https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 82| Näitan: 21 - 40

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-17-14/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 13.10.2017

Riigikohus on pädev läbi vaatama selliseid PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja milles väidetakse PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt RKÜKo nr 3-4-1-8-09 p 44). Kohaliku omavalitsuse volikogu peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumiseks hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle ja see otsus tuleb vastu võtta volikogu koosseisu häälteenamusega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõike 5 teine lause) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 81). (p 43)


Kolleegiumi hinnangul olid Vabariigi Valitsuse kaalutlused Kambja ja Ülenurme valla haldusterritoriaalse korralduse muutmisel asjakohased ning piisavad, et põhjendada tehtud otsustust. Seejuures ei ole määrav asjaolu, et määruse seletuskirjas pole mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele põhjendatud ühesuguse põhjalikkusega, kuna ka seadus ei nõua, et liitumisel peaks olema positiivne mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele kõigi omavalitsusüksuste jaoks. Määruse seletuskirja väidete üldisus ja oletuslikkus ei saa aga pidada seaduse nõuete rikkumiseks, kuna Vabariigi Valitsuse hinnang ühinemise mõjudele on tulevikku suunatud ning tegelikud mõjud sõltuvad ka ühinevate omavalitsusüksuste tegevusest. Omavalitsusüksuse negatiivse arvamuse saamisel pidi Vabariigi Valitsus hindama seda, kas arvamuses esitatud põhjendused on piisavalt kaalukad menetluse lõpetamiseks, seega oli ka omavalitsusüksusel seadusest tulenev põhjendamiskohustus (vt RKPJKo nr 5-17-21/10 p-d 71 ja 74-75; RKPJKo nr 5-17-22/10 p-d 69 ja 72-73; RKPJKo nr 5-17-23/10 p-d 70 ja 73-74). Vabariigi Valitsuse kaalutlused Kambja ja Ülenurme valla ühendamiseks nähtuvad seletuskirjast ning asjaolu, et määruse seletuskiri ei olnud taotlejatele enne 30. juunit 2017 kättesaadav, ei anna alust kahtluseks, et neist kaalutlustest vaidlusaluse määruse andmisel ei lähtutud. (p-d 67 ja 68)

Kolleegium märgib, et seaduse nõuetega kooskõlas olev omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmine ei ole meelevaldne ebavõrdne kohtlemine ainuüksi põhjusel, et Vabariigi Valitsus otsustab jätta mõne teise omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmata. Samuti ei saa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks pidada seda, kui riik ei korda võimalikku viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul (vt RKPJKo nr 5-17-21/10 p 96; RKPJKo nr 5-17-22/10 p 93); RKPJKo nr 5-17-23/10 p 91). (p 71)


Kolleegium leiab, et taotlejatele oli kooskõlas PS §-ga 158 tagatud ärakuulamisõigus ja võimalus avaldada menetluses arvamust valla haldusterritoriaalse korralduse ja piiride muutmise kohta. Omavalitsusüksuse negatiivse arvamusega pidi Vabariigi Valitsus arvestama HRS § 9 lõikest 9 tulenevalt, kuid negatiivne arvamus ei toonud automaatselt kaasa menetluse lõpetamist. Kolleegium nõustub Vabariigi Valitsuse seisukohaga, et omavalitsusüksuste elanike küsitluse tulemused ei ole haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel siduvad ning siduvuse nõue ei tulene ka PS §-st 158 (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 136). (p 70)

5-17-22/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.10.2017

Riigikohtu praktika kohaselt on Riigikohus pädev läbi vaatama selliseid PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja milles väidetakse PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt RKÜKo nr 3-4-1-8-09 p 44). Kohaliku omavalitsuse volikogu peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumiseks hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle ja see otsus tuleb vastu võtta volikogu koosseisu häälteenamusega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõike 5 teine lause) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 81). (p 49)


PS § 154 lõige 1 keelab seadusandjal põhiseadusest madalamalseisva aktiga kaotada kohaliku omavalitsuse instituuti kui sellist (kohaliku omavalitsuse instituudi garantii) ning kaitseb kohaliku omavalitsuse üksuste õigust lahendada kohaliku elu küsimusi seaduse alusel iseseisvalt (kohaliku omavalitsuse autonoomia ehk enesekorraldusõigus) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 86). (p 55)


PS § 3 lõike 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseadusega ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigikohus on varasemalt leidnud, et PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei keela muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus. Nimetatud sätetest koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Selline meelevaldsuse keeld on PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseering kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 87). (p 57)


Omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise põhiseaduspärasuse kontrollimisel ei tule lähtuda proportsionaalsuskontrolli nõuetest, kuna arvestades PS § 2 lõikes 2 väljendatud unitaarriigi põhimõtet, samuti seda, et tulenevalt PS §-st 14 ei ole kohaliku omavalitsuse üksus mitte põhiõiguste kandja, vaid adressaat, on seadusandjal suur otsustusruum riigi territooriumi haldusjaotuse kehtestamisel. (p 64)


Riigikohus on varasemalt märkinud, et kuigi omavalitsusüksused ei saa tugineda PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusele, ei tähenda see, et põhiseadus lubaks kohelda omavalitsusüksusi haldusterritoriaalse reformi elluviimisel põhjendamatult ebavõrdselt. PS §-s 3 tagatud õigusriigi aluspõhimõttest tuleneb üldine nõue, et riik ei tohi võimu teostada meelevaldselt (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 199). Seaduse nõuetega kooskõlas olev omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmine ei ole meelevaldne ebavõrdne kohtlemine ainuüksi põhjusel, et Vabariigi Valitsus otsustab jätta mõne teise omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmata. Seejuures ei saa haldusterritoriaalse korralduse muutmise põhiseaduspärasuse hindamisel pidada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks seda, kui riik ei korda võimalikku viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul (vt RKHKo nr 3-3-1-19-04 p 18). Kuna Vabariigi Valitsusel pole seadusest tulenevat kohustust põhjendada menetlust lõpetavat protokollilist otsust, ei ole kohtule teada Loksa linna ja Kuusalu valla haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetluse lõpetamise täpsemad põhjused. (p 93)


PS § 87 punkti 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Vabariigi Valitsuse määrus on formaalselt põhiseadusega kooskõlas, kui see on antud volitusnormi alusel ning määruse kehtestamisel on järgitud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid. Määrus on materiaalselt põhiseaduspärane siis, kui Vabariigi Valitsus on kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmisel järginud seaduses sätestatud nõudeid. Seadusega vastuolus olev määrus, millega muudetakse omavalitsusüksuse haldusterritoriaalset korraldust, rikub omavalitsusüksuse põhiseaduslikke tagatisi. (p 58)


Riigikohus on varasemalt asunud seisukohale, et omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise põhiseaduspärasuse kontrollimisel ei tule lähtuda proportsionaalsuskontrolli nõuetest, kuna arvestades PS § 2 lõikes 2 väljendatud unitaarriigi põhimõtet, samuti seda, et tulenevalt PS §-st 14 ei ole kohaliku omavalitsuse üksus mitte põhiõiguste kandja, vaid adressaat, on seadusandjal suur otsustusruum riigi territooriumi haldusjaotuse kehtestamisel (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p-d 89-91). Seejuures olid nimetatud kohtuasjas taotlejad seadnud kahtluse alla muu hulgas selle, kas haldusreformi seadus tagab Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel omavalitsusüksuse põhiseaduslikele tagatistele piisava kohtuliku kaitse. Nagu eespool juba välja toodud, ei leidnud Riigikohus, et haldusreformi seaduses sätestatud haldusterritoriaalse korralduse muutmise regulatsioon rikuks omavalitsusüksuste põhiseaduslikke tagatisi. Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ega pea põhjendatuks uuesti hinnata haldusreformi seaduse omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise regulatsiooni põhiseadusele vastavust, samuti puudub kolleegiumi hinnangul vajadus anda kohtuasi lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. (p 64)


Kuna kohustus algatada haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetlus tuleneb seadusest, ei pidanud Vabariigi Valitsus menetluse algatamisel hindama miinimumsuuruse kriteeriumile mittevastava omavalitsusüksuse tegelikku võimekust ega põhjendama sellise omavalitsusüksuse ebapiisavat võimekust. Pannes Vabariigi Valitsusele kohustuse algatada haldusterritoriaalse korralduse muutmine, jättis seadusandja aga Vabariigi Valitsuse otsustada, millise omavalitsusüksusega miinimumsuuruse kriteeriumile mittevastav omavalitsusüksus ühendada või liita ehk millistele omavalitsusüksustele teha ettepanek haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks. (p 68)


Kõigil Vabariigi Valitsuse ettepaneku saanud omavalitsusüksustel oli HRS § 9 lõike 9 järgi õigus esitada ettepaneku kohta negatiivne põhjendatud arvamus, arvestades HRS § 9 lõigetes 2 ja 3 sätestatut. See tähendab, et arvamuses võis puudutatud omavalitsusüksus esitada oma põhjendused selle kohta, miks tema suhtes tuleb kohaldada HRS § 9 lõikes 3 sätestatud erandeid või miks ta leiab, et Vabariigi Valitsuse hinnang ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele on ekslik ning ettepanekus toodud ühinemine või liitumine ei aita saavutada haldusreformi eesmärki. Seadus pani Vabariigi Valitsusele kohustuse hinnata, kas omavalitsusüksus on negatiivses arvamuses esitanud selliseid põhjendusi, mis kaaluksid üles avaliku huvi alla miinimumsuuruse kriteeriumi jääva elanike arvuga omavalitsusüksuse ühendamiseks või liitmiseks. (p 72)


Hinnates seda, millistele konkreetsetele omavalitsusüksustele teha ettepanek haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks, pidi Vabariigi Valitsus arvestama ühinemise või liitumise mõju ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele. Kohustus arvestada nii volikogude kui ka Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel alati ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaolusid, tuleneb juba Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusest kui üldseadusest, mida tuleb kohaldada ka haldusreformi tegemisel, arvestades haldusreformi seadusest tulenevaid erisusi (HRS § 1 lõige 4). (p 69)

Kohtulik kontroll Vabariigi Valitsuse otsustuse üle muuta kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritoriaalset korraldust haldusreformi eesmärkide saavutamiseks, on piiratud. Seadusandja tahtel on Vabariigi Valitsusel omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum. Kohus saab kontrollida seda, kas Vabariigi Valitsus on omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestanud olulisi ja asjakohaseid asjaolusid ega ole lähtunud ebaõigetest faktidest. Muu hulgas saab kohus kontrollida, kas Vabariigi Valitsus on hinnanud omavalitsusüksuse negatiivses arvamuses esitatud põhjendusi ning esitanud määruse seletuskirjas asjakohased põhjused, miks ta ei pea omavalitsusüksuse põhjendusi piisavalt kaalukaks. Kohus ei saa Vabariigi Valitsuse asemel asuda hindama seda, kas mõni teine haldusterritoriaalse korralduse muutmise võimalus tooks konkreetsel juhul kaasa positiivsema mõju ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele ning oleks otstarbekam haldusreformi eesmärgi saavutamiseks. (p 73)


Eeltoodud asjaolusid arvestades on kolleegium seisukohal, et Vabariigi Valitsus järgis Rakke valla haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel seadusest tulenevaid nõudeid. Valitsus hindas erinevaid võimalusi Rakke valla haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks ning põhjendas ettepanekus välja toodud ühinemise mõju ETHS § 7 lõike 5 asjaoludele. Samuti on määruse seletuskirjas käsitletud Rakke Vallavolikogu negatiivses arvamuses esitatud põhjendusi ning selgitatud, miks need põhjendused ei too kaasa menetluse lõpetamist Rakke valla suhtes. Rakke Vallavolikogule oli seega kooskõlas PS §-ga 158 tagatud ärakuulamisõigus ja võimalus avaldada menetluses arvamust Rakke valla haldusterritoriaalse korralduse ja piiride muutmise kohta. (p 87)

5-17-21/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.10.2017

Riigikohus on varasemalt märkinud, et kuigi omavalitsusüksused ei saa tugineda PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusele, ei tähenda see, et põhiseadus lubaks kohelda omavalitsusüksusi haldusterritoriaalse reformi elluviimisel põhjendamatult ebavõrdselt. PS §-s 3 tagatud õigusriigi aluspõhimõttest tuleneb üldine nõue, et riik ei tohi võimu teostada meelevaldselt (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 199). Kolleegium nõustub selle seisukohaga, kuid märgib, et seaduse nõuetega kooskõlas olev omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmine ei ole meelevaldne ebavõrdne kohtlemine ainuüksi põhjusel, et Vabariigi Valitsus otsustab jätta mõne teise omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmata. Seejuures ei saa haldusterritoriaalse korralduse muutmise põhiseaduspärasuse hindamisel pidada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks seda, kui riik ei korda võimalikku viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul (vt RKHKo nr 3-3-1-19-04 p 18). Kuna Vabariigi Valitsusel pole seadusest tulenevat kohustust põhjendada menetlust lõpetavat protokollilist otsust, ei ole kohtule teada Loksa linna ja Kuusalu valla haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetluse lõpetamise täpsemad põhjused. (p 96)


Riigikohtu praktika kohaselt on Riigikohus pädev läbi vaatama selliseid PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja milles väidetakse PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt RKÜKo nr 3-4-1-8-09 p 44). Kohaliku omavalitsuse volikogu peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumiseks hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle ja see otsus tuleb vastu võtta volikogu koosseisu häälteenamusega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõike 5 teine lause) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 81). (p 51)


PS § 154 lõige 1 keelab seadusandjal põhiseadusest madalamalseisva aktiga kaotada kohaliku omavalitsuse instituuti kui sellist (kohaliku omavalitsuse instituudi garantii) ning kaitseb kohaliku omavalitsuse üksuste õigust lahendada kohaliku elu küsimusi seaduse alusel iseseisvalt (kohaliku omavalitsuse autonoomia ehk enesekorraldusõigus) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 86). (p 57)


PS § 3 lõike 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseadusega ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigikohus on varasemalt leidnud, et PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei keela muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus. Nimetatud sätetest koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Selline meelevaldsuse keeld on PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseering kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 87). (p 59)


PS § 87 punkti 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Vabariigi Valitsuse määrus on formaalselt põhiseadusega kooskõlas, kui see on antud volitusnormi alusel ning määruse kehtestamisel on järgitud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid. Määrus on materiaalselt põhiseaduspärane siis, kui Vabariigi Valitsus on kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmisel järginud seaduses sätestatud nõudeid. Seadusega vastuolus olev määrus, millega muudetakse omavalitsusüksuse haldusterritoriaalset korraldust, rikub omavalitsusüksuse põhiseaduslikke tagatisi. (p 60)


Eeltoodud asjaolusid arvestades on kolleegium seisukohal, et Vabariigi Valitsus järgis Koeru valla haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel seadusest tulenevaid nõudeid. Valitsus hindas erinevaid võimalusi Koeru valla haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks ning põhjendas ettepanekus välja toodud ühinemise mõju ETHS § 7 lõike 5 asjaoludele. Samuti on määruse seletuskirjas käsitletud Koeru Vallavolikogu negatiivses arvamuses esitatud põhjendusi ning selgitatud, miks need põhjendused ei too kaasa menetluse lõpetamist Koeru valla suhtes. Koeru Vallavolikogule oli seega kooskõlas PS §-ga 158 tagatud ärakuulamisõigus ja võimalus avaldada menetluses arvamust Koeru valla haldusterritoriaalse korralduse ja piiride muutmise kohta. (p 90)


Riigikohus on varem asunud seisukohale, et omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise põhiseaduspärasuse kontrollimisel ei tule lähtuda proportsionaalsuskontrolli nõuetest, kuna arvestades PS § 2 lõikes 2 väljendatud unitaarriigi põhimõtet, samuti seda, et tulenevalt PS §-st 14 ei ole kohaliku omavalitsuse üksus mitte põhiõiguste kandja, vaid adressaat, on seadusandjal suur otsustusruum riigi territooriumi haldusjaotuse kehtestamisel (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p-d 89-91). Seejuures olid nimetatud kohtuasjas taotlejad seadnud kahtluse alla muu hulgas selle, kas haldusreformi seadus tagab Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel omavalitsusüksuse põhiseaduslikele tagatistele piisava kohtuliku kaitse. Nagu eespool juba välja toodud, ei leidnud Riigikohus, et haldusreformi seaduses sätestatud haldusterritoriaalse korralduse muutmise regulatsioon rikuks omavalitsusüksuste põhiseaduslikke tagatisi. Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ega pea põhjendatuks uuesti hinnata haldusreformi seaduse omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise regulatsiooni põhiseadusele vastavust, samuti puudub kolleegiumi hinnangul vajadus anda kohtuasi lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. (p 66)


Kuna kohustus algatada haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetlus tuleneb seadusest, ei pidanud Vabariigi Valitsus menetluse algatamisel hindama miinimumsuuruse kriteeriumile mittevastava omavalitsusüksuse tegelikku võimekust ega põhjendama sellise omavalitsusüksuse ebapiisavat võimekust. Pannes Vabariigi Valitsusele kohustuse algatada haldusterritoriaalse korralduse muutmine, jättis seadusandja aga Vabariigi Valitsuse otsustada, millise omavalitsusüksusega miinimumsuuruse kriteeriumile mittevastav omavalitsusüksus ühendada või liita ehk millistele omavalitsusüksustele teha ettepanek haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks. (p 70)


Kõigil Vabariigi Valitsuse ettepaneku saanud omavalitsusüksustel oli HRS § 9 lõike 9 järgi õigus esitada ettepaneku kohta negatiivne põhjendatud arvamus, arvestades HRS § 9 lõigetes 2 ja 3 sätestatut. See tähendab, et arvamuses võis puudutatud omavalitsusüksus esitada oma põhjendused selle kohta, miks tema suhtes tuleb kohaldada HRS § 9 lõikes 3 sätestatud erandeid või miks ta leiab, et Vabariigi Valitsuse hinnang ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele on ekslik ning ettepanekus toodud ühinemine või liitumine ei aita saavutada haldusreformi eesmärki. HRS § 9 lõikest 9 tulenevalt pidi Vabariigi Valitsus omavalitsusüksuse negatiivse arvamuse saamisel hindama selle põhjenduste kaalukust ja otsustama, kas jätkata menetlusega või mitte. Seadus pani Vabariigi Valitsusele kohustuse hinnata, kas omavalitsusüksus on negatiivses arvamuses esitanud selliseid põhjendusi, mis kaaluksid üles avaliku huvi alla miinimumsuuruse kriteeriumi jääva elanike arvuga omavalitsusüksuse ühendamiseks või liitmiseks. (p 74)


Hinnates seda, millistele konkreetsetele omavalitsusüksustele teha ettepanek haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks, pidi Vabariigi Valitsus arvestama ühinemise või liitumise mõju ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele. Kohustus arvestada nii volikogude kui ka Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel alati ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaolusid, tuleneb juba Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusest kui üldseadusest, mida tuleb kohaldada ka haldusreformi tegemisel, arvestades haldusreformi seadusest tulenevaid erisusi (HRS § 1 lõige 4). (p 71)

Kohtulik kontroll Vabariigi Valitsuse otsustuse üle muuta kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritoriaalset korraldust haldusreformi eesmärkide saavutamiseks, on piiratud. Seadusandja tahtel on Vabariigi Valitsusel omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum. Kohus saab eeltoodut arvestades kontrollida seda, kas Vabariigi Valitsus on omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestanud olulisi ja asjakohaseid asjaolusid ega ole lähtunud ebaõigetest faktidest. Muu hulgas saab kohus kontrollida, kas Vabariigi Valitsus on hinnanud omavalitsusüksuse negatiivses arvamuses esitatud põhjendusi ning esitanud määruse seletuskirjas asjakohased põhjused, miks ta ei pea omavalitsusüksuse põhjendusi piisavalt kaalukaks. Kohus ei saa Vabariigi Valitsuse asemel asuda hindama seda, kas mõni teine haldusterritoriaalse korralduse muutmise võimalus tooks konkreetsel juhul kaasa positiivsema mõju ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele ning oleks otstarbekam haldusreformi eesmärgi saavutamiseks. (p 75)

5-17-23/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.10.2017

Riigikohtu praktika kohaselt on Riigikohus pädev läbi vaatama selliseid PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja milles väidetakse PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt RKÜKo nr 3-4-1-8-09 p 44). Kohaliku omavalitsuse volikogu peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumiseks hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle ja see otsus tuleb vastu võtta volikogu koosseisu häälteenamusega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõike 5 teine lause) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 81). (p 50)


PS § 87 punkti 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Vabariigi Valitsuse määrus on formaalselt põhiseadusega kooskõlas, kui see on antud volitusnormi alusel ning määruse kehtestamisel on järgitud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid. Määrus on materiaalselt põhiseaduspärane siis, kui Vabariigi Valitsus on kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmisel järginud seaduses sätestatud nõudeid. Seadusega vastuolus olev määrus, millega muudetakse omavalitsusüksuse haldusterritoriaalset korraldust, rikub omavalitsusüksuse põhiseaduslikke tagatisi. (p 59)


Omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise põhiseaduspärasuse kontrollimisel ei tule lähtuda proportsionaalsuskontrolli nõuetest, kuna arvestades PS § 2 lõikes 2 väljendatud unitaarriigi põhimõtet, samuti seda, et tulenevalt PS §-st 14 ei ole kohaliku omavalitsuse üksus mitte põhiõiguste kandja, vaid adressaat, on seadusandjal suur otsustusruum riigi territooriumi haldusjaotuse kehtestamisel. (p 65)


Kohtulik kontroll Vabariigi Valitsuse otsustuse üle muuta kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritoriaalset korraldust haldusreformi eesmärkide saavutamiseks, on piiratud. Seadusandja tahtel on Vabariigi Valitsusel omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum. Samuti on enamik ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludest sellised, et haldusterritoriaalse korralduse muutmise tegelikku mõju neile saab hinnata alles pärast seda, kui ühinemise või liitmise tulemusel moodustatud omavalitsusüksus on mõnda aega olemas olnud. Seejuures sõltub ühinemise või liitumise tegelik mõju ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele suuresti moodustatava omavalitsusüksuse edasisest tegevusest ja otsustest. Kohus saab eeltoodut arvestades kontrollida seda, kas Vabariigi Valitsus on omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestanud olulisi ja asjakohaseid asjaolusid ega ole lähtunud ebaõigetest faktidest. Muu hulgas saab kohus kontrollida, kas Vabariigi Valitsus on hinnanud omavalitsusüksuse negatiivses arvamuses esitatud põhjendusi ning esitanud määruse seletuskirjas asjakohased põhjused, miks ta ei pea omavalitsusüksuse põhjendusi piisavalt kaalukaks. Kohus ei saa Vabariigi Valitsuse asemel asuda hindama seda, kas mõni teine haldusterritoriaalse korralduse muutmise võimalus tooks konkreetsel juhul kaasa positiivsema mõju ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele ning oleks otstarbekam haldusreformi eesmärgi saavutamiseks. (p 74)


Vabariigi Valitsuse kaalutlused Lüganuse valla haldusterritoriaalse korralduse muutmisel olid asjakohased ning piisavad, et põhjendada tehtud otsustust. Seejuures ei ole määrav asjaolu, et määruse seletuskirjas pole mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele põhjendatud ühesuguse põhjalikkusega, kuna ka seadus ei nõua, et liitumisel peab olema positiivne mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele kõigi omavalitsusüksuste jaoks. Määruse seletuskirja väited on kohati üldised ja oletuslikud, kuid seda ei saa pidada seaduse nõuete rikkumiseks, kuna Vabariigi Valitsuse hinnang liitumise mõjudele on tulevikku suunatud ning tegelikud mõjud sõltuvad ka liituvate omavalitsusüksuste tegevusest. (p 86)


Lüganuse Vallavolikogule oli kooskõlas PS §-ga 158 tagatud ärakuulamisõigus ja võimalus avaldada menetluses arvamust Lüganuse valla haldusterritoriaalse korralduse ja piiride muutmise kohta. (p 85)

3-4-1-11-16 PDF Riigikohus 16.05.2017

Vaidlustatud seadus ei pane kohalikule omavalitsusüksusele kohustust kujundada oma tööaega selliselt, et see arvestaks Riigikogu tööajaga. Kuna volikogu ei ole üldjuhul volikogu liikme põhitöökohaks, siis tuleb volikogu tööaeg volikogu liikmete kokkuleppel korraldada selliselt, et see võtaks tasakaalustatult arvesse kõigi volikogu liikmete huvisid, sh arvestaks nende vajadusega jätkata ka oma põhitöökohal töötamist. (p 70)


PS § 154 lõikest 1 tulenev kohaliku omavalitsuse autonoomia ehk enesekorraldusõigus tähendab kohaliku omavalitsuse üksuse õigust seaduse alusel iseseisvalt otsustada kõiki kohaliku elu küsimusi. Enesekorraldusõiguse riivega on tegemist kohaliku elu küsimuste iseseisva lahendamise õiguse igasugusel negatiivsel mõjutamisel riigivõimu poolt. (p-d 58 ja 59) Omavalitsuse väline korraldus hõlmab neid omavalitsusüksuse ja tema organite moodustamist, ülesehitust ning funktsioneerimist puudutavaid küsimusi, mis peavad eelkõige unitaarriigi ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetest lähtudes olema lahendatud kogu riigi territooriumil ühetaoliselt. Seetõttu kuuluvad omavalitsuse välise korralduse küsimused riigielu küsimuste hulka ja nende lahendamine on PS § 160 järgi seadusandja ülesandeks. Riigikogu liikmete kohaliku omavalitsusüksuse volikogusse kuulumise piirangute sätestamise puhul tegemist esmajoones omavalitsuse välise korralduse küsimusega, mis ei saaks eelmises lõigus nimetatud põhiseaduse põhimõtetest tulenevalt olla erinevates omavalitsusüksustes reguleeritud erineval viisil. (p-d 60 ja 61)

Riigielu küsimuse lahendamine võib kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust riivata. Sellise riivega oleks tegemist, kui seadusemuudatus omavalitsusüksuse otsustusõigust küll formaalselt vähendamata kitsendaks mistahes muul viisil volikogu liikmete või omavalitsusteenistuses olevate isikute võimalusi langetada otsuseid sõltumatult riigi keskvõimust ja riigi sekkumiseta otsustusprotsessi. (p 63)

Isiku võimalus ühitada Riigikogu liikme ja omavalitsusüksuse volikogu liikme mandaadid võib soodustada üleriigilise ja kohaliku poliitilise otsustustasandi teatavat põimumist. Samas ei nõua kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte, et kohaliku elu küsimusi otsustavatel isikutel ei võiks olla vähimatki puutumust riigielu küsimuste otsustamisega, ega saa välistada mistahes vastandlike huvide esinemise võimalust volikogu liikmete tegevuses. (p 69)


Sellest, et Riigikogu liige kasutab oma mandaati parlamendis kogu rahva esindajana, ei saa järeldada, et ta peaks langetama omavalitsusüksuse volikogusse kuuludes otsuseid vastuolus kohalike huvidega. Vaba mandaadi põhimõte tagab korraga mõlemasse esinduskogusse kuuluvale isikule võimaluse otsustada ise ja oma südametunnistusest lähtudes, mis on omavalitsusüksuse ning tema elanike parimates huvides. (p 67)

3-4-1-16-16 PDF Riigikohus 31.03.2017

PGS § 49 lg 3 esimese lause järgi tuleb iga haridusliku erivajadusega õpilase puhul eraldi otsustada, kas tema õpet on võimalik korraldada elukohajärgses koolis või mitte. Sellise otsuse saab langetada pärast seda, kui õpilasele on määratud elukohajärgne kool ja nõustamiskomisjon on tema õppe korraldamise kohta soovituse andnud. Sellest ei saa aga järeldada, et KOV ei tohi üldaktiga kindlaks määrata, millistes tema haldusterritooriumil asuvates koolides milliseid nõustamiskomisjoni soovitatud meetmeid rakendatakse. Seda eelkõige põhjusel, et PGS § 49 lg 3 esimene lause ei täpsusta, kes, kuidas ja millistest kriteeriumitest lähtudes peab kindlaks tegema, kas elukohajärgses koolis on võimalik korraldada õpilase hariduslikust erivajadusest tulenevat õpet. PGS § 49 lg 3 esimeses lauses on selgelt määratletud normi õiguslik tagajärg – KOV kohustus –, kuid normi teokoosseisu elemendid on suuresti määratlemata. Seetõttu võib KOV PGS § 10 lg 1 alusel elukohajärgse kooli määramise tingimusi ja korda kehtestades ise määratleda ka PGS § 49 lg 3 kohaldamise eeldused. (p 36)

3-3-1-48-16 PDF Riigikohus 21.02.2017

PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)

Reklaamimaksu objektiks oleva reklaami mõiste on määratletud reklaamiseaduses ja KOV üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida reklaamiseadus reklaamina ei käsita (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-16). (p 54)

PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)


Kui ettevõte ei vaidlustanud maksuotsuseid ega esitanud tagastusnõuet maksuotsuse vaidlustamise tähtaja jooksul, välistab MKS § 101 lg 2 selle ettevõtte tagastusnõude ja kassatsioonkaebuse rahuldamise tema osas, sõltumata KoMS § 10 lg 4 kehtivusest. (p 35)


PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)


PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)

PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)

PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)

3-1-1-96-16 PDF Riigikohus 25.11.2016

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5, mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma ülesannete täitmisel majandustegevuses. (p 11)


KarS § 210 lg-s 2 sätestatud soodustuskelmuse koosseisu esimeseks alternatiiviks on pettuse teel soodustuse saamine. Selle kuriteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on pettus, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning seeläbi soodustuse saamine. Vaadeldav koosseis kattub ebaõigussisult suuresti kelmuse üldkoosseisuga (KarS § 209), hõlmates sarnaselt pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist (vt ka RKKKo 3-1-1-98-09, p 13), ja selle tulemusena varakäsutuse tegemist. Neid kuriteokoosseise eristab peamiselt eksimuses olija poolt käsutatav vara. Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna (vt ka RKKKo 3-1-1-32-11, p 7), kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid. (p 9)

Soodustuskelmus on erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiks saab KarS § 210 lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja. Soodustuseks loetakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses tasuta või osaliselt tasuta väljamakset majandustegevuses osalevale isikule riigieelarve, kohaliku omavalitsuse või muudest avalikest vahenditest või maksusoodustust eesmärgiga soodustada majandustegevust. Seega selleks, et isikut käsitada soodustuse saajana, peab väljamakse olema avalikest vahenditest eraldatud majandustegevuses osalevale isikule ja edendama tema majandustegevust. Kuna soodustuse saamine on vahetult seotud isiku majandustegevusega ja peab seda eelduslikult soodustama, tuleb nimetatud erilise isikutunnuse olemasolu hinnata igal üksikjuhul sõltuvalt süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. (p 10)

Soodustus on KarS § 210 lg-st 1 lähtuvalt ka selline isikule tasuta või osaliselt tasuta väljamakse avalikest vahenditest, millel võib olla mitu eesmärki. Seejuures ei pea soodustuse peamine eesmärk olema majanduslikku laadi, vaid võib sõltuvalt teo toimepanemise asjaoludest olla ka mittemajanduslik, näiteks tervishoiu-, kultuuri- või haridusalase tegevuse soodustamisel. (p 14)

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5, mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma ülesannete täitmisel majandustegevuses. (p 11)


KarS § 299 on KarS § 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimist sisustatakse nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas (vt RKKKo 3-1-1-40-11, p 13). Nende kuriteokoosseisudega kaitstavateks õigushüvedeks on eeskätt dokumendi puutumatus ja dokumendiga seotud õiguskäive (vt sarnaselt ka: RKKKo 3-1-1-46-07, p 7.2). (p 20)

Hinnapakkumised on käsitatavad KarS § 299 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 nimetatud dokumendina. Kõnealused pakkumised on kirjalikud aktid, mis sisaldavad mõtteväljendust ja olid nende esitamisel mõeldud tõendama õiguslikult relevantseid asjaolusid. Seejuures on pakkumistele märgitud nende väljaandja. Dokument on muu hulgas ka kirjalik akt, millel puudub selle väljaandja allkiri. Dokumendi väljaandja ei pea olema tuvastatav ainuüksi tema allkirja kaudu. Näiteks võib dokumendi väljaandja olla tuletatav dokumendi sisust, sh selle rekvisiitidest ja muudest asjakohastest andmetest. (p 21)

Dokumendi kasutamist ei saa võrdsustada selle väljaandmisega ja see ei hõlma seega võltsitud dokumendi väljaandmist KarS § 299 lg 1 järgi. Seepärast tuleb võltsitud dokumendi kasutamine kvalifitseerida üksnes KarS § 345 järgi. (p 24)


Soodustuskelmus on erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiks saab KarS § 210 lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja. Soodustuseks loetakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses tasuta või osaliselt tasuta väljamakset majandustegevuses osalevale isikule riigieelarve, kohaliku omavalitsuse või muudest avalikest vahenditest või maksusoodustust eesmärgiga soodustada majandustegevust. Seega selleks, et isikut käsitada soodustuse saajana, peab väljamakse olema avalikest vahenditest eraldatud majandustegevuses osalevale isikule ja edendama tema majandustegevust. Kuna soodustuse saamine on vahetult seotud isiku majandustegevusega ja peab seda eelduslikult soodustama, tuleb nimetatud erilise isikutunnuse olemasolu hinnata igal üksikjuhul sõltuvalt süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. (p 10) (NB!Seisukoha muutus! Vt RKKKo 13.05.2019, nr 1-15-11032/308, p 26 jj)

3-4-1-12-16 PDF Riigikohus 24.11.2016

Isiku, kelle volikogu liikme volitused on peatatud tema tähtaegse avalduse alusel, volikogu liikme volitusi ei saa taastada enne tema volituste peatamise avalduses märgitud tähtaja saabumist (vt ka RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-8-03). (p 25)


Taotlus on lubatav, kui vaidlustatud valimiskomisjonide otsustest sõltub see, kas isik saab oma volikogu liikme volitusi realiseerida või mitte. (p 19)

3-3-1-50-16 PDF Riigikohus 10.11.2016

EKS kohaselt ei ole annetus mitte üksnes erakonnale, erakonna liikmele või üksikkandidaadile antav raha, vaid tegemist on laiema mõistega, mis hõlmab kõiki rahaliselt hinnatavaid hüvesid, sh teenuseid, kuid mitte vabatahtlikku tööd (EKS § 123 lg‑d 1–4). Annetamisena on võimalik käsitada ka sellist tegevust, kus juriidiline isik (sh KOV) tasub erakonna liikme eest kolmandale isikule tehtud reklaamide eest, milles kujutatakse erakonna liiget eesmärgiga mõjustada valijaid ja seeläbi valimistulemusi. Kui selle reklaami eest tasub juriidiline isik, on erakonna liikme saadav hüve rahaliselt hinnatav. Vahetult enne volikogu valimisi KOV üksuses erakonna liikme reklaamimisega mõjutakse selle omavalitsusüksuse valimistulemusi ja erakonna liikme võimalust osutuda valituks. Kui reklaami eest tasub juriidiline isik, ei vähene mitte erakonna liikme, vaid juriidilise isiku vara. Kuigi juriidiline isik ei tee sellises olukorras rahalist annetust vahetult erakonna liikmele, ei muuda see juriidilise isiku tegevuse õiguslikku kvalifikatsiooni. EKS § 123 lg 1 ja lg 2 p 2 kohaselt tuleb keelatud annetusena käsitada ka seda, kui KOV tasub reklaamide eest, mille eesmärgiks oli erakonna liikme reklaamimine avalikus kohas mõjustamaks valijaid, mitte aga avalike huvide edendamine ega avalike ülesannete täitmine, sest seeläbi saab erakonna liige juriidiliselt isikult rahaliselt hinnatava hüve. (p-d 10.2 ja 11)

EKS § 124 lg‑test 1 ja 2 järeldub, et annetus tuleb kanda riigieelarvesse juhul, kui seda ei ole võimalik tagastada isikule, kes tegi keelatud annetuse. Eelkõige ei ole võimalik keelatud annetust tagastada seda teinud isikule, kui annetuse tegija ei ole teada (tegemist on nn anonüümse isiku tehtud annetusega). Kui keelatud annetuse tegija on teada, saab annetuse selle tegijale tagastada ning sellisel juhul ei tule seda kanda riigieelarvesse. Vastasel korral oleks meetmel keelatud annetuse tegija suhtes karistuslik iseloom, mida ERJK tehtav erakondade rahastamise kontroll aga endas ei kätke (EKS § 1220). Meetme eesmärgiks on kõrvaldada jätkuv rikkumine ehk annetuse saaja asetamine olukorda, milles ta oli enne annetuse saamist, eesmärgiga tagada valimistel kandideerivate isikute võrdne kohtlemine. (p 12.1)


Olukorras, kus tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et reklaamiga mõjustakse valijaid hääletama kindla kandidaadi poolt, ei saa omistada määravat tähtsust asjaolule, et reklaami võidi kasutada ka KOV teavituskampaania tegemise eesmärgil. Valimiskampaania tegemisel tuleb tagada kõigi kandidaatide võrdne kohtlemine. KOV volikogu valimiste kampaanias ei või asetada üht kandidaati avalike vahendite arvel soodsamasse olukorda, kui on seda teised kandidaadid. Vastasel korral mõjutatakse valimistulemusi kandidaadile soodsas suunas. Lisaks tekitaks see ohu, et avalikke vahendeid hakataksegi kasutama valimiskampaania teostamiseks teavituskampaania sildi all. (p 20)


Haldusorganile on õigustatud välja mõista välise õigusabi kulud, kui kohtuasi väljub tema igapäevase põhitegevuse raamidest. EKS kohaselt on ERJK ülesanne kontrollida ka seda, kas erakonna nimekirjas kandideerinud isiku tegevus on kooskõlas EKS-s sätestatud nõuetega. Selleks on antud talle pädevus ja volitused kohaldada riigivõimu. Tegemist on tema põhiülesandega. Kui kohtumenetluse asjaolud ei ole sedavõrd erilised, et esineks alus haldusorgani kantud õigusabikulude väljamõistmiseks, siis piisab, kui ERJK volitab ennast esindama Riigikogu Kantselei ametniku. ERJK asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab Riigikogu Kantselei ning ERJK-d teenindavad ametnikud kuuluvad Riigikogu Kantselei koosseisu. (p 22)

3-3-1-7-16 PDF Riigikohus 09.06.2016

Sunniraha tasumise nõue on menetlustoiming ning sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust, kuid kohus saab haldusorganil keelata sunniraha rakendamise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus (vt RKHK 22. aprilli 2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14). Kui isik on kohtusse pöördunud sunniraha rakendamise tühistamiseks, on seda HKMS § 2 lg 4 teisest lausest juhindudes võimalik tõlgendada sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamise nõudena. (p 16-17)


Reklaamimaksu objekt on määratletud RekS-ga ja ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamimaksuga objekti, mida seadus reklaamina ei käsita. Olukorras, kus kaupluse vaateaknale on kleebitud üksnes sõnad "Kodukaubad. Toidukaubad. Alkohol. Tubakas", saab tarbija sellest järeldada üksnes seda, et tegemist on neid kaubagruppe pakkuva kauplusega, mistõttu on jätkuvalt tegemist majandustegevuse koha liigi tähistamisega (p-d 10 ja 14)

3-3-1-74-15 PDF Riigikohus 20.04.2016

KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16)

Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17)


    Kehtetu:

KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16)

TeeS § 16 lg-d 2 ja 3 on siduvad riigieelarve kujundamisel ega ole suunatud kohalikele omavalitsustele. TeeS § 16 lg 4 on pädevusnorm, mis määrab kindlaks Vabariigi Valitsuse pädevuse eelarveliste vahendite jaotamisel. Seadus ei sätesta, et teatud osa riigieelarves teehoiuks ette nähtud rahast tuleb jaotada kohalike omavalitsuste vahel. Jaotamise võimalikkus sõltub sellest, kas riigieelarves vastav summa eraldatakse või mitte. TeeS § 16 lg-st 4 ei tulene kohustust jaotada toetust kõigile omavalitsusüksustele võrdselt või võrdsete kriteeriumite alusel. (p 22)


Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17)

Konkurentsisituatsioonis, kus ühte ja sama eesmärki soovivad saavutada mitu isikut ning seda on võimalik saavutada vaid ühel, on teatud juhtudel kaotanud isikul kaebeõigus toetuse jagamise vaidlustamiseks (vt nt RKHK 11. oktoobri 2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12). Kaebeõigus saab isikul olla üksnes siis, kui isik väidab konkursil selliste normide rikkumist, mis avalike huvide kõrval kaitsevad ka isiku õigust korraldusele ja menetlusele. (p 24)

3-3-1-67-15 PDF Riigikohus 11.04.2016

PS § 87 p 6 tähendab riigivõimu kohustust tagada mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadustega, vaid ka kohustust jälgida varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega (vt RKPJK otsused asjas nr 3-4-1-2-97 ja asjas nr 3-4-1-5-00). (p 46)

Määrusega nr 2 kinnitatud korra punkt 2.1 on alates KOKS § 541 lg 1 jõustumisest – 15. oktoobrist 1999 – läinud vastuollu PS § 154 lg-ga 1, mis nõuab, et ka kohaliku elu küsimuses antud volikogu määrus oleks kooskõlas seadusega. Vastuolu seisneb selles, et määrusega nr 2 kehtestatud korra punktiga 2.1 on volikogu uuelt koosseisult võetud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas hüvitist maksta ja kui suure hüvitise võib maksta volituste tähtaja möödumise tõttu ametist lahkunud vallavanemale. Vastuolu on samuti selles, et määrus näeb ette hüvitise ka vähemalt ühe aasta ametis olnud vallavanemale ja määrusega sätestatud hüvitise suurus ületab kaks kuni kaheksa aastat ametis olnud vallavanema puhul seadusega sätestatud hüvitise ülemmäära kaks korda. Need vastuolud ei puuduta ainult vallavanemat, vaid kõiki vallavolikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isikuid. (p 48)


KOKS § 541 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et sõnaga "võib" antakse volikogule kaalutlusõigus, kas hüvitis määrata või jätta määramata, ning sõnaga "kuni" seatakse hüvitise suurusele ülempiir, mida kohalik omavalitsus enda määruse või otsusega ei tohi ületada. Hüvitise ülemmäärad on seadusega diferentseeritud sõltuvalt sellest, kui kaua isik oli ametis. (p 41)

Vallavanemana tegelikult töötatud aja arvesse võtmata jätmine võib KOKS § 541 lg 1 p-s 1 sätestatud hüvitise määramisel kaasa tuua kaalutlusvea, hoolimata sellest, et ka rohkem kui kaheksa aastat ametis olnud vallavanemale lubab see säte hüvitiseks määrata kahe kuu ametipalga. (p 52)


Kui vaidlus ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa Riigikohtu praktikast tulenevalt haldusorgani välise õigusabi kulusid kaebajalt välja mõista (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). (p 55)


Volikogu poolt valitavatele isikutele ametist vabastamisel makstava hüvitise õiguslik reguleerimine on kohaliku elu küsimus ning sama küsimuse teistsugune reguleerimine seadusega riivab seetõttu PS § 154 lg-t 1, milles sätestatakse kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus. Seadus annab volikogu uuele koosseisule otsustusruumi iga üksiku juhtumi puhul kaaluda, kas ja kui suur hüvitis määrata. Seega välistab seadus Kose Vallavolikogu 21. augusti 1997. a määrusega nr 2 "Vallaametnike sotsiaalsed garantiid" kinnitatud "Kose vallaametnike sotsiaalsete garantiide rakendamise korra" punkti 2.1, millega kirjutatakse hüvitise suurus volikogu uuele koosseisule jäigalt ette, kohaldamise. Seadusega võib võtta kohalikult omavalitsuselt õiguse kehtestada kaalutlusõigust mittevõimaldav hüvitise regulatsioon ning sätestada selle asemel hüvitise määramise kaalutlusõiguse alusel ning hüvitise ülemmäärad. Selline regulatsioon teenib avaliku ressursi otstarbeka kasutamise eesmärki ning ühelt poolt välistab selle, et volikogu eelmine koosseis kehtestab järgmise jaoks ülemäärase rahalise kohustuse enda poolt ametisse valitud või nimetatud isikutele hüvitise määramisel. Teiselt poolt annab seadus volikogu järgmisele koosseisule võimaluse hinnata hüvitise suuruse kindlaksmääramisel volituste tähtaja lõppemise tõttu ametist lahkunud isiku panust ning otsustada hüvitise suuruse üle, võttes arvesse hüvitise määramise aja rahalisi võimalusi. (p 42)

Määrusega nr 2 kinnitatud korra punkt 2.1 on alates KOKS § 541 lg 1 jõustumisest – 15. oktoobrist 1999 – läinud vastuollu PS § 154 lg-ga 1, mis nõuab, et ka kohaliku elu küsimuses antud volikogu määrus oleks kooskõlas seadusega. Vastuolu seisneb selles, et määrusega nr 2 kehtestatud korra punktiga 2.1 on volikogu uuelt koosseisult võetud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas hüvitist maksta ja kui suure hüvitise võib maksta volituste tähtaja möödumise tõttu ametist lahkunud vallavanemale. Vastuolu on samuti selles, et määrus näeb ette hüvitise ka vähemalt ühe aasta ametis olnud vallavanemale ja määrusega sätestatud hüvitise suurus ületab kaks kuni kaheksa aastat ametis olnud vallavanema puhul seadusega sätestatud hüvitise ülemmäära kaks korda. Need vastuolud ei puuduta ainult vallavanemat, vaid kõiki vallavolikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isikuid. (p 48)

3-3-1-38-15 PDF Riigikohus 17.02.2016
    Kehtetu:

Riigil on PS § 154 lg 2 kohaselt õigus panna seadusega kohalikule omavalitsusele kohustusi. EraKS §-s 222 sätestatud kohustus on üks sellistest kohalikule omavalitsusele pandud riiklikest kohustustest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14). Omavalitsusüksus ei saa vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist, küll aga nõuda PS § 154 lg 2 teisele lausele tuginedes, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kantakse riigieelarvest. Sotsiaalselt olulise riikliku ülesande täitmiseks tuleb vajalikud vahendid eraldada õigeaegselt ja viisil, mis ei sea ülesande täitmist sõltuvusse konkreetse kohaliku omavalitsuse finantsvõimekusest. (p 13)


PGS § 2 lg 4 määratleb hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamise ja ülalpidamise riigi ülesandena. PGS § 2 lg 4 ei käsitle samas hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud eraüldhariduskoolide finantseerimise küsimusi. Asjaolust, et PGS § 2 lg-st 4 tuleneb riigi kohustus vastavate haridusasutuste asutamiseks ja ülalpidamiseks, ei tulene piiranguid hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamiseks munitsipaalkoolidena või erakoolidena. (p 12)

EraKS § 222 lg 1 on vaatamata PGS § 2 lg-le 4 kohaldatav ka hariduslike erivajadustega õpilaste õppele suunatud eraüldhariduskoolide puhul. Kuivõrd EraKS §-s 222 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustus on jätkuvalt seadusjõus, on eraüldhariduskoolidel ka õigus esitada sellest sättest tulenev nõue kooli tegevuskulude katmiseks vahetult kohalike omavalitsuste, mitte aga riigi vastu. (p 13)


Omavalitsusüksusele peab olema tagatud võimalus end seadusega pandud riiklike kohustuste mittetäieliku rahastamise korral kohtus kaitsta (vt RKÜK 16. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-4-1-8-09). Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4) (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Juhul, kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad kohalikule omavalitsusele enne vaidluse lõppu HKMS §-des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 14)

3-3-1-34-15 PDF Riigikohus 13.11.2015

Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine võib olla põhjendatud eelkõige juhul, kui kohtus arutatavad probleemid väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt RKHK 30. novembri 2010 otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maavarade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 9-10)


Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maa-varade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 10)

3-3-1-84-14 PDF Riigikohus 21.05.2015

Omavalitsusüksus ei saa PS § 154 lg 2 teise lause alusel vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist. PS § 154 lg 2 teine lause on käsitatav kitsalt kohaliku omavalitsuse finantstagatisena, mille eesmärk ei ole võimaldada kohalikel omavalitsustel sekkuda riigielu küsimuste lahendamisse. Kui riikliku kohustuse rahastamiseks pole raha eraldatud või on seda eraldatud ebapiisavalt, on kohalikul omavalitsusel PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 14)

Kuigi Riigikogu ei ole kehtestanud seadusega normi, mis näeks ette kohalikele omavalitsustele raha eraldamise, ei takista see raha eraldamiseks halduskohtule kohustamiskaebuse esitamist. Õiguslik alus selliseks nõudeks tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-26-14 seni, kuni riigi rahaline kohustus kohalike omavalitsuste ees kehtestatakse seadusega. Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4). Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)


Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)

3-3-1-52-13 PDF Riigikohus 28.04.2014

HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastu-argumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamis¬õigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34)


Kaalumissituatsioonis ei ole haldusorgani ülesandeks üksnes võrrelda erinevaid huve ja selgitada välja neist kaalukamad. Haldusorgani ülesandeks on ka tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguvajaduste ja suundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. (p 31) Kaalutlemisel arvestatud asjaolud peavad kajastuma antava akti põhjendustes. (p 32)

Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemine. (p 31) Vabariigi Valitsus saab erandiks loa andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan käsitletavas diskretsioonisituatsioonis arvesse võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus. (p 30)


HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34) Eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei pruugi olla määrava tähendusega ega tingida haldusakti tühistamist. (p 38)


HKMS § 44 lg 5 ei piira kohalike omavalitsusüksuste kaebeõigust üksnes enesekorraldusõiguse sfääriga. HKMS § 44 lg 5 lubab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. (p 27) HKMS § 44 lg 4 ei välista kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust ka menetlusõiguste rikkumise korral. (p 28) Juhul, kui kaebeõiguse aluseks ei ole enesekorraldusõiguse riive, kontrollib kohus kohaliku omavalitsuse kohta antud haldusakti õiguspärasust üksnes selle omavalitsusüksuse kaitstavatest huvidest ja õigustest lähtuvalt. (p 29)


Kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel tegutsevad munitsipaalgümnaasiumid ei ole kultuuriomavalitsusasutused vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse § 24 p 1 tähenduses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes. Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust rahvusvähemuse keeles. (p 26)


Munitsipaalgümnaasiumide õppekeele määramine on riigielu küsimus. Asjaolu, et PGS § 21 lg 3 annab kohalikele omavalitsustele õiguse taotleda seaduses sätestatud reeglist erandi tegemist, ei muuda seda valdkonda kohaliku elu küsimuseks. Kehtivatest seadustest ei tulene kohaliku omavalitsuse õigust otsustada gümnaasiumi õppekeele üle ega ka nõuda munitsipaalgümnaasiumides venekeelse õppe säilitamist. (p 25)


Kaalutlusõiguse kasutamise üle on kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Seetõttu ei ole kohtul võimalust võtta sisulist seisukohta ka korralduste nende järelduste kohta, mis puudutavad koolide eestikeelsele õppele üleminekuks valmisolekut. Sellise valmisoleku olemasolu või puudumise peab haldusorgan välja selgitama iga taotluses nimetatud kooli puhul eraldi ning valmisolekut kajastavad asjaolud peavad olema nõuetekohaselt tõendatud. Kassatsioonkaebuste lahendamisel ei saa kolleegium tulenevalt HKMS §-st 229 hinnata, kas kaalutlemisel arvestatud faktilised asjaolud on nõuetekohaselt tõendatud. Kohus saab arvestada asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. (p 33)


PGS § 21 lg 3 on kooskõlas põhiseadusega ning rahvusvahelise õiguse normidega, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. (p 24) Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest vabatahtlik. Munitsipaal- ja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada. PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses. Selline korraldus tagab munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks. (p 39)

3-3-1-96-13 PDF Riigikohus 04.03.2014

Kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga (vt otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 15). Seepärast ei mõjuta vaidlusega seotud eseme võõrandamine pärast kaebuse esitamist asja menetlust ega anna iseseisvat alust jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 30 lg 1). Kui kaebaja eriõigusjärglane ei ole avaldanud soovi astuda menetlusse õiguseelneja asemel (HKMS § 30 lg 2) ega taotlenud enda kaasamist menetlusse kolmanda isikuna (HKMS § 30 lg 3), samuti kui kaebaja ei ole kaotanud huvi asja vastu (HKMS § 30 lg 4), tuleb menetlust jätkata samade menetlusosalistega. (p 15)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-65-11 annotatsiooni.


KOV tulubaasi vähenemine võib tuua kaasa vajaduse hinnata olemasolevaid ja teadaolevaid tulevasi kohustusi ja seada prioriteete. See kehtib sh seoses detailplaneeringu kehtestamisega KOV kanda jäävate, EhS §-s 13 nimetatud kohustuste suhtes. Suurem elanike arv toob vallale kaasa ka rohkem kohustusi, näiteks lasteaia- ja koolikohtade tagamiseks. Samuti tuleb arvestada inflatsiooniga. Eelarve mahu kasv ei tähenda inflatsiooni tõttu tingimata suurenenud võimalusi. (p 24)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-37-10 annotatsiooni.


Kohalik omavalitsus võtab EhS §-s 13 sätestatud kohustused enda kanda, kui ta algatab detailplaneeringu, sõlmimata planeeringu taotlejaga kokkulepet, et EHS §-s 13 sätestatud kohustused lähevad viimasele üle. Kokkuleppe saavutamine juba detailplaneeringu algatamise staadiumis on ressursisäästlik lahendus ja koormab detailplaneeringu taotlejat vähim. (p 16)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-26-10 annotatsiooni. Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-37-10 annotatsiooni.


Üldplaneeringut võib detailplaneeringuga muuta vaid erandjuhtudel. Sellises olukorras ei ole isiku huvi detailplaneeringu kehtestamise vastu sedavõrd kaalukas kui üldplaneeringuga kooskõlas olevate detailplaneeringute puhul. (p 26) Tulenevalt kohaliku omavalitsuse ulatuslikust diskretsioonist planeerimismenetluses ei saa isik õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse eelmised etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid tal on õigus nõuda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks, et haldusorgan kaaluks õiguslikke hüvesid õiglaselt (vt otsus asjas nr 3-3-1-62-02, p 10). (p 25) KOV tulubaasi vähenemine võib tuua kaasa vajaduse hinnata olemasolevaid ja teadaolevaid tulevasi kohustusi ja seada prioriteete. See kehtib sh seoses detailplaneeringu kehtestamisega KOV kanda jäävate, EhS §-s 13 nimetatud kohustuste suhtes. Suurem elanike arv toob vallale kaasa ka rohkem kohustusi, näiteks lasteaia- ja koolikohtade tagamiseks. Samuti tuleb arvestada inflatsiooniga. Eelarve mahu kasv ei tähenda inflatsiooni tõttu tingimata suurenenud võimalusi. (p 24)

Olukorras, kus detailplaneeringu taotleja on maksejõuetu ja tema pankrot on välja kuulutatud, ei ole tõenäoline, et ta asub lähiaastatel detailplaneeringut ellu viima. Ainuüksi pankrotivõlgniku vara müügiväärtuse suurendamise eesmärgil ei ole detailplaneeringu kehtestamine põhjendatud. See ei oleks kooskõlas PlanS § 9 lg 1 eesmärgiga. Soovi korral saab kinnistu uus omanik taotleda uue detailplaneeringumenetluse algatamist või lõppenud menetluse uuendamist. (p 23)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-62-02 annotatsiooni.


EhS §-s 13 nimetatud kohustuste kandmise osas kokkuleppe saavutamine juba detailplaneeringu algatamise staadiumis on ressursisäästlik lahendus ja koormab detailplaneeringu taotlejat vähim. (p 16)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-26-10 annotatsiooni.


Detailplaneeringu kehtestamata jätmist ei õigusta ainuüksi planeeringu algatamisest möödunud ajavahemiku pikkus. Planeeringu algatamisest möödunud aja arvestamine võib aga olla asjakohane, kui pidada silmas selle aja jooksul muutunud asjaolusid. (p-d 20–21) Kuna üldplaneeringut võib detailplaneeringuga muuta vaid erandjuhtudel, ei ole isiku huvi detailplaneeringu kehtestamise vastu sedavõrd kaalukas kui üldplaneeringuga kooskõlas olevate detailplaneeringute puhul. (p 26) Seetõttu võivad detailplaneeringu kehtestamata jätmist õigustada tavapärasest vähem ulatuslikud muudatused omavalitsusüksuse rahalises olukorras prognoosotsusega võrreldes. (p 26) Kui kohalik omavalitsus ei sõlmi kokkulepet EhS §-s 13 nimetatud kohustuste üleandmiseks detailplaneeringu taotlejale juba detailplaneeringu algatamise staadiumis ega saavuta sellist kokkulepet ka hiljem, saab detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud juhul, kui ootamatud asjaolud takistavad kohalikul omavalitsusel neid töid teha. (vt otsus asjas nr 3-3-1-26-10, p 14) Raha puudumine õigustab detailplaneeringu kehtestamata jätmist, kui tegemist on ettenägematu ja objektiivse asjaoluga, eelkõige kui kohaliku omavalitsuse tulud on ulatuslikult ja ettenägematult vähenenud või kohalikule omavalitsusele on tekkinud ulatuslikud ja ettenägematud lisakohustused. (vt otsus asjas nr 3-3-1-37-10, p-d 15–16) (p 16)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-26-10 annotatsiooni. Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-37-10 annotatsiooni.

3-3-1-41-13 PDF Riigikohus 16.01.2014

Kohaliku omavalitsuse üksus saab esitada teise haldusorgani haldusakti või toimingu peale kaebuse kahel alusel: 1) akt või toiming rikub väidetavalt kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi või 2) akt või toiming takistab või raskendab oluliselt kohaliku oma¬valitsuse üksuse ülesannete täitmist (vt HKMS § 44 lg-d 4 ja 5 Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 11) . Kui Keskkonnaamet on keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, tuleb omavalitsuse kaebeõiguse kindlakstegemiseks hinnata, kas keeldumine sai takistada või oluliselt raskendada omavalitsuse ülesannete ja kohustuste täitmist.

Kohaliku omavalitsuse pädevuses oleva ruumilise planeerimise kaudu täidab omavalitsus talle pandud arenguga seonduvaid sisulisi ülesandeid. Kaebeõiguse tuvastamiseks tuleb igal konkreetsel juhul hinnata menetletava planeeringu seotust kohaliku omavalitsuse poolt realiseeritavate ja kaitstavate konkreetsete avalike huvidega. Planeeritava maa-ala kuulumine eraõiguslikule isikule ei välista planeerimismenetluse korraldamise ja planeeringu kehtestamise seost kohalikule omavalitsusele põhiseadusega ja seadustega pandud või tema põhiülesannetega kooskõlas olevate ülesannete täitmisega.

Teise haldusorgani keelduva otsustuse tegelikku mõju kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisele saab ammendavalt hinnata asja sisulisel arutamisel. Kaebeõiguse tuvastamisel asja menetlusse võtmise otsustamisel on eelkõige võimalik kontrollida, kas kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise takistamine on asjaoludest lähtuvalt piisavalt tõenäoline või mitte.


ohaliku omavalitsuse üksus saab esitada teise haldusorgani haldusakti või toimingu peale kaebuse kahel alusel: 1) akt või toiming rikub väidetavalt kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi või 2) akt või toiming takistab või raskendab oluliselt kohaliku oma¬valitsuse üksuse ülesannete täitmist (vt HKMS § 44 lg-d 4 ja 5 Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 11). Kui Keskkonnaamet on keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, tuleb omavalitsuse kaebeõiguse kindlakstegemiseks hinnata, kas keeldumine sai takistada või oluliselt raskendada omavalitsuse ülesannete ja kohustuste täitmist.

Kohaliku omavalitsuse pädevuses oleva ruumilise planeerimise kaudu täidab omavalitsus talle pandud arenguga seonduvaid sisulisi ülesandeid. Kaebeõiguse tuvastamiseks tuleb igal konkreetsel juhul hinnata menetletava planeeringu seotust kohaliku omavalitsuse poolt realiseeritavate ja kaitstavate konkreetsete avalike huvidega. Planeeritava maa-ala kuulumine eraõiguslikule isikule ei välista planeerimismenetluse korraldamise ja planeeringu kehtestamise seost kohalikule omavalitsusele põhiseadusega ja seadustega pandud või tema põhiülesannetega kooskõlas olevate ülesannete täitmisega.

Teise haldusorgani keelduva otsustuse tegelikku mõju kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisele saab ammendavalt hinnata asja sisulisel arutamisel. Kaebeõiguse tuvastamisel asja menetlusse võtmise otsustamisel on eelkõige võimalik kontrollida, kas kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise takistamine on asjaoludest lähtuvalt piisavalt tõenäoline või mitte.

3-3-1-62-13 PDF Riigikohus 27.11.2013
    Kehtetu:

Kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas asub vallale kuuluv kinnistu ning vald leiab, et teemaplaneeringu seletuskirjast tulenevad omandikitsendused riivavad tema õigusi. PlanS § 26 lg-st 1 tulenevat alust esitada kaebus kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks tuleb vaadelda koostoimes HKMS § 44 lg-ga 4, mis võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Valla kaebeõigus on põhjendatud määral, mis välistab kaebuse tagastamise HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.


Kohtupraktika kohaselt on kaebajal kohustus tuua kaebuses välja selle alus (vt otsus asjas nr 3-3-1-84-08, p 10). Kui halduskohtule esitatud kaebuse alus ehk põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2), on ebaselge ning mitmeti tõlgendatav, siis peab kohtul selgitama välja kaebaja tegeliku tahte (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 18).


Kohtupraktika kohaselt peab halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt selgitama välja kaebaja eesmärgi kohtusse pöördumisel ning tulenevalt selgitamiskohustusest juhtima tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 14). Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-87-06, p 12). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt määrus nr 3-3-1-80-05, p 8).

Selgitamiskohustuse täitmine võib olla vajalik ka kahe avaliku võimu kandja vahelises vaidluses n-ö nõrgema menetlusosalise suhtes. Seetõttu ei ole selgitamiskohustus välistatud kaebajaks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse puhul. Selgitamiskohustust ei ole, kui esitatud kaebus seondub kohaliku omavalitsuse põhitegevusega. Kui kohalik omavalitsus osaleb kohtumenetluses kaebajana omaenese õiguste kaitseks, ei saa seda pidada tavapäraseks ega tema põhitegevusega seonduvaks.

Kohtupraktikas ei välistata täiendava õigusabi vajadust ka avaliku võimu kandjaks oleva menetlusosalise puhul (vt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kohalike omavalitsuste õiguslik võimekus kohtumenetlustes on erinev, mistõttu tuleb kohtutel hinnata, kas menetlusosaliseks oleva kohaliku omavalitsuse või muu avaliku võimu kandja puhul tuleb selgitamiskohustust täita.


Kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus jätma kaebuse käiguta ning andma tähtaja kaebuste kõrvaldamiseks (HKMS § 120 lg 3). Kõrvaldatavate puuduste korral ei saa kaebust tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist. Kõrvaldatavate puuduste korral kaebuse tagastamisel ilma puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andmata on tegemist halduskohtumenetluse normi rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.

Kokku: 82| Näitan: 21 - 40

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json