3-3-1-41-11
|
Riigikohus |
05.12.2011 |
|
Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga kohaldatavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellest ei saa aga järeldada, et kartserikaristusega koos määratud piiranguid pole võimalik vaidlustada pärast kartserikaristuse ärakandmist ja piirangute kohaldamise lõppemist.
Riigikohtu 22.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-3-1-62-10 ei peetud tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude lisamist võimalikuks kohtumenetluse igas staadiumis ja ilma ülejäänud menetlusosaliste nõusolekuta. Määruse põhjendustest on küll välja loetav seisukoht, mille järgi apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tühistamiskaebuse asendamine tuvastamiskaebusega, kuid kolleegium sellisel seisukohal siiski ei ole. Varasemas praktikas (haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 15) on väljendatud seisukohta, et tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmine on võimalik nii apellatsioonimenetluses kui ka kassatsioonimenetluses. Kolleegium jääb tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmise küsimuses oma varasema praktika juurde. Samuti jääb kolleegium seisukohale, et kohtumenetluse igas staadiumis ei saa tühistamisnõudele esitada alternatiivseid nõudeid, sh tuvastamisnõuet.
Riigikohtu 22.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-3-1-62-10 ei peetud tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude lisamist võimalikuks kohtumenetluse igas staadiumis ja ilma ülejäänud menetlusosaliste nõusolekuta. Määruse põhjendustest on küll välja loetav seisukoht, mille järgi apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tühistamiskaebuse asendamine tuvastamiskaebusega, kuid kolleegium sellisel seisukohal siiski ei ole.
Varasemas praktikas (haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 15) on väljendatud seisukohta, et tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmine on võimalik nii apellatsioonimenetluses kui ka kassatsioonimenetluses. Kolleegium jääb tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmise küsimuses oma varasema praktika juurde. Samuti jääb kolleegium seisukohale, et kohtumenetluse igas staadiumis ei saa tühistamisnõudele esitada alternatiivseid nõudeid, sh tuvastamisnõuet.
Kartseriga karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik.
Kartserikaristuse kandmise ajal VangS §-s 30 sätestatud õiguste piiramist on vaja karistamise käskkirjas ära nimetada ning piirangu rakendamist tuleb põhjendada. Kartseris lubatud kaupade ostmise piiramisel tuleb seda eraldi põhjendada. Kui piirangut ei kohaldata, siis ei tule VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata.
Kartserikaristuse määramine toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa VangS §-des 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 nimetatud võimaluste piiramise. Nende piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav ning nende äramärkimise korral ei too põhjenduste mitteesitamine kaasa piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt.
Kartserikaristuse kandmise ajal on VangS § 32 lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii VangS § 32 lg-t 5 kui ka VangS § 33.
|
| 3-3-1-51-11
|
Riigikohus |
07.11.2011 |
|
Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus. Teabenõudele vastamise korra sätestab avaliku teabe seadus. Teabevaldajal on muu hulgas kohustus tagada juurdepääs nendele dokumentidele, millele teabenõudja juurdepääsu taotleb ja millele teabenõudjal on juurdepääsuõigus, pidada arvestust oma valduses olevate dokumentide üle ja abistada teabenõudjat. Teabenõudjal on õigus esitada teabevaldajale kirjalik teabenõue ja teabenõue tuleb täita soovitud viisil mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Teabevaldaja võib keelduda teabenõude täitmisest, kui ta ei valda taotletavat teavet. Korduvate teabenõuete puhul võib teabenõude täitmisest keelduda, kui samale teabenõudele on taotletav teave juba antud ja teabenõudja ei põhjenda vajadust saada teavet teist korda. Ka teabenõude täitmisest keeldumine tuleb koos põhjendustega teabenõudjale teatavaks teha viie tööpäeva jooksul.
Kahe teabenõude esitamine ei saa takistada vangla julgeoleku tagamist. Teabenõuetele vastamine on vangla jaoks avaliku teabe seadusest tulenev kohustus. Kui vanglal nõutavat teavet ei olnud, oleks ta võinud teabenõude täitmisest keelduda. Samuti oleks vangla võinud keelduda korduva teabenõude täitmisest. Teabenõudele vastamine kuulub vanglaametniku põhitööülesannete hulka.
Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada distsiplinaarsüüteo toimepanemine ning vastava teokoosseisu täitmine. Kinnipeetava poolt kahe teabenõude esitamine ei saa takistada vangla julgeoleku tagamist ega vanglaametnike kohustuste täitmist. Teabenõuetele vastamine on vangla jaoks avaliku teabe seadusest tulenev kohustus. Kui vanglal nõutavat teavet ei olnud, oleks ta võinud teabenõude täitmisest keelduda. Samuti oleks vangla võinud keelduda korduva teabenõude täitmisest. Teabenõudele vastamine kuulub vanglaametniku põhitööülesannete hulka. Kui vanglaametnik pidi teabenõude täitmiseks otsima nõutavat dokumenti korduvalt ja see nõudis lisaaega, siis võib olla tegemist dokumentide haldamise (arvestuse) puudustega, kuid tegemist ei ole kinnipeetava poolt vangla töö takistamisega.
Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus. Teabenõudele vastamise korra sätestab avaliku teabe seadus.
Kinnipeetava poolt kahe teabenõude esitamine ei saa takistada vangla julgeoleku tagamist. Teabenõuetele vastamine on vangla jaoks avaliku teabe seadusest tulenev kohustus. Kui vanglal nõutavat teavet ei olnud, oleks ta võinud teabenõude täitmisest keelduda. Samuti oleks vangla võinud keelduda korduva teabenõude täitmisest. Teabenõudele vastamine kuulub vanglaametniku põhitööülesannete hulka.
|
| 3-3-1-56-10
|
Riigikohus |
21.10.2010 |
|
Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt ei ole menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine üldjuhul lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5). Siiski on leitud (vt eelkõige Riigikohtu 21.06.2010 otsust haldusasjas nr 3-3-1-39-10 ja selles viidatud lahendeid), et menetlustoimingu vaidlustamine on siiski lubatav seaduses otsesõnu sätestatud juhtudel. Samuti on see erandlikult õigustatud protsessiökonoomia põhimõttest lähtuvalt, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (vt Riigikohtu 24.10.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-51-07 p-i 10).
Distsiplinaarasja menetleja taandamiseks esitatud taotluse lahendamine on üks distsiplinaarmenetluse toimingutest. Karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. Seetõttu ei kujuta menetleja taandamisest keeldumine endast menetlustoimingut, mis isegi selle õigusvastasuse korral mõjutaks vääramatult menetluse lõpptulemust. Menetlusliku rikkumise puhul taandamisavalduse lahendamisel on tõhus õiguskaitse tagatud karistuse määramise käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamise raames.
Distsiplinaarasja menetleja taandamiseks esitatud taotluse lahendamine on üks distsiplinaarmenetluse toimingutest. Karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. Seetõttu ei kujuta menetleja taandamisest keeldumine endast menetlustoimingut, mis isegi selle õigusvastasuse korral mõjutaks vääramatult menetluse lõpptulemust. Menetlusliku rikkumise puhul taandamisavalduse lahendamisel on tõhus õiguskaitse tagatud karistuse määramise käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamise raames.
Vt kohtuasja nr 3-3-1-24-10 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-3-10
|
Riigikohus |
20.09.2010 |
|
Riigikohus on 15.03.2010. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09 muutnud oma seisukohti kinnipeetavate õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise kohta. Haldusasja nr 3-3-1-14-06 otsuse p-s 12 on halduskolleegium asunud seisukohale, et kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium on oma varasemat seisukohta muutnud. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
Ei saa teha järeldust, et õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikud alused üldse puuduksid. kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
Riigikohus on 15.03.2010. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09 muutnud oma seisukohti kinnipeetavate õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise kohta. Haldusasja nr 3-3-1-14-06 otsuse p-s 12 on halduskolleegium asunud seisukohale, et kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium on oma varasemat seisukohta muutnud. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
Ei saa teha järeldust, et õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikud alused üldse puuduksid. Kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine kujutab endast niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis.
|
| 3-3-1-24-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
VSE § 64¹ p 1 on põhiseadusega kooskõlas. VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud esemete keelamisel, millega saab või võib tekitada vigastusi, on legitiimne eesmärk, milleks on kaitsta vanglas viibivate isikute ja vangla julgeolekut. Kuna VSE § 64¹ p-i 1 osas on seadusandja kehtestanud hindamisruumi, siis ei ole selles asjas vajalik täiendavat põhiseadusele vastavuse testi läbi viia.
VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu on distsiplinaarkorras karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toimepandud süütegu.
Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.
Põhjendatud huvina on käsitletav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt nt Riigikohtu 25.02.2010 otsust asjas nr 3-3-1-100-09 ning 21.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-88-08). Riigikohus jääb nimetatud otsustes preventiivse huvi osas esitatud seisukohtade juurde ja ei pea põhjendatuks oma varasemaid seisukohti muuta.
VSE § 64¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Seetõttu ei ole mitte iga VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud ese kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes sellised, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Järelikult tuleb vanglal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud eseme omadused ning andes hinnangu, kas leitud esemega saab või on võimalik tekitada endale või teistele isikutele vigastusi. Eseme ohtlikkuse hindamisel ning VSE § 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum.
Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.
Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.
|
| 3-3-1-93-09
|
Riigikohus |
15.03.2010 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium muudab Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium leiab, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav. Euroopa Inimõiguste Kohu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine. Samas on rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu.
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium muudab Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium leiab, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav.
Euroopa Inimõiguste Kohu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine. Samas on rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu.
Kahju hüvitamise eesmärgiks on isikule tekitatud kahju heastamine. Sellest, kas vangla tegutses kinnipeetavat alusetult kartseris hoides tahtlikult või hooletult, ei sõltu tekitatud kahju suurus. Seetõttu ei ole alust vähendada hüvitist põhjusel, et vangla oli õigusvastaselt käitudes üksnes hooletu ega tegutsenud tahtlusega kinnipeetava õigusi rikkuda. Süü puudumise tõttu on kinnipeetava paigutamine kartserisse õigusvastane kogu ulatuses. Süüd välistavate asjaolude arvestamine karistuse määramisel ei muuda õigusvastast karistust mingis osas õiguspäraseks. Seetõttu ei saa süüd välistavate asjaoludega õigustada kinnipeetavale kahju tekitamist ega kahju täies ulatuses hüvitamist ebaõiglaseks pidada.
Õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Selline hüvitise määr on kooskõlas ka varasema praktikaga (vt Riigikohtu 28.03.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-14-06 p-i 14).
Süü puudumise tõttu on kinnipeetava paigutamine kartserisse õigusvastane kogu ulatuses. Süüd välistavate asjaolude arvestamine karistuse määramisel ei muuda õigusvastast karistust mingis osas õiguspäraseks. Seetõttu ei saa süüd välistavate asjaoludega õigustada kinnipeetavale kahju tekitamist ega kahju täies ulatuses hüvitamist ebaõiglaseks pidada.
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium muudab Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium leiab, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
|
| 3-3-1-100-09
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa Riigikohus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata.
Isiku põhjendatud huvi ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele on tegemist alusega kaebuse menetlemiseks. Õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus.
Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastavalt VangS § 63 lg-le 3 võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.
|
| 3-3-1-91-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb arvestada, et talle peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.
|
| 3-3-1-92-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on vajalik hinnata kaebuse perspektiivikust. Seejuures ei ole õige piirduda esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel antud hinnanguga, vaid perspektiivikuse hindamise juurde tuleb veelkord tagasi tulla. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkus tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (vt Riigikohtu 21.12. 2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 22.11.2004 määrust haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamise ajal.
Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.
Kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu ( vt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p-i 11).
Riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on vajalik hinnata kaebuse perspektiivikust. Seejuures ei ole õige piirduda esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel antud hinnanguga, vaid perspektiivikuse hindamise juurde tuleb veelkord tagasi tulla. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkus tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (vt Riigikohtu 21.12. 2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 22.11.2004 määrust haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamise ajal.
Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.
|
| 3-3-1-89-07
|
Riigikohus |
14.12.2007 |
|
Ametniku või töötaja ning kinnipeetava õiguslikud positsioonid on niivõrd erinevad, et kinnipeetava puhul ei ole võimalik analoogia alusel kohaldada ATS § 87 ning TDVS § 6 lg-t 1. Tegemist ei ole sarnaseid õigussuhteid reguleerivate õigusnormidega. Kui distsiplinaarrikkumine oli toimunud enne VangS § 64 lg-st 41 kehtimahakkamist 1. veebruaril 2007, siis ei saa nimetatud sättest lähtuda. Siiski pidi distsiplinaarkaristuse määramine kinnipeetavatele ka enne 1. veebruari 2007 toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes ühekuulisest tähtajast TDVS § 6 lg 1 eeskujul, vaid see oleneb konkreetsetest faktilistest asjaoludest.
|
| 3-3-1-55-07
|
Riigikohus |
21.11.2007 |
|
Kinnipeetava staatusest ei tulene automaatselt maksejõuetust ning arvestada tuleb ka kinnipeetava valikuid tema isikuarvel oleva kasutamiseks ettenähtud raha kulutamisel. Samas ei saa maksejõuetuse hindamisel lähtuda vaid isikuarve käibest, sest kinnipeetaval võib olla selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad, näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine, ümbrike ja postmarkide ostmine. Samuti ei saa lähtuda isikuarve väljavõttel kajastatud kreeditjäägist, sest vabanemistoetusena hoiustatavat summat ei saa kinnipeetav kasutada, kuna see makstakse välja alles kinnipeetava vabastamisel (VangS § 75 lg 4).
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kinnipeetava poolt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus vaidlustamist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kinnipeetava poolt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus vaidlustamist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusi ainult õigusaktide süülise rikkumise eest, mis tuleb vanglal tuvastada. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta.
|
| 3-3-1-2-06
|
Riigikohus |
22.03.2006 |
|
Isiku kohustus kanda distsiplinaarkaristuse kohaldamisest tulenevaid piiranguid kehtib üksnes siis, kui karistus on määratud ja seda kantakse seaduses sätestatud alustel ning korras. Ka kinnipeetavale kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav.
Vastavalt Vangistusseaduse § 63 lg-le 1 on kinnipeetava kartserisse paigutamine kõige rangem distsiplinaarmeede. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel.
Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Kinnipeetavale kohaldatava distsiplinaarkaristuse kandmise tingimused peavad olema piisavalt sätestatud ning neid nõudeid tuleb järgida.
Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).
Vanglas, sealhulgas ka kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.
Kohus tuvastab uurimisprintsiipi järgides kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise. Seejuures peab kohus arvestama isiku tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks.
Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Kinnipeetavale kohaldatava distsiplinaarkaristuse kandmise tingimused peavad olema piisavalt sätestatud ning neid nõudeid tuleb järgida. Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav.
Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).
Vanglas, sealhulgas ka kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.
|
Facebook
Twitter