3-3-1-89-14
|
Riigikohus |
23.03.2015 |
|
Olukorras, kus mõni taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata, on menetlusosalistel HKMS § 170 lg 1 järgi õigus taotleda täiendava otsuse tegemist. Sama kehtib HKMS § 185 lg 1 ja HKMS § 178 lg 3 alusel määruse kohta. Üldjuhul on mõistlik võimaldada taotlus lahendada ringkonnakohtul endal täiendava lahendiga. Eeltoodu ei tähenda siiski, nagu oleks samadel asjaoludel keelatud kassatsioon- või määruskaebuse esitamine – taotluse lahendamata jätmine on kohtumenetluse normide oluline rikkumine. (p 10)
Ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmisega lõppes asja menetlus, seega tulnuks selles määruses esitada ka menetluskulude jaotus. Vastustaja apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmise määruse näol oli tegemist kohtulahendiga vastustaja kahjuks HKMS § 108 lg 1 mõttes. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine eeldab puudusi apellatsioonkaebuses või apellandi poolt kohtu nõude täitmata jätmist (HKMS § d 190 ja 195). Seega põhjustab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise apellandi tegevus. Põhjendatud on mõista apellandilt teise poole kasuks välja menetluskulud, mille apellant on põhjustanud oma menetlusnormidele mittevastava tegevusega. (p 7)
Enne apellatsioonkaebuse mittetähtaegsuse kindlakstegemist küsis ringkonnakohus seisukohta kaebajatelt, kes olid esimese astme kohtus kasutanud ja kasutasid ka apellatsioonkaebusele vastamisel õigusabi. Kaebajatele ei saa ette heita apellatsioonkaebusele vastamist – seda eriti olukorras, kus kohus kaebajaid selleks kohustas. Samuti ei saa ette heita õigusteenuse kasutamise jätkamist. Seega on tegemist põhjendatud kuludega. (p 8)
|
| 3-3-1-82-14
|
Riigikohus |
03.03.2015 |
|
Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama nõuetele, mis on esitatud haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu praktikas haldusakti põhjendustele. Põhjendused peavad siiski olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks (vt ka 14.01.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). (p 20)
Kohtu poolt tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks, vaid planeering tuleb saata uueks kooskõlastamiseks (vt ka 24. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 27). (p 26)
Kohalikul omavalitsusel on oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. KOV tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16)
Muinsuskaitseala põhimääruse nõudeid kaitseala kaitsevööndisse ehitamisele tuleb tõlgendada planeerimisseaduse ja muinsuskaitseseaduse sätetest lähtudes. Praegusel juhul on otsustavaks nõuded muinsuskaitseala vaadeldavuse tagamiseks ja olulisest vaatepunktist avaneva kaugvaate säilitamiseks. Vaidlust pole selles, et kavandatav kõrghoone ei varja vaadet muinsuskaitsealal asuvale kirikutornile. Küsimus on aga selles, kas ja millistest mõõtmetest alates häiriks vaatesektori vahetusse lähedusse rajatav kõrghoone lubamatult vaadet kirikutornile. Seda oleks tulnud analüüsida muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks esitatud eritingimustes. (p 17-18)
Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Kuna otsuse tegemise aluseks olevad normid käsitlevad muinsuskaitseala vaadeldavust, tuli vastustajal 30-meetrise maksimumkõrguse tingimuse seadmisel samuti piirduda kaalutlustega, mis seonduvad kaitseala vaadeldavusega, täpsemalt kavandatava tornehitise mõjuga kirikutornile avanevale vaatele. Muinsuskaitseameti kaalutlused –linna ajalooliselt väljakujunenud mastaap ja ümbritsevatele kinnistutele ehitamisele seatud kõrguspiirid – kirikutorni vaadeldavusega ei seondu. (p 20-21)
PlanS § 4 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. Kohalik omavalitsus tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseameti ekspertnõukogu otsust planeerimislahenduse kooskõlastamisel võisid mõjutada ka linna pädevusse kuuluvad planeerimisalased kaalutlused, mis on aga muinsuskaitse seisukohast asjakohatud ja lubamatud. (p 23)
Kohtupraktika, mille kohaselt ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui madalamas astmes, põhineb eeldusel, et kõrgemas astmes lahendatavaid probleeme on enamasti mõnevõrra vähem kui madalamas astmes ning põhiosa asja lahendamisel olulisi asjaolusid on alama astme menetluses juba välja selgitatud. Seega kulub kõrgema astme menetluses õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega. Eeltoodu ei tähenda aga, et õigusabiteenuse osutaja ei võiks kohtumenetluse ajal oma teenuse hinda tõsta, kui hinnatõus jääb mõistlikkuse piiresse (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 5. veebruari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12, p 19). (p 28)
|
| 3-3-1-68-14
|
Riigikohus |
15.01.2015 |
|
Pakkumise esitamisega näitab pakkuja üles oma huvi hanke vastu. Pakkujale peab olema tagatud kohtulik kaitse väidetavalt meelevaldsete hanketingimuste eest. Välistada ei saa ka põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamisnõude võib esitada ka hilisema võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamiseks. (p 12)
Kui apellatsiooniastmes vaidluse all samad õigusküsimused, mille üle vaieldi ka halduskohtus, ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla suuremad kui halduskohtus (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-13). Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et vaidluse võis tingida paljuski hankija mitmetimõistetavalt ja eksitavalt sõnastatud hankedokument. Seetõttu on põhjendatud väljamõistetavate õigusabikulude vähendamine. (p 33)
JäätS § 70 esimesest lausest nähtub, et korraldatud jäätmeveo käigus kokku kogutud ja jäätmekäitluskohta veetud olmejäätmete töötlemine on seadusega sätestatud kohalik ülesanne, seega avalik ülesanne. Seega vastutavad omavalitsused lõppkokkuvõttes selle ülesande täitmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14). Tegemist on KOV ühe tuumikfunktsiooniga (KoKS § 6 lg 1). Riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-14). Avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata (sisetehing) ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Avaliku ülesande täitmise ülevõtmine võib olla ettevõtja jaoks soodne, kuid PS § 31 ei hõlma õigust sellele, et riik või KOV üksus tagaks ettevõtjale suurema käibe avalike ülesannete delegeerimisega. Ettevõtlusvabadusega ei tagata üldjuhul ettevõtjale turuosa (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-13). (p 19)
JäätS § 70 esimesest lausest järeldub esiteks, et pärast vedu otsustab korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete töötlemise üksikasjade üle KOV üksus, mitte jäätmevedaja. Ehkki JäätS võiks korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete käsutusõigust täpsemini reguleerida, ei jäta see säte ruumi tõlgendusele, et jäätmevedaja muutuks veo käigus jäätmete omanikuks või et tal tekiks mingi muu õigus jäätmete käsutamiseks. See järeldus haakub JäätS § 14 lg-ga 3, mille järgi ei loeta jäätmete vedajat jäätmevaldajaks, kui tema ülesandeks on ainult jäätmesaadetise toimetamine üleandja poolt määratud sihtpunkti. JäätS oleks vastuoluline, kui ta ühest küljest käsitaks vedajat jäätmete omanikuna, kuid teisalt välistaks tema puhul jäätmevaldaja staatusega kaasneva vastutuse. (p 15)
Omandiõigust jäätmetele ei tulene jäätmevedajale ka JäätS § 66 lg-st 5, mis reguleerib kulusid, mida jäätmeveo teenustasu peab katma, mitte omandiõigust. Õige ei ole seisukoht, et JäätS § 66 lg-t 5 ei ole võimalik rakendada ilma jäätmevedaja omandiõiguseta. JäätS § 66 lg-t 5 on võimalik täita ka nii, et jäätmeveo teenustasus kajastatakse teisele isikule jäätmete töötlemise eest makstavaid tasusid. Ükski JäätS säte ei anna jäätmevedajale õigust nõuda ka veetavate jäätmete omandiõiguse endale üleandmist. (p 16)
Korraldatud jäätmeveo hankes sihtpunkti kindlaksmääramise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ja kuidas on KOV üksus eelnevalt lahendanud jäätmete töötlemise küsimuse. JäätS kohaselt tuleb korraldatud jäätmeveo tellimisele kohaldada riigihangete seaduses sätestatut (JäätS § 1 lg 5). Kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud JäätS § 67 lg 1 nägi ette, et jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmiseks korraldatakse konkurss konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korras. Seadusandja ei ole JäätS-s sätestanud nõuet, et korraldatud jäätmeveo raames tuleb jäätmekäitluskoht hankedokumendis kindlaks määrata konkurentsiseaduses sätestatud konkursi, halduskoostöö seaduses või riigihangete seaduses sätestatud korras. Kui KOV annab aga jäätmete tellimise ülesande üle, võivad selle ülesande üleandmisel kohalduda halduskoostöö seadus ja riigihangete seadus. (p 29)
KOV üksusele JäätS §-ga 70 asetatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamise kohustuse täitmiseks ei piisa jäätmeveo kontsessiooni andmisest. See tähendab, et KOV üksus peab lisaks jäätmeveole reguleerima ka enda ja jäätmete edasise töötleja vahelise õigussuhte. (p 30)
Kui KOV üksus tellib korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise, peab ta arvestama asjakohaste õigusaktide nõuetega (iseäranis halduskoostöö seaduse § 3 lg-ga 2, §-ga 9, § 13 lg-ga 1, § 14 lg-ga 2). Sõltuvalt asjaoludest võivad asjassepuutuvad olla ka EL-i hankedirektiivid või EL-i aluslepingute põhimõtted. Euroopa Kohus on ka rõhutanud, et läheduse põhimõte ei vabasta liikmesriike jäätmete kõrvaldamisel riigihankeid reguleerivate õigusaktide järgimise kohustusest, sest riigihangete regulatsioon ei välista jäätmete kõrvaldamist võimalikult lähedal nende tekkimise kohale (21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr C-17/09: Komisjon/Saksamaa, p 17). (p 30)
Kui KOV üksus peab jäätmete töötlemise teenuse soetamiseks korraldama riigihanke, siis ei vabasta teda sellest kohustusest eelnevalt sõlmitud jäätmeveo leping, milles jäätmeveo sihtpunktina on kindlaks määratud jäätmekäitluskoht. Kui riigihanke tulemusena sõlmitakse jäätmete töötlemiseks leping isikuga, kelle kasutuses olev jäätmekäitluskoht ei ole jäätmeveo lepingus sihtpunktiks määratud, tuleb vastuolu lahendada näiteks jäätmeveo lepingu muudatusega (kui see on lubatav), uue jäätmeveo hankega või organiseerides jäätmete täiendava veo lõplikku jäätmekäitluskohta. Seega oleks otstarbekam korraldada jäätmete töötlemise hange enne jäätmeveo hanget. Halduse tegevuse ebaotstarbekus ei anna iseenesest halduskohtule alust kaebuse rahuldamiseks. (p 31)
|
| 3-3-1-67-14
|
Riigikohus |
15.12.2014 |
|
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1)
Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33)
Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Üldised MaaPS § 35 lg 2 p 8 järgsed nõuded peavad sisalduma kaevandamisloas ning kaevandamise projekt on mõeldud kaevandamisloa täpsustamiseks. (p. 27)
Kaevandamisloa omanik peab tagama, et kaevandamise projekti koostamisel peetakse kinni kaevandamisloa tingimustest. (p 26)
Kaevandamise projekti osas pole ette nähtud menetlust, milles puudutatud isikud saaksid osaleda. Kaevandamisloas on nõutud projekti esitamist Keskkonnaministeeriumile vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist. Nii projekti kui ka selle järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (KaevS § 25). MaaPS § 56 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Seega ei jää puudutatud isikute õigused kaitseta. (p. 28)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1)
Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33)
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa vajalikud ja põhjendatud kohtumenetluse kulud olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui need olid madalamas astmes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-13, p 19, ja seal viidatud varasem praktika). (p. 40.1)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1)
Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vasta¬vate sätete alusel. (p. 33)
Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt võib tasu esindaja istungile sõitmise ajakulu eest käsitada teatud juhtudel menetluskuluna. Kuigi vastav regulatsioon HKMS-s puudub, saab esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga.
Kohtuistungitele sõitmise aja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamisel ei saa lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. (p. 34)
Mäeeraldisel paiknevate kinnistute omanike vahetumine ei ole selline asjaolu, mis annaks alust täiendava KMH korraldamiseks, sest see ei mõjuta loodus keskkonda. Seega ei tulenenud KeHAS § 4 lg 3 p st 2 KMH täiendamise vajadust. (p20)
KeHAS § 19 lg 3 ei kohusta sama menetluse raames keskkonnamõju uuesti hindama. Säte puudutab olukorda, kus menetlus, mille raames KMH aruanne valmis, on lõppenud tegevusloa andmisega, sellest on möödunud kaks aastat, kuid loa saaja pole tegevusega alustanud. (p 21)
Kuigi KMH korraldamise ajal ei olnud teada konkreetne tehnoloogia, mida kavatsetakse kaevandamisel kasutada, nähtub KMH aruandest, et hinnatud on erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, nende positiivseid ja negatiivseid külgi ning mõju keskkonnale. Alternatiivide võrdlemise tulemusena on võimalik teha tehnoloogilise lahenduse osas informeeritud valik, mistõttu ei ole KMH läbiviimine sellisel viisil õigusvastane. (p. 23.2)
|
| 3-3-1-61-14
|
Riigikohus |
11.12.2014 |
|
Põhjendatud menetluskuluks ei ole bürookulud. Bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, kuid ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-14). (p 25)
Teenuse osutamisel kasutatud materjali liigi, hulga ja maksumuse eraldi märkimine arvele ei pruugi tähendada, et kaupa ja teenust osteti eraldi, vaid olenevalt tehingu tunnustest võib see olla kvalifitseeritav tervikuna kas kauba ostmisena või teenuse osutamisena. Soorituse lugemisel teenuse osutamiseks või kauba müügiks tuleb hinnata, millised on tehingu olulisimad tunnused, teenuse ja kauba maksumuse osakaalud ning milliseid tehingu elemente on ostja tähtsamaks pidanud (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-27-14, p 31, ja nr 3-3-1-33-14, p d 14 ja 15.1.). Hindamise teel maksusumma määramist ei tule üldjuhul kaaluda, kui kauba maksumus moodustab arvel märgitud koguhinnast vähem kui 50%. (p 17)
Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest, kuid teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb üldjuhul kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Teenuse puhul on hindamise kohaldamine tulumaksu määramisel võimalik üksnes erandina (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-27-14, p 32; nr 3-3-1-65-13, p 21; nr 3-3-1-42-13, p-d 16-18; nr 3-3-1-60-11, p 33). (18)
HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt on vajalike ja põhjendatud menetluskuludena võimalik käsitada esindaja sõidukulusid, sh kasutatud kütuse maksumust. Lisaks võib tasu esindaja istungile sõitmisele kulunud aja eest käsitada teatud juhtudel sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12). Tasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda analoogia korras riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra punktis 47 sätestatud määradest ja tingimustest. (p-d 23-24)
|
| 3-3-1-46-14
|
Riigikohus |
28.10.2014 |
|
Halduskolleegium on oma varasemas praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt RKHK 29.11.2012 otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20, ning 14.12.2012 otsust asjas nr 3-3-1-33-12, p 16). (p 15)
Vt ka annotatsiooni asjale nr 3-3-1-29-12.
Kolleegium nõustub halduskohtuga, et teabe ja dokumentide nõudmine õigusrikkumise tõkestamise eesmärgil oleks menetluse erivorm, mis nõuaks seadusandja erivolitust (vt ka MKS § 59 lg 3 ja § 70). Vaidlustatud korralduse õigusliku alusena välja toodud sätted lubavad küll maksuarvestust kontrollida, kuid ei anna õigust koguda tõendeid õigusrikkumise ennetamise tarbeks. (p 16)
Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest võib maksuhaldur nõuda teavet enne maksudeklaratsiooni esitamist vaid siis, kui see on alanud maksumenetluses maksude arvestuse ja tasumise õigsuse kontrollimiseks vajalik. Maksuhaldur oleks seega pidanud praegusel juhul põhjendama, millised on need erilised asjaolud, mis ei võimalda tõendeid koguda ja maksuarvestuse õigsust kontrollida tavapärases korras, st pärast maksudeklaratsiooni esitamist. (p 14)
Põhjendatud menetluskulud ei saa apellatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui esimese astme kohtus. Samamoodi ei saa ka kassatsiooniastmes olla menetluskulud üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes (vt RKHK 30.11.2010 otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 31, ja 9.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-90-10, p 21). Praeguses asjas ei ole erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid esimeses kohtuastmes kantud kuludest suuremaid õigusabikulusid apellatsiooni- või kassatsiooniastmes. (p 20)
Maksumenetlus on maksuhalduri poolt läbi viidav haldusmenetlus, mille üheks eesmärgiks on maksuarvestuse õigsuse kontroll. Mõiste „maksude arvestamine“ (vt nt MKS § 57, KMS §-d 36–37) on laiem mõiste kui „maksu arvutamine“ maksudeklaratsioonis (vt MKS § 88 lg 1), hõlmates ka arvete nõuetekohast vormistamist, maksuarvestuse kannete õigeaegsust jms. Ringkonnakohus on praeguses asjas õigesti leidnud, et maksukorralduse seadusest tuleneb maksuhalduri üldine kontrollipädevus (MKS § 10 lg 2 p 1), mis ei piiritle kontrollimenetluse lubatavust ajalises mõttes.
Maksukorralduse seadus ei sea piiranguid maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kontrollimisele enne deklaratsiooni esitamise tähtpäeva. Sellist keeldu ei tulene ka maksukorralduse seaduse üldisest mõttest ega seadusesätete omavahelistest seostest. (p 10)
Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest võib maksuhaldur nõuda teavet enne maksudeklaratsiooni esitamist vaid siis, kui see on alanud maksumenetluses maksude arvestuse ja tasumise õigsuse kontrollimiseks vajalik. Maksuhaldur oleks seega pidanud praegusel juhul põhjendama, millised on need erilised asjaolud, mis ei võimalda tõendeid koguda ja maksuarvestuse õigsust kontrollida tavapärases korras, st pärast maksudeklaratsiooni esitamist. (p 14)
Üksikjuhtumi kontrollimenetlus, milles nõutakse teavet dokumentide esitamisena nende asjaolude kohta, mille kogumise ja säilitamise kohustus on maksukohustuslasel raamatupidamisarvestuses niikuinii, ei ole sedavõrd põhiõigusi piirav, et nõuaks seaduses veel täpsema volitusnormi olemasolu, kui seda on MKS § 60 lg 1. (p 11)
Tõendeid kogutakse tuvastusmenetluse käigus kas üksikjuhtumi kontrolli (MKS § 59 lg 2 p 1) või revisjonina (MKS § 59 lg 2 p 2). Kolleegium on varem leidnud, et (vt RKHK 6.06.2005 otsust asjas nr 3-3-1-20-05, p 15) et „revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on enam koormava kontrollimisega. Võimalik on ka kohtulik kontroll nii selle üle, kas maksuhalduri poolt üksikjuhtumi kontrolliks peetav menetlus on tegelikult revisjon, kui ka selle üle, kas maksuhaldur järgib revisjoni puhul menetlusnõudeid. Kui asjaolud ja tõendid on erisuunalised, viidates sisuliste tunnuste osas nii üksikjuhtumi kontrollile kui ka revisjonile, siis on oluline ka see, kuidas maksuhaldur kontrolli vormistas ja kuidas menetlus toimus”.
Selles asjas on kontrollimenetlus õigesti läbi viidud üksikjuhtumi kontrollimenetlusena. Asjaolud, et maksuhaldur on andnud samalaadse korralduse teabe esitamiseks ka varem (või hiljem) ning maksuhalduri üldine praktika on viia enamus kontrollimenetlustest läbi pärast maksukohustuse tekkimist ja maksukohustuslase poolt maksudeklaratsiooni esitamist, ei ole piisavad, et pidada algatatud kontrollimenetlust revisjoniks. (p 12)
|
| 3-3-1-28-14
|
Riigikohus |
31.07.2014 |
|
Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (RKHK 5.05.2011 otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13). (p 13)
HKMS § 109 ei näe ette, et kohtule esitatavad menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid peavad vastama AdvS § de 61–63 nõuetele. Juhul, kui ringkonnakohtu arvates olid esitatud menetluskulude dokumendid puudustega, oleks kohus pidanud andma kaebajale võimaluse puuduste kõrvaldamiseks (HKMS § 55 lg 1). (p 18)
Kolleegiumi järjekindla praktika kohaselt tuleb maksuasjades kaebuse rahuldamise proportsiooni määramisel lähtuda nõuete suurusest, mitte arvust (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-33-12, p 27; 3-3-1-54-12, p 25, ja 3-3-1-65-13, p 30). (p 23)
HKMS § 108 lg 12 teise lause järgi kontrollib kohus volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet. Eeltoodust tulenevalt oli ringkonnakohtul õigus ja kohustus menetluskulud jaotada ja välja mõista. (p 11)
Põhjendatud menetluskuluks ei ole bürookulud. Kuigi bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga. (p 20.3.)
|
| 3-3-1-35-13
|
Riigikohus |
15.10.2013 |
|
Kohtupraktikas on leitud, et iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne, mistõttu ei saa diskretsiooniotsuse põhikaalutlused reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, vaid peavad sisalduma haldusaktis. Menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt viitamine ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. Samuti ei sunni see haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Teisele dokumendile viite tegemisel peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 15 ja 3-3-1-87-08, p 18). Seda seisukohta ei muudeta.
Kui haldusaktis on küll peamiselt korratud varasemates dokumentides esitatud põhjendusi, kuid ei ole tehtud üldist viidet neile, vaid on esitatud ka asjakohased argumendid ning viidatud konkreetselt, millistele dokumentidele on haldusakti andmisel tuginetud, siis sellisel juhul on esitatud motiivide põhjal võimalik järeldada, millistel põhjustel on haldusakt antud.
Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtupraktikas on leitud, et haldusorgani ulatusliku kaalutlusõiguse tõttu keskkonnaasjades tagab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega ning kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13).
Kuna keskkonnamõju hindamise käigus on Keskkonnaamet rikkunud keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamist puudutavat imperatiivset seaduse sätet (KeHJS § 22 lg 5 p 2), siis ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune. Seetõttu tuleb haldusakt tühistada.
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad seaduses sätestatud ja ilmselged puudused. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-21-03, p 13).
Keskkonnaameti korraldus, millega anti kaevandamisluba, ei ole tühine, kuigi kehtivad planeeringud kaevandamist ette ei näe. Planeeringute muutmine ei ole välistatud, mistõttu puudub objektiivne takistus haldusakti täitmiseks selle kehtivusaja (30 aasta) jooksul.
Peale üldplaneeringu kehtestamist on metsaseadus muutunud ning seetõttu kasutab üldplaneering vananenud mõistet "kaitsemets". Kolleegiumi hinnangul ei saa ainult seetõttu väita, et nüüdseks puuduvad alal igasugused piirangud. Üldplaneering on siiani kehtiv ning kaevandamiseks on seda vaja muuta. Vaidlusaluse maa sihtotstarbeks on maatulundusmaa, kuid selleks tuleks määrata mäetööstusmaa, mida saab teha vaid üldplaneeringu või detailplaneeringuga.
Keskkonnamõju hindamine ei ole eraldi¬seisev menetlus, vaid see leiab aset kaevandamisloa menetluse raames ning on suunatud loataotluse lahendamiseks vajaliku teabe kogumisele (vt KeHJS § 2 lg 1). Seega peab olema võimalik KMH puudusi esile tuua menetluse lõpptulemusena antud haldusakti vaidlustamisel. Sõltumata sellest, kas kaebajal oli KMH läbiviimise ajal õigusvõime või on see tekkinud hiljem, on tal õigus kaevandamisloa vaidlustamisel tugineda sellele, et vastustajal ei olnud loa andmiseks kogu vajalikku teavet, mis hõlmab õigust viidata asjaolule, et teabe kogumisel on tehtud olulisi menetlusvigu. Oluliste menetlusvigade puhul ei saa kindlalt väita, et hoolimata rikkumistest on kogu vajalik teave kogutud.
Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega, kuid kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13).
KeHJS § 22 lg 5 p 2 sätestab, et keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata jätmise korral tuleb aruanne uuesti avalikustada KeHJS §-des 16 ja 17 sätestatud korras. Nimetatud säte on imperatiivne ega anna kaalutlusruumi. Kui keskkonnateenistus oli jätnud keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata, tuli aruanne uuesti avalikustada. Avalikustamise kohustuse täitmata jätmise korral ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune.
HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11). Arvestada tuleb kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust ( määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11; otsused kohtuasjades nr 3-3-1-17-11, p 18) ja nr 3-3-1-29-12, p 29).
Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. Kuigi TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus ei reguleeri õigusabikulude väljamõistmist haldusasjades, ei ole kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud mõista halduskohtumenetluses lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja suuremas ulatuses, kui see on võimalik tsiviilasjades.
Kaebaja eest on osa menetluskulusid tasunud vald, kellele kaebaja peab lepingu kohaselt hüvitama tema poolt tasutud rahasummad kuni selles ulatuses, milles vastustajalt kaebaja menetlusulud välja mõistetakse. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS varasemas redaktsioonis selline säte puudus. Kohtupraktikas on õigusabikulu väljamõistmist sellises situatsioonis peetud põhjendatuks, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud, ning on tuvastatud, et kaebajal on kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 31,nr 3-3-1-23-10, p 18 ja nr 3-3-1-28-03 p 9). Seetõttu ei takista osa kulude tasumine valla poolt käesolevas asjas menetluskulude vastustajalt väljamõistmist.
HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Ka HKMS v.r § 92 lg 1 oli sama sisuga nagu HKMS § 108 lg 1. Käesoleval juhul rahuldas kohus kaebuse, mistõttu menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Sama sätestas HKMS v.r § 92 lg 7.
MaaPS § 34 ei näe kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga, mistõttu ei muuda kaevandamist välistav planeering kaevandamisluba õigusvastaseks. Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks ega asenda muid kaevandamiseks vajalikke haldusakte. Juhul kui kaevandamine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamistegevusega alustamist kõrvaldada.
Kaevandamisluba ei muuda tühiseks toodangu väljaveotee asukohta määrava punkti olemasolu, kuna selline punkt iseenesest ei anna luba tee rajamiseks. Väljaveotee projekt tuleb kooskõlastada Maanteeametiga.
Isikuid võib eksitada olukord, kus samaaegselt kehtib nii kaevandamisluba kui ka planeering, mis vastavasse asukohta maardlat ette ei näe. Sellisel juhul võib kaevandamisloaga tutvujale võib jääda mulje, justkui kaevandamistegevusele täiendavaid takistusi ei oleks, kuigi tegelikkuses võib planeeringu muutmise vajadus tuua kaasa olulise viivituse ning on võimalik, et kaevandamisluba ei õnnestugi realiseerida. Sellises olukorras tuleks kaevandamisloa andmisel lisada selgitus, et esineb vajadus planeeringu muutmiseks.
|
| 3-3-1-66-12
|
Riigikohus |
05.02.2013 |
|
Kui halduskohtu- ja ringkonnakohtumenetluses on esindaja osutanud teenuseid tunnihinnaga 132 eurot, siis kassatsioonimenetluses 480 euro väljamõistmist tuleb pidada ülemääraseks. Põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui apellatsiooniastmes.
Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega (HKMS § 103 lg 1 p-d 1 ja 2). Seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka menetlusosalise esindaja sõidukulusid ja esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu.
Kohtupraktikast tulenevalt on võimalik ka esindaja sõidukulude väljamõistmine (vt määrus asjas nr 3-3-1-55-10). Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidukulusid.
Võib esineda olukordi, kus esindaja istungile sõitmise ajakulu võib käsitada sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna. Halduskohtumenetluse seadustikus küll vastav regulatsioon puudub, kuid esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu väljamõistmisel saab rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga.
Üksnes abstraktne väide tõlke¬kulude kandmise kohta ei ole piisav, et tõlkekulusid välja mõista (vt ka 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35).
|
| 3-3-1-4-12
|
Riigikohus |
28.03.2012 |
|
Tiheasustusalal asuvate naaberkinnisasjade omanike vahelised ehitamisega seotud huvikonfliktid peab esmajoones lahendama detailplaneering (kohtuasi nr 3-3-1-42-03, p 19). Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse (kohtuasi nr 3-3-1-64-02, p 17).
Argumendid nii valguse ligipääsu ja vaate kui ka kinnistute pinnaveerežiimi olulise halvenemise korral naaberkinnistute väärtuse vähenemise kohta taanduvad omandiõiguse kaitsele (vt ka kohtuasjad nr 3-3-1-25-02, p 21, nr 3-3-1-64-02, p 16, ja nr 3-3-1-42-03, p 18). Väidetavalt rikutud ehitusnormid ja detailplaneeringu nõuded, mis puudutavad maapinna tõstmise ja müüri rajamise lubatavust, kavandatava elamu korruselisust, kinnistu täisehituse protsenti ning elamu vastavust piirkonna ehitustavale kaitsevad piirinaabrite omandiõigust. Kavandatava ehitustegevuse iseloomust ning kaebajate kinnistute vahetust lähedusest tulenevalt on reaalne oht kaebajate omandiõiguse rikkumisele ning neil on kaebeõigus.
Maapinna kõrguse projekteerimine ei ole küll PlanS § 9 lg-s 2 loetletud detailplaneeringu ülesannete hulgas, kuid maapinna tõstmise küsimus on seotud haljastuse ja heakorrastuse põhimõtetega, mille määramine on detailplaneeringu üks ülesanne. Maapinna kõrgus on oluline ka hoonete korruselisuse määramisel.
Igasugust maapinna tõstmist ei tule detailplaneeringus reguleerida ning see ei mõjuta ka naaberkinnisasjade omanike õigusi. Kui pinnast tõstetakse detailplaneeringu koostamisel aluseks võetud pinnasekõrgusega võrreldes sellisel määral, mis võib hakata oluliselt mõjutama detailplaneeringuga ja ehitusseadusega reguleeritud ehitusõiguse näitajaid, siis tekib vastuolu detailplaneeringuga. Naabrite õiguste kaitse seisukohast on samuti oluline, kui palju tõstetakse maapinda naaberkinnistutega võrreldes ning kas ja kuidas mõjutab see nende kinnistute olukorda.
Maapinna tõstmine koosmõjus kõrgete tugimüür-variseinte rajamisega halvendab valguse ligipääsu naaberkinnistuile ja vaadet kinnistuilt. Samuti suurendab see pinnavee nendele kinnistutele valgumise ohtu, piirab kinnistute kasutamise võimalusi ning vähendab nende kinnistute väärtust. Seega kaasneb sellise detailplaneeringu rikkumisega naaberkinnistuste omanike subjektiivsete õiguste rikkumine.
Ehitise mõistet on selgitatud EhS § 2 lg 1 ning rajatise mõistet EhS § 2 lg 3. Praegustel asjaoludel moodustab tõstetud pinnas koos müüridega ühtse rajatise. Tegemist on inimtegevuse tulemusel ehitatud ja aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud tervikliku asjaga. Müür toestab tõstetud pinnast ning koos pinnase tõstmisel moodustuva muruterrassiga varjestab liiklusmüra ning tagab privaatsuse. Seega on müüri ja tõstetud pinnase näol tegemist funktsionaalselt koos toimivate rajatistega.
Kohtupraktikas on kuni 31. detsembrini
2011kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 7 kohaldamise kohta selgitatud, et see sätestab vaid kolmandate isikute menetluskulude hüvitamist mitte kohustust hüvitada vastaspoole menetluskulusid. Seetõttu ei laiene kolmandatele isikutele need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist (vt otsuse haldusasjas nr 3-3-1-3-11, p 15). Kuna kaebajad on ekslikult pidanud võimalikuks õigusabikulude väljamõistmist kolmandalt isikult ning ringkonnakohus ei ole taotluse ekslikkust neile selgitanud, siis sellises olukorras saab menetluskulude väljamõistmise taotlust tõlgendada ning mõista seda menetluskulude täies ulatuses vastaspoolelt väljamõistmise taotlusena.
Enne uue halduskohtumenetluse seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikku (edaspidi HKMS v.r). Asja läbivaatamise kulude hulka kuuluvad ka dokumentaalse tõendi saamise kulud ning dokumentaalseks tõendiks on ka menetlusosaliste poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. HKMS v.r § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Praegusel juhul olid nii esimese kui teise arvamuse saamisele tehtud kulutused vajalikud ja põhjendatud. Teises arvamuses on esitatud esimesega võrreldes lisaargumente ja põhjendatud suurema detailsusega mitmeid esimeses arvamuses esitatud väiteid ning halduskohus on otsuses viidanud korduvalt mõlemale arvamusele.
Riigikohus on leidnud, et ainuüksi miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses (vt kohtuasi nr 3-3-1-29-10 p-d 21 ja 31). Riigikohus jääb selle seisukoha juurde.
Riigikohtu kohtuasjas nr 3-3-1-3-06 võetud seisukohtadest ei tulene, et vaate halvenemine ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemine ilma vastavasisulise servituudi olemasoluta ei saa ühelgi juhul naabri õigusi rikkuda. Vaate halvenemise ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemisega seotud väiteid tuleb igal üksikul juhtumil eraldi hinnata. Seejuures tuleb välja selgitada, kas negatiivsete mõjude olemuse ja intensiivsuse tõttu on tegemist omandiõiguse riivega. Samuti tuleb ka välja selgitada, kas kehtivad õigusnormid ja planeeringud kaitsevad konkreetsete kaebajate omandiõigust.
Ehitis peab EhS § 3 lõike 1 kohaselt olema projekteeritud hea ehitustava kohaselt. Kohtupraktikas on selgitatud, et "hea ehitustava" on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt kohtuasi nr 3-1-1-7-10, p 7.1). Hea ehitustava hõlmab nõuet, et ehitis sobiks ümbritseva keskkonnaga. Piirkonda sobimatu hoone ehitamine halvendab vaadet naaberkinnistuilt ja võib seega vähendada naaberkinnistute väärtust. Kohus ei saa ise asuda hindama ehitise sobivust ümbruskonda, kuid ehitusloa andmisel tuleb analüüsida ja põhjendada kavandatava ehitustegevuse vastavust heale ehitustavale.
|
| 3-3-1-62-11
|
Riigikohus |
01.12.2011 |
|
Käesolevas asjas lahendas ringkonnakohus asja kirjalikus menetluses ning andis määrusega menetlusosalistele taotluste esitamise tähtaja, teatas asja lahendamisest kirjalikus menetluses ja lõpplahendi kuupäeva. Ringkonnakohus paigutas selle määruse e-toimiku infosüsteemi. HKMS § 28 lg-st 6 ja HKMS § 201 lg 1 teisest lausest tulenevalt ei ole praegusel juhul tegemist sellise menetlusdokumendiga, mis oleks tulnud menetlusosalisele kätte toimetada.
Halduskohtumenetluses on menetlustähtajad reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega. TsMS § 63 reguleerib tähtaja kulgemist, kui tähtaeg on määratud menetlusdokumendis, mida ei pea kätte toimetama. Praegusel juhul on oluline, kas ja millal sai kaebaja teate selle kohta, et vastav määrus on e-toimiku infosüsteemi paigutatud. Teate saamist ei saa lugeda tõendatuks üksnes e-kirja väljasaatmisest tulenevalt.
Kui kaebajal ei olnud võimalik ringkonnakohtus esitada menetluskulude väljamõistmise taotlust, siis ei ole takistust selle taotluse lahendamisele kassatsioonimenetluses. Kui menetlusdokumentide õigel ajal esitamiseks ei olnud reaalset võimalust, ei piira HKMS § 93 lg 1 kulude väljamõistmist kõrgema astme kohtus.
Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti ning kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus saab otsustada menetluskulude põhjendatuse üle, andmata hinnangut sellele, kas kaebaja viidatud seadusesätted olid sisulise vaidluse lahendamiseks asjassepuutuvad või mitte.
|
| 3-3-1-14-11
|
Riigikohus |
19.05.2011 |
|
Vt nt lahendite nr 3-3-1-63-10, nr 3-3-1-9-10, nr 3-3-1-62-08, nr 3-3-1-52-07 ja nr 3-3-1-24-07 annotatsioone.
Kohaliku omavalitsuse volikogu pidi ÜVVKS § 7 lg 2¹ sõnastusest ning eesmärgist tulenevalt vee-ettevõtja määramisel lähtuma ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku ettepanekust. Sätte kohaldamise faktiliste eelduste täitmisel puudus vallavolikogul diskretsiooniruum ning ta pidi ettepaneku kinnitama. Kohaliku omavalitsuse volikogu ei olnud kohustatud enne ettepaneku kinnitamist tegema kindlaks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku poolt sõlmitud trasside tasuta kasutamise lepingu kehtivust või ootama ära vastavasisulise vaidluse lahenemist kohtus.
|
| 3-3-1-48-10
|
Riigikohus |
25.04.2011 |
|
Maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. See põhimõte kehtib ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega. Samuti ei mõjuta maksuotsuse kehtivuse või täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras seadusest tuleneva maksuvõla olemasolu, kuigi võib piirata maksuvõla sundtäitmist ja avalikustamist.
Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).
Maksuotsusest tuleneva rahalise nõude sundtäitmine täitemenetluse korras ei ole lubatud kui maksuotsuse täitmine on esialgse õiguskaitse korras peatatud. Samas on maksukohustuslasel õigus sellel ajal nõue täita vabatahtlikult. Sel juhul võtab maksuhaldur täitmise vastu ning võlalt intresside arvestamine lõpetatakse.
Maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. See põhimõte kehtib ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega. Samuti ei mõjuta maksuotsuse kehtivuse või täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras seadusest tuleneva maksuvõla olemasolu, kuigi võib piirata maksuvõla sundtäitmist ja avalikustamist.
Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).
Maksuvõla ajatamisega kaasnevad maksukohustuslasele soodsad tagajärjed, mida esialgne õiguskaitse ei võimalda. Esialgne õiguskaitse ei tohi halduskohtusse pöördunud isiku olukorda halvendada. Seetõttu peab maksuvõla ajatamine olema lubatud ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Maksukohustuslasel peab olema õigus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal maksuvõla ajatamisel taotleda ka intresside vähendamist. Intressimäära vähendamine on maksuhalduri kaalutlusotsus.
Esialgse õiguskaitse tõttu pole haldusaktiga tuvastatud maksukohustust maksukohustuslaste registris kajastatud avaliku infona. See ei takista maksuvõla ajatamist, sest maksuhaldur ning maksukohustuslane on võlast teadlikud. Kui maksukohustuslane taotleb maksuvõla ajatamist, siis on maksuhalduril õigus ajatamise otsustamisel seada lisatingimusi.
Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).
Riigikohtus üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamine on lubatav vaid erandjuhtudel. Kui koostoimes teiste põhjendustega on ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamisel eesmärgiks uue kohtuvaidluse vältimine, siis võib see olla piisavalt oluline, et pidada lubatavaks üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist (vt Riigikohtu 11.12.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-76-09 punkte 13 ja 18). Seejuures on oluline, et püütakse vältida samade menetlusosaliste vahel samast õigussuhtest tekkivat võimalikku uut vaidlust. Ringkonnakohtu otsuse motiivide vaidlustamine ei saa olla õigustatud, kui seda tehakse eesmärgiga hoida ära haldusorgani võimalikke tulevasi kohtuvaidlusi teiste isikutega.
Seaduses on sätestatud õiguslik alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks üksnes juhul, kui kaebus või avaldus jäetakse rahuldamata või kui kassatsioonkaebust või määruskaebust või teistmisavaldust ei võetud menetlusse. Seetõttu tuleb kassatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamisel tagastada ka tasutud kautsjon.
Apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla vajalikud ja põhjendatud menetluskulud suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-63-10). Analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme õigusabikulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 09.02.2011 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-90-10).
Maksuvõla ajatamisega kaasnevad maksukohustuslasele soodsad tagajärjed, mida esialgne õiguskaitse ei võimalda. Esialgne õiguskaitse ei tohi halduskohtusse pöördunud isiku olukorda halvendada. Seetõttu peab maksuvõla ajatamine olema lubatud ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Maksukohustuslasel peab olema õigus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal maksuvõla ajatamisel taotleda ka intresside vähendamist. Intressimäära vähendamine on maksuhalduri kaalutlusotsus.
Esialgse õiguskaitse tõttu pole haldusaktiga tuvastatud maksukohustust maksukohustuslaste registris kajastatud avaliku infona. See ei takista maksuvõla ajatamist, sest maksuhaldur ning maksukohustuslane on võlast teadlikud. Kui maksukohustuslane taotleb maksuvõla ajatamist, siis on maksuhalduril õigus ajatamise otsustamisel seada lisatingimusi.
Piirang, mille kohaselt kaupade importimisel ja eksportimisel tasumisele kuuluvate maksude tähtpäevaks tasumata jätmisel tekkinud maksuvõlga ei ajatata, ei laiene juhule kui maksusumma määrati maksuotsusega. Nimetatud piirang ei kohaldu järelkontrolli käigus määratud maksudele, vaid ainult tollivormistuse käigus tollideklaratsiooni alusel arvutatud maksukohustustele. Sellisel juhul on võlgnikul võimalik taotleda impordimaksu tasumise tähtaja edasilükkamist ühenduse tolliseadustikus sätestatud korras. Maksuotsusega määratud maksuvõla tasumisel võlgnikul selliseid võimalusi ei ole, mistõttu peab ta saama kasutada maksukorralduse seadusest tulenevat õigust taotleda maksuvõla tasumise ajatamist.
|
| 3-3-1-90-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsuse asjas nr 3-3-1-63-10 p-i 31). Analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme menetluskulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes.
Direktiiv ei ole üldjuhul vahetult kohaldatav ja see tuleb liikmesriigi õiguskorda üle võtta riigi õigusaktiga. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole direktiiv vahetult kohaldatav õigusakt, kuid selle sätetel võib olla vahetu õigusmõju, kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed. Üksikisikud võivad neile siseriiklikus kohtuvaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tahtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv ei ole üle võetud korrektselt (Euroopa Kohtu 05.10. 2004. a otsus liidetud kohtuasjas C-371/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I-08835, p 103).
Käesolevas asjas ei ole komisjoni direktiiv 84/4 vahetut õigusmõju, kuna Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiiviga panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu (vt eelpool viidatud Euroopa Kohtu otsus Pfeiffer, p 108 ja selles viidatud kohtupraktika).
|
| 3-3-1-26-09
|
Riigikohus |
18.05.2009 |
|
Menetluskulude väljamõistmisel ei oma tähendust see, kas kohustatud isik või asutus teadis või pidi teadma, et ületab oma tegevusega oma pädevust. Samuti ei oma vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (vt Riigikohtu 18.05.2009 määrust haldusasjas nr 3-3-1-28-09 p-i 11).
Riigikohtu 01.11. 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-05 väljendatud seisukohad ei ole kohaldatavad olukorras, kus samad advokaadid esindavad erinevaid isikuid. Sellises olukorras tuleb kohaldada Riigikohtu 24.11.2005 otsuse asjas nr 3-3-1-55-05 punktis 8 väljendatud seisukohta, mille kohaselt teise isiku poolt teises asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul menetluskulude väljamõistmist (vt Riigikohtu 18.05.2009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-28-09 p-i 12).
|
| 3-3-1-28-09
|
Riigikohus |
18.05.2009 |
|
Menetluskulude väljamõistmine ei ole karistuslik meede. Kohustatud isikult või asutuselt mõistetakse välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud ning menetluskulude jagamisel ei oma sisulist tähtsust, kas ta teadis või pidi teadma, et ületab oma tegevusega oma pädevust. Samuti ei oma vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas. Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb aga analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja ajamahukust.
Käesolevas asjas on kohaldatavad Riigikohtu 24.11.2005 otsuse asjas nr 3-3-1-55-05 punktis 8 väljendatud seisukohad, mille kohaselt teise isiku poolt ja teises asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul menetluskulude väljamõistmist. Ei saa eeldada, et kaebajal oleks kliendilepingu sõlmimisel võimalik selliste asjaoludega arvestada või nende alusel kliendilepingut muuta.
Riigikohtu 01.11.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-05 väljendatud seisukohti tuleb hinnata Riigikohtu praktika taustal, mille kohaselt haldusorgani kasuks haldusvälise õigusabiteenuse kulude väljamõistmine on piiratud (vt nt Riigikohtu 19.06. 2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07 ja 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07). Kaebaja kasuks haldusorganilt menetluskulude väljamõistmise puhul sarnaseid piiranguid ei esine. Samuti ei ole haldusasjas nr 3-3-1-49-05 väljendatud seisukohad kohaldatavad olukorras, kus samad advokaadid esindavad erinevaid isikuid.
Riigikohtu 01.11.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-05 väljendatud seisukohti tuleb hinnata Riigikohtu praktika taustal, mille kohaselt haldusorgani kasuks haldusvälise õigusabiteenuse kulude väljamõistmine on piiratud (vt nt Riigikohtu 19.06. 2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07 ja 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07). Kaebaja kasuks haldusorganilt menetluskulude väljamõistmise puhul sarnaseid piiranguid ei esine. Samuti ei ole haldusasjas nr 3-3-1-49-05 väljendatud seisukohad kohaldatavad olukorras, kus samad advokaadid esindavad erinevaid isikuid.
|
| 3-3-1-16-09
|
Riigikohus |
17.04.2009 |
|
Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseadus, mille § 366 lg 6 koostoimes psühhiaatrilise abi seadusega näeb ette võimaluse tervishoiuteenuse osutamiseks sõltumata patsiendi või tema seadusliku esindaja tahtest. Sellise suhte lugemist eraõiguslikuks ei välista VÕS § 767 lg 1. Vältimatu psühhiaatrilise abi osutamine PsAS § 11 lg 4 alusel erineb võlaõigusseaduses sätestatud tervishoiuteenuse osutamise üldregulatsioonist. Selliste suhete aluseks on raske pidada lepingulist vahekorda. Samas ei saa pidada nende õigussuhete liigi määratlemisel esmatähtsaks suhete välist vormi. Oluline on see, et isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutaja poolt tema kutsetegevuse raames.
Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi puhul on võimalik eristada avalik-õiguslikku otsustust isiku ravile võtmiseks või ravi jätkamiseks ja tervishoiuteenuse osutamist kui viidatud otsuse järgset eraõiguslikku suhet. Osundatud PsAS § 13 lg 4 (2004. aastal kehtinud redaktsioonis) andis halduskohtu pädevusse üksnes otsustuse tahtest olenematu ravi jätkamise põhjendatuse üle (PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuse üle), mitte aga tervishoiuteenuse osutamise (ravi ja sellega kaasneva tegevuse) sisu üle.
Vaidlus ei välju kassaatori igapäevase põhitegevuse raamidest ning seega on tema töötajaid eelduslikult piisavalt kvalifitseeritud tema esindamiseks sellises vaidluses. Arvestades, et esimeses ja teises kohtuastmes esindas kassaatorit tema töötaja, ei olnud ka kassatsiooniastmes välise õigusabi kasutamine möödapääsmatu.
|
| 3-3-1-36-07
|
Riigikohus |
19.06.2007 |
|
Välise õigusabi kasutamisel ei pruugi kohus haldusekandja menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista. Menetluskulude väljamõistmine haldusekandja kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt Riigikohtu 24.04.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-19-01, 10.05.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-11-01, 18.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-03, 19.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-78-03).
Kaebusest loobumise korral menetluse lõpetamisel on võimalik vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmine. Õigusabiteenuse maksumus ei sõltu riigilõivu suurusest, vaid kohtuasja keerukusest, töömahust, asja ettevalmistamiseks kulunud ajast jms. Kohus mõistab HKMS § 93 lg 5 kohaselt välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuigi halduskohtul on kohustus enne loobumise vastuvõtmist selgitada kaebuse esitajale kaebusest loobumise tagajärgi, ei saa puudulik teave olla aluseks menetluskulude välja mõistmata jätmiseks.
|
| 3-3-1-1-06
|
Riigikohus |
07.03.2006 |
|
Kui ametiasutus on pidanud vajalikuks vaidluse kohtus lahendamist ning suunanud isikut kohtuse pöörduma, ei saa isikule kohtusse pöördumist ette heita. Samuti ei saa sellisel juhul väita, et isik on ise tarbetu kohtuskäimisega tekitanud õigusabikulusid.
Kohtukulude jagamisel tuleb arvestada ka põhjust, miks haldusorgan õigusvastaseks osutunud haldusakti andis. Kui sellise haldusakti andmise tingis isiku käitumine, võib kohus sõltuvalt asjaoludest vähendada talle väljamõistetavaid õigusabikulusid või jätta need üldse välja mõistmata.
HKMS § 87 lg annab kohtule mitte ainuüksi õiguse jätta põhjendamatult suured õigusabikulud täies ulatuses välja mõistmata, vaid võimaldab ka jätta õigusabikulud üldse välja mõistmata, kui need on põhjendamatud. Kohtukulude põhjendamatus sõltub konkreetsete kaasuse asjaoludest.
|
| 3-3-1-70-05
|
Riigikohus |
30.11.2005 |
|
Õigusabikulude väljamõistmisel peab kohus kontrollima, kas õigusabikulud on kantud ja nende väljamõistmine on põhjendatud. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Protsessiosalise esindaja osalemine kohtueelses menetluses ning kohtuistungi mittepidamine ei ole üldjuhul asjaoludeks, mis mõjutavad kohtukulude väljamõistmist. Neil asjaoludel õigusabikulude väljamõistmata jätmine viib ebaõiglase ja õigusvastase tulemuseni, kus kantud, põhjendatud ja tavapärases suuruses õigusabikulud jäävad kaebuse eesmärgi saavutamisest hoolimata kaebuse esitaja kanda.
|
Facebook
Twitter