3-3-1-81-05
|
Riigikohus |
29.03.2006 |
|
Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Küll võib õiguspärane ootus tekkida sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Samuti võib järelevalveorgani pikaajaline tegevusetus anda alust õiguspäraseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa. Usalduse kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega maavanem maa erastamise otsustamisel peab arvestama.
Maa erastamise toimiku tagastamine linnavalitsusele ei riiva iseenesest erastamise õigustatud subjekti subjektiivseid õigusi, kuid tagastamise õiguslikku mõju tuleb hinnata koostoimes muude menetluse käigus tehtud toimingute ja ilmnenud takistustega. Isikul on omandireformi raames subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-44-05). Toimiku tagastamine pikendab erastamisprotsessi ning võib koostoimes erastamise venimisega riivata erastamise õigustatud subjekti õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Seejuures võib subjektiivsete õiguste riive olemasolu tuvastamisel omada tähtsust, kas erastamise õigustatud subjekti enda tegevus aitas erastamisele kaasa või takistas seda.
MaaRS § 221 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 annavad kohalikule omavalitsusele teenindamiseks vajaliku ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Erastatava maa suurus võib erineda senise krundi suurusest.
Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Küll võib õiguspärane ootus tekkida sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Samuti võib maavanema pikaajaline tegevusetus anda alust õiguspäraseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa. Usalduse kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega maavanem maa erastamise otsustamisel peab arvestama.
MaaRS § 221 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 annavad kohalikule omavalitsusele teenindamiseks vajaliku ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Maavanem saab haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel hinnata, kas kohalik omavalitsus rikkus seadust või väljus kaalutlusõiguse piirest. VVS § 85, ORAS § 17 lg 8 ega MaaRS § 15 lg 3 ei anna maavanemale volitust teostada järelevalvet haldusakti otstarbekuse üle. Samuti ei saa seda teha ka kohtud.
|
| 3-3-1-79-05
|
Riigikohus |
02.03.2006 |
|
Kaitseala valitseja poolt maaüksuse erastamisel antava kooskõlastuse näol ei ole tegemist haldusakti vaid toiminguga. Kooskõlastuse muutmisele ei laiene isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon. Seetõttu ei saa sellisel juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, sest ainuüksi varasemad menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei ole määravad. Maa ostueesõigusega erastamise lõplik otsustaja on maavanem ning erastatava maa lõplik suurus määratakse maavanema haldusaktiga.
Kaitseala valitseja poolt maaüksuse erastamisel antava kooskõlastuse näol ei ole tegemist haldusakti vaid toiminguga. Kooskõlastusega ei lahendata erastamismenetluse jätkumise või mittejätkumise küsimust ning see ei tekita iseseisvalt õigusi ja kohustusi ega oma vahetut mõju. Maa ostueesõigusega erastamise lõplik otsustaja on maavanem ning erastatava maa lõplik suurus määratakse maavanema haldusaktiga.
Kaitseala valitseja poolt maaüksuse erastamisel antava kooskõlastuse näol ei ole tegemist haldusakti vaid toiminguga. Kooskõlastusega ei lahendata erastamismenetluse jätkumise või mittejätkumise küsimust ning see ei tekita iseseisvalt õigusi ja kohustusi ega oma vahetut mõju. Samuti ei laiene kooskõlastuse muutmisele isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon. Maa ostueesõigusega erastamise lõplik otsustaja on maavanem ning erastatava maa lõplik suurus määratakse maavanema haldusaktiga.
Kui isikule erastatav maaüksus on moodustatud enne Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumist, peab talle maa erastamine toimuma Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 1 arvestades ning maa erastamisel tuleb järgida enne 16. juulit 2000 kehtinud maa erastamise regulatsiooni. Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 1 ei võimalda sellisele isikule erastada rohkem maad kui 50 ha, kuid 50 ha-st väiksemas ulatuses võib nimetatud isikule maad erastada vaid siis, kui seda nõuab enne 16. juulit 2000 kehtinud maa erastamise regulatsioon.
Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg-s 1 sätestatud piirang ei ole üldnorm, millest MRS § 20 lg 12 ja § 221 võimaldavad teha erandeid. Nimetatud rakendussätte eesmärgiks on tagada, et kaitsealal ei erastataks varem alustatud menetluse puhul rohkem kui 50 ha. Just § 26 lg 1 on määratud erinormina reguleerima juhtumit, kus erastamine oli alanud varem. Seetõttu ei ole võimalik sellisel juhul üldnormidest - MRS § 20 lg-st 12 ja §-st 221 - lähtuda.
|
| 3-3-1-3-04
|
Riigikohus |
05.02.2004 |
|
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses on sätestatud oluline riigivõimu piirav põhimõte - riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna ka haldusorgani tegevust haldusakti andmisel ja toimingu sooritamisel tuleb pidada riigivõimu teostamiseks, peab nii akti andmise kui ka toimingu sooritamise aluseks olema põhiseadusega kooskõlas olev seadus. Toimingu sooritamiseks puudub nõutav õiguslik alus ka siis, kui vastava seadus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatud kehtetuks või põhiseaduse vastaseks.
Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 3 p-s 2 on väljendatud haldustäitemenetluse üldpõhimõte, et asendustäitmist ja sunniraha ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Nimetatud põhimõttest saab seadusega teha erandeid, kuid see ei tähendaks, et isik ei saa vaidlustada täitemenetlust muudel alustel.
Maksukorralduse seaduse muutmise seadusega täiendati Maksukorralduse seaduse § 163 lõikega 21. Nimetatud sätte kolmandast lausest ei tulene, et selles lauses sätestatud põhimõtet tuleb kohaldada ka siis, kui enne selle jõustumist on intressinõude sundtäitmist vaidlustatud halduskohtus. Seega enne Maksukorralduse seaduse § 163 lg 21 jõustumist vaidlustatud sundtäitmise puhul ei kuulu viidatud sätte kolmas lause kohaldamisele tagasiulatuvalt.
Riigivastutuse seaduse § 5 lg järgi võib isik nõuda toimingu sooritamata jätmist, kui toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada toimingu hilisemal vaidlustamisel. Nimetatud sätet saab tõlgendada nii, et isik võib oma õigusi rikkuva toimingu sooritamata jätmist ennetavalt nõuda ka siis, kui selleks on muu põhjendatud huvi.
|
| 3-3-1-42-01
|
Riigikohus |
01.10.2001 |
|
Kui vallavalitsus on isikut peale maa tagastamist puudutavate korralduste kehtetuks tunnistamist informeerinud põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatanud talle ka küsimuse otsustamise tähtaja niivõrd, kuivõrd see oli antud olukorras võimalik, siis ei ole tegemist Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 rikkumisega ega vallavalitsuse poolse viivitusega.
|
| 3-3-1-24-01
|
Riigikohus |
10.05.2001 |
|
Toiminguks on HKMS § 4 lg. 2 järgi avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva isiku tegevus, tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikes suhetes. Olenevalt asjaoludest võib koolituskulude kandmise üle käiv vaidlus seonduda kohustatud omavalitsusüksuse organi tegevusetuse või viivitusega, aga ka tema organi haldusaktiga (näiteks, kui otsustatakse keelduda koolituskulude kandmisest).
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-st 44 lg. 5 selgub seadusandja selge tahe, et kohalik omavalitsusüksus peab kandma oma nende elanike koolituskulud, kes õpivad teise kohaliku omavalitsusüksuse munitsipaalkoolis. See on avalik-õiguslik regulatsioon. Kohaliku omavalitsuse üksuste vahel tekib selle sätte alusel avalik-õiguslik suhe. HKMS § 3 lg. 1 p. 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Sellisest õigussuhtest tekkivaid vaidlusi saaks TsKMS § 1 lg. 3 järgi lahendada üldkohus niisuguse seaduse olemasolul, mis sätestab, et selline vaidlus tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras.
|
| 3-3-1-2-01
|
Riigikohus |
06.03.2001 |
|
Vastavalt HKMS § 6 lg. 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kui haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on pädev haldusorgan kohustatud toimingu sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti õiguspärasusest, põhjendatusest või otstarbekusest.
Omandireformi käigus vaidlusaluse ehitise üleandmise kohustust võib mõjutada ehitise aluse maa õiguslik saatus. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-le 1 muutub maa kinnistusraamatusse kandmise või riigi maakatastris registreerimisega sellel asuv ehitis maatüki oluliseks osaks.
|
| 3-3-1-49-99
|
Riigikohus |
31.01.2000 |
|
Protsessiosaliseks mitteoleva isiku poolt esitatud ja kohtu poolt vastu võetud dokumente tuleb lugeda HKS § 14 lg. 2 alusel kohtu poolt omal algatusel kogutud tõenditeks.
Toiminguna tuleb mõista lisaks tegevusele ka viivitust ja tegevusetust.
Seadus, mis sisaldab nii õigusnorme kui ka üksikregulatsioone, on õigustloov akt. (p 12)
Seadus, mis sisaldab nii õigusnorme kui ka üksikregulatsioone, on õigustloov akt. (p 12)
Õiguskantsleril on õigus teostada järelevalvet aastaeelarve põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle. (p 17)
Riik on kohustatud täitma talle seadusega pandud kohustused, sõltumata sellest, kas riigieelarve vastavad summad ette näeb või mitte.
|
| 3-3-1-3-99
|
Riigikohus |
12.02.1999 |
|
Asutuse või ametiisiku toiming saab rikkuda kaebuse esitaja õigusi üksnes siis, kui toiming lisaks õigusvastasusele toob kaasa ka kaebaja õiguste lõppemise või kitsendamise.
Tulenevalt Asjaõigusseaduse § 92 lg.-st 1 läheb omand ehitise kui vallasasja suhtes üle omandaja ja võõrandaja vahelise omandi üleandmise kokkuleppe alusel, mitte notari poolt kokkuleppe tõestamise toimingu tulemusel. Seega ei saa see toiming rikkuda AS Epp omandiõigust.
Notari poolt lepingu tõestamise toiming ei ole notari poolt tsiviil-, perekonna- ega tööõigussuhtes tehtud toiming. Järelikult on halduskohus pädev hindama selle toimingu õiguspärasust.
Kui tehing tehakse esindaja kaudu, peab notar Notariaadiseaduse § 47 lg. 3 ja Notariaaltoimingute tegemise korra p. 50 lg. 1 kohaselt kontrollima esindaja volitusi. See, et volituse olemasolu tuleb kindlaks teha tsiviilõigussuhteid reguleerivate normide alusel, ei ole aluseks halduskohtulikust kontrollist loobumiseks.
Volituse puudumine lepingu sõlmimisel tähendab, et notari poolt lepingu tõestamise toiming on objektiivselt õigusvastane. Osutades, et pole tõendatud esindaja volituste puudumine, on apellatsioonikohus käsitlenud üksnes kaevatud notariaaltoimingu objektiivse õiguspärasuse küsimust. Halduskohus peab aga selgitama, kas lisaks õigusvastasusele võib vaidlustatud toiming riivata ka kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
Väär on seisukoht, et halduskohus ei saa tulenevalt HKS § 3 lg. 2 p.-st 2 anda hinnangut asjaoludele, kas tsiviilõiguslik leping on teostatud volituse olemasolul või volituseta, ning kas tehing on sellest sõltuvalt tühine või mitte.
|
| 3-3-1-18-97
|
Riigikohus |
13.06.1997 |
|
HKS §-s 3 lg. 1 p. 1 märgitud "toiming", mille peale esitatud kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, võib väljenduda tegevuses või tegevusetuses.
Kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Vastupidine seisukoht tähendaks, et avalik-õigusliku asutuse viivitamine kohustuse täitmisel on õiguspärane. Selline viivitamine on sisult omavoli Põhiseaduse § 13 lg. 2 mõttes, mille eest on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele.
Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku §-le 69 lg. 1 mõistab kohus kaebaja kasuks kõik tema poolt kantud kohtukulud, sealhulgas riigilõiv ja tasu õigusabi eest. Selles sättes märgitud "kantud kohtukulud" on sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud.
|
| 3-3-1-16-97
|
Riigikohus |
06.06.1997 |
|
Välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.
Kui pädev riigiasutus haldusmenetluses viivitab taotluse lahendamisega, siis ei saa seda viivitust tõlgendada taotleja kahjuks.
Kui Välismaalaste seadus pole kooskõlas Põhiseadusega ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, siis tuleb kohaldada Põhiseadust ning Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni.
Välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.
|
Facebook
Twitter