3-3-1-93-13
|
Riigikohus |
06.03.2014 |
|
Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Seetõttu ei saa Riigikohus ise tuvastada asjaolu ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud ringkonnakohus. Riigikohus saab kontrollida, kas ringkonnakohus on rikkunud asjaolu tuvastamisel materiaal- või menetlusõigust (HKMS § 211 lg 1). (p 10)
Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kumuleeruvat mõju konkreetse rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest. (p 14)
Kohtlemise kestuse puhul tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (vt otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21 ja 23).
Isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama. (p 13)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-38-13 annotatsiooni.
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati. Seega on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes isikule jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Nt isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates arestimaja tingimustes võib olla jätkuv haldustoiming, mille vältel toimub kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. See juhtum erineb olukorrast, kus kahju tekitamine on küll lõppenud, kuid on ettenähtav, et kahju tekib selle toimingu tagajärjel edaspidi (nt määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p-d 16–17). (p 14)
|
3-3-1-80-13
|
Riigikohus |
28.01.2014 |
|
Lihtmenetluse kohaldamiseks peavad olema täidetud selle eeldused. Õiguse rikkumise olulisus sõltub sellest, millise kaaluga õigushüvesse (nt elu, tervis, vabadus) ja kui intensiivselt on väidetavalt sekkutud. Kui tegemist on kaaluka õigushüvega ja võimaliku intensiivse sekkumisega, ei ole lihtmenetluse eeldus täidetud ka juhul, kui varaliselt hinnatava vaidlusaluse hüve väärtus ei ületa 200 eurot. Seejuures ei ole lihtmenetluse eelduseks see, kas kaebus omab eduväljavaateid või mitte.
Vabadust tuleb pidada kaalukaks õigushüveks. Kohtupraktika kohaselt on kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses (otsus asjas nr 3-3-1-3-10, p 10).
Vt lahendi nr 3-3-1-38-13 annotatsiooni.
|
3-3-1-86-13
|
Riigikohus |
16.01.2014 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-38-13 annotatsiooni.
|
3-3-1-46-13
|
Riigikohus |
11.12.2013 |
|
Tulenevalt kohtuotsuse seaduslikkuse põhimõttest (HKMS § 157 lg 1) peab kohus, sh Riigikohus, tagama seaduse õige kohaldamise sõltumata menetlusosaliste seisu¬kohtadest. Kassatsioonkaebuse õiguslikud väited ei piira kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (vt nt otsus haldusasjas nr 3-3-1-43-13, p 13; otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-11, p 12). Kuigi ringkonnakohtu otsust tervikuna vaidlustavas kassatsioonkaebuses ei ole ehitise ohutuse küsimust puudutatud, ei takista see probleemile hinnangu andmist. Küsimus kuulub nii tühistamis- kui ka kohustamisnõude esemesse ning sellest sõltub kaebuse rahuldamine.
Tühistamisnõue ei ole selles asjas esitatud kaebetähtaega ületades, sest kaebuse muutmisel loetakse muudetud nõue esitatuks algse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause).
HKMS § 49 lg 1 võimaldab täiendada kaebust tühistamisnõudega sellise haldusakti vastu, mis antakse käimasoleva kohtumenetluse ajal ja mille sisuks on keeldumine algses kaebuses nõutud haldusakti andmisest. Tühistamisnõue ei ole selles asjas esitatud kaebetähtaega ületades, sest kaebuse muutmisel loetakse muudetud nõue esitatuks algse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause).
Kohtupraktikas on rõhutatud, et ehitusluba ei tohi hoone ümberehitamiseks anda, kui see tekitaks hoones varisemisohu (määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01, p 2). Pädev asutus peab ehitusloa väljastamisest keelduma, kui ehitusprojektis ei ole arvestatud ehitisele esitatavaid nõudeid (EhS § 24 lg 1 p 2). Ehitusloa väljaandmise aluseks olev ehitusprojekt peab olema koostatud selliselt, et selle järgi ehitatav ehitis vastaks EhS §-le 3 (EhS § 18 lg 2 esimene lause). Ehitusprojekt tuleb koostada niisuguse detailsuse ja ulatusega, mis võimaldab kontrollida ehitise vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele (EhS § 18 lg 3 p 4). Sellisteks nõueteks on iseäranis nõuded ehitise ohutusele ja püsivusele. Ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda (EhS § 3 lg 1, lg 4 esimene lause). Ehitisele mõjuvad koormused ja muud mõjud ei või põhjustada ehitise või selle osa varisemist ning vastuvõetamatult suuri deformatsioone (EhS § 3 lg 4). Ehitusprojekt ei saa olla nõuetekohane ainuüksi seetõttu, et projektis endas kinnitatakse, et see sisaldab majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12. 2002. määrusega nr 70 ettenähtud osi ja selle on koostanud vajalikku registreeringut omav arhitekt.
Kohalikul omavalitsusüksusel on ehitise ja ehitusprojekti nõuetele vastavuse kontrollimise kohustus ka juhtumil, kui ehitise kaasomanik on andnud nõusoleku ehitamiseks. Sellisel juhul tuleb eeldada, et nõusolek on antud tingimusega, et töid ei alustata enne ümberehituse ohutuse piisavalt põhjalikku väljaselgitamist ehitusloa menetluse käigus (määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01, p 2). Ehitamise ohutuses veendumist kui ehitusloa andmisel teostatavat järelevalvefunktsiooni (EhS § 22 lg 1) ei või pädev asutus delegeerida omanikule, projekteerijale ega ehitajale.Ehituslikud võtted, millest sõltub konstruktsioonide kandevõime, tuleb enne nende rakendamist kajastada projektis ning järelevalveasutus peab need ehitusloaga heaks kiitma. Kui mingil põhjusel ei ole hilisema ehitus-etapi töid võimalik piisava põhjalikkusega projekteerida enne varasemate ehitustööde teostamist (nt konstruktsioonide seisundi tuvastamiseks võib olla vajalik hoone osaline lammutamine), ei või järele-valveasutus anda ehitusluba blanketselt kõikidele ehitusetappidele. Sellisel juhul tuleb ehitusluba anda osahaldusaktidena (HMS § 52 lg 1 p 1) projekti valmimise etappide kaupa või tagada ehitamise käigus valmivate oluliste projektiosade eelnev kontrollimine järelevalveasutuse poolt enne nende teostamisele asumist ehitusloa lisatingimusega (HMS § 53 lg 1 p 3).
Tarindite kandevõime oli oluline asjaolu ehitusloa kehtetuks tunnistamise kaalumisel. Ehitusluba usaldanud isiku võimalik õiguspärane ootus ei saa õigustada niisuguse ehitusloa muutumatul kujul jõussejätmist, mille puhul ei ole tagatud ohutus nõutaval tasemel (EhS § 28 lg 1 p 1, § 61 lg 1 p 9).
EhS § 28 lg 1 p 4 kohaselt peab ehituloa väljastaja ehitusloa kehtetuks tunnistada, kui seda taotleb ehitise omanik, samuti ehitusloa kehtetuks tunnistamist taotleb kaasomanike enamus. Ehitusjärelevalve asutuse pädevuses ei ole lahendada vaidlust, kas ehitusloa kehtetuks tunnistamise taotluse esitamine on kooskõlas kaasomanike vahel sõlmitud tsiviilõigusliku lepinguga. Võimalik lepinguline vaidlus lahendatakse tsiviilkorras.
Ehitusprojekt ei saa olla nõuetekohane ainuüksi seetõttu, et projektis endas kinnitatakse, et selles sisalduvad majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12. 2002. määrusega nr 70 ettenähtud osad ja selle on koostanud vajalikku registreeringut omav arhitekt. Pädev asutus peab ehitusloa väljastamisest keelduma, kui ehitusprojektis ei ole arvestatud ehitisele esitatavaid nõudeid (EhS § 24 lg 1 p 2). Ehitusloa väljaandmise aluseks olev ehitusprojekt peab olema koostatud selliselt, et selle järgi ehitatav ehitis vastaks EhS §-le 3 (EhS § 18 lg 2 esimene lause). Ehitusprojekt koostada niisuguse detailsuse ja ulatusega, mis võimaldab kontrollida ehitise vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele (EhS § 18 lg 3 p 4). Sellisteks nõueteks on iseäranis nõuded ehitise ohutusele ja püsivusele. Ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda (EhS § 3 lg 1, lg 4 esimene lause). Ehitisele mõjuvad koormused ja muud mõjud ei või põhjustada ehitise või selle osa varisemist ning vastuvõetamatult suuri deformatsioone (EhS § 3 lg 4).
|
3-3-1-60-13
|
Riigikohus |
05.12.2013 |
|
Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 18). Haldusmenetluse seadus ja maksukorralduse seadus ei näe ette võimalust vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks, mistõttu pole vaidemenetluses tehtud kulutuste väljamõistmine vaidemenetluse teiselt poolelt võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 10). Ka 1. jaanuarist 2012 kehtima hakanud halduskohtumenetluse seadustik ei ole aluseks nende seisukohtade muutmiseks. Vaidemenetluses kantud kulusid ei saa käsitada menetluskuludena, mida saaks MTA-lt HKMS § 109 alusel välja mõista.
Konkreetsel juhtumil ei saa üle nelja aasta kestnud üksikjuhtumi kontrolli pidada maksukohustuslasele ülemäära koormavaks. Kahe erineva üksikjuhtumi kontrolli raames kontrolliti kahte erinevat perioodi teineteise järel. Kontrolliti sündmuste ja toimingute ahelat, mis moodustasid maksustamise seisukohalt ühe terviku. Samuti ei olnud tegemist ka juba kontrollitu uuesti kontrollimisega.
Kulusid, mis on kantud äriühingu juhatuse liikme isiklikuks otstarbeks, ei saa pidada ettevõtlusega seotuks. Selliseid kulusid ei kantud äriühingu kasumi teenimise eesmärgil, samuti ei saa neid kulusid pidada vajalikeks ega kohasteks ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.
Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Riigikohus ei saa tuvastada uusi asjaolusid ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud haldus- ja ringkonnakohus. Küll saab Riigikohus kontrollida, kas asjas tuvastatud asjaolud on õigesti kvalifitseeritud.
|
3-3-1-69-13
|
Riigikohus |
04.12.2013 |
|
Vt lahendite nr 3-3-1-34-10 ja nr 3-3-1-38-13 annotatsioone.
|
3-3-1-67-13
|
Riigikohus |
20.11.2013 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-38-13 annotatsiooni.
|
3-3-1-58-13
|
Riigikohus |
08.11.2013 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-38-13 annotatsiooni.
Kohtute õiguslikud hinnangud ei tohi olla menetlusosalistele üllatuslikud, vaid peavad olema mõistlikul määral ettenähtavad. Kohus peab juhtima menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning andma menetlusosalistele võimaluse esitada oma seisukoht sellise kvalifikatsiooni kohta. Nende põhimõtete järgimata jätmine võib viia üllatusliku otsuse tegemiseni, mis ei vasta seaduslikkusele põhimõttele (vt nt HKMS § 157 lg-d 1 ja 2).
|
3-3-1-45-13
|
Riigikohus |
24.10.2013 |
|
Ehitise peremehetuse tuvastamine ei ole otsus, mida kohalik omavalitsus saaks kaaluda. Kui ehitis ei ole pere-mehetu, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik seda AÕSRS § 13 lg 2 alusel hõivata ka siis, kui ehitise omandamiseks on tungiv avalik huvi. Sellises olukorras on võimalik ehitist omandada kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui aga ehitis on peremehetu, ei tule selle hõivamiseks välja tuua mingit erilist avalikku huvi, sest peremehetute ehitiste hõivamine on AÕSRS § 13 lg 2 kohaselt kohaliku oma¬valitsuse kohustus.
AÕSRS § 13 lg 2 tõlgendamise kohta vt ka otsus asjas nr 3-3-1-19-05, p 10.
Otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-01 (p 3) on selgitatud, et tulenevalt AÕS § 96 lg-st 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Kui ehitis ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seetõttu võib isik kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega ka juhul, kui ta ei vaidlusta volikogu otsust, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus (vt ka otsus asjas nr 3-2-1-45-10, p 15).
Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. Tuginedes lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab lepingupool tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
Kohtupraktikast (otsusest asjas nr 3-3-1-19-05, p-d 9–10) järeldub, et olukorras, kus tehingu pooled olid rajatisi käsitanud järjekindlalt võõrandatavate hoonete päraldistena, puudus alus arvata, et vaidlusalused rajatised ei olnud pooltevahelise ostu-müügilepingu objektiks.
Haldusasjas tehtud kohtu¬otsuse vaidlustamiseks ainult põhjenduste osas annab aluse HKMS § 211 lg 1 teine lause. Sättest tuleneb, et kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada otsuse põhjendusi, v.a juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele.
|
3-3-1-38-13
|
Riigikohus |
10.10.2013 |
|
Kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub, alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. HKMS § 11 lg-e 5 esimene lause sätestab sellekohase imperatiivse normi, mis kohtule kaalumisvõimalust ei jäta. Eelnimetatud sätte teine lause ei näe ette erandit esimese lause suhtes, vaid üksnes võimaldab muutunud kohtukoosseisul jätta osa toimunud menetlusest menetlusosaliste nõusolekul kordamata. Analoogset seisukohta on kohtupraktikas väljendatud enne 01.01. 2012 kehtinud HKMS § 5 lg 1 koosmõjus TsMS § 20 tõlgendamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-34-10, p 14, ja otsus asjas nr 3-3-1-82-10, p 9).
Menetlusosalisi tuleb teavitada asja läbivaatava koosseisu muutumisest, et neil oleks võimalik esitada seisukoht menetlustoimingute tegemise vajaduse ja teiste menetlusseadustikes sätestatud õiguste kasutamise kohta. Tegemist on erapooletu õigusemõistmise ühe garantiiga. Kohtukoosseisu muutumise korra täitmiseks ei ole piisav üksnes kohtunike asendamise graafiku märkimine tööjaotusplaani.
Toimikust peab nähtuma, millal ja mis põhjustel on kohtukoosseis vahetunud, mis võimaldab et kõrgema astme kohtul kohtukoosseisu määramise õiguspärasust kontrollida.
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel peab kohus õiglase hüvitise tagamiseks tegema individuaalse otsuse, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).
Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172).
Kohtlemise kestuse arvutamisel on asjakohane arvestada ka KarS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud karistuse tähtaegade arvutamise reeglitega, mille kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab kakskümmend neli tundi. Sellest tulenevalt on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti puhul. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli kinnipidamisel tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise päeval. Sarnaselt on ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel relevantne lähtuda 24 tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades.
Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).
Hüvitise määramisel ei ole põhjendatud tagajärgede hierarhiline käsitlemine. Arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, võivad isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris kaasneda isikule vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päeva-määrast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele.
Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (vt otsus asjas nr 3-3-1-86-08, p 16). Nimetatud seisukoht on kohaldatav aga üksnes nende laekumiste olemuse määramisel, mille kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik. VangS § 44 ei sätestata imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat, vaid reguleerib isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi. Nimetatud sättest ei tulene, et kõik kinnipeetava sissetulekute tuleb kanda läbi nimetatud isikuarve. Erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule. VangS § 44 lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele.
Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ( vt otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). VangS § 44 ei piira eelnimetatud käsutusõigust.
Kinnipeetav on hoolsuskohustuse täitnud kui ta on võimalikule rikkumisele tähelepanu juhtinud ning administratsioon on sellele vastanud. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel samasisulisi taotlusi või kaebusi (vt nt määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).
Kohtukoosseisu moodustamise kord kui üks kohtu erapooletuse tagatis on põhiseaduse § 15 ja § 146 lg 2 ning ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 kaitsealas. Menetlusnormi rikkumine kohtukoosseisu muutmisel seab kahtluse alla kohtu ja õigusemõistmise objektiivse erapooletuse. Kohus mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima erapooletu. EIK kohtupraktika järgi hõlmab sõnastus „seaduse alusel moodustatud kohtus“ ka seaduses ettenähtud kohtukoosseisu moodustamise korra järgimist (vt nt otsus asjas nr 23103/07: Momćilović vs. Serbia, p 29).
Analoogset rikkumist on kohtupraktikas käsitatud HKMS v.r § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud olulise rikkumisena, mis tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise (vt otsused asjades nr 3-3-1-34-10, p 16, ja nr 3-3-1-82-10, p 11). Nimetatud kohtupraktika on asjakohane ja kohaldatav ka kehtiva HKMS § 199 tõlgendamisel, sest HKMS § 199 lg 1 p 1 ja HKMS v.r § 45 lg 1 p 1 langevad sõnastuslikult kokku. Seetõttu jääb Riigikohus oma senise praktika juurde.
Kohtutoimikus peavad olema kajastatud tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb.
|
3-3-1-75-12
|
Riigikohus |
12.02.2013 |
|
Kui Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata ja järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, ei pea Riigikohus oma otsust põhjendama. Riigikohus peab sel juhul märkima, et järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust.
|
3-3-1-38-12
|
Riigikohus |
09.01.2013 |
|
Kui maksukohustuslasel on kaup olemas ja teenuse osutamine on tuvastatud, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa saadud ning teenust osutatud arvetel märgitud äriühingute poolt ning maksukohustuslane pidi seda teadma võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma hindamise teel (vt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). Hindamise teel maksusumma määramine on lubatud ka juhul, kui maksukohustuslaseks on füüsilisest isikust ettevõtja.
Kui kaup on olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral maksukohustuslase tulumaksukohustust, millest omakorda sõltub otseselt sotsiaalmaksukohustuse suurus.
Maksuotsuse tegemiseks ette nähtud kolmeaastase aegumistähtaja kulgema hakkamine sõltub selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel arvestati maksusumma valesti. Aegumine peatub maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Pärast vaidemenetluse lõppemist kulgeb aegumistähtaeg edasi ning vastavalt lükkus edasi ka aegumistähtaja lõpp.
Füüsilise isiku vara võõrandamisest saadud kasu ning FIE tulude maksustamist on selgitatud kohtuotsustes asjades nr 3-3-1-55-03 nr ja 3-3-1-70-08. Praegusel juhul ei ole müüdud kinnistu soetamishinda aastal 2006 ettevõtluskuluna deklareeritud ning kulu kanti enne kinnistu müümist 2008. aastal. Seetõttu ei saa maksukohustuslane kulu TuMS § 32 alusel tõepoolest 2008. a maksudeklaratsioonis maha arvata, kuid see ei tähenda, et maksukohustuslane kaotab maksuarvestuses kinnistuga seotud soetamismaksumuse arvesse võtmise õiguse.
Ainult sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksukohustuslane varem oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse saadud müügihind täies ulatuses maksumaksja ettevõtlustuluks. Maksuhaldur peab sellega arvestama ja vastavalt vähendama ettevõtlustulu suurust soetamishinna ulatuses TuMS § 37 alusel (kasu vara võõrandamisest).
Maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise korral kuus aastat. Maksukohustuslase tahtlusttuleb hinnata iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi.
Kohtupraktika kohaselt (otsus asjas nr 3-3-1-54-11 ) peab maksuhaldur pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine.
Kohtul on igas menetlusstaadiumis kohustus kontrollida maksusumma määramise õiguspärasust, mis hõlmab ka maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli. Selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu. Tegemist on materiaalõigusliku küsimuse lahendamisega.
|
3-3-1-44-12
|
Riigikohus |
14.11.2012 |
|
Vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega. Iga vangla põhimääruses määratakse kindlaks vanglateenistuse ametnike ülesanded ja justiitsminister võib ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsminister ei saa määrusega muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustuspädevust.
TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. TsÜS § 136 lg 3 lähtub sündmuse päevale vastavast päevast. (p 22)
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa¬piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Samuti puudub kinnipeetaval asjakohane informatsioon ning pädevus hinnata vanglaametnike otsust mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Oht kinnipeetava julgeolekule seoses osakonnas töötamisega ei ole kinnitust leidnud. Kinnipeetav on kohustatud töötama ja asjaolusid, mis töötamist välistavaid, pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud. Seega ei ole määravat tähendust asjaolul, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud.
Kinnipeetava töölt vabastamiseks peab olema reaalne oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Vanglal lasub küll kohustus tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid käesoleval juhul ei viita miski asjaolule, et vangla oleks oma kohustust rikkunud.
Vangistusseadus ei sätesta töökohustuse täitmise aega, samuti ei ole kohustuslik märkida tööle määramise käskkirjas tööaega. Kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ka sellel ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda.
Kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist.
Vanglaametniku korralduse võib jätta täitmata üksnes juhul, kui ilmselgelt on olemas mõni HMS § 63 lg s 2 sätestatud tühisuse alus. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ning seda ei pea täitma (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist. Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasusel olla tähendus kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel.
Kinnipeetavale võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning otsus asjas nr 3-2-1-116-07).
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldusakti täitmise peatamist ette. Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Vaideorgan või halduskohus saab konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginedes hinnata haldusakti täitmise peatamiseks vajadust. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Isikukoodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning ebaõige isikukoodi märkimine ei tingi praegusel juhul haldusakti õigusvastasust. Haldusaktide adressaat nähtub tööle määramise käskkirjadest piisavalt selgelt ning selles vanglas ei ole ka teist samanimelist isikut.
Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud. Eeltoodu ei kehti juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Riigikohus ei võta seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud uute faktiliste asjaolude kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule.
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
|
3-3-1-52-11
|
Riigikohus |
12.12.2011 |
|
Kui kohaliku omavalitsuse korraldusega otsustati algatada kontsessioonimenetlus, kinnitati hankedokumendid ning otsustati hanketeate avaldamine, siis osa korraldusest (hankedokumentide kinnitamine ning hanketeate avaldamine) vastab eelhaldusakti tunnustele ning osa puudutab üksnes haldusorgani sisemist töökorraldust (näiteks kontsessiooni läbiviimise eest vastutava isiku määramine) või on olemuselt pigem menetlustoimingud. Sellise korralduse jagamine ei ole põhjendatud, sest nende osade eraldi käsitlemisel oleks osa korraldusest võimalik tühistada, kuid osa puhul saaks tuvastada üksnes õigusvastasuse. Kuna korralduses sisalduvad erinevad otsustused on omavahel tihedalt seotud, tuleb korraldust tervikuna käsitleda eelhaldusaktina, mida on võimalik tühistada. Välistatud ei ole ka korralduse osaline tühistamine kui osa korraldusest isiku õigusi ei riku.
Kohus kohaldab õigust sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest (HKMS § 25 lg 3 1. lause). Kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda see, kui kassaator nõustub ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid on kindlaks määratud sellega, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad aga omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited (vt Riigikohtu 27.10.2011otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-11 p-i 18). Sellest tõlgendusest tuleb lähtuda ka määruskaebuse lahendamisel.
Riigihangete seaduse 7. peatükis on vaidlustusmenetluse ese ja ulatus selgelt piiritletud üksnes riigihangete seaduse rikkumist puudutavate küsimustega ja riigihangete seaduse alusel tehtud või tegemata jäetud hankija otsustega (RHS § 117 lg-d 1-21, § 126 lg 1 p 5). Riigihangete seaduse tekstist tuleneb vaidlustuskomisjonile üksnes pädevus hinnata riigihangete seaduse järgimist hankija poolt.
|
3-3-1-65-11
|
Riigikohus |
16.11.2011 |
|
Hankija kaebeõigust ei mõjuta see, et ta on vaidlusaluse hankeeseme suhtes viinud lõpule uue hankemenetluse. Kaebeõigusele antakse hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (vt Riigikohtu 14.05.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-25-02, p 24).
HKMS § 52 lg 1 ei sea poole õigust kaevata edasi Riigikohtusse sõltuvusse sellest, kas asjaolude muutumise tõttu on kassatsioonkaebuse rahuldamisel kassaatori jaoks reaalsed majanduslikud tagajärjed.
Uue hankemenetluse läbiviimine ei ole aluseks kohtumenetluse lõpetamiseks, kui vaidlustatud haldusakti (hankedokumente) ei ole selle andja poolt kehtetuks tunnistatud . Kohtuvälise vaidluste lahendamise organ poolt haldusaktiga seonduva vaidlustuse rahuldamine ei sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisega haldusakti andnud organi poolt.
Kui hankemenetluse eseme üle toimub vaidlus vaidlustuskomisjonis või kohtus, siis ei ole õiguspärane korraldada sama eseme suhtes uut hankemenetlust.
Riigihanke jätkamisel pärast vaidlustusmenetlust on hankija seotud hankemenetluse varasemates staadiumides antud alusdokumentidega. (vt ka Riigikohtu 14.04. 2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-99-09, p 16). Sama eseme suhtes uue hankemenetluse läbiviimine varasematest erinevatel tingimustel on õiguspärane kui varasemad eelhaldusaktid muudetakse (RHS § 36) või kogu varasem hankemenetlus tunnistatakse kehtetuks (RHS § 29 lg 3 p 6).
Riigihangete vaidlustuskomisjon peab omaalgatuslikult kontrollima, kas vaidlustajal on vaidlustuse esitamise õigus. Vaidlustuskomisjonil tuleb vastavalt RHS § 122 lg 3 p-le 6 jätta vaidlustuse läbi vaatamata ja tagastada, kui vaidlustajal puudub vaidlustuse esitamise õigus. Enne 1. juulit 2010 tuli vaidlustuskomisjonil jätta vaidlustusõiguseta isiku poolt esitatud vaidlustus rahuldamata.
Käesolevas asjas sõltus vaidlustuse esitamise õigus sarnaselt kuni HKMS § 7 lg 1 kuni 1. jaanuarini 2011 kehtinud redaktsioonile sellest, kas vaidlustatav hankija tegevus sai rikkuda vaidlustaja subjektiivseid õigusi. Vaidlustuses peavad sisalduma põhjused, miks vaidlustaja peab vaidlustuse eset oma õigusi rikkuvaks või huve kahjustavaks. Standardite järgimise kohustus piirab ettevõtja majandustegevuse korraldamise vabadust.
Hankija otsustab omal vabal äranägemisel millist liiki ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada. Kehtestatavad kriteeriumid peavad olema asjakohased ning kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Seevastu on seaduses piiritletud, milliste andmete ja dokumentide esitamist võib hankija nõuda pakkuja majandusliku ja finantsseisundi ning tehnilise ja kutsealase pädevuse hindamiseks.
Hankeasja läbivaatamise piirid määrab ära vaidlustuses esitatud nõue ja selle alus, mitte vaidlustuse õiguslik põhjendus. Riigihangete seaduses ei ole eriregulatsiooni selle kohta, et vaidlustuskomisjon võiks otsustamisel tugineda vaid menetlusosaliste poolt esitatud õiguslikele väidetele.
Vaidlustuskomisjoni viga menetlusosalise ärakuulamisel ei saa olla komisjoni otsuse tühistamise aluseks, kui viga ei olnud oluline, st ei võinud mõjutada asja otsustamist.
Hankija peab saama hanketeates kehtestada tehnilise ja kutsealase pädevuse nõudeid ka allhankijate suhtes juhuks, kui pakkuja kavatseb neid hankelepingu täitmisel rakendada.
|
3-3-1-49-11
|
Riigikohus |
27.10.2011 |
|
Kui mõtteline osa maast oleks omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, siis see asjaolu ei saa olla aluseks kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.
ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele.
Õigusjärglane omandab küll põhimõtteliselt õiguseellase staatuse, kuid õigusjärgluse puhul ei pruugi üle minna kõik õigused, nt õiguseellase isikuga lahutamatult seotud õigused. Avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele ei lähe õigusjärgluse korras üle subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on õigusjärglus piiratud, kui kompensatsiooninõude osas ei ole õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.
Kui kogu maatükk on kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus, siis ei ole korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist enam iseseisvalt tsiviilkäibes ning sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Sellise maatüki mõtteliste osade puhul ei ole tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud.
MaaRS § 221 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, tuleneb, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Tagastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi. Ühtlasi on MaaRS § 221 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 214 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus.
Riigikohus ei või väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kuid kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda kassaatori nõustumine ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks see, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited.
|
3-3-1-53-11
|
Riigikohus |
27.10.2011 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-49-11 annotatsiooni.
TsK § 448 lg-st ei saa järeldada, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune negatiivne tagajärg, mis on seostatav kahju tekitaja tegevusega. Kehtivast õigusest ei tulene kohustust hüvitada majandustegevuses saadava kasumi vähenemine. Käesoleval juhul ei hõlma politseiametnike vastutus kohustust hüvitada kahjulikud tagajärjed, mis tekkisid ettevõtte kasumi teenimise võimaluse kaotusest. Asjas ei ole tuvastatud ka sedavõrd erandlikke asjaolusid, mis oleksid aluseks puhtmajanduslikuks kahjuks peetava kahju hüvitamise kohustuse panemiseks vastustajale.
Käesolevas asjas ei ole ei ole võimalik täpselt määratleda, millises ulatuses on kahju suurenemine tingitud kaebaja tegevusetusest. Seetõttu tuli kohtul hüvitise vähendamise otsustamisel hinnata tõenäosust, kui suures osas oleks kahju jäänud tekkimata, kui kaebaja oleks järginud hoolsuskohustust. Analoogia alusel oli kohaldatav TsMS § 233 lg 1. Hüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude tõendamise koormus on vastustajal. Seega pidi vastustaja tõendama ka seda, millises ulatuses oleks abinõu kasutamine kahju vähendanud. Samas ei olnud kaebajal keelatud tõendada abinõu ebaefektiivsust.
|
3-3-1-48-10
|
Riigikohus |
25.04.2011 |
|
Maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. See põhimõte kehtib ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega. Samuti ei mõjuta maksuotsuse kehtivuse või täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras seadusest tuleneva maksuvõla olemasolu, kuigi võib piirata maksuvõla sundtäitmist ja avalikustamist.
Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).
Maksuotsusest tuleneva rahalise nõude sundtäitmine täitemenetluse korras ei ole lubatud kui maksuotsuse täitmine on esialgse õiguskaitse korras peatatud. Samas on maksukohustuslasel õigus sellel ajal nõue täita vabatahtlikult. Sel juhul võtab maksuhaldur täitmise vastu ning võlalt intresside arvestamine lõpetatakse.
Maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. See põhimõte kehtib ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega. Samuti ei mõjuta maksuotsuse kehtivuse või täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras seadusest tuleneva maksuvõla olemasolu, kuigi võib piirata maksuvõla sundtäitmist ja avalikustamist.
Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).
Maksuvõla ajatamisega kaasnevad maksukohustuslasele soodsad tagajärjed, mida esialgne õiguskaitse ei võimalda. Esialgne õiguskaitse ei tohi halduskohtusse pöördunud isiku olukorda halvendada. Seetõttu peab maksuvõla ajatamine olema lubatud ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Maksukohustuslasel peab olema õigus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal maksuvõla ajatamisel taotleda ka intresside vähendamist. Intressimäära vähendamine on maksuhalduri kaalutlusotsus.
Esialgse õiguskaitse tõttu pole haldusaktiga tuvastatud maksukohustust maksukohustuslaste registris kajastatud avaliku infona. See ei takista maksuvõla ajatamist, sest maksuhaldur ning maksukohustuslane on võlast teadlikud. Kui maksukohustuslane taotleb maksuvõla ajatamist, siis on maksuhalduril õigus ajatamise otsustamisel seada lisatingimusi.
Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).
Riigikohtus üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamine on lubatav vaid erandjuhtudel. Kui koostoimes teiste põhjendustega on ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamisel eesmärgiks uue kohtuvaidluse vältimine, siis võib see olla piisavalt oluline, et pidada lubatavaks üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist (vt Riigikohtu 11.12.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-76-09 punkte 13 ja 18). Seejuures on oluline, et püütakse vältida samade menetlusosaliste vahel samast õigussuhtest tekkivat võimalikku uut vaidlust. Ringkonnakohtu otsuse motiivide vaidlustamine ei saa olla õigustatud, kui seda tehakse eesmärgiga hoida ära haldusorgani võimalikke tulevasi kohtuvaidlusi teiste isikutega.
Seaduses on sätestatud õiguslik alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks üksnes juhul, kui kaebus või avaldus jäetakse rahuldamata või kui kassatsioonkaebust või määruskaebust või teistmisavaldust ei võetud menetlusse. Seetõttu tuleb kassatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamisel tagastada ka tasutud kautsjon.
Apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla vajalikud ja põhjendatud menetluskulud suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-63-10). Analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme õigusabikulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 09.02.2011 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-90-10).
Maksuvõla ajatamisega kaasnevad maksukohustuslasele soodsad tagajärjed, mida esialgne õiguskaitse ei võimalda. Esialgne õiguskaitse ei tohi halduskohtusse pöördunud isiku olukorda halvendada. Seetõttu peab maksuvõla ajatamine olema lubatud ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Maksukohustuslasel peab olema õigus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal maksuvõla ajatamisel taotleda ka intresside vähendamist. Intressimäära vähendamine on maksuhalduri kaalutlusotsus.
Esialgse õiguskaitse tõttu pole haldusaktiga tuvastatud maksukohustust maksukohustuslaste registris kajastatud avaliku infona. See ei takista maksuvõla ajatamist, sest maksuhaldur ning maksukohustuslane on võlast teadlikud. Kui maksukohustuslane taotleb maksuvõla ajatamist, siis on maksuhalduril õigus ajatamise otsustamisel seada lisatingimusi.
Piirang, mille kohaselt kaupade importimisel ja eksportimisel tasumisele kuuluvate maksude tähtpäevaks tasumata jätmisel tekkinud maksuvõlga ei ajatata, ei laiene juhule kui maksusumma määrati maksuotsusega. Nimetatud piirang ei kohaldu järelkontrolli käigus määratud maksudele, vaid ainult tollivormistuse käigus tollideklaratsiooni alusel arvutatud maksukohustustele. Sellisel juhul on võlgnikul võimalik taotleda impordimaksu tasumise tähtaja edasilükkamist ühenduse tolliseadustikus sätestatud korras. Maksuotsusega määratud maksuvõla tasumisel võlgnikul selliseid võimalusi ei ole, mistõttu peab ta saama kasutada maksukorralduse seadusest tulenevat õigust taotleda maksuvõla tasumise ajatamist.
|
3-3-1-7-11
|
Riigikohus |
04.04.2011 |
|
Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, samadele nõuetele peab vastama ka kartserikamber. Väidet kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta võiks kinnitada teostatud mõõtmise tulemusi kajastav dokument. Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Halduskohus peab uurimisprintsiipi järgides arvestama kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kinnipeetaval oleks olnud võimalik taotleda vanglalt mõõtmise tulemuste dokumenteerimist ja talle mõõtmistulemuste väljastamist. Samuti oleks kinnipeetaval olnud võimalik taotleda kohtult halduskohtumenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel tõendi tagamist. Kaebuse lahendamisel ei olnud halduskohtul omal algatusel enam võimalik välja selgitada kartserikambris valitsenud õhuniiskust.
Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest tema enda esitatud kaebustest koopiate väljastamisel ei ole põhjendatud, kui isikul on võimalik oma eesmärki saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes. Ärakirjade väljastamine isiku pool esitatud kaebustest ei oleks tema õiguste kaitseks vajalik.
Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses. Riigikohtusse ei saa esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega on lahendatud kaebus selle peale, et halduskohus ei vabastanud menetlusosalist koopiate väljastamise eest nõutavast riigilõivust. Samuti ei takista selline määrus kohtuasja edasist menetlust, seetõttu on sellisele määrusele võimalik esitada vastuväide kassatsioonkaebuses.
Apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida ei olnud esitatud kaebuses halduskohtule.
|
3-3-1-87-10
|
Riigikohus |
14.03.2011 |
|
Määratlemata õigusmõisted on üldjuhul sätestatud üldaktides. Erandjuhtudel on võimalik määratlemata õigusmõistete kasutamine ka halduse üksikaktides, tagamaks haldusorganile paindlikumat tegutsemisruumi. Sellisel juhul peab haldusorgan määratlemata õigusmõistet sisustama vastustes järelepärimistele või lõplikus haldusaktis. Korraldatud jäätmeveo konkurssidel on pakkumise kutse dokumentides kasutatud määratlemata õigusmõistete sisustamisel asjakohane lähtuda jäätmeseaduse regulatsioonist ja selle eesmärgist ning kuni 1. jaanuarini 2011 eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korrast (1. jaanuarist 2011 riigihangete seadusest).
Halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata küsimustes lähtutakse tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. Kassatsiooni korras edasikaebamise kord on reguleeritud HKMS §-s 52, seetõttu pole asjakohane tuginemine tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavale normile.
Pakkumise kutse dokumentides tuleb määrata kindlaks olulised tingimused, millele pakkumised peavad vastama. Jäätmeseaduse § 66 lg 2 ja eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korra § 15 ei kohusta selgesõnaliselt korraldatud jäätmeveo konkursi pakkumise kutse dokumentides jäätmete mahukaalu määrama. Pakkujate võrdse kohtlemise tagamiseks ja pakkumiste omavahelise võrreldavuse saavutamiseks on mahukaalu määramine pakkumise kutse dokumentides siiski üldjuhul vajalik. Jäätmete mahukaal mõjutab otseselt hinna kujundamist, siis on tegemist sellise tingimusega, mis tuleks pakkumiste adekvaatse hindamise saavutamiseks kehtestada kõikidele potentsiaalsetele pakkujatele samas suuruses.
Pakkumise vastavuse hindamiseks on ladestustasu. Kui kogumistasu ületab ladestustasu ja jätab ruumi transpordi- ja tööjõukuludele, siis ei saa pidada pakutud hinda põhjendamatult madalaks. Kaebuse esitanud isikul lasub tõendamiskoormis tõendamaks, et vaidlustatud pakkumises märgitud hind on liiga madal või hinna kujundamisel kasutatud mahukaal ei vasta tegelikkusele.
Korraldatud jäätmeveo konkursi pakkumise kutse dokumentide (PKD) tingimused ning neile konkursi korraldaja poolt antud selgitused, sh määratlemata õigusmõiste sisustamine, moodustavad ühtse terviku. Pakkumise kutse dokumente, mis on eelhaldusaktid, saab eraldi halduskohtus vaidlustada. Seetõttu on hilisema haldusakti (pakkumise vastavaks ja edukaks tunnistamise otsus) õiguspärasuse kontrollimisel PKD mõistete sisustamise kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa sisustada PKD-s kasutatud määratlemata õigusmõistet haldusorganist laiemalt ega ka kontrollida mõiste sisustamise õiguspärasust ja vastavust seadustele. Korraldatud jäätmeveo konkursil pakkumiste vastavaks tunnistamise ja pakkumise edukaks tunnistamise otsuse õiguspärasuse kontrollimisel saab halduskohus kontrollida üksnes pakkumiste vastavust kehtestatud PKD tingimustele, võttes aluseks haldusorgani määratlemata õigusmõiste sisustamisel antud selgitused.
Korraldatud jäätmeveo konkursil osalevatele äriühingutele, kelle igapäevaseks majandus- ja kutsetegevuseks on jäätmekäitlus, peab olema arusaadav, et mahukaalu puhul on tegemist olulise tingimusega, mis pidanuks olema PKD-s kindlaks määratud. PKD vaidlustamata jätmise tulemusena võis iga konkursil osaleja võtta pakkumise koostamisel aluseks oletatava jäätmete keskmise mahukaalu. Sellise mahukaalu tegelikkusele vastavuse kontroll kohtus on raskendatud.
|