3-3-1-95-16
|
Riigikohus |
21.06.2017 |
|
Kohase hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta asjaolusid, et kinnipeetav viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (2,37–2,48 m2), kokku 265 päeval, seda ka pikka aega järjest (nt 40, 82 ja 94 päeva) ning need ajavahemikud vaheldusid päevadega, mil talle oli tagatud põrandapinda ka üle 2,5 m2 (2,5–2,99 m2, seda kokku 516 päeva), ning samuti viibis ta kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli ka üle 3 m2. Kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest on sellisel juhul 1500 eurot. (p 15)
Kui kinnipeetav viibis suurema osa sellest ajast ühes kambris, kus aeg-ajalt muutus vaid isikute arv, keda kambris hoiti, kuid seegi mitte drastiliselt, ning isegi kui ta mõistis kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad tema inimväärikust alandada, algab kaebetähtaja kulgemine siiski ajast, mil isik sai aru, et talle on kahju tekkinud. Lühiajalist kitsastes oludest viibimist ei ole põhjust pidada inimväärikust alandavaks, mistõttu ei mõisteta selle eest välja ka rahalist hüvitist. Seega ei hakka ka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast veel eraldi toimingut (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-16). (p 11)
Kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 12)
|
| 3-3-1-98-16
|
Riigikohus |
12.05.2017 |
|
Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)
Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 13)
RVastS § 17 lg 3 sõnastusest nähtub, et kui kahju tekkimine ning tekitanud isik on kahjunõude esitajale teada või pidi teada olema, kohaldub kolmeaastane tähtaeg. Lisaks tuleb arvestada, et 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil kahjunõuet võib esitada. (p 10)
Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)
|
| 3-3-1-60-16
|
Riigikohus |
14.12.2016 |
|
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla isikule selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). Sellest, et isik on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud kohtusse pöördumise aluseks VangS § 11 lg 8 ning RVastS § 18 lg 1, ei saa järeldada, et ta oli endale sisuliselt teadvustanud RVastS § 18 lg‑s 2 sätestatud kaebetähtaja regulatsiooni ning et ta lähtus sellest ka enne kaebetähtaja möödumist. (p 11-12)
|
| 3-2-1-132-16
|
Riigikohus |
12.12.2016 |
|
Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-16, p 14). (p 14)
Isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 16). (p 16)
Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)
HKMS § 254 lg 3 mõte on välistada kahju hüvitamise nõuded esialgset õiguskaitset õiguspäraselt rakendanud institutsiooni vastu ning piirata riigi ja teiste menetlusosaliste nõudeid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitanud isiku vastu. Eesmärk on sätestada, et ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei saa olla isikule ette heidetav ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. See tagab, et võimalikud tekkida võivad kahjunõuded ei piira kohtu otsustusvabadust esialgse õiguskaitse rakendamise otsustamisel ega isiku võimalust enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. (p 13)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)
Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)
Kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset, tuleb eeldada, et kohtu hinnangul ei olnud kaebus ilmselgelt perspektiivitu. (p 15)
HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)
Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)
Esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tekib kahju kaudselt esialgse õiguskaitse määruse täitmise tõttu, saab ka omandi kahjustumisel olla kahju tekitamine õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu. (p 15)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
|
| 3-3-1-64-16
|
Riigikohus |
07.12.2016 |
|
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). Alus kaebetähtaja ennistamiseks on olemas ka juhul, kui isikul oli haldusmenetluses advokaadist esindaja. Vastuoluline õiguslik regulatsioon võis olla ebaselge nii isikule kui ka tema esindajale. (p 14-15)
|
| 3-3-1-23-16
|
Riigikohus |
30.11.2016 |
|
Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsust (HMS § 64 lg 1, § 81). (p 19)
HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)
Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)
Kohustamisnõude rahuldamist kohtuotsusega ei takista nõude varasem rahuldamine vaideotsusega, kui vaide ja kaebuse esemeks olnud haldusakt on tegelikult andmata. (p 18)
Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)
HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)
Viivituse õigusvastasuse tuvastamisel kehtib HKMS § 45 lg s 3 sätestatud menetlustoimingute eraldi vaidlustamise piirang. Haldusakti andmisega viivitamise õigusvastasus on võimalik kindlaks teha, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks olnud võimalik haldusakt anda oluliselt varem. (p 29)
Kohtuotsuste tühistamine ainuüksi selle tõttu, et kohtud otsustasid isikute õiguste üle, keda asja arutamisse ei kaasatud (HKMS § 199 lg 2 p 1, § 230 lg 3), ei oleks põhjendatud, kuna kolmandad isikud ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud ja menetlusviga on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses. (p 11)
Planeeringust huvitatud isikul on õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. (p 18)
HMS § 58 piirab sõnaselgelt vaid nõudeõigust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuid väljendab ka haldusõiguse üldpõhimõtet, et haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu tuleb vältida. See põhimõte kehtib ka siis, kui haldusorgan ise kaalub varasema akti kehtetuks tunnistamist. (p 14)
Kui kohalik omavalitsus on möönnud, et kehtestas üldplaneeringu läbimõtlematult, polnud tegemist mitte ainult põhjendamisveaga, vaid ka sisulise ja olulise kaalumisveaga. Välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Niisuguses olukorras ei saa kohalikule omavalitsusele ette heita oma vea tunnistamist ja püüdu seda parandada. (p 14)
Uus kaasamine ei pruugi olla vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga (PlanS v.r § 21 lg 5; ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 20)
Määruse, millega kehtestati üldplaneering, kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsusel ei takista haldusorganil uue planeeringu kehtestamist. Uus planeering asendab varasema. (p 19)
Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud. Vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Ebamõistlikku viivitust ei õigusta ka soov vältida kohtuvaidlust. Terava huvide konflikti korral võib kohtuvaidlus olla paratamatu. Sellisel juhul on oluline järgida menetlusreegleid, kaaluda olulisi asjaolusid ja planeerimisotsust põhjendada. Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)
Selle kohta, miks ei saa menetlusosalistelt ilma sellekohaste viideteta oodata põhjenduste otsimist planeerimismenetluse arvukatest dokumentidest, vt otsused asjades nr 3-3-1-35-13 ja 3-3-1-54-03. (p 13)
Kohustus viia planeerimismenetlus lõpule hõlmab kohustuse teha planeeringu kohta põhjendatud otsus. (p 34)
Kui kooskõlastaja ei vastanud kooskõlastuse taotlusele ühe kuu jooksul taotluse kättesaamise päevast arvates, oleks vastustaja pidanud arvestama, et teisel omavalitsusüksusel ei ole ettepanekuid ega vastuväiteid. Teise omavalitsusüksuse kooskõlastuse taotlemisel ei ole planeeringu läbiviijal põhjust muuta planeeringut sisuliselt, isegi kui kooskõlastav üksus seda soovib. Sisulisi märkusi on võimalik arvestada pärast kooskõlastuse andmist või sellest keeldumist. Asjast ei nähtu planeeringu sedavõrd ulatuslikke vormilisi puudusi, mille kõrvaldamine oleks tohtinud kesta enam kui paar kuud. Selle eest, et valla koostöö planeeringu koostajaga kulgeks sujuvalt, vastutab planeerimismenetluse osaliste ees vald. (p 32)
Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Maatüki senise kasutusotstarbe säilitamine ei ole samaväärne olukorraga, kus kohalik omavalitsus piirab uue planeeringuga varem kinnistul ettenähtud kasutusviisi omaniku tahte vastaselt. (p 17)
Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)
Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)
Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)
|
| 3-3-1-41-16
|
Riigikohus |
18.11.2016 |
|
HKMS § 47 lg‑te 2 ja 3 tõttu võis isikul tekkida mulje, et kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest, nõnda oli sõnaselgelt kirjas ka otsuse vaidlustamisviites, kuid isik esitas kaebuse siiski pärast 30 päeva möödumist. Kaebetähtaja ebaselge regulatsioon (vt ka RKHK määrused asjades 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16) ei saa olla põhjuseks, miks kaebus esitati pärast 30 päeva möödumist kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuse kättesaamisest. (p 12-13)
|
| 3-3-1-46-16
|
Riigikohus |
17.11.2016 |
|
Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja regulatsioon kohtueelse menetluse läbimisel ei ole selge. HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 tõttu võib isikul tekkida mulje, et 30-päevane kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest ning vastustaja jätkuva viivituse korral on tal kaebuse esitamiseks üks aasta taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates (vt ka RKHK määrused asjades 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16). (p 12)
|
| 3-3-1-39-16
|
Riigikohus |
22.09.2016 |
|
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)
|
| 3-3-1-40-16
|
Riigikohus |
07.09.2016 |
|
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)
|
| 3-3-1-47-16
|
Riigikohus |
07.09.2016 |
|
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)
|
| 3-3-4-2-16
|
Riigikohus |
21.06.2016 |
|
Vaidlusi maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluse korral on pädev lahendama halduskohus (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14). (p 10)
Kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel on võimalik lähtuda sellest, et maksunõuete tunnustamise vaidluste lahendamise kord ja tähtajad ei pruukinud enne RKÜK otsust asjas nr 3-2-1-82-14 olla menetlusosalistele selged. Üldkogu ei selgitanud, mis saab üldkogu otsuse tegemise ajal maakohtu menetluses olevatest maksuhalduri nõuetest. (p 13)
|
| 3-3-1-18-16
|
Riigikohus |
11.05.2016 |
|
Riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub RvastS § 18 lg-s 2 ette nähtud kohtusse pöördumise tähtaeg, mitte HKMS § 47 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tähtaeg. (p 11)
Õigeks ei saa pidada tõlgendust, mille kohaselt hakkab RVastS § 18 lg 2 järgi 30-päevane kohtusse pöördumise tähtaeg uuesti kulgema ajast, mil haldusorgan tegi isiku taotluse kohta keelduva otsuse. Seadusandja tahtega ei saa olla kooskõlas ühes ja samas nõudes kahe erineva kaebetähtaja kulgema hakkamine. (p 12)
Olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla isikule selge ja ta võis haldusorgani vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (vt RKHK 16. jaanuari 2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). (p 13)
|
| 3-3-1-2-15
|
Riigikohus |
21.04.2015 |
|
Hüvitamisnõuetel, mis võivad tuleneda maa erastamata jätmisest, puudus seos tsiviilvaidlusega, mistõttu hakkas nõuete esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil määruskaebuse esitaja sai teada tekitatud kahju pöördumatusest ehk haldusakti kättesaamisest.
Määruskaebuse esitaja kui õigusteadmisteta ja professionaalse õigusnõustajata isik lootis vastuhagiga kõrvaldada talle maa erastamata jätmisega tekitatud kahju. Riigikohtu hinnangul on kaebetähtaja möödalaskmine selle eksimusega vabandatav. (p 26)
Isegi kui käsitada vastust, milles puudub vaidlustamisviide, vaideotsusena, ei saa see puudus olla iseenesest kaebetähtaja ennistamise põhjuseks. HMS § 57 lg 3 järgi võib vaidlustamisviite puudumist pidada vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine oli tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Praegusel juhul oli selge vaidlustamisviide korralduses ja määruskaebuse esitaja, olles küll selle korralduse kätte saanud hilinemisega, pidi mõistma, et kuna korralduse vaidlustamiseks on antud tähtaeg, siis ei ole seda võimalik tähtajatult vaidlustada. (p 20)
Pelgast kahtlusest, et linnavalitsuses töötav OÜ osanik ja juhatuse liige võis mõjutada maa erastamise otsustamist ning tegemist on korruptsiooniohtliku olukorraga, ei piisa OÜ usalduse kaitse kahtluse alla seadmiseks ja kaebetähtaja ennistamiseks. (p 23)
Eksiarvamusega ei saa õigustada õiguskindluse huvides kehtestatud kaebetähtaja rohkem kui kolmeaastast ületamist. Kui määruskaebuse esitaja oleks mõistliku aja jooksul kaebuse esitamise korra ise või professionaalse abiga välja selgitanud, võinuksid esineda kaebetähtaja ennistamise alused. (p 24)
Hüvitamisnõuetel, mis võivad tuleneda maa erastamata jätmisest, puudus seos tsiviilvaidlusega, mistõttu hakkas nõuete esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil määruskaebuse esitaja sai teada tekitatud kahju pöördumatusest ehk haldusakti kättesaamisest.
Määruskaebuse esitaja kui õigusteadmisteta ja professionaalse õigusnõustajata isik lootis vastuhagiga kõrvaldada talle maa erastamata jätmisega tekitatud kahju. Riigikohtu hinnangul on kaebetähtaja möödalaskmine selle eksimusega vabandatav. (p 26)
|
| 3-3-1-7-15
|
Riigikohus |
14.04.2015 |
|
Riigikohus selgitab, et olukorda, kus haldusakti saab kaebajale kättetoimetatuks lugeda, kui see on temani jõudnud mõne teise haldusakti üle peetavas kohtuvaidluses, tuleb pidada erandlikuks. Riigikohtu lahendeis nr 3-3-1-62-10 ja 3-3-1-3-13 on märgitud, et küsimusele, kas haldusakti edastamine teises kohtuasjas on käsitatav haldusakti teatavakstegemisena, ei saa anda ühest vastust. Haldusakti saab kättetoimetatuks lugeda üksnes juhul, kui kaebaja peab ilmselgelt mõistma, et temani on jõudnud talle seni teatavaks tegemata haldusakt. (p 16)
Kaebuse muutmise sätete eesmärgiks on vältida uue kaebuse esitamise vajadust. Kaebuse muutmise võimalus tagab põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud kaebeõiguse tõhusust. Seejuures on võimalik muuta ka sellist kaebust, mille kohus saaks HKMS § 121 alusel tagastada või mille menetlus tuleks HKMS § 124 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu lõpetada. HKMS § 49 ei sea kaebuse muutmise tingimuseks mitte esialgse kaebuse nõuetekohasust, vaid kaebuse nõuete-kohasuse muudetud kujul. (p 14)
Ehitusloa kujundav mõju ammendub ehitise valmimisega. Enamikel juhtudest fikseerib ehitise valmimise kui juriidilise fakti kastusuluba. Ehitusluba kehtib seega kuni ehitisele kasutusloa andmiseni.
Pärast kasutusloa andmist ei ole ehitise nõuetelevastavust võimalik vaidlustada ehitusloa peale tühistamiskaebuse esitamise teel. Selleks, et halduskohtus vaidlustada juba valminud ehitise, millele on antud kasutusluba, õiguspärasust, tuleb esitada kaebus ehitise kasutusloa tühistamiseks. (vt 30. novembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-10).
|
| 3-3-1-30-13
|
Riigikohus |
21.06.2013 |
|
HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt peab kohus tõlgendama menetlusosaliste avaldusi ja lähtuma nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Praegusel juhul sisaldub kaebus kaebetähtaja jooksul esitatud riigi õigusabi taotluses, milles on selgelt väljendatud kaebaja tahe kaebus esitada, haldusaktid, mida soovitakse vaidlustada ning tühistamisnõude üldsõnaline põhjendus. Kui sääraseid andmeid sisaldav dokument oleks peal¬kirjastatud kaebusena, peaks kohus lugema selle tähtaegseks ja andma vajadusel võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Praeguses olukorras ei saa olla määravat tähtsust avalduse pealkirjal. Eeltoodu ei tähenda, et kohtud peavad riigi õigusabi taotlust kaebuse koostamiseks alati kaebusena käsitama.
HKMS § 71 lgs 1 sätestatust tulenevalt ennistab kohus menetlusosalise avalduse aluse möödalastud menetlustähtaja, kui tähtaega ei järgitud mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus. Tähtaja ületamiseks mõjuva põhjuse ilmnemise korral tuleb ennistamise kaalumisel muu hulgas arvestada asja olulisusega isiku õiguste jaoks, samuti õigushüvedega, mida ennistamine võib kahjustada.
Riigi õigusabi taotluse esitamine ei saa iseenesest olla kaebetähtaja ennistamise põhjuseks, sest see ei takista samal ajal kaebuse esitamist. Küll võib aga olla mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru nt kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 17).
|
| 3-3-1-3-13
|
Riigikohus |
18.04.2013 |
|
Kohtupraktikas on leitud, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud teda puudutava haldusakti olemasolu, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma vajalikke samme akti saamiseks. Seejuures tuleb eristada kõigepealt isikul kuluvat aega pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks, millele järgneb haldusorgani poolt haldusakti esitamise aeg, ning pärast seda tuleb isikul pöörduda kohtusse. Ajavahemik pärast haldusakti saamist kohtusse pöördumiseks ei või olla pikem kui 30 päeva, nagu on HKMS v.r § 9 lg te 1–2 järgi tavapärane kaebetähtaeg (vt lahendeid kohtu¬asjades nr 3-3-1-23-07 (p 10) ja 3-3-1-82-07 (p 15)). Selle hindamiseks, kas tühistamisnõudega on ebamõistlikult viivitatud, arvestab kohus nii möödunud aega, kui ka seda, kas kaebajal oli mõjuv põhjus kaebuse esitamisega viivitamiseks. Kui haldusakti väljanõudmiseni või kohtusse pöördumiseni kulunud ajavahemiku õigustamiseks on mõjuv põhjus, ei ole tegemist ebamõistliku viivitusega ning kaebus on tähtaegne.
Võimalikuks tähtaja ennistamise aluseks on peetud selgitamiskohustuse rikkumist kohtu poolt (vt nt lahendid kohtuasjades nr 3-3-1-14-02 (p d 25–26), 3-3-1-77-09 (p 12), 3-3-1-30-09 (p 21) ja 3-3-1-5-10 (p 15)) ning rõhutatud selgitamiskohustuse täitmise olulisust juhul, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (lahendid kohtuasjades nr 3-3-1-87-06 (p 12) ja 3-3-1-87-11 (p 14)). Õigusteadmistega esindaja olemasolu ei välista küll kohtu selgitamiskohustust, kuid sellisel juhul on selgitamiskohustuse täitmata jätmisel väiksem kaal viivituse ebamõistlikkuse üle otsustamisel. Kuna kaebajatel oli kohtumenetluses õigusteadmistega esindaja, siis ei saa pidada mõistlikuks, et kasutuslubadest teadasaamisest tühistamisnõude esitamiseni viivitati üle pooleteise aasta.
Võimalikuks tähtaja ennistamise aluseks on peetud selgitamiskohustuse rikkumist kohtu poolt (vt nt lahendid kohtuasjades nr 3-3-1-14-02 (p d 25–26), 3-3-1-77-09 (p 12), 3-3-1-30-09 (p 21) ja 3-3-1-5-10 (p 15)) ning rõhutatud selgitamiskohustuse täitmise olulisust juhul, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (lahendid kohtuasjades nr 3-3-1-87-06 (p 12) ja 3-3-1-87-11 (p 14)). Õigusteadmistega esindaja olemasolu ei välista küll kohtu selgitamiskohustust, kuid sellisel juhul on selgitamiskohustuse täitmata jätmisel väiksem kaal viivituse ebamõistlikkuse üle otsustamisel. Kuna kaebajatel oli kohtumenetluses õigusteadmistega esindaja, siis ei saa pidada mõistlikuks, et kasutuslubadest teadasaamisest tühistamisnõude esitamiseni viivitati üle pooleteise aasta.
Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel (HKMS v.r § 12 lg 3). Kui kohus on HKMS v.r § 9 lg 9 alusel leidnud, et kaebaja viivitas kaebuse esitamisega ebamõistlikult, ei saa kohus kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel lugeda kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseid mõjuvaks.
|
| 3-3-1-69-12
|
Riigikohus |
28.12.2012 |
|
Teade detailplaneeringu kehtestamisest tuli avaldada vallalehes, kui see ilmub vähemalt üks kord kuus, teiseks kohaliku omavalitsuse määratud ja regulaarselt ilmuvas maakonnalehes või üleriigilise levikuga päevalehes ja kolmandaks kohaliku omavalitsuse või maavalitsuse veebilehel. Kui vallaleht avaldamiskohana polnud nõuetekohane, tuleb kaebetähtaja arvutamine siduda teate avaldamisega maakonnalehes või päevalehes ja veebilehel. Kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel tuleb arvestada, et planeerimismenetluse pikaaegsel kestmisel paratamatult planeeringust huvitatud isikute tähelepanu ja teabe hankimise aktiivsus vähenevad (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-47-05, p 14).
Detailplaneeringu kehtestamise otsus võeti vastu 30. juunil 2011, millest arvates ühe kuu jooksul tuli teade avaldada. Valla veebilehel avaldati teade 4. juulil ja Eesti Päevalehes 9. juulil, seega mõlemad tähtaegselt. Vallalehes avaldati teade augustikuu numbris, mille kaebaja sai 4. augustil, s.o pärast ühekuulise tähtaja möödumist. Kuna vallavolikogu kasutas planeerimismenetlust puudutavate teadete edastamiseks korduvalt vallalehte, siis on mõistlik eeldada, et leides vallalehest teate detailplaneeringu kehtestamisest, tutvus huvitatud isik seejärel nii planeeringu kehtestamise otsuse kui ka detailplaneeringuga. Oluline on ka asjaolu, et vaidlustatud otsuse punktis 2 on eksitavalt märgitud avaldamiskohana võrdväärsetena kõrvuti Eesti Päevalehe ja valla veebilehega ka vallaleht. Seega võis kaebaja ekslikult arvata, et kui planeeringu kehtestamise otsus avaldatakse vallalehes, siis hakkab kaebetähtaeg kulgema vallalehes avaldamise hetkest.
Teade detailplaneeringu kehtestamisest tuli avaldada vallalehes, kui see ilmub vähemalt üks kord kuus, teiseks kohaliku omavalitsuse määratud ja regulaarselt ilmuvas maakonnalehes või üleriigilise levikuga päevalehes ja kolmandaks kohaliku omavalitsuse või maavalitsuse veebilehel.
Detailplaneeringu kehtestamise otsus võeti vastu 30. juunil 2011, millest arvates ühe kuu jooksul tuli teade avaldada. Valla veebilehel avaldati teade 4. juulil ja Eesti Päevalehes 9. juulil, seega mõlemad tähtaegselt. Vallalehes avaldati teade augustikuu numbris, mille kaebaja sai 4. augustil, s.o pärast ühekuulise tähtaja möödumist. Kuna vallavolikogu kasutas planeerimismenetlust puudutavate teadete edastamiseks korduvalt vallalehte, siis on mõistlik eeldada, et leides vallalehest teate detailplaneeringu kehtestamisest, tutvus huvitatud isik seejärel nii planeeringu kehtestamise otsuse kui ka detailplaneeringuga. Oluline on ka asjaolu, et vaidlustatud otsuse punktis 2 on eksitavalt märgitud avaldamiskohana võrdväärsetena kõrvuti Eesti Päevalehe ja valla veebilehega ka vallaleht. Seega võis kaebaja ekslikult arvata, et kui planeeringu kehtestamise otsus avaldatakse vallalehes, siis hakkab kaebetähtaeg kulgema vallalehes avaldamise hetkest.
|
| 3-3-1-59-12
|
Riigikohus |
12.12.2012 |
|
HKMS § 9 lg 4 (31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsioon) ja RVastS § 17 lg 3 sätestasid, et taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks tuleb esitada kolme aasta jooksul kahjust teadasaamisest või 10 aasta jooksul kahju tekitamisest. Ka Euroopa Kohtu praktikas ei ole kolmeaastast tähtaega kahju hüvitamiseks nõude esitamiseks peetud ebamõistlikuks.
Aastatel 2004-2005 määras raudtee infrastruktuuri kasutustasu infrastruktuuri omanik mitte sõltumatu regulaator. Kaebaja oli sellest rikkumisest teadlik juba 2004. a, kuna leidis kirjas ministeeriumile, et kasutustasu on liiga kõrge ning selline olukord on tekkinud seoses puuduliku õigusloomega. Vastavalt kaebaja ja infrastruktuuri omaniku vahelisele lepingule kohustus kaebaja tasuma lepingust tulenevad tasud arve alusel. Seega tekkis kaebajal tasu maksmise kohustus arve saamisel, mitte kohustusest vabanemiseks algatatud tsiviilasjas kohtulahendi jõustumisel.
Vaidlusalust kahjunõuet arvestades pidi kaebaja juba infrastruktuuri omanikult esimese kasutustasu arve saamisel mõistma, et talle on Eesti Vabariigi poolt direktiivi ülevõtmata jätmise tõttu tekkinud kahju. Koos kahju hüvitamise nõudega hakkab kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas. Selline seisukoht on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. 2011. aastal oli hüvitamise nõude esita¬mise tähtaeg möödunud.
Riigikohtu praktikas on peetud võimalikuks esmaste õiguskaitsevahenditena käsitada lisaks vaidele või halduskohtusse pöördumisele ka muid õiguskaitsevahendeid (vt nt otsus haldusasjas nr 3-3-1-33-04, p 15), kuid sellised õiguskaitsevahendid peavad olema suunatud avaliku võimu kahju põhjustava tegevuse takistamisele. Praegusel juhul ei saa tsiviilasjas esitatud hagi käsitada esmase õiguskaitsevahendina riigivastutuse seaduse mõttes. Tsiviilasjas vaidlesid kaks eraõiguslikku isikut ning hagi ei olnud suunatud riigi tegevuse mõjutamisele.
Kohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Praegusel juhul ei nähtu kaebusest ega kaebaja hilisematest avaldustest mõjuvaid põhjuseid tähtaja ennistamiseks. Kaebajal tekkis kohustus maksta infrastruktuuri kasutustasu tulenevalt lepingust ning see kohustus tekkis sõltumata sellest vabanemiseks algatatud kohtumenetlusest. Advokaadi õigusabi kasutava äriühingu ekslikku arusaama õigusest ning kahju tekkimise ajast ei saa pidada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks.
|
| 3-3-1-36-12
|
Riigikohus |
20.09.2012 |
|
Igal isikul on õigus kohtus vaidlustada planeeringu kehtestamise otsust ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest. Detailplaneeringu kehtestamise teate avaldamise nõuded on sätestatud PlanS § 11 lg-tes 2 ja 3. Detailplaneeringust huvitatud isikute puhul on mõistlik ja planeerimisseadusega kooskõlas eeldada, et planeeringu kehtestamise teadet otsitakse kas veebilehelt, vallalehest, maakonnalehest või päevalehest tingimusel, et valitud avaldamiskoht on nõuetekohane. Kui huvitatud isik pole otsinud või märganud teadet, siis tuleb lähtuda PlanS § 26 lg-st 1 ja asuda seisukohale, et isik pidi teada saama planeeringu kehtestamisest vastava teate nõuetekohase avaldamisega.
Möödalastud kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel tuleb arvestada sellega, et planeerimismenetluse pikaaegse kestusega kaasneb paratamatult planeeringust huvitatud isikute tähelepanu ja teabe hankimise aktiivsuse vähenemine (vt ka otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-47-05 p 14). Samuti tuleb arvestada halduspraktikat planeerimismenetlust puudutavate teadete avaldamisel. Kui selliseid teateid on korduvalt avaldatud vallalehes, siis võib isik ekslikult eeldada, et kaebetähtaeg hakkab kulgema vallalehes avaldamise hetkest ka juhtumil kui vallaleht ei ole nõuetekohaseks avaldamiskohaks, kuna see ei ilmu vähemalt üks kord kuus.
PlanS § 25 lg 4 esimeses lausest sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustust avaldada detailplaneeringu kehtestamise teade vastavas ajalehes ühe kuu jooksul planeeringu kehtestamisese päevast arvates, saab täita vaid sellise vallalehe abil, mis ilmub vähemalt üks kord kuus. Sellist järeldust kajastab sõnaselgelt PlanS § 11 lg 2 p 3 . PlanS § 11 lg 2 p-i 3 ei saa laiendavalt tõlgendada, sest see viiks vastuoluni PlanS § 25 lg-ga 4. Laiendava tõlgendamise keeldu rõhutab ka § 11 lg 2 p 3 sõnastus - sõna "vähemalt" kasutamine seoses vallalehe ilmumissagedusega.
|
Facebook
Twitter