3-3-1-56-13
|
Riigikohus |
16.12.2013 |
|
Õigusemõistmisel on õiguslikult siduv põhiseaduse preambuli määratlus Eesti riigi tekke kohta, mille järgi on Eesti riigi väljakuulutamine seostatud 24. veebruariga 1918. Eesti kodakondsuse tekkeaega ei ole võimalik paigutada sellest varasemasse perioodi.
Kodanike ring määratakse kindlaks õigusaktiga, mis selgelt defineerib, keda ja missugustel tingimustel tuleb lugeda riigi kodanikeks. Esimeseks õigusaktiks, millega määratleti Eesti kodanike ring, oli 26. novembril 1918 vastu võetud Maanõukogu määrus Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse kohta. Määrus avaldati 4. detsembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas ja jõustus samal päeval.
Maanõukogu määruse § 1 p-s 2 on selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et Eesti kodakondsuse omandamise üheks tingimuseks on see, et isik kuulus 24. veebruari 1918. a seisuga endise Vene riigi alamate hulka. Nimetatud säte ei võimalda asuda seisukohale, et Eesti kodakondsus võis tekkida enne 24. veebruari 1918. Eesti riik on Maanõukogu 26. novembri 1918. a määruse § 1 p-ga 1 normatiivselt ning selgelt ja ühemõtteliselt seostanud Eesti kodakondsuse omandamise ka faktilise elamisega Eestis Maanõukogu määruse jõustumisel (4. detsembril 1918).
Arhiiviandmete või muude dokumentaalsete tõendite puudumisel võib asjaolusid tõendada tunnistaja ütlustega, kui seadusega ei ole tõendile ette nähtud kindlat vormi. Sellest aga ei tulene, et dokumentaalsete tõendite puudumisel on tunnistaja ütlused otsustavaks tõendiks ka olukorras, kus kohtud on tunnistaja ütlusi pidanud ebausaldusväärseteks ja olustikuga kokkusobimatuteks.
Kohtu seisukoha üllatuslik muutus võib olla aluseks kohtuotsuse tühistamiseks juhul, kui kohtu varasema seisukoha muutmise tõttu oli kohus isiku viinud eksitusse tuvastamisele kuuluvate faktiliste asjaolude osas ja see eksitus mõjutas asja otsustamist. Sellisel juhul oleks tegemist HKMS § 2 lg-te 5 ja 6 ning § 129 lg 1 p 6 rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
Kohtute õiguslikud hinnangud peavad olema menetlusosalistele mõistlikul määral ettenähtavad ega tohi tulla neile üllatuslikult. Kohtul lasub kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning menetlusosalistele tuleks anda võimalus esitada oma seisukoht sellise kvalifikatsiooni kohta. Nimetatud põhimõtete mitte-järgimine võib tingida üllatusliku otsuse tegemise, mis ei vasta seaduslikkusele põhimõttele.
|
| 3-3-1-63-13
|
Riigikohus |
03.12.2013 |
|
MKS § 55 sätestab kaks samaaegselt esinevat tingimust, mille avaldumisel võib dokumenti kätte toimetada Ametlikes Teadaannetes: isik ei ela maksuhaldurile teadaoleval aadressil ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. MKS § 55 ei tohi tõlgendada selliselt, et isikutel oleks võimalik maksuhalduri poolt saadetud dokumentide kättesaamisest teadlikult kõrvale hoida. Samas eeldab MKS § 55 kohaldamine, et dokumenti ei ole võimalik muul viisil kätte toimetada. Sellest, et maksumenetluse jooksul oli menetlusposti kättetoimetamisega raskusi, ei saa vahetult järeldada, et dokumendi kättetoimetamine muul viisil on võimatu. Kuna maksuotsus on koormava iseloomuga, peab MKS §-s 55 reguleeritud nn õigusliku fiktsiooni kohaldamine olema põhjendatud.
Pärast kaebuse menetlusse võtmist võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta (HKMS § 49 lg 1). Kohus peab enne kaebuse nõude muutmisega nõustumist kontrollima, kas kaebuse nõude muutmine on kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas ning kas kaebuse esitamine muudetud kujul oleks lubatav.
Kaebuse nõude muutmise vastuvõtmisel ja kaebuse nõude määratlemisel tuleb arvestada HKMS § 45 lg-s 4 sätestatud kaebeõiguse piiranguga. Vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuses ega selle täienduses ei ole selgitatud, kuidas maksuotsuse ja võlateate osas tehtud vaideotsus rikub kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata. Seetõttu ei olnud vaideotsuse vaidlustamine lubatud ning sellel põhjusel ei võinud halduskohus kaebuse muutmist vastu võtta.
Halduskohus on kaebajale ekslikult selgitanud, et kohus ei saanud maksuotsuse tühistamise nõuet läbi vaadata, kuna vaidlustatud vaideotsusega ei ole kaebaja taotlust maksuotsuse tühistamiseks sisuliselt läbi vaadatud. Maksukorralduse seadusest ega muust seadusest ei tulene, et enne maksuotsuse halduskohtus vaidlustamist tuleb läbida vaidemenetlus. Samuti sõltumata sellest, kas vaidemenetlus on kohustuslik või mitte, ei takista vaide õigusvastane läbivaatamata jätmine vaides vaidlustatud haldusakti kohtulikku kontrolli (määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18, vt ka määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p-d 8–9).
|
| 3-3-1-62-13
|
Riigikohus |
27.11.2013 |
|
Kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas asub vallale kuuluv kinnistu ning vald leiab, et teemaplaneeringu seletuskirjast tulenevad omandikitsendused riivavad tema õigusi. PlanS § 26 lg-st 1 tulenevat alust esitada kaebus kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks tuleb vaadelda koostoimes HKMS § 44 lg-ga 4, mis võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Valla kaebeõigus on põhjendatud määral, mis välistab kaebuse tagastamise HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
Kohtupraktika kohaselt on kaebajal kohustus tuua kaebuses välja selle alus (vt otsus asjas nr 3-3-1-84-08, p 10). Kui halduskohtule esitatud kaebuse alus ehk põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2), on ebaselge ning mitmeti tõlgendatav, siis peab kohtul selgitama välja kaebaja tegeliku tahte (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 18).
Kohtupraktika kohaselt peab halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt selgitama välja kaebaja eesmärgi kohtusse pöördumisel ning tulenevalt selgitamiskohustusest juhtima tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 14). Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-87-06, p 12). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt määrus nr 3-3-1-80-05, p 8).
Selgitamiskohustuse täitmine võib olla vajalik ka kahe avaliku võimu kandja vahelises vaidluses n-ö nõrgema menetlusosalise suhtes. Seetõttu ei ole selgitamiskohustus välistatud kaebajaks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse puhul. Selgitamiskohustust ei ole, kui esitatud kaebus seondub kohaliku omavalitsuse põhitegevusega. Kui kohalik omavalitsus osaleb kohtumenetluses kaebajana omaenese õiguste kaitseks, ei saa seda pidada tavapäraseks ega tema põhitegevusega seonduvaks.
Kohtupraktikas ei välistata täiendava õigusabi vajadust ka avaliku võimu kandjaks oleva menetlusosalise puhul (vt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kohalike omavalitsuste õiguslik võimekus kohtumenetlustes on erinev, mistõttu tuleb kohtutel hinnata, kas menetlusosaliseks oleva kohaliku omavalitsuse või muu avaliku võimu kandja puhul tuleb selgitamiskohustust täita.
Kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus jätma kaebuse käiguta ning andma tähtaja kaebuste kõrvaldamiseks (HKMS § 120 lg 3). Kõrvaldatavate puuduste korral ei saa kaebust tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist. Kõrvaldatavate puuduste korral kaebuse tagastamisel ilma puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andmata on tegemist halduskohtumenetluse normi rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
|
| 3-3-1-6-13
|
Riigikohus |
05.06.2013 |
|
Olukorras, kus kaebajale on antud riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses ning kaebaja on halduskohut korduvalt teavitanud esindajaga kontakti puudumisest, pidi kohtul olema alus kahtluseks, et määratud esindaja võis olla jätnud oma kohustused täitmata. Selle tõttu lasus halduskohtul täiendav selgitamiskohustus kaebaja õiguste kaitse võimaluste ja vajaduse osas. Samuti oli halduskohtul võimalus reageerida kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja võimalikule tegevusetusele riigi õigusabi seaduse § 20 lg 31 kohaselt.
Kohtutel on kohustus tagada kaebajale talle määratud riigi õigusabi reaalne osutamine, kui kaebaja on andnud teada soovist esitada apellatsioonkaebus ning kohtutel pidi olema toimiku põhjal teada, et kaebaja ei saa ühendust teda riigi õigusabi korras esindama määratud advokaadiga. Sellisel olukorras pidanuks halduskohus saatma apellatsiooni esitamise soovi kohtualluvuse järgsesse ringkonnakohtusse ning viimane oleks määruskaebuse läbivaatamisel pidanud mõistma, et kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamist takistas asjaolu, et kaebaja ei saanud talle riigi õigusabi korras määratud esindajaga ühendust. Ringkonnakohus oleks pidanud tagama kaebajale temale määratud riigi õigusabi osutamise, rakendades vajadusel selleks riigi õigusabi seaduse § 20 lg-t 31.
TsMS § 217 lg 6 kohaselt loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuna halduskohtu otsus oli saadetud e-kirjaga kaebaja esindajale ja vanglale, siis tuleb lugeda otsus kaebajale esindaja kaudu kätte toimetatuks. Kaebaja kirjavahetuse kohaselt halduskohtuga puudus tal esindajaga kontakt. Kinnipeetava rahaliste vahendite arvestuse väljavõtte kohaselt puudusid vanglas viibival kaebajal taotluse esitamise ajal vahendid kohtuotsuse ärakirja eest riigilõivu tasumiseks. Kohtuotsuse koopiat vajas kinnipeetav saatmiseks EIK-sse. Sellises olukorras jätsid kohtud kaebaja õigustamatult kohtuotsuse kordusärakirja taotlemisel riigilõivu tasumisest vabastamata.
Kuigi apellatsioonitähtaeg asjas oli möödunud selleks ajaks, mil kaebaja teavitas halduskohut apellatsiooni esitamise soovist, võib riigi õigusabi osutanud advokaadi väidetav tegevusetus olla aluseks tähtaja ennistamiseks.
|
| 3-3-1-35-12
|
Riigikohus |
11.10.2012 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt tuleb haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Sotsiaalministri 19.03.2008 määruse nr 15 Meetme „Kesk- ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine tingimused“ ning perioodi 2007-2013 struktuuritoetuste seaduse sätted, mille väidetavale rikkumisele kaebuses viidatakse, kaitsevad avalike huvide kõrval ka menetluses osalenud taotlejate subjektiivset avalikku õigust menetlusele ja korraldusele, heale haldusele (põhiseaduse § 14) ja teiste taotlejatega võrdsele kohtlemisele (põhiseaduse § 12 lg 1). Seega on kaebajal kaebeõigus Vabariigi Valitsuse korralduse vaidlustamiseks.
Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Kui kohus ongi varasemas vaidluses andnud hinnangu uues asjas vaidlustatud haldusaktile, siis ei muuda see õiguslikku olukorda ilmselgeks. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, siis tuleb asi lahendada sisulises menetluses.
Olukorras, kus esialgses kaebuses esitatud tühistamisnõue on muutunud ilmselgelt perspektiivituks, ei saa sama järeldust teha võimaliku õigusvastasuse tuvastamise nõude kohta. Kui halduskohus jõuab järeldusele, et tühistamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, peab kohus enne kaebuse tagastamist andma kaebajale võimaluse kaebuses esitatud nõude muutmiseks. Uurimispõhimõttest tuleneb kohtu kohustust juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-10, p 22 ja seal viidatud lahendid). Selgitamisvajadus puudub juhul, kui ka muudetud kujul oleks kaebuse eduväljavaated ilmselgelt olematud (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-11, p 11). Halduskohtumenetluse seadustiku kehtivas redaktsioonis sätestab § 49 lg 1 kaebajale võimaluse kaebuse nõuet või alust muuta.
Kohtupraktika kohaselt saab kaebust ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik, näiteks on valitud vale nõudeliik (määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10 ning määrus asjas nr 3-3-1-57-11, p 16). Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11).
Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Kui kohus ongi varasemas vaidluses andnud hinnangu uues asjas vaidlustatud haldusaktile, siis ei muuda see õiguslikku olukorda ilmselgeks. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, siis tuleb asi lahendada sisulises menetluses.
|
| 3-3-1-77-11
|
Riigikohus |
26.03.2012 |
|
Asjakohaseks saab pidada kaebaja nõuet vangla 10.03.2009 käskkirja tühistamiseks, sest sellega piirati kohtusse pöördumise ajal kaebaja õigust hoida ja kasutada kambris isiklikke tarbeesemeid. Kuigi 10.03.2009 käskkiri ei saanud mõjutada vangla 04.03.2009 kirja ja sellest tehtud otsustust, oli kaebajal HKMS v.r § 7 lg 1 kohaselt õigus selles käskkirjas sätestatud piirangute kohtulikule kontrollile. Samuti on oluline, et asjas esitatud kohustamisnõuet ei saa rahuldada seni, kuni 10. märtsi 2009. a käskkiri kehtib. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda (vt nt kohtuasi nr 3-3-1-5-10, p 14 koos täiendavate viidetega).
Juhtumil, kus kaebus seostub vangla uute toimingutega ,võib see HKMS § 41 lg 2 mõttes kujutada endast uut kohustamisnõude alust võrreldes vaidemenetluses esitatuga. Sellest ei saa aga järeldada, et asjas oleks läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vastavalt HKMS § 47 lg-le 1 on selles küsimuses oluline vaid kaebuse ja vaide nõuete, mitte aluste kattuvus. Kui vaidemenetluse kestel uute haldusaktide andmisel või toimingute sooritamisel tuleks esitada sama nõudega vaie uuel alusel uuesti, siis takistaks see ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumist.
Eseme andmine kinnipeetavate isiklike asjade laost kambrisse on toiming. Vangla teavitas kinnipeetavat kirjaga toimingu tegemata jätmisest ja selle põhjustest. Riigikohtu varasem praktika (vt nt kohtuasjade nr 3-3-1-62-09, p 10; nr 3-3-1-32-10, p 17) ei anna alust teistsuguseks järelduseks, sest nendes asjades loeti haldusaktideks keeldumised erinevate lubade, seega haldusaktide andmisest. Eseme laost kambrisse väljastamiseks ei näinud õigusaktid ette loa ega muu haldusakti andmist (VangS § 15, justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 61).
Kohus peaks selgitama kaebajale võimalust muuta esitatud tühistamiskaebus tuvastamiskaebuseks. Ennekõike võiks selline üleminek olla vajalik seoses võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus. Praegusel juhtumil selgitamisvajadus puudub, sest nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude eduväljavaated oleksid ilmselgelt olematud.
|
| 3-3-1-87-11
|
Riigikohus |
19.03.2012 |
|
Planeerimisasjades on võimalik esitada kaebus nii subjektiivsete õiguste rikkumise alusel kui ka populaarkaebusena. Kuna need on erinevad kaebeõiguse allikad, siis peavad kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad (vt kohtuasja nr 3-3-1-84-08 p 10). Seetõttu tuleb välja selgitada, millisel alusel ja kelle huvides on kaebus esitatud. Kaebuse võib küll esitada samaaegselt nii isiklike subjektiivsete õiguste või huvide kaitseks kui ka avalikes huvides, kuid neid kaebuse osi tuleb selgelt eristada, sest kohtuliku kontrolli ulatus on sõltuvalt kaebeõiguse allikast erinev.
Kohtuliku kontrolli ulatus oleneb sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb (vt ka HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni § 41 lg 1). Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Sellise kaebuse ahendamisel ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega.
Puutumuse motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Oluline on, et puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega. Puutumuse motiivil esitatud kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega huve (vt kohtuasi nr 3-3-1-84-08, p 11).
Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
Uurimisprintsiibist tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel, juhtida tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt kohtuasja nr 3-3-1-77-09, p 12 ja seal viidatud varasem kohtupraktika) ning selgitada tema valiku tagajärgi (vt kohtuasja nr 3-3-1-36-11, p 17 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Lisaks täiendavate tõendite esitamise vajadusele pidanuks kohus kaebajale selgitama ka vajadust eristada kaebuses selle erinevaid võimalikke aluseid. Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt kohtuasja nr 3-3-1-87-06, p 12).
Kaebuse tagastamine HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni (edaspidi u.r) § 121 lg 2 p 1 alusel on võimalik üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on ilmselge. Kaebuse lubatavus tehakse vastavalt HKMS u.r § 283 lg-le 1 kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.
Keskkonnakaitse küsimustes võib kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla nii subjektiivsete õiguste rikkumine kui ka muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt kohtuasjade nr 3-3-1-68-11, p 22, 3-3-1-86-06, p 16). Isikul, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatav haldusakt rikub, on ka puutumus vaidlusaluse haldusaktiga.
Keskkonnaasjades kaebeõiguse tuvastamisel tuleb arvestada Århusi konventsiooni üldist eesmärki, milleks on keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine, ning tõlgendada kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-81-03, p-d 23 ja 25). Konventsioonile vahetult tuginemine ei ole vajalik, sest riigisisene õigus ja praktika on sellega kooskõlas. Seega tuleneb kaebeõigus riigisisesest õigusest, aga seda tuleb tõlgendada lähtudes konventsiooni eesmärgist.
Århusi konventsiooni art 9 lg-s 2 kasutatud mõiste „üldsus“ tähendab ka ühte füüsilist isikut. Sätet võib mõista nii, et mõeldud on asjast huvitatud üldsuse liikmeid või igaüht asjaomase üldsuse hulgast. Järelikult ei pea füüsiline isik art 9 lg-st 2 tulenevalt kohtusse pöördudes tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke.
Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
|
| 3-3-1-36-11
|
Riigikohus |
03.08.2011 |
|
Kui halduskohus ei täitnud asja menetlemisel nõuetekohaselt selgitamiskohustust ega suunanud kaebajat tulemusliku taotluse esitamisele, siis ei saa ringkonnakohus riigi õigusabi andmisest keeldumisel tugineda asjaoludele, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitsmiseks esitatud taotluse abil on vähene ning tema taotluse rahuldamisest saadav kasu oleks ebamõistlikult väike võrreldes riigi kuludega õigusabile.
Halduskohus peab täitma nõutaval viisil selgitamiskohustust. Muu hulgas peab kohus nõustama kaebajat asjakohase õiguskaitsevahendi valikul ning selgitama talle, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum. Kaebaja ei pea mõistma, et esitatud taotlus ei vii teda sihile, kui kohus ei ole suunanud teda tulemusliku taotluse esitamise teele ega kaalunud talle riigi õigusabi määramise vajalikkust ja võimalikkust.
|
| 3-3-1-80-10
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
Kohtud on eksinud tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.
Ehitise määratlemiseks ei piisa üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Arvestada tuleb ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.
Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 26.03.2004 määrust asjas nr 3-3-3-1-04, 05.02.2004 otsust asjas nr 3-3-1-3-04, 13.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-26-08, 25.11.2010 otsust asjas nr 3-3-1-77-10). Kui halduskohus ei ole selgitanud välja kaebaja tegelikku tahet ja on mõjutanud teda esitama ebaefektiivset nõuet, on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, sh HKMS § 11 lg 1 p 3 nõudeid. Muudetud taotluse alusel ei olnud kohtud õigustatud hindama esialgses taotluses nimetatud asjaolusid. Kohtud on hinnanud ka kaebust, mida halduskohus ei ole menetlusse võtnud. Kohtud on oluliselt eksinud HKMS § 19 lg 7 ja § 25 lg 4 nõuete vastu. Lisaks nendele olulistele menetluslikele rikkumistele on kohtud eksinud ka tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.
Haldusorgan on kohustatud menetlema isiku nõuetekohast taotlust menetluse uuendamiseks või nõuet koormava haldusakti tühistamiseks. Haldusorgan peab tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt.
Menetluse uuendamine ei ole välistatud ka siis, kui see ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, kuid menetlust ei tohi uuendada kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Menetluse uuendamist on Riigikohus selgitanud ka 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04.
Kui haldusorgan on kindlaks teinud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, siis ta peab menetluse uuendama, kuid see ei tähenda, et vastav haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Isiku taotluse menetluse uuendamiseks võib jätta rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest keeldumine vormistatakse haldusaktiga.
Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 on oluline, et menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks.
Järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks. Haldusorgan peab eelnimetatud asjaolusid hindama ning vajadusel oma varasema otsuse muutma või kehtetuks tunnistama ka olukorras, kus ettekirjutuse üle käib kohtuvaidlus ja ettekirjutuse täitmine on peatatud. Haldusorgani selline kohustus ei sõltu sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte.
|
| 3-3-1-77-10
|
Riigikohus |
25.11.2010 |
|
Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustust selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 26.03.2004 määruse asjas nr 3-3-4-1-04 p-i 14 ja seal viidatud lahendid ning 05.02.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-3-04 p-i 12).
Halduskohtule toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamisel ei ole ette nähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust (vt Riigikohtu 12.11.2009 määruse asjas nr 3-3-1-70-09 p-i 11).
|
| 3-3-1-14-10
|
Riigikohus |
21.04.2010 |
|
Kaebuse esitaja peab eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Arvestades poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust, ei saa kohus kaebaja väiteid arestimajas valitsenud tingimuste kohta tagasi lükata pelgalt nende tõendamatuse motiivil. Kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks (vt Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 (punktis 13). Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivse protokolli; samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid. Nimetatud konventsioonide alusel teevad rahvusvahelised sõltumatud asutused korrapäraseid külastusi kinnipidamiskohtadesse. Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib halduskolleegiumi arvates menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka eespool nimetatud konventsioonide raames konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele.
Kaebuse esitaja peab eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Arvestades poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust, ei saa kohus kaebaja väiteid arestimajas valitsenud tingimuste kohta tagasi lükata pelgalt nende tõendamatuse motiivil.
Arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral ise püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada (vt ka Riigikohtu 17.06.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-32-02 p-i 25).
Arestimaja kambris laua puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus eraldivõetuna ei ole niisuguse raskusega õigusterikkumine, mille eest oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine. Seejuures tuleb aga rõhutada, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (vt Riigikohtu 10.09.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-09 p-i 9).
Jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena. Kuna VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus, siis ei saanud seaduses imperatiivselt sätestatud normi olemasolu olla politseiperfektuuri jaoks ootamatu. Seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub politseiperfektuuri mõjusfääri.
Kinnipidamistingimused võivad osutuda õigusvastaseks ja rikkuda arestimajas viibiva isiku õigusi ka siis, kui puuduvad selgelt sätestatud nõuded. Inimväärikust alandavaks võib pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-93-09 p-i 11 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika).
|
| 3-3-1-5-10
|
Riigikohus |
07.04.2010 |
|
Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on haldusorganile õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise, mitte aga taotletud toimingu tegemisest keeldumise ajal või kaebuse esitamise ajal. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-5-09 p-i 44). Käesolevas asjas on kohtumenetluse kestel muudetud vangla kodukorda, mis Riigikohtu praktika kohaselt on üldkorraldus (vt Riigikohtu 13.02.2008 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-95-07 p-e 10-11). Kuivõrd kehtiv haldusakt on vastavalt HMS § 60 lg-le 2 täitmiseks kohustuslik, siis ei saa kohus kaebust rahuldada, kui vangla kodukorra vastav säte on kehtiv.
Kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi. Kaebuse muutmine on sellistes olukordades võimalik ka juhul, kui muudatused asjaoludes või õiguses toimuvad alles apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse ajal (kassatsiooniastmes kaebuse muutmise võimalusele viidatakse Riigikohtu 19.11.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-62-09 p-s 12). Juhtumil, kus kohtumenetluse ajal kehtestati vangla uus kodukord, mille säte välistab ühe osakonna kinnipeetavate jaoks spordisaali kasutamise, pidanuks halduskohus selgitama kaebajale, et tema kaebus ei vii senisel kujul sihile, ning soovitama tal kaebust täiendada taotlusega tunnistada kehtetuks kodukorra vastav säte.
Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, kuid vanglas peab kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule. Vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole võimalik "Euroopa Vanglareeglistikus" seatud eesmärkide järgimine. Kuigi CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1), lisavad need kaalu "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule.
|
| 3-3-1-90-09
|
Riigikohus |
10.03.2010 |
|
Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustuse juhtida menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise. Seetõttu on TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud selgitamiskohustus kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega ja seda tuleb kohaldada ka halduskohtumenetluses.
Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud käitumisjuhiseid juhuks, kui ilmneb, et menetlusosaline ise ei ole võimeline oma õigusi kohtus kaitsma. Riigikohus on järjekindlalt olnud seisukohal, et uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu 03.042002. a otsust asjas nr 3-3-1-14-02, 08.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-37-07, 14.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-77-09 jt). Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustuse juhtida menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise. Seetõttu on TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud selgitamiskohustus kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega ja seda tuleb kohaldada ka halduskohtumenetluses.
Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud käitumisjuhiseid juhuks, kui ilmneb, et menetlusosaline ise ei ole võimeline oma õigusi kohtus kaitsma. Riigikohus on järjekindlalt olnud seisukohal, et uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu 03.042002. a otsust asjas nr 3-3-1-14-02, 08.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-37-07, 14.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-77-09 jt). Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustuse juhtida menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise. Seetõttu on TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud selgitamiskohustus kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega ja seda tuleb kohaldada ka halduskohtumenetluses. Kui on täidetud TsMS § 217 lg-s 8 nimetatud mõlemad tingimused, siis on kohus kohustatud selgitama isikule võimalust saada riigi õigusabi.
|
| 3-3-1-77-09
|
Riigikohus |
14.12.2009 |
|
HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.
Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-56-08 p-i 22). See seisukoht ei ole kohaldatav, kui kohustamisnõude rahuldamine tooks kaasa kohtulahendi, mida ei ole kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ilmselgelt võimalik täita. Kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-5-09 p-i 44).
HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.
Alternatiivse nõude rahuldamise korral ei pea kohus teise nõude rahuldamata jätmist põhjendama (HKMS § 25 lg 3 kolmas lause), kuid tulenevalt kaebaja õiguskaitsevahendi valiku vabadusest on tema taotlus lahendada ühte sellistest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.
Kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude (näiteks kinnipeetavast kaebaja vanglast vabanemine) tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi.
HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.
|
| 3-3-1-50-09
|
Riigikohus |
12.10.2009 |
|
Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei muuda haldusakti kehtetuks - täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2).
Haldusmenetluse uuendamisest keeldumise kohta tehtav otsustus on haldusakt. Kuivõrd haldusmenetluse uuendamise taotluse eesmärk on haldusakti kehtetuks tunnistamine või muutmine, on haldusmenetluse uuendamise taotluse näol tegemist haldusakti andmise taotlusega.
HKMS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustuse rikkumine kohtu poolt võib kujutada endast mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks.
Uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul. HKMS § 11 lg 1 p 3 näeb ette halduskohtu kohustuse kontrollida enne kaebuse menetlusse võtmist, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused ning teha vajaduse korral kaebuse esitajale ettepanek kaebust muuta. Riigikohus leidis 03.04.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-6-05 p-s 17, et halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum, ning võimaldama kaebajal taotlust muuta.
|
| 3-3-1-30-09
|
Riigikohus |
28.04.2009 |
|
Vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt. Sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.
Kuna vaideotsus on haldusakt, siis laienevad sellele üldised haldusakti vorminõuded, sh haldusakti motiveerimise nõue. Eeskätt peab vaideorgan vaideotsuses põhjendama, miks ta leiab, et haldusakt on õigusvastane ning kas tegemist on sellise õigusvastasusega, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan ei pea kehtetuks tunnistamist tingiva õigusvastasuse tuvastamisel kaaluma haldusakti kehtimajätmist, siis ei pea haldusorgan sellekohaseid põhjendusi vaideotsuses esitama.
Juhtum, kus haldusorgan annab haldusakti ilma, et sellise haldusakti andmiseks oleks selles situatsioonis materiaalõiguslikku alust, ei ole samastatav juhtumiga, kus haldusorganil puudub pädevus haldusakti andmiseks. Kui iseenesest pädev haldusorgan on andnud haldusakti ilma, et selleks oleks õiguslikku alust, võib haldusakt olla seetõttu õigusvastane.
HMS § 68 lg-st 2 tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine reeglina selle haldusorgani pädevuses, kes selle haldusakti andis. Tühine on haldusakt HMS § 63 lg 2 p 3 alusel üksnes siis, kui haldusorganil puudus pädevus sellise haldusakti andmiseks.
Kohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt selgitamiskohustus kaebaja suhtes, kuid uurimisprintsiibiga on kooskõlas kohtu selgitamiskohustus ka kolmanda isiku suhtes(vt ka Riigikohtu 03.04.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Selgitamiskohustus on eriti juhul, kui esimese astme kohtuotsus oli kolmanda isiku jaoks negatiivne ning ta esitab apellatsioonkaebuse.
Riigikohus on HMS § 112 lg-t 2 tõlgendades asunud seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (vt Riigikohtu 04.04.2003 määrust haldusasjas nr 3-3-1-32-03). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuigi planeerimisseadus ei näe ette, et planeeringu vaidlustamine vaidemenetluses on võimalik, ei saa sellest teha järeldust, et vaidemenetlus on planeerimismenetluses keelatud. Tegemist on Planeerimisseaduses reguleerimata valdkonnaga ja seega on eelnimetatud seisukohast tulenevalt võimalik kohaldada Haldusmenetluse seadust. Järelikult on vaidemenetlus planeerimismenetluses võimalik.
Vaidemenetlust ei välista ka PlanS § 26 lg-st 1, sest selle sätte eesmärk on reguleerida eeskätt seda, kellel on õigus planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöörduda, st kaebeõigust. Vaidemenetlust detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on Riigikohtu halduskolleegium aktsepteerinud ka oma varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04).
|
| 3-3-1-94-08
|
Riigikohus |
09.03.2009 |
|
Üksnes kõikidele kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Kui kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on vaidlustav tegevusetus piisava täpsusega määratletud.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohtusse esitatava kaebusega võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja leiab, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud. Tegevusviisi valik on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustus ning isik ei pea seda valikut tegema. Seega ei pea isik kohtusse pöördumisel välja tooma konkreetset toimingut või akti, mida vastustaja pole sooritanud või andnud.
HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 28).
Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kaebaja ei ole kohustatud esitama lisaks haldusorgani poole pöördumisele kõigepealt kohtule kohustamiskaebust ning alles juhul, kui see ei viiks sihile, taotlema kahju hüvitamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus kavatsusega esitada hiljem kahjunõue on praegusel juhul sobiv vahend kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-46-03 p-i 33). Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile (vt Riigikohtu 29.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-35-04 p-i 15).
|
| 3-3-1-76-08
|
Riigikohus |
25.11.2008 |
|
Juhindudes HKMS § 35 lg-s 4 sätestatud uurimisprintsiibist, tuleb halduskohtumenetluses kohtul olla aktiivne oluliste asjaolude kohta tõe väljaselgitamiseks. Tulenevalt uurimispõhimõttest peab kohus asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud vajaduse korral välja selgitama omal initsiatiivil.
Kui apellandi esindaja viibis apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõpupäevadel raviasutuses, siis ei pidanud ta apellatsioonkaebust üle andma ka varem, v.a juhul, kui esindajale oli ette teada, et talle osutatakse arstiabi ning seetõttu ei saa ta apellatsioonkaebust tähtaegselt esitada. Kui ravil viibimine on menetlusosalisele või tema esindajale varasemalt teada, siis tuleb selle takistusega arvestada, sest ette teada haiglas viibimine ei ole mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks.
|
| 3-3-1-18-07
|
Riigikohus |
14.05.2007 |
|
MaaRS § 9 lg 2 kohaldamisel maa ostueesõigusega erastamisel lahustükkide olemasolu korral tuleb lähtuda sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust - "ei tagastata maad elamu juures". Seda maa tagastamise keeldu tuleb mõista selliselt, et ostueesõigusega võib erastada maad eelkõige selle elamu (hoonete) juures (ümber) oleval lahustükil. Kui lahustükiga, kus asub elamu (hooned), külgneb vahetult teine lahustükk, kus elamut (hooneid) ei asu, võib ka selle lahustüki arvelt maad erastada. Kui aga lahustükid teineteisega vahetult ei külgne, sest nende vahel paikneb näiteks tee, jõgi vms, mis ei kuulu kummagi lahustüki koosseisu, siis tuleb teise lahustüki arvelt maa erastamist kaaluda, arvestades konkreetseid asjaolusid.
Kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise määruse peale ei ole võimalik määruskaebust esitada. HKMS ei näe üldse ette sellise määruse tegemist. Kehtiv HKMS-i redaktsioon annab protsessiosalisele õiguse esitada määruskaebuse kaebetähtaja ennistamise määruse peale. Kaebuse tähtaegseks lugemist saab vaidlustada koos asjas tehtud sisulise otsusega menetlusnormi rikkumisena, hoolimata sellest, kas kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise küsimuses tehakse eraldi määrus või mitte.
Halduskohus saab lahendada vaid tähtaegselt esitatud kaebust ja seda peab kohus kontrollima eelmenetluses. Tähtaegsuse küsimuse tõstatumisel peab kohus ise välja selgitama, millise haldusaktiga isiku väidetavaid õigusi rikuti ning millal kaebaja sellest teada sai või pidi teada saama. Kohus ei ole seejuures seotud kaebuse sõnastuse ega kaebaja väidetega. Kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline ka kohtu poolt tehtava lõpliku lahendi seisukohalt (näiteks tühistamiskaebuse puhul õiguskindluse seisukohalt jne).
Halduskohus saab lahendada vaid tähtaegselt esitatud kaebust ja seda peab kohus kontrollima eelmenetluses. Tähtaegsuse küsimuse tõstatumisel peab kohus ise välja selgitama, millise haldusaktiga isiku väidetavaid õigusi rikuti ning millal kaebaja sellest teada sai või pidi teada saama. Kohus ei ole seejuures seotud kaebuse sõnastuse ega kaebaja väidetega. Kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline ka kohtu poolt tehtava lõpliku lahendi seisukohalt (näiteks tühistamiskaebuse puhul õiguskindluse seisukohalt jne).
Kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline halduskohtumenetluse põhimõte ja seda ka TsMS § 333 lg 4 mõttes. Sellest tulenevalt TsMS § 333 lõigetes 2 ja 3 sätestatut (menetlusosalise vastuväite esitamata jätmine ja sel põhjusel kohtu tegevuses vea peale edasikaebamise keeld) ei kohaldata.
|
| 3-3-1-6-05
|
Riigikohus |
03.04.2007 |
|
Uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsust nr 3-3-1-14-02 ja 13.11.2002 otsust nr 3-3-1-61-02). Halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldama kaebajal taotlust muuta (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsust nr 3-3-1-8-04).
NB! Seisukoha muutus!
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kui kohus menetledes tühistamiskaebuse tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab kohus tühistamiskaebuse rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Kohus võib selgitada võimalust esitada tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse ning peab ära kuulama nii kaebaja kui menetlusosaliste arvamuse, kuid kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Kui tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku vajadus selgub peale kohtuistungit otsuse tegemise käigus, tuleb korraldada uus istung, kus kohus esitab kaebajale ja teistele menetlusosalistele vajalikud selgitused ning kuulab ära nende arvamuse. Kohus võib menetlusosaliste nõusolekul piirduda ka kirjaliku menetlusega.
NB! Seisukoha muutus!
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kui kohus menetledes tühistamiskaebuse tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab kohus tühistamiskaebust rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Kohus võib selgitada võimalust esitada tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse ning peab ära kuulama nii kaebaja kui menetlusosaliste arvamuse, kuid kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Kui tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku vajadus selgub peale kohtuistungit otsuse tegemise käigus, tuleb korraldada uus istung, kus kohus esitab kaebajale ja teistele menetlusosalistele vajalikud selgitused ning kuulab ära nende arvamuse. Kohus võib menetlusosaliste nõusolekul piirduda ka kirjaliku menetlusega.
HKMS § 19 lg-test 8 ja 9 tuleneb, et kaebuses esitatud taotlust saab muuta vaid kaebaja ja ta saab seda teha üksnes kohtuvaidluseni halduskohtus. Taotluse muutmise võimaldamise üheks oluliseks eesmärgiks on isiku õiguste kaitseks kõige tõhusama ja otstarbekama taotluse leidmine ning selle taotluse eelistamine. Uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsust nr 3-3-1-14-02 ja 13.11.2002 otsust nr 3-3-1-61-02). Halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldama kaebajal taotlust muuta (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsust nr 3-3-1-8-04).
NB! Seisukoha muutus!
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kui kohus menetledes tühistamiskaebuse tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab kohus tühistamiskaebuse rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Kohus võib selgitada võimalust esitada tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse ning peab ära kuulama nii kaebaja kui menetlusosaliste arvamuse, kuid kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Kui tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku vajadus selgub peale kohtuistungit otsuse tegemise käigus, tuleb korraldada uus istung, kus kohus esitab kaebajale ja teistele menetlusosalistele vajalikud selgitused ning kuulab ära nende arvamuse. Kohus võib menetlusosaliste nõusolekul piirduda ka kirjaliku menetlusega.
|
Facebook
Twitter