3-3-1-5-16
|
Riigikohus |
03.05.2016 |
|
Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11)
Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (vt ka RKHK 11. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-3-1-62-14; 28. jaanuari 2013 määrus asjas nr 3-3-1-16-12; 19. detsembri 2006 otsus asjas nr 3-3-1-80-06). (p 12)
Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11)
Olukorda, kus toetus on juba välja makstud ning seda nõutakse tagasi, reguleerib komisjoni määruse nr 65/2011 art 5. Sama sätte lg 3 esimene lause sätestab lg‑s 1 osutatud tagasimaksekohustusele piirangu. Kui EMK-le oli juba taotluse menetlemise ajal teada, et taotluses nimetatud pindala erineb tuvastatud pindalast rohkem kui 20%, pidanuks ta jätma toetuse välja maksmata. Ehkki makse oli tehtud pädeva asutuse vea tõttu ja taotleja poolt vea avastamise tõenäosus oli väike, toetusraha tagasinõudmise alused siiski esinevad, sest määruse nr 65/2011 art 5 lg 3 esimene lõik kehtib ainult juhul, kui tagasimaksmisotsusest ei ole teatatud 12 kuu jooksul alates makse tegemisest. (p 15-16)
|
| 3-3-1-16-15
|
Riigikohus |
27.04.2015 |
|
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus.(p 11) (Vt ka 3-3-1-85-14 p 14 ja p 15)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vasta toetuse saamise nõudele, ei tähenda, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul toime pandud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane.
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkte). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 11) (Vt ka 3-3-1-85-14 p 11, p 14 ja p 15)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 eesmärk on hinnata, kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga. Kui taotluse esitamise ajal FIE-na tegutsev isik on taotluse esitamisele eelnenud aasta jooksul pannud toime keskkonnanõuete rikkumise, võib see anda alust kahtluseks, kas sama isik FIE-na kavatseb keskkonnanõudeid järgida. (p 13)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vasta toetuse saamise nõudele, ei tähenda, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul toime pandud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane.
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 11) (Vt ka 3-3-1-85-14 p 11, p 14 ja p 15)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkte). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 11) (Vt ka RK lahendit nr 3-3-1-85-14 p 14 ja p 15)
|
| 3-3-1-85-14
|
Riigikohus |
11.03.2015 |
|
Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (HMS § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)
Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (HMS § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole ca aasta jooksul karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Kuigi ELÜPS § 62 lg 2 p st 1 tulenes imperatiivselt taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vastanud vähemalt ühele toetuse saamise nõudele, ei tähenda see, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul asetleidnud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane. Hindamine, kas väärteoasjas tehtud otsusega tuvastatud rikkumise tagajärjeks on toetuse taotluse rahuldamata jätmine, ei tähenda teise asutuse töö ümberhindamist, nagu väidab vastustaja. Süüteomenetluses määratud karistus jääks kehtima, PRIA hindaks üksnes seda, milline on selle tagajärg tema läbiviidavas haldusmenetluses.
Kuna määrus nr 89 on kehtestatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks, tuleb määruse kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu õigust. (p 11)
Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (haldusmenetluse seaduse § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse alus-põhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)
Põllumajandusettevõtete investeeringutoetuse eesmärk on põllumajandusettevõtete moderniseerimine, et parandada nende majanduslikku suutlikkust, parandades seejuures põllumajandus-ettevõtetes ka keskkonna- ja tööohutust, hügieeni ja loomade heaolu (EÜ määruse nr 1698/2005 preambula p 21). Eesti maaelu arengukava 2007–2013 nimetab mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse eesmärkide seas nii tehnoloogia taseme tõstmist ja põllumajandussektori ajakohastamist kui ka keskkonna ja loomade heaolu parandamisele ning vastavate nõuete täitmisele kaasaaitamist. Põllumajandusettevõtete moderniseerimise ega keskkonna parandamise eesmärkide saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 alusel arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 15)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole ca aasta jooksul karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Kuigi ELÜPS § 62 lg 2 p st 1 tulenes imperatiivselt taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vastanud vähemalt ühele toetuse saamise nõudele, ei tähenda see, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul asetleidnud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane. Hindamine, kas väärteoasjas tehtud otsusega tuvastatud rikkumise tagajärjeks on toetuse taotluse rahuldamata jätmine, ei tähenda teise asutuse töö ümberhindamist, nagu väidab vastustaja. Süüteomenetluses määratud karistus jääks kehtima, PRIA hindaks üksnes seda, milline on selle tagajärg tema läbiviidavas haldusmenetluses.
Kuna määrus nr 89 on kehtestatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks, tuleb määruse kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu õigust. (p 11)
Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (haldus¬menetluse seaduse § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsusta-misel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)
Põllumajandusettevõtete investeeringutoetuse eesmärk on põllumajandusettevõtete moderniseerimine, et parandada nende majanduslikku suutlikkust, parandades seejuures põllumajandus-ettevõtetes ka keskkonna- ja tööohutust, hügieeni ja loomade heaolu (EÜ määruse nr 1698/2005 preambula p 21). Eesti maaelu arengukava 2007–2013 nimetab mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse eesmärkide seas nii tehnoloogia taseme tõstmist ja põllumajandussektori ajakohastamist kui ka keskkonna ja loomade heaolu parandamisele ning vastavate nõuete täitmisele kaasaaitamist. Põllumajandusettevõtete moderniseerimise ega keskkonna parandamise eesmärkide saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 alusel arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 15)
|
| 3-3-1-77-14
|
Riigikohus |
18.12.2014 |
|
Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten (p 29), C-275/06: Promusicae (p 68) ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (p 28)). Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liikmesriigi poolt EL õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem vastama nii tõhususe, võrdse kohtlemise kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (Euroopa Kohtu otsused liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt (p 10), kohtuasjas C-313/99: Mulligan jt (p 35), liidetud kohtuasjades C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepiù arl jt (p 57) ning kohtuasjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- und Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas (p 40); samuti Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-80-08 (p 12) ja 3-3-1-79-08 (p 15)). (p 17)
Proportsionaalne ei ole vähendada toetust formaalsete rikkumiste eest, mis on kontrolli käigus antud tähtaja jooksul kõrvaldatud, suuremas ulatuses kui sisuliste keskkonna- vm nõuete rikkumise eest. Ka EL määrustega sarnases ulatuses toetuste vähendamine oleks piisavalt tõhus meede, et tagada nõuete järgimine. (p 19)
Hindamismaatriks, mille alusel PRIA määrab toetuse vähendamise ulatuse, on halduse siseeeskiri, mille PRIA võib kehtestada praktika ühtlustamiseks ja kaalutlusõiguse ühetaoliseks kohaldamiseks, kuid selle olemasolu ei takista konkreetse otsuse proportsionaalsuse hindamist. Kuigi halduse siseeeskiri abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseeeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduse siseeeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-81-07 (p 14)). (p 18)
Proportsionaalsuse põhimõte on ka Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten (p 29), C-275/06: Promusicae (p 68) ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (p 28)). Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liikmesriigi poolt EL õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem vastama nii tõhususe, võrdse kohtlemise kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (Euroopa Kohtu otsused liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt (p 10), kohtuasjas C-313/99: Mulligan jt (p 35), liidetud kohtuasjades C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepiù arl jt (p 57) ning kohtuasjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- und Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas (p 40); samuti Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-80-08 (p 12) ja 3-3-1-79-08 (p 15)). (p 17)
Põllumajandusministri (PMM) 21.aprill 2010. a määruses nr 46 on PMM kehtestanud EL määruste alusel ja rakendamiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 lg 2 järgi on EL määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. EL õiguse ülimuslikkuse tõttu (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL) tuleb PMM määrus nr 46 jätta kohaldamata vastuolu korral EL õigusega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4). (p 12)
Nõuetele vastavus on defineeritud komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 19 lg s 1 kui vastavus kohustuslikele majandamisnõuetele ja headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele, millele osutatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 50a lg 1 esimeses lõigus, ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuetele, millele osutatakse kõnealuse määruse art 51 lg 1 teises lõigus. Abikõlblikkuse kriteeriumide mõistet ei ole määruses defineeritud, aga nõukogu määruses (EÜ) nr 1698/2005 kasutatakse abi-kõlblikkuse mõistet üldiselt sisuliste eelduste kohta toetuse saamiseks (nt art 50 – abikõlblikud piirkonnad). Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 18 lg 1 näeb ette toetuse vähendamise nii (a) kohustuslike nõuete, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuete ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 39 lg s 3, art 40 lg s 2 ja art 47 lg s 1 osutatud muude asjakohaste kohustuslike nõuete või sellistest nõuetest kaugemale ulatuvate nõuete kui ka (b) muude kui deklareeritud pindala suuruse või loomade arvuga seotud abikõlblikkuse kriteeriumide täitmata jätmise korral. (p 13.2)
Seega nähtub EL õigusest tõepoolest, et eristatakse nõuetele mittevastavust ja abikõlbmatust kui erinevaid toetuse vähendamise aluseid. PMM määruses nr 46 ei ole neid aga võimalik selgelt eristada – määruses ei kasutata abikõlblikkuse mõistet. Samuti ei ole Eesti maaelu arengukavas 2007–2013 alameetme 2.3.1 (keskkonnasõbralik majandamine) kirjelduses loetletud abikõlblikkuse kriteeriume.
Mullaproovide võtmise ja väetusplaani koostamise kohustust ei saa liigitada abikõlblikkuse kriteeriumide hulka näiteks koos sobivasse piirkonda kuulumisega. Nagu nähtub Eesti maaelu arengukavast 2007–2013, on tegemist formaalsete kohustustega, mille eesmärgiks on aidata tagada väetiste kasutamise miinimumnõuete järgimist, mis kuulub nõuetele vastavuse kategooriasse. Kuigi eesmärgist lähtudes võiks väetusplaani koostamise ning mullaproovide võtmise ja analüüsimise kohustus seega tõepoolest kuuluda väetiste kasutamise miinimumnõuete hulka, ei ole seda märgitud PMM 8. märtsi 2010. a määruse nr 19 "Poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord aastateks 2007–2013" lisas 1, mis sätestab ELÜPS § 23 lg 4 alusel väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded. Määruse nr 1698/2005 art 39 lg 3 nimetab lisaks kohustuslikele majandamisnõuetele, headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele ning minimaalsetele väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse nõuetele ka muid asja-kohaseid siseriiklike õigusaktidega kehtestatud ja programmis kindlaksmääratud kohustuslikke nõudeid. Kolleegium on seisukohal, et nende muude kohustuslike nõuete hulka saab paigutada ka määruse nr 46 § 6 lg s 21 ja § s 7 kirjeldatud nõuded. (p 14)
Nõuetele vastavus on defineeritud määruse nr 65/2011 art 19 lg s 1 kui vastavus kohustuslikele majandamisnõuetele ja headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele, millele osutatakse määruse nr 1698/2005 art 50a lg 1 esimeses lõigus, ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuetele, millele osutatakse kõnealuse määruse art 51 lg 1 teises lõigus. Abikõlblikkuse kriteeriumide mõistet ei ole määruses defineeritud, aga määruses nr 1698/2005 kasutatakse abikõlblikkuse mõistet üldiselt sisuliste eelduste kohta toetuse saamiseks (nt art 50 – abikõlblikud piirkonnad). Määruse nr 65/2011 art 18 lg 1 näeb ette toetuse vähendamise nii (a) kohustuslike nõuete, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuete ning määruse nr 1698/2005 art 39 lg s 3, art 40 lg s 2 ja art 47 lg s 1 osutatud muude asjakohaste kohustuslike nõuete või sellistest nõuetest kaugemale ulatuvate nõuete kui ka (b) muude kui deklareeritud pindala suuruse või loomade arvuga seotud abikõlblikkuse kriteeriumide täitmata jätmise korral. (p 13.2)
Seega nähtub EL õigusest tõepoolest, et eristatakse nõuetele mittevastavust ja abikõlbmatust kui erinevaid toetuse vähendamise aluseid. Määruses nr 46 ei ole neid aga võimalik selgelt eristada – määruses ei kasutata abikõlblikkuse mõistet. Samuti ei ole Eesti maaelu arengukavas 2007–2013 alameetme 2.3.1 (keskkonnasõbralik majandamine) kirjelduses loetletud abikõlblikkuse kriteeriume.
Kolleegiumi hinnangul ei saa mullaproovide võtmise ja väetusplaani koostamise kohustust liigitada abikõlblikkuse kriteeriumide hulka näiteks koos sobivasse piirkonda kuulumisega. Nagu leidis ringkonnakohus ja nähtub ka Eesti maaelu arengukavast 2007–2013, on tegemist formaalsete kohustustega, mille eesmärgiks on aidata tagada väetiste kasutamise miinimumnõuete järgimist, mis kuulub nõuetele vastavuse kategooriasse. Kuigi eesmärgist lähtudes võiks väetusplaani koostamise ning mullaproovide võtmise ja analüüsimise kohustus seega tõepoolest kuuluda väetiste kasutamise miinimumnõuete hulka, ei ole seda märgitud põllumajandusministri 8. märtsi 2010. a määruse nr 19 "Pool-loodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord aastateks 2007–2013" lisas 1, mis sätestab ELÜPS § 23 lg 4 alusel väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded. Määruse nr 1698/2005 art 39 lg 3 nimetab lisaks kohustuslikele majandamisnõuetele, headele põllumajandus- ja keskkonna-tingimustele ning minimaalsetele väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse nõuetele ka muid asjakohaseid siseriiklike õigusaktidega kehtestatud ja programmis kindlaksmääratud kohustuslikke nõudeid. Kolleegium on seisukohal, et nende muude kohustuslike nõuete hulka saab paigutada ka määruse nr 46 § 6 lg s 21 ja § s 7 kirjeldatud nõuded. (p 14)
|
| 3-3-1-38-14
|
Riigikohus |
20.06.2014 |
|
ELÜPS § 66 lg 3 (26. märtsist 2007 kuni 31. juulini 2008 kehtinud redaktsioonis) kohaldamisel ei saa lähtuda üksnes vääramatu jõu tavapärasest tähendusest, vaid arvestada tuleb selles sättes tehtud viiteid määruse nr 817/2004/EÜ art-le 39 ja määruse nr 1974/2006 art-le 47. Neis määruste sätetes ei ole nimetatud pelgalt vääramatu jõu olukorrad tavapärases tähenduses, vaid toetus lubatakse jätta tagasi nõudmata ka "muude erandlike asjaolude" (määruse 1974/2006 art 47) ja "üksikjuhtudel arvesse võetavate tingimuste" (määruse 817/2004 art 39) korral.
Seadusandja eesmärk ELÜPS § 66 lg 3 kehtestamisel oli jätta PRIA-le avarad võimalused proportsionaalse otsuse tegemiseks toetuse tagasinõudmise kaalumisel. See tähendab, et PRIA võib ELÜPS § 66 lg 3 alusel jätta toetuse tagasi nõudmata ka "üksikjuhtumitel arvesse võetavatel tingimustel", samuti "muudel erandlikel asjaoludel", mis ei sisaldu kummagi määruse sätte näidisloeteludes. Kui Eesti seadusandja oleks ELÜPS § 66 lg 3 kohaldamisel piirdunud vaid määruste näidisloeteludele viitamisega, ning kohustaks seega PRIA-t praegusel juhul toetust vältimatult tagasi nõudma, oleks ELÜPS § 66 lg 3 vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ühenduse toetuste maksmise süsteemi nõuetekohase toimimise nõudest tulenevalt ei ole liikmesriikidel lubatud kahjustada määrusega taotletud eesmärke ega ühenduse õiguse põhimõtteid, eriti proportsionaalsuse põhimõtet, mis on Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteemi üheks aluseks (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-79-08, p 15).
Kuna PRIA oli jätnud toetuse tervikuna välja maksmata haldusaktiga, mis hiljem kohtumenetluse käigus tühistati, siis on tegemist sellise erandliku asjaoluga, mida üksikjuhtumil tuleb toetuse tagasinõudmise otsustamisel arvesse võtta.
|
| 3-3-1-11-09
|
Riigikohus |
18.05.2009 |
|
Siseriikliku abiprogrammi (praegusel juhul analoogselt ka maaelu arengukava 2004-2006) heakskiit Euroopa komisjonilt ei tähenda, et abiprogrammist saab ühenduse õigusakt (Euroopa Kohtu 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699, p 40). Maaelu arengukava ei ole ka siseriiklik õigusakt, kuna seda ei ole vastavalt õigusaktide vastuvõtmiseks ettenähtud menetlust, pädevust ja vorminõudeid järgides võtnud vastu või andnud vastav organ. Kuid see ei tähenda, et maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid ei pea pindalatoetuse taotleja arvestama. Kuna Euroopa Komisjon on maaelu arengukava heaks kiitnud ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus ja põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema kord" viitavad, et taotleja peab järgima ka maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid, siis kehtivad need nõuded ka taotleja suhtes. Kuna määruse nr 51 § 47 p 3 sätestab haldussanktsiooni juhtumiks, kui taotleja on põhku põletanud, siis on juba läbi haldussanktsiooni tuletatav põhu põletamise keeld.
Nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 alusel makstava keskkonnasõbraliku tootmise toetuse eesmärgiks on tagada maaelu säästva arengu edendamine (vt Riigikohtu 11.02.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-79-08, p-i 16). Absoluutne põhu põletamise keeld ei ole kooskõlas nõukogu määruse nr 1257/1999 seatud eesmärkide ja nõuetega. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra" § 47 p-s 3 sisalduvat haldussanktsiooni, mis on nähtud ette põhu igasuguse põletamise eest, tuleb tõlgendada ja rakendada eesmärgipäraselt ning koostoimes nõukogu määrusega nr 1257/1999. Põhu kui põllumajandusliku toodangu lisaproduktide ja jääkide kasutamine peab toimuma nõukogu määruse nr 1257/1999 eesmärke silmas pidades, st kaitstes ja parendades keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist mitmekesisust ning säilitades maastikku ja paikkonda.
Eesti on tulenevalt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni määrusest nr 817/2004 põllumajandusliku tootmisviisi rakendamiseks näinud ette üldised keskkonnanõuded, mida põllumajandustootjad on kohustatud järgima. Üheks selliseks nõudeks on loomade väljas karjatamise nõue, mis küll otseselt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni määrusest nr 817/2004 ei tulene. Küll aga peab toetus, mida eelmainitud määruste alusel makstakse, edendama ka ekstensiivset karjamajandust (vt nõukogu määruse nr 1257/1999 art 22 p b ja komisjoni määruse nr 817/2004 art 13), mistõttu on pindalapõhise toetuse sidumine põllumajandusloomade väljas karjatamise nõudega põhimõtteliselt võimalik. Kuna põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue on täiendav nõue, peab see ühelt poolt aitama tagada loomade heaolu ning teiselt poolt vältima ülekarjatamist. Üldiste keskkonnanõuete täitmisel ei tohi tekkida olukorda, kus ühe nõude järgimiseks tuleb rikkuda teist nõuet. Määruse nr 51 § 4 lg 1 p 10 tõlgendamisel ja rakendamisel tuleb arvestada nõukogu määruse nr 1257/1999 preambuli 31. põhjenduse ja art 22 lg-ga 2 ning komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 13.
Kui kari oli põllumajandusüksusel jaotatud selliselt, et sellega välditi pinna ülekarjatamist ja alakasutamist ning vaidlust ei ole selles, et ka vabapidamislaudas oli loomade heaolu tagatud, siis on põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue täidetud.
Põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra" § 47 p 3 on hoiatava iseloomuga, nähes üldise keskkonnanõude rikkumise eest ette piisavalt efektiivse sanktsiooni. Samas ei jäta see PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle, mistõttu muutub selline haldussanktsioon ebaproportsionaalseks ega vasta tõhususe põhimõttele, kuna haldussanktsiooni rakendamisel puudub võimalus arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, rikkumise raskust ja laadi, ning vastavalt sellele vähendada toetust. Seetõttu tuleb määruse nr 51 § 47 p 3 jätta kohaldamata osas, milles see ei anna põhu põletamise eest sanktsiooni rakendamisel PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle. Küll aga on PRIA-l võimalik, lähtudes määruse nr 51 § 47 p 3 nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 eesmärgipärasest tõlgendamisest, rakendada põhu põletamise keelu rikkumisel sanktsiooni. Sellisel juhul on võimalik sanktsiooni kohaldamisel arvestada ühelt poolt toetuse eesmärki ning teiselt poolt tuvastatud rikkumise tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust selliselt, et rakendatav sanktsioon oleks piisavalt tõhus, proportsionaalne ja hoiatav (vt Riigikohtu 11.02.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-79-08 p-i 22).
ELÜPS § 63 lg-st 1 tuleneb, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimine on järelevalve, millele tuleb kohaldada mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg-s 1 sätestatud mõõtetulemuse jälgitavuse nõudeid. Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat (MõõteS § 5 lg 1). Kui on kahtlus, kas mõõtja järgis mõõtmisel mõõtemetoodikat, siis lasub PRIA-l kohustus tõendada, et GPS-mõõturiga mõõtmisel ei rikutud mõõtemetoodikat, st, et liikumiskiirus ja kaugus põllupiirist olid sellised, mis ei mõjutanud mõõtmistulemust. Kui PRIA ei suutnud tõendada, et mõõtmine teostati kooskõlas mõõtemetoodikaga, siis ei ole vaidlusaluste põldude kontrollimisel mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ja kontrollaruannetes viidatud mõõtetulemused pole tõendina usaldusväärsed.
|
| 3-3-1-79-08
|
Riigikohus |
11.02.2009 |
|
Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Viide ei tohi olla umbmäärane, kuna see võib haldusakti adressaati eksitada, eriti olukordades, kus haldusakti põhjendused sisalduvad mitmes lisas. Haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ei pruugi haldusakti adressaadile selgitada, miks just selline haldusakt anti. See aga pärsib kaebeõiguse reaalset teostamist. Samuti ei ole sellisel juhul tagatud haldusorgani enesekontroll (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus asjas nr 3-3-1-54-03).
Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609).
EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06).
Euroopa Komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 73 on liikmesriikidele nähtud ette volitus kehtestada sanktsioonisüsteem, kui taotleja on rikkunud määrusest nr 817/2004 tulenevaid nõudeid, sh ka üldist keskkonnanõuet. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 oli kehtestatud üks sanktsioonidest üldise keskkonnanõude ja keskkonnasõbraliku tootmise nõuete rikkumise eest. Nimetatud sätete sõnastusest tulenevalt on tegemist haldusorganit kohustava sättega, mis ei anna kaalutlusõigust otsustamaks teisiti, kui on ette nähtud õigusnormis. Nimetatud regulatsioon laieneb ka juhtumile, kus on tegemist põllu osalise niitmata või karjatamata jätmisega.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Eespool nimetatud määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel.
Määrus on EÜ asutamislepingu artikli 249 lg 2 kohaselt tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides. Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsuse asjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia. EKL 1973, lk 101; 02.02.1977 otsuse asjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen. EKL 1977, lk 137). Reeglina paneb määrus isikutele vahetult avalik-õiguslikke kohustusi ja ühtlasi annab neile õigusi riigi suhtes, kuid vahetu kohaldatavus ei tähenda veel seda, et määruse kõigil sätetel oleks vahetu õigusmõju. Määruse normidel on vahetu õigusmõju, kui nad on sõnastatud selgelt ja ei jäta liikmesriikidele kaalutlusvõimalust (vt Euroopa Kohtu 11.01.2001 otsuse asjas C-403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I-103.). Määruse vahetu õigusmõjuga sätetele võivad isikud tugineda vaidluses ametiasutustes (vt Euroopa Kohtu 17.09.2002 otsuse asjas C-253/00: Mu?oz ja Superior Fruiticola. EKL 2002, lk I-7289). Teatud juhtudel võib olla vajalik EL määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest sanktsioonide kindlaksmääramiseks (vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06). EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06).
Euroopa Komisjoni määrus nr 817/2004 on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav, kuid artikkel 73 ei oma vahetut õigusmõju. Nimetatud sättest ei tulene isikule subjektiivseid õigusi ja kohustusi ning sanktsioon tuleb kehtestada siseriikliku õigusega. Euroopa Kohtu praktika kinnitab, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele.
|
| 3-3-1-81-08
|
Riigikohus |
11.02.2009 |
|
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.10.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärk on tagada maaelu säästev areng.
Põllumajandusministri 29. märtsi 2006. a määrusega nr 39 vastu võetud "Keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra"§ 9 lg 5, mis näeb ette ka põllu osalise niitmata jätmise korral kogu taotlus rahuldamata jätmise, on ebaproportsionaalne maaelu säästva arengu tagamise eesmärgi suhtes, mida määrustega nr 1257/1999 ja nr 817/2004 taotletakse. Sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, mistõttu sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.10.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärk on tagada maaelu säästev areng.
Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid viidatava dokumendi üheselt tuvastada.
Haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
|
| 3-3-1-80-08
|
Riigikohus |
11.02.2009 |
|
Põllumajandusministri 20. aprilli 2004. a määrusega nr 49 vastu võetud "Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra " (määrus nr 49) § 9 lg 4 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul jääb kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel. Nimetatud säte tuleb jätta kohaldamata osas, milles see ei näe põllu osalise niitmata jätmise korral sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle (vt Euroopa Kohtu 15.07.1964 otsus asjas 6/64: Costa vs. ENEL. EKL 1964, lk 1141; Riigikohtu 19.04.2005 otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p-d 49 ja 50). Nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja komisjoni määrusega nr 817/2004 ei oleks kooskõlas ka olukord, kus põllu osalise niitmata jätmise korral ei näeks siseriiklik regulatsioon ette õiguslikku tagajärge.
Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi.
Haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsust liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20. juuni 2002 otsust asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsust liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002. otsust asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsust asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärgiks on tagada maaelu säästev areng.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsust liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20. juuni 2002 otsust asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsust liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002. otsust asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsust asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärgiks on tagada maaelu säästev areng.
Põllumajandusministri 20. aprilli 2004. a määrusega nr 49 vastu võetud "Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra " (määrus nr 49) § 9 lg 4 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul jääb kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel. Nimetatud säte tuleb jätta kohaldamata osas, milles see ei näe põllu osalise niitmata jätmise korral sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle (vt Euroopa Kohtu 15.07.1964 otsus asjas 6/64: Costa vs. ENEL. EKL 1964, lk 1141; Riigikohtu 19.04.2005 otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p-d 49 ja 50). Nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja komisjoni määrusega nr 817/2004 ei oleks kooskõlas ka olukord, kus põllu osalise niitmata jätmise korral ei näeks siseriiklik regulatsioon ette õiguslikku tagajärge.
|
| 3-3-1-38-07
|
Riigikohus |
08.11.2007 |
|
EL fondidest toetuse väära jaotamise vältimiseks ei saa lugeda õiguspäraseks toetuse maksmist neile, kes on tekitanud toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult. Kahtluse korral tuleb haldusorganil olulisi asjaolusid kontrollida.
Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb siseriiklikul kohtul õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada esmalt objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ja seejärel tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569, p-d 52 ja 53; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-80-06, p 23). Ka PRIA-l tuleb kahtluse korral igas asjas eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate EL-i normide tähendust ja eesmärki kui taotleja tegevusviisi.
Kehtiva materiaalõiguse kohaselt ei ole PRIA-l pädevust hinnata töötaja ja tööandja vahelise meretöölepingu õiguspärasust. PRIA-l tulnuks keskenduda selle kindlakstegemisele, kas ja millal isik tegelikult kalalaeval töötas. Meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine ei too kaasa meretöölepingu tühisust ega anna alust väita, et isik ei olnud laevapere liige.
Kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikke eeskirju ja korda ettenägeva Euroopa Liidu Nõukogu 17. detsembri 1999. a määruse nr 2792/1999/EÜ artikli 12 lg 3 punkti b kohaselt võib Kalanduse Arendusrahastu (FIFG) rahalist abi anda individuaalse hüvitisena kaluritele. Artikli 12 lg 1 kohaselt on kalur iga isik, kelle põhitegevus on seotud kasutusel oleva kalalaeva pardal toimuva tegevusega. Eesti põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määrusega nr 99 on vastava toetuse saajate ringi piiratud, lisades täiendava nõudena, et kalur peab olema laevapere liige. Liikmesriik võib kehtestada toetuse andmiseks täiendavad kriteeriumid, kui need on esitatud programmitäiendis, mis saadetakse teadmiseks Euroopa Komisjonile (EL määruse nr 1260/1999/EÜ art 9, punkt m). Kriteeriumid peavad aga olema kooskõlas EL õiguse üldpõhimõtetega ja toetuse eesmärkidega (vt ka Riigikohtu 14.05.2007 määruse asjas nr 3-3-1-95-06, p-i 22).
|
| 3-3-1-80-06
|
Riigikohus |
19.12.2006 |
|
EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.
Konkurentsiõigusest lähtumine on struktuuritoetuse saamiseks kõlbliku ettevõtja mõiste sisustamisel põhjendatud. See ei tähenda aga, et juhul, kui ettevõtjate lugemine KonkS § 2 kohaselt ühte kontserni kuuluvateks on toetuse piirmäära kohaldamisel põhjendatud, ei oleks nende ettevõtjate näol muudes õigussuhetes tegemist kahe eraldiseisva juriidilise isikuga.
Struktuuritoetuse eesmärk ei saa olla konkurentsieelise tekitamine seeläbi, et taotleja vastab kunstlikult toetuse saamiseks esitatud tingimustele. Seega on PRIA kahtluse tekkimisel taotluse eesmärgipärasuse osas, õigustatud taotluse rahuldamise otsustamisel lähtuma ettevõtja mõiste sisustamisel toetuse piirmäära seisukohalt konkurentsiõiguse sätetest ja neid ka analüüsima ning oma otsust nende sätetega põhjendama.
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.
Siseriiklikul kohtul tuleb võimaliku õiguse kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada need objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i sätetes kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569). Igal juhtumil tuleb eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate EL-i normide tähendust ja eesmärki kui ka mõistliku ettevõtja tegevusviisi, kes tegutseb vastavalt kehtivatele seadusesätetele ning äri- ja majandustavale asjassepuutuvas sektoris. Samuti tuleb tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused. Nõustuda tuleb lähenemisega, et oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga.
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).
Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).
Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele ( vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).
Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
|
Facebook
Twitter