3-3-1-92-09
|
Riigikohus |
22.04.2010 |
|
Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe art 4 eristab pensioniõiguslikku staaži, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, ning pensioniõiguslikku staaži, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. Formuleeringust "mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil" tuleneb, et arvesse võetakse staaž, mis on omandatud Eestis või Vene Föderatsioonis, samuti staaž, mis kokku on omandatud Eestis ja Vene Föderatsioonis, s.o ka poolte territooriumil omandatud staaž summeerituna.
Koostöökokkuleppe muudetud artikli 6 formuleeringust "kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud" tuleneb, et RPKS §-ga 7 nõutud 15 aastat Eestis omandatud sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaž pole nõutav koostöökokkuleppe subjektide puhul. Samuti tuleneb sellest formuleeringust järeldus, et koostöökokkuleppe subjektide puhul pole vajalik ka RPKS § 28 lg-ga 4 nõutud vähemalt 15 aasta pikkune Eestis omandatud pensionistaaž. Koostöökokkulepe ei sea piire, kui suures ulatuses tohib koostöökokkuleppe subjektide puhul teise poole territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži arvesse võtta. Mõlemaid järeldusi kinnitavad vanaduspensioni puhul ka RPKS § 42 lg-d 1 ja 2.
Kokkuleppe teise poole poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži ulatuse osas artikkel 4 erandeid ette ei näe, mistõttu ka nimetatud staaž tuleb pensioneerimisel arvesse võtta täies ulatuses, sõltumata Eestis omandatud pensionistaaži pikkusest või olemasolust (vt ka Riigikohtu 18.03.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-4-09).
Kõik koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikud kuuluvad artikli toimealasse ja neile ei laiene koostöökokkulepe. Tulenevalt art-i 8 sõnastusest ei laiene koostöökokkulepe ka Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastele. Sõjaväeteenistuse aega ei saa koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka sõltumata sellest, kas sõjaväeteenistuses oldi koostöökokkuleppe poole territooriumil, samuti sõltumata sellest, kas koostöökokkuleppe pool pensioneerimisel tunnustab pensioniõigusliku staažina sõjaväeteenistuse aega.
Riigikogu ratifitseeris 12. veebruaril 2003 Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe, mis kirjutati alla 1993. a 25. juunil, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolli (muutmise protokoll), mis kirjutati alla 2002. a 5. novembril. Koostöökokkulepe ja muutmise protokoll jõustusid 16. oktoobril 2007 ja on jõus tänaseni. Koostöökokkulepe on mõeldud otsekohaldatava välislepinguna. Siiski saab koostöökokkulepe toimida vaid siseriikliku õiguse olemasolul ja abil. Koostöökokkuleppe pool ei saa määrata teise poole kodanikule pensioni, kui esimese poole seadus vastavat pensioniliiki ette ei näe.
Vt lahendi nr 3-3-1-93-08 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-2-10
|
Riigikohus |
11.03.2010 |
|
Avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldatakse ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Kahju hüvitamise asjas võib olla kohaldatav võlaõigusseaduse § 127 lg-t 2, mille kohaselt kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt Riigikohtu 22.10.2009 otsus haldusasi nr 3-3-1-66-09).
RPKS § 612 sisu ja kehtestamise aeg ei võimalda teha järeldust, et see oli mõeldud 1. jaanuaril 2002 jõustunud seaduse teksti või üksnes 18. oktoobril 2006 vastu võetud muutmise seadusega kehtestatud sätete rakendamiseks. RPKS § 612 tuleb lugeda määramata ajaks kehtestatud normi sisaldavaks, hoolimata nimetatud sätte normitehniliselt ebaõnnestunud paiknemiskohast.
Riigikohtu 10. märtsi 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-2-1-07 käsitleti põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuste toimet ajas ja leiti, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud (vt Riigikohtu 10.03.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-2-1-07 p-e 19 ja 20). RPKS § 28 lg 2 p 3 tunnistati Riigikohtu 30. septembri 2008. a otsusega kehtetuks tagasiulatuvalt. Kuna ka seaduse sätte kehtetuks tunnistamine põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on seaduse muutmine, tuleb RPKS § 612 kohaldada ka juhul, kui Riigikohus tunnistab kehtetuks pensioneerimist reguleeriva seaduse sätte.
RPKS § 612 nõuab tagasiulatuvalt pensioni ümberarvutamiseks isikult avalduse ja vajalike dokumentide esitamist kuue kuu jooksul arvates vastava muudatuse jõustumisest. RPKS § 612 on praeguse kaasuse kontekstis haldusmenetluse uuendamise aluseks ja erinormiks haldusmenetluse seaduse sätete suhtes. Seisukoha võtmiseks pension tagasiulatuvalt ümberarvutamise küsimuses, tuleb tuvastada, kas pensionär on pensioniametile esitanud tahteavalduse pensioni ümberarvutamiseks kuue kuu jooksul arvates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2008. a otsuse kuulutamisest.
Esmaseid õiguskaitsevahendeid RVastS § 7 lg 1 tähenduses tuleb kasutada selleks, et vältida kahju tekkimist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tagajärjeks ei saa olla ühe poole rikastumine. RVastS § 8 lg 1 järgi tuleb varalise kahju hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kui pension on ümber arvutatud edasiulatuvalt, siis ei ole esmaste õiguskaitsevahenditega enam võimalik vältida kahju, mis seisneb selles, et pension jäeti ümber arvutamata tagasiulatuvalt. Selliselt tekitatud kahju on võimalik kõrvaldada, nõudes halduskohtus näiteks haldusakti kehtetuks tunnistamist osas, millega jäeti pension tagasiulatuvalt ümber arvutamata, või sellise uue haldusakti andmisele kohustamist, millega otsustataks pensioni tagasiulatuv ümberarvutamine.
|
| 3-3-1-96-09
|
Riigikohus |
03.03.2010 |
|
Kui vaieldakse selle üle, kas isik on töötanud soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks tervistkahjustavates või rasketes töötingimustes täistööajaga võrdse aja jooksul, tuleks vajadusel kasutada ekspertiisi või asjatundjate arvamusi ( vt Riigikohtu 21.04.2008 otsust haldusasjas nr 3-3-1-10-08). Pensionisoodustuste saamiseks vajaliku erialaspetsiifilise asjaolu tuvastamisel ei ole piisav, kui kohus lähtub vaid kaebaja seletustest ning ei hangi tõendeid, mis väljendavad valdkonna asjatundja erialateadmistel põhinevaid seisukohti.
|
| 3-3-1-87-09
|
Riigikohus |
09.02.2010 |
|
Üldjuhul pole RPKS § 10 lg 1 p 1 (aga ka p-de 2 ja 3) kohaldamisel oluline, kas hooldaja samal ajal töötab või mitte. Kui isikul on soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks nõutava pikkusega staaž ja ta on lapsi (või last) kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, on tal õigus saada pensioni RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel.
SOS Lastekülas samaaegselt nii töölepingu kui laste perekonnas hooldamise lepingu alusel tegutsenud ema puhul olid hooldamine ja töötamine kokkulangevad tegevused. Selliste isikute RPKS § 10 lg 1 p 1 (ka punktide 2 ja 3) mõttes hooldajana käsitamine looks pensioneerimisel ebavõrdse olukorra võrreldes nende töölepingu alusel SOS Lasteküla emana töötanud isikutega, kes sotsiaalhoolekandeteenuse teistsuguse rahastamismudeli tõttu enam peres hooldamise lepingute alusel ei tegutsenud, kuid täitsid sisult samasuguseid tööülesandeid.
Soodustus pensioni saamisel olukorras, kus perekonnas hooldamise kohustused langevad kokku töökohustustega ning isikule laienevad töölepingulisest suhtest tulenevad sotsiaalsed garantiid (sh lisandub pensionistaaž) ei ole põhjendatud.
|
| 3-3-1-86-09
|
Riigikohus |
13.01.2010 |
|
Kui pensioniavalduse läbivaatamisel selgub, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja määramiseks võib olla vajalik veel täiendava tõendina saada tunnistaja ütlusi kohtumenetluse käigus, tuleb pensioniametil anda pensioni taotlejale võimalus sellise tõendi saamiseks. Pensionit taotleval isikul ega pensionit määraval haldusorganil ei ole võimalust mõjutada pensioni määramiseks olulise asjaolu tuvastamiseks toimuva kohtumenetluse kulgu. Selleks, et vältida haldusmenetluse põhjendamatut venimist peaks pensionit taotlev isik viivitamatult pärast tuvastamise vajaduse ilmnemist halduskohtusse pöörduma (vt ka Riigikohtu 16.11.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-53-09).
Kehtiv pensioniõiguse regulatsioon võimaldab tunnistajate ütluste alusel pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks vajalike faktide tõendamist üksnes kohtumenetluses. Haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik sätestada haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumad tõendamisvõimalused. Arvestades pensioni määramise menetluse eripära ning eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine), võib tunnistajate ülekuulamise välistamine haldusmenetluses olla põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise juhtudel. Haldusmenetluse seadusest erinev regulatsioon on põhjendatud ka seetõttu, et Sotsiaalkindlustusametil ja tema struktuuriüksustel puudub õigus isikute hoiatamiseks valeütluste andmise eest ning õigus taotleda teadvalt valetunnistusi andnud isikute kriminaalvastutusele võtmist. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes (vt ka Riigikohtu 16.11.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-53-09).
Kui esitatud dokumendid ei ole haldusorgani hinnangul pensioniõigusliku staaži hulka arvatava perioodi määramiseks piisavad, peab ta täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu avab üldisemalt HMS § 36. Selgitamis- ja abistamiskohustus tuleneb ka RPKS § 31 lg-st 6. Nendest sätetest tulenevalt on pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde.
|
| 3-3-1-41-09
|
Riigikohus |
20.11.2009 |
|
PolTS § 49 lg 4 alusel tuli PolTS § 49 lg-s 3 sätestatud edasi töötamise keelu tõttu 1948. aastal sündinud naispolitseiametnik 2008. aastal politseiteenistusest vabastada, kuid 1948. aastal sündinud meespolitseiametnikku vabastada ei tulnud. Sellise olukorra teke on seotud sellega, et RPKS § 7 lg-s 2 on kavandatud järkjärguline naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamine selleks, et jõuda naiste ja meeste võrdsele kohtlemisele vanaduspensioniea osas 2016. aastal. Seejuures jääb arusaamatuks, kuidas saab meeste ja naiste jaoks erinevast pensionieast lähtumine tagada optimaalse kompromissi kahe vastandliku huvi vahel, milleks on politseiametniku huvi jätkata teenistust ja riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid.
Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension.
Naiste ja meeste politseiteenistuses oleku lõpliku piirvanuse erinevus toob lõppkokkuvõttes sageli kaasa ka naistele ja meestele erineva suurusega politseiametniku pensioni määramise. Nimelt on PolTS § 211 lg 1 järgi politseiametnikul vähemalt 20-aastase politseiteenistuse staaži korral vanaduspensioni suuruseks 50% ametipalgast. Sama paragrahvi lõike 3 alusel suurendatakse politseiametniku pensioni 2,5% võrra ametipalgast iga aasta eest, mille võrra politseiametniku politseiteenistuse staaž ületab seda staaži, ja nende ametipension on maksimaalselt 75% ametipalgast.
Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension.
|
| 3-3-1-53-09
|
Riigikohus |
16.11.2009 |
|
Pensioni taotlemise päeva kindlaksmääramist reguleerib RPKS § 31 lg 3. Ka soodustingimustel vanaduspensionide seadus sisaldab pensioni määramise iseseisvat regulatsiooni, kuid see on napp ega lahendada ammendavalt kõiki pensioni määramisega seonduvaid küsimusi. Seega tuleb ka soodustingimustel vanaduspensioni määramisel lähtuda RPKS § 31 lg-st 3. Pensioni määramisel tuleb silmas pidada ka SVPS §-i 4, mille kohaselt soodustingimustel vanaduspensioni määratakse ja makstakse pärast sellele pensionile õigust andvatel tootmisaladel, töödel, kutsealadel ja ametikohtadel töötamise lõpetamist. Sellele tööle tagasipöördumisel sooduspensioni maksmine peatatakse.
Kui esitatud dokumendid pole haldusorgani jaoks pensioni määramiseks piisavad, peab ta täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu üldisemalt avab HMS § 36, milles ette nähtud selgitamise võimalused pole aga sätestatud ammendavalt ega välista menetluse omapärast ja eesmärgist tulenevalt teist liiki nõuandeid või selgitusi. Selgitamis- ja abistamiskohustuse näeb ette ka RPKS § 31 lg 6, mille kohaselt elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel. Nendest sätetest tulenevalt on pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensionistaaži tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde.
Haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumate tõendamisvõimaluste sätestamine haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik. See võib olla põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise menetluses arvestades pensioni määramise menetluse eripära ning eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine). Pensionistaaži tõendamiseks tunnistajate ütlustele tuginev oluliste asjaolude tuvastamine üksnes kohtumenetluses on õigustatud pensioni määramise menetluse olemust arvestades ka seetõttu, et kohtumenetluse normidega on haldusmenetlusega võrreldes paremini tagatud tunnistajatelt tõeste ütluste saamine. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes.
Riigikohtu praktikast (18.10.2004 määrus asjas nr 3-2-4-2-04, 29.10.2003 määrus asjas nr 3-2-1-104-03 ning 11.11.2003 määrus asjas 3-2-1-105-03) tuleneb, et riikliku vanaduspensioni saamiseks juriidilise fakti tuvastamine on avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemine, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Viidatud lahendites pole Riigikohus lahendanud küsimust, kas pensionistaaži kindlaksmääramiseks vajaliku asjaolu tuvastamine tunnistajate ütluste alusel saab toimuda haldusmenetluses. Samuti ei puudutatud neis lahendites olukorda, kus soovitakse tuvastada asjaolusid perioodi kohta, mil toimus pensionikindlustusstaaži arvestamine. Nende lahenditega määratleti vaid, milline kohus on pädev sellist taotlust lahendama, kui isik on staaži tõendamiseks vajaliku fakti tuvastamiseks juba kohtusse pöördunud.
|
| 3-3-1-54-09
|
Riigikohus |
14.10.2009 |
|
Seadusandja on õigustatud piiritlema isikute ringi, kelle vahel jaotatakse riigieelarvelisi pensionikindlustuse vahendeid, kuid sotsiaalsete õiguste sfääris jaotatavate hüvede andmist ei tohi piirata kriteeriumitega, mis rikuksid võrdse kohtlemise nõuet (vt ka Riigikohtu 21.01.2004 otsus asjas nr 3-4-1-7-03).
RPKS § 10 lg 1 p 3 (aga ka p-de 1 ja 2) ning RPKS § 28 lg 2 p 12 eesmärgiks on väärtustada laste kasvatamist, aidata saavutada pensioni saamiseks vajaliku miinimumnõude (15 aastat) täitmist laste kasvatamise tõttu mittetöötanud isikul või pikendada pensionistaaži, mõjutades seeläbi pensioni suurust. Nimetatud eesmärke silmas pidades on põhjendatud RPKS § 10 lg 1 p 3 ning RPKS § 28 lg 2 p 12 tõlgendus, mille kohaselt on nende sätete kohaldamise eeldused täidetud ka siis, kui vähemalt osa minimaalselt nõutavast ajast kasvatati last (lapsi) võõrasvanemana (lapse vanemaga abielus olles), kuid osa aega lapse vanemaga mitte abielus olles, st kasuvanemana.
|
| 3-3-1-4-09
|
Riigikohus |
18.03.2009 |
|
Kehtiv õigus ei sätesta pensioni taotlemisel esitatavate dokumentide ammendavat loetelu. RPKS § 31 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitab taotleja pensioniavalduse koos "kõigi vajalike dokumentidega". Pensioni taotlemise üldise loogika kohaselt lasub pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise kohustus eelkõige taotlejal (RPKS § 31 lg-d 3 ja 4). Juhtudeks, kui pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel tekivad takistused, sätestab RPKS § 31 lg 3, et elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel.
Põhiseaduse § 123 teisest lõikest ja RPKS § 4 lg-st 3 tuleneb, et kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, kohaldatakse välislepingut.
Kuigi 16. 10.2007 jõustunud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe (Koostöökokkulepe) art 4 sõnastus "mida tunnustatakse ühe või teise Poole territooriumil" ei näe üheselt ette, et pooled peaksid vastastikku pensioni määramisel arvestama nii staaži, mida tunnustab pensionit määrav riik ise kui ka staaži, mida tunnustab teine lepingupool, tuleneb Koostöökokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjast ning Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe rakendusleppest Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel (art 3 lg-s 2), et Koostöökokkuleppe poolte tahe on arvestada ka vastastikku teise poole tunnustatavat staaži.
|
| 3-3-1-31-08
|
Riigikohus |
13.06.2008 |
|
Elamislubade andmisel ei ole endise NSV Liidu julgeolekuorganite töötajad käsitatavad "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" subjektidena (vt ka Riigikohtu 11.11.2002 otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 ning 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03).
"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) kohaldatavuse hindamisel endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajate suhtes tuleb oluliseks pidada Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senist praktikat neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel (vt ka Riigikohtu 28.04.2008 otsust haldusasjas nr 3-3-1-1-08). RJK töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel käsitada Kokkuleppe-järgsete sõjaväepensionäridena. Vene Föderatsioon on pidanud NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee endisi töötajaid Kokkuleppe subjektiks. Eesti pool on aktsepteerinud sellist pensionide maksmise korraldust.
Poolte tahteks pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega. Tahe eristada RJK töötajaid sõjaväepensionäridest pensioniõiguslikes küsimustes selliselt, et eristamine seaks nad Kokkuleppe art 5 mittekohaldumisel soodsamasse olukorda ning neil oleks võimalik saada üheaegselt mõlema riigi määratud pensioni, ei tulene ei siseriiklikust õigusest ega rahvusvahelise lepingu poolte lähenemisest.
Kokkulepe on välisleping RPKS § 4 lg 3 tähenduses. Kui välisleping sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Lähtudes nii Kokkuleppe art 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, siis praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures tuleneb vaidlusalusest sättest võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni.
|
| 3-3-1-32-08
|
Riigikohus |
13.06.2008 |
|
Endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel kohelda "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) järgsete sõjaväepensionäridena. Kokkuleppe kohaldatavuse hindamisel RJK töötajate suhtes on oluline Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senine praktika neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel. Poolte tahe pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega (vt Riigikohtu 13.06.2008. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-31-08 p-i 16).
Kokkuleppe subjektiks on isik, kes oli Vene Föderatsiooni relvajõududest erru arvatud ja sai Vene Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni enne Kokkuleppe sõlmimist, st enne 26. juuliks 1994 (vt Riigikohtu 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03). See põhimõte on sõnastatud ka ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 1. Ka juhtumil, kus isikule on Vene Föderatsiooni vahendite arvelt hakatud pensioni maksma pärast Kokkuleppe sõlmimist, tuleb lähtuda Kokkuleppe poolte tahtest Kokkuleppe subjektide määratlemisel ja pensionide maksmisel ning väljakujunenud ja poolte poolt aktsepteeritud järjekindlast praktikast.
Lähtudes nii Kokkuleppe artikli 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, tuleneb vaidlusalusest sättest praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni (vt ka Riigikohtu 13.06.2008. a otsust) haldusasjas nr 3-3-1-31-08.
|
| 3-3-1-1-08
|
Riigikohus |
28.04.2008 |
|
Kui kohtunik ei ole otsusele alla kirjutanud või mõni kohtunikest ei ole otsusele alla kirjutanud, siis HKMS § 45 lg 1 p 3 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Riigikohus ei ole HKMS § 64 lg-st 3 tulenevalt seadustiku §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).
TsMS § 441 lg 1 sätestab, et otsuse teinud kohtunik allkirjastab selle. Tulenevalt HKMS § 25 lg-st 5 kuulub nimetatud säte kohaldamisele ka halduskohtumenetluses. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).
Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, siis RPKS § 4 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse välislepingut. "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) on välisleping selle sätte tähenduses. Kui see Kokkulepe sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Kokkuleppe artikli 5 grammatiline tõlgendamine võimaldab järeldada, et puudub võimalus nii Nõukogude Liidu relvajõududes teenimisel omandatud kui ka pärast erruminekut Eestis töötatud aja eest omandatud staaži alusel määratud pensione üheaegselt välja maksta. Sellest sättest tulenes Pensionikomisjoni jaoks alus Eesti pensioniõiguse järgi määratud pensioni maksmise peatamiseks, kui Vene Föderatsiooni määratud pensioni maksmine jätkub.
|
| 3-3-1-10-08
|
Riigikohus |
21.04.2008 |
|
Konkreetse ettevõtja puhul sõltub tema FIE-na tegutsetud perioodi arvamine soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajaliku soodusstaaži hulka sellest, kas tema töötamine tervist kahjustavates tingimustes on seaduses sätestatud ulatuses tõendatud. Seejuures ei tohi FIE sattuda töötajast soodsamasse olukorda üksnes seetõttu, et tema tööaja üle ei peeta arvestust või seetõttu, et iseseisva ettevõtjana on tal lisaks otsesele tootmistegevusele ka muid kohustusi, mis ei eelda kokkupuudet tervist kahjustavate mõjuritega. Samuti ei tohi FIE sattuda töötajast halvemasse olukorda ainult seetõttu, et tema tööaega ei reguleerita ega kontrollita.
Töötaja ja FIE võimalused tõendada soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajalikus ulatuses töötamist tervist kahjustavates tingimustes on erinevad. Seejuures võivad tõendid iga üksikjuhtumi asjaoludest sõltuvalt olla väga erinevad. FIE tegevuse tõendamiseks võib olla muu hulgas asjakohane kasutada ekspertiisi või asjatundjate arvamusi, et näiteks tooraine ja toodangu mahu ning tehnoloogia pinnalt tuvastada tootmiseks kulunud aeg. Samuti on võimalik kasutada maksuhaldurilt saadavaid andmeid (näiteks ettevõtja tulu ja käibe kohta).
Arvestades soodustingimustel vanaduspensioni maksmise eesmärki (kompenseerida pikaajaline kokkupuude kahjulike mõjuritega), ei saa pelgalt minimaalse sotsiaalmaksukohustuse täitmine FIE-na tegutsedes tagada selle perioodi arvestamist soodustingimustel pensionistaaži hulka. Sotsiaalmaksu tasumine FIE-na tagab vaid selle perioodi arvessevõtmise üldise pensioniõigusliku staaži kindlaksmääramisel.
Konkreetse ettevõtja puhul sõltub tema FIE-na tegutsetud perioodi arvamine soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajaliku soodusstaaži hulka sellest, kas tema töötamine tervist kahjustavates tingimustes on seaduses sätestatud ulatuses tõendatud. Seejuures ei tohi FIE sattuda töötajast soodsamasse olukorda üksnes seetõttu, et tema tööaja üle ei peeta arvestust või seetõttu, et iseseisva ettevõtjana on tal lisaks otsesele tootmistegevusele ka muid kohustusi, mis ei eelda kokkupuudet tervist kahjustavate mõjuritega. Samuti ei tohi FIE sattuda töötajast halvemasse olukorda ainult seetõttu, et tema tööaega ei reguleerita ega kontrollita.
|
| 3-3-1-48-07
|
Riigikohus |
29.11.2007 |
|
Parlamendipensione reguleeriv seadus on erinevatel aegadel kandnud erinevaid nimetusi. Alates 1. jaanuarist 2008 nimetatakse seadust "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seadus". Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 (oktoobris 1992 kehtinud redaktsioonis) ei võrdsustanud parlamendipensionide määramisel Riigikogu liikmena töötamise aega Vabariigi Valitsuse liikmena töötatud ajaga. Töötamise aegu võrdsustav muudatus tehti 19. jaanuaril 1999 vastu võetud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" muutmise seadusega, kui seaduse paragrahvi 14 lisati lõige 2. Sellele sättele omistati tagasiulatuv jõud sama seaduse § 13 lg-ga 3. Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 2 on kohaldatav ka Riigikogu asendusliikmete suhtes, sest Põhiseaduse § 64 lg 3 teise lause järgi on asendusliikmel kõik Riigikogu liikme õigused. Kui isikut ei nimetatud 1992. aastal Riigikogu asendusliikmeks, siis puudus tal võimalus asuda 1992. aastal tööle Riigikogus. Seetõttu tõttu ei saanud tema staaž Riigikogus hakata kulgema 1992. a parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 alusel.
Enne 19. jaanuaril 1999. a Eesti Vabariigi seaduses "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" tehtud muudatuse jõustumist oli võimalik, et Riigikogu liige, kelle parlamendipensionile õigust andev staaž oli hakanud kulgema, kuid kes kasutas talle Põhiseadusega ettenähtud võimalust minna valitsusse ja sealt Riigikokku naasta, ei omanda õigust parlamendiliikme vanaduspensionile. 1999. a tehtud seadusemuudatusega kõrvaldati Põhiseaduse § 64 lg 1 mõttega vastuolus olev ebavõrdsus Riigikogu liikmete vahel ning pensioneerimisel hakati võrdselt teiste Riigikogu liikmetega kohtlema neid Riigikogu liikmeid, kelle volitused Riigikogus peatati Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu. Kui isik jättis kasutamata Põhiseaduse § 64 lg-st 3 tuleneva põhiõiguse (passiivse valimisõiguse elemendi) astuda Riigikokku asendusliikmena, siis ei saa teda pensioneerimisel lugeda Põhiseaduse § 64 lg 1 kaitsealas olevaks isikuks, keda tuleb kohelda võrdselt Riigikogu liikmetega.
|
| 3-3-1-66-07
|
Riigikohus |
15.11.2007 |
|
Kaitseväelase teenistustasu komponendiks oleva ametipalgana tuleb käsitada palgamäära, mis võib seisneda konkreetselt kehtestatud summas või ka diferentseeritud rahasummas. See seisukoht tuleneb ka avaliku teenistuse seaduse § 81 lg-test 2 ja 3, millest lähtuti enne kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse jõustumist ka kaitseväelaste teenistuse tasustamisel.
Ametikoha auaste on vaid tunnus, mille alusel määratakse kindlaks konkreetse ametikoha palgaaste. Isikule ametipalga maksmise aluseks on tema teenistus konkreetse asutuse koosseisus oleval ametikohal. Ametikoha auaste ei ole samastatav isiku personaalse auastmega.
Kaadrikaitseväelase pensioni ümberarvutamisel tuleb lähtuda tema personaalse teenistustasu koosseisust perioodil, mille ta on valinud pensioni arvestamise aluseks. Selle teenistustasu hulka kuuluvad need teenistustasu komponendid, mida valitud perioodil isikule maksti. Neid komponente tuleb arvesse võtta ka juhul, kui nende maksmine on lõpetatud pensioni arvutamise või ümberarvutamise ajaks. Arvesse ei saa võtta komponente, mis on sarnasel ametikohal teeninud või teeniva isiku teenistustasu hulka kuulunud mõnel muul perioodil (näiteks pensioni määramise või ümberarvutamise ajal), kuid ei kuulunud pensioni ümberarvutamist taotleva isiku enda teenistustasu hulka tema valitud perioodil.
Pensioni ümberarvutamisel tuleb lähtuda ka valitud perioodil isikul olnud auastmest ja saadud auastmetasust. Kaitseväelasele hiljem omistatud kõrgem auaste ei saa mõjutada teenistustasu ümberarvutamist. Pensioni ümberarvutamisel pole võimalik arvestada ka KVTS §-s 156 sätestatud lisatasu väljateenitud aastate eest, kui sellise lisatasu maksmine polnud ette nähtud isiku poolt pensioni arvutamise aluseks valitud ajavahemikul.
Pensioni ümberarvutamiseks vajaliku teatise koostamisel tuleb lähtuda kaitseväelase auastmest tema valitud perioodil ning temale määratud ametikoha palgaastmest. Kui teenistustasu hulka, mis võetakse pensioni määramisel pensioni arvestamise aluseks, kuulub ka diferentseeritud palgaosa, siis teatisele üksnes palgamäära märkimine ilma ametipalga diferentseeritud osa näitamata ei võimalda adekvaatselt kajastada pensioni arvestamise aluseks võetavat teenistustasu.
|
| 3-3-1-19-07
|
Riigikohus |
05.06.2007 |
|
Riikliku pensionikindlustuse seadus liigitab Eestis omandatud pensionistaaži Eestis omandatud pensioniõiguslikuks staažiks ja Eestis omandatud pensionikindlustuse staažiks. Isikul tekib pensioniikka jõudmisel õigus vanaduspensionile, kui tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži, s.o vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži või vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži ja pensionikindlustusstaaži kokku või vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionikindlustusstaaži.
Riikliku pensionikindlustuse seadus ei sätesta võimalust arvata kohustusliku sõjaväeteenistuse aega endise NSVL sõjaväes väljaspool Eestit Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka. Tulenevalt RPKS § 28 lg 2 p-st 3 ja lg-st 4 saab aga nimetatud tegevusperioodi arvata pensioniõigusliku staaži hulka, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. RPKS § 28 lg 2 p 3 ja § 28 lg 4 alusel pensioniõigusliku staaži hulka arvatud aeg võetakse arvesse vanaduspensioni suuruse kindlaksmääramisel RPKS § 11 lg 1 alusel.
|
| 3-3-1-7-07
|
Riigikohus |
27.03.2007 |
|
Riikliku pensionikindlustuse seadus eristab enammakstud pensionisummade kinnipidamist ja tagasinõudmist ning pensioniameti ja pensionikomisjoni pädevust andes enammakstud pensionisumma tagastamiseks ettekirjutuse tegemiseks pädevuse pensioniametile mitte pensionikomisjonile. Kui pensionikomisjon on kohustanud pensionäri enammakstud pensionisumma tagasimaksmiseks, siis ta on ületanud seadusega ette nähtud pädevust. Haldusakt loetakse tühiseks vaid tingimusel, et haldusakt on ilmselgete puudustega (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrust nr 3-3-1-21-03). Pensionikomisjoni otsust, millega sisuliselt tehakse ettekirjutus enammakstud pensionisumma tagastamiseks, ei saa pidada tühiseks, kuid haldusakti andmine selleks mittepädeva organi poolt, toob kaasa pensionikomisjoni otsuse tühistamise.
Vaidlustatud pensionikomisjoni otsuse tegemise ajal kehtinud Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 47 lg 7 käsitles selgesõnaliselt olukorda, kus eelnevalt on otsustatud pensionist enammakstud summa kinnipidamine. Nimetatud säte ei ei reguleerinud otsesõnu olukorda, kus isikule oli makstud pensioni, kuigi ta töökoha vahetuse tulemusena oli õiguse pensioni saada ajutiselt kaotanud ning otsustust pensionist kinnipidamiseks polnud tema suhtes tehtud. Seadusandja on sellise tahte ka selgesõnaliselt sätestanud RPKS alates 20. novembrist 2006 kehtiva redaktsiooni § 48 lg-s 1.
Pensionikomisjoni otsuse tühistamine tema pädevuse puudumise tõttu ei välista, et pensioniamet pädeva haldusorganina vaatab uuesti läbi enammakstud pensionisummade tagasinõudmise küsimuse analüüsides eelnevalt, kas selleks on olemas kohane õiguslik alus. Seejuures tuleb HMS §-st 54 tulenevalt lähtuda haldusakti andmise ajal kehtivast õigusest.
|
| 3-3-1-41-04
|
Riigikohus |
11.11.2004 |
|
Ametihüvesid sätestavad seadused ei oma reeglina tagasiulatuvat jõudu. Ka PolTS § 211 reguleerib nende isikute sotsiaalseid tagatisi, kes olid sätte jõustumisel politseiteenistuses ning lahkuvad teenistusest pärast selle sätte jõustumist. Need isikud peavad vastama PolTS §-s 211 sätestatud tingimustele. Politseiteenistuse seaduses pole rakendussätet, mis annaks õiguse politseiametniku pensionile enne nimetatud seaduse jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikule, kes ei saa riiklikku pensioni.
Enne politseiametniku pensioni reguleerivate sätete jõustumist politseiteenistusest vabastatud 50 aastaste ja pensioni määramiseks nõutavat staaži omavate isikute ning pärast seda pensioni reguleerivate sätete jõustumist politseiteenistuses olevate 50 aastaseks saanud ning pensioni määramiseks nõutavat staaži omavate isikute erinev kohtlemine ei kujuta endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Politseiametniku pension sätestati selleks, et täita ametikohad politseiteenistuses võimekate ja hea ettevalmistusega ametnikega ning tagada teenistussuhete pikaajalisus. Isikute suhtes, kes vabastati politseiteenistusest enne politseiametniku pensioni kehtestamist, ei saaks pensioni määramine teenida neid eesmärke.
Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ei ole tegemist, kui enne politseiametniku pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutele määratud riiklik pension arvutatakse ümber politseiametniku pensioniks, kuid õigust politseiametniku pensioni määramisele ei teki nendel enne selle pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutel, kellele riiklikku pensioni pole määratud. Võimaluse andmine taotleda PolTS § 51 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul pensioni ümberarvutamist oli suunatud sellele, et võrdsustada politseiteenistusest eeskätt väljateenitud aastate pensionile läinud isikud isikutega, kes jäävad politseiametniku pensionile Politseiteenistuse seaduse kehtivuse ajal.
|
| 3-3-1-67-04
|
Riigikohus |
25.10.2004 |
|
Politseiprefektuuril ei ole politseiteenistuse staaži ja politseiametniku ametipalga kohta teatise väljastajana õigust otsustada selle üle, milline ametipalk peaks olema pensioni arvutamise aluseks. Kahtluse korral, millist ametipalka on võimalik pensioni arvutamise aluseks valida, peab teatisele märkima andmed nii isiku soovitud ametikoha ja sellele vastava ametipalga kui ka taotleja viimase politseiteenistuse ametikoha ja ametipalga kohta.
PolTS § 211 lg-tes 1 ja 2 ette nähtud valikuvõimalus politseiametniku pensioni arvutamise aluseks oleva ametipalga osas on kohaldatav ka varem määratud pensioni ümberarvutamisel politseiametniku pensioniks. Pensioni ümberarvutamise aluseks oleva ametipalga valikuks on põhimõtteliselt kolm võimalust: teenistuskäigus viimase ametikoha järgi või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud soodsaimast politseiametniku ametipalgast ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest või selle ametikoha ametipalga järgi, millelt isik läks pensionile.
|
| 3-3-1-19-04
|
Riigikohus |
06.05.2004 |
|
Haldusorgan ei riku võrdsuse põhimõtet, kui ta ei korda isiku kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul.
PolTS § 211 lg-test 1 ja 2 tuleneb isiku õigus valida periood, mille ametipalgast lähtutakse tema politseiametniku pensioni arvutamisel. Nimetatud sätetest ei tulene politseiasutuse kohustus ise sellist politseiametnikule soodsamat perioodi välja selgitada ega ka politseiasutuse õigust keelduda isiku poolt soovitud perioodi kohta teatise väljastamisest isegi juhul, kui isiku valik tundub olevat ebasoodne.
Haldusorgan peab oma tegevuses juhinduma seaduslikkuse põhimõttest. Politseiametniku pensioni määramiseks ja ümberarvutamiseks väljastatav vormikohane teatis peab sisaldama tõest ja seaduslikku informatsiooni. Haldusorganil (politseiasutusel) ei ole õigust märkida teatises politseiteenistuse staaži ja politseiametniku ametipalga kohta isiku taotlusel sellist perioodi või ametipalka, mis ei saa olla aluseks pensioni määramisel ja pensioni suuruse arvutamisel.
Teatises politseiametniku ametipalga suuruse märkimine ei loo veel isikule õigust saada politseiametniku pensioni sellest ametipalgast arvutatuna. Pensioniamet peab pensioni määramisel lähtuma kehtivast õigusest ja pensioni määramiseks esitatud dokumentide kogumist.
|
Facebook
Twitter