https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 56| Näitan: 21 - 40

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-35-12 PDF Riigikohus 11.10.2012

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Sotsiaalministri 19.03.2008 määruse nr 15 Meetme „Kesk- ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine tingimused“ ning perioodi 2007-2013 struktuuritoetuste seaduse sätted, mille väidetavale rikkumisele kaebuses viidatakse, kaitsevad avalike huvide kõrval ka menetluses osalenud taotlejate subjektiivset avalikku õigust menetlusele ja korraldusele, heale haldusele (põhiseaduse § 14) ja teiste taotlejatega võrdsele kohtlemisele (põhiseaduse § 12 lg 1). Seega on kaebajal kaebeõigus Vabariigi Valitsuse korralduse vaidlustamiseks.


Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Kui kohus ongi varasemas vaidluses andnud hinnangu uues asjas vaidlustatud haldusaktile, siis ei muuda see õiguslikku olukorda ilmselgeks. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, siis tuleb asi lahendada sisulises menetluses.


Olukorras, kus esialgses kaebuses esitatud tühistamisnõue on muutunud ilmselgelt perspektiivituks, ei saa sama järeldust teha võimaliku õigusvastasuse tuvastamise nõude kohta. Kui halduskohus jõuab järeldusele, et tühistamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, peab kohus enne kaebuse tagastamist andma kaebajale võimaluse kaebuses esitatud nõude muutmiseks. Uurimispõhimõttest tuleneb kohtu kohustust juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-10, p 22 ja seal viidatud lahendid). Selgitamisvajadus puudub juhul, kui ka muudetud kujul oleks kaebuse eduväljavaated ilmselgelt olematud (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-11, p 11). Halduskohtumenetluse seadustiku kehtivas redaktsioonis sätestab § 49 lg 1 kaebajale võimaluse kaebuse nõuet või alust muuta.


Kohtupraktika kohaselt saab kaebust ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik, näiteks on valitud vale nõudeliik (määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10 ning määrus asjas nr 3-3-1-57-11, p 16). Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11).

Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Kui kohus ongi varasemas vaidluses andnud hinnangu uues asjas vaidlustatud haldusaktile, siis ei muuda see õiguslikku olukorda ilmselgeks. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, siis tuleb asi lahendada sisulises menetluses.

3-3-1-86-11 PDF Riigikohus 20.12.2011

Kartserikaristuse kohaldamise puhul tuleb pidada võimalikuks RVastS § 9 lg 1 mõttes mittevaralise kahju hüvitamist vabaduse võtmise tõttu (vt Riigikohtu 15.03.2010 kohtuotsuse kohtuasjas nr 3-3-1-93-09 p-i 12). Kui tühistamiskaebuse esitamisel on kohtumenetlus lõpetatud kaebetähtaja rikkumise tõttu, siis ei võta see kaebajalt õigust pöörduda kohtusse sisult sarnase kaebusega, milles esitatakse tuvastamis- või kahju hüvitamise nõue.


Kartserikaristuse kohaldamise puhul tuleb pidada võimalikuks RVastS § 9 lg 1 mõttes mittevaralise kahju hüvitamist vabaduse võtmise tõttu (vt Riigikohtu 15.03.2010 kohtuotsuse kohtuasjas nr 3-3-1-93-09 p-i 12). Kui tühistamiskaebuse esitamisel on kohtumenetlus lõpetatud kaebetähtaja rikkumise tõttu, siis ei võta see kaebajalt õigust pöörduda kohtusse sisult sarnase kaebusega, milles esitatakse tuvastamis- või kahju hüvitamise nõue.


Vt lahendi nr 3-3-1-55-11 annotatsiooni.

3-3-1-65-11 PDF Riigikohus 16.11.2011

Hankija kaebeõigust ei mõjuta see, et ta on vaidlusaluse hankeeseme suhtes viinud lõpule uue hankemenetluse. Kaebeõigusele antakse hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (vt Riigikohtu 14.05.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-25-02, p 24).


HKMS § 52 lg 1 ei sea poole õigust kaevata edasi Riigikohtusse sõltuvusse sellest, kas asjaolude muutumise tõttu on kassatsioonkaebuse rahuldamisel kassaatori jaoks reaalsed majanduslikud tagajärjed.


Uue hankemenetluse läbiviimine ei ole aluseks kohtumenetluse lõpetamiseks, kui vaidlustatud haldusakti (hankedokumente) ei ole selle andja poolt kehtetuks tunnistatud . Kohtuvälise vaidluste lahendamise organ poolt haldusaktiga seonduva vaidlustuse rahuldamine ei sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisega haldusakti andnud organi poolt.


Kui hankemenetluse eseme üle toimub vaidlus vaidlustuskomisjonis või kohtus, siis ei ole õiguspärane korraldada sama eseme suhtes uut hankemenetlust.

Riigihanke jätkamisel pärast vaidlustusmenetlust on hankija seotud hankemenetluse varasemates staadiumides antud alusdokumentidega. (vt ka Riigikohtu 14.04. 2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-99-09, p 16). Sama eseme suhtes uue hankemenetluse läbiviimine varasematest erinevatel tingimustel on õiguspärane kui varasemad eelhaldusaktid muudetakse (RHS § 36) või kogu varasem hankemenetlus tunnistatakse kehtetuks (RHS § 29 lg 3 p 6).


Riigihangete vaidlustuskomisjon peab omaalgatuslikult kontrollima, kas vaidlustajal on vaidlustuse esitamise õigus. Vaidlustuskomisjonil tuleb vastavalt RHS § 122 lg 3 p-le 6 jätta vaidlustuse läbi vaatamata ja tagastada, kui vaidlustajal puudub vaidlustuse esitamise õigus. Enne 1. juulit 2010 tuli vaidlustuskomisjonil jätta vaidlustusõiguseta isiku poolt esitatud vaidlustus rahuldamata.

Käesolevas asjas sõltus vaidlustuse esitamise õigus sarnaselt kuni HKMS § 7 lg 1 kuni 1. jaanuarini 2011 kehtinud redaktsioonile sellest, kas vaidlustatav hankija tegevus sai rikkuda vaidlustaja subjektiivseid õigusi. Vaidlustuses peavad sisalduma põhjused, miks vaidlustaja peab vaidlustuse eset oma õigusi rikkuvaks või huve kahjustavaks. Standardite järgimise kohustus piirab ettevõtja majandustegevuse korraldamise vabadust.


Hankija otsustab omal vabal äranägemisel millist liiki ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada. Kehtestatavad kriteeriumid peavad olema asjakohased ning kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Seevastu on seaduses piiritletud, milliste andmete ja dokumentide esitamist võib hankija nõuda pakkuja majandusliku ja finantsseisundi ning tehnilise ja kutsealase pädevuse hindamiseks.


Hankeasja läbivaatamise piirid määrab ära vaidlustuses esitatud nõue ja selle alus, mitte vaidlustuse õiguslik põhjendus. Riigihangete seaduses ei ole eriregulatsiooni selle kohta, et vaidlustuskomisjon võiks otsustamisel tugineda vaid menetlusosaliste poolt esitatud õiguslikele väidetele.

Vaidlustuskomisjoni viga menetlusosalise ärakuulamisel ei saa olla komisjoni otsuse tühistamise aluseks, kui viga ei olnud oluline, st ei võinud mõjutada asja otsustamist.


Hankija peab saama hanketeates kehtestada tehnilise ja kutsealase pädevuse nõudeid ka allhankijate suhtes juhuks, kui pakkuja kavatseb neid hankelepingu täitmisel rakendada.

3-3-1-20-11 PDF Riigikohus 01.06.2011

Vaideotsuse peale saaks kaebuse esitada ainult siis, kui sellega oleks rikutud kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult.


Halduskohus saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid. Haldusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmine ei ole halduskohtu pädevuses.


Ettevõtte osa üleandmise puhul võlaõigusseaduse tähenduses ei teki KMS § 34 lg 2 p 1 kohaselt käivet ning seetõttu ei ole ka õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on mh: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal.

Ettevõtte osa üleandmise puhul võlaõigusseaduse tähenduses on käibemaksuga maksustamine analoogne olukorraga, kus käibemaksuga ei maksustata kinnisasja kui kauba käivet. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Täielikult tuleb välistada maksuvaba käibe puhul käibemaksu tagastamine siis, kui müüja pole käibemaksusummat riigile üle kandnud (vt Riigikohtu 06.04.2005 otsust asjas nr 3-3-1-8-06, 13.04.2006 otsust asjas nr 3-3-1-22-06 ja 08.06.2006 otsust asjas nr 3-3-1-37-06).

Ettevõtte osa üleandmise puhul maksukohustuse määramisel ei pea maksuhaldur tuginema MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84. Ettevõtte või selle osa üleandmise kohta ei tule vormistada mingit spetsiifilist üleandmise lepingut. Õiguslikult ei ole reguleeritud, millise lepingu alusel ettevõte üle antakse.

3-3-4-1-10 PDF Riigikohus 16.02.2010
    Kehtetu:

Avalikke ülesandeid (haldusülesandeid) võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituse kasutamisega. Seadusandja võib avaliku ülesandena määratleda ka kinnipeetavale normaalsete elutingimuste loomise ja tagamise. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik.

VangS § 48 lg 1 kohaselt peab vangla tagama kinnipeetavale sisseostude tegemise võimaluse kas vahetult vangla või eraõigusliku juriidilise isiku kaudu. Kuna seadusandja on VangS § 48 lg-s 1 määratlenud vangla kohustusena tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaluse, siis on tegemist avaliku ülesandega.

HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on see eraõiguslik isik AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja. Isik, kelle avaliku teabe seaduses sätestatud õigusi on rikutud, võib pöörduda kaebusega halduskohtusse (AvTS § 46).


HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on see eraõiguslik isik AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja.

3-3-1-39-08 PDF Riigikohus 17.09.2008

MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada (vt Riigikohtu 15.03.2006 määrust asjas nr 3-3-1-78-05, 11.12.2006 otsust asjas nr 3-3-1-61-06, 05.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-102-06 ja 11.10.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-37-07). Sellisel juhul tuleb kohustuslikult kaaluda maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve juriidiliste isikute huvidega, kes taotlesid sama maa erastamist. Kaalumiskohustus kehtib ka likvideerimisel oleva juriidilise isiku puhul, sest seadusest ei tulene selget keeldu sellisele juriidilisele isikule maa erastamiseks.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid, vaid menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.


MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu. Kaaluda tuleb erastamisavalduse esitanud isiku huvi avaliku huviga, mis tingib maa riigi omandisse jätmise vajaduse.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad (kohalik omavalitsus ja maavanem) ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid (sh omandiõigust), menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.


Kuna maa riigi omandisse jätmise otsus riivab maa ostueesõigusega erastamist taotleva juriidilise isiku õigust erastamisavalduse menetlemisele on tal HKMS § 7 lg 1 alusel õigus maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks.


Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-48-06, p-i 17). Menetluskulude reaalse kantuse kinnitamiseks ei piisa ainuüksi advokaadi kinnitusest selle kohta, et arved on tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsuse asjas nr 3-3-1-55-00, p-i 3; 25.03.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-5-08, p-i 18).


Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

3-3-1-27-05 PDF Riigikohus 23.05.2005

Kuna kohus ei olnud veel HKMS §-s 12 reguleeritud eelmenetlusest kaugemale jõudnud, ei võinud ta kaebetähtajast kinnipidamise küsimust lahendades asuda hindama kaebuse väidete sisulist põhjendatust. Küsimust, kas kaevatav haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi, saab lahendada üksnes kohtuotsusega pärast asja sisulist arutamist kohtuistungil ( vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrused nr 3-3-1-64-00 ja nr 3-3-1-65-00 , p 1).


HKMS § 19 lg 7 teine lauseosa osundab kohtu õigusele ja kohustusele tõlgendada kaebuses esitatud taotlust. Nimetatud normi eesmärk on tagada põhiseaduslik kaebeõigus, kaitstes ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega kaebajaid taotluse vääralt sõnastamise võimalike tagajärgede eest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-6-02, p 10).

Halduskohus peab uurimisprintsiibist tulenevalt asja läbivaatamisel selgitama välja kaebuse esitaja tegeliku tahte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-3-04 ,p 12 ja määrus nr 3-3-1-66-00, p 1) Ebaselgelt esitatud taotluse tegeliku sisu väljaselgitamine kohtu poolt ei kujuta endast kaebuse muutmist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-39-01, p 4.

3-3-1-59-02 PDF Riigikohus 11.11.2002

Kuigi hooneregistri kanne ei loo otseselt kellelegi õigusi ega kohustusi, ei välista see õiguste rikkumist. Hooneregistrisse omaniku kohta ebaõigete andmete kandmine võib kaasa tuua omandiõiguse ülemineku kolmandale isikule, raskendatud võib olla hoone käsutamine tegelikul omanikul jne. Isikul on õigus nõuda, et talle kuuluva hoone kohta ei säilitataks hooneregistris vääraid, puudulikke, aegunud või eksitavaid andmeid.


Hooneregistris omaniku kohta kande tegemine on avalik-õiguslik haldustoiming vaatamata sellele, et registri sisu moodustavad tsiviilõiguslikke suhteid puudutavad andmed. Hooneregistri pidaja ise ei ole kaebuse esitajaga tsiviilõiguslikus suhtes, mistõttu allub vaidlus hooneregistris kande tegemise toimingu õiguspärasuse üle halduskohtule.


Kui halduskohus ei saaks vajadus korral tsiviilõiguslikesse asjaoludesse ise selgust tuua, tooks see kaasa õigusemõistmise venimise. Olukord, kus isiku kaitseks ühe õigusrikkumise vastu tuleks algatada kaks või enamgi kohtuvaidlust oleks vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega.

3-3-1-47-02 PDF Riigikohus 04.11.2002

Kui algset haldusakti ei vaidlustata, ei tähenda see, et vaidlustada ei saaks seda haldusakti tühistanud haldusakti tühistavat haldusakti. Kui algse, isiku õigusi rikkuva haldusakti tühistamine haldusorgani poolt oli õiguspärane, rikub algse haldusakti tühistanud akti tühistamine isiku õigusi. Isiku kaebeõigusest ilmajätmine ainuüksi põhjendusel, et ta ei ole vaidlustanud algset haldusakti, rikub Põhiseaduse §-s 15 ning HKMS §-s 7 lg 1 sätestatud isiku õigust kaitsta kohtulikult oma rikutud õigusi.


HKMS § 17 sõnastusest ei tulene, et halduskohus oleks teises protsessis tuvastatud asjaoludega pöördumatult seotud. Ühes protsessis juba tuvastatud asjaolusid ei ole haldusprotsessis vaja enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui protsessiosalised sellised asjaolud haldusprotsessis vaidlustavad või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, võib halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt sellised asjaolud ümber hinnata.

3-3-1-51-02 PDF Riigikohus 04.11.2002

Otsustus, millega muudetakse varasemat haldusakti, on ka ise haldusakt. Samuti on haldusaktiks iga otsustus, millega keeldutakse taotletud haldusakti andmisest.


KOKS § 33 lg-st 2 ei tulene täiendavat kaebeõigust lisaks HKMS § 7 lg-s 1 sätestatule. Kohaliku omavalitsuse õigusaktid omandavad õigusjõu pärast kaebetähtaja möödumist. KOKS § 33 lg 2 eesmärk on võimaldada kohtusse pöördumist ka pärast volikogu või valitsuse poole pöördumist. Reeglina ei jõua isik 30-päevase kaebetähtaja jooksul esitada kõigepealt taotlust volikogule või valitsusele ja seejärel pöörduda kohtusse. KOKS § 33 lg-s 2 vaidlustatava haldusaktina peetakse reeglina silmas otsust, millega jäetakse varasema haldusakti muutmise taotlus rahuldamata.

3-3-1-48-02 PDF Riigikohus 15.10.2002

HKMS § 7 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei saa kaebuse esitamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal on võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele oma õiguste kaitsmiseks akti või toimingu vaidlustamise vajalikkuses. Isikult, kellel temast sõltumatutel asjaoludel polnud veel võimalik leida, et tema õigusi rikutakse, ei tohi õiguskindluse tagamise motiivil kaebeõigust ära võtta kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjendusega.


Kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu, peab isik esitama halduskohtule eelhaldusakti peale kaebuse HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtajal. Et otsustada, kas ja millal oli kaebajal võimalik leida, et eelhaldusakt rikub tema õigusi või piirab tema vabadusi, tuleb vajadusel hinnata muuhulgas ka vastava haldusmenetluse keerukust. Oluline võib olla, kas ja kuidas on haldusorgan täitnud selgitamiskohustust ning vaidlustamisviite olemasolu eelhaldusaktis.


HKMS § 7 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei saa kaebuse esitamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal on võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele oma õiguste kaitsmiseks akti või toimingu vaidlustamise vajalikkuses.

3-3-1-25-02 PDF Riigikohus 14.05.2002

Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 ja § 26 lg 1 p-le 1 peab halduskohus tühistama vaidlustatud haldusakti, kui see on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi. Halduskohus ei saa õiguspärase ootuse motiivil jätta tühistamata tähtaegselt vaidlustatud haldusakti. Kui kaebajal oli kaebuse esitamise hetkel kaebeõigus, siis ei lange kaebeõigus ära asjaolude hilisema muutumise tagajärjel. Õigusi rikkuva ja õigusvastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda.


PES § 54 p 1 kohaselt keeldutakse ehitusloa väljaandmisest, kui projekt ei vasta projekteerimistingimustele. Projekteerimistingimuste kehtestamine on ehitusloa andmisel reguleeriva iseloomuga eelhaldusakt, millega määratakse kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest. Kohalik omavalitsus kui pädev haldusorgan võib neid menetluse hilisemates staadiumides muuta. Kolmandate isikute õigusi ei saa rikkuda ainuüksi projekteerimistingimustest erinevale projektile ehitusloa andmine, kui projekt ise on kooskõlas õigusaktidega, sealhulgas ehitusnõuetega.


Haldusorgan on pädev sisustama Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud Eluruumidele esitatavate nõuete punkti 5 rakendamisel selles aktis sisalduvat määratlemata õigusmõistet "piisav valgustus". Seejuures peab haldusorgan juhinduma diskretsiooni teostamise põhimõtetest. Nende rikkumine võib tuua kaasa haldusakti õigusvastasuse.


Ehitusluba on haldusakt, mille eesmärk on kontrollida projekteeritava ehitise ja kavandatavate ehitustööde vastavust ehitusnormidele, planeeringutele, tervisekaitse-, tuleohutus- ja keskkonnanõuetele ning muudele nõuetele juba enne ehitustööde alustamist. Muuhulgas peavad ehitamist reguleerivad normid tagama tulevase ehitisega külgnevate kinnisasjade omanike õiguste kaitse. Ehitusloaga tehakse kindlaks projekteeritud ehitise vastavus õigusnormidele. Pärast ehitise valmimist on ehitusloal tuvastav funktsioon. Ehitusluba vaidlustamata ja kehtetuks tunnistamata ei ole hiljem võimalik nõuda projektile vastava ehitise lammutamist või muutmist motiivil, et projekt ei olnud nõuetekohane. Ehitusloa tühistamine võib olla aluseks täiendavate õiguskaitsevahendite rakendamisele.

PES § 54 p 1 kohaselt keeldutakse ehitusloa väljaandmisest, kui projekt ei vasta projekteerimistingimustele. Projekteerimistingimuste kehtestamine on ehitusloa andmisel reguleeriva iseloomuga eelhaldusakt, millega määratakse kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest. Kohalik omavalitsus kui pädev haldusorgan võib neid menetluse hilisemates staadiumides muuta. Kolmandate isikute õigusi ei saa rikkuda ainuüksi projekteerimistingimustest erinevale projektile ehitusloa andmine, kui projekt ise on kooskõlas õigusaktidega, sealhulgas ehitusnõuetega.

3-3-1-9-02 PDF Riigikohus 07.03.2002

HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega haldusakti tühistamiseks pöörduda halduskohtusse isik, kelle õigusi haldusakt rikub. Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Sellisele seisukohale asus ka Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu 20. detsembri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-01. Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist.

3-3-1-8-01 PDF Riigikohus 20.12.2001

Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib tegemist olla haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada ka siis, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.


Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi.


Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitsmise küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguse normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui linna poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist vaidlustab kolmas isik, kes ei ole lepingu pool, põhjusel, et linn on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.


Avalik-õigusliku juriidilise isiku vara käsutamist reguleerivate eriseaduste ja alamalseisvate õigusaktide sätted on üldjuhul avalik-õiguslikud. Kuigi linnavara kasutusse andmine võib toimuda tsiviilõigusliku lepingu alusel, kujutab (Tartu Linnavolikogu 17. detsembri 1998. a määrusega nr 66 kinnitatud) Linnavara eeskiri endast eelkõige avaliku õiguse normistikku. Linnavara eeskiri peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ühingute huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt eraisikutele pakutavat vara ning huvi, et linn ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid eeliseid. Kui rikutud on Linnavara eeskirja sätteid, mis kaitsevad lisaks avalikele huvidele ka halduskohtusse pöördunud isiku huve, siis on rikutud ka kohtusse pöördunud isikute õigusi. Isikule linna vara kasutusse andmisega põhjendamatute eeliste loomine võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.

3-3-1-15-01 PDF Riigikohus 20.12.2001

Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib samaaegselt olla tegemist haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, protokollilise otsusena või tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.


Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi.


Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitse küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguslike normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui kolmas isik, kes ise ei ole lepingu pool, vaidlustab kohaliku omavalitsusüksuse poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist põhjusel, et kohaliku omavalitsuse üksus on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.


Riigi ja kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises ja lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel situatsioonist, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud. Ka avalik-õigusliku juriidilise isiku osalemisel eraõiguslikes suhetes peab avalik-õiguslik juriidiline isik arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teiste avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Kohaliku omavalitsuse vara rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ettevõtjate huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt pakutavaid kinnistuid. Seetõttu tuleb Rendile andmise korda tõlgendada selliselt, et ta loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel Rendile andmise korrast kinnipidamist. Ettevõtjale linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ka Põhiseaduse § 31 lg-s 1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Linna vara rendilepingu muutmine või pikendamine ei sõltu vaid poolte suvast. Rendiseaduse § 15 lg 2, mille kohaselt rendilepingu tähtaja lõppedes eelistatakse asja uuel rendile andmisel eelmist rentnikku, ei saa olla ainumäärav linnamaa rendilepingu pikendamisel, vaid arvestada tuleb ka linna vara kasutamist reguleerivaid avalik-õiguslikke norme, sealhulgas Rendile andmise korra sätteid.


Planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega.


Kohaliku omavalitsuse korraldus kohaliku omavalitsuse vara rendilepingu pikendamiseks ei ole lahutatav rendilepingu pikendamise kokkuleppest, kuna kujutab endast ühe poole tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks. Halduskohtul on volitus tuvastada haldusaktiga seotud lepingu tühisust HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel. Kui teine lepingupool on kaasatud haldusasja läbivaatamisele, siis on vastav kohtulahend siduv ka temale.

3-3-1-16-01 PDF Riigikohus 10.04.2001

Isiku õiguste väidetavat rikkumist on võimalik kontrollida üksnes haldusasja sisulisel läbivaatamisel, mitte aga kohtuasja ettevalmistamisel või eelmenetluses.


HKMS § 7 lg 3 viitab erandlikule seadusest tulenevale kaebeõigusele, seega peab vastavast seadusest ilmnema selgelt seadusandja tahe lubada ühendusel oma liikmete huvides kohtusse pöörduda. KOKS §-st 62 lg 1 p 3 ei tulene omavalitsusüksuste liidu õigus pöörduda oma liikmete huvides halduskohtusse. HKMS § 7 lg 3 alusel esitatakse kaebus teise isiku huvides, kuid enda nimel. Teise isiku huve kaitsev isik on halduskohtumenetluses ise protsessiosaliseks.


Kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi vaheline vaidlus riigieelarvest valdade ja linnade eelarvete toetusfondi määratud rahasummade jaotuse üle on avalik-õiguslik vaidlus. Kuna riigieelarve kirjed eelarveaasta tulude ja kulude kohta on üksiknormid, ei ole üldakt ka riigieelarve kirjeid konkretiseeriv määrus, ning vastav vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse.

3-3-1-65-00 PDF Riigikohus 29.01.2001

Kohus ei saa haldusasja läbivaatamiseks ettevalmistamisel otsustada, et haldusakt või toiming ei riku kaebaja subjektiivset õigust ning tagastada kaebust HKMS § 11 lg 4 alusel. Õiguste rikkumise küsimust saab otsustada pärast asja sisulist arutamist kohtuistungil.


Vaidlus Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse seaduslikkuse üle on avalik-õiguslik. Olenevalt protokollilise otsuse sisust võib haldusvälisele isikule suunatud protokolliline otsus rikkuda isiku õigusi sõltumata sellest, kas protokollilist otsust on lubatud või keelatud suunata haldusvälisele isikule.

3-3-1-64-00 PDF Riigikohus 29.01.2001

Kohus ei saa haldusasja läbivaatamiseks ettevalmistamisel otsustada, et haldusakt või toiming ei riku kaebaja subjektiivset õigust ning tagastada kaebust HKMS § 11 lg 4 alusel. Õiguste rikkumise küsimust saab otsustada pärast asja sisulist arutamist kohtuistungil.


Vaidlus Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse seaduslikkuse üle on avalik-õiguslik. Olenevalt protokollilise otsuse sisust võib haldusvälisele isikule suunatud protokolliline otsus rikkuda isiku õigusi sõltumata sellest, kas protokollilist otsust on lubatud või keelatud suunata haldusvälisele isikule.

3-3-1-53-00 PDF Riigikohus 19.12.2000

Politseiprefekti vastus, millega selgitatakse relvaloa tühistamise õiguslikke aluseid ei saa rikkuda isiku õigusi. Õigusi võib rikkuda otsus, millega relvaluba tühistatakse.


Haldusmenetluse uuendamisest keeldumine ei anna reeglina võimalust vaidlustada halduskohtus esialgset haldusakti peale selle vaidlustamise tähtaja möödumist. Erandina on see võimalik, kui ilmnevad uued tõendid, mis ei võinud isikule olla haldusmenetluse ajal teada, kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või haldusametnik on haldusmenetluse käigus toime pannud kuriteo või kui jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines.

3-3-1-20-00 PDF Riigikohus 30.05.2000

Kuna pankrotihalduri eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida tema Põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks.


Kuna pankrotihalduri eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida tema Põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks. Kohtuliku kontrolli võimaluse tagamiseks peavad eksami kulg, selle tulemused ja komisjoni otsus olema kontrollitavad.

Kokku: 56| Näitan: 21 - 40

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json