/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 308| Näitan: 21 - 40

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-1-12 PDF Riigikohus 27.03.2012
KVS § 19 lõike 2 punktis 2 sätestatud keeld olla äriühingu juht- või järelevalveorgani liige riivab PS § 29 lõikes 1 sätestatud põhiõigust. PS § 29 lõike 1 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Sama lõike teine lause näeb ette, et seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. PS § 29 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigusega on kaitstud ka õigus tegutseda juriidilise isiku organi liikmena. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda juriidilise isiku organi liikmeks või on ta seda juba teinud. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr3-1-1-92-06, punkt 24). Kuna vaidlusalune keeld välistab ametiisiku võimaluse saada rakendust äriühingu juht- või järelevalveorganis, siis piirab see võimalust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 35) Õigusi ja vabadusi, nende seas ka PS § 29 lõikes 1 sätestatud põhiõigust tohib PS § 11 esimese lause kohaselt piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. (p 36)
Ametiisikutele pandud KVS § 19 lõike 2 punktis 2 sätestatud keeld olla äriühingute juht- ja järelevalveorganite liige on kehtestatud eesmärgiga vältida korruptsiooni. KVS § 2 punkt 2 omistab sellise eesmärgi ka korruptsioonivastase seaduse kolmandas peatükis kehtestatud töökoha- ja tegevuspiirangutele. Nende hulka kuulub ka keeld olla äriühingu juht- või järelevalveorgani liige. Kuna KVS § 19 lõike 2 punktis 2 kehtestatud keeld ei eelda igal üksikjuhul konkreetse korruptsiooniohu tuvastamist, tuleb selle sätte eesmärgiks pidada üldise ehk abstraktse korruptsiooniohu vähendamist. Korruptsiooni vältimist ja sealhulgas ka abstraktse korruptsiooniohu vähendamist on Riigikohtu üldkogu pidanud PS § 29 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse piiramise õigusriiklikult aktsepteeritavaks põhjuseks (Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, punkt 28). (p 39) Korruptsiooni vältimine on nii riigi kui ka ühiskonna jaoks tervikuna väga oluline. Korruptsioon kahjustab riigivõimu ausat ja õiguspärast toimimist, tekitab ebavõrdsust ja konkurentsimoonutusi, suurendab nii era- kui ka avaliku sektori kulusid ning põhjustab ebaefektiivsust. (p 44) Korruptsiooni ennetamise vahenditel on tegeliku korruptiivse teo vältimisele erinev mõju. Korruptsioonivastase seaduse neljandas peatükis sätestatud toimingupiirangud on vahetult suunatud korruptiivse teo ärahoidmisele. Tegevus- ja töökohapiirangute seos korruptiivse teo vältimisega on kaudsem. Nende eesmärk on pigem välistada korruptsiooniohtlike suhete tekkimine ehk vähendada abstraktset korruptsiooniohtu. Korruptsiooniohtlikes suhetes konkreetse ohu vähendamine on olulisem kui abstraktse korruptsiooniohu vähendamine. Korruptsioon põhjustab kahju eelkõige korruptiivsete tegude tõttu. Niisugust kahju ei põhjusta veel erinevad abstraktselt korruptsiooniohtlikud suhted. (p 45) Ametiisikute õigus olla äriühingu juht- või järelevalveorgani liige kaalub üles abstraktse korruptsiooniohu vähendamisest tõusva kasu. KVS § 19 lõike 2 punktis 2 sätestatud keeld ei ole seetõttu mõõdukas ega järelikult ka proportsionaalne. Teisisõnu ei ole see keeld demokraatlikus ühiskonnas vajalik PS § 11 mõttes. Keeld rikub PS § 29 lõikes 1 sätestatud põhiõigust ja tuleb tunnistada kehtetuks. (p 51)
3-4-1-5-12 PDF Riigikohus 20.03.2012
Vaidlus on selles, kas asjaolu, et isik nimetati lisaks vallavalitsuse liikmeks kinnitamisele sama vallavolikogu otsusega abivallavanemaks, tingib tema volikogu liikme volituste lõppemise KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 kohaselt. (p 12) KOKS § 18 lõikes 1 loetletakse volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused, milleks on nimetamine sama valla või linna kohaliku omavalitsuse ametnikuks (punkt 6). (p 11) ATS § 2 lõike 3 punkt 2 sätestab, et kohaliku omavalitsuse ametiasutuseks, milles töötamist loetakse avalikuks teenistuseks, on valla- ja linnavalitsused (asutustena) koos struktuuriüksustega. Erinevalt KOKS § 22 lõike 1 punkti 17 alusel kohaliku omavalitsuse volikogu poolt valla- või linnavalitsuse liikmete ametisse nimetamisest saab ATS § 20 lõike 1 kohaselt ametiisiku ametisse nimetada vaid ametiasutuse juht, kelleks on vallavalitsuses kui ametiasutuses vallavanem. Vallavanem ei olnud isikut abivallavanemana ametisse nimetanud, mistõttu ta ei olnud vallaametnik, kelle puhul oleks kohaldunud KOKS § 18 lõike 1 punkt 6. (p 16)
3-2-1-67-11 PDF Riigikohus 06.03.2012
Riigikohtu üldkogu tunnistab, et RLS § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, mis nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 220 000 krooni, olid põhiseadusega vastuolus. 220 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Ka 117 750 krooni suurune või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv võib hoida ära põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste kergekäelist esitamist ning kataks õigusemõistmise kulud ja oleks tõenäoliselt sama efektiivse mõjuga kui 220 000 krooni suurune riigilõiv. Samas koormaks 117 750 krooni suurune või mõnevõrra väiksem riigilõiv isikuid vähem.
RLS § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) alusel nõudelt hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni määratud riigilõiv 220 000 krooni on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 27.3, 28) 220 000 krooni (14 060 euro 56 sendi) suurune hagilt tasutav riigilõiv ületab ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu maakohtus ca 50 korda. Isegi kui eeldada, et praeguses asjas esitatud hagi menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 27.5)
Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 18) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 18.4)
3-4-1-24-11 PDF Riigikohus 31.01.2012
Eesmärk tagada maksupettuste vähenemine ja soodustada ausat konkurentsi lähtub teiste ettevõtjate ettevõtlusvabaduse kaitse vajadusest. (p 53) Ettevõtjatelt ei saa nõuda, et nad peaksid hakkama juba eelnõu menetlemise ajal otsima vahendeid tulevikus võib-olla tekkiva kohustuse täitmiseks. (p 62) Kui regulatsiooni muutumisega on edasine ettevõtluses tegutsemine võimatu, on tegemist õiguspärase ootuse intensiivse riivega. (p 63) Ettevõtja mõistlik ootus registreeringu ja esitatud tagatise püsima jäämisesse kuni kehtiva registreeringu tähtajani kaalub üles avaliku huvi teha võimalikult kiiresti ümberkorraldusi, kui seaduse muudatus oli kütuseturul varem tegutsenud ettevõtjate suhtes ootamatu, kui tegemist oli ulatusliku muudatusega ning kui uueks tähtajaks registreerimistaotluse ja tagatise esitamata jätmisel oli kütuseturul tegevuse jätkamine võimatu. Selline regulatsioon riivab ebaproportsionaalselt ettevõtja õiguspärast ootust. (p 64)
Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õigusriigi põhimõte, mis hõlmab õiguskindluse põhimõtte. Õiguskindluse põhimõte hõlmab omakorda õiguspärase ootuse ja vacatio legis’e põhimõtte. (p 48) Õiguspärase ootuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. (p 50) Ettevõtjatelt ei saa nõuda, et nad peaksid hakkama juba eelnõu menetlemise ajal otsima vahendeid tulevikus võib-olla tekkiva kohustuse täitmiseks. (p 62) Kui regulatsiooni muutumisega on edasine ettevõtluses tegutsemine võimatu, on tegemist õiguspärase ootuse intensiivse riivega. (p 63) Ettevõtja mõistlik ootus registreeringu ja esitatud tagatise püsima jäämisesse kuni kehtiva registreeringu tähtajani kaalub üles avaliku huvi teha võimalikult kiiresti ümberkorraldusi, kui seaduse muudatus oli kütuseturul varem tegutsenud ettevõtjate suhtes ootamatu, et tegemist oli ulatusliku muudatusega ning et uueks tähtajaks registreerimistaotluse ja tagatise esitamata jätmisel oli kütuseturul tegevuse jätkamine võimatu. Selline regulatsioon riivab ebaproportsionaalselt ettevõtja õiguspärast ootust. (p 64)
3-4-1-2-12 PDF Riigikohus 19.01.2012
Otsuse vaidlustamise tähtaeg kaotaks mõtte, kui otsuse võimalikule õigusvastasusele saaks tugineda ka hilisemas vaidluses otsuse täitmise üle. Järelikult tuleb kehtivat otsust järgida ka siis, kui isik tõlgendab selle aluseks olevat normi teisiti kui otsuse teinud organ. (p 9)
3-4-1-23-11 PDF Riigikohus 27.12.2011
Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses varem korduvalt hinnanud seda, kas kohus pidi kohaldama norme, mille ta kohaldamata jättis, st kas normid on selles asjas asjassepuutuvad. Näiteks 28. oktoobri 2002. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leidis üldkogu: „[---] põhiseadusliku järelevalve kohus on õigustatud kontrollima, kas vaidlusalune säte on asjassepuutuv e kohaldatav. [---] Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud.“ (p 15) Lähtuvalt eeltoodust kontrollib kolleegium, kas halduskohus oleks pidanud kohaldama kohtuasjas põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 34) Halduskohus oleks uurimispõhimõttest lähtuvalt pidanud välja selgitama isiku tegeliku soovi kaebuse esitamisel (HKMS § 19 lg 7; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2011. aasta kohtuotsus nr 3-3-1-80-10, p 22). Kaebaja vaidlustas halduskohtus küll vaideotsuse, kuid on ilmne, et ta soovis vaidlustada SKA toimingut, millega tema vanemahüvitist vähendati. Üksnes selle toimingu õigusvastaseks tunnistamisel oleks olnud võimalik vähendatud vanemahüvitise osa tagant järele väljamaksmine, mida kaebaja kaebuses samuti taotles. Seega juhul, kui kohus oleks lahendanud asja kõiki asjakohaseid norme järgides, st esmalt selgitanud välja taotleja tegeliku tahte ja seejärel tunnistanud vanemahüvitise vähendamise toimingu õigusvastaseks, oleks kohus pidanud kohaldama põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 36)
PS § 28 lg 2 alusel on isikul õigus riigi abile puuduse korral. Vanemahüvitis on ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte. Kui vanemahüvitise seadust poleks, ei oleks isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda vanemahüvitist, nagu kehtiv seadus ette näeb. Eeltoodust järeldub, et vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega sotsiaalpoliitika valdkonnas, kus riik on endale ise ülesande võtnud. See ei ole põhiseadusest tulenev kohutus. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega. (p 68)
Võrdsuspõhiõiguse riive peab legitiimsete eesmärkide suhtes olema sobiv, vajalik ja mõõdukas ehk proportsionaalne PS § 11 mõttes. (p 61) Võrdsuspõhiõiguse piirangu legitiimseteks eesmärkideks saab pidada kompenseerida ja vähendada tööandja maksejõuetusest tingitud või sotsiaalmaksu maksja süül tekkinud moonutusi, riigi raha kokkuhoidu ning administreerimise lihtsust. (p 60)
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei peaks kohus ühele isikutegrupile seadusandja antud soodustusi teistele isikutegruppidele laiendama. Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis VHS § 3 lg 7^1 p-de 3 ja 4 sätestamisega kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud muudel juhtudel anda isikutele lisasoodustust, st teha hüve saamise tingimuste üldreeglist erandit. (p 69)
3-4-1-18-11 PDF Riigikohus 22.11.2011
Halduskohtu määruse peale edasikaebeõiguse puudumine riivab PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust. (p 41) Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. Samas ei aita olukord, kus MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale on määruskaebuse esitamine välistatud, kaasa maksude paremale laekumisele. Teisisõnu ei sobi edasikaebeõiguse välistamine selle eesmärgi saavutamiseks. Nimelt ei takista loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamine selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 136^1 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles (vt Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-28-11, punktid 30-34). (p 42) Edasikaebeõiguse välistamine võib põhimõtteliselt olla õigustatud ka menetlusökonoomia kaalutlustel ehk täitetoimingu tegemiseks kuluva menetlusaja lühendamiseks ja kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks. Edasikaebeõiguse välistamine ei aita aga lühendada täitetoimingu tegemiseks kuluvat menetlusaega, kuna seda toimingut on võimalik teha sõltumata määruskaebuse esitamisest. Samas kohtute töökoormuse vähendamisele aitab edasikaebeõiguse välistamine praegusel juhul kahtlemata kaasa ja on seega selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu. (p 43) Kolleegiumi hinnangul ei kaalu aga vajadus vähendada kohtute töökoormust praegusel juhul üles MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute tegemisega põhjustatava omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust ja võimatust kaalul olevaid põhiõigusi halduskohtumenetluses muul viisil kaitsta. Kehtestatud edasikaebeõiguse piirangut ei saa seetõttu pidada mõõdukaks. (p 44)
3-4-1-17-11 PDF Riigikohus 01.11.2011
Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõike 5 edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 38). Kaebeõigust riivab apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine. (p 24) Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusemõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse tegelik võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv 3% samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks (hagi rahuldamata jätmise korral) tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. (p 27)
Isegi olukorras, kus äriühingul on võimalik taotleda apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kohtul PS § 15 lõike 2 kohaselt kontrollida kahtluse korral edasikaebeõigust takistava riigilõivu põhiseaduspärasust. (p 22) Teoreetiline võimalus saada menetlusabi ei tähenda seda, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlev äriühing ei peaks olema valmis tasuma lõpuks kogu riigilõivu. Ka juhul, kui isikule antakse vaidluses menetlusabi, tuleb tal vaidluse kaotamise korral riigilõiv, mille tasumisest ta hagi esitamisel oli vabastatud, riigile siiski hüvitada (TsMS § 190 lõiked 4 ja 5). Seega tuleb kohtusse pöördujal võtta hagi esitamisel risk, et olenemata menetlusabi saamisest tuleb tal lõpptulemusena lõiv siiski tasuda. Menetluskulude riigi tuludesse tasumisest vabastamise aluseks saab TsMS § 190 lõike 7 järgi olla üksnes mõjuv põhjus, selliseks põhjuseks ei saa aga iseenesest olla asjaolu, et seaduses sätestatud riigilõivumäärad on liiga kõrged. (p 22)
3-4-1-19-11 PDF Riigikohus 01.11.2011
Menetlusabi saamise õigus on osa kohtusse pöördumise õigusest ja menetlusabi andmise tingimused riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Isik saab kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tasub riigilõivu, või siis, kui talle võimaldatakse menetlusabi kas riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise, riigilõivu määra vähendamise või riigilõivu tasumise ajatamise teel. (p 23) Menetlusabi võimaldamine soodustab kolleegiumi arvates üldisemalt kohtusse pöördumist, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise õiguse riivele. Menetlusabi eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54). Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab kolleegiumi arvates üldjoontes sama eesmärki kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia. (p 24)
3-4-1-21-11 PDF Riigikohus 01.11.2011
PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Ka kassatsioonis võib esitada taotluse tunnistada regulatsioon või selle puudumine põhiseaduse vastaseks. Kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel (KrMS § 349) hindab Riigikohus muu hulgas ka põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlust. KrMS § 349 lg-te 1 ja 4 kohaselt otsustab Riigikohus kassatsiooni menetlusse võtmise või sellest keeldumise määrusega, esitamata põhjendusi. Sellest, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kassatsioonkaebuses esitatud väiteid. (p 13)
3-4-1-15-11 PDF Riigikohus 12.10.2011
PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Tegelikult on sätte kaitseala laiem, hõlmates kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus nr 3-4-1-10-00, p 20). Seega tuleb riive väljaselgitamiseks tuvastada, kas valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. (p 19) Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks saab pidada niisugust rahalist kohustust, mille tasumise kohustus tuleneb avalik-õiguslikust suhtest. Sõiduk teisaldati parkimist keelava liiklusmärgi eiramise tõttu. Kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse järgi oli liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus (LS § 45 lõige 1). Sellest tuleneb, et liiklust korraldati avalikes huvides. Üheks liikluse korraldamise viisiks oli liikluskorraldusvahendite paigaldamine. Nõuetest kinnipidamise üle tehti järelevalvet samuti avalikes huvides. Ka Riigikohtu erikogu on 12. novembri 2002. aasta määruses nr 3-3-4-7-02 leidnud, et sõiduki teisaldamine on haldusülesande täitmine ning teisaldamistasu võtja tegutseb haldusülesande täitja nimel (punkt 10). Seega olid järelevalve käigus tekkinud suhted avalik-õiguslikud. Järelikult olid ka teisaldamisel tekkinud rahalised kohustused avalik-õiguslikud. (p 20)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. detsembri 2003. aasta otsuses nr 3-4-1-22-03 märkinud: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms“ (punkt 19). Seega on delegeerimine lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. (p 22) Sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu sõltub turusituatsioonist. Kuigi menetlusosalised on välja toonud, et kulud on püsinud pikka aega muutumatuna, on siiski olemuslikult tegemist seesuguse rahalise kohustusega, mille kiire ja paindlik muutmine võib olla vajalik. Sestap tuleb teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu iseloomu pidada seesuguseks, et selle kehtestamise võib delegeerida täitevvõimule. (p 23)
3-4-1-20-11 PDF Riigikohus 04.10.2011
3-4-1-16-11 PDF Riigikohus 20.09.2011
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise ühetaolisuse põhimõte ei ole vaadeldav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, kuna sellest tulenevad õigused kohaliku kogukonna liikmetele. See põhimõte kaitseb isikute subjektiivseid valimisõigusi –aktiivset ja passiivset valimisõigust. (p 24)
Riigikohus on pädev sisuliselt läbi vaatama selliseid taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja taotluses peab olema väidetud PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt Riigikohtu 16.03.2010 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-8-10 punkti 44). (p 19) Omavalitsusüksuse volikogu saab taotleda õigusakti või selle sätte tunnistamist vastuolus olevaks üksnes põhiseaduse mõne sellise normiga, mis kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka. (p 20) Kui taotluses tuginetakse põhiseaduse normile, mis ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis, on taotlus lubamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. (vt Riigikohtu 16.03.2010 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-8-10 punkti 45). (p 21) Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise ühetaolisuse põhimõte ei ole vaadeldav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, kuna sellest tulenevad õigused kohaliku kogukonna liikmetele. See põhimõte kaitseb isikute subjektiivseid valimisõigusi –aktiivset ja passiivset valimisõigust. Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogul ei ole õigust esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust isikute subjektiivsete õiguste kaitseks (vt Riigikohtu 09.06.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-09, punkti 36 ja selles viidatud kohtupraktika). (p 24) PSJKS § 7 ei anna kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule õigust esitada taotlust tunnistada õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks. See säte võimaldab taotleda väljakuulutatud, kuid jõustumata seaduse või jõustumata Vabariigi Valitsuse või ministri määruse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist või jõustunud seaduse, Vabariigi Valitsuse või ministri määruse või selle säte kehtetuks tunnistamist. (p 26)
3-4-1-16-10 PDF Riigikohus 21.06.2011
PS § 23 lg-st 1 tuleneb karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. (p 50) Karistusjärgne kinnipidamine materiaalses mõttes on karistus kuigi KarS § 87^2 lg-s 1 nimetatakse seda meedet „mittekaristuslikuks mõjutusvahendiks“. (p 51) Karistusjärgne kinnipidamine ei erine oma sisult vangistusest, mis on karistus nii formaalses kui ka materiaalses mõttes. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine vangistusest ka selle abi poolest, mida isikule tema ohtlikkuse vähendamiseks pakutakse. EIK on rõhutanud, et sellise abi osutamine on karistusjärgse kinnipidamise ajal iseäranis oluline (nt EIK otsus kohtuasjas M. vs. Saksamaa, punkt 129). VangS § 104^1 kohaselt aidatakse karistusjärgselt kinnipeetavat ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Ühestki õigusaktist aga ei nähtu, kuidas peaks vangla seda ülesannet täitma ning milliseid teenuseid osutama. (p 53) Määratletusnõudest tulenevalt peavad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja tagajärg olema piisavalt selgelt määratletud. Karistusjärgse kinnipidamise puhul on määratletusnõue väga oluline, sest karistusjärgse kinnipidamisega riivatakse intensiivselt isiku vabadusõigust. (p 66) KarS § 87^2 lg 2 ei määratle kuritegelikku kalduvust ega reguleeri selle tuvastamist piisavalt. KarS § 87^2 lg 2 punktist 3 tulenevalt peaks kohus süüdimõistetu kuritegelikku kalduvust hindama tema isiku põhjal. Seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid isikut iseloomustavaid asjaolusid täpsemalt arvestada tuleb, ning andnud kolm üldist tunnust (varasem elukäik, elutingimused ja kuritegude toimepanemise asjaolud). Põhjalik eelnõu seletuskiri ei kõrvalda regulatsiooni puudusi. Tegemist on regulatsiooniga, mis võimaldab prognoosi alusel võtta pikaks ajaks isikult vabaduse ning seetõttu tuleb esitada regulatsiooni määratletusele kõrgendatud nõudmised. (p 75)
PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ ei anna alust KarS § 87^2 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsele kinnipidamisele. KarS § 87^2 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel ei ole PS § 20 lg 2 punktis 1 nõutavat seost isiku süüdimõistmisega selle eest, et ta on toime pannud konkreetse kuriteo. Karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena, vaid määratakse lisaks lähtudes isiku kuritegelikust kalduvusest. Karistusjärgsel kinnipidamisel on sisuline seos üksnes prognoosiga isiku ohtlikkuse kohta. Isiku kuritegelikust kalduvusest tulenev ohtlikkus on ainus asjaolu, millele kohus peab karistusjärgset kinnipidamist kohaldades sisulise hinnangu andma. Samamoodi saab üksnes isiku ohtlikkuse äralangemine olla aluseks kohtu otsustusele lõpetada karistusjärgne kinnipidamine. PS § 20 lg 2 punkt 1 ei anna alust võtta isikult vabadus üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja süüdimõistmisega ei piisa PS § 20 lg 2 punkti 1 nõuete täitmiseks. (p 84)
3-4-1-13-11 PDF Riigikohus 14.06.2011
Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud. Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega. (p 35) TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. (p 45)
Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud. Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega. (p 35) TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda teehoiukohustust panna isikutele, kes ei ole teemaa omanikud, v.a siis, kui tegemist on sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleva kõnniteega. Vastava territooriumina tuleb mõista teemaaga külgnevat kinnistut või territooriumi. Sellise selgepiirilise eriregulatsiooni olemasolust järeldub, et seadusandja ei soovinud muu teemaa puhul kui kõnnitee võimaldada avalikes huvides teehoiukohustuse panemist koormisena selle maaga vahetult piirnevate kinnistute omanikele või valdajatele või territooriumi kasutajatele. (p 44) TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. (p 45)
Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud, kuna koormis tähendab põhiõiguste piiramist. Omavalitsusüksus ei saa põhiõigusi piirata seadusandja volituseta (vt alates Riigikohtu 02.11.1994. a otsustest kohtuasjades nr III-4/A-7/94 ja III-4/A-8/94; 03.12.2007 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-41-06, punkt 26). Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega. (p 35) TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. (p 45)
3-4-1-12-10 PDF Riigikohus 07.06.2011
Seadusandjal on sotsiaalsete õiguste tagamisel avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Samuti sõltub sotsiaalsete põhiõiguste täpsem maht riigi majanduslikust olukorrast. Samas ei tohi riigi sotsiaalpoliitilistest kaalutlustest lähtuvad valikud kaasa tuua, et piiratud ravikindlustuse vahendeid jagatakse võrdsuspõhiõigust rikkudes. Isiku tahtest sõltumatu tunnuse – vanuse – alusel toimuvale ebavõrdsele kohtlemisele tuleb leida õigustuseks kaalukad põhjendused. Vähemalt 65-aastaste isikute pealt haigushüvitise maksmiseks kuluva ravikindlustuse raha kokkuhoidu ei õigusta eakate keskmiselt halvem tervis ega vanaduspensioni saamine. Vanusepiir kui formaalne kriteerium ja riikliku vanaduspensioni saamine ei saa olla piisavad põhjused, jätmaks vähemalt 65-aastaseid isikuid ilma hüvedest, mida alla 65-aastased isikud saavad. Seetõttu ei ole RaKS § 57 lõikes 6 sätestatud vähemalt 65-aastaste isikute ebavõrdne kohtlemine haigushüvitise maksmise kestusel ühes kalendriaastas võrreldes alla 65-aastaste isikutega (RaKS § 57 lõige 5) ravikindlustuse vahendite säästmise eesmärgil mõõdukas abinõu. (p 58) Samuti ei ole mõõdukas seada vähemalt 65-aastastele isikutele ühe haiguse või vigastuse korral haigushüvitise maksimaalse järjest maksmise piiriks 60 päeva (RaKS § 57 lõige 6 osas, milles vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul on haiguse või vigastuse korral õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva). (p 64)
Üldkogu arvates ei ole mõistlikku põhjust kontrollida PS § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõiguse riive proportsionaalsust teisiti kui vabadusõiguste riive proportsionaalsust. Nii meelevaldsuse ehk asjakohase ja mõistliku põhjuse kui ka proportsionaalsuse ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kontrolli tulemus on põhiseaduslikkuse mõttes sama. (p 35)
Riigikohus on PS § 12 lõike 1 esimesele ja teisele lausele andnud erineva sisu. Praktika analüüsimise järel leidis üldkogu, et vahetegu PS § 12 lõike 1 esimese ja teise lause diskrimineerimisaluste ning riive legitiimsete eesmärkide vahel ei ole põhjendatud. PS § 12 lõikes 1 sisaldub võrdsuspõhiõigus, mis on ühtne kõikide ebavõrdse kohtlemise aluste suhtes (vrd PS §-dega 26, 31 ja 34). See tagab tervikliku lähenemise võrdsuspõhiõigusele. PS § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Tegu on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. (p 31) PS § 12 lõikes 1 sisalduva võrdsuspõhiõiguse diskrimineerimiskeeldude loetelu on lahtine ja seepärast näitlik. (p 32) Riigikohtu praktika on olnud erinev ka võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamise kontrolliskeemi valikul. Enamasti on leitud, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tuleneva võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks tuleb näidata, et ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne ehk selleks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Samas on PS § 12 lõike 1 esimese lause riive osas tehtud ka proportsionaalsuse kontrolli. (p 34) Üldkogu arvates ei ole mõistlikku põhjust kontrollida PS § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõiguse riive proportsionaalsust teisiti kui vabadusõiguste riive proportsionaalsust. Nii meelevaldsuse ehk asjakohase ja mõistliku põhjuse kui ka proportsionaalsuse ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kontrolli tulemus on põhiseaduslikkuse mõttes sama. (p 35)
3-4-1-3-11 PDF Riigikohus 02.06.2011
AVVKHS § 1 lõike 1 punkt 1 kohtleb isikuid erinevalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel sõltuvalt menetlusetapist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetati. Tegemist on võrdsuspõhiõiguse riivega, mille põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb leida legitiimne eesmärk. (p 21) AVVKHS § 1 lõike 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise aluste loetelu hakkas kehtima AVVKHS jõustumise tõttu 1. jaanuaril 1998. Sel ajal kuritegu kohtumenetluse kestel ei aegunud ja seega sisaldas AVVKHS § 1 lõike 1 loetelu kuni 31. augustini 2002 kõik võimalikud erinevas menetlusetapis kuriteo aegumise alusel kriminaalmenetluse lõpetamise juhud. 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustiku § 81 kohaselt aegub kuritegu ka kohtumenetluse ajal. Karistusseadustiku rakendamise seadusega muudeti AVVKHS § 1 lõiget 1, sh muudeti § 1 lõike 1 punkti 1 sõnastust, kuid jäeti seejuures tõenäoliselt tähelepanuta aegumise instituudi uus korraldus karistusseadustikus ja sätestamata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine isikutele, kes viibisid kohtu loal vahi all ja kelle kriminaalmenetlus lõpetati kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu kohtuliku arutamise ajal. (p 22) Seadusandjal ei olnud legitiimset eesmärki kohelda isikuid AVVKHS § 1 lõikes 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel erinevalt sõltuvalt menetlusstaadiumist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetati. (p 23)
AVVKHS § 1 lõike 1 punkt 1 kohtleb isikuid erinevalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel sõltuvalt menetlusetapist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetati. Tegemist on võrdsuspõhiõiguse riivega, mille põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb leida legitiimne eesmärk. (p 21) AVVKHS § 1 lõike 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise aluste loetelu hakkas kehtima AVVKHS jõustumise tõttu 1. jaanuaril 1998. Sel ajal kuritegu kohtumenetluse kestel ei aegunud ja seega sisaldas AVVKHS § 1 lõike 1 loetelu kuni 31. augustini 2002 kõik võimalikud erinevas menetlusetapis kuriteo aegumise alusel kriminaalmenetluse lõpetamise juhud. 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustiku § 81 kohaselt aegub kuritegu ka kohtumenetluse ajal. Karistusseadustiku rakendamise seadusega muudeti AVVKHS § 1 lõiget 1, sh muudeti § 1 lõike 1 punkti 1 sõnastust, kuid jäeti seejuures tõenäoliselt tähelepanuta aegumise instituudi uus korraldus karistusseadustikus ja sätestamata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine isikutele, kes viibisid kohtu loal vahi all ja kelle kriminaalmenetlus lõpetati kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu kohtuliku arutamise ajal. (p 22) Seadusandjal ei olnud legitiimset eesmärki kohelda isikuid AVVKHS § 1 lõikes 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel erinevalt sõltuvalt menetlusstaadiumist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetati. (p 23)
3-4-1-5-11 PDF Riigikohus 19.05.2011
Isik saab pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole üksnes juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada kohtulikku kaitset. (p 8) Käesolevas asjas on esitatud sisuliselt kaebus maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohtu menetlusse võtmata jätmise määruse peale. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei anna asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 9)
3-4-1-2-11 PDF Riigikohus 26.04.2011
Õigus soetada ja omada relva on hõlmatud PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusega. (p 38) Riigikohus on 14.12.2010. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 leidnud, et relvaloa kehtivuse peatamine ning relva omamisele piirangute seadmine võib olla põhjendatud vajadusega kaitsta inimeste elu ja tervist ning tagada riigi julgeolek ja avalik kord, samuti võivad olla piirangud õigustatud ka muude asjaoludega. Kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik võib olla ohtlik ja kasutada relva kuritegude toimepanemise jätkamiseks või kriminaalmenetluse takistamiseks, mistõttu piirang on sobiv eesmärgi saavutamiseks. Samaväärse alternatiivi puudumise tõttu on piirang ka vajalik. Piirang ei ole mõõdukas, kuna kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisu arvesse võttes võib selguda, et isik ei ohusta kaitstavaid õigushüvesid. (p 39) Kolleegium nõustub eeltoodud seisukohaga ning märgib lisaks, et KarS § 51 sätestab, millistel juhtudel võib kohus võtta süüdimõistetult lisakaristusena relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse. See tähendab, et seadusandja ei ole pidanud ka isiku süüdi mõistmisel mis tahes kuriteos teda automaatselt seesuguseks, kellele ei või relva usaldada. (p 40) Vaba eneseteostuse põhimõttest lähtuvalt on relvaloa taotlemise kohustuse näol tegemist isikutele seatud piiranguga. Riigil on õigus relvaluba mitte anda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja tingimustel, mis peavad olema põhiseadusega kooskõlas. (p 43) Samuti ei saa viidata riive ajutisele iseloomule, kui relvaloa andmisest keeldumiseks on kahtlustatavaks või süüdistatavaks olek. Kuigi loa kehtivuse peatamise mõju on ajutine, on see mõju samaväärne loa kehtetuks tunnistamisega, sest selleks ajaks võetakse isikult täielikult õigus relvaga jahti pidada ja turvalisust tagada (vt Riigikohtu 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 p-i 33). Lisaks tuleb silmas pidada, et ajutisus võib tegelikkuses kujuneda üsna pikaajaliseks. (p 44)
Võimatu on, et seadusandja näeks alati ette kõiki võimalikke elulisi regulatsioone ja kehtestaks vastavalt väga kasuistlikud normid. Haldusorganil on keerulisem langetada diskretsiooniotsust kui otsust, kus tuleb normi üks-üheselt rakendada elulistele asjaoludele, samuti võib diskretsiooniotsuse vaidlustamise tõenäosus olla suurem. Sellest hoolimata on kaalutlusõiguse teostamine täitevvõimu rakendamise immanentseks osaks ja osal juhtudel peab seadusandja selle põhiseadusest tulenevalt ette nägema. (p 41)
3-4-1-13-10 PDF Riigikohus 19.04.2011
Äriühingute riigilõivust vabastamise regulatsioon (HKMS § 91 lõige 1) ja riigilõivu kehtestav regulatsioon (praeguses asjas RLS § 56 lõige 13 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) moodustavad üksteisest sõltuva terviku. Kui riigilõivud on madalad, siis võimatus saada vabastust nende tasumisest ei takista kolleegiumi hinnangul halduskohtusse pöördumist. Äriühingute riigilõivust vabastamise keeld hakkab kohtusse pöördumist takistama siis, kui riigilõivud on kõrged. Riigilõivust vabastamise küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega. (p 52) Lõivu kehtestamise eesmärk on ka halduskohtumenetluses menetlusökonoomia (vt RKÜK 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45). Täpsemalt kahandab lõivu nõudmine põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste esitamist. Selle tulemusena ei suurene kohtute töökoormus ja aega saab kasutada isikute olulisi õigusi puudutavate vaidluste lahendamiseks. (p 54) HKMS § 91 lõike 1 teine lause osas, milles see võimaldab äriühingu vabastada riigilõivu tasumisest vaid siis, kui selle äriühingu maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks, sätestab piirangu äriühingute riigilõivust vabastamisele. (p 48) Sellega seatakse piirang PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusele pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See õigus laieneb ka juriidilistele isikutele (vt Riigikohtu 05.02. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-1-08 p-i 3). (p 56) Piirangu eesmärgiks on tagada kohtusüsteemi tõhus toimimine, kuna välditakse kohtute töökoormuse kasvu seoses riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Samuti võib eesmärgina näha ka soovi suunata maksuvaidluste lahendamine vaidemenetlusse, mis on odavam ja kiirem menetlus. Kaudsemalt on eesmärgiks põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise takistamine. (p 57) Üldjuhul peaks äriühing korraldama oma majandustegevuse viisil, mis võimaldab osaleda õiguskäibes, arvestama võimaliku vajadusega pöörduda halduskohtusse ning tasuda riigilõivu kui paratamatu osaga oma majandustegevuse kuludest. (p 66) Samuti on võimalik vältida riigilõivu tasumise kohustusega kaasnevat menetluslikku takistust, kui pöörduda oma õiguste kaitseks vaidega Maksu- ja Tolliameti poole. (p 68) Selles otsuses tehtud järeldused ei puuduta riigilõivu tasumise kohustust ega riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonimenetluses või muude kaebuste puhul kui kaebused esitatakse maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel. (p 73)

Kokku: 308| Näitan: 21 - 40

/otsingu_soovitused.json