevusloa kehtetuks tunnistada ka juhul, kui järelevalve takistamises puudub süü. Seda põhjusel, et lubamatu on olukord, kus audiitorteenust osutab isik, kelle tegevuse üle järelevalvamine on pikka aega võimatu. (p 21)
Kolleegium on oma pikaajalises praktikas lubanud haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada, kui haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20; viimati RKHKo nr 3-20-1214/98, p 11). See põhimõte ei võimalda aga haldusakti olemasolevaid põhjendusi uutega asendada. (p 17)
Vandeaudiitorile ei saa ette heita, et ta haiguslehel olles kvaliteedikontrollis ei osalenud. RakS § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument. Samal ajal töö tegemine võtab RakS § 60 lg 2 kohaselt õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid sellest ei tulene eeldust, et isikult saab sel ajal töö tegemist nõuda. (p 21)
Vt RKHKo nr 3-19-897/45 annotatsioone. (p-d 10 ja 13)
|
| 5-22-4/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
31.10.2022 |
|
Halduskohtul on korralduse õiguspärasuse hindamisel kohustus kontrollida, kas korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas (HMS § 54). Seega pidi ka halduskohus vaidlusaluseid norme haldusasja lahendamisel kohaldama ja hindama omal algatusel nende põhiseaduspärasust. Õigusnormi, sh pädevus- või volitusnormi saab kohus jätta kohaldamata üksnes juhul, kui see oli tema hinnangul põhiseaduse, Riigikogu ratifitseeritud välislepingu või Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Põhiseadusvastasuse ilmnemisel on kohtul kohustus alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kuna halduskohtul tuli vaidlusaluseid norme valitsuse pädevuse ja korralduste õigusliku aluse selgitamiseks kohaldada ning nende põhiseaduspärasust hinnata ja see mõjutas hinnangut vaidluse all olnud korralduste õiguspärasusele, on need normid asjassepuutuvad vaatamata sellele, et kohtul võis olla korralduste õigusvastasuse tuvastamiseks või nende kehtetuks tunnistamiseks ka muid põhjuseid.
Vaidlusaluste normide asjassepuutuvuse eitamise korral tekiks olukord, kus volitusnormi põhiseaduspärasusel oleks kohtuvaidluses praktiline tähtsus vaid muidu õiguspäraste (sh proportsionaalsete) täitevvõimu aktide puhul. Ka siis, kui on ilmne, et seadusandja ei tohi küsimuse lahendamist täitevvõimule delegeerida, peaks kohus esmalt veenduma, et meede pole ebaproportsionaalne või muul põhjusel õigusvastane. Samas pole ka korralduse proportsionaalsust võimalik hinnata volitusnormi kohaldamata. Proportsionaalsuse testi lähtealuseks on korralduse kui riigivõimu meetme eesmärk. See peab nähtuma korralduse aluseks olevatest normidest. Ka selleks, et eesmärk kindlaks teha, tuleb kohtul seega volitusnormi kohaldada.
Erinevad kohtuastmed võivad hinnata haldustegevuse õiguspärasust erinevalt. Asjaolust, et halduskohus on pidanud korraldust oma veel mitte jõustunud lahendis ebaproportsionaalseks, ei saa järeldada, et haldusakt on igal juhul sel põhjusel õigusvastane. Eitades volitusnormide asjassepuutuvust haldusaktides sisalduvate piirangute ebaproportsionaalsuse tõttu, seataks põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavus sõltuvusse asjaolust, mis on halduskohtumenetluses lõplikult kindlaks tegemata ja mida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil endal ei ole võimalik kindlaks teha. (p-d 29 ja 30)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Need põhimõtted kehtivad ka kriisiolukorras. (p 58)
Üld- ja üksikakte kehtestama volitavatele õigusnormidele kehtivad põhiseaduslikud nõuded ei pruugi olla täielikult kattuvad. Erinevalt üldaktide andmiseks volitavatest normidest ei toimu üksikakti andmiseks volitamisel materiaalses mõttes seadusandliku võimu (PS § 59) delegeerimist täitevvõimule. Korralduse kui üksikakti andmisel teostab Vabariigi Valitsus täidesaatvat riigivõimu PS § 86 mõttes. Sellest tulenevalt võib täitevvõim olla õigustatud üksikjuhtumite kaupa lahendama ka olukordi, mille üldist reguleerimist seadusandaja haldusasutustele delegeerida ei tohiks. Siiski peab ka norm, mis volitab haldusorganit piirama isikute õigusi korraldusega, olema selge ja täpne ning vastama piirangu intensiivsusele. Ka põhjendamatult üldised volitusnormid üksikaktide andmiseks võivad rikkuda õigusriigi põhimõtet. (p 60)
Põhimõttest, et intensiivsemale põhiõiguse riivele peab vastama täpsem volitusnorm, tuleneb ühtlasi järeldus, et üldiselt sõnastatud volitusnormist ei saa tuletada õiguslikku alust väga intensiivselt põhiõigusi riivavale piirangule. (p 66)
Seaduse reservatsiooni põhimõtte rakendamisel tuleb arvestada ka muude põhiseaduse normide ja põhimõtetega. PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. (p 68)
Riigi kaitsekohustusest tulenev tegutsemine erandlikus olukorras senitundmatute või uuelaadsete ohtude ennetamisel ei võta seadusandjalt kohustust reguleerida põhiõiguste piiramise seisukohalt kõige olulisemad küsimused seadusega, kuid seadusandja peab looma oma tegevuses tasakaalu riigi kaitsekohustuse ja seadusereservatsiooni põhimõtte vahel. (p 71)
Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)
Põhiõiguste riiveid võimaldavate normide selgusele ei pruugi alati tulla kasuks ulatuslik määratlemata õigusmõistete kasutamine, eriti kui nende mõistete sisu ja piirangute ulatus on seatud normidevaheliste viidetega üksteisest sõltuvusse. Õigusselguse põhimõte ei välista siiski määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist pädeva organi jaoks, sh ei saa määratlemata õigusmõistete ja kaalutlusõiguse kasutamist välistada põhiõigusi piirama volitavate normide puhul. Olukorras, kus nakkushaiguse tõkestamine nõuab täitevvõimult korraga mitmete vastandlike huvide ja paljude asjaolude arvesse võtmist, on keeruline kaalutlusõiguse ja määratlemata õigusmõistete kasutamisest loobuda. (p 63)
PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. Nendest põhiseaduse sätetest tuleneb õigus riigi normatiivsele ja faktilisele tegevusele, et igaüks saaks end kaitsta ja turvaliselt tunda. Sellele põhiõigusele vastab riigi kohustus kaitsta isikuid neid ähvardavate ohtude eest, muu hulgas luua piisav ja tõhus õiguslik regulatsioon nakkushaiguste ennetamise ja tõrje valdkonnas ning viia õigusaktidest tulenev ka ellu. (p 68)
Kuna riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, on riigil kohustus luua seadusega juba ennetavalt tõhus ja paindlik regulatsioon tegevuseks ka sellises olukorras, kus ohtlik ja epideemiliselt leviv nakkushaigus on senitundmatu või uuelaadne ja kõigi haiguse tõrjumiseks vajalike asjaolude, sh vajalike põhiõiguste riivamise võimaluste detailne ettenägemine ei pruugi olla võimalik. (p 69)
Volitusnormi proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane. (p 92)
Piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid PS § 12 lõikest 1 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust. Võrreldavate isikugruppide olukorda ei saa pidada nii erinevaks, et võrdsuspõhiõiguse riivet eitada. (p 46)
Volitustega oli hõlmatud õigus piiranguid erinevate isikugruppide kaupa põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne isikugrupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega piirangute kehtestamine ei olnud nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik. Kõigi isikute õiguste ühetaoline piiramine ei oleks võimaldanud tagada piirangute proportsionaalsust nende isikute suhtes, kelle tegevuse kitsendamine tõrjemeetmete eesmärke samaväärselt ei mõjuta (PS § 11). (p 56)
Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). (p 48)
Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). (p 48)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)
Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). Riivete intensiivsust ei vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid. Siiski vähendab õiguse elule riive intensiivsust seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. (p-d 48 ja 49)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)
Koroonahaiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena (PS § 18 lõige 2). (p 52)
Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)
Kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust (PS § 10). (p 50)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. (p 94)
HKMS § 109 lõike 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Seda normi tuleb analoogia korras kohaldada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 96)
Nii karantiinikohustusest kui kontrollitud tegevustes osalemise keelust tulenevad piirangud riivasid esmajoones kaebajate liikumisvabadust (PS § 34) ja mõjutasid intensiivselt nende igapäevaelu, ligipääsu teenustele ja üritustele (PS § 19 lõige 1). Samuti riivasid piirangud vähemalt osa kaebajate puhul õigust haridusele (PS § 37), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja piirasid õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lõige 1). Piirangud võisid negatiivselt mõjutada ka kaebajate perekonna- ja eraelu (PS § 26). Samuti piirab keeld lubada nõuetele mittevastavaid isikuid kontrollitud tegevustele sõltuvalt asjaoludest mitmesuguseid vastutava isiku vabadusõigusi, nagu ettevõtlusvabadus, privaatautonoomia, ühinemisvabadus (PS § 48) ja kunstiline eneseväljendusõigus (PS § 38 lõige 1). (p 45)
Vabariigi Valitsuse puhul on seaduse reservatsiooni väljendavaks erinormiks PS § 87 punkt 6, mille kohaselt annab valitsus määrusi ning korraldusi seaduse alusel ja täitmiseks. (p 58)
Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada Vabariigi Valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Seda eriti arvestades, et vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)
Piirangutest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine. Ehkki puudus otsene õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist, mille puhul ei saa rääkida täiesti vabast otsustusõigusest enda vaktsineerimise üle. Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). Inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus on kaalukas põhiseaduslik eesmärk. (p 68)
HMS § 51 lõigete 1 ja 2 koostoimest nähtuvalt on seadusandja käsitlenud üldkorraldust haldusakti eriliigina, mille üldisusaste on tavalisest haldusaktist suurem (on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikute ringile või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele), kuid halduse üldaktist (määrusest) väiksem. (p 88)
Ammendavalt määratava konkreetsusastme puudumine on üksikakti (sh Vabariigi Valitsuse korralduse) olemuslik, mitte HMS-ist tulenev tunnus. Seetõttu pole korralduse lubatava konkreetsusastme määramisel otsustavat tähtsust küsimusel, kas HMS § 51 lõikes 2 sätestatud üldkorralduse mõiste laieneb valitsuse korraldustele. (p 89)
Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)
Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)
Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab juhtumi piiritletust, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Kui reguleeritavate juhtumite kogum üheski nimetatud aspektis konkretiseeritud ei ole, siis tuleb see reguleerida üldaktiga. (p 77)
Pädevusnormid näitavad, milline võimuorgan peab riigis asjaomast avalikku ülesannet täitma. Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks rakendada. Avalikust ülesandest endast ei tulene asutusele volitust rakendada selle täitmiseks õigusi piiravaid meetmeid. PS § 3 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte kohaselt on avalik võim õigustatud tegutsema siis, kui õigusnormid näevad ette nii pädevuse kui ka volituse. Määrava tähtsusega pädevusnormid on praeguses asjas NETS § 27 lõike 3 teine lause ja § 28 lõige 6. Põhiseaduspärasuse korral tuleb neist normidest juhinduda ja nende valguses oli Vabariigi Valitsus ilmselgelt pädev koroonapiiranguid kehtestama. Ka põhiseadusvastasuse korral poleks korraldused tühised, sest valitsus ise ei saa pädevusnorme põhiseadusvastasuse motiivil kohaldamata jätta. Vaid kohus saab põhiseaduse rikkumise tõttu pädevusnormi kohaldamata jätta, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, lugedes haldusorgani ebapädevaks ja tühistades ebapädeva haldusorgani antud haldusakti. Haldusakt on tühine üksnes haldusogani pädevuse ilmselge puudumise korral. Seevastu ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63 tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54). (p 32)
|
| 3-21-2395/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.09.2022 |
|
HKMS § 47 lg 2, mille järgi kaebetähtaeg hakkab kulgema menetlust lõpetava lahendi teatavaks tegemisest, on kohaldatav nii kohustusliku kohtueelse menetluse kui ka vabatahtliku vaidemenetluse korral. (p 12)
Naaberkinnistul ehitustegevust märgates võib puudutatud isik põhjendatult arvata, et ehitusluba on antud projektile, mida talle on tutvustatud, ning eeldada, et KOV oleks teda teavitanud tema õigusi puudutavatest olulistest muudatustest projektis. Vastasel juhul muutuks menetlusosalise HMS § 40 lg-s 1 sätestatud õigus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited illusoorseks. (p 20)
Olukorras, kus KOV ei teavita piirinaabrit ei ehitusprojekti muutmisest ega ehitusloa andmisest, ei saa hoolsuskohustuse järgimiseks nõuda, et naaber siseneks ehitustegevuse algust märgates ehitisregistrisse, otsiks sealt välja ehitusloa ja ehitusprojekti ning kontrolliks üle, kas projekt on tema õigusi puudutavas osas samaks jäänud. Vastasel juhul pandaks riskid, mis tulenevad ehitusloa menetlust korraldava haldusorgani eksimustest, menetluses kolmanda isikuna osaleva naabri kanda. Kirjeldatud viisil haldusmenetlust läbi viies on haldusorgan puudutatud isikut ilmselgelt eksitanud. Sellega seotud risk kaebetähtaja kulgema hakkamise edasilükkumiseks jääb vastustaja kanda. (p 21)
Olukorras, kus KOV ei teavita piirinaabrit ei ehitusprojekti muutmisest ega ehitusloa andmisest, ei saa hoolsuskohustuse järgimiseks nõuda, et naaber siseneks ehitustegevuse algust märgates ehitisregistrisse, otsiks sealt välja ehitusloa ja ehitusprojekti ning kontrolliks üle, kas projekt on tema õigusi puudutavas osas samaks jäänud. Vastasel juhul pandaks riskid, mis tulenevad ehitusloa menetlust korraldava haldusorgani eksimustest, menetluses kolmanda isikuna osaleva naabri kanda. Kirjeldatud viisil haldusmenetlust läbi viies on haldusorgan puudutatud isikut ilmselgelt eksitanud. (p 21)
|
| 3-20-1247/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.09.2022 |
|
Kolleegiumi varasem praktika uuringu- ja kaevandamislubade kooskõlastamise kohta on kujundatud MaaPS varasema redaktsiooni põhjal. MaaPS muudeti 1. jaanuarist 2020 nii, et Keskkonnaamet ei saada KOV arvamuse andmiseks mitte kaevandamisloa eelnõu vaid kaevandamisloa taotluse. KOV-l ei olnud seetõttu praegusel juhul teada Keskkonnaameti seisukoht kaevandamise lubatavuse ja keskkonnamõju kohta. (p 13)
KeÜS § 43 lg 3 eesmärkidega läheks vastuollu olukord, kus KOV-l tuleks kujundada oma arvamus enne KMH tegemist. Kui KOV-l tuleb anda oma arvamus enne eelhinnangu tegemist, võib see aga nii minna. Keskkonnaamet ei või seetõttu pärast taotluse KOV-le saatmist jääda KeHJS järgi kohustusliku eelhinnangu andmisega ootama KOV arvamuse valmimist. Kui KOV talle arvamuse andmiseks ette nähtud kahe kuu jooksul Keskkonnaametilt KMH eelhinnangut ei saa, tuleb tal sellegipoolest seaduses sätestatud tähtaja jooksul taotluse kohta seisukoht kujundada. (p-d 23–25)
Üksikul omavalitsusüksusel ei ole ülevaadet maavarade levikust ning nende uurimise ja kaevandamise üksikasjadest. KOV ei saa niisiis langetada lõplikku otsust selle kohta, kas varustuskindlus piirkonnas on tagatud või mitte. See otsus on Vabariigi Valitsuse pädevuses. Varustuskindluse tagatus on üks asjaoludest, mis võib kinnitada riigi ülekaaluka huvi esinemist konkreetsel juhul (MaaPS § 55 lg 4). KOV-l pole siiski keelatud viia ennast ajakohaste ja usaldusväärsete andmete põhjal kurssi sellega, milline on eeldatav riiklik huvi, ning arvestada seda kohalike huvide kõrval lisaargumendina nii kaevandamist kooskõlastades kui ka kooskõlastamisest keeldudes. (p 31)
Kui kaevandamisloa menetluses tehakse KMH, tuleb KOV-l anda arvamus 21 päeva jooksul alates päevast, mil ta saab teate KMH aruande heakskiitmise kohta, mitte kahe kuu jooksul taotluse saamisest. See võimaldab KOV-l tugineda oma arvamuses KMH aruandele ning selle koostamise raames ekspertide väljaselgitatud andmetele. Mitmed KOV kooskõlastuse otsustamisel olulised küsimused sõltuvad sellest, millised on kaevandamisega kaasnevad keskkonnahäiringud ning nende leevendamise võimalused. (p-d 20–22)
KeÜS § 43 lg 3 eesmärkidega läheks vastuollu olukord, kus KOV-l tuleks kujundada oma arvamus enne KMH tegemist. Kui KOV-l tuleb anda oma arvamus enne eelhinnangu tegemist, võib see aga nii minna, kuna enne eelhinnangu valmimist ei ole teada, kas menetluses KMH tehakse või mitte. Isegi kui eelhinnangu põhjal selgub, et kavandatava kaevanduse keskkonnamõju ei ole Keskkonnaameti hinnangul KeHJS § 6 mõistes oluline, on tegu keskkonna valdkonnas pädeva haldusorgani analüüsi põhjal selgunud infoga, millest KOV saab oma kooskõlastuse otsustamisel tuge. Keskkonnaamet ei või seega pärast kaevandamisloa taotluse KOV-le saatmist jääda KeHJS järgi kohustusliku eelhinnangu andmisega ootama KOV MaaPS § 49 lg 6 kohase arvamuse valmimist. Eelhinnang tuleb koostada ja järgi KOV-le esitada niipea kui võimalik, seejuures võimaluse korral nii, et KOV-l jääks pärast eelhinnanguga tutvumist veel piisavalt aega oma arvamuse kujundamiseks. (p-d 23 ja 24)
KOV-l ei ole võimalik seada Keskkonnaametile siduvaid tingimusi loamenetluse üksikasjade kohta, kuigi KOV saab väljendada oma põhjendatud arvamust, et KMH on loa otsustamiseks vajalik. Olukorras, kus KOV leiab, et kaevandamise mõju võib olla kohalike huvide vaatepunktist lubamatult suur, oleks kaevandamisloaga nõustumine enne KMH tegemist ennatlik: KMH käigus alles tuvastatakse, kirjeldatakse ja hinnatakse kavandatava tegevuse olulist keskkonnamõju. KMH tegemine iseenesest ei garanteeri veel, et KOV vaatepunktist ülemäärast mõju ei esine. (p 32)
Kui haldusmenetluse üksikasjad pole õigusaktidega paika pandud, otsustab menetlust korraldav haldusorgan need kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1). Kaalutlusõigust kasutades tuleb haldusorganil jälgida, et ta ei läheks vastuollu menetlust reguleerivate normide eesmärgiga ning keskkonnalubade puhul ka keskkonnakaitse põhimõtetega (KeÜS 2. peatükk, 1. jagu). (p 21)
|
| 3-20-1548/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.09.2022 |
|
Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)
Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)
Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)
KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)
Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)
Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)
HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)
Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)
Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)
Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)
Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)
HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)
|
| 3-20-1214/98
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.07.2022 |
|
KeeleS § 12 lg 1 kohaselt on riigiasutusel või kohaliku omavalitsuse asutusel õigus nõuda võõrkeelse avalduse või muu dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde, v.a KeeleS §-s 9 sätestatud juhul. Kuigi KeeleS § 12 lg 1 räägib otsesõnu riigiasutustest ja kohaliku omavalitsuse asutustest, on see AdvS § 17 lg 7 teise lause ja HMS § 20 lg 2 kaudu kohaldatav ka advokatuuri aukohtu puhul. (p 8)
Huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine. Oma kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses. Kuigi huvitatud isikult avalduse eestikeelse tõlke nõudmine riivab tema AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud menetluslikku õigust, ei riiva see järelikult ühtegi tema materiaalset subjektiivset õigust. Kui aukohus oleks tõlkinud võõrkeelse avalduse ise, oleks kulud kokkuvõttes kandnud advokatuuri liikmed (vt AdvS § 141 lg 1). Võttes arvesse ka avalikku huvi eestikeelse asjaajamise vastu, on need kaalutlused piisavad, et KeeleS § 12 lg 1 alusel avalduse tõlget nõuda. (p-d 10 ja 11)
KeeleS § 12 lg-st 1 tuleneb asutusele kaalutlusõigus otsustamaks, kas nõuda võõrkeelse avalduse või dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta ei nõuaks eestikeelset tõlget, vaid tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad kulud kokkuvõttes jäävad. (p 9)
|
| 3-21-2230/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2022 |
|
Kui kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalevad kandidaadid, kelle rahvastikuregistri elukoha kanne ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, riivab see teiste kandidaatide passiivset valimisõigust, sest vähendab nende isikute võimalust osutuda valituks. Kolleegiumi hinnangul on see piisav, et jaatada isikute kaebeõigust vaidlustada teiste kandidaatide rahvastikuregistri elukoha kandeid. (p 10)
RRS § 68 kohustab isikut tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. See seaduse nõue muutuks sisutuks, kui puuduks võimalus kontrollida selle nõude täidetust. (p 11.2)
Kohaliku omavalitsuse üksuse poolt elukohateate alusel rahvastikuregistrisse tehtav kanne ei seisne üksnes andmete sisestamises, vaid ka nende õigsuse kontrollimises. Lisaks sellele on rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsuse vastu oluline avalik huvi. (p 12.2)
Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (korrakaitseseaduse § 2 lg 4). Riikliku registri andmed peavad olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (RKHKo nr 3-14-52261/59, p 12). Kui kohaliku omavalitsuse üksusele saavad teatavaks tõendid, mis tekitavad põhjendatud kahtluse, et registrisse kantud andmed võivad olla ebaõiged, peab ta elukoha andmete õigsust kontrollima. Seejuures võivad tõenditeks olla kõik HMS § 38 lg s 2 nimetatud tõendid ning kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte. Rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse tagamise eesmärk on kaitsta ka neid isikuid, kelle õigusi võib ebaõige kanne kaudselt puudutada. Isikul ei saa olla õigust ega õigustatud ootust riiklikus registris ebaõigete andmete kajastamiseks. (p 12.3)
RRS ei näe ette taotluse esitamist, kuid samuti ei ole seal sätestatud kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust kontrollida pidevalt kõigi isikute rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadresside õigsust omal algatusel. (p 15.2)
Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (KorS § 2 lg 4). (p 12.3)
Asjaolu, et kaebajate kaugem eesmärk võis olla saavutada selle kaebuse kaudu olukord, kus vaidlusaluste isikute kandidaadina registreerimise otsused tühistatakse, on eraldiseisev menetlus, mida ei saa pidada selle kaebuse eesmärgiks. (p 14.1)
|
| 3-20-2474/11
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.06.2022 |
|
TVTS i alusel vastustaja tehtav otsus isiku töövõime kohta ei ole kaalutlusotsus, vaid klassikalises mõttes hindamisotsus, ning et TVTS-is ei anta vastustajale võimalust jätta isiku töövõime vähenemine tuvastamata, kui seaduses sätestatud alustel on isiku töövõime vähenemine tõendatud. (p 16)
Töövõimet hinnatakse, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud töötukassa töötaja (edaspidi eksperdiarvamuse andja, vt TVTS § 7 lg 1 ja määrus nr 39 § 2 p 3) ning järgides määruses nr 39 eksperdiarvamuse koostamisele sätestatud juhiseid. Eksperdiarvamus koostatakse taotlusel olevate, TIS-i kantud ning muude, täpsustamise vajaduse korral kogutud, andmete alusel (määrus nr 39 § 5 lg 1). Eksperdiarvamus lähtub töövõime hindamise metoodikast ja hinnangus kasutatakse nii kehalise kui ka vaimse võimekuse hindamiseks nende võimekuste valdkondades ning võtmetegevustes piirangu raskusastme väljaselgitamiseks punktisüsteemi skaalaga 0 (piirang puudub) – 4 (piirang on täielik) (vt määrus nr 39 § 6 lg 3). Ühe võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste võrdub küsimuste punktiväärtustest suurimaga. Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga. Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1 (vt määruse nr 39 § 6 lg-d 4–6). Kui punkte tuleb 4 või rohkem, tuleb hinnata töövõime ulatust (määruse nr 39 § 8). (p 18)
Eksperdiarvamuse andja ja töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. (p 25)
TVTS § 6 lg 4 ei näe ette, et isikul tuleks kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käia erinevate arstide vastuvõtul, vaid piisab üldjuhul ühest. Normide järgi piirdub isiku kohustus TVTS § 6 lg-s 4 sätestatuga ning ei saa eeldada, et ta teaks omal algatusel vajadusest külastada veel arste selleks, et saada taotletu. (p 29)
Vastustaja peab hoolitsema selle eest, et hinnatakse õiget valdkonda ja võtmetegevust, isegi kui taotleja ei ole seda õiges kohas nimetanud. Oluline on see, et taotleja on piirangu välja toonud. (p 32)
Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon, vt HMS § 4 lg 1). Hindamisotsustega on tegemist aga siis, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 12). (p 17)
Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel (määruse nr 39 § 8 lg 6). Eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh vajadusel teise eksperdi arvamusega, et oma seisukoht kujundada (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 22). Tegu on tõendiga, mida saab halduskohtus hinnata ja teiste tõenditega ümber lükata (RKHKo nr 3-17-1110/84, p 24, vrd RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Töötukassa peab vaidluse korral kontrollima, kas eksperdiarvamuse andnud arst on töövõimet igakülgselt hinnanud, sekkumata samal ajal arsti ekspertteadmisse (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 20 jj), ning vajadusel peab töötukassa koguma täiendavat teavet. (p 19)
Haldusorgani hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. Siiski võib kohus olla rohkem vaoshoitud haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). Kuigi töövõime hindamine eeldab meditsiiniteadmisi, on tegemist intensiivse riivega. Lisaks esineb hindamiseks võrdlemisi tihe õiguslik raamistik (määrus nr 39 § 6 lg 3 (raskusastmele vastavad punktid), § 8 lg 2 (töövõime ulatus)), mistõttu ei saa kohus piirduda vaid ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga. Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Seevastu ei saa kohus asuda eksperdiarvamuse andja asemele ja prognoosida isiku tervisliku seisundi kulgu. (p 20)
Kui tervise infosüsteemi andmed on ebapiisavad, tuleb küsida taotleja tegutsemisvõime täpsustamiseks täiendavaid terviseandmeid taotluses nimetatud arstidelt. Sellise nõude sätestab määruse nr 39 § 5 lg 1 p 3. (p 28)
Suur halduskoormus ei võta vastustajalt kohustust jälgida taotluste menetlemisel seadustest ja määrustest tulenevaid nõudeid, sealhulgas haldusmenetluse põhimõtteid (vt ka TVTS § 1 lg 3): uurimis- ja põhjendamiskohustust (HMS §-d 6 ja 56), vältida kiirustamist ja pealiskaudsust, vajadusel selgitada isikule tema õigusi ja kohustusi (HMS § 36) ning tagada õigus olla ära kuulatud (HMS § 40). Nende põhimõtete järgimine aitab ka ära hoida hilisemaid vaide- ja kohtumenetlusi. (p 31)
Töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4). (p 32)
|
| 3-21-150/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.06.2022 |
|
HKMS § 20 lg 1 järgi on isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse kaasamine kohustuslik, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. Kolmanda isiku kaasamine ei nõua täit kindlust, et kohtuotsusega tema õiguste või kohustuste üle ka tegelikult otsustatakse. Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Näiteks eristuvad teiste hulgast need isikud, kellele kuuluvad kinnistud maa-alal, mille avalik-õiguslikku seisundit üldkorraldus reguleerib. (p 16)
Juhul kui vaidlusalune haldusakt on kaasamist taotlevale isikule üksnes koormav ja võimalik kohtulahend saab tema õigusi ja kohustusi mõjutada ainult soodsalt, ei ole tema kolmanda isikuna kaasamine õigustatud. Sellisel juhul oleks tal soovi korral võimalus oma õigusi kaitsta ise halduskohtule kaebust esitades. (p 17)
Erinevalt kolmanda isiku kaasamisest on HKMS § 24 lg 1 alusel haldusorgani kaasamise osas kohtul ulatuslik kaalutlusruum. Haldusorgani kaasamise mõte on võimaldada kohtul vajaduse korral otsida abi asja õigeks lahendamiseks. Seejuures võib kohus lähtuda mh otstarbekuse kaalutlustest. Haldusorgani kaasamata jätmine ei mõjuta tema subjektiivseid õigusi ning HKMS ei näe sellisel puhul ette ka kaasamata jätmise vaidlustamise võimalust. (p 18)
Haldusakt, mis kehtestab kinnistutele muinsuskaitselised piirangud, reguleerib kinnistute avalik-õiguslikku seisundit. Selline haldusakt seab kinnistutel omandiõiguse realiseerimisele MuKS-st tulenevad kitsendused, kuid samas on sellel kinnistuomanike õigustele ka soodne mõju, olles suunatud kinnisasjade ja neil paiknevate ehitiste kaitsmisele ja säilitamisele. (p 17)
|
| 3-20-1631/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.06.2022 |
|
Vastustaja ei pea selgitamiskohustust täites suunama kaebajat soodsaima valiku juurde. Selgitamiskohustuse eesmärk on nõustada isikut iseseisva otsuse tegemisel, kuid seejuures ei tohi menetlusosalist mõjutada. (p-d 10 ja 12)
Uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend. Sellist ajendit ei ole, kui taotluse ja selle põhjal hõlpsalt leitavate avalike andmete alusel on kõik otsuse tegemiseks vajalikud asjaolud haldusorganile teada. (p-d 11 ja 12)
|
| 3-20-1150/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.05.2022 |
|
Mistahes hinnatingimuste muutmine lepingus ei ole lepingu üldise olemuse muutmine, kuigi muudatus võib seejuures olla oluline RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2 kohaselt. Hankelepingu olulise muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu (vt EKo nr C-454/06: Pressetext, p 59). Sisult ebaolulised muudatused on lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata (RHS § 123 lg 1 p 7). RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk seevastu on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk kvantitatiivselt (de minimis muudatused; vrd Pressetext, p 61). Lisatingimusena ei tohi sellised muudatused tuua kaasa hankelepingu üldise olemuse muutmist. See aga on hoopis kolmas muudatuste kategooria, tähistades hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme muutmine. Selliseks muudatuseks võiks lugeda ka hankelepingu liigi muutmise (nt teenuselepingu muutmise kontsessiooniks).
Kohtute vea põhjuseks võib olla RHS § 123 lg 2 sõnastus, mille kohaselt on lepingu muudatus oluline, kui sellega muudetakse lepingu „üldist olemust“ märkimisväärselt. RHS § 123 lg-ga 2 üle võetud direktiivi 2014/24 (hankedirektiiv) art 72 lg 4 sellist seost ei loo. Seal on hankelepingu oluliseks muutmiseks loetud olukorrad, kus hankeleping muutub „olemuselt olulisel määral“. RHS § 123 lg 1 p-ga 1 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg 2 teisest lausest nähtub, et lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist. Niimoodi tuleb tõlgendada ka RHS § 123 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Lepingu üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi. (p-d 17–19)
RHS § 123 lg 1 p 1 ei välista riigihanke alusdokumentides sisaldunud lepingutingimuste muutmist. See säte teeb vähese rahalise väärtusega (de minimis) lepingumuudatuste puhul erandi RHS § 123 lg 2 p-ga 1 kaitstavast põhimõttest, et riigihankes osalemise tingimused peavad alusdokumentide kaudu olema võimalikele osalejatele ettenähtavad. RHS § 3 p-dest 1 ja 2 ning nendega üle võetud EL normidest ei tulene keeldu läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest vähemalgi määral taganeda. (p-d 20 ja 21)
Praeguses asjas ei võimaldanud RHS § 123 lg 1 p 1 avaliku teenindamise lepingut (ATL) muuta, sest ühistranspordikeskusel ei saanud tekkida veendumust, et lepingu väärtus ei kasva üle selles sättes lubatud määrade. Ei muudetud küll lepingu üldist olemust, kuid puudub võimalus kontrollida, kas muudatus jääb selles normis sätestatud kvantitatiivsetesse piiridesse. Kuna liinikilomeetri maksumuse muutmise taotlemisel on muudetud lepingu kohaselt määravad esmajoones vedaja tegelikud kulud ning tegelikud kulud ei ole usaldusväärselt prognoositavad, saaks ka lepingu muudatuse väärtusele anda täpse ja kindla hinnangu vaid tagantjärele, pärast lepingu kehtivusaja lõppemist. Tegelikkuses ei pruugi vastustaja liinikilomeetri maksumust üldse või vähemalt mitte igal perioodil maksimaalselt piirmäärani suurendada, sest seda ei pruugi toetada vedaja tegelikud kulud, riigieelarvest eraldatud vahendid või ministri kehtestatud kõrgeim hind (ÜTS § 31 lg 2 p 3 ja lg 4). Samas ei saa olla kindel, et lepingu kogumahu muutus jääb allapoole RHS § 14 lg-s 3 viidatud rahvusvahelist piirmäära. (p-d 29–34)
Ühistranspordiseadus võimaldas ühistranspordikeskustele halduslepinguga anda üle hankija pädevused avaliku teenindamise lepingute (ATL) sõlmimisel ning selliseks pädevuseks on RHS § 123 lg-st 1 tulenevalt ka lepingu muutmise pädevus. (p 23)
Käesolevas kohtuasjas tuleb eristada liinikilomeetri maksumust ja selle piirmäära, kusjuures piirmäära muutmine ei too kaasa vältimatut kohustust muuta liinikilomeetri maksumust (vrd RKHKo nr 3-19-312/25, p-d 24-25). Halduslepingust nähtuvalt oli sõidukilomeetri hinna ja piletihinna kehtestamise ainupädevus Maanteeametil. Samasugune vastustaja pädevus tuleneb õigupoolest juba ÜTS § 31 lg-st 4. Sellest sättest nähtub, et sõidukilomeetri hinna kehtestab bussiliikluses sõitjateveol maakonnaliinidel ühistranspordikeskuse ettepanekul Maanteeameti peadirektor käskkirjaga. Sellest sättest ei tulene Maanteeameti ainupädevust liinikilomeetri maksumuse piirmäära arvutamise valemi muutmiseks. ÜTS-st, ATL-st ega mujalt ei nähtu, et ATL-s kokkulepitud valemi alusel arvutatava liinikilomeetri maksumuse piirmäära suurendamine tooks automaatselt, st ilma Maanteeameti peadirektori käskkirjata kaasa liinikilomeetri maksumuse suurenemise või kohustaks Maanteeametit liinikilomeetri hinda tõstma. (p 27)
HMS § 104 ning RHS § 121 lg 1 p 1, lg 4 ja § 123 koosmõjust tulenevalt võib hankija teha HMS § 104 lg-s 2 sätestatud muutmisotsuse ka siis, kui hankelepingu muudatuse tühisust ei ole tuvastatud RHS-s sätestatud korras. See aga eeldab, et üksikisikust lepingupool oli hankelepingu muudatuse tegemisel selle õigusvastasusest teadlik või on täidetud mõni muu HMS § 104 lg-s 1 sätestatud tingimus. (p 38)
Tuginemaks HMS § 104 lg 1 tähenduses asjaolule, et teine lepingupool oli halduslepingu õigusvastasusest teadlik, tuleb haldusorganil esitada otsesed või kaudsed tõendid selle kohta, et teine lepingupool sai aru lepingu õigusvastasusest. Kaudseks tõendamiseks võib olla piisav see, et üksikisik oli teadlik asjaoludest, millest tuleb asjaomases valdkonnas tegutseval ettevõtjal selgete normide alusel vältimatult järeldada lepingu õigusvastasust. Piisav ei ole see, et ettevõtja oli teadlik asjaoludest, mis alles hoolikamal uurimisel või nõustaja abi kasutamisel oleks viidanud õigusvastasusele või oleks pidanud tekitama lepingu õiguspärasuses kahtluse. (p 38)
Hoolas ettevõtja peab hankelepingu muutmisel tegema mõistlikke pingutusi muudatuse õiguspärasuses veendumiseks. See kehtib ka siis, kui ettepanek lepingu muutmiseks tuleb haldusorganilt. Ainuüksi hoolsuskohustuse rikkumine ei anna samas haldusorganile alust avalik-õiguslikku hankelepingut HMS § 104 lg 2 alusel ühepoolselt muuta. Kui sellistel juhtudel kahjustab lepingu muutmine raskelt ülekaalukat avalikku huvi, on haldusorganil võimalik lepingut muuta või see lõpetada HMS § 102 lg 2 alusel sõltumata üksikisiku teadmisest. (p 39)
|
| 3-16-1562/104
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.05.2022 |
|
Seejuures ei ole ministeeriumil kooskõlastuse andmisest keeldumisel kaalutlusõigust, vaid üksnes asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nendest juhindudes otsuse tegemise õigus. Ministeeriumil tuli kooskõlastuse andmist otsustades seega esiteks selgitada välja vajalikud asjaolud, teiseks subsumeerida tuvastatud asjaolud õigusnormi alla, et tuvastada, kas mõju riigikaitselise ehitise töövõimele esineb, ja kolmandaks, kui esines, siis kas mõju on selline, et see tuleb lugeda töövõime vähenemiseks määruse nr 16 § 61 lg 2 mõttes. Jaatava vastuse korral tuli Kaitseministeeriumil keelduda kooskõlastuse andmisest. (p 22)
Tulenevalt EhS § 120 lg 1 esimesest lausest ja LennS § 35 lg-st 61 oli Toila vallal tuulepargi ehitusloa menetluses kohustus kooskõlastada ehitusprojekt Kaitseministeeriumiga. Seejuures tähendab ehitusloa eelnõu kooskõlastamine ühtlasi ehitusprojekti kooskõlastamist, sest ehitusluba annab õiguse ehitada vaid loa andmise aluseks olnud projekti kohaselt (EhS § 12 lg 1 ja § 38 lg 1; vt RKPJKo nr 5-20-12/9, p 51). (p 20)
Kaitseministeeriumi kooskõlastusele tuleb kohaldada LennS § 35 lg 61 kolmandas lauses sätestatud 30-päevast tähtaega. Pooled ei vaidle selle üle, et Kaitseministeerium andis selle tähtaja jooksul teada, et ta ei kooskõlasta ehitusprojekti. (p 21)
EhS § 120 lg 1 p 3 kohaselt on kooskõlastamisel hinnatavaks asjaoluks ehitise püstitamise tulemusel riigikaitselise ehitise, sh selles paikneva raadiosüsteemi töövõime vähenemine. Määruse nr 16 § 61 lg-s 2 on sätestatud keeld vähendada ehitise püstitamise, laiendamise või ümberehitamisega raadiosüsteemi töövõimet, mis on kindlaks määratud määruse nr 16 § 61 teistes lõigetes (vt ka määruse nr 16 § 1). Projekti mittevastavus määruse nr 16 § 61 lg-le 2 koostoimes EhS § 44 p-ga 1 välistab ehitusloa kooskõlastamise Kaitseministeeriumis (vt RKPJKo nr 5-20-12/9, p 47). (p 22)
Projekti mittevastavus määruse nr 16 § 61 lg-le 2 koostoimes EhS § 44 p-ga 1 välistab ehitusloa kooskõlastamise Kaitseministeeriumis (vt RKPJKo nr 5-20-12/9, p 47). Seejuures ei ole ministeeriumil kooskõlastuse andmisest keeldumisel kaalutlusõigust, vaid üksnes asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nendest juhindudes otsuse tegemise õigus. Ministeeriumil tuli kooskõlastuse andmist otsustades seega esiteks selgitada välja vajalikud asjaolud, teiseks subsumeerida tuvastatud asjaolud õigusnormi alla, et tuvastada, kas mõju riigikaitselise ehitise töövõimele esineb, ja kolmandaks, kui esines, siis kas mõju on selline, et see tuleb lugeda töövõime vähenemiseks määruse nr 16 § 61 lg 2 mõttes. Jaatava vastuse korral tuli Kaitseministeeriumil keelduda kooskõlastuse andmisest. (p 22)
Sarnaselt radari toimimisele saab ehitise mõju raadiosüsteemi toimimisele olla kooskõlastuse andmist välistavaks asjaoluks üksnes juhul, kui see ületab teatud lävendi. Nagu nähtub määruse nr 16 §-st 61, on raadiosüsteemi töövõimel kriteeriumid, st gradatsioon. Kohus saab kontrollida, kas üksikjuhtumil on raadiosüsteemi töövõime vähenemise kriteerium täidetud (vrd RKHKo nr 3-17-2766/33, p 27.3). (p 23)
Kohus saab kontrollida raadiosüsteemi töövõime kriteeriumite täidetust ning see kontroll ei piirdu üksnes hinnanguga, kas keeldumine on olnud ilmselgelt meelevaldne. (p 27)
Kolleegiumi hinnangul ei saanud kohus piirduda raadiosüsteemi töövõime hindamisel üksnes Kaitseministeeriumi seisukohtade kordamisega, vaid pidi otsuse tegemisel võtma selge seisukoha, millised asjaolud on tuvastatud (HKMS § 158 lg 1). Sellist otsustust tuleb põhjendada. Praegu pole arusaadav, millise teabe alusel ja kuidas veendus ringkonnakohus, et tuulepark paiknes raadiosüsteemi otsenähtavuse tsoonis ja takistas signaaliallika ning vastuvõtusensori vahelist otsenähtavust. Samuti ei ole antud hinnangut kaebaja väitele, et raadiosüsteem koosneb teisaldatavatest raadioseadmetest, mis ei pea paiknema kogu aeg samas kohas, mistõttu raadiosüsteemi töövõimet on väidetavalt võimalik tagada ka süsteemi või selle osi ümber paigutades. Selleks ei piisa tõdemusest, et raadiosüsteemi seadmete asukoha peavad otsustama spetsialistid. Kohtul oleks tulnud veenduda, et on tõenäoline vajadus paigutada seadmed selliselt, et tuulepark jääb nende otsenähtavuse alasse või häirib muul viisil seadmete tööd. (p 28)
Riigisaladuse ega muu juurdepääsupiiranguga teabe sisaldumine Kaitseministeeriumi analüüsis ei saa takistada kohut veendumast, kas määrusest nr 16 ja muudest õigusaktidest tulenevad nõuded raadiosüsteemi töövõimele on täidetud. Vajaduse korral tuleb piirata menetlusosaliste juurdepääsu kohtutoimikus sisalduvale juurdepääsupiiranguga teabele. Kohtulahendit ei või jätta põhjendamata. Kohtul on valikuvõimalus, kas piirata menetlusosalise juurdepääsu kohtulahendi konfidentsiaalsetele põhjendustele või esitada avalikus kohtulahendis saladusega kaetud teabest tehtavad järeldused määral ja viisil, mis juurdepääsupiirangut arvestades on võimalikud, kuid mis tagavad siiski lahendi kontrollitavuse. (p 29)
Kolleegiumi hinnangul tuleb ringkonnakohtul hinnata uuesti, mh vajaduse korral Kaitseministeeriumilt lisatõendite esitamist nõudes ning analüüsi võimalike puuduste kohta esitatud kaebaja väidetele sisuliselt vastates, kas raadiosüsteemi töövõime vähenemine on käesolevas asjas küllaldaselt tõendatud. Kaitseministeeriumi pädevus riigikaitseküsimustes ei välista mh eksperdi arvamuse küsimist eriteadmist nõudvate asjaolude selgitamiseks (HKMS § 56 lg 2; TsMS § 293). (p 29)
|
| 3-20-1265/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.04.2022 |
|
Ka teabenõude täitmisest keeldumise põhjendamisel ei tohi õigusliku ja faktilise aluse otsimine kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt RKHKo nr 3-19-2069/36, p 12). (p 25)
Avaliku teabe seadus lähtub põhimõttest, et avaliku teabe avalikkus on reegel ja teabenõude täitmisest keeldumine erand, mistõttu tuleb erandeid tõlgendada kitsendavalt (vt ka nt AvTS § 38 juurdepääs asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabele, sh lõikes 2 sätestatud kohustus tagada osaline juurdepääs piiranguga katmata osale). (p 28)
AvTS § 35 lg 2 p-s 4 on mõeldud eeskätt käimasolevat või peagi algavat konkreetset tsiviilkohtumenetlust ning sätet ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et see lubab asutuse juhil tunnistada teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ka mistahes võimaliku hüpoteetilise tulevase kohtuvaidluse korral. (p 28)
Seadusandja on AvTS § 35 lg 2 p 4 loomisega selge sõnaga otsustanud kaitsta riigi kui menetlusosalise huvisid ainult tsiviilkohtumenetluses. Sellest tulenevalt ei saa AvTS § 35 lg 2 p 4 tõlgendada selliselt, et see kohaldub ka halduskohtumenetluse puhul. (p 28)
Avaliku teabe seadus on üldseadus, mida tuleb avaliku teabe seaduse mõttes teabevaldajal üldjuhul alati (v.a erinormi olemasolul (AvTS § 2 lg 2 p 4, vt nt RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 10 ja 3-3-1-39-15, p 13) kohaldada tema valduses oleva avaliku teabe seaduses sätestatud avaliku teabe tunnustele vastava teabe avalikustamise korra ja juurdepääsupiirangute aluste suhtes. Seda sõltumata asjaolust, millises menetluses ja kelle poolt sama teavet võidakse veel kasutada. (p 19)
Avalikuks teabeks avaliku teabe seaduse mõttes jääb ka selline avalik teave, mille teabevaldaja esitab kohtule ja mis seeläbi muutub osaks kohtutoimikust, kuid mida teabevaldaja jätkuvalt valdab. Kui teabevaldaja saab sellises olukorras teabenõude, tuleb see lahendada avaliku teabe seaduses sätestatud menetluskorda ja juurdepääsupiirangu aluseid järgides (vt nt AvTS § 35 lg 1 p-d 1 ja 11). Kohtumenetluse normide kohaldamine eeldaks, et taotletakse teavet kohtult kui teabevaldajalt (vrd RKHKo nr 3-19-2069/19, p 8). Kui sama teavet nõutakse kohtult, lähtub kohus toimiku materjalide avaldamisel talle kehtivatest juurdepääsupiirangutest (HKMS § 88 lg 2, § 79 lg 1 p 1, § 89 lg 5). (p 20)
Jättes kõrvale haldusmenetluse menetlusosalise ulatuslikuma juurdepääsuõiguse tulenevalt tema haldusmenetluses kaalul olevatest materiaalsetest õigustest, tuleb teabevaldajal ka menetlusvälise igaühe (vt HMS § 37) haldusmenetluse toimikule juurdepääsu üle otsustamisel lähtuda avaliku teabe seaduses sätestatust. Sõltuvalt sellest, kas tegu on käimasoleva (vt nt AvTS § 35 lg 1 p 2, lg 2 p 2) või lõppenud haldusmenetlusega (vt nt AvTS § 35 lg 1 p-d 7, 8, 11–17), on seadusandja avaliku teabe seaduses asjakohased juurdepääsupiirangute alused loonud. (p 21)
AvTS § 35 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel ei kohaldu juurdepääsupiirang vahetult seaduse alusel, vaid juurdepääsupiirangu kehtestamine tuleb asutuse juhil otsustada, kusjuures selle lisamine pärast teabenõude esitamist ja enne lahendamist võib olla ka lubatav (AvTS § 34 lg 2; RKHKo nr 3-19-2069/19, p-d 13 ja 15). (p 24)
|
Facebook
Twitter