https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 35| Näitan: 21 - 35

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-22-13 PDF Riigikohus 19.06.2013

Käesolevas asjas vaidlusaluste tegude toimepanemise ajal kehtinud PvTS §-dest 68 ja 38 tulenevalt kujutas KVS § 27 lg-s 3 ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangute rikkumine endast ka distsiplinaarsüütegu. Isiku teenistusest vabastamise ajal kehtinud PPVS §-des 86 ja 68 oli sätestatud samasisuline regulatsioon, kuid PPVS § 88 p 5 järgi oli sellel ajal politseiametnikule määratavaks distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATSvr § 118 alusel. PPVS § 88 p 5 ega ATSvr § 118 ei teinud viidet KVS § 27 lg-le 3. Seetõttu ei olnud teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel distsiplinaarkaristus, vaid eriseadusega sätestatud teenistusest vabastamise täiendav alus, mida sai kohaldada väärteo toimepanemise korral. Seetõttu teenistusest vabastamisel etteheidetav distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud tähtaegade järgimata jätmine.


Isik vabastati teenistusest 1. aprillini 2013 kehtinud KVS § 27 lg 3 alusel. Alates 1. aprillist 2013 kehtib 6. juunil 2012 vastu võetud korruptsioonivastane seadus, mis teenistusest vabastamise alust ei sätesta. Isiku teenistusest vabastamist KVS 27 lg 3 alusel ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kohtumenetluse ajal jõustunud uus korruptsioonivastane seadus ei sätesta korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest teenistusest vabastamise alust. Kohus peab lähtuma kehtivast seadusest ning seaduse muutumine kohtumenetluse ajal ei too tingimata kaasa teenistusse ennistamist. 1. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal esitatud teenistusse ennistamise taotlust on võimalik rahuldada ka uue avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal, kuigi uus seadus ei näe üldjuhul ette teenistusse ennistamise nõudeõigust (otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-13, p 17).


Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei vabastanud kaebajat kohe pärast väärteootsuse koostamist. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel kujutab endast teenistusest vabastamist seoses väärteo toimepanemisega. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel enne väärteootsuse jõustumist olnuks vastuolus väärteomenetluse seadustiku §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooniga, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud.

3-3-1-92-10 PDF Riigikohus 09.03.2011

TTTS § 6 lg 5 p 3 koostoimes § 7 lg 1 p-ga 3 on selged ja üheselt mõistetavad normid, mille keeleline tõlgendamine ei anna Töötukassale kaalumisruumi. Isiku astumisel avalikku teenistusse on isiku töötuna arveloleku lõpetamise eeldused täidetud. Töötukassal puudub võimalus arvestada konkreetse teenistussuhte iseloomu või kestust, samuti asjaolu, kas teenistuse eest saadav tasu on püsiv või ühekordne. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks eraldi reguleerida reservväelaste õppekogunemisele siirduvate töötute töötuna arveloleku jätkamise küsimust ega näha ette lühiajalise teenistuse puhuks töötuna arveloleku peatumise võimalust.


Avalik teenistuja on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Reservväelasele makstakse õppekogunemisest osavõtu aja eest tema ametikohale vastavat kaadrikaitseväelase palgataseme keskmist ja auastmetasu. Kaitseliidu tegevliikmel, kes on kutsutud kaitseväe reservväelastega ühisele õppekogunemisele, on õigus saada hüvitust reservväelastega võrdses ulatuses. Kuigi Kaitseliidu seaduses kasutatakse mõistet "hüvitus", ei erine Kaitseliidu liikmele makstav tasu olemuselt ülejäänud reservväelastele makstavast tasust. Kuna õppekogunemisel viibiva ja tasu saava isiku kohta puudub sotsiaalmaksu seaduses eriregulatsiooni, siis tuleb reservväelasele makstavat tasu käsitada palgana või palgaga võrdsustatud tasuna. Seega on reservväelase õppekogunemisel viibimine avalik teenistus, sest tegemist on palgalise tegevusega, mis on ATS § 4 lg 1 järgi üks avaliku teenistuse olemuslikke tunnuseid.


Kui töötuna arvelolek on lõpetatud isiku avalikku teenistusse asumise tõttu, kuulub kohaldamisele TTTS § 33 p 4. Isiku puhul, kelle töötuna arvelolek on lõpetatud, ei ole kohaldatavad töötutoetuse maksmise peatamise alused.

Töötuna arveloleku lõppemist või tööturutoetuse saamise õiguse lõppemist tingivatest asjaoludest mitteteatamine ei ole töötuna arveloleku ega töötutoetuse maksmise lõpetamise aluseks. Tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral on Töötukassal võimalus nõuda tagasi alusetult makstud summad.

3-3-1-46-09 PDF Riigikohus 17.06.2009

Seadusandja on nii kuni 1. detsembrini 2000 kehtinud täitevametnike teenistusmäärustikuga kui ka kehtiva VangS § 114 p-ga 2 kehtestanud nõude, et vanglateenistusse asuv isik ei tohi olla karistatud tahtlikult toimepandud teo eest ja paneb vanglale kohustuse seda nõuet järgida. Ka avaliku teenistuse seadus eristab teenistusse võtmise nõuete kehtestamisel mõisteid "karistatud" ja "karistatus", välistades juurdepääsu avalikku teenistusse isikule, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest ning isikule, keda on karistatud haldus- või kriminaalkorras korruptiivse teo eest. Vangistuse täideviimise eesmärke ja vanglateenistuse eripära arvestades on vanglateenistusse võtmiseks üldisest avalikust teenistusest rangemate nõuete kehtestamine põhjendatud ja eesmärgipärane.

Kui vanglateenistuses oleva isiku kohta ilmneb, et ta ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, sest teda on karistatud tahtlikult toimepandud teo eest, kuid tema karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi, siis puudub praeguses õiguslikus olukorras asutusel võimalus temaga teenistussuhet lõpetada, sest kehtiv õigus ei võimalda õiguspäraselt välja selgitada karistamise fakti. Riigikohtu 16.10.2006 otsusest asjas nr 3-3-1-53-06 järeldub, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui akti andmist otsustav isik on karistusregistri seaduse järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus tööandja kasutab karistusregistri arhiivi andmeid, mida KarRS § 22 lg 1 alusel on selleks õigustatud isikud saanud muul eesmärgil (vt ka Riigikohtu 10.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-56-03 p-e 18 ja 19 ning 11.10.2001 otsust asjas nr 3-4-1-7-01).


Kui vanglateenistuses oleva isiku kohta ilmneb, et ta ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, sest teda on karistatud tahtlikult toimepandud teo eest, kuid tema karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi, siis puudub praeguses õiguslikus olukorras asutusel võimalus temaga teenistussuhet lõpetada, sest kehtiv õigus ei võimalda õiguspäraselt välja selgitada karistamise fakti.

3-3-1-8-09 PDF Riigikohus 13.04.2009

Käesoleval juhul ei oleks saanud välisriigis õppimist lugeda erandlikuks asjaoluks KVTS § 41 lg 5 p 3 (4. augustil 2006 kehtinud redaktsioonis) mõttes, kuid mitme teguri kokkulangemise tulemusel võis see siiski ajapikenduse andmise üle otsustamisel muutuda erandlikuks asjaoluks. Üheks teguriks oli KVTS § 55 lg 4 regulatsioon, mille kohaselt õppeasutuses õppivale isikule säilitati õppekoht teenistuse ajaks. Selleks, et otsustada taotluse üle ajapikenduse saamiseks erandlikel asjaoludel, oleks tulnud välja uurida, kas õppekoht välisriigis säilitatakse või ei säilitata.

3-3-1-83-08 PDF Riigikohus 18.12.2008

TDS § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3 on erinormideks HMS § 54 ja § 56 lg 3 suhtes. Nendest sätetest tuleneb piiratud ulatusega kohtulik kontroll distsiplinaarvõimu teostamise üle. See tähendab, et kui kohaldatud distsiplinaarkaristus pole ilmses vastuolus süüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega, siis ei saa kohus karistamise käskkirja tühistada ainuüksi sel põhjusel, et ametniku eelnevat teenistust pole karistamisel arvesse võetud või on kaalutud ebapiisavalt. Kui tegemist on raske süüteoga, siis ei saa olla süüteoga ilmses vastuolus olla ka varem eeskujulikult käitunud ametnikule määratud karistus, mis on seadusega sätestatud karistustest kergeim.


Poole seletus, mis pole antud vande all, pole tsiviilkohtumenetluses tõend. TsMS 28. ptk järgi on tõendiks vaid poole vande all antud seletus. HKMS § 17 lg 3 kolmandast lausest tulenevalt kohaldatakse omaksvõtu puhul samas lõikes reguleerimata küsimuses TsMS §-s 231 sätestatut.


Politseiteenistuse seadus ei sätesta nõudeid, millele peab vastama distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri, samuti nõudeid, millele peab vastama valitud karistus. Politseiteenistuse seadus viitab nii haldusmenetluse seadusele kui ka avaliku teenistuse seadusele. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on kaalutlusvigadeta. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. ATS § 87 sätestab, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse teatud sätteid. Ametnike, sh politseiametnike suhtes kohaldamisele kuuluvateks säteteks on ka TDS § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3.

3-3-1-26-08 PDF Riigikohus 13.11.2008

KVTS § 164 lg-ga 9 ei ole kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse regulatsioonist erinevat korda. KVTS § 164 tervikuna reguleerib eelkõige kaitseväelase hukkumise ja töövõimetuse korral teenistusülesannete täitmise tõttu makstava toetuse taotlemise aluseid. KVTS § 164 lg 9 sõnastus on mõnevõrra eksitav, viidates olukordadele, mida ei loeta teenistusülesannete täitmiseks kogu kaitseväeteenistuse seaduse mõistes. Viidatud sätte eesmärgiks on KVTS § 164 lg 1 regulatsiooni täpsustamine. Tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt lähtuda teenistusülesannete täitmise faktist. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti andmise hetkel kehtinud TTOS § 22 lg 1 sõnastusest nähtub, et tööõnnetuseks saab kvalifitseerida ka muul tööandja huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusjuhtumit. Tegemist on erialusega ning see ei pruugi olla otseselt seotud teenistusülesannete täitmise faktiga. Koosmõjus KVTS § 164 lg-s 9 määratletud tingimustega tuleb tööõnnetuse uurimisel hinnata, kas on täidetud TTOS § 22 lg-s 1 toodud tööõnnetuse legaaldefinitsiooni tingimused.


Üksnes kaebajal on õigus valida, milline õiguskaitsevahend on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust ning kui kaebaja kohtu pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi (vt Riigikohtu 03.04.2007 otsust asjas nr 3-3-1-6-05). HKMS § 19 lg-te 8 ja 9 senise tõlgendamise praktika rakendatav ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele ülemineku osas, sest ka kaebuse liigi muutmisel tuvastamiskaebusest tühistamiskaebuseks võivad kaasneda kaebajale negatiivsed tagajärjed, nt lühem kaebetähtaeg. Seetõttu on ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele üleminekuks samuti vajalik kaebaja (ja teiste menetlusosaliste) nõusolek, mis tagab menetlusosalistele võimaluse ette näha kohtu võimalikku käitumist. Kui kaebuse esitaja palub kohtul kaebust muuta, kuid teised menetlusosalised selleks nõusolekut ei anna, võib kohus HKMS § 19 lg 8 alusel kaebust muuta, kui kohus peab kaebuse muutmist siiski otstarbekaks. Kohus peab kaebuse liigi muutmise otstarbekust sellisel juhul ka põhjendama.


Selles ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-8-04 p 24 ja 16.10.2002 otsuse asjas nr 3-3-1-41-02 p 15). Seetõttu on ringkonnakohus õigustatud käsitlema ka põhjendatud huvi kui asja lahendamise protsessuaalset külge, selgitamaks välja, kas esitatud kaebus viib sihile või mitte.


Õnnetusjuhtumi kohta akti koostamine ei ole vaid menetlustoiming, millega tehakse kindlaks faktilised asjaolud ning millele tuginedes koostatakse hiljem õiguslikke tagajärgi kaasa toov otsus. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktis annab tööandja hinnangu õnnetusjuhtumile ning esitab tööõnnetuse toimumise osas lõppjärelduse. Haigekassale ei ole ravikindlustuse seaduse ega Hüvitise määramise korraga antud pädevust tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise fakti ümber hinnata. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportiga otsustatakse üldiselt lõplikult, kas õnnetusjuhtum oli käsitatav tööõnnetusena või mitte. Seetõttu mõjutab isiku õigusi otseselt see, kuidas õnnetust käsitatakse.

Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.


Eesti Haigekassale saadetud teatis tööõnnetuse toimumisest ning samuti annulleerimise teatis ei ole haldusakt. Tööandja edastatud teatised on teabetoimingud, mis ei too iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Teatis iseseisvalt ei saa rikkuda isiku õigusi.


Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.

Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.


Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist. Seega võib haldusakti kehtivus ära langeda vaid mõne eeltoodud tingimuse esinemisel.

3-3-1-65-08 PDF Riigikohus 06.11.2008

Tööandjal ei ole töölepingu peatumise ajal võimalik töötaja süüteo asjaolusid välja selgitada ega talle distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu tuleb TDVS § 6 lg-t 3 mõista selliselt, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ei saa edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Vastupidise tõlgenduse puhul võib distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg paratamatult lüheneda ning töötaja võib vabaneda distsiplinaarkaristusest asjaolude tõttu, mis ei sõltu tööandjast, vaid mille tekkimises võib töötaja ise süüdi olla (vt Riigikohtu 19.12.2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-110-03). Vastavalt ATS §-le 87 tuleb ka avaliku teenistuse ja politseiteenistuse kui selle ühe alaliigi puhul distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse hindamisel lähtuda sellest seisukohast.

Distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega arvutatakse TDVS § 6 lg 1 järgi päevast, mil süüteost sai teada mis tahes ülemus, kellele töötaja tööalaselt allub, sh ka vahetu ülemus. Selle tähtaja kulgema hakkamise seisukohalt ei ole oluline, kas süüteost teadasaanud ülemusel on distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Samuti ei ole oluline, kas ülemus mõistis, et tegu on õiguserikkumisega.

3-3-1-24-08 PDF Riigikohus 27.05.2008

KVTS § 164 lg 1 sõnastuse järgi tekib teenistusülesannete täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase lastel, vanematel ja lesel õigus toetusele sõltumata sellest, kas neil Perekonnaseaduse järgi oli õigus saada hukkunult ülalpidamist. Teistel isikutel tekib KVTS § 164 lg 1 sõnastuse järgi õigus toetusele, kui nad olid Perekonnaseaduse alusel hukkunu ülalpidamisel. KVTS § 164 lg 1 sõnastus on sellisena selge ja ühemõtteline. Toetuste kehtestamise valdkonnas seadusandjale kuuluva ulatusliku otsustusruumi piiresse jääb KVTS § 164 lg 1 grammatilise tõlgenduse abil saadud tulemus, mille järgi hukkunud kaitseväelase täisealised lapsed saavad toetust sõltumata sellest, kas nad olid hukkunu ülalpidamisel.

3-3-1-66-07 PDF Riigikohus 15.11.2007

Kaitseväelase teenistustasu komponendiks oleva ametipalgana tuleb käsitada palgamäära, mis võib seisneda konkreetselt kehtestatud summas või ka diferentseeritud rahasummas. See seisukoht tuleneb ka avaliku teenistuse seaduse § 81 lg-test 2 ja 3, millest lähtuti enne kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse jõustumist ka kaitseväelaste teenistuse tasustamisel.

Ametikoha auaste on vaid tunnus, mille alusel määratakse kindlaks konkreetse ametikoha palgaaste. Isikule ametipalga maksmise aluseks on tema teenistus konkreetse asutuse koosseisus oleval ametikohal. Ametikoha auaste ei ole samastatav isiku personaalse auastmega.


Kaadrikaitseväelase pensioni ümberarvutamisel tuleb lähtuda tema personaalse teenistustasu koosseisust perioodil, mille ta on valinud pensioni arvestamise aluseks. Selle teenistustasu hulka kuuluvad need teenistustasu komponendid, mida valitud perioodil isikule maksti. Neid komponente tuleb arvesse võtta ka juhul, kui nende maksmine on lõpetatud pensioni arvutamise või ümberarvutamise ajaks. Arvesse ei saa võtta komponente, mis on sarnasel ametikohal teeninud või teeniva isiku teenistustasu hulka kuulunud mõnel muul perioodil (näiteks pensioni määramise või ümberarvutamise ajal), kuid ei kuulunud pensioni ümberarvutamist taotleva isiku enda teenistustasu hulka tema valitud perioodil.

Pensioni ümberarvutamisel tuleb lähtuda ka valitud perioodil isikul olnud auastmest ja saadud auastmetasust. Kaitseväelasele hiljem omistatud kõrgem auaste ei saa mõjutada teenistustasu ümberarvutamist. Pensioni ümberarvutamisel pole võimalik arvestada ka KVTS §-s 156 sätestatud lisatasu väljateenitud aastate eest, kui sellise lisatasu maksmine polnud ette nähtud isiku poolt pensioni arvutamise aluseks valitud ajavahemikul.

Pensioni ümberarvutamiseks vajaliku teatise koostamisel tuleb lähtuda kaitseväelase auastmest tema valitud perioodil ning temale määratud ametikoha palgaastmest. Kui teenistustasu hulka, mis võetakse pensioni määramisel pensioni arvestamise aluseks, kuulub ka diferentseeritud palgaosa, siis teatisele üksnes palgamäära märkimine ilma ametipalga diferentseeritud osa näitamata ei võimalda adekvaatselt kajastada pensioni arvestamise aluseks võetavat teenistustasu.

3-3-1-79-06 PDF Riigikohus 20.12.2006

Politseiteenistuse spetsiifikat arvestades saab olenevalt teo toimepanemise asjaoludest politseiametniku väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes lugeda leitud vara politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3, ATS § 87, TDVS § 8 ja HMS § 54.

Distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest ei saa põhjendada andmetega politseiametnikule sobimatu käitumise kohta olukorras, kus politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama prefektuur on seisukohal, et politseiametnik võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna. Üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav erinevate õiguserikkumistena, kuid ühe ja sama teona ei saa käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.

3-3-1-30-06 PDF Riigikohus 29.05.2006

Tegevteenistuses olnud kaitseväelase hukkumist õppuste käigus saab teatud konkreetsetel asjaoludel käsitleda hukkumisena teenistusülesannete täitmise tõttu ka juhul, kui tema osavõtt õppustest on jäetud nõuetekohaselt vormistamata. Kui kaadrikaitseväelane pidi alluma õppustel antavatele käskudele ning tegutses selleks, et õppustel osaleda, ei ole oluline, et grupp komplekteeriti lennuklubi kaudu. Oluline on, et õppustel osalenud grupp komplekteeriti õppuste korraldaja teadmisel. See võimaldab järeldada, et kaitseväelane hukkus õppuste korraldajate teadmisel endale vabatahtlikult võetud teenistusülesannete täitmise tõttu.

3-3-1-26-05 PDF Riigikohus 20.06.2005

Kaitseväe lepingulisele tegevteenistusele ei ole kohaldatav tööõiguse regulatsioon ning kaitseväe tegevteenistuse lepingu lõpetamise vormistamise käskkirjale ei laiene Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud vormistamisnõuded. Käskkirja õiguspärasust, millega tegevteenistuse lepingu lõpetamine otsustatakse, tuleb hinnata haldusaktidele üldisemalt kehtestatud vorminõudeid ja haldusõiguse üldpõhimõtteid arvestades.


Kaitseväelase tegevteenistuse lepingu lõpetamist võib küll pidada karistuslikuks meetmeks, kuid mitte distsiplinaarkaristuseks distsiplinaarvastutust sätestava regulatsiooni tähenduses. Käesolevas asjas ei tähendanud kaitseväelase tegevteenistuse lepingu lõpetamine sama distsiplinaarsüüteo eest teistkordset distsiplinaarkaristuse määramist.

Kuigi Põhiseadus ei näe sõnaselgelt ette sõjaväelise auastme äravõtmist, hõlmab Vabariigi Presidendi PS § 78 p-st 15 tulenev pädevus ka auastmete äravõtmise, kuid see otsustus ei tohi olla aga meelevaldne. Kui auastme äravõtmisele eelnenud teenistusvahekorra lõpetamine on isiku süülise käitumise tõttu õiguspärane, ei ole käskkiri auastme äravõtmise kohta meelevaldne ega õigusvastane.

3-3-1-38-04 PDF Riigikohus 20.10.2004
VVS

Riigi- ja kohalike omavalitsuse asutuste üle teenistusliku järelevalve teostamine ei välista riiklikku järelevalvet Andmekaitse Inspektsiooni poolt. Teenistusliku järelevalve teostamine on kõrgemalseisvate organite või asutuste üldine õiguslik kohustus, mille õiguslikud alused on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses. Avaliku teabe seadus detailiseerib teenistusliku järelevalve korraldust avaliku teabe valdkonnas.


    Kehtetu:

AvTS ei näe ette teabevaldaja poolt Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaide esitamise võimalust ettekirjutusele, mille Andmekaitse Inspektsioon on teinud järelevalve käigus. Avaliku teabe seaduses asjakohase sätte puudumine iseendast ei välista teabevaldaja poolt vaide esitamise võimalust Haldusmenetluse seaduse alusel. Vaidemenetlust välistavad sätted võivad aga sisalduda teistes õigusaktides.


HKMS § 3 lg 2 sisaldab halduskohtu pädevust piiravat normi, mille kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuna Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 101 on sätestatud erikord riigiasutuste vaheliste õigusvaidluste lahendamiseks, ei ole sellised vaidlused halduskohtu pädevuses.

VVS § 101 lg-s 3 sätestatud õigusvaidluste lahendamise kord hõlmab ka neid juhtumeid, kus vaidlus tekib valitsusasutuste vahel riikliku järelevalve menetluses. VVS § 101 lg 3 eesmärgiks on välistada olemuslikult haldusesiseste subordinatsioonisuhete, samuti haldussüsteemi siseste järelevalvesuhete vaidlustatavus halduskohtus. AvTS § 53 lg-s 1 sisalduv osundus teabevaldaja kohtulikule kaebeõigusele Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutusele ei ole, arvestades VVS § 101 lg-t 3, laiendatav juhtudele, kui teabevaldajaks on riigiasutus.

3-3-1-50-01 PDF Riigikohus 27.11.2001

HKMS § 17 on kohaldatav ainult sellistes asjades tehtud jõustunud kohtuotsuste puhul, millest on osa võtnud samad protsessiosalised. Samadeks protsessiosalisteks HKMS § 17 mõttes tuleb pidada isikuid, kes faktiliselt kohtumenetluses osalesid, samuti isikuid, keda kohtuistungile kutsuti, kuid kes seal ei viibinud. Samadeks protsessiosalisteks pole aga isikud, kes oleksid küll pidanud protsessis osalema, kuid kelle kohus on kohtumenetluse norme eirates jätnud kaasamata. Kui haldusõiguserikkumise asja kohtumenetluses, milles on jõustunud kohtuotsus, ja menetletavas haldusasjas ei ole protsessiosalised samad, ei ole halduskohus menetletava haldusasja arutamisel seotud asjaoludega, mis tuvastati kohtu poolt haldusõiguserikkumise asja arutamisel ilma ühe protsessiosalise (kannatanu) osavõtuta.


Kaitseväe tegevteenistuse lepingus sätestatud teenistusülesannetena peetakse silmas kaitseväelase kõiki teenistuskohustusi. Kaitseväeteenistust reguleerivate aktide mõttes hõlmab väärika käitumise kohustus ka üldtunnustatud kõlblusnormide järgimise. Varguse puhul on vaieldamatult tegemist üldtunnustatud kõlblusnormi rikkumisega, seega kaitseväelase kohustuste hulka kuuluva väärika käitumise kohustuse rikkumisega.

3-3-1-14-00 PDF Riigikohus 22.05.2000

Nagu iga haldusotsustus, nii tuleb ka prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni otsus teha seaduse alusel ja täitmiseks ning see peab olema kontrollitav. Komisjoni tegevus on siis õiguspärane, kui see toimub seaduse mõtte ja eesmärgi kohaselt, mis peab väljenduma ka haldusakti või toimingu põhjendustes.

Haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on õigusevastane juba seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldus-akt antud.


Prokuröri sõltumatuse kindlustab lisaks seaduses sõnaselgelt sätestatud tagatistele seaduse järgimine prokuröride teenistussuhete korraldamisel, sealhulgas ametisse nimetamisel ja teenistusest vabastamisel seaduses sätestatud alustel, tingimustel ja korras, mis välistaks haldusorgani omavoli.


ATS §-st 116 lg. 3 ja ProkS §-st 53 lg. 6 ei tulene ametiasutusele kohustust pakkuda isikule kõiki olemasolevaid vabu ametikohti. Nende sätete eesmärgiks on aga vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. Sellest eesmärgist tulenevalt ei tohi teise ametikoha pakkumine olla formaalne. Pakkumine peab vastama ametniku võimetele ja olema talle võimalikult soodne. Mitme vaba ametikoha puhul peab olema reaalne, et ametnik võtab konkreetse koha pakkumise vastu. Ebareaalne pakkumine viitab sellele, et vabastamise tegelikuks põhjuseks pole koondamine. Teise ametikoha pakkumise eesmärgist tuleneb ka see, et mitme vaba võrdväärse ametikoha olemasolul tuleb ametnikule anda valiku-võimalus.

ATS §-s 135 lg. 2 ette nähtud hüvituse maksmise kohustus on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Nimetatud hüvituse väljamõistmine on seatud sõltuvusse kahe tingimuse olemasolust: teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus ja ennistamisest loobumine.

Kokku: 35| Näitan: 21 - 35

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json