https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 35| Näitan: 21 - 35

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-74-09 PDF Riigikohus 20.01.2010

Seisukoht, et maksukohustuse suurus sõltubki hoolsusnõuete täitmisest, on ekslik. Selline seisukoht viiks lõppkokkuvõttes järelduseni, et hoolsusnõuete eiramise eest karistatakse maksude määramisega. Hoolsusnõuete täitmine on vajalik täiendavate tõendite kogumiseks olukorras, kus maksuhalduril tekib põhjendatud kahtlus tehingute toimumise või nende tingimuste osas. Sellise põhjendatud kahtluse eiramine poleks maksuõigussuhete tuvastamisel kooskõlas maksustamise ja maksumenetluse põhimõtetega. Hoolsusnõuete eiramine toob maksukohustuslasele kaasa riski, et tõendamiskoormuse üleminekul maksukohustuslasele ei suuda ta oma hooletuse tõttu tõendada, et tehingud väidetavatel tingimustel siiski toimusid. Sellist tõendamatust tuleb maksuhalduri põhjendatud kahtluse alusel mõista olukorrana, kus maksukohustuslane pole suutnud tõendada talle soodsat maksuõiguslikku asjaolu.


Otsustes kohtuasjades nr 3-3-1-34-06 (p-des 13 ja 14) ning 3-3-1-47-06 (p-des 9 ja 10) on asutud seisukohale, et kui hiljem selgub, et maksuarvestuses märgitud isik pole tegelik müüja, sõltub maksukohustus sellest, kas maksukohustuslane teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Tingimus "pidi teadma" tähendab, et maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Asjaolust, et ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, võib aegumistähtaja kindlakstegemisel järeldada, et ostja käitus tahtlikult.

Hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldus, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramine võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega. Ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka siis, kui oleks tuvastatud, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult.


Hoolsusnõuete eiramisest ei saa järeldada, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramisel võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega. Ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka siis, kui tuvastatakse, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult.

Hoolsusnõuete eiramine võib käibemaksu osas viia järelduseni, et oma hooletuse tõttu ei suuda maksukohustuslane kõrvaldada maksuhalduri põhjendatud kahtlust tegelike müüjate osas. Kuna käibemaksu puhul on müüja kindlakstegemine maksuõiguslikult oluline, siis tähendaks selline järeldus sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusvastasust.


Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et maksudest kõrvalehoidumine MKS § 84 mõttes saab olla vaid tahtlik tegevus (vt11.01.2007 otsus nr 3-3-1-62-06, p 13), et maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik. Määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksu tasumisest kõrvalehoidumist. Kui faktilistest asjaoludest tuleneb piisavalt selgelt maksudest kõrvalehoidumise eesmärk, oleks ebamõistlik sellise järelduse eiramine (06.11.2008 otsus nr 3-3-1-57-08, p 13; 04.11.2009 otsus nr 3-3-1-52-09, p 15; 17.06.2009 3-3-1-23-09, p-d 14 ja 15). Seda, et Asjas tahtlus võib tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuhalduri tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest, on Riigikohus leidnud 06.11.2001 otsuse nr 3-3-1-54-01 p-s 2.


Hoolsusnõuete eiramisest ei saa järeldada, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramisel võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega. Ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka siis, kui oleks tuvastatud, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult.

Hoolsusnõuete täitmine on vajalik täiendavate tõendite kogumiseks olukorras, kus maksuhalduril tekib põhjendatud kahtlus tehingute toimumise või nende tingimuste osas. Sellise põhjendatud kahtluse eiramine poleks maksuõigussuhete tuvastamisel kooskõlas maksustamise ja maksumenetluse põhimõtetega. Hoolsusnõuete eiramine toob maksukohustuslasele kaasa riski, et tõendamiskoormuse üleminekul maksukohustuslasele ei suuda ta oma hooletuse tõttu tõendada, et tehingud väidetavatel tingimustel siiski toimusid. Sellist tõendamatust tuleb maksuhalduri põhjendatud kahtluse alusel mõista olukorrana, kus maksukohustuslane pole suutnud tõendada talle soodsat maksuõiguslikku asjaolu.

3-3-1-67-09 PDF Riigikohus 09.12.2009
MKS
HMS

Käsunduslepingu ümberkvalifitseerimine töölepinguks ja sellest tulenev maksukohustuste korrigeerimine võib oluliselt mõjutada füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud isiku maksukohustusi ning tingida füüsilise isiku deklareeritud ja tasutud maksude tagasiulatuvat ümberarvutamist. Ettevõtlustulu ja palgatulu maksustamine on vaid põhijoontes sarnased, erinedes paljude detailide poolest, kasvõi maksukohustuse tekkimise aja osas. Vastavalt maksuotsuses tuvastatud asjaoludele tuleb füüsilise isiku deklareeritud ettevõtlustulu vähendada ning palgatulu suurendada. Selle tulemusena muutub nii tulumaksu, sotsiaalmaksu kui kohustusliku kogumispensioni maksete arvutuskäik ning maksukohustuste tekkimise ja täitmise aeg.


Majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuvalt võib maksuhaldur maksumenetluse käigus poolte vahel tehtud tehingutele anda teistsuguse, majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest. Sellise sekkumise võimalus isikute omavahelistesse tehingutesse on siiski piiratud. Maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, milleks käesoleval juhul kas MKS § 83 lg-le 4 või MKS §-le 84. Mõlema sätte puhul on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Kui sõlmiti teeseldud tehing, aga maksueelist ei saadud, siis puudub õiguslik alus maksu määramiseks.

Analoogsetes olukordades on õigustatud ja otstarbekas määrata maksusumma muutva tingimusega. MKS § 93 lg 1 sätestab võimaluse, et kui maksuasjas ei ole läbi viidud revisjoni, võib maksuhaldur määrata maksusumma tingimusega, et täiendava kontrollimise tulemusel või täiendavate tõendite esitamise korral võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada. Muutva tingimuse eesmärk on anda haldusakti adressaadile võimalus saavutada haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine muul viisil kui selle vaidlustamine kohtus (vt Riigikohtu 16.12.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-82-04 p-i 12).


MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tuleb maksuhalduril kohe välja selgitada ühe isiku maksukohustuse suurenemisega automaatselt kaasnev teise isiku maksukohustuse vähenemine. Seda tuleb teha samas menetluses, kaasates asjasse puutuva isiku menetlusse. Seejuures on oluline silmas pidada MKS § 100 lg-s 2 sätestatut.


Nii MKS § 43 p 3 kui ka HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt puudutab või võib puudutada. Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (vt nt Riigikohtu 08.10. 2002 määruse asjas nr 3-3-1-56-02 p-i 9; 06.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-25-07 p-i 16; 22.10.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-58-09 p-i 13).

Kaasamine algab isiku informeerimisest haldusmenetluse alustamisest, selle sisust ja võimalikust lõpptulemusest, selgitades ühtlasi, millised on menetlusosalise õigused. Riigikohus on 22.10.2009 asja nr 3-3-1-58-09 otsuse p-s 14 selgitanud, et maksumenetlus kujutab endast enamasti maksuhalduri algatatud menetlust, mis lõpeb koormava haldusakti väljaandmisega. Seega tuleb pidada maksukohustuslase õiguste kaitse aspektist eriti oluliseks ärakuulamisõiguse tagamise võimaldamist, omapoolsete täiendavate tõendite ja vastuväidete esitamist, asjas kogutud materjaliga tutvumist ja muude menetlusõiguste kasutamist.

3-3-1-59-09 PDF Riigikohus 04.11.2009
MKS
ÄS

TuMS § 15 lg 4 p 10 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või omandamisest mitterahalise sissemakse teel. Nimetatud maksuvabastus tuleneb põhimõttest, et maksustada saab vaid realiseeritud tulu.

Maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi (vt Riigikohtu 17.06.2009 otsust asjas nr 3-3-1-23-09).

TuMS §-s 8 sätestatud seotud isikute mõistet kasutatakse sätetes, mis piiravad seotud isikutega tehtud tehingutest tekkinud kulude või kahjude mahaarvamist, annavad õiguse korrigeerida siirdehindade korral tehingu väärtust või toovad kaasa muid ebasoodsaid tagajärgi. Käesoleval juhul oli tegemist küll seotud isikutega TuMS § 8 mõttes, kuid see seos on ebaoluline. Nimelt tuleneb äriseadustikust nõue, et mitterahalise sissemakse väärtus ei tohi olla väiksem omandatavate aktsiate nimiväärtusest. ÄS § 249 lg 2 sätestab, et mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus.


MKS § 84 kohaldamine on õigustatud juhul, kui tegemist on tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09).Kui tehingutel on juriidilisele vormile vastav majanduslik sisu, siis subjektiivseid kaalutlusi ei ole vaja välja selgitada. Subjektiivseid kaalutlusi tuleb arvesse võtta siis, kui need väljendavad tahet saavutada eelis kunstlikult loodud tingimuste abil. MKS § 84 rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järelda, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused.

Tuleb teha vahet isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Õigusselgus paremaks tagamiseks peaksid olema õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamise eeldused sätestatud seadusega või määrusega. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, kuid see tuleneb normist endast. Olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvale kalduv tehing oleks mõistlikum).

3-3-1-52-09 PDF Riigikohus 04.11.2009
MKS
ÄS

MKS § 84 rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järelda, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused. ÄS § 249 lg 2 sätestab, et mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus. Mitterahalise sissemakse väärtus ei tohi olla väiksem omandatavate aktsiate nimiväärtusest.

Tuleb teha vahet isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, tuleneb see normist endast. Sellisteks olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvalekalduv tehing oleks mõistlikum).


Maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärki võib kinnitada see, et isik andis aktsiad üle tema kontrolli all olevale äriühingule ajal, kui oli selge, et need tuleb peatselt võõrandada. Samuti vastus küsimusele, kas leping oleks sõlmitud ka sellise äriühinguga, mis pole isiku kontrolli all. Mitterahalise sissemakse puhul erinevalt aktsiate müügist ei ole need asjaolud TuMS § 15 lg 4 p-s 10 sätestatud maksuvabastuse tõttu asjakohased.


TuMS § 15 lg 4 p 10 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või omandamisest mitterahalise sissemakse teel. Nimetatud maksuvabastus tuleneb põhimõttest, et maksustada saab vaid realiseeritud tulu.

Maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09).

3-3-1-23-09 PDF Riigikohus 17.06.2009
MKS

Alates 1. jaanuarist 2008. a on maksuhalduril, lähtudes MKS §-st 911, õigus maksukohustuslasele anda siduvaid eelotsuseid tulevikus sooritatava toimingu või toimingute kogumi maksustamise kohta. Kuigi 2002. a puudus maksuhalduril võimalus anda maksukohustuslasele siduvaid eelhinnanguid MKS § 911 mõttes, olid haldusorganil ka sellel ajal selgitamise- ja nõustamiskohustused. Ka 2002. aastal ei tohtinud haldusorgan kallutada isikut käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega. Maksuhalduri antud selgitus maksustamise küsimuses võis anda isikutele edasiseks tegutsemiseks kindlustunde ning isikud võisid sellele maksuhalduri seisukohale tuginedes omapoolseid tegevusi kavandada ja järelepärimises antud juhtumikirjeldusele vastavalt ka käituda, usaldades seejuures maksuhalduri seisukoha paikapidavust.


Erandlikel tingimustel on äriühingule laekunud tulu võimalik lugeda seda kontrolliva füüsilise isiku tuluks. Nii on Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 selgitanud, et üldjuhul tuleb eeldada, et äriühingu esindaja tegevus tekitab kohustusi, muuhulgas maksukohustusi äriühingule. Kui aga maksu- või kriminaalmenetluses selguvad asjaolud, mis sellise eelduse kahtluse alla seavad, siis tuleb nende asjaolude põhjal otsustada, kas tegelikult sai tulu äriühingu nimel tegutsenud füüsiline isik.

Äriühingu tulu ei saa konkreetsete põhjendusteta vaadelda füüsilise isiku tuluna, kuna tegemist on erinevate õigussubjektidega. Väär on tõlgendus, et äriühingu poolt saadud tulu osas tekib füüsilisest isikust aktsionärile või osanikule maksustatav tulu ainuüksi seetõttu, et tal on ühingu tegevuse üle piisav kontroll. Riigikohtu halduskolleegium on 6. novembri 2008. a otsuse asjas nr 3-3-1-57-08 p-s 12 selgitanud: selleks, et lugeda aktsiate müügist äriühingule laekunud tasu füüsilise isiku tuluks, tuleb põhjendada, kuidas suurenes füüsilise isiku vara äriühingule laekunud tasu näol ja kuidas oli füüsilisel isikul võimalik äriühingule laekunud tasu oma huvides kasutada.


MKS § 84 kohaldamine on õigustatud juhul, kui on tegemist tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist. Samas saab majandusliku tõlgendamise meetodit rakendada ka sellisel juhul, kui tehingutel on ka muid eesmärke maksudest kõrvalehoidumise kõrval, kuid maksueelise saamine on peamine eesmärk. Siiski peab maksukohustuslasel olema vabadus teha tema poolt valitud toiminguid, arvestades muu hulgas maksunduslike kaalutlustega, ning kellelgi ei ole kohustust korraldada oma tegevust viisil, millega kaasneb kõrgem maksukoormus.

MKS §-s 84 väljendatud tehingu majandusliku sisu tuvastamise põhimõtte eesmärgiks on vältida olukorda, kus maksukohustuse tekkimine sõltub üksnes tehingu osapoolte poolt tehingule antud moonutatud juriidilisest vormist. Tehingu sellise vormi mittearvestamise tingimuseks maksustamisel on, et pooled on maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil valinud tehingu majanduslikule sisule mittevastava juriidilise vormi, millega nad lootsid saavutada maksustamisel soodsama tulemuse. Füüsilise isiku puhul on tegemist maksude tasumisest kõrvalehoidumisega, kui isik saab majanduslikus mõttes tulu ja ta väldib maksukohustust tehingu majanduslikku sisu moonutatult kajastades.

MKS § 84 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama, et maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda tehingutele maksude tasumise vältimiseks moonutatud õiguslik vorm. Sellise eesmärgi tõendamiseks peab maksuhaldur tuvastama maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused tehingu tegemisel. Teatud juhtudel on see võimalik faktiliste asjaolude pinnalt. Nii on Riigikohus 6. novembri 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-57-08 asunud seisukohale, et ei saa välistada olukorda, kus maksudest kõrvalehoidumise eesmärk tuleneb piisavalt selgelt faktilistest asjaoludest ja sellise järelduse eiramine oleks ebamõistlik. Kui subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamine ei ole võimalik (maksukohustuslane ei ole täitnud maksumenetluse käigus kaasaaitamiskohustust ning on sellega muutnud toimingute eesmärgi tuvastamise võimatuks), võivad määravaks osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad tulumaksust kõrvalehoidumist.Sellisteks olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama tehingu majandusliku sisu puudumist, võiksid olla näiteks tehingutes osalejate vahelised juriidilised, majanduslikud ja/või isiklikud sidemed; tehingute jada, kus ühe tehingu käigus tekkinud õigussuhe oleks olnud ülejäänud tehingute tegemiseta mõttetu; sellise jada etteplaneeritus; jadas mõne etapi puhul majandusliku eesmärgi puudumine; tehingute ebaloomulikkus võrreldes tavalise majandustegevusega; tehingute ajaline järgnevus ja kiirus.

Tahtluse tuvastamine maksuseaduste rikkumiseks ei ole vajalik, sest tahtluse väljaselgitamine omab tähtsust vaid maksudest kõrvalehoidmise eesmärgi selgitamisel maksuseadusest tuleneva konkreetse teokoosseisu raames.

3-3-1-3-09 PDF Riigikohus 25.03.2009
KMS
MKS

Sisendkäibemaks arvatakse maha kohe kaupade ja teenuste soetamisel või nende eest tasumisel, sõltumata sellest, millal tegelikult hakatakse kaupa või teenust kasutama. Sisendkäibemaksu mahaarvamisel ei ole oluline, kas ostja on tasunud kauba või teenuse eest osaliselt või täies ulatuses. Sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud, kui tegemist on maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba või teenusega. Käibemaksuga maksustamise seisukohalt on oluline kaupade võõrandamisele ja teenuste osutamisele suunatud majandustegevus (tootmine), mitte aga näiteks kasumi saamise eesmärk. Kaupade võõrandamine iseseisva kaubandustegevuse käigus tähendab ka seda, et soetatud kaup müükase hiljem edasi ning seejuures puuduvad soetamise hetkel tõendid võimaliku tarbimiseks kasutamise kohta.

Rehvitööde ja rehvide säilitamise ning sõiduauto kasutamise puhul peab maksukohustuslane suutma tõendada, milline seos on neil teenustel maksukohustuslase maksustatava käibega, sest nende teenuste puhul on ettevõtlusega mitteseotud kasutuse tõenäosus märkimisväärne. Kinnisvara puhul piisab asjaolust, et see ei ole elamiskõlblik.

Ehkki ettevõtjate vaheline käive maksustatakse, ei teki sellest ettevõtluskulude puhul ettevõtja jaoks tegelikku maksukoormust, sest kahe ettevõtja vahel selline tehing jääb kokkuvõttes maksuvabaks. Ka teeseldud või varjatud tehingu puhul tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus. Nimetatud kohustusele korrespondeerub ostja õigus sisendkäibemaksu maha arvata.


Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsusega määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (vt ka Riigikohtu 20.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-34-07 p-i 13).


Teeseldud tehingu tähendust maksustamisel reguleerib MKS § 83 lg 4, mis sätestas kuni 01.01.2009, et teeseldud tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kui teeseldud tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid (vt Riigikohtu 23.09.2005 otsust asjas nr 3-2-1-80-05). MKS § 83 lg 4 kohaldamine eeldab varjatud tehingu tuvastamist. Maksuhaldur ei pea tegelikku tehingut tsiviilõiguslikult täpselt kvalifitseerima ning tehingu tsiviilõiguslik ja maksuõiguslik kvalifikatsioon ei pea alati kokku langema (vt ka Riigikohtu 04.10.1999 määrust asjas nr 3-3-1-31-99).

3-3-1-82-08 PDF Riigikohus 05.03.2009

PakAS § 111 ei välista pakendiettevõtja kohustuste tagasiulatuvat üleandmist. PakAS ja Pakendiseaduse eesmärgid on täidetud, kui on toimunud reaalne pakendijäätmete kogumine ja taaskasutus.

Maksuõiguses on juba tekkinud maksukohustuste tagasiulatuv korrigeerimine lubatud paljudel juhtudel (Maksukorralduse seaduse § 103 lg 1 p 2) . Maksukohustuse korrigeerimise võimalusi on ette nähtud näiteks Käibemaksuseaduses ja Tulumaksuseaduses (Käibemaksuseaduse § 29 lg 7, Tulumaksuseaduse § 54 lg 6). Maksukorralduse seaduse § 83 lg 1 kohaselt maksustatakse seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut võrdväärselt õiguspärase tehinguga. Seadusevastase tegevuse tagajärjed toovad kaasa samasuguse maksukohustuse, nagu see oleks tekkinud majandusliku sisu poolest sarnase õiguspärase tegevuse tagajärjel.


PakAS § 111 ei välista pakendiettevõtja kohustuste tagasiulatuvat üleandmist. PakAS ja Pakendiseaduse eesmärgid on täidetud, kui on toimunud reaalne pakendijäätmete kogumine ja taaskasutus. Milliseid konkreetseid pakendeid pakendiettevõtja kogub, sõltub paljudest asjaoludest, seetõttu ei ole võimalik seostada taaskasutusorganisatsiooni kogutud ja taaskasutusse suunatud pakendeid konkreetse pakendiettevõtjaga ega konkreetse perioodiga.

1. juulist 2005 muutus pakendite kogumise alane regulatsioon väga oluliselt ning paljudele ettevõtjatele tekkis rida uusi kohustusi. Taaskasutusorganisatsiooni otsus koguda ja taaskasutada pakendeid ka võimalike hiljem liituvate klientide eest ning sõlmida lepinguid tagasiulatuvalt on igati kooskõlas Pakendiseaduse ja selle aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. a direktiivi 94/62/EÜ eesmärgiga - tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus. Kui kohustuste tagasiulatuvat üleandmist mitte lubada, siis peaksid hilinemisega liitunud klientide eest ette kogutud pakendite kogumise ja taaskasutamise kulud kandma need kliendid, kes sõlmisid lepingu õigel ajal.

Tagasiulatuvat lepingu sõlmimist ei takista ka asjaolu, et pakendiettevõtja kohustuste täitmise tähtaeg oli lepingu sõlmimise ajaks möödunud. Maksuõiguses on juba tekkinud maksukohustuste tagasiulatuv korrigeerimine lubatud paljudel juhtudel (Maksukorralduse seaduse § 103 lg 1 p 2) . Maksukohustuse korrigeerimise võimalusi on ette nähtud näiteks Käibemaksuseaduses ja Tulumaksuseaduses (Käibemaksuseaduse § 29 lg 7, Tulumaksuseaduse § 54 lg 6). Maksukorralduse seaduse § 83 lg 1 kohaselt maksustatakse seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut võrdväärselt õiguspärase tehinguga. Seadusevastase tegevuse tagajärjed toovad kaasa samasuguse maksukohustuse, nagu see oleks tekkinud majandusliku sisu poolest sarnase õiguspärase tegevuse tagajärjel.

Kirjaliku lepingu olemasolu ja selle tingimusi saab lisaks kahepoolse lepinguna vormistatud dokumendile tõendada ka muuda asjakohaste kirjalike tõenditega.

3-3-1-57-08 PDF Riigikohus 06.11.2008
MKS

Aktsiate tasu eest või tasuta võõrandamise ja mitterahalise sissemakse puhul on oluline, kas võõrandamine või sissemakse toimus tulumaksust kõrvalehoidumise eesmärgil MKS § 84 mõttes. Sellise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik. Määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad tulumaksust kõrvalehoidumist. Õigusselgus ja -kindlus oleksid paremini tagatud, kui selliste faktiliste asjaolude arvestamine oleks sätestatud seadusega või määrusega. Välistada ei saa ka olukorda, kus maksudest kõrvalehoidumise eesmärk tuleneb piisavalt selgelt faktilistest asjaoludest ja sellise järelduse eiramine oleks ebamõistlik.

3-3-1-34-07 PDF Riigikohus 20.06.2007

Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).


Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.


Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel.


Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.


Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).

Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.

Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.


Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta.


Maksuotsusega ei pea tuvastama maksupettust, vaid sellega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas see summa on määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid (MKS § 95 lg-d 1 ja 2). Maksuotsust tuleb mõista maksuhalduri sekkumisena maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning on piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma.

3-3-1-22-07 PDF Riigikohus 30.05.2007

TuMS § 52 lg 1 ja TuMS § 52 lg 2 p 1 ei välista laenu näol tehtud väljamakse käsitamist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksena ega selle tulumaksuga maksustamist, kui tegemist pole krediidiasutusega. Selleks et otsustada, kas laenu andmine on ettevõtlusega seotud või mitte, tuleb hinnata ettevõtja majandustegevust tervikuna, laenu vastavust tavapärastele tingimustele ning suunatust tulu saamisele. Ka seotud isikute vaheliste laenude puhul tuleb laenu andmist hinnata eelpool loetletud kriteeriumitest lähtuvalt. Kui selliste isikute vahelise laenu andmise puhul ei kohaldu TuMS § 50 lg 4 ja § 51 lg 4, tuleb laenuna tehtud väljamakse ettevõtlusega seotuse hindamisel muuhulgas vaadelda ka lepingupoolt muid omavahelisi suhteid.

Tulumaksuga maksustamine TuMS § 52 lg 2 p 1 alusel on õigustatud eelkõige siis, kui laenulepingu tingimustest ja laenu kasutamisest nähtub, et laenu ei kavatseta tagasi maksta või see osutub ilmselgelt võimatuks.

MKS § 84 võimaldab majandusliku tõlgendamise meetodi abil käsitleda laenu andja poolt laenu andmisena kvalifitseeritud tehingut vastavalt selle tegelikule majanduslikule sisule. Ka laen, mis algselt on ettevõtlusega seotud, võib pärast laenulepingu tingimuste hilisemat muutmist (näiteks tagasimakse tähtaja pikendamine vms) osutuda ettevõtlusega mitteseotuks ning kuulub siiski tulumaksuga maksustamisele.


MKS § 84 võimaldab majandusliku tõlgendamise meetodi abil käsitleda laenu andja poolt laenu andmisena kvalifitseeritud tehingut vastavalt selle tegelikule majanduslikule sisule. Ka laen, mis algselt on ettevõtlusega seotud, võib pärast laenulepingu tingimuste hilisemat muutmist (näiteks tagasimakse tähtaja pikendamine vms) osutuda ettevõtlusega mitteseotuks ning kuulub siiski tulumaksuga maksustamisele.

3-3-1-62-06 PDF Riigikohus 11.01.2007
MKS

Optsioon sai olla erisoodustuse esemeks praegu kehtiva TuMS § 48 kui ka varem kehtinud TuMS § 33 tähenduses. Erisoodustuse maksustamine võib toimuda kahel viisil olenevalt sellest, kas optsioon kui väärtpaber on rahaliselt hinnatav. Optsiooni rahalise hinnatavuse puhul tekib tööandjal maksukohustus optsiooni andmise hetkel ning erisoodustuse väärtus on optsiooni väärtus. Kui optsioon ei ole rahaliselt hinnatav, maksustatakse optsiooni täitmise tulemusena toimuvat aktsia müüki töötajale ning tulumaksuga maksustatakse töötajale võimaldatud soodushinna ja aktsia turuhinna vahe optsiooni täitmise ajal.

Erisoodustust võib anda ka kolmanda isiku kaudu. Teise isiku arvel tegutsemine tähendab eelkõige seda, et isik, kelle arvel erisoodustust antakse, kannab tehingust tekkiva kulu või loobub potentsiaalsest kasust, mis oleks tekkinud, kui erisoodustuse andmise asemel oleks toimunud turutingimustel tehing (st optsioon oleks antud vastava tasu eest). Ka siis, kui asjas ei ole tuvastatud kokkulepe, mille alusel üks isik oleks otseselt kandnud kulusid või võtnud endale kohustusi seoses teise isiku tehingutega, võib sellegipoolest olla tegemist erisoodustusega. Selle kindlaksmääramisel tuleb lähtuda Maksukorralduse seaduse §-s 84 sätestatust. Kui see säte erisoodustuse andmise ajal ei kehtinud, on selles sättes kirjeldatud põhimõte maksuõiguse üldise põhimõttena ikkagi rakendatav. Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust (vt Riigikohtu 4.10.1999 määrust nr 3-3-1-31-99).


Tegevus, mis vastab praegu kehtiva MKS § 84 tunnustele - maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming - saab oma olemuselt olla ainult tahtlik. Sellest tulenevalt on õige kohaldada 6-aastast maksusumma määramise aegumistähtaega tavapärase 3-aastase tähtaja asemel.

3-3-1-54-01 PDF Riigikohus 06.11.2001

Kui maksuameti vaidlustatud ettekirjutuses ei ole sõnaselgelt öeldud, et maksumaksja õiguserikkumine oli tahtlik, kuid tahtlus tuleneb ilmselgelt ettekirjutuse aluseks oleva õiguserikkumise iseloomust, maksuameti poolt tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest, on ettekirjutuse nimetatud puudus vaid vormiline ega too endaga kaasa ettekirjutuse tühistamist.


Sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid. Selline seisukoht on kooskõlas haldusõiguse üldpõhimõtetega, mida seaduseandja on tunnustanud ka 1. jaanuaril 2002 jõustuva Haldusmenetluse seaduse §-s 58.


See, et tegemist oli maksude tasumisest tahtliku kõrvalehoidumisega võib tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õiguserikkumise iseloomust, maksuameti poolt tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest.


Legaliteedi põhimõtte järgimine või eiramine ei välista maksuameti õigust nõuda ettekirjutusega maksu tasumist. Kuid maksuametil tuleb koguda haldusmenetluse käigus tõendeid maksumaksja vastava tegevuse või tegevusetuse kohta. Tõenditeks haldusmenetluses võivad seejuures olla ka haldusõiguserikkumise asjas või kriminaalasjas kogutud tõendid.

3-3-1-57-00 PDF Riigikohus 15.01.2001

Kuni 31. detsembrini1999 kehtinud TMS § 13 lg. 1 kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha üksnes sama maksumaksja poolt tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Abielus olev füüsilisest isikust ettevõtja saab oma ettevõtluse tulust maha arvata üksnes enda poolt tehtud kulutusi, kuigi kulutus tehti abikaasade ühisvara arvel ja soetatud vara kuulub samuti ühisvara hulka. Ettevõtlusega seotud kulutust tõendavale kuludokumendile peab olema märgitud kulutuse tegijana abikaasa nimi, kes on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui ettevõtlusega seotud kulutus on tehtud teise abikaasa poolt, tuleb täiendavalt vormistada dokument kulutuse jagamise või hüvitamise kohta. Kulutuse jagamise või abikaasale hüvitamise kohta koostatud kirjalik dokument peab vastama raamatupidamise algdokumendi nõuetele. Sellise algdokumendi kui tõendi kontrollimise ja hindamise õigus on nii maksuametil kui ka kohtul.

Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.


Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.

3-3-1-31-99 PDF Riigikohus 04.10.1999

Haldusasjas tuvastatav tsiviilõiguslik asjaolu ei ole siduv ühegi tsiviilasja menetlemisel. Tehingu tühisuse tuvastamisel on tähendus üksnes selles haldusasjas ja võimalikus teises haldusasjas, kui menetlusest võtavad osa samad protsessiosalised.

Halduskohtul on õigus hinnata aktsiate kinkelepingut kui tõendit ning asuda seisukohale, et sellega ei ole kõigi tõendite kogumis ja vastastikuses seoses tõendatud aktsiate omandamine kingituse vastuvõtmise teel Tulumaksuseaduse § 9 lg. 2 p. 2 mõttes.


Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid.


Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid.

Maksuhaldur peab ettekirjutuses motiveerima, miks ja millise muu teabe alusel määratakse maksusumma maksuhalduri poolt.

Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust.


Kassatsioonimenetluses ei saa muuta eelnenud kohtumenetluses tõenditele antud hinnangut.

III-3/1-3/94 PDF Riigikohus 06.04.1994

See, et osa tuludest tehti maksuametile teatavaks pärast tulude deklareerimiseks kehtestatud tähtaja möödumist ja nende tulude deklareerimisel esitati ainult vorm E, lisamata uut tuludeklaratsiooni, ei ole käsitatav Maksukorralduse seaduse §-s 67 sätestatud maksuobjekti varjamisena, sest maksumaksjatel puudus tahtlus varjata tulusid.


Üksikisiku tulumaksu seaduse § 8 kohaselt võisid ühise tuludeklaratsiooni alusel tulumaksu maksta vaid abikaasad, kes elasid kogu maksustamisperioodi koos. Üksikisiku tulumaksu seaduse § 11, mis näeb ette tulumaksu tasumise kassadokumendi alusel, ei anna alust järelduseks, et tulumaksu võiks tasuda ühiselt.

Kokku: 35| Näitan: 21 - 35

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json