3-3-1-83-11
|
Riigikohus |
22.03.2012 |
|
Asutus on teenistusalastes suhetes tööandja rollis selle tavapärases mõistes, kuid vastutab ka avaliku halduse tõhusa toimimise eest. Asutus peab tagama avaliku teenistuja õiguste kaitse, kuid arvestama ka avaliku võimu teostamise ja haldusülesannete parema täitmise eesmärki ning tegutsema avalikku ressurssi parimal võimalikul moel kasutades (vt nt Riigikohtu 31.05.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-05 ja 17.11.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-05). ATS § 119 lg 1 jätab asutusele diskretsiooniruumi. Viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul ei peaks igal juhul tooma kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Asutus peaks välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga.
Tulenevalt ATS § 119 lg-st 2 on ATS § 119 lg 1 alusel teenistusest vabastamine õiguspärane, kui teenistusest vabastamise päev langeb ametniku haiguslehel oleku ajale.
Lõpparve väljamaksmise aeg ei ole teenistusest vabastamise päeva kindlaksmääramisel määrava tähtsusega, sest lõpparve võib välja maksta ka teenistusest vabastamise päevast varem. Välistada ei saa ka, et seda tehakse õigusvastaselt hilinemisega. Määravaks ei saa pidada vara ja asjaajamise ülevõtmist, sest seadus ei välista vara ja asjaajamise ametlikku ülevõtmist enne teenistussuhte lõppemist. Samuti ei mõjuta asjaajamise ja vara üleandmine või üle andmata jätmine teenistussuhte lõppemist.
ATS § 119 lg 1 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vähemalt viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul tooks igal juhul ametniku kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Enne nimetatud sätte kohaldamist peaks asutus välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga. Haldusorganil on kohustus anda menetlusosalisele enne haldusakti andmist võimalus olla ära kuulatud. Kui asi otsustatakse menetlusosalise kahjuks, siis ei tohi seda teha enne teda ära kuulamata.
ATS § 119 lg 1 jätab asutusele diskretsiooniruumi. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tähtis on motivatsioon juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Sellise olukorraga on tegemist ka asutuse initsiatiivil ametniku teenistusest vabastamise puhul.
Vt lahendi nr 3-3-1-85-11 annotatsiooni.
Haldusorganil on kohustus anda menetlusosalisele enne haldusakti andmist võimalus olla ära kuulatud. Kui asi otsustatakse menetlusosalise kahjuks, siis ei tohi seda teha enne teda ära kuulamata. ATS § 119 lg 1 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vähemalt viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul tooks igal juhul ametniku kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Enne nimetatud sätte kohaldamist peaks asutus välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga.
ATS § 119 lg 1 jätab asutusele diskretsiooniruumi. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tähtis on motivatsioon juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Sellise olukorraga on tegemist ka asutuse initsiatiivil ametniku teenistusest vabastamise puhul.
|
| 3-3-1-85-10
|
Riigikohus |
31.05.2011 |
|
LKS § 10 lõige 1 piirab intensiivselt isiku põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning see piirang on ebaproportsionaalne. LKS §-s 9 ette nähtud erikord ei kompenseeri määruse menetluse puudujääke üksikisiku õiguste kaitse seisukohalt. Kuigi määrusele tuleb lisada seletuskiri, ei viita määrus sellele ning seletuskiri ei ole määruse enda lisaks. Kinnisasja omanikule ei toimetata määrust kätte, talle saadetakse kuue kuu jooksul kaitse alla võtmise otsusest arvates kaitsekohustuse teatis. LKS § 10 lõike 1 alusel antava määruse puhul saab isik paluda täiendavat informatsiooni üksnes selgitustaotlusega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel, mis viib selleni, et isik saab tõenäoliselt määruse põhjendustest niivõrd hilja teada, et tal ei ole enam õigel ajal võimalik oma vastuargumente haldusorganile esitada.
LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada.
Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida.
Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.
Õigusakti vorm peab olema vastavuses selle materiaalse sisuga. Õigusaktide andmisel on aga juhtusid, kus normatiivse regulatsiooni ning individuaalse ettekirjutuse range eristamine on komplitseeritud ega pruugi vastata regulatsiooni ökonoomsuse põhimõttele. Vältimatult ei ole põhiseadusevastane seaduse regulatsioon, mis näeb ette isiku subjektiivseid õigusi ja vabadusi vahetult riivava õigustloova akti andmise. Määravaks on, kas isikule on piisavalt tagatud PS §-st 14 tulenev põhiõigus korraldusele ja menetlusele ning PS §-st 15 tulenev õigus vaidlustada kohtus tema suhtes kehtestatud piiranguid.
Määruse kui üldakti ja haldusakti andmise menetlus, formaalne õiguspärasus ja vaidlustamine on erinevad. Üldkorralduse andmine ei tohi ülemääraselt kitsendada isiku menetluslikke õigusi ja kaebeõigust. Kui seadusandja on valinud akti liigiks määruse, siis võib ta näha erinormidega ette täiendavad akti andmise menetlus- või vaidlustamisreeglid, mis üldiselt on omased teistsugusele akti liigile ja isiku õiguste kaitse seisukohalt konkreetsel juhul vajalikud.
Kuna hoiualade kaitse alla võtmise otsuste puhul ei ole tegemist materiaalses mõttes määrustega, ei kohaldu neile LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" kehtetuks tunnistamise järel mitte HMS § 93 lõige 1, vaid HMS § 61 lõige 2.
Iga üksiku hoiuala kaitse alla võtmist tuleb mõista eraldiseisva loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlusena looduskaitseseaduse teise peatüki mõttes.
Hea halduse põhimõte tähendab muu hulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (vt nt otsuse asjas nr 3-3-1-33-04 punkti 16; otsuse asjas nr 3-3-1-102-06 punkti 21 jt). Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas menetluse läbiviimine menetlusosalise teadmata ja menetlusosalisega suhtlemata. Praeguses vaidluses sai kinnistute omanik küll esitada ettepanekud ja vastuväited hoiuala kaitse alla võtmise otsuse avaliku väljapaneku ajal, kuid sellest ajast kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni jäi enam kui kahe aasta pikkune ajavahemik, mille kestel võisid faktilised asjaolud muutuda. Ala hoiualana kaitse alla võtmisel ei oleks küll tulnud läbi viia uut täiemahulist avatud menetlust, kuid kinnistuomanikke oleks tulnud teavitada menetluse jätkumisest ning neile oleks tulnud enne hoiuala kaitse alla võtmist anda uuesti võimalus oma seisukoha esitamiseks.
Hoiuala moodustamine oli esimene vaidlusalustel kinnistutel püsivaid looduskaitselisi piiranguid kehtestav otsus, mille tegemisel oli Vabariigi Valitsusel ulatuslik kaalutlusruum. Otsuse vastuvõtmise ajal puudus riigil loodusdirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenev kohustus määrata ala erikaitsealaks. Seetõttu ei ole õige Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 vastu võetud määruse nr 156 "Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 "Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas" muutmine" seletuskirjas hoiualade kaitse alla võtmise põhjendusena toodud väide, et määrusega kaitse alla võetavad hoiualad on oma loodusväärtuste tõttu arvatud üleeuroopalisse kaitstavate alade võrgustikku Natura 2000. Seletuskirjas toodud põhjendus , isegi kui need oleksid asjakohased, ei saaks HMS § 56 lõike 1 kohaselt määruse põhjendustena arvestada, kuna sellele dokumendile ei ole määruses viidatud ning seda ei ole koos määrusega menetlusosalistele teatavaks tehtud.
Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida.
Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.
LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada. Sellest tulenevalt ei kohaldu enam sätte alusel antavale aktile õigustloovat akti puudutavad normid, sealhulgas vaidlustamise reeglid. See tähendab, et LKS § 10 lõike 1 alusel antav akt on halduskohtus vaidlustatav, nii nagu näeb ette halduskohtumenetluse seadustik üksikjuhtumit reguleerivate aktide puhul (HKMS § 4 lõige 1). Järelikult ei ole normi osa kehtetuks tunnistamise tagajärjel isiku PS § 15 lõikes 1 sätestatud kaebeõigus enam piiratud.
|
| 3-3-1-13-11
|
Riigikohus |
18.05.2011 |
|
Iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne. Seetõttu ei saa diskretsiooniotsuse põhikaalutlused reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, vaid peavad sisalduma selles haldusaktis. Teisele dokumendile viitamisel peab olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest. Abstraktsel viitamisel menetluses esitatud dokumentidele ei ole menetlusosalistel ega kohtul võimalik üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. Samuti ei sunni see haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. (vt nt Riigikohtu 14.10.2003 otsust asjas nr 3-3-1-54-03).
Teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada. See ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil avaliku teenistuse seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse rakendada distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist (vt nt 13.06.2002 otsust asjas nr 3-3-1-35-02; 24.03.2011 otsust asjas nr 3-3-1-96-10). Pädeval ametiisikul on distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul väga ulatuslik kaalumisruum. Seadusest tulenevalt on ta kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid, neid vajalikul määral kaaluma, seejuures arvestades ka teenistuja varasemat käitumist.
|
| 3-3-1-84-08
|
Riigikohus |
10.11.2009 |
|
Haldusorgan ei saa vabaneda haldusakti põhjendamise kohustusest üksnes seetõttu, et haldusakt antakse formaalselt määrusega. Kuigi HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis, peab sellele olema haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud. Lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Kohtuasja nr 3-3-1-49-08 punktis 11 on kolleegium leidnud, et kui haldusakti adressaat ei näe haldusakti andmise põhjendusi selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kolleegium on endiselt samadel seisukohtadel.
PlanS § 26 lg 1 võimaldab kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka n-ö avalikes huvides (nn populaarkaebus), andes seega igaühele õiguse vaidlustada planeeringuotsust selle õigusevastasuse motiivil. Populaarkaebusele kohaldatakse halduskohtumenetluse põhimõtteid ja sätteid, arvestades seda liiki kaebuste iseärasustega. Kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja õiguste ja vabaduste riive ning populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Ka populaarkaebuse korral peab kaebaja juhinduma HKMS § 10 lg 1 punkti 4 ning lg 3 punkti 3 nõuetest, st välja tooma vaidlustatava haldusakti väidetava õigusvastasuse alused, osutades sealhulgas õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile. Populaarkaebuse eesmärgiks ei saa olla kolmandate isikute erahuvide kaitse.
Kohtutel puudub õiguslik võimalus hakata kaebust menetlema populaarkaebusena, kui puudub kaebaja selge seisukoht. Seetõttu peab kaebaja kaebuses osutama selle alusele. Võimalik on kaebuse esitamine ka kahel erineval alusel, s.o subjektiivsete õiguste rikkumise alusel ja populaarkaebusena. Sellisel juhul peavad erinevad alused ja kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad.
Akti vaidlustamine populaarkaebuse vormis ebapiisava põhjendamise või kaalutlusõiguse väärkasutamise motiivil eeldab eelkõige, et esineks õiguslik situatsioon, mis tingib vajaduse kaaluda erinevaid avalikke huve. Kaalumise nõuded, sealhulgas kaalumise kriteeriumid, võivad tuleneda seadusest või olla täpselt piiritlemata. Sellest sõltumata peab populaarkaebuse esitaja kaebuses osutama, milliste avalike huvide kaalumiskohustust pole haldusorgan nõuetekohaselt täitnud. Kohtumenetluse käigus ei saa kohus pädevuse piiridest väljumata omal algatusel asuda kujundama ja seejärel hindama akti andmise võimalikke kaalutlusi. Tuleb silmas pidada, et ka uurimisprintsiibi rakendamine populaarkaebuse korral ei välista kohtu seotust kaebuse aluse ja esemega tervikuna.
Akti motiveerimine on esmalt vajalik akti materiaalse õiguspärasuse kontrollimiseks. HMS §-dest 54 ja 56 tuleneb üldine akti motiveerimise kohustus. Isik, kelle õigusi ja vabadusi haldusakt ei riiva, ei saa üldjuhul omada ka legitiimset ja kaitstavat huvi akti motiivide vastu. HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea põhjenduses näitama haldusakti andmise faktilist alust, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ja vabadusi ei piirata.
Teatud liiki aktide põhjendamiskohustus võib seadusega olla reguleeritud eelnevast erinevalt. Planeerimisseaduse 1. juulist 2009 kehtiva redaktsiooni §-st 2 tuleneb planeeringulahenduste põhistamise kohustus planeeringu tekstis. Seega on seadusest tulenevalt vältimatu, et planeering on põhistatud dokument. Põhjendamine planeeringudokumentides võib olla piisav ega eelda põhjenduste täiendavat esitamist planeeringu kehtestamise otsuses. Võimalus esitada akti põhjendused akti juurde kuuluvates dokumentides, milleks saab olla ka planeering, on kooskõlas HMS § 56 lg-s 1 sätestatuga. Planeeringute põhjendamine vahetult planeeringu kehtestamise otsuses võib olla vajalik siis, kui planeeringulahendusega riivatakse oluliselt kolmandate isikute õigusi.
HMS § 56 lg-e 1 tõlgendamisel on Riigikohtu halduskolleegium 14.10.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-03 ning 17,05.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-05 rõhutanud, et ulatuslikumate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist mitte üksnes otsusele lisanduvates dokumentides, vaid ka otsuses endas. Kolleegium ei pea vajalikuks eelnimetatud seisukohta muuta. Haldusasjas nr 3-3-1-16-05 leidis kolleegium, et detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub konkreetse juhtumi eripärast ega ole reeglina õiguslikult ette määratud.
|
| 3-3-1-57-09
|
Riigikohus |
15.10.2009 |
|
Haldusorgan ei saa vabaneda haldusakti põhjendamise kohustusest üksnes seetõttu, et haldusakt antakse formaalselt määrusega. Kuigi HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis, peab sellele olema haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud. Lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Kohtuasja nr 3-3-1-49-08 punktis 11 on kolleegium leidnud, et kui haldusakti adressaat ei näe haldusakti andmise põhjendusi selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kolleegium on endiselt samadel seisukohtadel.
LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist.
Kui aga menetlus algab ilma nõuetekohase ekspertiisita ning ka menetluse kestel ei korraldata ekspertiisi, mille käigus selgitataks välja kõik olulised asjaolud, ei saa menetluse tulemusena antav haldusakt (loodusobjekti kaitse alla võtmise otsus) olla õiguspärane, sest välja on selgitamata olulised asjaolud. Sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline menetlusrikkumine, mis annab aluse menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamiseks.
LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist.
Euroopa Kohus on Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses leidnud, et liikmesriik pidi täitma EÜ Nõukogu direktiivi nr 79/409/EMÜ (nn linnudirektiiv) art 4 lg-st 4 tulenevat kohustust vältida elupaikade saastamist või kahjustamist hoolimata sellest, et ala ei olnud kantud Natura 2000 erikaitsealade võrgustikku (vt Euroopa Kohtu 02.08.1993 otsust kohtuasjas nr C-355/90: Santo?a Marshes, p 22). Seega võivad direktiivist tulenevad kohustused olla teatud juhtudel kohaldatavad ka aladele, mis vastavad Natura linnualade hulka valimise teaduslikele kriteeriumidele, kuid ei ole riigi poolt erikaitsealade loetellu kantud.
Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiivide vahetut kohaldamist riigi poolt isiku kahjuks (vt nt Euroopa Kohtu 08.10.1987 otsuse kohtuasjas nr 80/86: Kolpinghuis Nijmegen BV, p-i 9; Euroopa Kohtu 11.11.2004 otsuse kohtuasjas nr C-457/02: Antonio Niselli, p-i 29). Euroopa Kohtu järeldus tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lg 3 sõnastusest: "Direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele." Seega saab direktiiv vahetult panna kohustusi üksnes liikmesriikidele, mitte aga üksikisikutele, ning direktiivile ei saa kohtus tugineda üksikisiku vastu.
|
| 3-3-1-79-08
|
Riigikohus |
11.02.2009 |
|
Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Viide ei tohi olla umbmäärane, kuna see võib haldusakti adressaati eksitada, eriti olukordades, kus haldusakti põhjendused sisalduvad mitmes lisas. Haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ei pruugi haldusakti adressaadile selgitada, miks just selline haldusakt anti. See aga pärsib kaebeõiguse reaalset teostamist. Samuti ei ole sellisel juhul tagatud haldusorgani enesekontroll (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus asjas nr 3-3-1-54-03).
Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609).
EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06).
Euroopa Komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 73 on liikmesriikidele nähtud ette volitus kehtestada sanktsioonisüsteem, kui taotleja on rikkunud määrusest nr 817/2004 tulenevaid nõudeid, sh ka üldist keskkonnanõuet. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 oli kehtestatud üks sanktsioonidest üldise keskkonnanõude ja keskkonnasõbraliku tootmise nõuete rikkumise eest. Nimetatud sätete sõnastusest tulenevalt on tegemist haldusorganit kohustava sättega, mis ei anna kaalutlusõigust otsustamaks teisiti, kui on ette nähtud õigusnormis. Nimetatud regulatsioon laieneb ka juhtumile, kus on tegemist põllu osalise niitmata või karjatamata jätmisega.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Eespool nimetatud määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel.
Määrus on EÜ asutamislepingu artikli 249 lg 2 kohaselt tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides. Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsuse asjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia. EKL 1973, lk 101; 02.02.1977 otsuse asjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen. EKL 1977, lk 137). Reeglina paneb määrus isikutele vahetult avalik-õiguslikke kohustusi ja ühtlasi annab neile õigusi riigi suhtes, kuid vahetu kohaldatavus ei tähenda veel seda, et määruse kõigil sätetel oleks vahetu õigusmõju. Määruse normidel on vahetu õigusmõju, kui nad on sõnastatud selgelt ja ei jäta liikmesriikidele kaalutlusvõimalust (vt Euroopa Kohtu 11.01.2001 otsuse asjas C-403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I-103.). Määruse vahetu õigusmõjuga sätetele võivad isikud tugineda vaidluses ametiasutustes (vt Euroopa Kohtu 17.09.2002 otsuse asjas C-253/00: Mu?oz ja Superior Fruiticola. EKL 2002, lk I-7289). Teatud juhtudel võib olla vajalik EL määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest sanktsioonide kindlaksmääramiseks (vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06). EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06).
Euroopa Komisjoni määrus nr 817/2004 on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav, kuid artikkel 73 ei oma vahetut õigusmõju. Nimetatud sättest ei tulene isikule subjektiivseid õigusi ja kohustusi ning sanktsioon tuleb kehtestada siseriikliku õigusega. Euroopa Kohtu praktika kinnitab, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele.
|
| 3-3-1-81-08
|
Riigikohus |
11.02.2009 |
|
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.10.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärk on tagada maaelu säästev areng.
Põllumajandusministri 29. märtsi 2006. a määrusega nr 39 vastu võetud "Keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra"§ 9 lg 5, mis näeb ette ka põllu osalise niitmata jätmise korral kogu taotlus rahuldamata jätmise, on ebaproportsionaalne maaelu säästva arengu tagamise eesmärgi suhtes, mida määrustega nr 1257/1999 ja nr 817/2004 taotletakse. Sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, mistõttu sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.10.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärk on tagada maaelu säästev areng.
Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid viidatava dokumendi üheselt tuvastada.
Haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
|
| 3-3-1-80-08
|
Riigikohus |
11.02.2009 |
|
Põllumajandusministri 20. aprilli 2004. a määrusega nr 49 vastu võetud "Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra " (määrus nr 49) § 9 lg 4 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul jääb kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel. Nimetatud säte tuleb jätta kohaldamata osas, milles see ei näe põllu osalise niitmata jätmise korral sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle (vt Euroopa Kohtu 15.07.1964 otsus asjas 6/64: Costa vs. ENEL. EKL 1964, lk 1141; Riigikohtu 19.04.2005 otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p-d 49 ja 50). Nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja komisjoni määrusega nr 817/2004 ei oleks kooskõlas ka olukord, kus põllu osalise niitmata jätmise korral ei näeks siseriiklik regulatsioon ette õiguslikku tagajärge.
Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi.
Haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsust liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20. juuni 2002 otsust asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsust liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002. otsust asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsust asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärgiks on tagada maaelu säästev areng.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsust liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20. juuni 2002 otsust asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsust liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002. otsust asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsust asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärgiks on tagada maaelu säästev areng.
Põllumajandusministri 20. aprilli 2004. a määrusega nr 49 vastu võetud "Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra " (määrus nr 49) § 9 lg 4 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul jääb kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel. Nimetatud säte tuleb jätta kohaldamata osas, milles see ei näe põllu osalise niitmata jätmise korral sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle (vt Euroopa Kohtu 15.07.1964 otsus asjas 6/64: Costa vs. ENEL. EKL 1964, lk 1141; Riigikohtu 19.04.2005 otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p-d 49 ja 50). Nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja komisjoni määrusega nr 817/2004 ei oleks kooskõlas ka olukord, kus põllu osalise niitmata jätmise korral ei näeks siseriiklik regulatsioon ette õiguslikku tagajärge.
|
| 3-3-1-49-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Haldusakti resolutsiooni puhul on tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Lähtuvalt õigusselguse põhimõttest peab resolutsioon ehk otsustus olema eraldi sõnaselgelt väljendatud, kuna haldusakti resolutsioon ja põhjendus peavad olema üheselt eristatavad.
Olukorras, kus vara tagastamata jätmiseks esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, ei ole praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 tähenduses. Vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust.
Ekslik on seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Jõustunud kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses.
Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).
Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).
Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.
|
| 3-3-1-62-07
|
Riigikohus |
24.01.2008 |
|
Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi haldusjaotusega kehtiv õigus siiski ei välista. Selleks, et viia miinimumini piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevaid ohte, peab haldusorgan juhinduma selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest ning antavas haldusaktis kajastama kaalutlemise käigu.
Looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi haldusjaotusega kehtiv õigus siiski ei välista. Selleks, et viia miinimumini piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevaid ohte, peab haldusorgan juhinduma selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest ning antavas haldusaktis kajastama kaalutlemise käigu.
|
| 3-3-1-57-07
|
Riigikohus |
12.11.2007 |
|
Kaalutlusotsuse motiivide esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Kuid ainuüksi kaalutlusotsustusele esitatud vastuväidetele vastamata jätmine ei muuda kaalutlusotsust ennast õigusvastaseks.
MaaRS § 23 lg 1 kohaselt erastatakse maad vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4 kohaselt on üks maakorralduse nõue, et tuleb tagada kinnisasjale otstarbekas juurdepääsutee. Maareformi läbiviimisel peab püüdma vältida selliste kinnistute moodustamist, millel puudub ühendus avalikult kasutatava teega ( vt Riigikohtu 26.11.2001 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-01 p-i 6).
Kinnistule on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt võimalik tagada ka asjaõiguslike kinnisomandi kitsendustega. Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Samuti on võimalik koormata kinnistu vastavasisulise reaalservituudiga naaberkinnistu kasuks.
MaaRS § 221 lg-test 1 ja 6 ning § 7 lg-test 5 ja 51 tulenevalt on elamu omanikul üldjuhul õigus erastada kogu tema õiguspärases kasutuses olev maa. See õigus ei ole aga absoluutne, sest teatud tingimuste esinemisel võidakse isikule erastada ka vähem maad, kui tema senises õiguspärases kasutuses on olnud. Erastatava maa suuruse vähendamist saab õigustada üksnes erandlike asjaoludega, näiteks olukorraga, kus maa on vajalik kolmandale isikule kuuluva ehitise teenindamiseks. Põhimõtteliselt on võimalik erastada maad väiksemas ulatuses ka juhul, kui isik seda ise soovib ning see on kooskõlas maakorraldusnõuetega.
Elamu omanikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteoleva maa talle ostueesõigusega erastamist. Kohalik omavalitsus võib kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas suurendada erastatavat maad reformimata maa arvel või mitte. Uue elamukrundi moodustamine võib juba iseenesest olla piisav avalik huvi selleks, et jätta rahuldamata taotlus õiguspärases kasutuses olevast krundist suurema teenindusmaa erastamiseks.
|
| 3-3-1-39-07
|
Riigikohus |
17.10.2007 |
|
Planeeringute kui ulatusliku kaalutlusruumiga otsuste puhul on motiveermisel suur tähtsus (vt Riigikohtu 10.10.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-42-02). Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks.
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Selgeks ja üheselt mõistetavaks regulatsiooniks ei saa pidada seda, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks oleval kaardil või tekstilises osas. Arusaam, nagu võiks detailplaneeringu kooskõlastamise tingimused olla välja toodud üksnes kooskõlastavate haldusorganite kirjades, võib põhjustada vaidlusi nende kohustuslikkuse ja täitmise üle ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa pöördumatut kahju.
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Selgeks ja üheselt mõistetavaks regulatsiooniks ei saa pidada seda, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks oleval kaardil või tekstilises osas. Arusaam, nagu võiks detailplaneeringu kooskõlastamise tingimused olla välja toodud üksnes kooskõlastavate haldusorganite kirjades, võib põhjustada vaidlusi nende kohustuslikkuse ja täitmise üle ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa pöördumatut kahju.
Detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel diskretsiooniõiguse kasutamine eeldab seda, et kaalumisele võetakse kõik menetluses esitatud asjassepuutuvad väited ja seisukohad. Kui menetlusosaliste poolt esitatud seisukohad jäetakse arvestamata, siis tuleb seda põhjendada.
|
| 3-3-1-93-06
|
Riigikohus |
27.02.2007 |
|
Toetuse taotlemise rahuldamata jätmise käskkirjas rahaliste vahendite põhjuseks toomine ei anna taotlejale selgitust selle kohta, miks just tema taotlus rahuldamata jäi. Kui taotlus vastas esitatud nõuetele, siis ei saa rahaliste vahendite puudumine olla põhjenduseks taotluse rahuldamata jätmisel. EL-i õigusest otseselt ei tulene, kuidas toimida juhul, kui nõuetele vastavate taotluste rahuldamiseks ei ole piisavalt eelarvevahendeid. Ei ole välistatud lähenemine, et toetust saavad vaid parimad nõuetele vastavad taotlused. Kuna taotluste paremusjärjestus koostatakse PRIA-s taotluste hindamise tulemusel, siis on kohaldatav HMS § 56 lg 3. Lisaks haldusakti üldisele põhjendamiskohustusele tuleneb toetuse määramisel paremusjärjestuse äranäitamise kohustus toetuse rahuldamata jätmise käskkirjas ka põllumajandusministri määruse nr 39 § 14 lg-st 1. Lisaks rahaliste vahendite puudumisele tuleb rahuldamata jätmise põhjusena märkida taotluse analüüsi tulemusena määratud punktide summa, koht paremusjärjestuses ja mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Sellisel juhul on isikul võimalik taotleda PRIA-lt materjalidega tutvumist ning tal oleks võimalik otsust sisuliselt vaidlustada. Haldusakti põhjendamist kohtumenetluses ei saa üldjuhul pidada piisavaks.
|
| 3-3-1-60-05
|
Riigikohus |
21.11.2005 |
|
|
| 3-3-1-16-05
|
Riigikohus |
17.05.2005 |
|
Haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Ulatuslikemate aktide korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist, näiteks juhtumil kui otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest.
Detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud. Seetõttu ei ole haldusorgan alati kohustatud esitama põhjendusi, miks ta otsustab mõne küsimuse teisiti, kui seda nägi ette varasem otsus. Varasemast erineva otsuse tegemise motiivid peavad olema esitatud juhul, kui isikutel on eelnevast aktist tulenev usaldus või põhjendatud ootus, et varasem akt jääb kehtima.
|
| 3-3-1-77-04
|
Riigikohus |
10.03.2005 |
|
Haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumine ei ole iseenesest üldjuhul põhjuslikus seoses kahjuga. Põhjendamiskohustust rikkunud haldusorgan peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks eeskätt ise tõendama, et kahju oleks tekkinud ka siis, kui põhjendamiskohustust ei oleks rikutud. Kui haldusorgan ei ole seda tõendanud või seda ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus, et kahju oleks võinud tekkida ka nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitava haldusakti korral, alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks.
Tegevusloa peatamine peab olema sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks. Tegevuse peatamisel ettevõtte majanduslik olukord halveneb. Selletõttu väheneb ka ettevõtte võime tasuda maksuvõlg. Tegevusloa peatamine maksuvõla sissenõudmise tagamiseks ei ole üldjuhul sobiv vahend.
Haldusorgan on kohustatud veenma adressaate, teisi menetlusosalisi ja kohut kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse õigsuses. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Haldusorgan peab eeskätt tõendama, et ka kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed.
Haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumine ei ole iseenesest üldjuhul põhjuslikus seoses kahjuga. Põhjendamiskohustust rikkunud haldusorgan peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks eeskätt ise tõendama, et kahju oleks tekkinud ka siis, kui põhjendamiskohustust ei oleks rikutud. Kui haldusorgan ei ole seda tõendanud või seda ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus, et kahju oleks võinud tekkida ka nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitava haldusakti korral, alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks.
Tegevusloa tähtaja möödumine iseenesest ei välista põhjuslikku seost tulu saamata jäämisega tegevusloa tähtaja möödumisele järgneval perioodil. Kohus peab hindama asjaolude põhjal, kas õigusvastase teota oleks uue tegevusloa väljastamine olnud tõenäoline.
|
| 3-3-1-28-04
|
Riigikohus |
09.06.2004 |
|
PlanS § 26 lg 1 annab selgesõnaliselt võimaluse kohtusse pöördumiseks ka isikutele, kes leiavad, et planeeringu kehtestamise otsus on õigusvastane. Seega võib PlanS § 26 lg 1 alusel planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda igaüks, kes leiab, et see otsus on õigusvastane, ning olenemata sellest, kas see otsus tema õigusi rikub või tema vabadusi piirab. Sellise isiku poolt esitatud kaebuse puhul ei pea halduskohus kaebuse rahuldamise või mitterahuldamise otsustamisel kontrollima seda, kas vaidlustatud akt tema õigusi rikub või vabadusi piirab.
Selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse 6 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus.
Ka kohaliku omavalitsuse volikogu otsuses peab olema esitatud haldusakti motivatsioon. Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes muus dokumendis, peavad haldusaktis olema välja toodud põhimotiivid. Viide muule dokumendile peab olema niivõrd täpne, et võimaldab isikul mõista, milline osa dokumendist kujutab endast haldusakti põhjendust.
PlanS ei sätesta eriregulatsiooni vaidemenetluse suhtes. Seetõttu tuleb planeerimismenetluses antud haldusaktide ja toimingute suhtes vaide esitamisel ja selle lahendamisel lähtuda üldregulatsioonist. HMS § 73 lg 2 kohaselt kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan. KOKS §-st 661 ei nähtu, et linnavolikogude üle teostataks teenistuslikku järelevalvet. Ka Vabariigi Valitsuse seadus (§-d 93-101) ei sätestata teenistuslikku järelevalvet kohalike omavalitsuste volikogude üle. Samuti ei ole VVS §-s 85 ja PlanS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud maavanema järelevalve näol tegemist teenistusliku järelevalvega. Kuna maavanem ei teosta kohaliku omavalitsuse volikogude üle teenistuslikku järelevalvet, peab kohaliku omavalitsuse volikogu haldusakti peale esitatud vaide HMS § 73 lg-st 2 tulenevalt lahendama volikogu ise.
|
| 3-3-1-82-03
|
Riigikohus |
14.01.2004 |
|
HMS §-s 56 ettenähtud haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et haldusaktis tuleb viidata eraldi kõigile toimikus olevatele dokumentidele, mida akti andmisel arvesse võeti.
Haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.
Mõistlikult ei ole võimalik eeldada, et isik esitaks taotluse elamu tagastamiseks ilma selle juurde kuuluva maata (krundita) ning MRS § 5 lg 1 p 2 alusel avalduse esitanud isikute puhul oli avalduses maa märkimine otsustava tähtsusega. Kui avalduses taotleti elamu tagastamist, tuleb taotlusega lugeda hõlmatuks ka elamu juurde kuuluv maa.
|
| 3-3-1-73-03
|
Riigikohus |
24.11.2003 |
|
Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse tingimused. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning § 56 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.
Haldusakt võib sisaldada kõrvaltingimusi, mille eesmärgiks on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide arvestamine. Kuna vaidlustatud korralduses ei ole märgitud ja kohtumenetluses ei selgunud selle faktilised ja õiguslikud alused ning selgusetu on seegi, kas tegemist on põhimõtteliselt võimaliku kõrvaltingimusega, ei ole korraldus kontrollitav.
|
| 3-3-1-66-03
|
Riigikohus |
28.10.2003 |
|
HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohtumenetluse käigus esitatud ning peaasjalikult määratlemata mõistetel põhinev üldsõnaline motivatsioon ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat haldusakti motiveerimise kohustust.
HMS § 64 lg-tes 2 ja 3 sätestatud haldusmenetluse üldiseid põhimõtteid tuli haldusmenetluses järgida ka enne nende sätestamist seaduses. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peab haldusorgan arvestama ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Kui varasema haldusaktiga oli turu maa-ala määratud tähtajatult, siis võis akti adressaadil tekkida ootus, et seda kaalukate põhjusteta ei vähendata. Turu maa-ala vähendamisel tuli kaaluda ühelt poolt äriühingu ettevõtlusvabadust ning teiselt poolt linna avalikke huve.
Põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui vaidlustatud akt on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuse osas üheselt mõistetav. Käesoleval juhul vaidlustatud määrustest ega nende lisadest ei tulene aga nende andmise sisuline põhjendus ega viiteid muudele dokumentidele, mis võiksid selliseid põhjendusi sisaldada. Põhjendused on esitatud alles kohtumenetluse käigus. Seega ei tulene neist ka vähimal määral põhjendusi, miks kohalik omavalitsus on teinud varasema aktiga võrreldes erineva otsustuse.
Vabariigi Valitsuse 18. veebruari 1998. a määrusega nr 37 kinnitatud "Turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirja" punkt 4 annab kohalikule omavalitsusele õiguse diskretsiooni teostamiseks turu maa-ala määratlemisel. Detailplaneeringu ja turu maa-ala määramise eesmärk on erinevad, kuna turu maa-ala määramisel otsustab kohalik omavalitsus, kas kinnistu on turukaubanduseks sobiv paik ja kas kinnistu sobib turuvaldaja tegutsemiskohaks tervikuna või osaliselt.
|
Facebook
Twitter