/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 528| Näitan: 21 - 40

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-2937/75 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.05.2018
Tulenevalt RavS §-st 116^3 ja § 116^7 lg-st 2 võivad enne RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumist välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada neist lubadest varem tulenenud õigusi üleminekuaja lõpuni. RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud laienevad üldapteegi tegutsemiskoha muutmisele ka RavS §-s 116^3 ja § 116^7 lg-s 2 sätestatud üleminekuajal. (p-d 12 ja 14) RavS §-d 116^3 ja 116^7 ei anna võimalust üleminekuajal teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevust alustada. Teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevuse alustamise õigust ei tulene ka asjaolust, et samal ajal lõpetas senisel kujul tegevuse sama isiku üldapteek tegevusloal märgitud tegutsemiskohas. RavS § 40 lg 1 järgi peab igal üldapteegil olema eraldi tegevusluba. Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. (p-d 15 ja 16) Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Seda tuleb arvestada ka RavS §-de 116^3 ja 116^7 kohaldamisel. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15) Apteegireformiga kaasneda võiv vajadus apteeke võõrandada ei tähenda, et apteegipidajatele tuleb üleminekuajal anda võimalus avada lisaapteeke, isegi kui nende võõrandamine proviisoritele oleks hõlpsam või tulutoovam kui seni tegutsenud apteekide võõrandamine. Uue apteegi avamine ei kõrvalda ega leevenda vajadust vana apteek kas sulgeda või võõrandada või muuta apteegipidaja osanike ring nõuetekohaseks. Tegevust uues tegutsemiskohas ei saa vaadelda varasema investeeringu tagasiteenimisena. Tegemist on üleminekuperioodil tehtud uue investeeringuga. Üleminekuaja eesmärk pole ka kompenseerida uute apteekide avamise võimalusega olukordi, kus apteegipidaja peab ärilistel kaalutlustel otstarbekaks sulgeda varasem apteek enne üleminekuaja lõppu. (p 22)
MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)
Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta ei ole vaid informatiivse tähendusega. Üldapteek ei või isetahtsi tegutseda tegutsemiskohas, mida pole tegevusloale kantud (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p 17). Seega on sellel märkel adressaadi õiguste jaoks konstitutiivne, mitte informatiivne tähendus. Informatiivne tähendus on aga nt loa adressaadi sidevahendite andmetel. (p 17) Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba (RavS § 40 lg 1) sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15) Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. (p 16) MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. (p 20) Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. Nt üldapteegi tegutsemiskoha muutmisel tuli arvestada uute asutamispiirangutega sõltumata sellest, kas seadus võimaldab muudatuse teha tegevusloa muutmise või uue tegevusloa andmise teel. (p 21) Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. (p 22)
Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p-d 15 ja 16) MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)
Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta on adressaadi õiguste jaoks konstitutiivse tähendusega. Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana. (p-d 16 ja 17, vt ka p 15) MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20) Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ning sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)
Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. Praegusel juhul ei ole tegemist tavapärase ettevõtlusrežiimiga, vaid üleminekuajaga, mille lõppedes peavad nõuetele mittevastavad ettevõtjad olema turult lahkunud. Uue apteegi avamise piirangut õigustab selles asjas ülekaalukas avalik huvi – rahvatervise kaitse (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p-d 30–31). (p 22) Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)
Õiguspärast ootust apteegi avamise suhtes ei saa tekitada teistele isikutele antud tegevusload ega nende muutmine. Iga tegevusluba on iseseisev haldusotsus ja loa taotleja peab arvestama, et õiguslikult puudutatud isikud võivad taotleda nende kohtulikku kontrolli. (p 23)
Apellatsioonimenetluses on menetlusosalisel õigus esitada kohtukõne teesid kirjalikult. Tulenevalt HKMS § 129 lg-st 3 ja § 185 lg-st 1 on ringkonnakohtu istungi suhtes kohaldatav TsMS § 402 lg 7. Kohtukõne teeside esitamine ei ole HKMS 18. peatükis välistatud ja see ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. Ehkki HKMS § 194 ei kasuta mõistet "kohtuvaidlus", on menetlusosalisel õigus ringkonnakohtu istungil kohtukõnele. Vastavalt TsMS § 402 lg-le 2 seisneb kohtuvaidlus kohtukõnede esitamises. Kui kohtukõne teesid sisaldavad uusi, hilinenult esitatud asjaolusid, võib kohus jätta need menetlemata (HKMS § 51 lg 4). (p 27)
3-15-1445/58 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.05.2018
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 eesmärk on rahvatervise kaitse, tugevdades proviisorapteekide positsiooni ning piirates apteekide ketistumist ja hulgifirmade mõju. Rakendussätete eesmärk on tagada ajutiselt õigus jätkata senist majandustegevust ja minna sujuvalt üle põhiregulatsioonile. Uutele piirangutele mittevastavate isikute ettevõtluse laiendamine ei ole hõlmatud rakendussätete eesmärgiga ja töötab vastu põhiregulatsiooni eesmärgile. (p 28, vrd RKHK otsus asjas nr 3-11-1355, p 36.2.) Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)
Oluliste faktiliste asjaolude tuvastamata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohtul on põhimõtteliselt võimalik haldusmenetluses tuvastamata asjaolusid ise tuvastada (HMS § 58). Praeguses asjas ei ole ka kohtud kõnealuste faktide suhtes selget seisukohta kujundanud. Kuna Riigikohtul pole pädevust uusi faktilisi asjaolusid kindlaks teha (HKMS § 229 lg 2), puudub tal võimalus vastavalt HMS §-le 58 veenduda, et haldusorgani vead seaduse kohaldamisel ja asjaolude uurimisel ei mõjutanud otsuse sisu (vrd esimese ja teise astme kohtu kohta RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17). Seetõttu ei anna HMS § 58 praegusel juhul alust haldusorgani otsuse jõusse jätmiseks. (p 37)
Vaidlustatud otsuse alusel välja antud muudetud andmetega tegevusluba moodustab vaidlustatud haldusorgani otsusega lahutamatu terviku (vrd RKHK otsused asjades nr 3-3-1-43-01, p 3, 3-3-1-25-02, p 11, 3-3-1-69-16, p 27), mistõttu kaasneb haldusorgani otsuse tühistamisega vältimatult tegevusloa tühistamine haruapteegi jaoks. Loas tehtud muudatus ei saa jääda kehtima, kui tühistatakse haldusakti säte, mis näeb ette muudatuse tegemise. (p 38)
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 on osas, milles need välistavad olukorra, kus kolmas isik asutab uue haruapteegi ja hakkab selles tegutsema, proportsionaalsed ettevõtlusvabaduse (PS § 31) riived. (p-d 29 ja 30) RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute legitiimne eesmärk on elanikkonna kindel ja kvaliteetne varustamine ravimitega. Rahvatervise kaitseks apteegituru korraldamisel kasutatavate vahendite valikul on seadusandjal ulatuslik otsustusruum. Põhimõtteliselt on vertikaalse integratsiooni keeld ja proviisorite enamusosaluse nõue ülekaaluka avaliku huvi kaitseks sobivad ja õigustatud (vt iseäranis Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-171/07 ja nr C-172/07: Apothekerkammer des Saarlandes jt, p-d 25–40). (p 31) Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)
Uute haruapteekide asutamise piirangu kohene jõustamine riivab võrdse kohtlemise põhimõtet: RavS § 41 lg-le 3 ja § 42 lg-le 5 vastavaid tegevusloa adressaate koheldakse soodsamalt kui neile nõuetele mittevastavaid adressaate; olemasolevate haruapteekide pidajaid koheldakse soodsamalt kui asutada soovijaid. Samal ajal soodustab piirangu kohene jõustamine ühtlasi võrdsuspõhiõigust, sest sellega piiratakse juba tegutsevate apteegipidajate eeliseid nende isikute ees, kes sooviksid üleminekuajal turule tulla, kuid kes samuti ei vasta omandi- või integratsioonipiirangule. (p 33)
Kehtiva ja asjassepuutuva õiguse kohaldamata jätmine on erand, mis peab tulenema rakendussättest. See, et seaduse põhiregulatsiooni rakendussätetes ei dubleerita, ei tähenda, et põhiregulatsiooni ei tuleks kohaldada seaduse rakendamiseks ettenähtud üleminekuajal. Rakendussätteid kui kehtiva õiguse kohaldamist edasilükkavaid ajutisi erandeid tuleb tõlgendada pigem kitsalt. (p 15)
RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud rakenduvad RavS §-s 116^3 ja § 116^7 lg-s 2 sätestatud üleminekuajal uue haruapteegi asutamisele ning haruapteeki ei või üleminekuajal asutada isik, kes nende sätete nõuetele ei vasta. RavS § 116^3 ja § 116^7 lg 2 sätestavad kohustuse viia varem välja antud üldapteegi tegevusload uute nõuetega kooskõlla üleminekuperioodi lõpuks. Seega võivad varem välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada nende lubadega varem kaasnenud õigusi üleminekuaja lõpuni. Põhjendamatu on laiendada neid erandeid muudatustele, mis suurendavad senise tegevusloa mahtu, ja õigustele, mida seniste lubadega ei kaasnenud. Kui varasemast tegevusloast, mis kehtis RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumise ajal, ei tulenenud õigust haruapteeki asutada ja selles tegutseda, pole need õigused RavS §-ga 116^3 ja § 116^7 lg-ga 2 hõlmatud. Erijuhtumiks, mil struktuuriüksuse, sh haruapteegi asutamine on üleminekuperioodil selgesõnaliselt lubatud omandi- ja integratsioonipiiranguid arvestamata jättes, on teenuse osutamine Ravimiameti ettekirjutuse alusel vastavalt RavS §-le 31^1. (p-d 12, 16, 18 ja 19) RavS § 116^2 lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)
Haruapteek pole iseseisev apteek, vaid üld-, haigla- või veterinaarapteegi struktuuriüksus (RavS § 30 lg 9), kuid haruapteegi tegevusele kohaldatakse vastavat liiki apteegi kohta sätestatud nõudeid (RavS § 30 lg 10 esimene lause). Üldapteegi haruapteegi tegevusele, sh selle asutamisele, kohalduvad ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. Ehkki haruapteegile ei anta välja eraldi tegevuslube, vaid see kantakse üldapteegi tegevusloale (RavS § 30 lg 10 teine lause, § 40 lg 2), on haruapteegi asutamise ja pidamise näol tegemist loakohustusliku majandustegevusega. Apteekide tegevusele ei ole küll enam kehtestatud geograafilisi piiranguid, v.a RavS § 30 lg-s 9^1 sätestatud juhtudel, kuid sellegipoolest ei või haruapteeki isetahtsi pidada tegevuskohas, mida pole tegevusloal märgitud (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-30-14, p 60). Õiguse tegutseda haruapteegi kaudu saab üldapteek vaid enda tegevusloa asjaomase kande tulemusena. RavS § 30 lg 10 alusel laienevad haruapteegi kohta kande tegemisele ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. (p 17) Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22) RavS § 116^2 lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 ei pruugi välistada igasugust üldapteegi tegevusloa muutmist. Muu hulgas võib muutmine olla vajalik apteegi tegevuse viimiseks kooskõlla uute nõuetega. Välistatud on tegevusloa esemeks oleva majandustegevuse laiendamine, sest sisuliselt antakse seeläbi luba majanduslikuks lisategevuseks (vt ka p 28). (p 19) Vt ka p 21. Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)
MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)
MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21) Isegi kui tehniliselt vormistatakse haruapteegi asutamine üldapteegi tegevusloa muudatusena, tuleb seda õiguslikult MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause mõttes ning RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 kohaldamisel käsitada uue tegevusloana, st kohaldada tuleb uue tegevusloa andmise reegleid. Tegemist pole uuele apteegile antud tegevusloaga, vaid uue tegevusloaga senisele üldapteegile ühes tema uue struktuuriüksusega. (p 20) Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)
MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21) MsüS § 17 lg 2 teise lause järgi kuulub tegevusloa põhiregulatsiooni ka tegevuskoht, kui tegevusluba antakse seaduses sätestatud juhul tegutsemiseks konkreetses tegevuskohas. Alusetu on arusaam, et loa põhiregulatsiooni hulka kuulub tegevuskoht vaid siis, kui ettevõtja konkreetne tegevuskoht on reguleeritud seadusega. Sellisel juhul poleks tegemist mitte tegevusloa, vaid seaduse regulatsiooniga. Oluline pole siin ka see, kas tegevusloa andmisel tuleb kontrollida tegevuskohale kehtestatud erinõudeid. Tegevusloa reguleerimisese ei pruugi kattuda kontrolliesemega (vrd MsüS §-d 17 ja 18). (p 22) MsüS eelnõu seletuskirja kohaselt määrab põhiregulatsioon "majandustegevuse "mahu", mida on lubatud loaga teostada" (803 SE, lk 45). Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb just sellisel viisil adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22)
3-15-2079/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.05.2018
Isikule peab olema tagatud PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ja seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata, kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 24). (p-d 14–15)
Isikule peab olema tagatud PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ja seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata, kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 24). (p-d 14–15)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). (p 15)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). (p 15, vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17) Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ning seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. (p 15) Ebaõigeid isikuandmeid ei ole kohustatud parandama üksnes andmete looja, vaid ka see, kes on andmed saanud kolmandalt isikult, kuid kes tuvastab nende ebaõigsuse (vt IKS § 24 p 6). Andmete parandamisel lasub parandajal (sh haldusorganil) üldjuhul kolmandate isikute teavitamise kohustus, kuid andmete parandamist kolmandate isikute andmekogudes parandaja tagada ja isik haldusorganilt nõuda ei saa – haldusorgan saab üksnes täita teavitamiskohustust. (p 24) Õigus nõuda isikuandmete parandamist ei ole siiski piiramatu. Alused, mil võib jätta rahuldamata andmesubjekti nõude parandada tema isikuandmed, on üldnormidena sätestatud IKS § 21 lg-s 3 koostoimes IKS §-ga 20 (vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17). (p 25) Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve subjektidega (vt FIS § 2 lg-d 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, KorS § 2 lg 4). (p 18) Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21) Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve subjektidega (vt FIS § 2 lg-d 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, KorS § 2 lg 4). (p 18)
5-17-43/12 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.05.2018
PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 koostoimes panevad seadusandjale kohustuse kehtestada seadusega kohtuniku palk, mis oleks piisav tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks. Sellele kohustusele vastab kohtuniku subjektiivne õigus nõuda riigilt oma sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks piisavat palka või muud hüvitust. Vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-59-07, p-d 30–35, ja asjas nr 3-4-1-29-13, p 44.4; vrdl otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 96 ja 97. (p-d 40–42; vt ka p-d 44–47)
PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 koostoimes panevad seadusandjale kohustuse kehtestada seadusega kohtuniku palk, mis oleks piisav tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks. Sellele kohustusele vastab kohtuniku subjektiivne õigus nõuda riigilt oma sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks piisavat palka või muud hüvitust. Vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-59-07, p-d 30–35, ja asjas nr 3-4-1-29-13, p 44.4; vrdl otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 96 ja 97. (p-d 40–42) Põhiseadusliku kohustuse ja sellele vastava subjektiivse õiguse rikkumise tuvastamiseks ei saa käsitada igat palgakorralduse muudatust kohtuniku põhiõiguse riivena ja hinnata seejärel palgas toimunud muutuse proportsionaalsust selle muutuse tinginud abinõuga taotletava eesmärgi suhtes. Selle asemel tuleb hinnata, kas konkreetne palk on asjaolusid arvestades piisav. Kui palk ei ole piisav, siis on tegemist riigi kohustuse ja kohtuniku subjektiivse õiguse rikkumisega. (p 43, vrd ka p 45) See, kas palk on põhiseaduse mõttes kohtunikule piisav, tuleb igal konkreetsel juhul välja selgitada nii kohtunikule ette nähtud teisi tagatisi, tema tööga seotud kitsendusi, vastutuse määra kui ka muid asjaolusid arvestades. Seejuures tuleb tähele panna, et kohtunikele piisava palga kehtestamine on muu hulgas Riigikogu eelarvepoliitiline otsustus, mille tegemisel on seadusandjal põhiseadusega ette antud raamides teatud otsustusvabadus. Kohtuvaidluse korral on kohtud õigustatud reageerima ilmsetele ebapiisavuse juhtumitele või katsetele mõjutada kohtunikkonda palga abil. (p 44) Asjaolu, et konkreetse kohtuniku palk sõltus KRAPS § 2 lg-s 2 sätestatud indeksist, mille kujunemine oli seadusega kehtestatud ja mille tulemusena pidi palk mingi väärtuse ümber kõikudes pikemaks ajaks ligikaudu samaks jääma, on sisuliselt sama, mis kehtestada konkreetne palgasumma vahetult seadusega. Kokkuvõttes oli kohtuniku palk kehtestatud seadusega viisil, mis tagas palga sõltumatuse täitevvõimust ning arvestas ka kohtu- ja seadusandliku võimu lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. (p 46) PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 nende koostoimes kaitsevad kohtunikku üksnes sellise palga vähendamise eest, mille tulemusena ei ole minimaalsel vajalikul määral tagatud tema sõltumatus, erapooletus ja asjatundlikkus, st palk ei ole nende põhiseaduslike väärtuste kaitsmiseks piisav. Need sätted koostoimes ei kaitse kohtunikku palga igasuguse vähenemise eest, kui selle tagajärjel ei muutu palk ebapiisavaks. Nõuet, et kohtuniku palka ei võiks tema sõltumatuse tagatisi kahjustamata vähendada, ei tulene ka muudest põhiseaduse normidest. (p 47)
2-16-100215/85 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1) Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1) Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3) Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1). Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)
Vt Riigikohtu praktikat alaealise lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3, 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15, 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4, 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13. (p-d 14 ja 20) Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1) Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1) Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3) Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1). Muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asjaolu, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad lapsele asenduskodus osutatavat teenust, ei saa pidada lapse vajaduste katmiseks muul viisil. (p 17.1) Lapse asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära. Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt oli asenduskodus lapsele osutatava teenuse riikliku rahastamise puhul võimalik arvestada vanemate poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ehk vanemate tasutava elatise võrra asenduskodus osutatava teenuse maksumust vähendada. (p 17.2) Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3) Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära, tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17; 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10-11). (p 23)
5-18-1/8 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.04.2018
TsMS § 182 lg 2 p 1, mis ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel sissetulekutest maha arvata seaduses nimetamata vältimatuid kulutusi, riivab PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse (sarnaselt halduskohtumenetluses kehtinud ning põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud piiranguga, vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Samas on tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse vahel olulised erinevused, mille tõttu on TsMS § 182 lg 2 p-s 1 sisalduvast piirangust tingitud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane. Piirang, mis välistab selles sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel, ei riku PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. (p-d 14, 15 ja 17; vt ka p 16)
Sarnaselt halduskohtumenetluses kehtinud ning põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud piiranguga (HKMS § 112 lg 1 p 1, vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15) riivab ka TsMS § 182 lg 2 p 1, mis ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel sissetulekutest maha arvata seaduses nimetamata vältimatuid kulutusi, PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse. Samas on tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse vahel olulised erinevused, mille tõttu on TsMS § 182 lg 2 p-s 1 sisalduvast piirangust tingitud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane. Piirang, mis välistab selles sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel, ei riku PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. (p-d 14, 15 ja 17) Lisaks menetlusökonoomiale on praegu PS § 15 lg 1 riive teiseks eesmärgiks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamine (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45), samas kui halduskohtumenetluse puhul oli selleks eesmärgiks jätta menetluskulud vaid osaliselt menetlusosaliste kanda (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 32, 35 ja 45). Samuti tuleb riive mõõdukuse hindamisel pidada menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet halduskohtumenetlusega võrreldes kaalukamaks (vrd otsused asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 35 ja 45, ning asjas nr 3-2-1-62-10, p 45). Lisaks puudus halduskohtumenetluses võimalus määrata riigilõivu tasumine osamaksetena ka juhul, kui menetlusabi taotleja majandusliku seisundi tõttu ei olnud alust talle menetlusabi anda (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p 11.3). TsMS § 181 lg-s 3^1 kohtutele antud avar otsustusvabadus osamaksete suuruse ja tasumise tähtaegade määramisel koos selle üle toimuva kohtuliku kontrolliga (vt TsMS § 191 lg 1) vähendab arvestatavalt kohtusse pöördumise õiguse riive intensiivsust. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral peab kohus avalduse menetlusse võtma pärast esimese osamakse tasumist (vt RKTK määrus asjas nr 3-2-1-67-16, p-d 14 ja 15). Kui isik on esimese osamakse tasunud ja kohus on tema avalduse menetlusse võtnud, siis on ta saanud ka kasutada PS § 15 lg-s 1 antud õigust pöörduda kohtusse. Selles regulatsioonis seisneb ka olulisim erinevus Riigikohtu üldkogu otsuse ajal kehtinud halduskohtumenetluse sätetest. (p 16)
3-17-2226/113 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2018
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)
Lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik mõjuval põhjusel erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4, lg 3; vrd RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 5.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
2-15-4239/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16. VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 ja p-s 8 sätestatud teo õigusvastasuse alused on alternatiivsed. (p 17)
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16. Olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. Tulenevalt HKMS § 46 lg-st otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik. (p 15) Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15) Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16. Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14) Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16. Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14) Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16. Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14) Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)
2-15-3662/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2018
Isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2; 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 15). Seejuures ei saa kohus enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 38.3; vt ka 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 37). Kuna seaduses on sätestatud sarnased alused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks nii hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele SHS § 105 alusel kui tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile PsAS § 11 alusel, saab mõlemal juhul lähtuda ka teise juhtumi kohta kujunenud kohtupraktikast (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 13). Sarnaselt SHS §-le 105 ja PsAS §-le 11 sätestab ka KarS § 86 psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alusena isiku ohtlikkuse endale ja ühiskonnale. Seetõttu on isiku ohtlikkuse sisustamisel asjakohane arvestada ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga KarS § 86 kohaldamisel. Samas on isiku ohtlikkuse sisustamisel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ja kriminaalkohtumenetluses isiku suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks erisusi. Isiku ohtlikkus endale või teistele SHS § 105 tähenduses saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 15). Seevastu võib ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka sellistes tegudes, mis pole suunatud pelgalt teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele (ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Lisaks on mõningad erisused tuletatavad mh sellest, et tsiviilkohtumenetluses võib vastava menetluse alustada ka siis, kui isik pole veel jõudnud teiste isikute elu või tervist kahjustaval viisil käituda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 21; 19. detsembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-12, p 12.2). Isiku ohtlikkuse tuvastamine SHS § 105 kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha. (p 14) Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 41 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Samas võib isiku ohtlikkusele viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 20). (p 14.1) Kohus peab oma seisukohti põhjendama, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldama, milles isiku ohtlikkus väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 24). Ühtlasi tuleb kohtul põhjendada, miks nende tegude toimepanemise oht kaalub üles kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive. (p 14.3) SHS § 105 lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15; Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Seejuures eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et neid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 17; tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). (p 15) Kohtul peab olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel. Menetluslikult on kohtul võimalik sama määrusega otsustada isiku hoolekandeasutusse paigutamine SHS § 105 lg 1 alusel ning ühtlasi kinnisesse asutusse paigutamine TsMS § 540 lg 1 alusel peatada, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. Kui isik talle seatud tingimusi või kohustusi ei täida, on kohtul õigus peatamine TsMS § 540 lg 2 alusel tühistada. (p 15.6) Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33; Riigikohtu 14. novembri 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-7102, p 21). Selliste mõjutusvahendite kohaldamine võib toimuda mh sel viisil, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist ettenägevas määruses kohus ühtlasi ka peatab kinnisesse asutusse paigutamise, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. (p 15.7)
SHS § 105 lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15; Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Seejuures eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et neid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 17; tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). (p 15) Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33; Riigikohtu 14. novembri 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-7102, p 21). Selliste mõjutusvahendite kohaldamine võib toimuda mh sel viisil, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist ettenägevas määruses kohus ühtlasi ka peatab kinnisesse asutusse paigutamise, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. (p 15.7)
5-17-11/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 01.02.2018
Vt p 17. Kuna üldjuhul jõustub põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsus PSJKS § 58 lg 2 kohaselt kuulutamisest, siis hakkab ka apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 2 kohaselt üldjuhul kulgema Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamisest. Kui aga õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumine on PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi lükatud, siis hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema alates põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse jõustumisest.
2-15-17249/49 PDF Riigikohtu üldkogu 25.01.2018
Võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu riivab võlgnikule PS § 32 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 22). (p 66) Tasumäärade eesmärgiks on PS §-dest 14, 15 ja 32 tuletatav riigi kohustus luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem.(p 70)
Võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu riivab võlgnikule PS § 32 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 22). (p 66) Tasumäärade eesmärgiks on PS §-dest 14, 15 ja 32 tuletatav riigi kohustus luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem.(p 70)
Kohtutäituri tasumäärade põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise jõustumise lükkab üldkogu PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi kuue kuu võrra arvates otsuse kuulutamisest. Kui otsus jõustuks selle kuulutamisest, ei oleks enam vaidlusalustes sätetes loetletud nõuete puhul võimalik kohtutäituri põhitasu määrata ega sisse nõuda. Niisuguses olukorras võib praktikas osutuda keeruliseks uute täitemenetluste korraldamine. Kahjustada saaks kohtutäiturite õigus tasule ja sissenõudjate huvi nõuete täitmise vastu. Vältimaks selle olukorra kujunemist ajavahemikul, mis kulub Riigikogul põhiseadusele vastava normistiku vastuvõtmiseks, tuleb otsuse jõustumine edasi lükata. (p 87)
3-13-2425/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2017
VangS § 31^1 riivab PS § 44 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p-d 20–27). Vaidlusaluste veebilehtede (Riigikohtu veebilehe alamleheküljed ja veebileht www.ametlikudteadaanded.ee) osas on piirangul legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ja ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat, ning veebilehtedele juurdepääsuõiguse andmise keelamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. (p 20) Üksnes abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele ei ole piisav selleks, et pidada piirangut vajalikuks (vrd Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-2-1-16, p 23). (p 21) Asja uuel lahendamisel tuleb välja selgitada, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele ja veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Ühtlasi tuleb kindlaks teha, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks. Muuhulgas tuleb ära näidata keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. Nende tõendite põhjal tuleb uuesti hinnata, kas VangS §-s 31^1 sätestatud piirang on põhiseaduspärane. (p 22)
VangS § 31^1 riivab PS § 44 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p-d 20–27). Vaidlusaluste veebilehtede (Riigikohtu veebilehe alamleheküljed ja veebileht www.ametlikudteadaanded.ee) osas on piirangul legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ja ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat, ning veebilehtedele juurdepääsuõiguse andmise keelamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. (p 20) Üksnes abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele ei ole piisav selleks, et pidada piirangut vajalikuks (vrd Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-2-1-16, p 23). (p 21) Asja uuel lahendamisel tuleb välja selgitada, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele ja veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Ühtlasi tuleb kindlaks teha, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks. Muuhulgas tuleb ära näidata keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. Nende tõendite põhjal tuleb uuesti hinnata, kas VangS §-s 31^1 sätestatud piirang on põhiseaduspärane. (p 22)
VangS § 31^1 ei võimalda kaebajal nõuda ega kohusta vastustajat tagama juurdepääsu Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele, kus on avalikustatud Riigikohtu kodukord, kohtunike eetikakoodeks, distsiplinaarkolleegiumi otsused ja menetlustaotluste lahendamise tulemused, ning veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Vaidlusalused veebilehed ei liigitu ametlike õigusaktide andmebaasiks ega kohtulahendite registriks VangS § 31^1 mõttes. (p-d 18–19) VangS § 31^1 riivab PS § 44 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p-d 20–27). Vaidlusaluste veebilehtede osas on piirangul legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ja ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat, ning veebilehtedele juurdepääsuõiguse andmise keelamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. (p 20) Üksnes abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele ei ole piisav selleks, et pidada piirangut vajalikuks (vrd Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-2-1-16, p 23). (p 21) Asja uuel lahendamisel tuleb välja selgitada, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele ja veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Ühtlasi tuleb kindlaks teha, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks. Muuhulgas tuleb ära näidata keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. Nende tõendite põhjal tuleb uuesti hinnata, kas VangS §-s 31^1 sätestatud piirang on põhiseaduspärane. (p 22)
3-17-981/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.12.2017
Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). (p 12)
Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). (p 12)
Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 8). (p 11) Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12) Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14) Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Samas on võimalik vaidlustada normtaseme piires müra põhjustavat tegevust, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). Seega ei ole kaebeõiguse puudumine ilma kahtlusteta selge. (p 12) Vt ka RKEK määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22.
HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (RKHK määrus asjas nr 3-17-505, p 8). (p 11) Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). (p 13) Vt ka määrus asjas nr 3-3-1-86-14, p 24.
Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Normtaseme piires müra põhjustavat tegevust on võimalik vaidlustada, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). (p 12)
Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12) Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14)
Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)
Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)
4-16-5811/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.11.2017
PS § 48 lg 4 järgi ei ole välistatud kohtuvälise menetleja poolt mittetulundusühingu karistamine väärteo toimepanemise eest rahatrahviga seni, kuni mittetulundusühingul on võimalik taotleda väärteoasja täiemahulist lahendamist kohtus. (p 9)
Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. (p 11) Kuna tegevusetusdeliktide objektiivne koosseis nõuab muu hulgas tegutsemiskohustuse tuvastamist ja isikult nõutava teo konstrueerimist, tuleb ka KarS § 14 lg-s 1 sätestatud isiku tegevusetuse koosseisupärasuse hindamisel näidata, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja seda, milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis. Juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleksid isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (p 12) Kui seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud kehtestada regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (MKS § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 29). Sellisel viisil tegutsemiskohustuse tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. (p 15)
Kui ühel menetlusosalisel on mitu kaitsjat, arvatakse KrMS § 175 lg 2 alusel menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RKKKo 12. juuni 2017. a asjas nr 3-1-1-34-17, p 11 koos edasiste viidetega). (p 17) Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 15. aprilli 2015. a asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 17)
3-14-51567/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2017
EIK on pidanud lubatavaks vahistatute ja süüdimõistetute erinevat kohtlemist pereliikmetega pikaajalise kokkusaamise õiguse küsimuses uurimise või julgeolekuga seotud kaalutlustel, arvestades konkreetset juhtumit. Probleemne on automaatne keeld, mida ei põhjendata individuaalsete asjaoludega. Erineva kohtlemise õigustatust on EIK analüüsinud, silmas pidades mh kuriteo olemust, milles isikut süüdistatakse, kokkusaava pereliikme tausta ja seotust konkreetse süüteoga. (Vt EIK 13. detsembri 2011. a otsus asjas nr 31827/02 Laduna vs. Slovakkia, p 66; 9. juuli 2013. a otsus asjas nr 42615/06 Varnas vs. Leedu, p-d 119–120; 23. juuni 2015. a otsus asjas nr 39633/10 Costel Gaciu vs. Rumeenia, p-d 59–60.) (p 22) Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 143^1 alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26) Vt ka p 29 ja RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16.
Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 143^1 alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26, vt ka p 29) Pikaajalised kokkusaamised toimuvad ilma pideva järelevalveta (VangS § 25 lg 2), mistõttu on nende raames võimalike uute kuritegude planeerimine või ka sooritamine oluliselt tõenäolisem kui lühiajalisel kokkusaamisel, mis toimub järelevalve all (VangS § 24 lg 1). (p 27) Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)
Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)
5-17-30/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 05.10.2017
KOVVS § 37 lõike 5 punktist 1, muudest KOVVS-i normidest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kandidaat peab kandideerimisest loobumise avalduse valimiskomisjonile esitama isiklikult, ilma teise isiku vahenduseta. (p 16) Kuigi valimiskomisjon peab avalduse saamisel veenduma, et avalduse on allkirjastanud kandideerimisest loobuda sooviv isik ja see vastab tema tegelikule tahtele, ei eelda see üldjuhul avalduse esitaja vahetut ilmumist valimiskomisjoni asukohta. (p 17) Valimiskomisjonid peavad oma tegevuses juhinduma analoogia korras HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest ning välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, kogudes vajaduse korral selleks tõendeid omal algatusel (vt RKPJK 8.11.2005 otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; 27.11.2013 otsus asjas nr 3-4-1-62-13, p 31). Valimiskomisjon peab HMS § 5 lõikest 1 tulenevalt oma kaalutlusõiguse alusel otsustama, milliste menetlustoimingute tegemist ta avalduse ehtsuse ja kandideeriva isiku tahtele vastavuse kontrollimiseks vajalikuks peab. Kontroll peab olema seda intensiivsem, mida tõsisemalt on valimiskomisjonil alust kahelda esitatud avalduse vastavuses avaldaja tegelikule tahtele. Olukord, kus kandideerimisest loobumise avaldus esitatakse teise isiku vahendusel, eeldab taotluse tegelikkusele vastavuse põhjalikumat kontrollimist. (p-d 17–18)
2-16-14071/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.10.2017
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13) Õiguste piiramise menetluses peavad ka võlgnikule olema tagatud menetluslikud ja sisulised garantiid oma õigustatud huvide kaitseks. (p 16) Elatise võlgnikule on TMS § 177^1 lg 1 p 3 ja § 177^4 lg 2 p 3 järgi menetluslikult tagatud vastuväite esitamise õigus ning vastuväites esitatud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. Maakohtu võlgniku õigust piirava lahendi peale näeb TMS § 177^4 lg 6 võlgnikule ette kahekordse kaebeõiguse: algul ringkonnakohtusse ning seejärel ka Riigikohtusse. Kohtu otsustus elatise võlgniku õiguste piiramise üle on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. (p-d 17 ja 17.1) TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2) Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses ei tegelda küsimusega, kas elatis on võlgnikult välja mõistetud õiges suuruses. Küll tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Selleks tuleb eelkõige TMS § 177^1 lg 1 p-st 3 ja § 177^4 lg 2 p-st 3 lähtudes vastata küsimusele, kas võlgnik on suuteline väljamõistetud elatist maksma või on tal maksmata jätmiseks selline mõjuv põhjus, mis annab aluse kohtutäituri taotlus rahuldamata ning võlgniku õigus piiramata jätta. Mõjuva põhjuse olemasolu tähendab, et õiguste piiramine ei ole sobiv abinõu elatise maksmise kohustuse täitmisele kaasaaitamiseks. (p 18.1) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3) Võlgniku õiguse piiramise menetluses ei ole piisav, kui kohtud tuginevad sisuliselt (ja automaatselt) ainult sellele, et elatise tasumise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning kuna võlgnik on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, ei vabasta väike sissetulek teda ülalpidamiskohustusest. (p 19)
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
5-17-29/7 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 03.10.2017
Küsimuses, millises ulatuses on menetlusosalisel või tema esindajal õigus tutvuda põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlusdokumentide ja muude asja materjalidega, tuleb lähtuda analoogiast HKMS §-is 88 sätestatuga. (p-d 7–8)
5-17-29/4 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 21.09.2017
Elektroonilise hääletamise ära jätmine (KOVVS § 12 lõike 2 punkt 14) on elektroonilise hääletamise süsteemi turvalisust ja töökindlust tagav ennetav meede, mille kohaldamise aluseks ei ole juba tekkinud kahjulik tagajärg, vaid Vabariigi Valimiskomisjoni kui meetme kohaldamiseks pädeva organi hinnang võimaliku kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosuse kohta tulevikus. Vabariigi Valimiskomisjonil ei ole kohustust jätta elektroonilise hääletamisega alustamata mistahes kahjuliku tagajärje saabumise võimalusele viitava teabe saamisel, vaid ta peab seda meedet kohaldama, kui turvariski ärakasutamine ja sellest tuleneva kahjuliku tagajärje saabumine on komisjoni hinnangul otsuse tegemise ajal teadaolevatel konkreetsetel asjaoludel piisavalt tõenäoline. Seejuures peab Vabariigi Valimiskomisjon hindama ka seda, kas turvariski ärakasutamisest tulenevad võimalikud rikkumised elektroonilisel hääletamisel võivad mõjutada hääletamise tulemust olulisel määral (vt KOVVS § 12 lõike 2 punkt 3). (p 11) Uute asjaolude ilmnemisel on Vabariigi Valimiskomisjon kohustatud uuesti hindama elektroonilise hääletamise turvalise korraldamise võimalikkust ja ning uuesti kaaluma elektroonilise hääletamisega alustamata jätmist. (p 16)
3-4-1-6-17 PDF Riigikohus 06.06.2017
Riigikohtu esindaja kutsumine Vabariigi Presidendi 31. jaanuari 2007. a käskkirjaga nr 13 kinnitatud “Armuandmispalvete läbivaatamise komisjoni töökorra” alusel komisjoni koosseisu ega asjaolu, et riigikohtunik on komisjoni töös osalenud, ei anna alust põhjendatud kahtluseks, et kohtuasja lahendades ei pea riigikohtunik võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava kohtulahendi tegemist, vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teisele. Samuti ei tee kohtunik otsust iseenda suhtes. Õigusemõistmine mitte üksnes ei pea olema aus ja õiglane, vaid sellisena ka näima. See tähendab, et kohtuniku taandamiseks pole tema tegelik erapoolikus või eelarvamuslikkus vajalik – piisab, kui selles osas tõusetuvad põhjendatud kahtlused. Põhjendatuks saab kahtlust lugeda aga vaid siis, kui seda kinnitavad objektiivsed asjaolud. (p 4-5)
Kohtuniku kuulumine teise võimuharu juures asuvasse nõuandvasse organisse pole vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe põhimõttega. Ka prokuröri kuulumine komisjoni pole selle põhimõttega vastuolus. (p 35)

Kokku: 528| Näitan: 21 - 40

/otsingu_soovitused.json