3-3-1-68-15
|
Riigikohus |
27.04.2016 |
|
Mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. (p 12)
Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Kui kinnipeetavale on tagatud laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit, siis tasandavad need piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana. (p 18-19)
Kui vangla ei ole kahju hüvitamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul sisuliselt lahendanud, on kohtul pädevus hinnata taotluse nõuetekohasust ja anda seeläbi hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse sisulise läbimise kohta. Kui kahju hüvitamise taotluse esitaja RVastS § 17 lg s 3 sätestatud tähtaega ei järgi, siis ei ole ta kohustusliku kohtueelse menetluse korral seda nõuetekohaselt läbinud ning kahjunõue tuleb vastavas osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. (p 10)
|
3-3-1-64-15
|
Riigikohus |
24.11.2015 |
|
Kohtumenetluses tuleb leida mõistlik tasakaal menetluse kiiruse ja õiguste efektiivse kaitsmise muude aspektide vahel. Kohus peab vältima asjade põhjendamatut eraldamist ja liitmist ning toimiku ülekuhjamist materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Võimaluse korral tuleks eelistada kõigi menetluslike küsimuste, sh nõuete menetlusse võtmise või tagastamise, läbi vaatamata jätmise, menetluse lõpetamise, kaebuse muutmise avalduste, lahendamist ühes määruses. Juhul, kui isik esitab samadel asjaoludel ja samal alusel uuesti sama avalduse, võib kohus jätta selle HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata või tähelepanuta.(p 19 ja p 20)
HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja.
Kohus saab menetluse venimist vältida korraldavas määruses nõuete, avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaja määramisega. Pärast tähtaega esitatud menetlusdokumendid saab kohus tagastada (HKMS § 51). Eesmärgipäratute korduvate avalduste või kohtu tagastatud tõendite uuesti esitamisel saab kohus jätta need tähelepanuta ja läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3). Vajaduse korral võib kohus need tagastada ja teha seda pealdisena vormistatud määrusega, kui määruse peale ei saa määruskaebust esitada (HKMS § 178 lg 4).
Menetluse sujuvuse ja mõistliku menetlusaja tagamise eesmärgil ei pruugi olla põhjendatud halduskohtus menetluse seiskamine määruskaebuse lahendamise ajaks, eriti kui sellest ei sõltu otseselt asja sisuline lahendamine. Halduskohus saab jätkata menetlust ka siis, kui menetlusosalise esitatud edasikaebus on kõrgema astme kohtu menetluses. Kuna kohtuasja materjalid on kohtutele kättesaadavad ka kohtute infosüsteemi kaudu, ei eelda edasikaebuse lahendamine tingimata kohtutoimiku pidevat viibimist kõrgema astme kohtus. Vajaduse korral saavad kohtud ka toimikut jagada. Riigi õigusabi lõpetamise määruse vaidlustamine ei mõjuta nõuete lubatavuse kontrollimist ja nende menetlusse võtmise otsustamist, sest kuni riigi õigusabi lõpetamise määruse jõustumiseni on õigusabi osutaja kohustatud esindatavat menetlustoimingute tegemisel abistama. (p-d 19-25)
Asja ettevalmistavas staadiumis peaks kohus üldjuhul kõigepealt selgitama, kas kaebus on võimalik võtta menetlusse, ja alles seejärel lahendama muud menetluslikud avaldused. Vältida tuleks kaebuse käiguta jätmist üksnes kaebuse täpsustamise eesmärgil, kui täpsustamine on võimalik eelmenetluses või asja läbivaatamisel. Vältida tuleks ka lõputuid kaebuste täiendamisi ja muutmisi, kui need kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa ei aita. (p 24)
Isiku esindaja ei saa põhjendamatult, v.a advokatuuriseaduses ja riigi õigusabi seaduses sätestatud erandite korral, esindaja tahte kohase menetlustoimingu tegemisest keelduda. Kui riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindatava seisukohad lahknevad, peab esindaja juhinduma esmajoones esindatava nõuetest. (p 16)
Riigi õigusabi seadusest ei tulene kliendilepingu sõlmimise kohustust advokaadi ja riigi õigusabi saaja vahel. Riigi õigusabi andmise otsustab seaduse alusel kohus (RÕS § 15 lg 1). Määruses määratakse kindlaks kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Esindaja esindusõigus, õigused ja kohustused ei tulene kliendilepingust, vaid seadusest ja selle alusel antud kohtu määrusest.(p 22)
HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja. Erandjuhtudel on kohtul siiski võimalik võõrkeelne dokument vastu võtta ja toimikule lisada ning selle tõlkimine omal algatusel korraldada. Selline erandkorras võõrkeelse dokumendi vastuvõtmise ja tõlkimise vajadus võib esineda eelkõige juhul, kui riigi õigusabi korras määratud esindaja keeldub esindatava korraldusest hoolimata ebaseaduslikult isiku õiguste kaitseks vajaliku menetlustoimingu tegemisest.(p 26)
|
3-3-1-21-14
|
Riigikohus |
22.12.2014 |
|
Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ei saa kolleegium anda siduvat ja lõplikku hinnangut hüvitise taotluse lahendamisel kohaldatava õiguse ja selle põhiseaduslikkuse kohta. Kui asi on ettevalmistavas menetluses ning kohtumenetluses on olulised asjaolud, sh kahju tekkimine ja kahju suurus, tuvastamata, siis puudub kolleegiumil määruskaebuse lahendamisel alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Järelevalvemenetluse algatamine oleks ennatlik (vrd. Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 93). (p-d 20 ja 21)
HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamiseks tuleb kaebuse lubatavuse ja sellega eesmärgi täitmise võimalikkuse hindamisel hinnata vastava nõude lubatavust, mitte selle aluseks märgitud õigusliku aluse asjakohasust. Olukorras, kus puudub selge asjakohane regulatsioon kahju hüvitamise nõude lahendamiseks, ei ole põhjendatud nõuda kaebajalt konkreetse õigusliku aluse esitamist. Õiguse kohaldamine ja ametnike tegevusega riivatud õigusele juriidilise kvalifikatsiooni andmine on kohtu ülesanne. Kaebaja võimalik eksimus õigustloova akti määramisel ei saa olla kaebuse tagastamise piisavaks aluseks. Kahju hüvitamise õigusliku aluse olemasolu saab kohus kontrollida asja sisulisel lahendamisel ning tekkinud kahju tuvastamise järgselt. Kui puudub hüvitatav kahju, siis ei oma kahju hüvitamise õiguslik aluse ebapiisavus asja lahendamisel tähtsust. (p-d 18 - 21)
Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust alustamata ei ole RVastS § 15 lg-te 1 ja 3¹ laiendava contra legem tõlgendamise teel võimalik järeldada, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamiseks antud kohtuloa õigusvastasuse korral oleks isikul õigus nõuda kahju muu hulgas siis, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu tühistatud ja hüvitamine ei ole ette nähtud muu seadusega. RVastS § 15 lg 1 piirab imperatiivselt kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Puuduvad õiguslikud eeldused ka selle paragrahvi lõike 3¹ kohaldamiseks. (p 20)
Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust alustamata ei ole RVastS § 15 lg-te 1 ja 3¹ laiendava contra legem tõlgendamise teel võimalik järeldada, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamiseks antud kohtuloa õigusvastasuse korral oleks isikul õigus nõuda kahju muu hulgas siis, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu tühistatud ja hüvitamine ei ole ette nähtud muu seadusega. RVastS § 15 lg 1 piirab imperatiivselt kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Puuduvad õiguslikud eeldused ka selle paragrahvi lõike 3¹ kohaldamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole seda asja menetlenud ega tuvastanud kaebaja kinnipidamise vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 nõuetega. (p 20)
|
3-3-1-22-14
|
Riigikohus |
26.05.2014 |
|
Maavalitsuse pädevuses ei olnud otsustada, kas isiku taotlus tehnilise abivahendi ostu kompenseerimiseks tuli rahuldada või mitte. Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 79 „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord“ nr 79 § 4 lg 1 p 4 sätestab, et juhul, kui isik vajab abivahendit, mis ei ole määruse nr 79 lisades 1 ja 2 toodud loeteludes, vaatab tehniliste abivahendite soodustingimustel ostmise taotlused läbi ja teeb otsuse määruse nr 79 § 5 lg-s 6 nimetatud kohalik ekspertkomisjon. Uue abivahendi puhul määrab ekspertkomisjon omaosaluse protsendi, mis ei ole väiksem kui 10%. Maavalitsus on seega ületanud oma pädevust, asudes seisukohale, et määruse nr 79 lisades 1 ja 2 nimetamata seadmeid ei kompenseerita. Maavalitsus on küll õigesti leidnud, et seadme hinda ei saa 100%-liselt hüvitada, kuid jätnud isiku taotluse pädevale organile, s.o ekspertkomisjonile, edastamata. (p 14) Määruse nr 79 § 2 lg 5 kohaselt esitab isik sama määruse § 4 lg 1 p-s 4 toodud erandjuhtumitel elukohajärgsele maavalitsusele vabas vormis avalduse. Määrus nr 79 ei näe ette taotleja pöördumist otse ekspertkomisjoni poole. (p 15)
Kuna otsust ei ole teinud pädev haldusorgan, ei saa taotluse rahuldamata jätmine olla õiguspärane (HMS § 54). (p 14)
Haldusorgan saab keelduda abivahendi täies ulatuses kompenseerimisest, kui õigusaktid seda ei võimalda. Hea halduse tavaga on aga vastuolus olukord, kus haldusorgan ei selgita taotlejale abivahendi osalise kompenseerimise võimalust pelgalt põhjusel, et kaebaja tahe on saavutada abivahendi täielik hüvitamine. Selles olukorras ei ole haldusorgan teinud kõike endast olenevat kaebaja abivajaduse rahuldamiseks ega viinud läbi HMS § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset haldusmenetlust. Juhul, kui taotlus on võimalik rahuldada osaliselt, tuleb taotlejale osalise abi andmise võimalust ka selgitada. (p 13)
Praegune kaebus on ebaõigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastatud. Kuna kaebaja tahteks on saada ekspertkomisjonilt otsus oma taotluse kohta, on efektiivsemaks nõudeks kaebaja õiguste kaitseks kohustamiskaebus maavalitsuse kohustamiseks edastada kaebaja taotlus lahendamiseks ekspertkomisjonile. Kuna praeguses asjas ei ole pädeva organi seisukohta, kuid see on võimalik saada, on halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebusega ei olnud võimalik saavutada soovitud eesmärki. (p 17)
|
3-3-1-62-13
|
Riigikohus |
27.11.2013 |
|
Kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas asub vallale kuuluv kinnistu ning vald leiab, et teemaplaneeringu seletuskirjast tulenevad omandikitsendused riivavad tema õigusi. PlanS § 26 lg-st 1 tulenevat alust esitada kaebus kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks tuleb vaadelda koostoimes HKMS § 44 lg-ga 4, mis võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Valla kaebeõigus on põhjendatud määral, mis välistab kaebuse tagastamise HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
Kohtupraktika kohaselt on kaebajal kohustus tuua kaebuses välja selle alus (vt otsus asjas nr 3-3-1-84-08, p 10). Kui halduskohtule esitatud kaebuse alus ehk põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2), on ebaselge ning mitmeti tõlgendatav, siis peab kohtul selgitama välja kaebaja tegeliku tahte (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 18).
Kohtupraktika kohaselt peab halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt selgitama välja kaebaja eesmärgi kohtusse pöördumisel ning tulenevalt selgitamiskohustusest juhtima tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 14). Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-87-06, p 12). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt määrus nr 3-3-1-80-05, p 8).
Selgitamiskohustuse täitmine võib olla vajalik ka kahe avaliku võimu kandja vahelises vaidluses n-ö nõrgema menetlusosalise suhtes. Seetõttu ei ole selgitamiskohustus välistatud kaebajaks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse puhul. Selgitamiskohustust ei ole, kui esitatud kaebus seondub kohaliku omavalitsuse põhitegevusega. Kui kohalik omavalitsus osaleb kohtumenetluses kaebajana omaenese õiguste kaitseks, ei saa seda pidada tavapäraseks ega tema põhitegevusega seonduvaks.
Kohtupraktikas ei välistata täiendava õigusabi vajadust ka avaliku võimu kandjaks oleva menetlusosalise puhul (vt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kohalike omavalitsuste õiguslik võimekus kohtumenetlustes on erinev, mistõttu tuleb kohtutel hinnata, kas menetlusosaliseks oleva kohaliku omavalitsuse või muu avaliku võimu kandja puhul tuleb selgitamiskohustust täita.
Kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus jätma kaebuse käiguta ning andma tähtaja kaebuste kõrvaldamiseks (HKMS § 120 lg 3). Kõrvaldatavate puuduste korral ei saa kaebust tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist. Kõrvaldatavate puuduste korral kaebuse tagastamisel ilma puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andmata on tegemist halduskohtumenetluse normi rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
|
3-3-1-29-13
|
Riigikohus |
23.10.2013 |
|
Kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel peab kaebeõiguse puudumine olema ilmselge, mille selgitamiseks tuleb üldjuhul kontrollida, kas kaebusega on võimalik kaitsta kaebaja õigusi (HKMS § 44 lg 1). Kui õigustloov akt kaitseb ka isiku huve, siis on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt määrus asjas nr3-3-1-8-01, p 22 ja määrus asjas nr 3-3-1-53-12, p d 13–15).
Kohtule esitati kohustamiskaebus haldusmenetluse jätkamise nõudega. Kohtupraktika kohaselt ei saa isik nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes kui järelevalveorganil on kaalutlusõigus nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui rakendamiseks. Isik võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15). Kaebajal on õigus järelevalvemenetluses tehtud otsuse kohtulikule kontrollile, sest taotletava järelevalvemenetluse esemeks on optsioonilepingu punkt, mis piirab kaebaja omandi vaba kasutamise õigust, lepinguvabadust ning ettevõtlusvabadust.
Kaebeõigust ei välista ka see, et kaebaja õiguseellane sõlmis ise väidetavalt konkurentsiõigust rikkuva lepingu ja kaitse lepingu suhtes oli võimalik tsiviilkorras. Ka Euroopa Kohtu praktikas (Courage ja Crehan, nr C 453/99, 20. 09. 2001) on leitud, et kohtulikku õiguskaitset ei saa välistada üksnes seetõttu, et isik on ise konkurentsiõigust rikkuva lepingu pool.
Tsiviilkohtumenetluses mitte osalenud haldusorgan võib tugineda tsiviilasjas tehtud kohtuotsusele, milles on tuvastatud haldusmenetluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, kui dokumentaalsele tõendile (HMS § 38 lg 2; otsus asjas nr 3-2-1-100-08, p 21). Samuti võib haldusorgan tugineda tsiviilasjas kohtu poolt lepingule antud õiguslikele hinnangutele, kui järelevalvemenetluses puuduvad kaalukad argumendid teistsuguse õigusliku hinnangu andmiseks.
Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi ei ole tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus Konkurentsiametile jäigalt siduv, peab ta järelevalve teostamisel arvestama õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega. Konkurentsiamet tohib kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolusid ümber hinnata vaid erandina, kui kohtulahendis võetud seisukoha õigsuse seavad kahtluse alla kaalukad argumendid.
Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi ei ole tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus Konkurentsiametile jäigalt siduv, peab ta järelevalve teostamisel arvestama õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega. Konkurentsiamet tohib kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolusid ümber hinnata vaid erandina, kui kohtulahendis võetud seisukoha õigsuse seavad kahtluse alla kaalukad argumendid. Kuna Konkurentsiameti otsusest haldusmenetluse lõpetamise kohta kaalumisvigu ei nähtunud, ei olnud kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning siis HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võis kohus kaebuse tagastada.
Tsiviilkohtumenetluses mitte osalenud haldusorgan võib tugineda tsiviilasjas tehtud kohtuotsusele, milles on tuvastatud haldusmenetluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, kui dokumentaalsele tõendile (HMS § 38 lg 2; otsus asjas nr 3-2-1-100-08, p 21). Samuti võib haldusorgan tugineda tsiviilasjas kohtu poolt lepingule antud õiguslikele hinnangutele, kui järelevalvemenetluses puuduvad kaalukad argumendid teistsuguse õigusliku hinnangu andmiseks.
Kaebeõigust ei välista see, et kaebaja õiguseellane sõlmis ise väidetavalt konkurentsiõigust rikkuva lepingu ja kaitse lepingu suhtes oli võimalik tsiviilkorras. Ka Euroopa Kohtu praktikas (Courage ja Crehan, nr C 453/99, 20. 09. 2001) on leitud, et kohtulikku õiguskaitset ei saa välistada üksnes seetõttu, et isik on ise konkurentsiõigust rikkuva lepingu pool.
|
3-3-1-39-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS-s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust.
Kinnipeetav saab pöörduda kaebusega kohtusse kui ta on kinni pidanud nõude kohtu¬eelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Kui kaebuse esitamise ajaks ei olnud vaide puuduste kõrvaldamise tähtaeg veel saabunud, siis ei saa kaebaja kohustamisnõudega kohtusse pöörduda.
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS- s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust.
Tuvastamiskaebuses tuleb selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamisnõude esitamine on lubatav näiteks kavat¬susega esitada hiljem kahju hüvitamise kaebus (HKMS § 45 lg 2).
HKMS § 120 lg 3 kohaselt kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus tegema kaebuse käiguta jätmise määruse ning andma puuduste kõrvaldamiseks kuni 15 päevase tähtaja ja saatma määruse viivitamata täitmiseks. Kaebust ei saa kõrvaldatavate puuduste korral tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist.
Ettenähtust kauem kartseris hoidmise õigusvastasuse tuvastamisel on karistuse kohaldamise tõend üheks tõendiks (dokumentaalne tõend, HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 jj). Asjaolu, et tõendi parandamiseks kohustamise nõue on kaebajale tagastatud, ei takista kohtul hinnata tõendi usaldusväärsust tuvastamisnõude menetlemisel.
VSE § 491 lg st 6 tulenevalt arvestab menetleja võõrkeelse vaide puhul menetluse tähtaegu dokumendi eestikeelse tõlke saabumisest. VSE § 491 lg 2 näeb ette enne võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist kinnipeetavalt allkirja võtmist nõusoleku kohta dokumendi tõlkimisele saatmiseks ainult juhul, kui dokumendi tõlkimisele kulunud summa arvestatakse kinnipeetava vanglasiseselt isikuarvelt maha. Praegusel juhul tasus tõlke eest vangla.
|
3-3-1-34-13
|
Riigikohus |
20.06.2013 |
|
HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaldamisel peab kohus veenduma, et ka tegelikult esinesid puudused, millele viidates tagastati isiku taotlus kohustuslikus kohtueelses menetluses. Haldusmenetluses esitatud taotlust, sh kahju hüvitamise taotlust ei saa jätta läbi vaatamata üksnes seetõttu, et taotluse käiguta jätmisele ei reageerita. Taotluse läbi vaatamata jätmiseks peavad taotluses ka tegelikult olema lahendamist takistavad puudused. Kohus ei või piirduda formaalse kontrolliga, kui ta kontrollib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ( vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.05.2012 otsus asjades nr 16563/08 jt: Julin/Eesti, p 177).
Kaebaja taotlusest nähtud selgelt kahju hüvitamise taotluse alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas (käeraudade liiga tugev paigaldamine ja ähvardused) ning kahjunõude ese (mittevaraline kahju, mis kaasnes valu ja tervisekahjustustega), samuti see, milliseid õigushüvesid kaebaja hinnangul kahjustati (inimväärikus ja tervis). Haldusorgani tegevuse õigusvastasuse ja süü põhjendamata jätmine, ametnike tegevusega riivatud õiguse kvalifitseerimata jätmine ning kahjunõuet põhjendavate tõendite esitamata jätmine ei anna alust jätta kahju hüvitamise taotlus läbi vaatamata.
Haldusorgan ei ole kahjunõude lahendamisel seotud taotleja hinnanguga haldusorgani tegevuse õiguspärasuse ja riivatud õiguste suhtes. Taotlust ei rahuldata, kui väidetava kahju põhjustanud tegevus on õiguspärane või kui nõuet põhjendavad faktiväited jäävad tõendamata. Faktiväidete kontrollimisel uurimispõhimõtte rakendamisel võib nõuda tõendeid ka taotlejalt. Taotluse võib jätta läbi vaatamata tõendi mõjuva põhjuseta esitamata jätmisel (HMS § 38 lg 3), kuid arvestada tuleb nii taotleja kui haldusorgani enda võimalustega tõendite esitamisel ja kogumisel. Kui tõendi esitamise võimalust ei saa taotlejalt eeldada, kuid haldusorganil on võimalik tema väiteid kontrollida muul mõistlikul viisil, ei ole alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks.
Kaebaja taotlusest nähtud selgelt kahju hüvitamise taotluse alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas (käeraudade liiga tugev paigaldamine ja ähvardused) ning kahjunõude ese (mittevaraline kahju, mis kaasnes valu ja tervisekahjustustega), samuti see, milliseid õigushüvesid kaebaja hinnangul kahjustati (inimväärikus ja tervis). Haldusorgani tegevuse õigusvastasuse ja süü põhjendamata jätmine, ametnike tegevusega riivatud õiguse kvalifitseerimata jätmine ning kahjunõuet põhjendavate tõendite esitamata jätmine ei anna alust jätta kahju hüvitamise taotlus läbi vaatamata. Haldusmenetlust reguleerivad normid ei kohusta taotlejat selliseid põhjendusi ja tõendeid kahju hüvitamise taotlemisel esitama. Nende esitamata jätmine ei takista ka taotluse sisulist lahendamist, st rahuldamist või rahuldamata jätmist.
|
3-3-1-86-12
|
Riigikohus |
04.06.2013 |
|
Kui kaebaja ei muuda kaebust kohtu soovitatud viisil ehk ei esita sobivat nõuet, siis see ei saa olla käsitatav kaebuse puudusena HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kui kaebus iseenesest vastab formaalselt HKMS § 37-39 nõuetele.
Kui pädev haldusorgan on kahju hüvitamisest keeldunud või jätnud selle alusetult läbi vaatamata või kui hüvitis on isiku arvates liiga väike, tuleb HKMS § 37 lg-t 2 kohaldada koostoimes olukorda reguleeriva eriregulatsiooniga. Sellises situatsioonis ei vasta kohustamiskaebus HKMS § 37 lg-le 2 koostoimes RVastS § 18 lg-ga 2. Neil juhtudel on võimalik vaid hüvitamiskaebus. Muud kaebused või nõuded tuleb HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada.
Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.
RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Siin kohal ei ole kohustamisnõude esitamine lubatud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt esitatakse kohtule hüvitamis-, mitte kohustamiskaebus.
Kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile (RVastS § 17 lg 1 ). Kuna kinnistusosakond on maakohtu struktuuriüksus, on kinnistusosakonna poolt tekitatud kahju käsitatav kohtu poolt tekitatud kahjuna. Seega oleks tulnud taotlus kahju hüvitamiseks esitada mitte kinnistusosakonnale vaid Justiitsministeeriumile. Kaebajal puudus õigus nõuda kahju hüvitamist kinnistusosakonnalt, kellel ei ole vastava taotluse lahendamise pädevust.
Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.
Vastavalt kohtupraktikale tuleneb RVastS § 18 lg-st 2 eriregulatsioonina, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik haldusorganis kohtuvälise menetluse (RVastS § 17 lg 1 ja § 11 lg 2) läbimise tulemusega mittenõustumisel pöörduma haldus-kohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtajad enam ei kohaldu.
|
3-3-1-60-12
|
Riigikohus |
28.11.2012 |
|
Isiku kinnipidamine ei ole seaduslik, kui selleks puudub siseriiklikust õigusest tulenev alus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud isiku kinnipidamist ilma selge õigusliku aluse ja kohtu loata konventsiooni art 5 rikkumiseks ja selle eest on mõistetud välja ka mittevaralise kahju hüvitisi.
Õiguskaitseorganite õigusvastase käitumise ja kaebaja õiguste rikkumise tõttu tuleb eeldada kaebajal kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist. Kaebaja taotleb nii saamata jäänud tulu kui mittevaralise kahju hüvitamist. Kuigi saamata jäänud tulu puhul võib kaebuse perspektiiv olla kaheldav, ei saa mittevaralise kahju tekkimist ilmselgelt välistada. Kohtul tuleb otsustada, kas olemasolevate asjaolude korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Tõendeid saab esitada ka kohtumenetluses ja kohus võib neid ka ise koguda. Tõendite hindamine toimub asja sisulise läbivaatamise käigus. Mittevaralise kahju tekkimist ei ole üldjuhul võimalik tõendada, vaid usutavalt põhistada. Kaebust ei saanud kahju tõendamatuse argumendiga juba ettevalmistavas menetluses tagastada. Kohus saab kontrollida, kas faktiväidete tõendatust eeldades oleks kaebajal kaebeõigus või puudub see ilmselgelt. Kuna tegemist on PS ja EIÕK rikkumisega, ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks.
Pärast õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamist oli kohus kohustatud isiku koheselt vahi alt vabastama. Kuna kohus isikut istungisaalis vahi alt ei vabastanud, siis on isikule tekitatud kahju õigusemõistmise käigus ning kahju hüvitamise kaebus tuleb lahendada RVastS § 15 alusel.
|
3-3-1-28-12
|
Riigikohus |
25.10.2012 |
|
Keelatud esemete loetelu kehtestamisel rakendab vangla kaalutlusõigust, mis peab toimuma kooskõlas HMS §-s 4 sätestatuga. Seadusandja on VangS § 15 lg s 4 teinud reservatsioonist, millest tulenevalt võidakse varem lubatud esemeid keelata. Seetõttu on õiguspärase ootuse tekkimine välistatud, sest kinnipeetav ei saa eeldada, et julgeolekusituatsioon ja vangla hinnang eseme ohtlikkusele aja jooksul ei muutu.
Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Üldkorralduse nagu ka praeguses asjas vaidlustatud vangla direktori käskkirja puhul puudub perso¬naalselt ja konkreetselt määratletud adressaatide ring, keda oleks mõistlikul viisil võimalik enne akti andmist ära kuulata ja kellest igaühe erilisi huve oleks võimalik välja selgitada ning põhjendamisel ära märkida.
Haldusmenetluse seaduse kohaselt võib üldkorralduse andmisel haldus¬menetluse läbi viia ka menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Vangla direktori käskkirjaga keelatud esemete ja ainete loetelu kehtestamisel tuleb pidada oluliseks, et selgitataks välja olulised huvid ja nende kaalukus ulatuses, mida vangla igapäevane kogemus võimaldab arvestada ja ette näha.
Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel peab kohus kontrollima, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Nõuete paljususe korral tuleb seda teha kõikide nõuete osas. Kahtluse korral peab kohus koguma täiendavalt tõendeid kohtueelse menetluse läbimise kohta ja veenduma, et kõikide nõuete esitamise eeldused olid täidetud.
Varem lubatud ning juba isikute kasutuses olevate esemete keelamisega riivatakse isiku põhiõigusi (omandiõigus, õigus vabale eneseteostusele). Kui on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused, s.h koormavat haldus¬akti on piisavalt põhjendatud, siis on õigus¬pärane vangla direktori käsk¬kirjaga (üldkorraldusega) keelatud esemete loetelu sätestamine või täiendamine. Siiski tuleks ühetaolise kohtlemise tagamiseks eelistada sellise olukorra kujundamist õigustloovate aktide tasandil.
Vangistusseaduse § 15 lg 2 sätestab millistele tingimustele vastavad ained ja esemed on kinnipeetavale keelatud. Loetelu keelatud esemetest ja ainetest kehtestatakse justiitsministri määrusega kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas. Aineid ja esemeid, mida ei ole keelatud asjade loetelus, võib täiendavalt keelata, kui need vastavad seaduses sätestatud tingimustele. Konkreetse piirangu puudumisel võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.
Aja jooksul võib olla vajalik muuta vanglas esemeid ja aineid keelavat regulatsiooni ning lisada esemeid ja aineid, mis on osutunud inimeste ja vangla julgeolekut ohustavaks või sobivad eriti hästi vara kahjustamiseks. Samuti võib olla vajalik mõne eseme või aine varasem keeld kehtetuks tunnistada.
Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel peab kohus kontrollima, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Nõuete paljususe korral tuleb seda teha kõikide nõuete osas. Kahtluse korral peab kohus koguma täiendavalt tõendeid kohtueelse menetluse läbimise kohta ja veenduma, et kõikide nõuete esitamise eeldused olid täidetud.
|
3-3-1-30-12
|
Riigikohus |
08.10.2012 |
|
Menetluse algatamise staadiumis on halduskohtusse pöördumine üldjuhul ennatlik. Kui isik soovib tegelikult õiguskaitset menetluse eeldatava lõpptulemuse vastu, tuleb reeglina lõpptulemus ära oodata. Praeguse vaidluse puhul tähendaks see pakkumusmenetlust lõpetava haldusakti vaidlustamist. Vaidlustatud korraldusega ei ole veel otsustatud ühelegi ettevõtjale teenuse osutamise õigust anda ega teiste ettevõtjate vastavaid õigusi piirata.
Kui isik on pidanud kinni konkreetset liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast, kuid vastav organ on isiku avalduse õigusvastaselt tagastanud, puudub alus halduskohtule esitatud kaebuse tagastamiseks HKMS v.r § 11 lg 31 p 1 alusel. Sama kehtib HKMS § 47 lg 1 ja § 268 lg 1 suhtes. Praegusel juhul on isik pöördunud vaidluse lahendamiseks esmalt riigihangete vaidlustuskomisjoni, kuid viimane tagastas vaidlustuse. Seega puuduks alus käesoleva kaebuse läbi vaatamata jätmiseks nii juhul, kui vaidlustus kuulus läbivaatamisele vaidlustuskomisjonis, kui ka juhul, kui vaidlustuskomisjon oleks tagastanud vaidlustuse põhjendatult.
Vaidlustuskomisjoni pädevus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas hankija järgib oma otsustes ja dokumentides riigihangete seadust ja viitab selle sätetele. RHS § 117 lg 1 seab vaidlustuskomisjoni pädevuse sõltuvusse sellest, kas vaidlustatakse hankija tegevust ja kas vaidlustaja tugineb riigihangete seadusele.
RHS § 2 lg s 2 loetakse riigihankeks muu hulgas teenuste tellimine ja teenuste kontsessioon.
Riigikohtu määruses haldusasjas nr 3 3 1 52 11 p-s 22 märgiti, et hankemenetluse algatamise otsus on olemuselt menetlustoiming ning see kehtib ka muu pakkumismenetluse algatamise kohta. Selles asjas oli tühistamiskaebus vallavalitsuse korralduse peale võimalik, kuna korraldusega kinnitati ka hankedokumendid ja otsustati hanketeate avaldamine, milliste osade lahutamine oleks olnud kunstlik. Praegu vaidlusaluses korralduses määrati lisaks pakkumismenetluse algatamisele kindlaks menetluse korraldaja ning pakkumiste avamise ja hindamise komisjon. Need sisemised menetluslikud otsustused ei muuda pakkumismenetluse algatamist eelhaldusaktiks.
Seetõttu on vaidlustatud korralduse puhul tegemist menetlustoiminguga haldusmenetluse seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku mõttes. Üksnes hankemenetluse algatamise vaidlustamise õigust ei tulene ka RHS § 117 lg test 2 ja 21.
Pakkumise kutse dokumendid on eelhaldusakt ( vt määrus haldusasjas nr 3 3 1 52 11, p 21; otsus haldusasjas nr 3 3 1 99 09, p 16). Pakkumise kutse dokumentide kohta HKMS 121 lg 2 p-i 1 kohaldamiseks peab kaebeõigus puuduma ilmselgelt (vt ka otsus haldusasjas nr 3 3 1 52 11 p 23). Kuna ringkonnakohtu istungi protokoll ei kajasta ringkonnakohtu otsuses viidatud kaebaja avaldust jäätmekäitleja konkursil osalemise võimatuse kohta, siis tuleb tema osalemist pakkumismenetluses käesolevas menetlusstaadiumis pidada võimalikuks. Ilmselgeks ei saa pidada ka seda, et pakkumise alusdokumentide väidetav üldsõnalisus ei takista kaebajal kuidagi pakkumismenetluses edukat osalemist. Seda tuleb kontrollida apellatsioonkaebuse sisulisel lahendamisel.
Välistada ei saa seda, et kohus jõuab asja sisulise läbivaatamisel siiski tulemuseni, et pakkumise kutse dokumendid kaebaja õigusi ei riiva. Arvestada tuleb, et pakkumise kutse dokumentide siduvus piirdub konkreetse pakkumismenetluse tingimustega. Praegusel juhul ei määratud pakkumise kutse dokumentidega veel kindlaks ei jäätmekäitlemise kohta ega jäätmete käitlejat. See saab toimuda alles vaidlustatud pakkumismenetluse lõpptulemusena.
Ka apellatsioonimenetluses on võimalik kohaldada HKMS § 121 lg t 2. Ringkonnakohtul on apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata. Kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg s 2 sätestatud asjaolud. Seega sõltub määruskaebuse lahendamine sellest, kas antud juhul esinevad HKMS § 121 lg s 2 sätestatud asjaolud.
|
3-3-1-87-11
|
Riigikohus |
19.03.2012 |
|
Planeerimisasjades on võimalik esitada kaebus nii subjektiivsete õiguste rikkumise alusel kui ka populaarkaebusena. Kuna need on erinevad kaebeõiguse allikad, siis peavad kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad (vt kohtuasja nr 3-3-1-84-08 p 10). Seetõttu tuleb välja selgitada, millisel alusel ja kelle huvides on kaebus esitatud. Kaebuse võib küll esitada samaaegselt nii isiklike subjektiivsete õiguste või huvide kaitseks kui ka avalikes huvides, kuid neid kaebuse osi tuleb selgelt eristada, sest kohtuliku kontrolli ulatus on sõltuvalt kaebeõiguse allikast erinev.
Kohtuliku kontrolli ulatus oleneb sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb (vt ka HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni § 41 lg 1). Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Sellise kaebuse ahendamisel ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega.
Puutumuse motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Oluline on, et puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega. Puutumuse motiivil esitatud kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega huve (vt kohtuasi nr 3-3-1-84-08, p 11).
Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
Uurimisprintsiibist tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel, juhtida tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt kohtuasja nr 3-3-1-77-09, p 12 ja seal viidatud varasem kohtupraktika) ning selgitada tema valiku tagajärgi (vt kohtuasja nr 3-3-1-36-11, p 17 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Lisaks täiendavate tõendite esitamise vajadusele pidanuks kohus kaebajale selgitama ka vajadust eristada kaebuses selle erinevaid võimalikke aluseid. Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt kohtuasja nr 3-3-1-87-06, p 12).
Kaebuse tagastamine HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni (edaspidi u.r) § 121 lg 2 p 1 alusel on võimalik üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on ilmselge. Kaebuse lubatavus tehakse vastavalt HKMS u.r § 283 lg-le 1 kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.
Keskkonnakaitse küsimustes võib kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla nii subjektiivsete õiguste rikkumine kui ka muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt kohtuasjade nr 3-3-1-68-11, p 22, 3-3-1-86-06, p 16). Isikul, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatav haldusakt rikub, on ka puutumus vaidlusaluse haldusaktiga.
Keskkonnaasjades kaebeõiguse tuvastamisel tuleb arvestada Århusi konventsiooni üldist eesmärki, milleks on keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine, ning tõlgendada kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-81-03, p-d 23 ja 25). Konventsioonile vahetult tuginemine ei ole vajalik, sest riigisisene õigus ja praktika on sellega kooskõlas. Seega tuleneb kaebeõigus riigisisesest õigusest, aga seda tuleb tõlgendada lähtudes konventsiooni eesmärgist.
Århusi konventsiooni art 9 lg-s 2 kasutatud mõiste „üldsus“ tähendab ka ühte füüsilist isikut. Sätet võib mõista nii, et mõeldud on asjast huvitatud üldsuse liikmeid või igaüht asjaomase üldsuse hulgast. Järelikult ei pea füüsiline isik art 9 lg-st 2 tulenevalt kohtusse pöördudes tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke.
Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
|
3-3-1-73-11
|
Riigikohus |
08.12.2011 |
|
HKMS § 11 lg-t 3 saab kohaldada siis, kui on täidetud kaks tingimust - kohus on andnud tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning määratud tähtaja jooksul ei ole puudusi kõrvaldatud. See põhimõte kehtib ka olukorras, kus kaebaja on samade puudustega sama kaebusega HKMS § 11 lg 7 alusel uuesti pöördunud halduskohtusse.
Erandliku olukorra puhul, kui isik ei pea kaebuses esinevate puuduste, millele halduskohus on varasemalt viidanud, kõrvaldamist vajalikuks ja esitab sama kaebuse pahatahtlikult, saab kohus puudustega kaebuse tagastada tähtaega andmata.
|
3-3-1-71-11
|
Riigikohus |
23.11.2011 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt võib riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse jätta rahuldamata ka siis, kui kaebusega kaitsta soovitav õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt nt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-20-10, p 15). Sellises asjas, milles on esitatud vasturääkivad tõendid, ei saa tõendeid hinnata riigilõivust vabastamise küsimust lahendavas kohtumääruses. Kaebaja esitatud seisukohad võivad küll olla vaieldava, kuid sellest tulenevalt ei saa antud menetlusstaadiumis veel järeldust, et apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Mõistete "perspektiivitu" ja "ilmselgelt perspektiivitu" tähendust ja kasutamist on kolleegium selgitanud haldusasjas nr 3-3-1-20-10 (p-d 10-12 ja 14-15) ning haldusasjas nr 3-3-1-11-11 (p-d 7, 11-12 ja 15-16).
|
3-3-1-64-11
|
Riigikohus |
17.11.2011 |
|
Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) algatamata jätmise otsus on menetlustoiming detailplaneeringu menetluses. Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5 ning 28.02.2007 otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 20).
Erandina saab enne lõplikku haldusakti kaebuse esitada, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi, sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid). Käesoleval juhul KSH algatamata jätmine kui toiming iseseisvalt kaebaja õigusi ei riku. Kohtusse pöördumise õigust ei anna ka kaebaja väidetav õigus KSH menetluses osaleda, kuna see õigus ei ole lahutatav menetluse lõpptulemusest.
Menetlustoimingut saab vaidlustada ka siis, kui on tehtud niivõrd oluline viga, et juba menetluse käigus saab järeldada, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalses mõttes (sisuliselt) õiguspärane (vt ka Riigikohtu 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid; planeerimismenetlusega seoses vt 18.02.2002 otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 10). Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitatavad eelnimetatud tähenduses oluliste ja ilmsete menetlusvigadena. Menetlusvea olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast (Riigikohtu 28.02.2007 otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 21). Menetlustoimingute vaidlustamise võimalust olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamise puhul on Riigikohus selgitanud 28.02.2007. a otsuse asjas nr 3-3-1-86-06 p-des 23-24.
Kaebuse saab HKMS § 11 lg 31 p-i 5 kohaselt tagastada juhul, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. (vt Riigikohtu 22.06.2010 määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 9 ja selles viidatud lahendid). Sama sätet saab kohaldada ka ilmselgelt perspektiivitutele kaebustele, s.o eelkõige sellistele kaebustele, mille abil ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki (vt Riigikohtu 22.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10). Sellel alusel kaebuse tagastamisel on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kui teised halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud, tuleks keeruka õigusliku probleemi puhul eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt Riigikohtu 22.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11).
Kohus ei saa kaebust tagastada kaebuse eseme lubamatuse tõttu, kui on vaidlustatud keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuse detailplaneerimise menetluses. Reeglina tuleb asja sisulise läbivaatamise käigus jõuda selgusele, kas tegelikult kavandatakse olulise keskkonnamõjuga tegevust. Sellisel juhul saab kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada juhul, kui kaebuses esitatud faktiväidete õigsust eeldades on ilmselge, et tegelikult ei ole tegemist KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevuse planeerimisega.
Keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) on kohustuslik kui see põhineb vahetult seadusel ega jäta haldusorganile kaalutlusruumi KSH planeerimismenetluses läbi viimise otsustamiseks. Kui sellist kohustust on eiratud, siis saab juba menetluse käigus järeldada, et planeering tuleks kehtestamise ja vaidlustamise korral tühistada. Sellisel juhul on lubatav KSH algatamata jätmise vaidlustamine.
Kui KSH läbiviimise kohustus ei põhine vahetult seadusel ning haldusorganil on kaalutlusruumi seoses kohustusega KSH läbi viia, siis ei saa KSH algatamata jätmist käsitada ilmse menetlusveana ning kaebus selle menetlustoimingu vaidlustamiseks ei ole lubatav. Haldusorgani otsust KSH vajalikkuse üle saab vaidlustada koos planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisega.
Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määrus nr 224 kehtestab loetelu valdkondadest, kuhu kuuluvate tegevuste kavandamisel tuleb haldusorganil anda eelhinnang tegevuse keskkonnamõju olulisusele. Haldusorgan saab hinnata keskkonnamõju olulisust, kuid ei saa kaaluda KSH vajalikkust. Haldusorgan lähtub hinnangu andmisel KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumitest. Sellisel juhul ei ole lubatav kaebus KSH algatamata jätmise vaidlustamiseks.
Kui detailplaneeringuga kavatsetakse muuta üldplaneeringut, siis annab haldusorgan KSH vajalikkusele hinnangu KeHJS § 33 lg-tes 3-5 sätestatud kriteeriumite ja lg-s 6 nimetatud asutuste arvamuste põhjal ning lisab asjakohase põhjenduse. Ka sellisel juhul ei ole kaebus KSH algatamata jätmise vaidlustamiseks lubatav.
|
3-3-1-47-11
|
Riigikohus |
02.11.2011 |
|
Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale (vt Riigikohtu 27.10.2009. a otsust asjas nr 3-2-1-100-08). Mõistlikku põhjendust ei ole seisukohale, et üldkohtu jõustunud otsuse resolutsiooniga õigussuhte sisule antud õiguslik kvalifikatsioon ei ole siduv halduskohtule. Seetõttu on Riigikohus seisukohal, et üldkohtu otsuse resolutsiooniga tuvastatud asjaolu on TsMS § 457 lg-s 1 sätestatud tingimustel kohustavalt siduv halduskohtule.
ITVS § 25 lg 1 kolmandast lausest ja lg-st 2 koos sama seaduse § 24 lg-ga 1tuleneb, et töövaidluskomisjoni otsus selle vaidlustamata osas on siduv kohtule, kes lahendab töövaidluskomisjoni otsuse peale esitatud kaebuse alusel sama töövaidlust. Töövaidluskomisjoni jõustunud otsus selle vaidlustamata osas on sarnane vaidlustamata osas jõustunud kohtuotsuse resolutsiooniga (TsMS §-d 456 ja 457). Töövaidluskomisjoni jõustunud otsuse resolutsiooniga nagu ka üldkohtu jõustunud otsuse resolutsiooniga tuvastatu on TsMS § 457 lg 1 järgi halduskohtule siduv.
Kui kaebuse esitaja soovib töösuhte ümberkvalifitseerimist avaliku teenistuse suhteks, ei ole töölepingu lõpetamiseks antud käskkirja tühistamise nõude tagastamine enne õigussuhtele õigusliku kvalifikatsiooni andmist õige.
Kui tuvastatakse, et tegemist oli avaliku teenistuse suhtega, siis on halduskohus pädev nii tühistama kui ka jõusse jätma töölepingu seaduse alusel antud käskkirja, mis põhineb ekslikul eeldusel, et tegemist on töösuhtega. Käskkirja õiguspärasuse hindamisel on oluline tuvastada, kas oli koondamisolukord, samuti hinnata, kas on järgitud avaliku teenistuse seadusest tulenevaid koondamisnõudeid.
Kui tegemist ei olnud avaliku teenistuse suhtega, siis tuleb avalik-õigusliku suhte tuvastamisega seonduvas osas jätta kaebus rahuldamata ning töölepingu lõpetamise käskkirja tühistamise nõude osas halduskohtumenetlus lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel. Halduskohtumenetluse saab lõpetada sama otsusega, millega kaebus jääb rahuldamata.
Töövaidluskomisjoni jõustunud otsuse resolutsiooniga tuvastatu on TsMS § 457 lg 1 järgi halduskohtule siduv. Halduskohus saab kohaldada HKMS § 11 lg 31 p 5 ja tagastada ilmselgelt perspektiivituna sellise kaebuse, millega taotletakse õigussuhtele teistsuguse õigusliku kvalifikatsiooni andmist, kui andis töövaidluskomisjon oma jõustunud otsuse resolutsiooniga.
|
3-3-1-43-11
|
Riigikohus |
20.10.2011 |
|
Põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu 11.12. 2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p-i 12 ja 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14).
Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu 11.12. 2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p-i 12 ja 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14).
Kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastamist õigustab selle ilmselge perspektiivitus. Kahju nõuet ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks olukorras, kus kaebaja on väitnud talle adresseeritud sõnumi sisuga tutvumist ja selle ettelugemist. Kui vaidlusalused saadetised on käsitatavad sõnumitena, mille saladus on põhiseaduse tasandil kaitstud, ei saa nende sisuga tutvumise korral välistada sõnumisaladuse riive ning eraelu riive võimalikkust. Sõnumi ettelugemisega võidakse asjaoludest sõltuvalt teha selle sisu kättesaadavaks ka kolmandatele isikutele.
Põhiseadusest tulenev õigus sõnumite saladusele on igaüheõigus, mis laieneb ka kinnipeetavatele. Esemeliselt kaitstakse selliste sõnumite saladust, mida edastatakse üldkasutataval teel. Selle põhiõiguse kaitseala hõlmab ka kõiki vahendeid sõnumi edastamisel, st nii posti teel kui ka mitmesuguste tehniliste vahendite abil sõnumite vahetamist. Erandeid võib teha kohtu loal.
EIK praktikas ei ole tehtud kindlat vahet erasõnumite ja mitteprivaatse olemusega kommunikatsiooni vahel. Pigem viitab praktika sellele, et sõnumisaladuse kaitsealasse võib kuuluda ka teave sõnumi edastamise fakti, kestuse, viisi, vormi, edastaja ja vastuvõtja kohta ning tegemist võib olla ka eraelu puutumatuse riivega.
Sõnumi sisu kuulub sõnumite saladuse esemelisse kaitsealasse. Kaitstavad sõnumid võivad olla vormiliselt mitmekesised. Ka postkaartide puhul, mis olid adresseeritud isikule personaalselt, kuigi kasutati tootja poolt valmistrükitud teksti, võis olla tegemist isikule suunatud sõnumiga, mis kuulub PS § 43 kaitsealasse.
|
3-3-1-29-11
|
Riigikohus |
09.06.2011 |
|
Vaidlusaluses asjas tegi maavanem järelevalve tulemusena linnavalitsusele ettepaneku viia seadusega kooskõlla linnavalitsuse 1995. a korraldus, millega jäeti elamu õigustatud subjektidele tagastamata. Maavanem ei välistanud ettepanekus võimalust, et asja uuel läbivaatamisel ja asjaolude uuel uurimisel võib selguda korralduse sisuline põhjendamatus. Linnavalitsus vaatas asja uuesti läbi ning muutis korralduse põhjendusi, kuid jättis resolutsiooni muutmata. Sellega otsustas linnavalitsus asja uuesti, kuna täielikult muutusid korralduse faktilised ja õiguslikud alused. Kuigi korralduse resolutsioon jäeti muutmata, ei tähenda see, et õigustatud subjekt ei saaks muudetud korraldust vaidlustada. Käesolevas asjas ongi esitatud tähtaegne kaebus muudetud korralduse peale. Seda kaebust ei muuda perspektiivituks 1995. a antud linnavalitsuse korraldus tähtaegselt vaidlustamata jätmine.
|
3-3-1-78-10
|
Riigikohus |
25.11.2010 |
|
Vt kohtuasja nr 3-3-1-39-10 annotatsiooni.
Kui kohus leiab, et kohustamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, peab ta selgitama, kas kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamistaotluse iseseisvaks rahuldamiseks. Vajadusel peab kohus siinjuures juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.
Vt kohtuasjade nr 3-3-1-20-10, nr 3-3-1-21-09 ja nr 3-3-1-9-08 annotatsioone.
Kaebajal ei ole kohustust põhjendatud huvi äranäitamiseks kui ta esitab kohtule kohustamiskaebuse, millega taotleb haldusorganile ettekirjutuse tegemist menetlustoimingu uueks sooritamiseks ja esitab eraldi taotluse vastava varasema toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks.
Kohus peab lahendama põhjendatud huvi küsimuse juhul, kui kohus tagastab üksnes kohustamiskaebuse enne menetlusse võtmist või jätab juba menetlusse võetud kohustamiskaebuse läbi vaatamata, kuid tuvastamiskaebuse osas jätab sellised otsused tegemata.
|